Mul on mitu nädalat tunne, et käesolevast talvest ja tegemistest tahaks ka mingimärgi maha jätta, sest hiljem seda nii ehk naa ei mäletaks. Samas on nii tore, et ma kuskil ei hõiganud, et ma sel aastal rohkem kirjutan, sest senini pole see just õnnestunud. Tegemisi prioritiseerides (kirjutasin seda sõna vist x enne kui õigesti välja tuli, kas tuli?) selgus, et lihtsalt puhkamine, lugemine ja magamine on tunduvalt eespool kui miski muu sel ajal, kui ma kodus olen.
Ma väga tahan, et tööl hakkab mingi rahulikum periood pihta, sest muidu lihtsalt ei jaksa. Siinkandis on o-tüvi möllanud juba pikemat aega ja... ei jaksa. Eriti perioodidel, kui kogu sellega tegelemine on õdede peal, sest teised puhkavad. Viimane nädal oli juba sutsu rahulikum (kui nii võib öelda, kuna c jõudis teises kohas mõne kolleegini, siis tuli seal kodukülastusi jagada, ja mina käisin 1,5n (va üks pühapäev) järjest Tartu ringidel ja päevad venisid 11h (va laup)), aga jahm. Tore on see, et tulev nädal on üsna poolik ja seejärel puhkan mina nädala. Näiteks käin hambaarstil ja aitan teises kohas kolleege.
Talv. Uh. Kas võib öelda, et ma ootan kevadet? Tundub, et sel aastal pole ma osanud talve nautida, sest olen kogu aeg kiirustanud, pole käinud igapäevaselt suplemas (see oli testi möödunud talvel igapäev üks kõrghetk ja -emotsioon). Lund on meil siin olnud rohkem kui küll ja on siiani. Hetkel on põllud juba veidi paljad, aga meie krundil on pruuni murulappi näha mõnes väga üksikus kohas. Kanaaed on paksu lumevaiba all. Meie sisseõsidutee on olnud sellise jääkihi all, et tahaks sellel sõites silmad kinni pigistada ja loota, et auto kurvist välja ei libise või näiteks künkast ikka üles saab. Asfalt on mõned päevad jua puhas olnud, aga hommikuti mustjää all. Me oleme rohkem kui korra-kaks olnud lumevangis, sest tuisk on olnud selline, et lihtsalt ei saa välja ja tuleb oodata traktorit. Vald lükkab küll tee lahti, aga kui peaksid pärast tuisku (või veel tuisu ajal) hommikul kuskile minema, siis... ei pääse sa kuskile. Traktor on käinud õhtupoolikutel (pärast kella 16). Esimene lumi tuli kas novembri lõpus või detsembri alguses eks, korraliku tuisuga. Abikaasa jäi autoga kinni (ise ta seda tegi, sest mõtlesin, et sõidab edasi-tagasi, et hommikul välja saaks...). Samal nädalal tuli uus tuisk ja ühel neljapäeva õhtul jätsin mina auto 'üles', sest mul oli ilmtingimata vaja kella 8 aeg Tartus olla. Abikaasa tegi paar tundi hiljem sama. Hommikul lahkus tema minust varem, tuisk jätkus ja mina tema jälgi teel ei näinud. Sumpasin ise läbi lume (päris raske oli, mul oli ka päris mitu kotti, kilosid piparkoogitaigent, koduvisiitite kott... aga mitu korda seda teed ka käia ei tahtnud) ja lumi oli vahepeal põlvest kõrgem. Ega ei oleks sealt autodega kuskile pääsenud. Päris palju oleneb sellest, kust poolt tuleb tuul ja tuisk, on ka mõned sellised tuisud olnud, et meie teed see eriti ei mõjuta, aga kui tee on põlluääres, siis noh... võib juhtuda. Lahendust sellele väga ei näe, kui et üks auto olgu