Monday, August 1, 2022

#tb 9 kuud



24.11.2021
7+5
Väike süda teeb tuks-tuks ja mind valdab tänutunne. Mõnel hetkel võtavad iivelduhood võimu, aga ikkagi on imeline tunne ja imeline teadmine, et keegi kasvab minu sees. Ma olen lihtsalt nii üllatunud, et hetkel kuulun ma nende naiste alla, kellel iiveldab kogu aeg. See tähendab hommikul ärgates, päeval, õhtul ja öösel ka. Viimastel nädalatel on olnud mõned hetked, kui ei iivelda. Samas olen tänulik, et ei oksenda, kuigi aeg-ajalt öögin. Siis võiks arvata, et toit püsib sees ja kõik on hästi. Ma arvasin ka, aga päris nii lihtne see ei ole. Mida päev edasi, seda raskem on leida midagi, mis üldse süüa kõlbaks. Esialgu tundusid õunad väga hea ideena, aga isu sai täis, vaikselt saab täis ka teiste puuviljade isu. Ja ainult puuviljad eriti pikaks ajaks kõhtu ei täida. Liha poole ei suuda vaadatagi, lõhna ka ei kannata. Küll aga on mõned korrad Tartusse jõudes kõht nii meeletult tühi olnud, et Sirius on kositatnud kanawrapiga kaks korda ja ühe korrda kanaburgeriga. Ehk olen kiirtoitu rohkem söönud, kui viimase aasta jooksul kokku. Samas on täiskõhu iiveldustunnet tunduvalt kergem taluda, kui tühja kõhu oma, sest sellega kaasneb nõrkus ja jõuetus. Isegi vesi ei ole kogu aeg maitsev, aga midagi muud ka ei sobi. Kohv kadus mõne nädala eest, vererõhk on tavalisest veidi madalam, aeg-ajalt tõusen liiga kähku ja silmade eest kipub mustaks minema. Päev korraga. Pikali on hea olla ja seetõttu veedan ma kodus olles suurema osa ajast voodis ja tihtilugu jään juba kella 8 aeg magama.

