See postitus on mustandites hea mitu päeva olnud. Või pigem juba nädalat, sest kalendrist vaatab vastu juba 17.september. Mõned päevad mööduvad nagu silma pilgutus, kuigi võib olla mõni hetk, kui tundub, et aeg seisab. Endal on küll kohati selline tunne, et paneks aja seisma.
Ilmselt üks unine hommik. See oli ainus pilt, mis ma endast üksi leidsin.
Endast pilte on niigi väga vähe. Suurem osa on kõik nüüd pojast ja kassidest, kui nad end näitavad.
Unine sellepärast, et hommikuti olengi unine, ükskõik, kas ma olen maganud 6h või 9h.
Kuu alguses oli pojal juba esimene minisünnipäev!
Päev hiljem käisime perearstil ja pikkus oli 54cm ja kaal 4800gr.
Terve too nädal oli abikaasa hommikust õhtuni tööl ja jõudis koju, kui poja juba magas
või jäi kohe magama, aga gaasid vaevasid.
Gaasivalud päris mööda tast ei läinud, aga samas midagi hullu ei olnud ka.
Ööd möödusid ikka magades, kui luksumine tuli peale, Kui gaasid tulid, siis algas siputamine,
aga üldiselt läbi une.
Pea hoidmine läks iga päevaga aina paremaks. Ja oi kuidas armastas juba siis
kõhuli olla (ikka järelvalve all).
Kuumalaine tõttu olid pea kõik uned toas, vankris magas vähe ja kuidagi halvasti.
Ehk näiteks 20minuti kaupa. Kuu lõpus, kui ilmad jahedaks läksid, siis see muutus.
22.08 satuusime perearsti juurde, siis oli kaal 5590grammi.
Külalisi käis ka, kes veel polnud käinud.. ja kes tulid juba mitmendat korda.
Juulis jäi see mul üldse mainimata, et Tikker jõudis ka meile külla.
Augustis toimetasin õues väga minimaalselt.
Kuu alguses tegin ilmselt veel segumahla (ja mõned marjad on alles sügavkülmas, et ma need mahlaks teeksin).
Käisin kurke korjamas, vahepeal ka tomateid
ja kui hästi läks, siis kastsin ka neid. Kuu esimesel poolel ei julgenud väga midagi teha, sest tegemisega
tegin endale liiga ja pea nädal oli armi piirkonnas valu.
Pildil on aga kuu õpp, kui ma kurgid välja rohisin (peenardes pole umbrohtu, küll aga lid peenra ümbrused seda täis). Kurkidele väga meeldis.
Lugesin läbi kuus raamatut (mitte neid, mis pildil). Ühe jätsin ka pooleli.
Pilt on tehtud üsna kuu lõpus, kui sattusin raamatukokku.
Üks nendest raamatutest siiani lugemata..
Kärutamised.
Ainult et kuuma ilmaga ei tahtnud ja ei jõudnud.
Mäletan, et mingi päev oli tunne, et ma ei jõuagi koju, sest
oli nii palav ja nii raske. Koju pidin paraku jõudma.
Pikemaid kärutamisi hakkasin tegema pärast seda, kui
olin ise naistearstil kontrollis ära käinud. Emal oli arm "ilus", niisiis võis vaikselt koormust tõsta, jälle sauna minna jne.
Mõnglikesed päikeselaigus.
Esimeses kasvuhoones on palju tomateid. Abikaasa arvas, et järgmine aasta võiks isegi kollaseid veidi vähem istutada...
Mina olen saanud neid ka kolleegidele jagada.
Järgmise aastaga on nii, et ikka ju igaks juhuks panen mõne seemne rohkem mulda ja kui
Mina olen saanud neid ka kolleegidele jagada.
Järgmise aastaga on nii, et ikka ju igaks juhuks panen mõne seemne rohkem mulda ja kui
sealt taim tuleb,
siis kuidas ma seda kasvuhoonesse ei pane?
