Kui lisaks toomingale oli ka kõik muu (peale saare) roheline, toompihlakas ka juba õitses. Muru tuli juba niita.
Mais oli üks väga soe nädal (mitte siis kui ma puhkasin vaid enne seda. Minu puhkuse ajal oli üks päev, kui vihma ei sadanud). Sellel soojal nädalal istutasin ära olemasolevad tomatitaimed ja kurgid ja parpikad. Sest toas äks neil kitsaks, nad tahtsid ruumi. Ja oli ju soe.
Nädal hiljem ei olnud soe. Lisaks tean edaspidi arvestada sellega, et me elame natukene madalama koha pea, mis tähendab, et meil on siin külmem/jahedam kui mujal. Sügisel oli meil maa valge, kui mujal ei olnud. Kevadel oli külmel, kui mujal oli plussis. Mingitel päevadel katsin taimekesed kinni, aga natukene külma nad said. Tomatid jäid seda üsna pikalt põdema.
Ilus vaher.
Ja tulpe kasvas kõikjalt. Eks rohkem ikka peenra peal, aga oli ka keset õue ja seal, kus varem oli viirpuu hekk. Kui punased olid ära õitsenud, siis tulid ka tumeroosad.
Mulle meeldivad lilled. Aga hetkel ei ole minus seda külge, et ma tahaksin kevadel lilli istutada/külvata, peenraid teha. Minu poolest võiks nad lihtsalt olla ja kasvada, ilusad olla. Kukehari on praegu muide väga ilus punane.
Ka suvel läks taevas nii ilusaks.
Need hommikud, kui võtsin tassi (mutsikakisseliga) ja läksin õue.
Draakon juba istus ja ootas. Nii ilus roheline. Omaette.
Esimene kurk rõõmustas mind juba mai lõpus. Ma armastan kurki!
Ja just seda, et lähed ja võtad ja sööd ära. Soolakurk on ka aeg-ajalt okei, aga mina eelistan lihstalt niisama kurki süüa. Ja ma tõesti söön seda palju (olugi, et kui näiteks kurgist mahal teha, siis see mahl maitseb ikka hoopis teisiti ja mulle ei meeldinud).
Ja eriline rõõm on süüa kurki enda kasvuhoonest, mille oled ise talvel seemnest mulda idanema pannud, hiljem ümberistutanud ja poputanud.
Aasta jooksul on meil olnud mõned töisemad päevad, kuid abilisi on rohkem olnud. Ja ma olen nii tänulik neile, et nad on tulnud, teinud ja olnud. Ja on tahtnud veel tulla. Sügisel alustasime sellega, et võtsime viirpuuheki (ja võrkaia) maha, mis meie mõistes keset krunti oli (aga omal ajal hoovi muust eraldas). See hekk oli vana, kõrge, lai. Ja (teadagi) väga teravate okastega. Veidi hiljem tuli õepere uuesti ja tõi meile ilusa välikäimla (seoses vannitoa sooviga tuli majast kuivkäimla ju eemaldada). Tänaseks kasutame juba majas olevat wc-d, aga kui õues olla, siis on palju mugavam seal käia. Isa on käinud mõlemal sügisel hekke lõikamas ja kevadel said õunapuud üle mitme mitme aasta pügatud. Kevadel oli samuti talgupäev, aga vanem vend käis enne seda - võtsime kuuri maha, saagisime, viisime vanaraua ära. Kui teised tulid, siis said kõrvalhooned katuseharja plekid (kiitus õemehele), samuti sai veel saetud, lammutatud ning vana laut sai hoopis uue ilme (ehk tühjaks!). Ja sügisel tegime veel koristustöid, nii et üks kuur sai lõpuks tühjaks ja ilusaks. Oleme saanud palju lõket teha, et põletada asju, mida pole mõtet saagida või jäätmejaama viia. Taaskord sai üks koorem vanarauda minema viidud. Abikaasa kasuisa on aidanud meid ka väga paljude asjadega, sest jagab elektri ja ehitusasju. Abikaasaga koos ehitasime kanamaja ja aia. Möödunud sügisel aitas ema kasvuhooned ära kaevata ja kuumutas õunamahla ka.
Kogu aeg on midagi teha. On sellised asjad, mida saab teha jookasvalt ja vaikselt ja siis sellised asjad, mis võtavad veidi rohkem aega ja resursse.
