Plaanid

Esmaspäeva õhtul pakkisin kõik vajalikud asjad kokku, et teisipäeval pojaga Tartusse minna. Kotti jäid panemata vaid mänguasjad. Nimelt oli plaan pea terve päev Tartus veeta. Kõige pealt parkida auto ämma juurde, süüa kõht täis ja minna vankritiirule. Järgmises ärkvelolekuaknas ujuma ja siis uuesti vankriga kärutama. Kärutamise ajal tahtsin sõbrannale ühed tema tellitud asjad ära viia, käia läbi näiteks Eedeni Jyskist, kust ostsin magamistppa pinedavad kardinad, lõpuks jõuda uuesti ämma juurde, et taas süüa, mängida ja oodata Virumaa õde, et kohtuda seal. Poja viimase päevaune planeerisin kojusõidule, sest see uni ongi lühem ja tuleb välja küll.

See plaan läks vussi. Abikaasa hakkas hommikul tööle minema ja teine auto ei läinud käima. Krokodillid ei aidanud ka. Proovis tükk aega, startis korraliku hilinemisega. Mis seal ikka. Mõtlesin siis hommikul, et ju on millegi jaoks hea, et me täna linna ei lähe. Kodus on ka hea. 

Põderahepeal sujus päev päris hästi. Käisime jalutamas, ilm oli ilus. Aga siis käisin lõuna ajal laudas ja Siim kukkus mind ründama. Minu jaoks täiesti tühja koha pealt. Järgmisel hetkel kuulsin lapse nuttu läbi monitori. Laudast maja juurde jõudes jooksis õue peal naabrinaise koer, rihm lohises järgi. Mõtlesin, et poja ära ärka, plaan läheb ju nihu, sest nii oli järgmise une aeg täpselt õe tuleku ajal. Läksin uuesti vankriga jalutama, aga und tal tagasi ei tulnud. Koerast möödudes sidusin tema posti külge ja helistasin naabrinaisele, et saab järgi tulla. Ütlesin talle, et olen jalutamas ja tuleksin tagasi, kui koer on kodus, sest ta köhib (ja vahel haugub) ning see ajab lapse üles. Päris nii ei läinud, sest kui oli näha, et pojal ei tule seda und ja oleme juba 20 minutit kõndinud, siis tagasi kodupoole, aga naabrinaine alles tuli. Ja samal ajal olin ma kukest ikka veel häiritud. Ja sisse puges hirm, et ründab veel. No ei ole tore, kui keegi sulle kallale kargab. See päris häiritud tunne kestis seni, kuni sai rahulikult end tagasi oma keskmesse toodud, maaga ühendatud ja hingatud. Kõik on hästi ja kõik laheneb. 

Õhtupoolikul helistab ämm, et nüüd tema oksendab. Selge. Jõudis noroviirus sinna. Sellepärast ei olnudki hea mõte linna minna! Õde oleks selle sealt omale veel koju vedanud. Õnneks sai õde oma plaanid nii teha, et nad tulid meie juurest läbi. Abikaasa sai õhtul autoakule laadjia, nii et järgmine päev tundus väga helge. 

Uus päev. Abikaasa ajab mind veerand 7 üles, et kas saaksin talle appi minna õue. Kas poja ärkas selle peale üles? Jahm. Minu meelest oli kell liiga vähe, et ärgata. Korraks sain õue kapata, aga abikaasa ütles, et tulin liiga vara, ta alles paneb asju valmis. Kappasin tagasi. Poja oli juba täitsa üleval. Sõi natukene ja mõtlesin, et kuidas siis nüüd peaks õue minema. Ainus hea mõte tundus ta soojakotti ja vankrisse panna, et noh üleval ta juba on ja tuppa teda niimoodi üksi ei jäta. Vahepeal oli abikaasa mingeid trikke proovinud, aga auto ei läinud endiselt tööle. Pojaga jõudsime esikusse, kaugemale ei jõudnudki. Läksime voodisse tagasi. Vanem auto jäi koju, Abikaasa läks teisega tööle, taas hilines veidi. Mina hakkasin last rahustama, et võiks nüüd edasi magada. Poole tunni pärast magaski, korraks sain ise ka silma looja. Ning kolmveerand 8 oli äratus. Mõtlesin küll, et ju siis  pole ta täna hea päev linna minna, aga samas see häiris, et ei saa liikuma. Füsio oli eelmisel päeval enda haigestumise tõttu aja tühistanud, nii et vähemalt ei pidanud seda aega ära ütlema.