Veel kärutamisi.
Pärast naistearsti külastust mõtlesin alustada vaikselt.
Ilmselt alustasin ka.
Mul on siin võimalik niisama edasi-tagasi kõndida.
Üks on 5km ring, osa siis selline põllutee nagu pildil.
Ja üks 6km ring, mida tahtsin kord teha, aga üks koer tuli ühe maja juures vastu
ja ma keerasin otsa ringi.
Ja üks 1,7km ring.
Ja teed on ikka üles ja alla, üles ja alla.
Ei ole päikese eest varju, ei ole tuule ega vihma eest varju.
Pääsud.
Teine psakond pääsusid kosus kenasti ja lendasid pesast välja. Viis imeilusat noort pääsukest!
Ma oleksin väga tahtnud neid rohkem jälgida,
aga kuna nad olid meil laudas ja minu laudas käimised olid limiteeritud,
siis nägin neid vähem kui tahaks.
Sest et Siim. Meie kukeke Siim
võttis nõuks, et mind võiks rünnata. Ja see ei ole just
eriti tore olnud. Ma olen muidugi jooksu pannud.
Ja ta on mind taga ajanud.
Lisaks on ta leidnud mooduse, kuidas aiast välja saada
ja on mind ka maja ees varitsenud.
Vahepeal oli ka rahulikumat perioodi, kui tundus, et saame jälle hakkama,
aga järgmisel päeval olin talle taas sihtmärgiks.
Miks? Ma ei tea. Muutunud on vaid see,
et pärast poja sündi käin ma vähem laudas.
Aga ikka viin ju neile süüa. Ja tahaks kanakestega juttu rääkida.
Oma kanakestega on ta väga kaitsev.
Niisiis on minu kaiaaia ja lauda külastused olnud kas koos Abikaasa või naabrinaisega.
Lisaks hakkasid kanad sellist pulli tegema, et nad ei läinud ööseks kuuti vaid egid kuskil külakuhja.
Vist üks pruun läks ise kuuti. Kukk teiste pruunidega oli laudas akna all (ka siis kui ma sealt heina ära võtsin) ja valged siis külakuhjas mujal. Nii et igal õhtul algas meil trall, kuidas me nad kuuti saame.
Siis oli veel piisavalt valge, et nad jooksid õue.
Üks õhtu ei tahtnud Siim kuidagi kuuti minna ja Abikaasa ajas teda mööda lauta taga, kuni sai kätte.
Ma ei teadnudki, et kuked võivad sellist kisa teha.
Kuu lõpuks olukord normaliseerus ja nad leidsid jälle kuudi üles.
Üks pensionärist prunike seadis end veel tükk aega kuudi ja seina vahele,
aga õnneks pimedas sai ta sealt kergesti kätte ja teiste sekka.
Kuu alguses kuulsime siin rebase haukumist. Päris omamoodi hääl!
See ehmatas ühel hilisõhtul väga ära.
Aga seda enam peavad linnukesed ööseks kuuti saama. Laudas ei ole nii turvaline.
Isegi kui meil on seal laudakass.
Munadega on peitusmängu mängitud.
Pisike.
Tundub, et viimaks lasi suuremalt jaol
oma talvekarval minna.
Meie pisikene preili valab ka kodu ja lööb vajadusel küüned välja (ja sisse).
Üks hommik tuli nii mudase ja liivasena tuppa,
et viisime ta duši alla.
St et abikaasa hoidis teda paigal ja mina dušitasin.
Nuikapsas.
Mõned said ikka keldrisse.
Vähem kui 24h söödi ära kapsalehed, kaalikalt lehelt ja nuikapsa lehed ka..
Ma tean, et kapsast ei ole mõtet ise kasvatada
ja see peaks kogu aeg loori all olema,
aga näed, ikka proovisin.
Tegelikult kasvatasin kanadele.