Peab tõdema, et ma siiani ei kannata silmaotsaski, kui keegi tuleb küsimustega, et noh, mis me siis nüüd vahepeal teinud oleme ja kas remont käib täie hooga. Ei käi. Ei hakka nii pea käima.
Kevadel oli päris tore 16m kõrgusel olla ja ringi vaadata. Natukene võttis jala ikka värisema ka. Teoreetiliselt oleks saanud katuseharjaplekid ka teisiti paigaldada, aga need olid aastad ilma, sealt oli nii palju vett sisse tulnud, et see kõik võis üsna mäda olla. Kohe kuidagi ei olnud mõeldav, et keegi hakkab mööda katust ronima. Nii saigi see abivahend renditud.
Paremal on näha, et õunapuu viskas õued mu kartulimaale.
Ja hiireked on endiselt nii armsad. Toas meil hiiri pole, sest meil on kassid. Õues ja ümbruseis neid ikka on. Kui on vähegi võimalik (ehk kui hiireke elus on), siis ma päästan ta ära. Vahel nad ei saa sellest aru ja jooksevad uuesti kassi käpa alla.
Aga minu meelest on nad nunnud.
Draakon on sisalike ka toonud. Neid ei ole ta hammustanud, lihtsalt hoiab suus ja toob (okei, vähemalt üks on saba lahti lasknud). Ma ei tea, mis ta nendest toob.. Pisike jälle on üritanud konnasid püüda. Aga ei usu, et talle meeldib see maitse, mis hiljem suus on, kui ta on üritanud konnast kinni võtta.
Rohi kasvas ja teerada oli sees. Ja see parem pool oligi pikalt selline ja kõrgemgi. Seal õitses metsmaasikas, mida tahtsin süüa, kui marjad valmisid. See aga tähendas seda, et õisi ei saanud maha niita. Hiljem ei saanud niita, sest liiga kuiv oli.
Lisaks sai vahepeal ostetud trimmer/võsalõikur. Mina õppisin ka trimmerdamise ära. Uh, no üle 30minuti järjest seda teha ei taha, sest käed väisisid nii ära sellest vibratsioonist. Aga muidu väga hea.
Tehnika asjade koosseis kasvas ka talvel, kui vannitoa ehitusega oli üht ja teist vaja ning Abikaasa leidis, et mõned asjad võiks pigem juba osta, kui et hakata laenutama. Ei mäleta, mis asjad need olid, aga kuna eelnevad olid Makitad, siis akude kasutamise tõttu said sama firma tooted. Vast on head ka. Õemees andis ühe vana mootorsae ka meile, mis hetkel küll tas hooldust vajab, aga hea, et muidu kodus olemas on.
Turvalisuse huvides on ostetud ka üks pikem redel ja üks väike redel. Varsemast olid siin puidust redelid ja ma vist pigistasin silmad kinni, kui Abikaasa nendega turnis.
Temale meeldib mulla sees ka püherdada. Või parklas kruusa peal.
Mida tolmusem seda mõnusam.
Suvised loojangud.
Kui päike hakkas nii hilja loojuma, et minul tuli enne uni peale.
Kassid, kes tahtsid kõikjale ronida.
Üks tuli ja juulikuu öö.
Soe ja mõnus.
Suvi.
Saunas läks boiler katki. Niisiis tuli teha kausipesu. Kerise küljes oli ka veepaak, aga seal ei läinud vesi eriti soojaks (liiga kaugel oli), lisaks juhtus selline asi, et mingi aeg lasin voolikuga sinna paaki vett ja see paiskas põhjast sadet üles.. ja väikestest aukudest hakkas vesi välja voolama. Edaspidi kasutasimegi siis boilerit, kuigi päris mitu korda oli olukord, kui me polnud seda sisse lülitanud. Saunas oli boiler üsna väike ja ka usu sai väike - 45liitrit äkki? Minul ei ole sealt soe vesi otsa saanud. Vannituppa ostsime suurema muidugi. Lisaks oli saunas see värk, et keris oli vana ja väsinud. Ootamatult sai see väljavahetatud - tuleb inimestega rääkida. Valmistati otse meile, korralikust metallist ja kütab hästi. Tulevikus on plaan sauna ka remontida ning pesuruum leiliruumist veidi lahku lüüa, kasvõi mingi kergseinaga. Mina ei tahagi väga kuuma sauna, aga kui mul saunas juba 60 C,siis on raske pesta, sest kiiresti hakkab kehal väga palav. Ja hetkel kütame ka palju suuremat ruumi seetõttu, et need kuidagi eraldatud pole. Aga ei kurda. Saunas on mõnus! Ja talvel saunast lumme joosta on ka väga mõnus!
