13052022

Kevad on käes! Natukene tuuline on, aga päike on juba soe, muru tahab lähipäevil niitmist, aias õitsevad tublid (mäletan alles ühte Tartu aastat, kui seal aias õitsesid tublid mai lõpus, kui oli Rattaralli... täna nägin Tartus, et juba õitsevad piibelehed!). Mulle väga meeldib see aeg, kui puudele ja põõsastele hakkavad väikesed lehed tulema ja siis ühel hetkel ongi kõik roheline. Pikalt oli üsna kuiv, aga nüüd on natukene vihma tulnud (nii et muru ikka kasvab, aga vihamvett kastmiseks on veel vähe). Esimeses kasvuhoones on mul pottides kurgid (õitsevad!) ja tomatid. Järgmine nädal istutan sinna toomatid ja ehk saab kurgid ka juba mulda, aga oleneb ilmast ja sellest, millal meil teine (st uus) kasvuhoone täielikult valmis on. Sellest peaks eraldi kirjutama. :P

See oli esimene õis. Tänaseks õitseb juba mitu taime.

Viimase sellise postituse tegin veebruaris, niisiis proovin veidi tagasi mõelda ja enda jaoks mõne olulisemad asjad kirja panna. Veebruaris oli veel täielik talv ja ootasin kevadet. Jõudsin ära oodata. Veebruaris sulas ja algas see periood, et keldris oli vesi (nn eesruumis on auk, kuhu peakski vett kogunema, aga kui seda liiga palju on, siis hakkab ajama "üle ääre"). Kuskil veebruari lõpu poole, kui päeval juba sulatas, aga öösel külmetas. Otsisime pumba ja voolikud välja. Vedasin nii kaugele kui võimalik (lume peal oli hea kõndida) ja sai vesi välja. Ja nii sai seda mingi aeg korratud pea igapäevaselt. Esialgu vedasin mõlemad voolikud kokku, aga lõpuks väsisin sellest ära ning jäin lootma, et päeval on piisavalt soe, et kui ka öösel jää tekkis, siis see sulab ära (kõik päevad ei olnud sellised). Mingi aeg märtsis oli kelder kuiv. Kõik lumi veel sulanud ei olnud, aga lootsin, et nii jääbki. Päris nii ei olnud. Nädal või kaks oli korras, siis tekkis vesi uuesti. Kõik edenes kuni mingi aeg vaatasin, et mida ma seda pumpa sinna ukse külge riputan, et võin selle ka niisama sinna auku panna... Mõned päevad toimiski, kuni üks päev tegi pump väga imelikku häält ja tõmbasin voolust välja. Üritasin pumpa ka kätte saada, aga selle peale läksid mul kõik paelad katki, millest seda tõmmata sai. Vesi oli ca 1-2cm põrandal + see auk seda täis. Kutsusin abikaasa appi (ja sain pahandada, miks ma selliseid asju teen :D). Keris käised üles ja sukeldus käega nii sügavale, kui sai, aga pumpa kätte ei saanud. Vahepeal õnnestus mul voolik ka selle otsast ära tõmmata... Vett oli liiga palju (takistus liiga suur), lisaks oli vesi liiga külm. Abikaasa demostreeris mulle, kuidas seal augu põhjas on liiv ja kui sügavale see ulatub... Pump oligi ennast liiva sisse kaevanud. Hakkasime siis vett ämbritega välja tassima. Uh. Eriti kaugele seda vett ei viinud (niisiis ei saa välistada, et see järgmisel päeval uuesti keldrisse ei sattunud), aga lõpuks saime veetaseme nii madalaks (neid ämbreid oli ikka palju, mida tuli trepist üles vedada... lisaks sinna auku tulevad keldri alt torud, mis ehk üleliigset vett ära juhivad? niisiis võis veetaseme saada nendest torudest madalamale, aga siis jooksis sealt päris palju uut vett peale), et Abikaasal õnnestus see pump kätte saada. 

(Uh, oleks vist tore eesti keelt ja lauseehitust korrata. Ma saan ise ka aru, kui imelikud mu laused on... aga kui nii siis nii).

Veebruaris käis ema külas ja abis. Nii palju sai raamatuid sorteeritud, osad läksid vanapaberisse, teine osa taaskasutusse ja midagi jäi ka endale. Nüüd sorteerisin uuesti ka I korruse raamaturiiulit ja sortisin need vanemad raamatud välja (taaskasutusse). Sain aru, et isegi, kui ma tahan neid lugeda, siis uue trükina on nende lugemine mugavam ja ma niikuinii laenutan neid raamatukogust, ei pea kodus olema. 

