30062022

Ma istusin pikalt magamistoas avatud akna alla, mis tõi tuppa mõnusat värsket ja suvist õhku. Kui vljas temperatuur mahedamaks läheb, siis teeme aknad lahti, kui kassid toas, siis ei saa pärani lahti hoida ja jäävad ülevalt. Sääsed pole kibumatam tulnud.. v.a. see üks, kes magamistoas piniseb. Hommikuti 4-5 ajal teen aknad uuesti pärani, siis on juba okei aeg kassid uuesti õue lasta. Pisike veedabki päeva toas, käib õuetiirudel varahommikul ja õhtul. Draakon tiirutab vahel päev läbi õues, vahel annab end ka näole, käib söömas-joomas. Õues on ka mitmid veenõusid, mis on mõeldud nii kassidele, siilidele, lindudele.. ja teistele, kes need leiab. 

Otsisin viimasest 1,5kuust telefoniga tehtud klõpse, et saaksin kirja panna mõned hetked ja meenutused. Fotod on suvalises järjekorras.

Päris mai lõpus sai tehtud Virumaa tiir. Sain talveks nurmenukku. 

Siin enda kodu lähedalpole leidnud ega näinud, et kuskil nurmenukku nii külluslikult kasvaks

ning päris igale poole ja maale ei lähe seda korjama.

Pilt ajast, kui õunapuud õitsesid. Ja võililled ka. Margareetad õitsevad siiamaani, kuigi ma olen üritanud nende levikut veidi takistada. 

Fotol on näha ka mu kartulipõld - põhupõld. Tänaseks päevaks on see tunduvalt rohelisem. Kartul tuli üles üsna kaua, aga sai ka põhu alla külmal ajal ja idusid oli minimaalset või üldse mitte.

Sellised tumeroosad (fotol pole õige värv) on mu lemmiktulbid. 

Sel aastal õitsesid tulbid väga hilja. 

Minu lemmik on siis, kui tulbid veel päris lahti ei ole.

Lisaks on näha, et said tehtud ka mõned peenrad  (naabirnaine aitas jälle kaevata, maapind oli uuesti kõvaks läinud). Natukene viltu need peenrad on, aga käesoleva kevade kohta väga hea saavutus. 

Nüüd, kui meil on taas põud (ok, viimati sadas 18.06, mis ei ole ju niiii ammu, aga see 25+ temperatuur on tekitanud põua), siis üha rohkem mõtlen, et tahaks loobuda tavalistest mullapeenardest. Miks? Kui see ära kuivab, siis see on nii kuiv ja köva, et võimatu on ka nt umbrohtu välja saada. Taimide jaoks on ka ilmselt raske, toitainetest jääb puudu. Ja milleks ennast vaevata, kui on teisi lahendusi?

Foto Virumaalt. Käisme Võsul söömas.

Seal on selline vahva kohta nagu Meidi kodurestoran (fb link). 

Mõnus hubane õhkkond. Maitsvad toidud. Njamma. Ja vesi oli ikka tasuta 

(mind häirib, kui tavalise kraanivee eest küsitakse hingehinda.. nt see juba päris mitme aasta tagune kogemus Püssikas, kui kann vett oli 4 eur (menüüs seda sel ajal ei olnud (ei tea, kas nüüd on), nii et tegelikult oleks olnud vaidlemiskoht)).  

Igal juhul - kui Võsule lähete, siis minge Meidisse sööma!

Mõned korrad juhtus nii, et kanad jalutasid aias. 

Nad olid nii rõõmsad. 

Juuni alguses koristasin oksapuru ja avastasin, et isegi sinna on roninud sipelgad. 

Läksin kanade juurde ja võtsin ühe pruuni kaasa, et äkki tahab neid veidi nokkida.

Meie Siim pistis aga kisama, lendas aiavärava otsa ja sealt alla ning jooksis oma kana poole.

Korralik kukk!

Kui nemad juba väljas olid, siis lasin teised ka välja.

Suurem osa tatsas ise aeda tagasi, aga kahte noorukit pidin siiski veidi taga ajama. 

Siiani on nii, et vanemad kanad ja Siim lähevad ca 7ks õrrele ja siis kaks pruuni noorukit tatsaksid ka kell 10 veel ringi, kui ma neid ise  21.30-22 vahel õrrele ei suunaks. 

