Tere sügis!
Ma olen vahepeal üsna üllatunud, kui palju sinist on mu garderoobi sattunud.
Kuigi näiteks pojakest ma väga sinisesse riietada ei tahaks. Ma ei arva, et poisid peavad olema sinises
ja tüdrukud roosas. Olgugi, et haiglast koju tuli ta sinise kostüümiga, selle
valis abikaasa. Ja tema garderoob on taaskasutus, siis seal leidub ka siniseid asju. Ja vahel
saab täitsa toon-toonis midagi selga panna. Armas ja ilus on ta alati.
Aga selle selfi tegin hoois selle pärast, et juuksed olid nii mõnusalt ilusad, pehmed ja natukene lokkis.
Taustal on näha pesurest, millel kuivavad mähkmesisud.

Ja veel sinist minu garderoobis.
Ma otsisin üsna pikalt endale korralikku kevad-sügid parkat, mis oleks
piisavalt soe, peaks vihma ja meeldiks ka mulle. Ja samas tahtsin ka
lapsekandmisparkat (talveks leidsin lapsekandmisgrupist, mõnus ja soe, Huppa oma, 200gr, saab kanda ka tavalise parkana. Kuna minu Didirikson on vaid 140gr, siis see 200gr tundub nagu väga-väga soe), aga liiga palju ei taha ka neid asju osta. Ja kui ei lähe vajagi?
Õel on mitu Huppa parkat, mida olin proovinud. Meeldis. Ja siis mõtlesin ja kaalusin seda asja.
Kuni jõudis kätte e-esmaspäev ja soovitud parka oli veel parema hinnaga kui varem.
Ma aga aarvasin, et mulle võiks ploomikarva lilla meeldida ja sobida.
Nii ei läinud. Lisaks selgus, et see on mulle ka suur. Nii et saatsin tagasi ja palusin vahetada selle sinise vastu, mis on pildil, ja väiksema numbri vastu.
Ja siis jäin rahule. Praeguste ilmade jaoks ideaalne. Päikselisemal päeval isegi palav.
Seejärel jäi lapsekandmisgrupis silma, et
Inazi õmblus teeb vaheliiste. Uurisin veidi maad
ja paningi parka nende poole teele. Omniva liigub küll veidi aeglaselt, aga mõne päeva pärast
oli parka taas minu käes ja see vaheliist juures.
Minu esialgne kangavalik oli midagi muud, natukene rohkem värve, natukene roosat,
aga see oli paraku otsas. Olen ka sellega rahul.
Nii et mul on ilus ja mõnus k/s parka
ja ka lapsekandmisparka. Super!
Head investeeringud.
Ilmselgelt pidi üks külm päev olema,
sest mul on seljas talveparka. Heh.
Vahel juhtub, et Pisike hüppab õlale.
Ja tahab taksoteenust.
Pisike.
Vanaema kinkis mõnusa lambakarva.
Pisike kiitis heaks.
Pisike ja kana.
Septembri esimesel nädalavahetusel
lasin kanadel ja kukel aias olla. Olin kartulit võtnud ja tahtsin, et nad selle
seal kõik läbi tuulaks. Sest suurem osa kartulit oli mingi näljka poolt ära uuristatud.
Üks kanake jäi teistest maha. Aga
aitasin ta Pisikesest mööda.
Siim karjast neid päris tublisti.
Esimesel päeval mahtusime kõik õuele ära.
Ja nad läksid ise õigel ajal aeda ja kuuti.
Teisel päeval hakkas Siim mind taga ajama ja ründama.
Siis ei olnud nii tore. Ja vabadus lõppes varem.
Mitmel korral on nad laudas pesade asukohti vahetanud.
Ja see, mis mina olen pesaks teinud,
ei ole sobinud. Nii oleme mune otsinud.
Kuu lõpus lahkus üks pensionärist kana.
Selline mu kartulimaa siis oli.
Järgmiseks aastaks tean, et põhku tuleb panna palju-palju rohkem.
Osad kartulid olid ikkagi mulla sisse jõudnud.
Kuiv oli ka olnud, nendes kohtads olid imeväikesed kartulid.
Niiskemas kohas (õunapuu all) oli suuri pirakaid.
Aga mida nende näljaktega teha?! Vot seda ei tea.
Abikaasa naeris, et need seal mu põhu tõttu,
aga ei ole. Sest samad elukad on ka kõikjal muul aias.
Kartulit proovin järgmisel aastal jälle kasvatada!
Sest miks mitte?
Talvekartuli ostsime siiski kohaliku taluniku käest.
Täielik minimuna.