Aprilli lõpus oli meil kolmas pulma-aastapäev. Käisime metsas jalutamas nagu möödunud aastatel. Ja mõtlesime, et küll meil selle ilmaga ikka vedas... Puud olid juba veidi lehes ja sooja oli üle +20 C. Sel aastal sadas siis lund-lörtsi, oli külm tull ja midagi rohelist puude küljes ei näinudki. 

Kohev või kuidas..?

Sünnipäev möödus rahulikult (ja üsna töiselt). Päev hiljem oli perega talgupäev (talgupäevade kokkuvõtte võiks ka eraldi teha, et endal märk maas oleks). Viis päeva järjest olid meil külalised ja ööbijad, niisiis kui sünnipäevanädal läbi sai, siis olime Abikaasaga mõlemad täitsa kutud. Aga minul oli veel vähemalt nädal puhkust jäänud. Suuremad kevadtööd on juba tehtud. Kanaaed tahaks aga uut võrku ja see klaver on vaja toast välja saada (kas see just kevadtööde alla käib :D). 

Kingiti kaks amplit.

Napoleoni tegin rohkem kui korra või kaks...

Kanad on rõõmsad. Aprilli alguses tuli meile farmist kaks uut kana. Esialgu olid nad väga hirmunud ja olid vaid laudas. Ma üritasin neid ikka õue ka meelitada. Päevakava oli neil täiesti sassis (ei välista, et farmis oli ühest ööpäevast tehtud neile kaks...). Kui teised kanad läksid juba kuuti tudule, siis nemad siiberdasid alles ringi. Üldiselt laudas ja nad ei saanud aru, et peaks kuuti minema. Niisiis tuli mul neid mööda lauta taga ajada ja nad kuuti saada (pärast talgupäeva läks see palju lihtsamaks). Nüüd on nad juba väga tublid. Nad küll siiberdavad palju kauem ringi (teised lähevad ca kell 7 kuuti (täna juba 18.30 plats puhas), aga nemad võivad kell 9 veel aias olla), aga kui ma lähen kuudi ust kinni panema, siis nad teavad, kuhu poole liikuda ja lähevad sinna üsna rõõmsalt. Vahel munevad nad pessa, vahel kuskile mujale. Mõnel päeval on kuus muna (kokku on taas üheksa kana), aga vahel 3-4. Üks vanem pruun muneb aeg-ajalt nahkmune. Valgetest ei mune hetkel üks, tal on mingi teine mure. Kukk on vahvake. Kanad taaksid väga aiast välja, et kõikjal siblida, aga ma ei jõua neid hetkel taga ajada, et nad aeda tagasi saada. Lisaks olen naabrite juures näinud rebast. 

Uued sõbrad. Tänaseks sulestik juba parem, aga "pärast" pildiks liiga vara. 

Üks kord leidsin kuudi katuselt sellise pesa... 

Keegi vanematest pruunidest oli väga usin olnud.

Ma arvan, et vahepeal nad endiselt munevad kuskile mujale kui pessa.

Ja ilmselt ei ole ma kõike üles leidnud. 

60gr - 74 gr - 76gr.

Tänased sõbrakesed.

Sünnipäevaks sooviti väga midagi kinkida ja kuna eelnevalt olin kanadele võililli välja kaapinud, siis tuli inspiratsioon, et on olemas ju umbrohujuurijad. Nüüd juurin sellega igapäevaselt võililli välja. Alguses tundus, et võililli nii vähe, et jääb puudu, aga nüüd on nad kasvamisega hoo sisse saanud. 

Lisaks tundub, et laudas talvitus ka üks meie siilike. Mõnel õhtul näen teda seal ringi askeldamas ja jätan veel madalamasse nõusse. Aga kaks korda on ta kanakuuti eksinud. Tema ei olnud üldse häiritud (istus vaikselt nurgas), kanad olid aga küll. 

See pruunike oli vahepeal mitu nädalat laudas pesas

ja keeldus kuuti minemast. Peitsin ta siis seal heinte sisse, et oleks turvalisem. 

Nüüd aga on end kuuti sättinud. Ja hoiavad valgega kokku. 

Eile magasid korras õrre all.

See pilt on märtsist.

Kui üks sõitis jänest ja teine taksot..

Pruunikest hakati uuesti kiusama, kohati olid päevad külmad, küülipuuris ta ei püsinud.

Tahtis ka liikuda.