Saunas veel sellised lood, et mustad sipelgas otsustasid sinna seina sisse kolida. Nendega oli raske. Üritasime nendest lahti saada. Suve lõpus neid enam polnud, aga kohati olid nad päris palju seina ära söönud.
Ema käis juulis külas, siis tegime kurke. Pigem küll tema tegi ja mina vaatasin ja õppisin.
Teooria oli mul teada, aga hea oli praktikas kõike näha ja ise ka natukene teha.
Nädal hiljem tegin ise ka. Ja kõik sai keldrisse. Kelder meil muidu tubli, aga kui mingi aeg päevade viisi vihma sadas, siis muutus niiskeks. Aga see selleks. Kui ma mingi aeg kruke uudistamas käisin, siis selgus, et kõik tahavad kaane pealt lüüa. Mitte ainult need, mis ma ise tegin (sellest veel saaks aru), aga ka need, mis ema tegi. See jäi arusamaatuks. Ja tegi päris kurvaks. Ei julgenud kohe uuesti ka proovida. Ei usu, et kaanetamisega midagi valesti läks. Üks kolleeg ütles, et tema ei saanud kodus kaevuveest hoidiseid teha, kõik läks metsa. Minu meelest on meil vesi okei (proove pole teinud), aga eks katlakivi ikka on, samas Virumaaga võrreldes ei ole see mingi katlakivi... Aga igaks juhuks proovisin järgmised kurgid poeveega. Tegin ka viiludega versiooni ja mõned purgid tulid hoopis sidrunhappe ja aspiriiniga. Eks näis. Pole veel ühtegi lahti võtnud. (13.10 edit: eile võtsin ja täitsa hea oli!)
Lisaks tegin maasikamoosi ja natukene segumahla (punane- ja mustsõstar, tikker).
Vaarikaid sai natukene külma, samuti mustikaid. Maasikaid sai veidi rohkem. Pohli vist ei saanudki juurde.. aga vast ma ei plaani sünnipäevaks kolme napoleoni teha, siis jagub.
Juuli lõpus hakati vilja võtma. Ja päevaga oli plats tühi.
Oi kuidas tolmutas.
Ja kui palju ilusaid toonekurgi oli uudistamas.
Vahepeal valmisid juba pihlakad. Ja suvest sai sügis.
Suvekuumuse ajal juhtus selline asi, et kaevust sai vesi otsa. Täspemalt öeldes ei saanud pump enam vett kätte, sest torud ei ulatunud vette. Esimest korda juhtus see enne jaanipäeva, kui meil oli juba pikalt kuiv olnud, aga taimed tahtsid kastmist. Kuna kõik uivas, siis kastsin ka kartulit ja maasikaid. Läksin natukene hoogu.
Teistkorda juhtus see siis, kui juuli lõpus pumplaga septiku ja imbväljaku saime. Septik oli vaja ju ära täita (nope, enne sai vesi otsa). Peab mainima, et siis ma olin kaasa peale natukene pahane, miks ta lasi seda meie kaevust täita, kui ta teadis, et vesi otsa saab (see oli enne vihmasid), sest vett saab ka mujalt tuua.
Siilike.
Mul on viimasel suvel päris palju kassikrõbinaid kulunud, sest neid on söönud meie kassid, külakass ja siilikesed. Pisike siil käis pikemalt söömas ja kosus ikka korralikult. Suve esimeses pooles oli ka suurem siil, aga ei tea, kuhu ta end siis sättis, et hiljem ei tulnud. Suvel hoolitsesin igal õhtul selle eest, et siilikestel (ja äkki ka teistel) oleks vett (ja siis said nad juba krõbinaid ka). Facebooki aiagrupist sain teda, et siilid söövad ka kõike muud... ehk sinna võisid kaduda need hiirekesed, kelle kassid hilisõhtul trepi juurde tõid. (Varem olen kirjutanud meie allüürnikust, keda pole õnnestunud tabada ega identifitseerida, aga kui ta ei olnud näiteks tuhkus (kes tahab värsket verd), siis äkki viis ka tema hiiri minema? Suve alguses jäi üks kord trepi esimesele astmele 2 hiirt, kassid tõid nii hilja, et ei jõudnud ära viia. Hommikuks oli plats tühi. Ma ei usu, et siil oleks üles roninud ja jõudnud kaks hiirt ära süüa. Kes veel? Allüürnik kolistas katuse all pool juunit, siis kolis ka keldri katuse alla (ilmselt majas hakkas liiga palav) ja siis ei kuulnud temast rohkem. Ei tea, kas tuleb talveks tagasi või kolis mujale.)