Hetkel on meil kaheksa kana. Üks eakam läks teisele poole pilvepiiri.

Siin fotol on veel mu põhupeenraid. Tegelikult on need rohkem ettevalmistuseks järgmiseks aastaks.

Aga ma mõtlesin, et võiks ju avamaa kurki ka kasvatada. Panin juuni alguses seemned mulda (pottides ja kasvuhoones) ja siis istutasin ümber. Tänaseks taimed juba päris suured ja katteloori alla peidus. 

Ülejäänud aiamaaga on nii, et porgand tuli minimaalselt üles. Näis, kuidas kasvavad kaalikas, nuikapsas, porru (neid kasvatasin ette) . Hernes kasvuhoones on ilus, aga peenras tuli väga vähe üles. Võib-olla mängib siin rolli ka see, et neid musti sipelgaid ja nende pesasid on igalpool. 

Rabarber on nüüd ilusaks läinud, põdes ümberistutamist päris pikalt. Hetkel ma ei oska nendest vartest midagi teha. Kooki nii palju ei söö. Mahla sisse läheks nii palju suhkrut, et ei näe mõtet. Maasikamoosi jõudsin ära keeta, kui õde ütles, et pane rabarberit ka (oleks hea mõte olnud, sest keedumoos muidu liiga magus).

Kunagi tegi kohupiimapontsikuid. Väga head olid!

Sel korral täiesti tavalisi, kus sees suhkur ja jahu. 

Muidu mul olid menüüs ju suhkru-ja jahuvabad. 

Kurgid-kurgid. 

Fotol pole üldse esimesed, sest esimesed said valmis, kui taimed olid alles pottides.

Äkki ca 23. mail sõin esimesed kurgid?

Kasvuhoones oli esialgu ikka raske, sest ööd olid niii külmad. Ja meie elame ka madalama koha peal.

Kaitsesin taimi kattelooridega. 

Kasvuhoone aoks ostsime need lisa seibid, mutrid ja ... (mis need kolmandad nüüd olid?) ära, aga ... pole neid veel külge pannud. Kasvuhoone ju toimib, aga kuna tulevikus võiks jka tihendid rohkem nii olla nagu on mõeldud, siis ühel hetkel paneme need ikka külge.

Just täna vedasin kurkide alla heina juurde, et rohkem niiskust hoiaks. Mul oleks olnud seda lihtsam teha, kui taimed olid väikesed, aga noh jah...

Tomatitest pilte polegi. Rohelised tomatid on osadel taimedel juba küljes. Taimed on kasvanud tunduvalt kõrgemaks, kui mina arvasin ja eeldasin, et nad kasvaksid. Õisi käin hommikuti või õhtuti ikka saputamas, et need viljuks, sest päeval seda lootust pole (kui õues on üle 28 C, siis kasvukas on ilmselgelt rohkem). Ma ei soovi, et korduks see, mis oli möödunud aastal. 

Mandrimaa keskpunkt. 

Ma polnud ammu ühtegi kollast akent püüdnud ja kui mai I pooles oli vaja kiirelt Tallinnas käia, siis tagasiteel palusin Abikaasal seal peatus teha. Vedas, et sel hetkel vihma ei sadanud, sest ca 90% meie sõidust (2,5h x2) sadas vihma. Ja küll see Tallinn on alles kaugel. Meie õnneks oli vaja meil käia Tartu pool otsas. Käisime meie jaoks uut autot vaatamas ja ca nädal hiljem sõitis Abikaasa rongiga Tallinnasse ja tuli selle autoga koju. 

Meie sinine KIA läks aprilli viimasel päeval uue omanikuga Ida-Virumaa poole, mina sõitsin vahepeal sõbra Volvoga (oi milline kütuseröövel see oli, aga töösõite tuli teha).

Nüüd on meil hoovil kaks bmw-d. Varasem (st vanem) on väga lihtne ja suht lisavaruseta, uuem mugavam ja mul on ikka parkimisabiliste üle hea meel, sest võrreldes KIAga on auto laiem, pikem... lihtsalt suurem. Sõita on mugav ja juhiiste on ka mugav (meie teise bemmi kohta ma seda öelda ei saa, aga Abikaasa ütleb, et see on minu kiiks). Linnamaastur meil valituks ei saanud, sest sobivas hinnaklassis ei olnud sobivat autot, niisiis läksime hoopis seda teed, et ostsime auto, millel on nelivedu. Kütuseks diisel. Ja kütusekulu hetkel väiksem kui oli KIAl. 