Kasvuhoones oli päeval juba soe ja nii

transportisiin ta igal hommikul sinna ja õhtul tagasi.

Korralik heinakuhi oli ka.

Päev päevalt jäi ta siiski nõrgemaks, kuigi nt eelviimasel päeval oli ta päris toimekas.

Ja siis ühel hommikul teda enam polnudki.

Väga armas kanake oli. Korralik sülekana :).

Vahepeal on kuupäev muutunud (15.05). Täna olin kuue aeg üleval ja mõtlesin, et lasen kanad ka välja, sest kes teab, kui kauaks mul und jagub (poole 10ni). Minu üllatuseks olid kanad üsna jahmunud ja osad alles magasid. Kui neid 7 aeg välja lasta, siis nad ootavad juba ukse juures, kuigi erilist valgust kuuti paista ei tohiks...

Aprillis oli olukord, kui üks kana oli (jälle) kadunud. See oli enne talgupäevad ja uued kanad olid üsna värsked ja arad. Sain aru, et üks kana peab kuskil laudas peidus olema, aga üles teda ei leidnud. Eks kutsusin abikaasa appi. Lauda otsaküljel on mõned read pliidipuid. Sügisel sai hein selle ette pandud, sest kõikjal mujal oli muud kraami. Ja ühe kana häl oligi kuulda sealt heina seest... aga puud olid ka peale vajunud. Saime kanakese tervelt kätte. Ja pärast talgupäeva oli laut kohe turvalisem ja vähem peidukaid. 

Kassikestest ka paar sõna. Naudivad kevadet, Draakon on tundide kaupa õues. Vahepeal tuleb korraks tuppa ja hüppab kohe uuesti aknale, et õue saada. Pisike vaatab, kas ilm kõlbab. Vahel läheb õuetiirule alles õhtupoolikul, vahepeal käib korra hommikul ja edasi põõnab kuskil toas. Eriti meeldib talle teisel korrusel peesitada. Pisikesega sai märtsis käidud loomaarstil kaalumas ja vaktsineerimas. Minu üllatuseks kaalus ta vähem kui Draakon (100gr, aga ikkagi). Ostsin ka teistsugust ussirohtu - tablett oli väike ja Pisikesel peitsin maiuse sisse, Draakonil hakkliha sisse, mõlemad neelasid kenasti alla. 
Puuke tundub olevat kohe eriti palju. Mõlemal kassil on rohi peal, aga see ei hoia ära seda, et puugid peale ei hüppaks. Draakoni ringid on pikemad ja kaugemad, käib rohkem rohu sees. Pisike käib rohkem kõrvalhoonetes või nende all ja lähemal heki all. Tema kasukast on neid ronivaid puuke ka raskem leida. Draakonile teeme iga kord kontrolli, kui ta tuppa tuleb. Eile saigi Draakonile ostetud ikkagi kaelarihm, mis puuke eemale hoiaks, sest tema on kaelarihmaga harjunud. Pisikesel jätkame täpilahusega.
Alates mrtsis käib meil õuel kolm võõrast kassi. Üks seesama vana must, keda varem maininud. Temale on lisadunud üks lumivalge kass. Ja üks pruunikas kass. Kõik on isasesid, kes käivad ringi ja sirtsutavad. Ligi ei lase, panevad jooksu, aga üsna tihti on kuuris ja käivad ka laudas kanade juures (laka pealt pääseb ligi). Vahel näen meie kasse nendega koos istumas. Aga Draakonil stress püsib. 

Draakon.

Meie pisike kohevake.

Lakale ikka pusasid tekob ja lõikame neid ära,

erilist karvavahetust pole veel toimunud, kuigi aeg-ajalt tuuste lendab

ja igasugusele harjamisele näitab ka küüsi ja hambaid. 

Tõmban nüüd otsad kokku. Pühapäeva õhtu ja aeg teisi toimetusi teha. Eile Eurovisiooni ei vaadanud (pole seda 10+ aastat vaadanud) ja kuna ma ka raadiot ei kuula (v.a. kui Abikaasa autoga sõidame), siis pole kindel, kas ma Eesti lugu üdse tean. Mõned jutud jäid järgmiseks korraks ka.

Juuksed.

Ootasin kevadpuhkust.

Käisin sõbrannadega Vapiano naisteõhtul.

Vaikne.

Vihame. Soe.

Pühapäevahommikune Draakon.

Kell 6.

Kui magas rahulikult edasi.

Ja pühapäevahommikune Pisike,

kes oli end Abikaasa peale nurruma sättinud.