13.02.2022
19+5
Esimene trimester tundus nii pikk, kui oli 24/7 halb olla. Praeguseks tundub see aga üsna kauge aeg. Nii nagu ma tolkorral novembris kirjutasin, nii see enesetunne ka jaanuari alguseni oli. Mul oli väga raskeid päevi ja raskeid päevi ja mõni rahuldav päev. Veresuhkrud olid paigast, mis viis mind rasedusdiabeedi diagnoosini ja nüüd külastangi iga kuu ka diabeediämmaemandat ning ülepäeva mõõdan hommikuti ja õhtuti veresuhkrut. See teeb minust riskiraseda, mis viib ka arsti vastuvõttudele tihedamalt. Veresuhkrud said üsna kiiresti normi (kuigi tegelikult mu toitumises miski ei muutunud... vahepeal ma sõin väga minimaalselt, sest kõik ajas veel hullemini iiveldama. Minu meelest oli päris õudne öösel silmad avada ja tunda, et jälle või ikka veel iiveldab.) Siriust külastasin ma õnneks vaid kahe nädala jooksul ja siis läks see üle (ja isu sai täis), edaspidi olin ikka koduse toidu peal. Liha oli mõnda aega üsna out, aga viimased nädalad on hakkliha ja kodused šnitslid täitsa head olnud, kana ei kõlba aga kuskile. Umbes kaks nädalat olen joonud ka hommikuti tassi lahja kohvi, õhtuti olen teinud kohvikakaod. Kui lihapoolise ja salati kõrvale midagi soovin, siis on see kartul, kodus ei sobi üldse tatar-riis-makaron-vms. Puuviljadest ise ostan õuna, banaani saan panna smuuti sisse, kui seda niisama söönud olen, siis on hakanud iiveldama, sest see on läägelt magus. Vahepeal tahab magusaisu hakata tulema.. aga see võib olla seotud ka tööstressi ja -pingega. Sest tööl on viimased nädalad ikka päris keerulised olnud.Kaal on üsna pikalt stabiilne ja siis tõusis järsku 2kg. Ühel esmaspäeval tööl läks jakk kenasti selga, aga reedeks oli see ebamugav. Nädalaga kasvas kõht ette. Nüüd kannangi juba rasedate teksaseid ja tööl hoian jaki eest lahti. Eks see jakk veel mahuks kinni, aga on ebamugav. Vahepeal kontrollisin kilpnäärme verd, mis vastas kenasti II trimestri näidule, hemoglobiin oli 124 ja ferritiin 11, mistõttu mõtlesin, et ülepäeva võiks natukene Nõgelit võtta. Mõte oli hea, aga ma ei teadnud, et see mu seedimise täitsa kinni paneb. Vett joon ma piisavalt, söön ka kiudaineterikast toitu, aga liikumist on väga vähe (pime aeg, töö, töö, libedus, väsimus). Jõudsin vist kolm tabletti võtta, kui otsustasin, et enne ei jätka, kui liikumine pole tagasi. Praeguseks olen jalutama jõudnud vaid nädalavahetustel, sest tööpäevad on tõsiselt pikaks veninud ja kuigi valget aega on rohkem, siis mina jõuan koju ikka pimedas ja tühja kõhuga. Aga tuleb ka see päev.
Vahepeal olen kõiksugu enda riideid sorteerinud ja ära pakkinud, osad ka ära andnud, aga ühel päeval võib olla huvitav vaadata, mis sai ära pakitud, sest neid kaste tuli päris palju. Ootan aga sooja kevadet, sest nii palju õhulisi rasedariideid ootab kandmist.
Beebile on olemas korralik mähkmeparkla, vanker, BB lamamistool, beebimonitorid, kandmiskott, tarvikuid esimesteks elunädalaks nii endale kui beebile. Sõprade juures ootab nii võrevoodi, kui kummut mähkimislauaga, turvatool, rinnapump. Isofix alus ootab veel ostmist ja vaikselt riiete vaatamine ka. Üldiselt on meil teiseringi kaup, mis minu meelest on väga okei ja hea. Riiete osas tahetakse asju anda,aga kuna sugu pole teada, siis veel ei jagata.
Mina jätaks endiselt soo üllatuseks, aga abikaasa tahab teada saada. Kahe päeva pärast ongi looteanatoomia. Aga äkki beebike ei näita. =) Vahepeal kuulen ikka kommentaare ja küsimusi, miks ma ei taha teada, et nii hea oleks ju teada. Mida see muudab? Täna alles taas küsiti, kas teame, ütlesin, et ei, aga siis öeldi, et tahaks et kingitus teha, aga on vaja sugu teada saada. Mind häirib, et teised tungivad sellesse, et ütlevad mida peaks või ei peaks.Asjad ei pea olema roosad või sinised. Mina eelistaks nii ehk naa neutraalses värvis asju. Ja esialgu ei hakka ju niikuinii kellelegi kleidikesi selga panema, kui ta nii pisi on.Ootan kevadet. Ootan, et enam tööl ei käi. Aga ei oska veel öelda, millal see päev on. Seadus muutub ja ma pole suutnud välja mõelda ega arvutada millal oleks hea aeg koju jääda.
Beebi liigitusi tunnen ka, aga ei oskagi päris täpselt öelda mis asjast. Arvan, et ma kohe alguses ei saanud aru, et see on beebi. Nüüd on rahuolekus väga hästi aru saada, et keegi seal kõhus askeldab. Nii vahva tunne.

