Jaanuar 2023

Veebruar kestab alles teist päeva, aga juba tundub jaanuar ilmatuma kaugel. 

Eks eilne päev oli parajalt pikk päev ka. 

Jaanuaris käisin iga päev kärutamas - vahel rohkem, vahel vähem, aga ükski ilm ei takistanud. Kuivõrd lumi sulas ära(vahepeal tuli jälle sutsu maha, siis jälle sulas), siis oli jalutamas käimine puhas rõõm, sest teed olid puhtad. Vahel küll väga libedad, aga siis panin naelikud alla. Ilmselt oleks võimalik ka pikemaid jalutuskäike teha (nt Elvasse), aga siis vahepeal peaks kuskil miskit tegema ja otsima koha, et poja ka süüa saaks. Mul on seal inimesi küll, kelle juurest läbi minna, aga kuidas sa siis vaid 15minutit oled? Seetõttu pole ka pikemat tiiru ette võtnud. 

Kodus tegin ka trenni, 3x nädalas. Jaanuar keskendus tuhar-jalad treeningutele ja kuu alguses oli lihasvalu üsna sageli külas. Kuu lõpus oli aga tunda, et mingid hajrutused tulevad palju paremini välja. Üldiselt said trennid ikka nii tehtud, et poja oli juures. Vahepeal oli ta mul lisaraskuseks, vahepeal ta lihtsalt naeris kõrval. Vahva. 

Tegelikult alustasin ka heidepükste kudumisega, aga eriti kaugele ei jõudnud. Võtsin juhendi ette ja hakkasin tegema (silmade loomist vaatasin näiteks youtubest). Juhendis oli heide 2-3 kordne, vardad 5-7 ja 46 silma. See oli ikka väga suur. Eks ma koon ka natukene õrnemalt, aga noh jah. Ostsin siis kohe väiksemad vardad - 3.5. Proovisin uuesti, aga ikka tuleb liiga suur. Siis võtsin silmasid vähemaks - 42 (mis muidu vastaks suurusele kuni 6k). Ja nüüd see siis mul pooleli on. Tundub ikka liiga lai, aga tahaksin veel mõned read kududa, et kindel olla. Heidest ei saa ma väga tugevalt ka kududa, sest see läheb nii kergesti katki. 

Kuu alguses sai poja kuue kuu vanuseks. Juba pool aastat!

Kaal oli siis 8430gr ja kasv 70cm. 

Üks rõõmus vahva laps!

Kuu alguses käisime ikka ujumas 1x nädalas. Seda jätkame. Kui ta jaanuari alguses veel hoogsalt tagurdas ja edaspidi liikus küllaltki vähe, siis 5. jaanuaril hakkas käputama. Esialgu ikka oma stiiliga, samm läks ka sassi, vahepeal ka roomas, kui tundus, et võiks käputamata saada ja pisaks käe sirutamisest, siis proovis seda. Aga jah. Nii et roomamisest ta tegelikult suurt ei arvanudki. 

Kuu lõpus tahab ta end püsti ajada, eriti palju on põlvede peal, aga kui nt sülle võtta, siis istuda ei taha, tahab hoopis seista. 

Hambaid veel ei ole. Magab päevas kolm und. Eeslitatult kõik vankris. Vahepeal meil graafik päris hea, et 20 ajal ööunne ja pärast 7 äratus, aga oli ka päevi, kui tal läkski pärast kella viit hommikul uni ära. Ise väsis ka siis ruttu ära, aga mis sa teed. 

Eriti kiire liikumine tuleb siis, kui kuskil on kass, kelle võiks kätte saada. Tal läheb kohe nägu naerule, kui näeb kassi ja astub minekule.

Ronib ka väga palju asjadest üle. Barrikaadidest pole enam kasu. Elutoast paneb väga ruttu jooksu - söögituppa ahju juurde uudistama (äkki on puupuru põrandal) või teisele poole tuba. Nagu ikka tahab kõik huvitavad asjad suhu toppida. 

Armastab minu juukseid. Enam kuklast neid ei sikuta, aga väga naudib, kui kuskil on mõni salk lahti, tahab selle kätte saada ja endale suhu pista. 

Kuu lõpus sain aru, et Tartu tiire enam tema uneajale ei planeeri. Uni jääb lihtsalt liiga lühikeseks, sest ärkab üles, kui kuskile jõuame. Niisiis ärkveloleku ajal linna, vanker kaasa, et saaks ära magada ja siis näiteks muid asju tegema. Seda saime ühe korra proovida, oli väga edukas, siis tuli viirus.