See väike siilike isegi urises mu peale. Tahtsin temaga sõbraks saada, aga tema arvas teisiti. Suurem siilike oli vähe sõbralikum.
Suve alguses oli meil ka üks viga saanud siil, kelle tahtsin arstile viia (ilmselt eutaniseerisemiseks), aga ta sai kuidagi jooksu. Ta oli nii pikalt liikumatult, et arvasin, et ta on lännu. Ja kast oli mul külili. Ta pani jooksu. Ma otsisin teda väga pikalt (naabrinaine aitas). Aga ei leidnud. Ja rohkem ei näinud ka.
Ma armastan vikerkaari.
Ma armastan loodust.
Draakonipuu. See on meie pirnipuu. Pigem juba põlispuu, sest on omal ajal lõigatud nagu on, niimoodi naljakalt ta kasvab. Seoses septiku ja imbväljakuga oli vaja mõned madalamad oksad ära saagida, sest kopp oleks need lihtsalt ära lõhkunud. Vana kompostihunnik läks ka minema. Ja mõned sirelid tuli välja võtta. Aga lisaks võeti ka vana võrkaed koos postidega ära, see hoidis küll meie tööd kokku. Nende töödega oli üldse nii, et kunagi suve lõpus pidid nad tulema, aga siis tekkis neil järsku auk ja järgmisel äeval kell 8 olid nad platsis ja kell 18 lõpetasid. Korralik tööpäev (lõunat pidasid ka) ja kõik sai valmis. Ma tean, et arvamusi on mitmeid, paljud eelistavad raha kokkuhoiu mõttes septiku ise paigaldada ja imbväljaku ka teha. Meie alustasime ju vallalt toetuse küsimist, aga seda nad meile ei andnud, kuigi kitsas koht oli suur, siis meil ei ole ju lapsi ja seetõttu tuleb selle hind kahe inimese kohta nii kõrge ... ja nagu misasja?! Teate kaks noort inimest kolivad maale ja tahavad talu korda teha ja arvate, et nad ei taha lapsi? Tuleviku peale ei mõtle? Et toetaks neid inimesi siis veidi? See otsus ärritas ja tegi kurvaks. Olin eelnevate kuude jooksul korduvalt vallaametnikega suhelnud ja nad ju teadsid, et elame siin kahekesi. Keegi oleks võinud siis öelda, et kuulge teil ei ole mõtet seda taotlust teha, sest te niikuinii ei saa. Oleks aega ja närve kokku hoidnud. Kui otsustasime selle ise siis teha (st rahastada), siis ei näinud keegi enam ka probleemi, et kaevust 50m saab täis vaid ühes kohas ja see selline nibin nabin tuleb ehk imbväljak pidi päris mitmenurkne olema. Vallast said paberid korda enne, et võime teha, pärast sai ka esitatud, et kõik ametlikult korras oleks. Lisaks maksan hea meelega headele tegijatele, kes teavad, mis nad teevad, kui saan sellega kindlustunde ja garantii ka, lisaks saab töö kiiremini tehtud. Jah, sa võid mõelda, et hoiad kokku tööraha, aga aeg, närvid, teadmiste puudused maksavad ka midagi. Maapinnast lähtuvalt oli vaja paigaldada pumplaga septik. Firma kaudu ei pidanud me mõtlema, kust tuleb kruus, liiv, septik (või mis maksab nende asjade kohale toomine!), kopp (või kaevad ise labidaga? :D), kas kõik saab ikka õigesti ja korralikult ühendatud ja paigaldatud. Ja siis närvid ja aeg. Ei kujuta ette ka, kui kaua ise neid asju oleks teinud. Lisaks aitasid nad kogu paberimajanduse korda ajada. Minu jaoks 5+ ja igati rahul. Torude süsteem on veidi vajunud ja eks vajub veel kevadini, mõnda kohta ma juba viisin pinnast peale. Aga kevadel saab korralikult tasandada ja külvata muru.