31.03.2022
26+2
Enesetunne on üldiselt hea. Unevajadus varieerub. Eile näitaks jõuan 18 paiku koju ja kell 19 tahtsin juba silmad kinni panna, aga sain kuidagi ikka nii pingutatud, et abikaasa ka koju jõudis ja isegi lugesin veidi. Kell 21 aga magasin ja olin valmis ärkama 10,5h hiljem. Mõnel teisel päeval on ka 8h täiesti piisav. Natukene igatsen juba kõhuli magamist, sest külje keeramine ajab öösel ikka üles. Või siis tualetis käimine. Aeg-ajalt ei taha siis uni uuesti tulla, aga tavaliselt lõpuks ikka uinun. Täna käisin esimest korda füsioterapeudi juures (küsisin perearstilt saatekirja). Probleemiks istmikunärv. Esialgu arvasin, et saan sellega ise hakkama või kannatan ära, aga kui nädalavahetustel ei saa poolest päevast korralikult liikuda (jalutama ei ole saanud üldse), siis tuli seda kuskilt otsast arutama hakata. Valu jookseb mööda vasakut jalga alla, lööb piirkonna krampi - ei saa liikuma, ei saa voodist püsti. Nimmevalu ei ole. Piirkond korralikult pinges. Täna sai see lahti muditud ja näis kuidas edasi, järgmine nädal lähen jälle. Varsti olen koju jäämas ja tahaksin siis rohkem jalutada. Viimane kord oli kaalu juures +3kg. Kuigi see kaalumine on selline... noh. Kõht kipub kinni olema ja siis ei saa iga päev sealt adekvaatset kaalunumbrit. Seetõttu ootan ka väga kodus olemist ja rohkem liikumist. Viimased kuud on olnud väga istuv - istun tööl, istun roolis, pikutan kodus... Enesetunne on halb, kui söön liiga palju (ja ruttu) korraga. Hommikuti on kõht tühi, söön ruttu ära, aga siis selgub, et see ei taha enam makku ära mahtuda. Püüan süüa vähem korraga (ja siis tihedamalt). Hetkel on hommikusöök müsli keefiri ja jahvatatud linaseemnetega. Kohvi joon hommikul tassi ja õhtul ka.Veresuhkrud on ilusasti normis. Üks õhtu ei olnud, aga sellele oli eelnenud kolmekäiguline õhtusöök restoranis ja magustoit oli tõesti magus (ja maitsev), aga lihtsalt söömine oli selline 2h jooksul. Beebi on eriti aktiivne õhtuti ja öösel. Võib-olla ei tule öösel hoopis sellepärast uuesti und, et keegi trallib ringi. Vahepeal oli ta sügaval vaagnas peaga. Aga hetkel ei ole kindel, mis asendis ta on. Liigutused on üsna madalal, nii et on vist uuesti end tuharseisu keeranud. Vahepeal on kogunenud korralik ports riideid ja õde alles ütles, et sai mõned hõlmikbodid juurde. Nii tore! Käis külas ja siis sai kõik ära sorteeritud, suuruste järgi paika pandud ja päris palju läks uuesti ringile. Ise tahaks juba kergemaid riideid kanda, aga ilm arvab teisiti (eile hommikul oli meil -15 C ja uus lumi). Tööl hoian kitli eest lahti, pikakäistega pluus (suurema osa ajast olen niikuinii pikakäisega pluusi all kandnud, suvel oli ehk T-särk või maika, aga üldiselt puhus kuskilt konditsioneer) ja rasedateksad. Koduvisiite teen ilmselt nende teksastega edasi, sest pole selliseid mugavaid retuuse leidnud, mis ka üleval püsiks. Paksem jope läheb küll vaevu eest kinni (kui KÕ pusa seljas, siis eriti), ühtegi kevadist jopet pole veel leidnud.. aga varsti on rohkem aega Tartus kuskil secondhand poes käia. Tipptunni ajal ei ole tahtmist kuskil kesklinnas seigelda ja ummikutes istuda.