Samas Tartus olemisega läks kogu see plaan ju nihu, et ämma juurde nii pea ei läheks. Võib-olla on seal veidi teine tüvi, mis meil alles oli ja saaksime ikkagi nakkuse. Nakkab ju veel 48h pärast viimaseid sümptomeid. Ja kui äiale ka veel külge hakkab, siis see aeg pikeneb. Ehk natukene lohutasin end, et oleks olnud uut plaani vaja. Samas sellist plaani, et saab vabalt tulla ja minna, ilma et oleks survet, et peaks kellegagi nüüd jutustama.  

Mõtlesin, et reedel ikka saab linna! Nii kaua mõtlesin, kuni kalendrist Abikaasa graafikut vaatasin ja aru sain, et ega ikka ei saa küll, et me seal 13h olla ei taha. Hea küll, laupäeval saab teised asjad aetud, ujuma ei lähe, aga no midagigi. 

Aga mõnda aega on meil hüdrofoor imelik olnud. Kui töötada vaja, siis ei jää stabiilselt tööle, vaid jõnksutab. Seetõttu ka veesurve kõigub. Hommikul kirjutasin õdedevendade gruppi, et äkki keegi on targem ja üks õde ütleski, et ma tema kaasale helistaks. Helistasin ja sain targemaks. Lapse lõunaune ajal tõstsin siis köögis kõik asjad eest ära ja ronisin alla. Tegin videokõne. Leidsin ventiili, aga vot õhku sealt küll ei tulnud. Vett nagu ka eriti mitte.. ainult üks piisk. Vahepeal otsisin rattapumba, et sinna õhku pumbata (pabereid olin ka lugenud), aga see ei jäänud sinna püsima. Niisiis on katki kas kott või siis ikkagi paak. Helistasin ka poodi, kust see ostetud sai (2a tagasi oli meile sobilikku hüdrofoori Tartus vaid ühes poes). Mõttekäik oli õige olnud, aga et kindel olla, kumb on katki, tuleb see lahti võtta. Kas ma tahaksin, et me ilma veeta oleks? Ei. Niisiis ei võtnud seda lahti. Aega ka nappis. Äiale helistasin ka vahapeal, kes leidis, et youtube video abil võib ta proovida seda vahetada.. aga millal see aeg on (ja kui ta selle noro veel külge saab?). 

Tegelikult oli eile ka tore kodune päev. Täna oli planeeritud üks külaskäik, aga tegime nii, et tuldi hoopis meile külla. Kohvi sain ikka pakkuda. Ja raamatud toodi ka - nimelt teisipäeval helistati raamatukogust, et kas midagi on juhtunud, et ma pole kapi juures käinud. Mian mõtlesin, et ma pole ju isegi smsi saanud! Ainult, et üks sms oli mul küll, täitsa lugemata ja olemas.. aga ilmselt ära viibatud ja märki polnud. Vabandasin ja ütlesin, et homme saan järgi tulla (arvasin ju, et kolmapäevaks on ikka auto olemas!). Aga palusin siis sõbrannal ise kapi juures käia ja raamatud kaasa haarata. Õnnestus! Ainult, et ma eelmist raamatut loen ka juba vist nädala aega ja mõned teised on ka veel ootel... Poja uneaeg on veidi hilisemaks liikunud (aga minu uneaeg mitte :D ja seetõttu on seda õhtust lugemisaega vähem). 