Draakon, sõbrake.
Mõned ööd jäi ta diivanile magama.
Kolm kassi.
Meie kassid.
Üks tuli meile laudakassiks.
Pelgab, aga samas ei pelga ka.
Hetkel nii hvuitav vaadata, et ALLES olid ju
puud nii rohelised.

Pisike ja kehakultuur.
Leidsin "laka pealt" Kehakultuuri, Noorus, Sotsialistlik põllumajandus, Looming, Eesti Loodus köidetud ajakirju.
Kehakultuur on maha müüdud.
Kui keegi tahaks kõik need üle 20 Sotsialistliku põllumajanduse köite ära viia,
siis oleks kohe eriti tore.

Draakon.
Suurem osa öid magas ikka minu jalgade juures.
Vahel pidi korra ära minema, sest ma kukkusin siputama.
Aga ta tuli alati tagasi.

Pisike ja imetamispadi.
Abikaasa sättis talle selle pesa,
ma olen kindel,
kuigi ta vaidles vastu, et Pisike ise läks.
Võis minna küll, aga nii see tekike ja imetamispadi
küll ei jäänud.
Pisike proovib ikka kõik kohad järgi.
Kusjuures kuu lõpust alates magab tema ka taas oma magamistoa pesas.
Tal on siin (sest ma kirjutan hetkel magamistoas olles) oma lambanahk, millel
ta magab. Mõned korrad tõi Abikaasa ta õhtuti siia, siis
sai Pisike aru, et on aeg. Tuleb ise.
Mõne sombusel päeval magab ka.

Ta on ikka nii ilus ja pehme kass.
Kassid aitasid õunu korjata.

Uh! Juba üle kuu on möödas, kui pojake sai kahe kuu vanuseks.
Ta on sellest ajast nii palju kasvanud!
Perearst oli kuu alguses puhkamas ja nii oli visiit alles üheksa päeva hiljem.
12.09 oli pikkust juba 60cm ja kaalu 6270gr.
Mõned päevad varem olin juba tema riidekapis tuulutust teinud,
sest 56 suurus ei läinud üleöö selga. Riideid jagub ja said
uued riided kummutisse.
Ja siis läks aega mööda, sorteerisin magamistoas kaste,
kui leidsin veel ühe kasti, kus olid 62-68 suuruses riided. Mul jooksis juhe kokku.
Millal ma need riided sinna pannud olin, miks neid nii palju on, kas need talle selgagi jõuavad.
Tegin veel natukene sorteerimist ja kõik kummutisse ei jõudnud.
56 suuruses kandis ta põhiliselt hõlmikbody'sid ja pükse, tudukaid. Vahel harva nn tavalist body ja
ühtegi pluusi ei pannud vist selga. Uue suurusega on veidi paremini läinud, sest ta on kahte pluusi juba kandnud (nööpide ja trukkidega). Ja kuna ilmad jahedad ja kodus ei ole meil ka nii soe kui suvel,
siis vahel vajab ta kerele kahte kihti. Siis on hea lühikese käisega body alla panna ja vaadata miskit mõnusat selle peale. Igajuhul on riideid palju.
Aga saavadki minna järgmisele ringile.
Kui septembri alguses külmaks läks, siis ehmatas ikka ära küll,
et mida ma talle nüüd selga panen. Nüüd on juba palju-palju lihtsam.
Vankris magab soojakotis ja vastavalt ilmale on siis see, mitu kihti on riideid.
Kombekatega ei ole ma väga sõbraks saanud. Sest kui sellesse akkida, siis ei saa ta üldse liigutada.
Ja mulle kuidagi ei meeldi.
Eks kui päris külmaks läheb, siis tuleb kombekas ka ikka selga panna.
Õues magamine väga meeldib. See oli nii vahva, et tuli see üks pikk uinak. Eks
olenevalt päevast on uinaku pikkus olnud erinev. Maksimaalselt 3,5h, tavaliselt 2h15min. Teised uned on lühemad. Viimasel ajal on esimene ja viimane uni 30 minutit, vahepeal siis miskit 45minutit.
Kui oleme kodused, siis olen ikka kärutamas käinud. Saab ise liikuda.
Ma arvan, et ta on ca 90% päevaunedest nüüd õues teinud. Ja talle meeldib.
Septembri alguses hakkas ta kõvasti jutustama. Jälgib paremini mänguasju. Siputab. Tahab roomata. Hoidis juba väga häti pead ka kõhuli olles. Selle roomamisega oli see, et tahtis edasi liikuda, aga ei osanud (ok, hetkel ka veel ise ei oska), aga kui labajalale toetuspind anda, siis lükkas end edasi. Ja oh seda rõõmu. Ja kui ei saanud edasi, siis pahandas. Lutti kisub ise suust ära. Vahel lükkas tagasi suhu ka.
Ta on eelistanud vaadata paremale ja läksime füsioterapeudi juurde võimlema. Mingeid pingeid lihastes pole ja saime mõnusaid nippe, mida teha ja kuidas tegeleda. Sai ka kiita, kuidas pead hoiab ja kui hea küünartoeng juba kõhuli olles on.
Kuu lõpus jõudis ta kolmandasse arenguhüppesse. Ja siis olid minu jaoks mõned ööd rasked. Sest kui kesköö ja kella 7 vahel keegi 7x süüa soovib, siis seda on päris palju. Hommikud, kui Abikaasa kodus oli, olid head, siis sain mina edasi magada. Tema tööpäevadel oleme ikka kahekesi. Ärkame, kui Abikaasa ammu tööl, ja poja tudub, kui Abikaasa koju jõuab. Duši oleme taas vanni vastu vahetanud ja oh kuidas talle meeldib. Muudkui naerab, naeratab ja siputab. Ja vahel ujub pool vannituba. Kord nädalas käime saunas.