26.06.2022
38+5
Lõpurase ja olen eelnevalt vaid kolm korda siia oma mõtteid kirja pannud. Rõõm on öelda, et enesetunne on hea, olemine helge ja kerge. Miskit, mida ma enne maikuud tunda ei saanud. Põhikohast jäin koju paar päeva enne aprilli keskpaika (võtsin puhkuse välja) ja koduõendusest siis hiljem. Esimesed vabad nädalad möödusid sõrmenipsuga ja tegelikult on see olnud nii siiani. Kuivõrd koduvisiite tegin edasi, siis käisin tol ajal ikka 3x nädalas Tartu vahet ja mõni päev venis ikka pikaks. Niisama ma linnas kolada (sh secondhandides käia) ei viitsinud. Ja kuna viimased patsiendid olid Elvas, siis nii oligi. Füüsilise poole pealt polnud hea olla, sest istmikunärvivalu, mis lõi varem vasaku jala alt, siis läks pingesse ka parem istmikunärv ja uh.. kuidas sa liigud või kõnnid siis? Käisin füsioterapeudi juures kord nädalas, sain kodused harjutused.. ja ühel hetkel see kadus (maikuus). Nüüd jaanipäeva paiku siiberdasin vist nii palju ringi, et kahel päeval lõi taas vasaku jala alt, aga võrreldes kevadise vaevaga ei olnud see midagi. Seda valu on täitsa võimatu kirjeldada. Aga toimetamine oli raske, tihti olin poolest päevast siruli... Ometi oli aprill väga tegus. Lisaks selgus aprillis, et hemoglobiin on päris madalale kukkunud -104. Uh. Oli küll halb olla, pea käis ringi, jõudu polnud, lisaks oli vererõhk madal (80-90/50-60 mmHg). Ega ma muidu ka mingi kõrge vererõhuga pole, aga ülemine võiks ikka seal 105 juures olla. Hakkasin üsna kiiresti rauda krõbistama, kuna enne oli nõgel kõhu kinni pannud, siis alustasin laste nõgeliga (siirup) ja soovitati hommikuti kiivit süüa. Kiivi suhtes olin skeptiline, sest eelnevad toidusoovitused ei olnud tulemust andnud. Aga see aitas. Siiani on kiivi see, mida igal hommikul söön (vahepeal on kilohind rohkem kui 2x kallinenud). Mais, ca 3n hiljem, andsin vereproovi perearsti juures ja kuigi Hgb oli 102, siis ferritiin oli kõrgem kui jaanuaris (enesetunne oli juba paranenud, vererõhk normaliseerunud). Vahepeal hakkasin ka nõgeli tablette võtma, mida võtan siiani. Mai lõpus oli Hgb juba 111. Super. Mingil arsti visiidil oli aga vererõhk oli 140/80 mmHg, mõõdeti vist 3x, aga tee siis arstile selgeks, et ausõna, kodus on 105/65 mmHg. Sain siis korralduse kodus jälgida ja siiani olen aeg-ajalt neid väärtusi vererõhupäevikusse kandnud. Kui palju olen siiberdanud, siis on isegi 120/75 mmHg, aga kui tunnen, et halvem on olla, siis on alla 100.Mai lõpus arvas UH beebi kaaluks juba 2700gr (+/- ei olnud kirjas) ja arst juba rääkis, et ilmselt ei lase lõpuni kanda. Polnud päris see, mida ma kuulda oleks tahtnud. Aga järgmine ultraheli oli 17.06 ja seal arvati 3600gr +/-500gr (see 500gr on tohutu vahe ju!). Diabeediämmakas andis täpselt tähtajaks haigla saatekirja sünnieelsesse (KTG ja UH, aga vajadusel siis kohe ka esilekutsumine). Mina pean nüüd pojakesega läbirääkimisi, et juuli alguses on hea aeg sündida (st enne 05.07) ja Abikaasa on sama meelt. Pea on kenasti vaagnas, aga nädala alguses polnud veel fikseerunud. Ja kas kõht on või ei ole alla vajunud.. ma ei tea? Kõhus tundub ruumi olevat, sest tamburai ikka käib. Kuu alguses olid esimesed soojad ilmad ja siis läksid jalad turse. Harjumatu. Javerite kandmise periood jäi väga lühikeseks. Vahepeal oli jahedam ja turseid polnud, kaal normaliseerus, aga nüüd on see kuumalaine ja jalad õhtuks taas turses.. võinoh ega nad hommikulgi väga turse vabad pole. Teen jahutavaid vanne. Viimastel päevadel on ka sõrmeliigesed valutanud ja veidi turses, aga pole viga. See ei muuda seda, et mul on hea olla. Toimetan, tegutsen, puhkan ja naudin.Musta bemmi rooli ei taha ma küll juba mai algusest saati istuda, kuigi vahepeal on siiski vaja. Aga teen vaid lühemaid sõite. Ega see iste varemgi mu lemmik polnud, minu meelest tagumik liiga madal.. aga kui oled rasedakõhuga, siis surub see isteasend kõhu kokku ja no ei saa seal istuda.. Patja ei saa alla panna,sest muidu liiga kõrge jälle. Uh. Halli bemmiga on kõik vinksvonks, aga too on ka veidi mugavam.
Mais oli füüsiliste kaebuste poolt veel valu paremas küljes, kohe rinna all, roiete vahel.. see tekkis sinna märtsis, aga vaikselt läks tugevamaks ja intensiivsemaks. Ja siis ühel hetkel oli see kadunud.