kõrgem ja nelikvedu. Maanteele ei ole pikk maa, aga reaalselt pole jõudu ja hommikust aega seda teed lahti kühveldada. Istutaks heki? Aga põld pole meie maa ja meie maaosa ongi pmst vaid tee, nii et ei ole ruumi istutada... traktor lükkab aga nii laialt lahti, et kuused oleksd ilmselt kohe kadunud (ja ise sõites peab ettevaatlik olema, et keset teed püsid, sest kui põllu servale vajud, siis vajad ka abi). Viimane suurem tuisk oli mõned nädalad tagasi. Siis tuiskas meil pigem hoovis, parklas, sisseõidutee viimases kurvis kõik kohad lund täis. Tegu oli nädalavahetusega ja mina ei plaaninud ise kuskile minna enne kui traktor pole käinud. Abikaasa aga pidi 6.15 kodust startima, et tööle jõuda. Auto oli üleval ja sinna ta läks. Auto ees oli kapotikõrgune vall, selle sai kühveldatud, aga lumi oli ka auto all ja ei läinud see auto kuskile. Nii ajas ta minu siiski üles ja tatsasin talle appi, et keegi saaks gaasi vajutada, kui teine lükkab. Saime auto välja. Ütlesin, et ta labida kaasa võtaks. Üleval tundus, et maantee on alles lahti lükatud ja pole viga. Tema sõitis tööle ja mina läksin tagasi teki alla, aga jäin ootama tema teavitust, mida ei tulnud ega tulnud... Korra oligi asfalt okei olnud, aga siis oli nii, et teed polnud ja madal tagaveoline auto jäi lihstalt kinni. Kühveldas küll seal, aga kui terve tee on lund täis, siis... 3-4km järjest ju ei kühvelda? 30minutit hiljem oli sahamees tulnud, auto saadi kätte ja võis edasi tööle sõita. Hilines küll päris korralikult, aga jõudis tervena.
Allüürnik on ka tagasi, aga igapäevaselt ei liigu. Ju on tal neid kodukambreid ikka rohkem. Vahel kuulen, kuidas ta ronib, aga näinud ei ole. Jalajälgi olen piilunud, aga ei tee vahet. Kanade vastu pole ta huvi tundnud. Soojemate ilmadega on kanad päevasel ajal laudas, ööseks lähevad ikka oma kuuti. Vahel kiikab mõni valge ka õue, aga nagu enne kirjutasin, siis aed on lund täis. Laudaukse hoian enamuse ajast kinni, sest aial pole võrku peal, lund on palju, ei soovi ei mõni rebane üle aia hüppaks. Kanad on tulisti terve talve munenud, on olnud üksikuid päevi, kui ühtegi mina ei olnud, aga tõesti harva. Praegu muneb küll kolm valget ja üle mõne päeva üks pruun, aga siiski väga hästi. Pikalt oli ju igapäevaselt viis muna. Nad on lennuharjutustega ära lõhkunud kaks tugevamat soojalampi, nii et hetkel on neil seal ehk 60W, aga see on täiesti piisav, sest soe on. Tundub, et nad on ka täiesti öise eluviisiga. Detsembris oli üks külm päev, kui neile hommikul süüa viisin ja mõned kanad lauta pagesid. Väljas oli -19C ja no laudas suht sama, meil oli kiire linna, kella peale minek. Kanad oli lihtne kinni püüda, aga kukk pani ka plehku. Ja laut ei ole just eriti tühi koht. Uh. Ajasin teda siis taga, natukene pelgasin ka, kuigi ta selline sõbralik ja pole nokaga kordagi löönud, siis.. kes teab? Tahtsin talle käteräti peale visata ja nii kinni püüda. Jooksis teine õuegi koheva lume sisse. Lõpuks vist väsis, äkki hakkas jalgadel ka külm ja lasi end kinni püüda ja sai kuuti sooja.
