Mõtlesin, et kirjutan kiirelt novembri tagasivaate ära. Tunnen, et olen sellega juba veidi hilja peale jäänud, sest detsember on juba täies hoos (nagu lumesadu!). Vaatasin pildid üle ja mis salata - suurem osa on ikka pojast. Nii et väga suurt valikut ei ole. Linnukesi ei leidnud üldse.
Tegin uue mütsiga pilti. Ma ei mäleta, kas ma siin ka kirjutasin,
et otsin endale sooja mütsi. Sellist, et saaks juukseid lahti kanda, aga müks ei kerkiks üles.
Tuukrimütsi ei soovi. Ja tundub, et sellist mütsi pole olemas.
Nii et juukseid ma väljas käies lahti ei kanna (ometi oleks see
ainus võimalus neid lahti kanda, sest poja on saanud selgeks juuste sikutamise. Aeg-ajalt on see päris valus).
Antud müts on Flokati lehelt tellitud, mõnusalt soe on küll. Kui taha teen madala patsi, siis püsib peas.
Aga juuksed on ilusad ja lokid ka.
Juukseid tuleb ka üksjagu ära, aga nii see on - raseduse ajal ei tulnud ju pea midagi.
Samas vahel on tunne, et poja tõmbab neid juuksed veel rohkem ära, kui neid harjates ära tuleb. Mul on kodus juuksed kogu aeg patsis või kruunis, no nii et salgud kuskil ei ripuks, aga tema on selgeks saanud, et kuklas on juuksed ja nendest on hea haarata (ja salgud tulevad lahti). Aja või kukal paljaks. :D
Aga ta on ikka üliarmas, kui käed ümber paneb ja lahtise suu vastu põske.
Ma pole veel arusaanud, kas ta imiteerib musitamist
või püüab lihtsalt natukene hammustada.
Piparkoogivormidega mängis ka.
Teen ka sel aastal veidi tainast.
Natukene keeruline oli hinda tõsa, aga kui tooraine hinnad on nõnda tõusnud,
siis pole midagi teha. Oma aega tuleb ka väärtustada.
Ja no endiselt öeldakse mulle (mitte need, kes ostavad, vaid need, kes veel ise pakuvad), et ma pakun
liiga odavalt.
Õppimiskoht.
Päris palju oleme tainast koos teinud. Sõtkuda ei saa koos,
aga kõike muud saab teha. Vahepeal teen sellest videoklippe ja fotosid ka.
Suhkru kõrvetamise osa on natukene jama, sest kuigi mul on aknad ja välisuks lahti, siis köök on endiselt
tossu täis ja eriti ei taha, et poja selle tossu sees oleks. Tuuletõmmet ei taha ka päris tekitada.
Ta alati huviga jälgib. Ostsin rõngaslina endale ja sellega on ta mul vasakul puusal (siis saan parema käega vabamalt toimetada) ja muudkui uudistab. Kui kandekotis on kõhul, siis ta saab vaid veidi piiluda, samas suhkru kõrvetamise osas on see parem variant, sest siis ta on rohkem peidus (õuest tuleb ju külma).
Novembri alguses said ka viimased "katusetööd" valmis.
Ehk viimased harjaplekid paika ja siis lasime sellele varjualusele ka "seina" ehitada.
Sest kõik tuuled juuksed siit suunas ja trepp oli vihmast märg, tuul tuiskas ukse lahti.
Nüd on kohe palju parem. Vankrit ka parem hoida.
Tööd lõpetati ikka enne lund, aga ma jäin pildistamisega hilja peale.
Viimased katusepildid tegingi, kui lumi oli maas. Saatsin miskit sõbrannadele ja siis mitu päeva
hiljem sain aru, et.. mis katust ma seal näitan, kui kõik on lume all...
Novembri alguses oli veel selline udune ilm.
See on nii ilus vaade.
Ka praegu talvel. Kärutamas seal pikemalt ei käi.
Sellised vaated meeldivad mulle ka.