30.07.2022
Istun voodil ja rinnal nohiseb armas pojake. Homme on ta juba neli nädalat vana. Juba nii palju kasvanud ja nii asjalik.
Viimased mõtted jäid mul veidi poolikuks ja tagantjärgi ei oska ka midagi lisada.Lühidalt oli nii, et 1. juuli vastu 2. magasime telgis, kui mina kell 2 esimeste kokkutõmmete peale üles ärkasin (või siis läksin pissile ja siis tulid kokkutõmbed). Rohkem magama ei jäänudki, kuigi hommikul sain veidi pikutada. Päeva jooksul olid perioodid, kui kokkutõmbed kadusid ja siis uuesti ilmusid. Kuni enam ei kadunud. Abikaasa läks hilisõhtul telki magama ja oli veidi pettunud, et ta uni nii lühikeseks jäi, aga kell 2 öösel ei suutnud ma enam kodus olla ja läksime haiglasse. Kaks magamata ööd. Hommikul poole 7 või 7 ajal sain epiduraali, mis aitas veidi magada ja jõudu koguda. Looteveed avati pärast keskpäeva. Poeg sündis 03.07.2022 kell 17.37 operatsiooniblokis. Kaal oli 3770gr, pikkus 51cm ja Apgar 9/9. Rinnale saades hakkas kohe imema ja oli lihtsalt täiuslik.
Koju lubati meid 06.07 ennelõunat, siis oli kaal 3510gr. Aga kaks päeva hiljem oli juba 80gr kosunud. Ja kodus oli nii hea. Ja on siiani.




Sünniloo panin ka eraldi kirja, aga seda siin avalikult ei jaga. Kel huvi, siis võib küsida.

#tb pildid
Kui kunagi oli mõte, et vöiks igal nädalal pildi teha, siis see mõte kadus. Lisaks pole meil kodus ka suurt peeglit. 

Novembri keskpaik. 
Sõbrannadega pildistamas. 
Õues oli enesetunne okei, ingveritbalett aitas, aga
hiljem kohvitades (ise ei kohvitanud) oli nii halb..
ja hakkas nii külm. Ja ei saanudki sooja sisse.
Et sel päeval ma enam suplema ei läinudki.
Hiljem selgus, et kilpnääre oli ka paigast.

Siriuse burger. 
Siis kui olin esimesel arsti visiidil ära käinud või alles minemas.

Detsember. 
Kui väljas oli -19.

Veebruari algus.

Märtsi lõpp tööl.

Aprilli algus tööl.

Äkki aprilli lõpp või keskpaik.

Aprillis.
Ilmselt SA TÜKi Naistekliiniku tualetis,
kui mulle mu juuksed niii meeldisid.

Mai alguses. 

Mai keskpaik Mandri-Eesti keskpaik.
Siis kui sotsiaalmeediasse panin ka kollase aknaga pildi, aga endal oli jope käes, mis varjas kõhukest.

Mai lõpp.
Ilmselt läksime Virumaale.


04.06 sõbrannadega väike beebipidu.

Juunis.
Siis kui kuumalaine oli puhkusel.
Murutrimmer meil ca 3,5kg. 

Siis kui sorteerisin riideid...

Üks pilt sünnitustoast ka. 
13-14h enne poja sündi.

2 comments:

Anonymous said...

Nii suur rõõm teie pärast (kuigi ei tunne teineteist), soovin palju õnne ja head tervist!

kd said...

tore oli nüüd tagantjärele lugeda. ikka mõtlesin selle aja jooksul, kuidas teil läheb. :)