Õhtul tuli Abikaasa koju ja küsisin, mis plaan siis on. Selgus, et tal uus aku juba olemas ja läheb seda nüüd vahetama. Kas ta on varem autol akut vahetanud? Ei. Kas selle kohta on piisavalt videomaterjali? Kindlasti. Kas see õnnestus? Ei. Miks? Sest vana aku ümber oli liiga palju jääd ning seda ei saanud kätte. Kas prooviks täna uuesti? Jaa. Kas täna on sula? Ei. Vahepeal on päike, aga üldiselt on üsna küm ja kõle tuul. 

Kas ma teen homseks mingeid linnaplaane? Ei. Ma lasen voolul meid kanda. Asjad on endiselt pakitud. Kõik laheneb ja on lahenemas. 

Raamatud jaanuar 2023

Uus lugemisaasta on käes. Päris eimestel päevadel ma raamatut kätte ei võtnud, aga nagu ikka - kui alustad, siis läheb ludinal*. Viimasel ajal olen ka mitmesse kohta märkinud, mida veel lugeda tahaks, tulebki hakata vaatama, kas neid kohalikus raamatukogus on ja kui on, siis tellida. Ja loota, et kõik korraga ei tule. Backmani uue raamatuga oli nii, et kirjutasin raamatukokku, et palun mind järjekorda panna, kui see raamat tuleb. Sel korral ma meilile vastust ei saanud.. Küll aga sain mingi aeg kõne, et raamat on kohal, kas panevad kappi. Kui eelmisel korral palusin end ühele raamatule järjekorda panna, siis ma küsisin, kas nad ikka tellivad selle üldse, Backmani puhul ma seda ei kirjutanudki, tundus nii loogiline, et see tuleb. 

Jaanuar 2023 lugesin läbi seitse raamatut: 

• "Näputoit. Õpeta oma laps head toitu armastama" Gill Rapley; 246lk; 06.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
• "Ja siis oli ta läinud" Lisa Jewell; 300lk; 07.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
• "Väike iluremont" Miika Nousiainen; 384lk; 14.01.2023 ⭐️⭐️⭐️
• "Maria Montessori: Uue aja õpetaja" Laura Baldini; 340lk; 16.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
• "Kõik algab meist" Colleen Hoover; 303lk; 18.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
• "Tahakas veel midagi öelda... Lea Dali Lion" Inge Pitsner, Marek Sadam; 240lk; 21.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
• "Võitjad" (Karulinn #3) Fredrik Backman; 600lk; 29.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

Aastat alustasin näputoidu raamatuga. Soovitan teistelegi. Kergelt kirjutatud, miks on näputoit hea. Korduseid oli palju, aga siis jäigi meelde, ei pidanud midagi ülelugemine või ülesmärkima. Retsepte ei ole, kes retsepte otsib. Siis lugesin ühe põneviku "Ja siis oli ta läinud". Seejärel "Väike iluremont", suvel lugesin sama autori "Juureravi". Ühte tahaks veel lugeda, aga seda kohalikus raamatukogus ei ole. "Maria montessori: Uue aja õpetaja" seis mul kapil päris palju nädalaid, aga sai ka lõpus loetud. Tätsa huvitav lugemine! Ja Montessori meetod mulle igati meeldib. Siis sain lõpuks Colleen Hooveri "Kõik algab meist". Vaatan, et andsin täitsa neli tärni sellele, aga minu jaoks jäi see tegelikult teistest tema raamatutest alla. Või oleksin ehk pidanud esimese osa enne uuesti läbi lugema, sest mingit sisu nagu mäletan, aga mitte eriti täpselt. Jõudsin lõpuks ka Lea Dali Leonist rääkiva raamatuni. Ja lõpetasin kuu "Võitjad" ehk Karulinna triloogia viimane raamat. Backaman oma headuses. Seda raamatut oli 600lk ja kui muidu võiks sellise mahuga raamat olla näiteks kahe õhtu oma, siis Karulinna raamatud on mul kõik kauem võtnud. See ei ole raamat, mida ma nii kiiresti loeksin. Mulle niiiii väga meeldib, kuidas Backman kirjutab nendes. Ja sa elad sellesse nii sisse. Seda peab ise lugema, et sellest aru saada. Ma mingi aeg loeksin kõik kolm osa uuesti läbi. Küll aga lugesin ma seda raamatut kaua sellepärast, et siis jäigi ka poja haigeks ja õhtuti vajusin koos temaga magama. 