Tõmbasin need siis maa seest välja ja viisin kanadele.
Mustikad.
Ma ei ole mitu aastat metsa mustikale saanud.
Äkki järgmisel aastal.
Kui teada saan, kuhu kanti siin minna võiks..
sest Pala metsad jäävad nüüd natukene kaugele.
See on aga rabast ja kultuurmustikad Ilmatsalu kandis.
Ei plaaninud minna, sest pole nii suur kultuurmustika sõber.
Ehk söön küll hea meelega, aga ainult värskest peast.
Aga üel viimastest päevadest, kui põld oli avatud, siis läksime.
Terve perega, aga korjasin mina.
Abikaasa kärutas vankrit.
Soovitati minna väikseid marju korjama, sest suurt ei olevat enam eriti..
ja läkinsgi, aga väga tüütu oli.
Lõpuks läksin ikkagi suure marja poole ja mida kaugemale metsa poole, seda rohkem oli korjamata põõsaid... Jap, oleks võinud kohe nii teha.
Draakon tundub ikka pisike.
Pisike, kas solvusid?
See oli peenar, kus peaks kasvama nii salat, hernes, porgand..
võib-olla midagi veel. Paraku külvas salat end ise.
Kanad olid rõõmsad, sest head phmed salatilehed.
Ja ega seda peenart eriti kastma jõudnudki.
Samuti hakkas mingi aeg ka pump veidrat häält tegema, et tõmbasime pindurit.
Draakoni kuu oli
natukene keerulisem ja tema oli taas tubasel režiimil. 11.08 hommikul
märkasin, et Draakon on teistsugune, muuhulgas oli ta ka kuri, kuskil
kõrgemal olla ei tahtnud ja kraadides näitas kraadiklaas hetkega kõrget
palavikku. Draakon läks kliinikusse. Aitäh loomaarstile, kes ta mul bussipeatusest kaasa võttis, sest mul endal oleks keeruline olnud teda transportida. Kliinikus näitas ta jätkuvalt hambaid,
niisiis tulid protseduurid teha narkoosiga. Kanüüli paigaldades leidis
arst kassi paremalt esikäpalt tohutu hematoomi, mis viis välja
abtsessiauguni ja seal lähedal oli kaks väikest hambajälge. Kõik viitas,
et meie Draakon on kohtunud rästikuga. Statsionaaris sai ta tilka,
valuravi, alustati Ab raviga, küüed lõigati ka ära, sest ta puikles
vastu. Järgi minnes küsiti, kuidas me kodus temaga hakkama saame.. aga
tõde on see, et ta on täitsa rahulik, ilmselt oli tal lihtsalt nii halb
olla, et see tegi kurjaks. No päris korralik hulk mäda väljus ka.
Eelmise kuu postituses mainisin, et Draakon oli haige - kõik viitab
sellele, et rästikuga kohtus ta juba siis, aga asi läks hapuks kaks
nädalat hiljem. Arsti sõnul vedas, et sain kiiresti jaole, et märkasin
ja olin kodus. Väga tänulik Elva Paarisjalga loomakliinikule ja dr Hille
Laosele.
Kodus sai ta kõige pealt süüa, sest oli päev otsa söömata (hommikul ka ei söönud). Narkoosist oli ta väga uimane, aga paigal ka ei püsinud. Üritas korduvalt aknalauale minna, aga noh.. kukkus. Muidugi sai proovitud teda peatada, aga ta oli kuri. Süüa ta sai, juua ka ning läks transportpuuri puhkama.
Hommikuks oli olukord tunduvalt parem. Kuri olek oli kadunud. Söögiisu oli hea. Tuli veel ainult ravimeid manustada. NSAID talle vist isegi maitses, aga see AB. Uh. Ja veel 10päeva 2x päevas. Saime hakkama. Aga ta oli vahapeal ikka üsna solvunud.