See oli soe sügis.
Poja sai nelja kuu vanuseks!
Nii suur poiss!
Kaal oli 7300gr ja kasv 65cm. Kummutisse said 68 riided.
(selline huvitav lõik, mida osaliselt kirjutasin minevikuvormis, osaliselt olevikus..)
Jätkas keeramist üle mõlema külje, vahel lasi endal tagasi selili kukkuda.
Kui sai selgeks, et käte abiga saab ennast põrandal pöörata, siis kadus see suur soov muudkui edasi liikuda. Sest liikumisamplituut kasvas ilma selletagi. Randmetoengu õppis ära.Vahel harjutasime siiski roomamist ka. Peput kergitab küll ja tõmbab põlved pepu alla, kui on soovi. Mänguasju haarab mõlema käega, annab ka ühets käest teise. Lutiga mängib ikka nii vahvasti. Lamamistoolil nautis kiikumist. Uned olid pigem lühemad, aga sekka oli ka pikemaid. Ise oli ta nndega rõõmus ja mina läksin vooluga kaasa. Laps magab siis, kui tal uni on. Öösel magas tublisti, vahel siputas gaase välja. Mõned hommikud algasid kell 7, aga vahel alles kell 9. Ärkveloleku aeg oli ca 1,5h, aga oli katunduvalt pikemaid aknaid.. lühemaid tunduvalt vähem. Kodus olles tegi pea kõik päevauned ikka vankris, see talle meeldib. Pimedas mitte nii väga. Õhtune vann oli endiselt hitt, enam-vähem vannitab end ise, pool vannituba ujub endiselt. Suurem sa ajast on ikka riidest mähkmed. Jutustab palju. Kui peeglist ennast näeb, siis alati naeratab, Kandekotis on heatujuliselt, vajadusel tudub ka. Nautis rohkem autosõit, näeb paremini välja. Käisime neli korda ujumas, spaaalal oleme olnud ca 40minutit. Harjutasime ikka ka sukeldumist, väga tublisti tuleb välja.
Mõned korrasd juhtus võõristama, aga see oli kohe pärast tudu ja läks üle.
Hakkas huvi tundma kasside vastu. oleme õppinud lahtise käega paitamist.. aga see läheb vahel üle sikutamiseks.
Armastab lennata.
Rõõmus laps, armas laps.
Nägin internetis ühte klippe kaneelikate kohta. Tahtsin ka teha..
Aga ei olnud välja.
Poja alati naeratab endale,
kui näeb ennast peeglist.
Ole nagu tema.
Ma ikka iga päev püüan temaga peegli juures käies rääkida, kuidas
endale tuleb ilusaid ja häid asju öelda. Kuidas sina ise oled iseenda kõige parem sõber
ja kuidas iseennast tuleb armastada, hoida.
Kohevake.
Pisike sai meie jaoks aasta vanemaks.
Ehk ta on meiega olnud juba neli aastat.
Alles ta tuli ja oli no niiii pisi.
Alles oli nii stressirohke aeg, sest Draakoniga ei sujunud.
Alles oli see õhtu, kui ta oli kadunud ja me teda kuskilt ei leidnud..
Kuni youtube video peale hakkas kuskilt piiksumist kostuma.
Ja seal ta oli.. kinnises kummutisahtlis. Kuhu oli roninud lahtisest sahtlist.
Aga otsime käigus otsisime vaid lahtistest,
sest et teised olid kinni ju..
Ta on ikka nii ilus!
Vahel käib ikka hommikuti tervitamas. Poja tervitab ka.
Aga rohkem põõnab oma pesas.
Ja vannitoas armastab ka magada.
Meie laudakass ka.
Vähemalt see, kes laudas magab.
Aga päeval näen aknast, et seal laka peal käib neid tunduvalt rohkem.
Raamatute postituses kirjutan ehk pikemalt.
Aga toetasin vahepeal Eesti kirjanikku ja ostsin ühe raamatu.