Meie oleme rahul.

Maikuu päike ja Pisike korvis.

Üks naabrite (?) kass, kes oli väga uudisimulik.

Draakon ja Pisike jälgisid hoolega, mida see naabrite kass teeb  meie õuel.

Foto sellest, kuidas kassid omavahel kraaklesid (kuigi tundub, et nad lihtsalt on õunapuu otsas)

Armsake.

Väga tervate küünte ja hammastega. 

Tal on endiselt paksu talvekarva, mis on pruunikas. Vahel tekib mõni pusa, mida ma üritan ära lõigata (st et kui ta kääre näeb, siis on küünte ja hammastega kääride ja minu kallal). 

Eile tahtsin tal puugirohtu uuendada ja pani jooksu, kui nägi, et ma täpilahuse välja võtsin. 

Koostöös abikaasaga saime talle rohu pandud. Ja pusad on samuti eemaldatud. 

Mõni aeg tagasi kuulasime läbi Käsmu looduskaamera Terminaatori muusikat.

Päris lõpus tuli ühenduses mingi tõrge, aga 90% nägime ja kuulsime.

Veel üks võõras kiisu. Vahepeal liikus meie juures kaks triibikut, fotol siis üks nendest. 

Nüüd ei ole neid ca nädala näinud. 

Pisike köögis vaiba all.

Pisikesest on seepärast rohkem pilte, et ta poseerib rohkem, samuti

vedab ta rohkem aega toas.

Kuumalaine üks esimesi päevi, kui Draakon

end pojengi all nii mõnusalt tundis.

Ja samal ajal preili Pisike toas mõnules.

Õhtuti tuleb Draakon ka tuppa.

Kuigi täna (kell on 23.45) ei ole ta veel tulnud.

Ja ühel õhtul ei tulnudki. 

Tuli alles kell 6 hommikul.

Vahepeal on saabunud juulikuu. Draakon ei tulnud meie voodisse minemise ajaks, kuigi nägin teda heki all luuramas. Peaaegu magasin, kui kuulsin kassikisa ja läksin õue. Draakon oli turris ja üks valge kasukaga kass arvas, et võib meie õuele kaklema tulla. Draakon tuli tuppa, magama ta ei tulnud, jäi hoopis aknale valvama. Vastu hommikut oli siiski omal kohal.

Minu üllatuseks ei pannud kumbki kass kell 5 aeg akendest õue. Mõlemad magasid edasi. Kella kuue ajal lasin kanad välja ja jätsin korraks välisukse lahti, mõlemad kassid tulid ukse kaudu õue esimesele tiirule. Ärkasin hiljem ja sain aru, et minu padi on ühe karviku poolt hõivatud. 

Tublid kanad munevad.

Mõni päev rohkem, mõni päev vähem. 

Kevadel oli üks kanake veidi õnnetu, tagaots oli selline turses ja ta kõndis nagu pingviinike. 

Samas kui tal kire oli, siis oli väga väle. Sõi, jõi, tundis end muidu hästi. Ei munenud. Uurisin teda mitu korda, kas kuskil on nt muna kinni või midagi muud, aga ei tuvastanud. Tegin talle siis ca 10 päeva lillavee vanni. Ta oli nii tubli vannis olija! (ainult kanaaias pani minu eest plehku, kui nägi, et ma tulen). Ja kanake sai terveks. Ma ei tea, kas lillad vannid aitasid või midagi muud, aga mul on nii hea meel. :)

Selle XXL muna munes nooruk pruunike, kes aprillis farmist tuli. Varasemalt oli suur muna seal üle 80grammi, aga see 107gr, wow. Vist viga ei teinud endale. Kui see mini-minimuna välja arvata, siis kõige väiksem on olnud vist 51gr. 

Eile muneti vähe või on kuskil uus pesa. Aga see on täiesti okei, kui sellise kuumaga nad kogu aeg ei mune. Vahvad on nad ikka. Hea, et laudas on jahedam, nad saavad seal ka jahedamas mullas püherdada ja lihsalt päikese eest peidus olla.  