Jaanuar 2023

Veebruar kestab alles teist päeva, aga juba tundub jaanuar ilmatuma kaugel. 

Eks eilne päev oli parajalt pikk päev ka. 

Jaanuaris käisin iga päev kärutamas - vahel rohkem, vahel vähem, aga ükski ilm ei takistanud. Kuivõrd lumi sulas ära(vahepeal tuli jälle sutsu maha, siis jälle sulas), siis oli jalutamas käimine puhas rõõm, sest teed olid puhtad. Vahel küll väga libedad, aga siis panin naelikud alla. Ilmselt oleks võimalik ka pikemaid jalutuskäike teha (nt Elvasse), aga siis vahepeal peaks kuskil miskit tegema ja otsima koha, et poja ka süüa saaks. Mul on seal inimesi küll, kelle juurest läbi minna, aga kuidas sa siis vaid 15minutit oled? Seetõttu pole ka pikemat tiiru ette võtnud. 

Kodus tegin ka trenni, 3x nädalas. Jaanuar keskendus tuhar-jalad treeningutele ja kuu alguses oli lihasvalu üsna sageli külas. Kuu lõpus oli aga tunda, et mingid hajrutused tulevad palju paremini välja. Üldiselt said trennid ikka nii tehtud, et poja oli juures. Vahepeal oli ta mul lisaraskuseks, vahepeal ta lihtsalt naeris kõrval. Vahva. 

Tegelikult alustasin ka heidepükste kudumisega, aga eriti kaugele ei jõudnud. Võtsin juhendi ette ja hakkasin tegema (silmade loomist vaatasin näiteks youtubest). Juhendis oli heide 2-3 kordne, vardad 5-7 ja 46 silma. See oli ikka väga suur. Eks ma koon ka natukene õrnemalt, aga noh jah. Ostsin siis kohe väiksemad vardad - 3.5. Proovisin uuesti, aga ikka tuleb liiga suur. Siis võtsin silmasid vähemaks - 42 (mis muidu vastaks suurusele kuni 6k). Ja nüüd see siis mul pooleli on. Tundub ikka liiga lai, aga tahaksin veel mõned read kududa, et kindel olla. Heidest ei saa ma väga tugevalt ka kududa, sest see läheb nii kergesti katki. 

Kuu alguses sai poja kuue kuu vanuseks. Juba pool aastat!

Kaal oli siis 8430gr ja kasv 70cm. 

Üks rõõmus vahva laps!

Kuu alguses käisime ikka ujumas 1x nädalas. Seda jätkame. Kui ta jaanuari alguses veel hoogsalt tagurdas ja edaspidi liikus küllaltki vähe, siis 5. jaanuaril hakkas käputama. Esialgu ikka oma stiiliga, samm läks ka sassi, vahepeal ka roomas, kui tundus, et võiks käputamata saada ja pisaks käe sirutamisest, siis proovis seda. Aga jah. Nii et roomamisest ta tegelikult suurt ei arvanudki. 

Kuu lõpus tahab ta end püsti ajada, eriti palju on põlvede peal, aga kui nt sülle võtta, siis istuda ei taha, tahab hoopis seista. 