Ma olen päris pikalt väljendanud soovi, et tahan, et mul oleks kanad. Vahepeal oli see väga popp teema ja osad arvasid, et tahan ka popp olla. Tegelikult on seal taga palju muud. Seal taga on see #koduperenaine. Minu esimese aasta eesmärgiks olid kanad! Ja meil on nad täitsa olemas! Tulid küll arvatust veidi hiljem, aga kõik võttis natukene aega. Esimene plaan oli kanad kohe lauta panna ja et saavad kanaluugist välja käia. Paraku on kanaluuk hoones teisele poole, mis tähendaks, et maja juurest ei näeks üldse, mida nad korraldavad. Lisaks tahavad kanad päikest ja sooja, aga sinna paistab päikest palju-palju vähem kui mujale. Niisiis tuli kanaaed hoone ette, sinna kus varem oli üks lisakuur. Lisakuuri aitas lammutada vend, laut sai puhtaks nädal hiljem. Aga lauta need kanakesed siiski ei saanud, sest see oli tühi. Abikaasaga ehitasime väikese kanamaja. Eesmärk oli kasutada olemasolevaid materjale, kuigi nipet-näpet oli vaja ka osta. Teooria oli mul selge, aga töö käigus selgus, et kõik ei olegi nii lihtne. Laudsid päris niisama kokku ei löönud, soojustuseks läks ikka peno ka. Ja lõpuks sai see majake päris raske. Hetkel on see lauda ees, aga talveks on vaja see sisse saada, et oleks juba natukene soojem (lisaks tuleb kanakestele soojendav lamp). Kanamaja sai enne valmis kui aed. Aiaga läks nii, et materjal ei jõudnud kevadise puhkuse ajaks kohale (lisaks sadas kogu aeg ka vihma), aga kuidas sa ehitad, kui materjale pole? Juuni oli tööalalselt väga kiire, aga vahepeal nokitsesime majakese kallal. Pruunid kanakesed tulid mul sõbranna juurest. Tema poeg ostis talumaja, kus oli ka neli kana, sellised penionärid, aga väga armsad. Nemad tulid enne juuli keskpaika minuga koju. Siis tuli ruttu aed valmis saada. Aed on hetkel paraku selline, et seal ei ole ühtegi põõsast, kõik varjualused on tehismaterjalidest. Aga okei. Mõned nädalad hiljem sõitsin Valgamaale kanafarmi ja tulin sealt viie valge kanaga koju. Seal käik oli natukene hirmus.. Aga sain päästa viis kana. Kokku siis üheksa. Ja seejärel tuli Siim - ilus noor kukk! Siimuke on väle, tema tuli sõbranna poolt, ajasime teda kolmekesti taga, et ta kätte saada ja uude koju tuua. Ja vahepeal on ta veel väledamaks kasvanud. Kuna üks kanaaed tundus väike, siis tegin teise aia neile juurde, aga madalama ja mitte nii turvalise st võrk ei ole maa sees. Aga sinna lubasin linnud vaid siis, kui ise kodus olin. Kuni juhtus selline asi, et ühte kanakest hakati kiusama või pigem jäi ta lihtsalt ühest küünest kuidagi ilma - kõik oli verine ja kanake õnnetu. Tõstsin kanakese eraldi ja hakkasin toherdama, ta sai endale rohelised jalad. Tema pesaks sai küülikupuur. Jalg paranes ära, aga kui ta teiste kanadega kokku sai, siis hakati jälle kiusama. Mingi õhtu olin enda peale väga pahane, et olin ta teistega kokku jätnud, sest tal oli jälle üks varvas nii verine, aga siis oli näha, et oli nokitud. Kanad on väga suured kiusajad, neil on väga tugerv hierarhia, kui kellelgi on kuskil veri väljas, siis hakatakse nokkima. Natukene lootsin, et minu kanad ei ole sellised. Eriti suured kiusajad on valged kanad, mingi hommik jooksid nad mu jalgade juurest läbi otse Pruunikese jalgade juurde ja kohe lõid nokaga (Pruunikesel olid kõik jalad terved!). Kui kodus olen, siis lasen kanad ja Siimu ka õue jalutama. Valged panevad kohe heki poole ja sealt edasi naabrinaise maalapi poole, sest seal on hea siblida. Pruunid ja kukk hoiavad