Käisin just laudas ja leidsin neli muna. Võimalik, et kolm valget olid eilsed, mida siis ei leidnud. Üks kana oli veel pesal. Kui mõned nädalad tagasi sai suurem osa mune veel kolleegidele viidud, siis nüüd on nii juhtunud, et me sööme ise üsna palju muna. Mina kasutasin kuid mune vaid toidu valmistamisel ja Abikaasaga sõi üsna harva. Viimased üle kahe nädala olen taasavastanud omleti, Abikaasa teeb endale aga praemuna peekoniga. Endalegi üllatuseks on minu omleti sees tomat! Praen tomati ja sibula tükid, lisan need ja juustu munade juurde, lisan veidi vett ja tagasi pannile. Väga maitsev. Algversioonis oli mul tomati asemel paprika. 

Me kasutame kohvimasinal allika vett. Aga see allkkas on üsna kaugel. Niisiis otsisin allikaid, mis oleks lähemal. Ja üks allikatest on Puhja kandis. Meil on niikuinii vaja sealkandis käia ja läksime ka allikat otsima. Esimene mis leidsime oli selline nagu ülemisel pildil. Hm. Otse tee kõrval. Nope, see pole see, kust vett võtta. 

Asjalikum allikas oli ainult veidi kaugemal ja teiselpool teed. Aga ikkagi päris tee ääres. Vähemalt nägid, kust vesi voolab. Üks liitrine nõu oli ka. Me olime üsna skeptilised, aga võtsime prooviks. 

Meil oli õnneks teadmine, et järgmisel päeval lähme Virumaale ja saame sealt vett.

Ja Virumaal on meil selline ilus allikas. 

Kaetud ja hoitud. Vesi on imemaitsev ja värske.

No ei taha siis mujalt vett võtta. 

Kas kuskil Elva kandis võiks ka midagi sellist olla? (mida google ei tea)

Sõbranna heegeldas vahva loomakese.

Foto on 14.06, kui sadas vihma ja kogusin vihmavett. Ma otsisin välja kõik suuremad ja väiksemad ämbrid. Rennide all anumad said siiski täis ja sa veest voolas minema, aga varu oli olemas.

17.06 möödus kuus aastat meie esimesest kohvideidist. 

Muidu ma tanklakohvi enam ei joo (topsis kohvikakako), aga sel päeval jõin.

Vana pesukorv. Meil oli neid kaks, üks hästi säilinud, teine pisut katki.

Ma võtsin selle korralikuma ja küürisin puhtaks. 

Päris korralik töö oli. Selle üldpilt oli juba enne ilus, aga ribade kattekohad olid tolmused ja mustad.

Korralik tugev asi, mis on meil nüüd kasutuses.

Heina tegu!

Ja õhtune päike.

Armas naabrinaine hoolitses selle eest, et kanadel oleks talveks allapanu. Niitis nikatiga, kaarutas rehaga, kogus kokku ja tõi käruga lauda juurde. 

Meil on nüüd laudas korralik kogus värsket heina (see lõhn!) ja seetõttu ongi kanadel uued kohad, kuhu muneda. 

Heina sai päris palju.. jätkub kanadele ja mina saan teha kevadel põhupeenraid.

Valged pojengid. 

Roosad pojengid, mis kuumuse tõttu nii kiiresti ära õitsesid.

Meil olid väikesed pääsud. 

Enam ei ole. :(

Aga ema-isa vist teevad veidi pesa korda ja proovivad uue pesakonnaga. 

Vähemalt nad lendavad lauda vahet.

Ma käisin nädala alguses maasikapõllul.

Läksin kella kaheksaks. 

Oleks võinud vist jah seitsmeks minna.

Korjasin kinnastega ja pärast olid kindad vett täis.

Korjasin 15kg -> natukene keedumoosi, toormoosi sügavkülma ja samuti tükeldatud maasikaid.

Muidugi korjaks ja sööks veel, aga ma püüan aru saada, et sügavkülmas pole ruumi, keedumoosi sööme kõige vähem. 

Nüüd söön oma aia maasikaid. 

Meie väike pätik.

Juuni alguses käisin juuksuris. 

Lasin juuksuril ka pead pesta, sest lõikamiseks tahtis ta eid niikuinii nii sirgendada kui ka teha niiskeks.

Päris mitmeid päevi käisin sirgete juustega. 

Siis kui Vaikses oli vesi veel selline jahutav ja kõige mõnusam.

Nii rõõmsaks see ujumine teebki.