Wow, 2022!

Mina viimased aastad ei tähista aastavahetust. Ma ei tunne selle järgi vajadust. Mulle meeldib kodus olla. Aga mulle meeldib ka aastale korra tagasi vaadata, kuigi uue kuupäevaga ei toimu midagi müstilist, siis on see ikkagi hea aeg kokkuvõtte-tagasivaate-unistuste tahvli tegemiseks. 

Ja möödunud aasta oli imeline. (Ma olen teadlik, et maailmas toimub väga palju sellist, mille jaoks ei leidu sõnu... Aga siin ja praegu mina ei anna sellele oma fookust.)

Ma õppisin ja kasvasin niii palju. Ma magasin niiiii palju. Ma võtsin aja puhkamiseks ja olemiseks.

Ma nautisin hetke. Ma nutsin. Ma nutsin ka tänulikkusest ja heameelest. 

Ma muutusin. Iga päev. Kogu aeg. Ja see on imeline.

Ma kasvasin. Iga päev. Ka praegu.

Ma õppisin. Ja õppisin, et nii palju on veel õppida. Ja see on puhas rõõm.

Ma hakkasin teadlikult oma tundeid tundma. Seal oli hirmu ja süütunnet, 

sest nii palju oli vanu mustreid, aga samm sammu haaval edasi. Kõikide oma tunnete tundmine on okei. Tunned need ära ja liigud edasi. Ei jää tundesse kinni. Lased sellel minna. Ka heal tundel.

Et asemele saaks tulla midagi imelist.

Ma nautsin kodus olemist. Ja looduse ilu. Looduse ärkamist kevadel, õitsemist ja rõkkamist suvel, värvide muutumisest sügisel ja puhkama minekut hilisügisel ja puhkavat loodust talvel. 

Ma tahtsin olla hetkes. Seda vaadata, tajuda, kuulda, tunda. 

Ma jätkuvalt armastasin vaikust. Ma käisin jalutamas iseendaga (ja hiljem koos pojaga), olles hetkes ja vaadates ringi. 

Ma sulistasin järve vees ja tundsin, kuidas see maandab ja puhastab. Toob veel rohkem hetke. Ja selles hetkes polegi midagi rohkem. Kõik, mis toimub, on siin ja praegu.

Ma sain rohkem aimu enda piiridest. Mida ütleb minu piiride kohta see, kui keegi teine neisse sisse sõidab või ehk sõidan mina ise kellegi piiridesse sisse või ei austa iseeneda piire. 

Ma tahan veel rohkem olla iseeneda kõige parem sõber. Endale iga päev peeglis naeratada ja öelda ilusaid asju, ennast toetada, armastada, hoolida. Et mina ise olen iseenda jaoks kõige tähtsam inimene. Ja nii ongi õige. 

Ja saan õpetada seda oma pojale. Et temale on kõige tähsam inimene tema ise. Elada enda jaoks, kogeda ise enda õppetunnid ära ja minna edasi unistuste poole. Ennast austada. Ennast kiita. Ennast püsti aidata, kui on esinenud kukkumist. Osata abi küsida, abi vastu võtta. võtta vastu ka toetust. 

Armastada maailma enda ümber. 

Julgen olla mina ise. Julgen erineda. Me kõik oleme erinevad. Igaüks on ainulaadne. 

Ja see on hea. Enda võrdlemine teistega on alateadlik ja ühiskonda nii sisse juurdunud. Aga muutkem seda. Kui on tõesti soov võrrelda, siis võrdle iseenedaga, kuidas on toimunud muutused. 

Olen unikaalne ja tean seda. Mina olen mina. Parim versioon iseendast siin ja praegu. 

Julgen öelda ei. Tean, mida ma tahan ja soovin. Ja usaldan, et see tuleb minuni.

Teen tegevusi, et sinna liikuda. Aga usaldan kulgu ja lasen voolul end kanda.

Märkan märke ja õpin sõnumitest aru saama. 

Usaldan.

Leia oma tee. 

Istun hetkel köögilaua taga ja joon kohvi. Vaatan aknast välja. Ja elan elu, millest ma kunagi unistasin.