Tänaseks on karva ka juba üsna palju tagasi kasvanud ja umbes 1,5 kuu pärast peaks kõik karvaga normis olema.
Küll aga tekitas talle see toas olemine stressi ning ta on kõhult end taas veidi paljaks lakkunud.
Mitte küll nii suures ulatuses kui oli kevadel.
Ehk läks nüüd mööda.
Ja ehk hoiab rästikutest ka eemale.
Vahel on veel seda rõõmu, et Pisike hüppab õlale.
Naistearstilt küsisin, millised on võimalused, et järgmine kord
saaks siiski ise sünnitada. Ega vastust ei saanudki. Vaatas
uuesti sünnitusepikriisi, nentis, et keisrini viisidi väga erinevad asjad
ja ega ei teagi. Kõik ju sõltub - lapse suurusest, enda tervisest, kus asetseks platsenta, kas on veel mingeid tegureid.
Lapse suurusest... nojah, aga ultraheli valetab ikka üsna korralikult.
Aga hea, et olen opist taastunud.
Huvitav, kui kiiresti unustab selle,
kuidas ei saanud voodist väljagi.
Ilusad augusti loojangud.
Saigi pildimaterjal otsa. Ehk ülejäänud pildid olid lapsest või kassidest.
Juba avastasin, et mul on endast ja lapsest koos ülivähe pilte ja needki on selfid.
Augusti lõpus ostsin kiirpildikaamera. Mõtte sain sõbrannalt. Sellega on tore mõnda hetke tabada ning kohe beebiraamatusse kleepida. Esialgu oli valikus ka selline, et saab valida, millise foto lasen printida,
siis aga mõtlesin, et kiirpildikaamera mõte ongi see, et sa ei tea täpselt, milline see foto tuleb. Niisiis võtsin selle variandi. Peaks olema üsna ajatu aparaat, lihtsalt pildipaberit tuleb osta. Vahepeal leidsingi seda 1a.ee-st soodsama hinnaga, kui muidu (tavahind on ca 1 eur foto).
Augustis pidin käima erakorraliset hambaarstil. Nimelt tuli viimasest hambast tükk välja, kõiksugu toit hakkas kohe kahe hamba vahele kinni jääma, see pani selle koha valutama.. ja varasemalt oli ka seda hammast parandatud. Kohe ei saanud enda arsti kätte (suvi ja puhkused!), aga kuna kohe ka hammas ei valutanud, siis ootasin paar päeva. Ja sain aja järgmiseks tööpäevaks. Sõbranna tuli appi, et keegi sel momendil lapsega oleks, sest Abikaasa oli teise autoga kuskil remondis, mis võttis terve päeva. Poja oli väga tubli. Kuigi uni oli väga lünklik. See, et kui auto seisma jääb, siis silmad lahti tulevad, on tal hetkel ka. Talle meeldivad pikemad sõidud. Ja et keegi vahepeal teda lõbustab või luti tagasi suhu paneb. Hammas sai ruttu korda. Nii tänulik enda hambaarstile, kes nii kiiresti vahele võttis. Ja üleüldse nii tore on. Ma käin hambaarstil paljude jaoks üsna kaugel - 45km, ajaliselt veidi kehv see, et on vaja Tartust läbi saada. Aga ei plaanigi enda arsti vahetada.
Just tuli meelde, et tahaksin enda jaoks kirja panna ka selle, kui drastiliselt ilm muutus. Augusti viimaselesmespäeval käisin kärutamas, päike säras, sooja oli +18, tuult ei olnud. Pärastlõunal pidin komposrtile järgi minema ja mõtlesin, et äkki saan veel pojaga ujuma minna - et jõuaks sel suvel veel ära käia. Loetud tundide pärast olid ilm pilves, vihmane ja temperatuur muudkui langes. Me ei läinud randa. Komposrti sain vallalt kätte, aga tööle pole seda veel saanud.