Mõned autosõidud on meil olnud pikemad kui teised.
See on üks pühapäeva õhtu, kui sõitsime Võnnu lähedalt koju. Kaks korda kauem, kui
see sõit oleks võinud kesta.
Oli küll raske. Lapsest oli kahju, et tal on mingi mure
ja ta ei taha seal taga üksi istuda.
Nii need peatused tekkisid. Esimesel korral hoopis selgus, et kõht on tühi,
kuigi ta oli tund tagasi söönud. Aga kuna enne seda
ta üsna keeldus söömast eelnevad tunnid,
siis ilmselt oligi kõht tühi. Rääkimata sellest, et lõpuks koju jõudes
käis ta vannis ja sõi siis veel 26 minutit.
Praegu atgasi vaadates olid need peatused väärt hetked. Temal oli vaja seda
lhedust, seda kallistust, seda hoolt ja turvatunnet
ja mina sain talle seda pakkuda. Rõõmuga.
Nädal enne seda sõitsime Tartust koju viie peatusega.
Hilisemad sõidud on meil läinud paremini.
Ja need eelmisedki olin sättinud tema uneajale,
aga vot vahel ei taha magada, kui keegi teine arvab, et võiks ju magada.
Kuu viimasel nädalal
hakkasin õunu korjama. Abikaasa oli oma vennaga paika
pannud, et oktoobri esimesel nädalavahetusel
teevad nad mahla. Ma ei ütleks, et
meil palju õunu oli. Kaks puud olid üsna täis,
aga nendelt ei saanud ma üksi suurt midagi kätte.
Korjasin mujalt. aga puu külge jäi ka midagi,
sest ma ei hakanud ronima.
Kuldrenetti ei ole puutunud.

Abikaasa õunapuu otsas.
See on üks meie põlisõunapuudest.
Nii kõrgeks kasvanud, et lõigata ei saa.
Sel aastal kandis palju!

Umbes sama palju kotte tuli juurde.
Miks mahlaks? Sest niisama neid õunu ära ei söö.
Mina sel aastal kohe eriti,
sest paraku tekitavad need pojale tavapärasest rohkem gaase.
Samuti ei ole meil head kohta, kus neid säilitada.
Kelder on meil niiske.
Võib-olla maja II korrusel, aga
aeg-ajalt on seal soe, kui kaminasse tuli teha.
No ja pildil on need saunas,
aga see pole ka okei lahendus.
Ja ma armastan sooja õunamahla.

Kuu keskel käisime korra Võrtsjärve ääres.
Sünnipäeval.