Kodu maal. Oma aed. Piisavalt rohelust. Vaikus. Mul on abikaasa. Ma olen ema. Meil on armsad kassid.

Ja alates kevadest olen olnud kodus. See teadmine, et ma ei peagi mitte kuskile minema, kui ma ei taha, on imeline. Siin, kodus, on kõik olemas. 

Ja ma olen selle eest nii tänulik. 

Naudi hetki. Selleks püsi hetkes. 

Fotol on teise juuli päiksetõus. Suurem osa sooja aja päikesetõuse magasin ma maha. 

Aga see jääb meelde. 

Teadsin, et varsti liitu meiega beebi. Ja see on vaid lühikese aja küsimus. 

Kindlasti on emadus üks selle aasta märksõnadest. 

Nii palju erinevaid tundeid korraga. 

Nii palju esimesi kordasid. Mõnedpäevad, mis tundusid nii pikad,

aga juba nüüd tundusid kestvat vaid sekundi. Hetked, mida tahan jääda mäletama. See beebilõhn, mis kadus nii vaikselt, et avastasin selle palju hiljem. Kõik need kaisutudud, mis on minu isiklikud lemmikud. Need esimesed nädalad, kui poja sõi ja magas, kõikjal, igas asendis. See aeg, kui oli vaja sõrmega rinnale suruda, et poja saaks nina kaudu kergelt hingata. Esimene vann, esimene dušš, esimene saun. Esimene naeratus ja naer. Need hetked, kui tema silm juba rohkem seletas ja ta mu näo peale kohe naeratas. Tema muutumine, kasvamine. Iga päev on midagi uut. Iga päev on ainulaadne. 

Ta aitab püsida hetkes, sest see kõik (tema kasvamine) toimub siin ja praegu.

Ühiskond surub peale laste pärast muretsemist. Öeldakse ka väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured.

Vähem muretsemist! Ärge saatke seda muretsemisenergiat oma laste poole. Ärge võtke seda enda sisse.

Laske muretsemist ja murest lahti.

Saatke ikka ja alati armastust, rõõmu, rahu, tänulikkust. Kõike seda, mis on kõrgemal sagedusel. 

Ma vaatan meie poega ja minus on nii suur rõõm, et ta valis meid oma vanemateks ja et ta tuli läbi meie siia maailma. Lapsed sünnivad läbi meie (mitte meie jaoks). Nendel on oma elu käia, oma tee, omad kogemused ja õppetunnid, omad eesmärgid. Ja me saame neid toetada. Aidata. 

Aga võib öelda, et hoopis rohkem õpetavad nemad veel meid. Peegeldades kõike, mis on meis endis. 

Kõiks mis toimub vanemaga, toimub ka lapsega. Nii vähemalt esimesed seitse eluaastat (seejärel veidi vähem (kuni hambad on vahetunud)). Tänapäeval õpetatakse seda ka pereteraapias. Kuidas inimeste uskumusüsteem kujuneb välja selles perioodis. Uskumusi on võimalik muuta, mustreid on võimalik muuta, ka neid, mis on põlvest põlve (alateadlikult) edasi antud. Aga endaga tuleb tööd teha. Ja leida keegi, kes näitas neid nurkasid, mida ise ei näe... kes näeks veel kaugemale ja sügavamale. Aga kõik on võimalik. Ja ma usun, et iga apsevanem tahab olla parim oma lapsele/lastele. Ja nii ongi. Hetkes saab endast parima. Ja see parim võib erinevatel päevadel olla väga erinev. 

Ja muutused saab teha läbi armastuse.

Usalda enda südamehäält (sisetunnet). 

(Südamehääl ei võrdu kõhutunne. Kõhutunne on kokkutõmbumise tunne ehk läbi hirmu, südamehääl on kõrgemad sagedused). 

Mina püüan iga päev üha rohkem oma südamehäält, intuitsiooni rohkem kuulata. On olnud päevi,

kui see õnnestub igasuguse raskuseta, kui see on nii selge. Ja siis päevad, kui ma ei kuule. 

Seda viimast rohkem selle pärast, et ju ei ole hetkes.

