Jaaa, 2023!

 

2023 alustas oma teed juba mõnda aega tagasi. Üleminek möödunud aastast oli sujuv. Ja nii ongi hea. Sõrmenipsuga ei muutu miski, kui muutub aastaarv. 

Aga muutused on kogu aeg ja pidevad. 

Nii et kõigil meil on oma tee sellel aastal ja on meie teha, milline on see tee, milline on see ümbrus, kas me käime, jookseme, hüppame, kas oleme sellel teel üksi või kellegagi koos, millise emotsiooniga me liigume, kas näeme, kuhu see tee viib, kas oleme kohal. 

Ma ei sea aastaks eesmärke, mida püstitada. 

Aga ma tean, kuidas ma ennast tunda tahan. Ning tean (ja õpin), mida ma teen, et see nii oleks. 

Ma tahan olla hetkes ja selles hetkes tahan ma end tunda hästi. Aeg-ajalt võib see tähendada alistumist - on asju, mida me ei saa muuta, sest see on väljaspool meid endid, aga me saame valida, mida me mõtleme ja kuidas me mõtleme, see loob meie tunded ja otsustab selle, kuidas me ennast selles tunneme. Täna on väljas neli kraaadi sooja, puhub soojem tuul, kõik on vesine ja õu ning sissesõidutee algus (maja poolt) on liuväli. Ma tahan ennast tunda hästi, niisiis valin ma õue minekuks õige riietuse ja jalanõud, et saaksin seda ilma nautida, natukene jääl uisutada ja lapselikku rõõmu tunda. Ilma vastu (nagu palju muu vastu) ei võitle. Võitlemisenergia ei vii üldse kuhugi. 

Gabby Bernstein

Ma tahan tunda end voolavas energias. Ma tahan tunda armastust, rõõmu, rahu, tänulikkust. Iga päev. Nii palju kui võimalik ja rohkemgi veel. Ma tahan olla selles tänutundes, mis avardab meeli ja tõstab kõrgemale, viib edasi, ma tahan olla niii tänulik, et olen siin ja praegu ja saan seda kõike kogeda. Ma tahan tunda enda vastu nii suurt armastust, et see kiirgab minust välja ja nakatab teisigi. Ma tahan seda armastust jagada. Ja armastada teisigi. Ma tahan tunda rõõmu väikestest asjadest ja rõõmu elust ja rõõmu sellest, et ma saan tunda ja kogeda. Ja ma tahan tunda rahu ja kui moment, kus olen, seda ei ole, siis tean, et see on vaid silmade sulgemise kaugusel. Ma tean, kuhu ennast kujutleda ja see rahu voolab minusse. 

Kõik hommikud ei alga nii nagu olen oma peas mõelnud. Mõnel hommikul olen väsinud. Mõni hommik algab justkui liiga vara. Aga see on vaid minu tunne. Alati on võimalik ümber otsustada. Inimestena on meil vaba tahe. Mina ise valin, millisena ma selle päevale vastu lähen, kuidas ma end meelestan ja mis minust välja paistab. Ja kui mulle vaatab vastu üks särasilmne naeratav poiss, siis on see ümber otsustamine väga lihtne. Ning olla siin ja praegu on lihtne. Ja tuletab meelde, kui palju on lastel õpetada - vaadata iga päeva nii nagu näeksid seda esimest korda; avastada iga päev seda maailma rõõmu ja uudishimuga; anda märku, kui midagi on justkui valesti või tekitab halba ebaturvalise tunde; väljendada oma tundeid, näidata neid välja; ärgata rõõmuga; iga uus võimalus on teha võimalus paremini...

ja see "pusimine" viib sihile. 

Ja need väikesed asjad, mida tahan märgata, mis tekitavad need head tunded. Neid on kõikjal. Ma tahan lummatuna vaadata päikesetõuse ja tänulikkusega loojanguid. Päike tuleb alati uuesti. Ma tahan ootusärevalt kuulata seda esimest kevadist linnulaulu ja näha esimesi rohelisi pungakesi puudel ja põõsastel. Ma tahan ujuda oma lemmikjärves ja tunda end vabana, ma tahan olla pojaga madalas  liivarannas vees ja jagada temaga seda rõõmu veest, hetkest, olust. Ma tahan teha pikki jalutuskäike lükates vankrit ja püsida selles hetkes ja näha, kuidas loodus muutub. Ma tahan rõõmuga istutada seemned pottidesse ja kevadel nendest võrsunud taimed aiamaale ja kasvuhoonesse. Ma tahan lõõgastuda saunalaval ja visata leili. Ma tahan kevadel korjata sinililli ja suvel põllu- ja aasalilli. Näidatada ja õpetada seda oma pojale. Näidata talle, kui ilus on loodus ja maa, kus oleme ja elame, kui palju see meile annab ja millist rikkust kannab. Ma tahan rääkida oma taimedega. Ma rõõmustan iga päev, kui näen meie kanakesi ja Siimukest, ma olen nii tänulik, et meil on kanamunad jalutuskäigu kaugusel. Ma tahan südamest naerda (ja vajadusel nutta ka). Ma tahan tunda, et olen hoitud ja armastatud. Tahan iseennast hoida ja armastada. Ma tahan õpetada ja näidata oma pojale, kui oluline on seada ennast esikohale. Ja ma tahan seda ise enda jaoks teha. Ma tahan minna maasikapõllule ja korjata sealt suuri maasikaid, väikseid pista suhu, tahan teha selest moosi ja lõikuda sügavkülma. Tahan teha keldrisse mahla, moosi, marineeritud kurke ja kuumutatud õunamahla. Tahan taas proovida põhu all kartulit kasvatada, sest et miks mitte proovida. Ma tahan teha iga päev enda jaoks häid asju. Ma tahan kohelda ennast hästi. Tahan ennast kiita ja tunnustada, hoida ja poputada. Ma tahan tunda ennast enda kehas hästi ja rõõmustan, et olen taasavastanud trenni ja saan iga trenniga taas tugevamaks, tunnetan enda lihaseid paremini, oskan keskenduda hingamisele ja kehatüvele. Ma tahan lugeda raamatuid ja vaadata koos pojaga erinevaid lasteraamatuid ja temale ette lugeda. Ma tahan igapäevaselt tunda tänulikkust ja tahan seda praktiseerida, õpetada teistelegi, näidata seda välja, rääkida sellest. Ma tahan, et peegelist vaatab mulle vastu iseeenda kõige parem sõber, kõige suurem toetaja, mul on endaga turvaline ja hea. Ma tahan veeta kvaliteeaega nii iseendaga, abikaasa, poja kui ka ülejäänud perekonna ja sõpradega. Ma tahan kaisutada meie karveseid kiisusid, neidki hoida ja armastada, paitada ja pakkuda turvatunnet. Ma tahan usaldada enda intuitsiooni - seda nii lapse kasvatamise mõttes kui ka oma muus igapäevaelus. Ma tahan elada ja olla südame järgi. Süda teab.

Ma ei kirjutanud kõike, mida tahtsinkirjutada, kõike, mis oli mõtetes ja mida korduvalt mõtetest mõtlesin. Ja ei peagi. 

Mõte on selles, et ma tean, kuidas ma ennast tunda tahan. Ma tean, mida ma selleks teha saan. Ma tahan tunda armastust, rõõmu, rahu ja tänulikkust. Ma tahan tunda ennast hästi ja õnnelikuna. 

Ja ma tahan õppida ja areneda. Ja sedagi saab. Kui tead, mida sa tahad, siis selle sa ka saad. Ole aga täpne.

Ja selline see aasta ongi.