silmapeal hoovil, käivad kasvuhoones püherdamas, ükskord nautisid nad mustikapeenart. Ja Pruunike on ka siis nendega koos, aga mitte nii seltsiv, teised pruunid teda vähemalt ei kiusa. Aega-ajalt on ta ise varem magam roninud ja alguses ronis ta siis suuremasse majja, aga mõned korrad on isegi enda väikesesse majja läinud. Õpib ;) Munemisega on nii, et muneb ilmselt kaks pruuni kana, aga mitte igapäevaselt. Nad on siiski pensionärid. Valgetega oli nii, et alguses munesid kõik, siis ei munenud mitte keegi ja siis hakkas keegi jälle munema. Viimasel ajal on selliseid päevi, kui on vahel 2-3 muna, aga on ka 6 muna. Oleneb täiesti. Täna näiteks ei olnud mitte ühtegi! Kõik otsustasid vist puhata. Kümnele kanale peaks jaguma ühest pesast, meil siin on 9 kana. Ja ometi tahavad nad vahepeal neljakesi pesal olla (ja siis istuvadki seal üksteise otsas, päris naljakas vaatepilt). Üks valge kana on mind korduvalt hammustanud ja urisenud on ka (sest segasin tema munemist). Õhtuti on nii tore vaadata, kuidas nad kõik õrrel istuvad-seisava-kükitavad, kuid kui Pruunike sinna läks, siis tema eelistas pesal olla. Tavaliselt on nad õrrel nii, et näitavad mulle saba. Hommikuti kuke kiremine meid üles ei aja. Kui ta väljas kireb, siis ta väga ei kuule. Aga ärkavad nad küll enne päikest. Nädalavahetustel ma päris esimese päikesekiirega pole neid väljas lasknud ja siis on küll kisa kuulda. Valged ronivad veel pimedaski õue. Kunagi tulevikus võiks olla mingi lihtsam viis nende sisse ja välja saamiseks, aga ikkagi turvaline. Praegune eesmörk on saada kanamajke lauda sisse ja neile seal kohake teha, aga et saavad ka väljas käia - natukene rohkem peavad nad kõndima (ja kõrgemale ka), aga vast saavad hakkama. Järgmine aasta tahaks väikese aia ka teisele poole hoonet teha, et nad saaksid kanaluuki ka kasutada. Loodan, et seal on neid aiapostide auke lihtsam kaevata.
Aga kanakesed on väga vahvad. Pruunike on vahepeal sülekana.
Seal ees on kodu.
Ja saabus värviline sügis. Olen tänulik, et see nõndanimetatud vananaiste suvi tuli. Tänulik, et oktoobris olid mõned väga ilusad ilmad. Ja tänulik, et nägi seda sügist siin kodus.
Seoses sellega, et meil on siin mõned puud, siis on sügisel ka langenud lehti. Reha pole ma veel kätte võtnud, sest Abikaasa ostis lehepuhuri. Sarnaselt eelmistele kordadele läks ta ostma ühte versiooni, aga koju tuli natukene teisega. Puhub küll! Suurem osa vahtralehti said kokku aetud ja ära viidud. Saare juures on madalam maa, mida täidame.
Kui keegi veel aiamaa ka ära kaevaks ja uue kasvuhoone kokku paneks. Esialgne plaan ei näinud ette, et me kohe uue kasvuhoone ostame, aga mina nägin selleks vajadust. Maja ees on kilekas, seal olid suuremalt jaolt kurgid ja natukene tomatit. Tagumine oli suurem ja klaasiga, kus eelkõige olid tomatid (nagu eelmisel perenaisel), aga lisasin ka kurke, sest ruumi jäi üle. Paraku see tagumine on ikkagi veidi varjus, osad klaasid väga ära vsinud, kreekide võsud tahavad võimust võtta... No ei tahtnud seal need asjad väga kasvada. Niisiis ostsin uue kasvuhoone ja vahetan veidi ka asukohta. Vana juures jätan mulla ikka alles ja proovin vast midagi muud kasvatada. Uus kasvuhoone seisab meil juba nädalaid parklas ja ootab, et keegi hakkaks toimetama. Vaimu ei ole peale tulnud ja teiselt saadud info kohaselt ei olegi see nii lihtne.
Tule.
Kõik olulisemad teemad said nüüd puudutatud. Küsimuste korral on kommentaarid avatud.