Eelkõige sellepärast, et loo rääkimine käib Terminaatori lugude kaudu.
Flokatist ostsin ka uued sussid.
Vanad olid väga väsinud. Ka üle kuue aasta vanad.
Need on villaga.
Ja nii soojad. Super.
Draakon.
Aeg-ajalt käib ennast peeglist vaatamas.
Novembris oli rohkem selliseid päevi, kui ta mõtles,
kas tasub ikka õue minna. Aga oli ka seda, et küsis juba kell 6 õue.
No ei taha ta toas liivakastis käia.
Vahel oli ka paari minuti tagant juba akna taga ja küsis tuppa.
Sööb endiselt palju. Aga tundub nii kerge (sest ma võrdlen nüüd pojaga).
Eelsitab magada elutoas - üksi. Vahel käib korra jalutsis ka.
SOojemate imade korral käis lauadakassi juures.
Esimesed lumehelbed.
Niimoodi ta mõnuleb.
Villapüksid, meriinokad.
Mul on ikka tahtmine villapükse proovida, et nende alla voltida musliinist mähe.
Juhend oli olemas, lõnga ostsin ka. Aga esimese paari palusin kududa ühel
vahval tädil, kes talle ikka asju koob. Temal oli ka nii huvitav, et ta juba järgmisel päeval tahtis helistada ja öelda, et püksid on valmis!
Tehtud said väikese varuga, et 6-12 kuud suuruse järgi (see pole üldse kaugel) ja hetkel tundub,
et ma enne jaanuari nende proovimiseni ka ei jõua.
Teised püksid tahan kududa heiest/heidest. Selle ostsin ka. Läksin lõngapoodi Aardlasse Ropkamõisa otsima.. kuni sain aru, et ee kolis Betooni tänavale.
Õde käis just siin. Andsin talle musliinid kaasa, et ta saab mulle need õigesse suurusesse õmmelda.
Lanoliin on ka juba olemas.
Varsti-varsti.
Aga muidu ma ikka väga kiidan riidest mähkmeid. Lihtne, mugav, lapsele hea. Sapiseep võtab plekid välja. Mähkmesisud ma vahetasin üsna välja. Mitmed olid sellised jäigad ja kitsad, mida ma väga ei kasutanud, ostsin järelturult suuremaid ja laiemaid juurde. Ja siis nägin milliseid mul õed kasutasid.. ja nh.. asi on ikka muudkui edasi arenenud. :D Nemad voltisid kokku riidetükid, aga minul on kõik juba sobivas suuruses.
Ostsin endale talveks spordipüksid valituks sai Jooks on lahe talvepüksid.
Need on nii mõnusad, et ma tahaks neid kogu aeg kanda. Nii hea, et need sai võtta ka pikemas pikkuses. Nii on pahkluu kenasti soojas. Külmema ja tuulisema ilmaga vajab lisakihti.
Kohupiimaküpsised ka.
Isegi piparkooke tegin!
Eelmine aasta ju tegin vist jõulude ajal ja viisin kõik naabrinaisele.
Sest mul iiveldas siis 24/7. Uh. Alles see oli, aga samas tundub nii kauge.
Nonäed, püüdsin ühe võõra kassi pildile.
Kanaaia väravalt!
Olevat naabrite kass.
Üks külmel talvepäev.
Uskumatu, et novembri lõpus sai öelda talvepäev.
Vaated.
Kanad ikka munevad. Aga kui külmaks läks, siis oli nii palju ehmatust,
et oli ka 0-muna päevi. Nad said ka lambi juba, et oleks soojem. Päeval käivad ikka laudas ka ringi.
Aga kui pimedaks läheb, siis olen nad juba kuudist magamast leidnud
(lauta ei paista eriti palju päevavagust, uks on ju kinni).
Kasvuhooned jäid läbikaevamata.
Kulmudest kirjutan siis, kui olen teist korda ka hoolduses käinud.
Järgmine nädal lähen.
No comments:
Post a Comment