Hambaid veel ei ole. Magab päevas kolm und. Eeslitatult kõik vankris. Vahepeal meil graafik päris hea, et 20 ajal ööunne ja pärast 7 äratus, aga oli ka päevi, kui tal läkski pärast kella viit hommikul uni ära. Ise väsis ka siis ruttu ära, aga mis sa teed. 

Eriti kiire liikumine tuleb siis, kui kuskil on kass, kelle võiks kätte saada. Tal läheb kohe nägu naerule, kui näeb kassi ja astub minekule.

Ronib ka väga palju asjadest üle. Barrikaadidest pole enam kasu. Elutoast paneb väga ruttu jooksu - söögituppa ahju juurde uudistama (äkki on puupuru põrandal) või teisele poole tuba. Nagu ikka tahab kõik huvitavad asjad suhu toppida. 

Armastab minu juukseid. Enam kuklast neid ei sikuta, aga väga naudib, kui kuskil on mõni salk lahti, tahab selle kätte saada ja endale suhu pista. 

Kuu lõpus sain aru, et Tartu tiire enam tema uneajale ei planeeri. Uni jääb lihtsalt liiga lühikeseks, sest ärkab üles, kui kuskile jõuame. Niisiis ärkveloleku ajal linna, vanker kaasa, et saaks ära magada ja siis näiteks muid asju tegema. Seda saime ühe korra proovida, oli väga edukas, siis tuli viirus.

25. hommikul ärkas ta veidi nohiseva ninaga ja üks ninapool tilkus. Üritasime Nosibooga sõbraks saada. Kogu aeg ei õnnestunud. Muidu oli täitsa okei. Neljapäeval nohises teine pool ka. Magama jäämine oli juba raske, ilmselt vajus seda tati ka kurku ja õhtul kadus hääl ära. Ja nuttis palju. Öö  oli samuti nutune. Mulle tundus, et ta ei olnud varasemate kuude jooksul kokku ka nii palju nutnud. Harjumatu, et ärkas nutuga ja voodis ei rahunenud, tuli sülle võtta ja ringi liikuda. Reedel oligi ta täitsa hääletu. Kasutasime ikka tatiimurit, inhalaatorit, hanerasva. Ööseks sai paracetamoli, et neel nii valus ei oleks ja uni oleks kosutav. Nii oligi. Jätkus sama ka laupäeval. Pühapäeval hakkas juba hääl tagasi tulema, tatt oli paks. Esmaspäeval oli juba tuju rõõmsam. Öö oli rahulik olnud ka ilma paracetamolita. Käisime kõik koos poes ja üllatus-üllatus, selgus, et panime ostukorvi ka noroviiruse. 

Öösel poole kolme ajal oksendas une pealt. Ikka nii, et kõik voodipesu vajas vahetust. See sai kiiresti tehtud. Sõi natukene, aga tudule ei jäänud. Oksendas varsti uuesti. Selgus, et oli kakanud ka suure portsu (nii hääletult!). Nii et teist kord sai riiete-mähkme vahetus veel tehtud. Ülejäänud öö sõi vähe, aga magas külalltki okeilt. Vahepeal ampsas ikka juua. Ennelõunane uni oli hea. Lõuna ajal tuli näputoidu aeg, aga terve taldrik ujus hoopis oksest. Öösel arvasin, et pigem mingi ühekordne värk. Siis enam ei arvanud. Aga rohkem oksendamist ei olnud. Olemine oli tal ikka kuidagi viril ja kehv, väsinud. Järgmine hommik (see juba veebruar siis) sain aru, et ta on natukene liiga soe ja kraadiklaasil vaatas vastu 38 C. Mängimiseks jõudu polnud. Nautis kandekotis olemist, tegime kõik tudud koos (neid tuli lausa viis). Palavik kõrgemaks ei läinud ja seda ma ravimiga ei alandanud. Õhtupoolikuks tal palavik kadus, energiat tuli muudkui juurde. 