Kassid on rõõmsad. Pisike endiselt pikemalt õues kui Draakon. Suure külmaga ei olnud Draakon minutitki õues. Sulaga käib ikka kõndimas ja kuurides. Kahel hommikul on ta õue jäänud, kui ei tulnud õigeaegselt tagasi. Esimesel korral palusin naabrinaisel ta tuppa lasta ja jätsin võtme (aga unustasin öelda, et kööki.. nii et kiisuke ootas koridoris terve see aeg) ja teisel korral jäi kass minust õue, aga kaasa oli ju kodus.. kuni ta järsku tööle kutsuti ja ta viis minutit hiljem kodust lahkus. Õnneks olin mina Tartu ringil ja kaks tundi hiljem sõitsin kodust läbi, Draakon juba ootas ja jooksis autole vastu. Kassidel n kumme nüüd vannitoas istuda või magamistoas (vannitoa seina taga), vahepela on üks ühelpool seina ja teine teisepool.. ja ju nad seal siis valvavad. Draakoniga sai jaanuaris plaanilisel arstivisiidil käidud ja tema kaal on 4,2kg! Kiisuke on 600gr kosunud, mis on niiii tore. Natukene ta stressab ikka ehk kõhu alt on paljas. Vahepeal hakkavad nagu karvad tagasi kasvama, aga siis ta lakub need jälle ära. Ma ise ikka arvan, et see on see külakassi käimistest põhjustatud stress (vahepeal ei olnud teda pikalt näha, siis oli karv ilusam). Muus osas ta stressi ei väljedan. Sööb, mängib rõõmsalt, on viisakas ja seltsiv, magab minu juures, tahab pai, kasutab liivakasti või käib õues. Olen loomaarsti soovitusel ostnud urotrakti ja stressikasis toitu, mida ta sööb, aga.. muud nagu ei märka. Konservidest on ka hetkel loobunud. Sööb krõbinaid, värsket liha (ok vorsti ka) ja vahel Felixi pehmet toitu. Visiidi ajal san prooviks veel dieettoitu, aga need sõi kõik Pisike ära (käis isegi kapi kallal, et need kätte saada). Pisikesega on arstivisiit märtsis, tema on samuti kindlasti kosunud ja tema karv on kohevam kui eelmistel aastatel. Aga mõnus ja pehme ja sile. Vahepeal taha mõni pusa tekkida, aga selle püüame võimalikult kiiresti ära lõigata, sest kammile (ja kammi kasutavale käele) viskub ta lihtsalt küünte ja hammastega kallale. Tegelikult kääridele ka, aga niimoodi vaikselt kui ta magab... Nii et kevade poole võib tema lõvilakk väga auguline olla, aga peaasi, et tekkiud pusadest lahti saame. Tema jaoks on meil voodis kolmas padi - meie patjade vahepeal, et ta magaks siis enda padjal, mitte ei tuleks käppadega meie pähe (seda juhtub ka siiski).
Vahepeal avastasin, et mul on telefonis vaid nn tööpildid - kellegi RR väärtused jms. Siis hakkasin rohkem vähemalt kasse pildistama. Valget aega lihtsalt ei näinud, et õues pilte teha. Nüüd juba saab. Võtsin sel nädalavahetusel ka aega ja käisin jalutamas. Möödunud nädalavahetusel tegin väga lühikese ringi, sest teed olid liialt jääga kaetud ja enda teel lausa kukkusin. Ideaalis tahaks iga päev kasvõi natukenegi jalutada, kui see ei õnnestu, siis ülepäeva ja kui see ka ei õnnestu, siis nädalavahetustel. Hetkel on selle nädalavahetuste juures, sest tööpäevad on pikad olnud ja kui enne kella 19 näljasena koju jõuda, siis ikka ei lähe küll jalutama... eriti kui kell 21 juba uni tuleb. Aga iga päev on juba valgem. Täna piilus juba pool 8 roosa päikesetõus kardina vahelt.
No comments:
Post a Comment