Aga mul on nii hea meel, et see hääleke oli täiesti selge, kui Draakon oli teistsugune. Kui mina ei oleks olnud juba Rasmusega kodune, siis oleks neid olekseid väga palju olnud. Kui oleks tööl käinud ja hommikul kiirustanud... Kui oleks...

See ei ole see, millel peatuda. Seda ei juhtunud. Ja ärme loome elu, mida ei soovi.

Oma tulevast elu loome me siin hetkes.

Kiisukesed tõid ka sel aastal nii palju rõõmu. Jah, muret ka. (seda muret, mida tahan lahti lasta). 

Ja nad on nii vahvakesed ja tublid, kui kenasti nad beebiga kohanevad. 

Hoia, keda/mida armastad.

Hoia ennast.

Hoia enda lähedasi.

Hoia enda lemmikuid.

Hoia loodust.

Hoia maailma.

Hoolitse ja hoia enda sisemist last.

Elus ja maailmas on nii palju ilu, kui vaid peatud ja vaatad-kuulad. 

Ja see õnnestub palju paremini, kui igapäev hoolitseda enda eest. Alustades sellest, et tunneksid ennast füüsiliselt hästi ehk hoolitsed oma keha eest nii hügieeni kui toidu ja vee mõttes. Ütled endale ilusaid asju. Naeratad endale, kui ennast peeglist näed. Tunnustad ja julgustad ennast. Leiad iga päev midagi, mida enda juures armastad kuni armastad kõike. Oled enda kehale tänulik, et saad olla siin, elada ja kogeda. Hoolitsed ka enda mõtete eest. Lased neil minna, mida pole vaja. Puhasta teadlikult mõtteid. Muuda oma uskumussüsteemi. Täida tänulikkuse päevikut. Maanda ennast, taju ja hoia ühendust emakse maaga. Märkda, mida miski sulle peegeldab ja õpetab, saadab sõnumeid.Ja ole valmis lahti laskma kõigest, mis sind enam ei teeni. Vabane vajamise energiast, see ei too, mdia soovid. Unista teadlikult, loo hetkes, see tunne, et unnistus on täitunud siin ja praegu. Mis tundeid see sinus esile toob? Tunne neid. Luba endal tunda. Kõiki oma tundeid.

Kevadel loodus tärkab. Ka loodus puhkab. 

Tuleb ka ise puhata. Kui ei oska, siis tuleb selleks võtta aeg, teadlikult planeerida kalendrisse.

Mina seda kalendrisse pole planeerinud, aga teema, mida olen juba paar aastat ühest ja teisest küljest vaadanud. Ja muutunud selles aina paremaks. Aga vahepeal suskab kuskilt ühiskonna arvamus... Nii et järelikult on mingid nurgad veel vaatamata. 

Minus oli pikalt uskumus, et kogu aeg tuleb tööd teha (mitte ainult tööl käia, vaid ka kodus tööd teha) ja puhata võib ja saab siis, kui kõik on tehtud. Aga vot seda kõik tehtud, ei tulnudki. Ja kui julgesin ikkagi hinge tõmmata, siis tuli süütunne, et kuidas ma puhkan, kui nii palju on teha ja toimetada. 

See töö ei jookse eest ära. Need toimetused ei jookse eest ära.

Aga kui kõik see häirib, siis tuleb alustada ikkagi sellest, mida me alateadlikult usume, sest see peegeldab meie igapäeva. 

Hoopis lihtsam on kõike teha rõõmuga. See läheb siis kergusega, voolavalt ja tuleb välja.

Minulgi veel õppimiskoht. Eriti just beebi kõrvalt. Aga sellega olen juba suuri samme astunud. 

Puhkan siis, kui soovin puhata. Kogu aeg on minu aeg. Kui beebi magab, siis see ei tähenda, et ma peaksin tõttama kõiki koduseid toimetusi tegema. Vaid teen täpselt seda, mida sel momendil tahan rõõmuga teha. Mitte midagi ei juhtu, kui see kohvitass jääb pesemata või nõud on kraanukausis veidi kauem. Ja eriti kui majas elab mitu inimest. Kodu on ühine eesmärk. 

Vaata iga päev maailma nõnda nagu näeksid seda esimest korda.

See on imeline.