(enda kohta ei saa ma sama öelda, sest siis oksendasin mina)

Ja öösel oli üks kord ärkamine, aga ma ei tea enam, kas ma ärkasin tema peale või tema ärkas selle peale, et minul tahtis kõik joodud vesi ikka veel välja tulla. 

 

Valib endale ise raamatuid.

Aeg-ajalt tahab tasakaal ära minna või ta unustab, et tuleks kuskilt kinni hoida.

Aga seal riiuli juures on ka üks tema lemmikohtasid praegu.

Ilmselt ma mingit liha lõikasin, et mõlemad kassid maiustama tulid.

Piparkoogid!

Kuu alguses leidsin atigna ja tegin mõnusalt pehmed paksukesed.

Väga head olid. 

Jaanuari alguses üks kargem hommik.

Need Jooks on lahe takvepüksid on praegu mu tõelised lemmikud.

Ideaalsed õues käimiseks ja olemiseks. 

Sellist jaanuari ilma varasemast enam ei mäletagi.

Poja on ka kardinate fänn.

Ja kasside fänn ka. 

Mõlemad mahtusid ära!

Seda polnud me varem näinud.

Aga kokku neil kaal umbes 8,3kg. 

Näputoit. 

Esimesel eluaastal on lapse põhitoit (rinna)piim. Mulle jääb arusaamatuks, miks nii palju räägitakse, et beebid peaksid neljandal elukuul juba lisatoitu saama, kui nende seedesüsteem ei ole selleks üldse valmis, kui võivadki allergiad välja lüüa, kui neil pole vajalikke ensüüme, mis aitaks neid toite seedida? Ja et perearstid seda veel soovitavad. 

Mina väga naudi, et poja sööb rinnapiima. Need on nii vahvad hetked. Need on ka need ainult meie hetked. 

Ja mina teen oma südame järgi. 

Näputoit on väga huvitav! Sellest tahaksin pikemalt kirjutada ja olen ka pilte teinud. Nii et siin ma sellel liiga pikalt ei peatugi. 

Tavaliselt on tal taldrikul tavalisemad köögiviljad (aurutatud), lisaks on saanud liha, kana, kala, samuti olen teinud talle putru, saanud minuga sama omletti. Puuviljadest on saanud banaani proovida, aga see libiseb ikka käe vahelt ära. Avokaadot ka. Ja maasikaid. 

Brokkoli on vist eritilne lemmik koos porgandi ja maguskartuliga. 

Draakon. 

Käisime vaktsineerimas ja kaalumas. Draakon poiss kaalub 4265grammi (rohkem kui Pisike).

Kuu lõpus ostsin mingi uue kirburohu, vaatasin, et pihustatav ja tundus, et nii lihtne on see talle peale saada. Aga ostes ma ei lugenud, kui palju seda tuleb pihustada ja ei mõelnud, kas on adekvaatne teda üldse niimoodi kinni hoida. Abikaasal on nüüd üks käsi täitsa kriimuline, jalg samuti, Draakon oli irmus tige.. aga rohu saime peale. Kirburohust oli jäänud natukene pikk vahe. Aga mul on veel selgelt meeles, kuidas me Tartus elades toakassidele ise kirbud tõime. Ja seda ma korrata ei taha. Niisiis tuleb talvel ka ikka rohtu panna. 

Pisike käis ka arstil - kalumas ja vaktsineerimas. Tema sõitis sinna Abikaasa seljakotis. Nimelt läksime terve perega koos. Pisikesele meeldib muidu transportpuuris ka niisama magada, aga siis tuli see Draakonile loovutada. Autosõit oli muidu sellsies mjäu laulude keskel. 

Pisike kaalus siis 4170gr. 

Ta käib õues ikka poja jalgu soojendamas. 

Temale sai ka kirburohi pandud, talle ei meeldinud, aga läks tunduvalt lihtsamalt kui Draakoniga. 

Ma käin ikka seda ühte ja sama vaadet pildistamas.

Mulle väga meeldib see. 

Ilus kurviline tee.