Ja meil algas katuse vahetus.
Kohalik väike firma teeb. Mõned päevad
on vihm plaanid vussi keeranud.
Taga oli lihtne, sest muudkui lao seda eterniiti.
Ees aga läheb aega.
Ja kui eterniit olemas, siis on nipet näpet teisi asju ka.
Katusele tavaline hall eterniit. Oststetud depost ja käisime Lätis.
Esimest korda juuni alguses, kui saime sealt umbes
poole koguse. Ja tegime tellimuse teisele poolele. Siis olid katusetööd planeeritud augusti II poolde
ja tundus, et aega on maa ja ilm. Alguses olin murelik, et
mis siis kui nüüd öeldakse, et eterniit olemas,
aga Abikaasal pole vaba päeva, et järgi minna
või ei saa me bussi. Aga esimene tarne tähtaeg oli alles 15.juuli,
mis sobis nii hästi. Ainult et.. eterniiti ei tulnud. Öeldi kuu lõpp.
Ei tulnud ka siis. Augusti keskpaik. Ei olnud ka siis.
Siis hakkas mure tekkima.. augusti lõpp. Kirjutasin ja sain vastuse, et annavad teada,
kui Riiast selgub. Aga vastust ei tulnud terve nädal.
Vahepeal olid ilmad nii vihmased, et firmal läksid eelmised tööd pikemaks.
Oh kuidas see meile sobis.
Ja 7.sept sain lõpuks kirja, et eterniit on kohal.
Abikaasa sai järgi küll minna alles 12.09 ehk oligi viies päev. Aga nädala sees oli
kergem ka laenata bussi, aga veidi raskem leida sõber, kes kaasa läheks.
Kuna minek oli bussiga, millega tavaliselt sõidab hobune,
siis on bussil taga kaldtee ehk minitõstuk ei saa kuidagi sinna eterniiti otse peale panna,
vaid seda tuleb ise tõsta. Minust poleks nii suurt tõstjat olnud
ning turvahälli ei oleks bussi esiistmele kuidagi paigutanud.
Aga kõik lahanes!
Olidki korralikud tarneraskused. Nii hea, et
meil oli sellega veidi aega.

Üks udusem hommik põlluteedel.

Ja üks päikselisem päev.
Sel aastal põllul miskit ei kasvanud (peale rohu). Üks kord niideti.
Nüüd sügisel künti (ja tehti teisi asju)
ja pandi talivili maha.
Nii ilus roheline.

Pildil meie laudakiisu.

Tomatid.

.. leidis ise tee.

Kurgid...

olid erinevad...
ja veel septembri lõpus sain neid minikurke süüa.
Peab ütlema, et kasvuhoone on mul
endiselt tühjaks tegemata. Tomatid alles kasvavad.
urgid vist enam ei kasva ja on nüüd kõik närbunud.
Aga mõned päevad tagasi sõin veel minikurke.
Selle kohta, et keldriklest mu kasvuhoone vallutas, olen ma nüüd,
sügisel, ikka küllaltki palju minikurke saanud.
Järgimine aasta püüan kurgitaimed istutada ühes reas.
Ja vähem taimi.
Palun tuletage mulle seda meelde. Kui ma ise
kipun unustama.
Sest mulle nii maitseb kurk.
Avamaa kurgitaimed võttis külm ära.
Olid küll loori all,
aga liiga külm oli.
Eriti sügisel.
Kui igapäevaselt muudab värve.
Leidsin metsast seeni!

Üks unisem hommik.
Juustest tahtsin veel kirjutada. Talvel otsustasin proovida tükišampooni
ja see sobis mulle. Aga tol ajal oli teisei šampoone veel nii palju alles,
et tahtsin need ära kasutada. Sest need sobisid ka. Ja kui kord
nädalas juukseid pesta,
siis läheb ikka aega. (Jap, mul on nii mõnusad juuksed, et kui mingit higist tööd ei tee või tolmu sees ei mölla, siis psivad terve nädala puhtad).
Mul olid Wild Hare tükišapoon ja -palsam.
Aga nüüd need enam ei sobinud. Juuksed jäid kuidagi kahused.
Puhatks sain need küll,
aga ei olnud pehmed, nii sõmes, harakil. No ei olnud rahul.
Palsami juustesse saamisel tekitasin hoopis pusasid.
Ometi tahtsin uuesti proovida ja tellisin endale NÄKK tükišapooni ja -palsami.
Ja need sobivad! Juuksed on taas pehmelt siidised, kergesti kammitavad
ja niiiiiii mõnusad.
Ühe komplekti kinkisin sõbrannale ka sünnipäevaks, loodan
et talle ka meeldib ja sobib.
Mulle meeldib, et NÄKK saab tellida ka pakendivabalt.