25. hommikul ärkas ta veidi nohiseva ninaga ja üks ninapool tilkus. Üritasime Nosibooga sõbraks saada. Kogu aeg ei õnnestunud. Muidu oli täitsa okei. Neljapäeval nohises teine pool ka. Magama jäämine oli juba raske, ilmselt vajus seda tati ka kurku ja õhtul kadus hääl ära. Ja nuttis palju. Öö  oli samuti nutune. Mulle tundus, et ta ei olnud varasemate kuude jooksul kokku ka nii palju nutnud. Harjumatu, et ärkas nutuga ja voodis ei rahunenud, tuli sülle võtta ja ringi liikuda. Reedel oligi ta täitsa hääletu. Kasutasime ikka tatiimurit, inhalaatorit, hanerasva. Ööseks sai paracetamoli, et neel nii valus ei oleks ja uni oleks kosutav. Nii oligi. Jätkus sama ka laupäeval. Pühapäeval hakkas juba hääl tagasi tulema, tatt oli paks. Esmaspäeval oli juba tuju rõõmsam. Öö oli rahulik olnud ka ilma paracetamolita. Käisime kõik koos poes ja üllatus-üllatus, selgus, et panime ostukorvi ka noroviiruse. 

Öösel poole kolme ajal oksendas une pealt. Ikka nii, et kõik voodipesu vajas vahetust. See sai kiiresti tehtud. Sõi natukene, aga tudule ei jäänud. Oksendas varsti uuesti. Selgus, et oli kakanud ka suure portsu (nii hääletult!). Nii et teist kord sai riiete-mähkme vahetus veel tehtud. Ülejäänud öö sõi vähe, aga magas külalltki okeilt. Vahepeal ampsas ikka juua. Ennelõunane uni oli hea. Lõuna ajal tuli näputoidu aeg, aga terve taldrik ujus hoopis oksest. Öösel arvasin, et pigem mingi ühekordne värk. Siis enam ei arvanud. Aga rohkem oksendamist ei olnud. Olemine oli tal ikka kuidagi viril ja kehv, väsinud. Järgmine hommik (see juba veebruar siis) sain aru, et ta on natukene liiga soe ja kraadiklaasil vaatas vastu 38 C. Mängimiseks jõudu polnud. Nautis kandekotis olemist, tegime kõik tudud koos (neid tuli lausa viis). Palavik kõrgemaks ei läinud ja seda ma ravimiga ei alandanud. Õhtupoolikuks tal palavik kadus, energiat tuli muudkui juurde. 

(enda kohta ei saa ma sama öelda, sest siis oksendasin mina)

Ja öösel oli üks kord ärkamine, aga ma ei tea enam, kas ma ärkasin tema peale või tema ärkas selle peale, et minul tahtis kõik joodud vesi ikka veel välja tulla. 

 

Valib endale ise raamatuid.

Aeg-ajalt tahab tasakaal ära minna või ta unustab, et tuleks kuskilt kinni hoida.

Aga seal riiuli juures on ka üks tema lemmikohtasid praegu.

Ilmselt ma mingit liha lõikasin, et mõlemad kassid maiustama tulid.

Piparkoogid!

Kuu alguses leidsin atigna ja tegin mõnusalt pehmed paksukesed.

Väga head olid. 

Jaanuari alguses üks kargem hommik.

Need Jooks on lahe takvepüksid on praegu mu tõelised lemmikud.

Ideaalsed õues käimiseks ja olemiseks. 

Sellist jaanuari ilma varasemast enam ei mäletagi.

Poja on ka kardinate fänn.

Ja kasside fänn ka. 

Mõlemad mahtusid ära!

Seda polnud me varem näinud.

Aga kokku neil kaal umbes 8,3kg. 

Näputoit. 

Esimesel eluaastal on lapse põhitoit (rinna)piim. Mulle jääb arusaamatuks, miks nii palju räägitakse, et beebid peaksid neljandal elukuul juba lisatoitu saama, kui nende seedesüsteem ei ole selleks üldse valmis, kui võivadki allergiad välja lüüa, kui neil pole vajalikke ensüüme, mis aitaks neid toite seedida? Ja et perearstid seda veel soovitavad. 

Mina väga naudi, et poja sööb rinnapiima. Need on nii vahvad hetked. Need on ka need ainult meie hetked. 

Ja mina teen oma südame järgi. 

Näputoit on väga huvitav! Sellest tahaksin pikemalt kirjutada ja olen ka pilte teinud. Nii et siin ma sellel liiga pikalt ei peatugi. 

Tavaliselt on tal taldrikul tavalisemad köögiviljad (aurutatud), lisaks on saanud liha, kana, kala, samuti olen teinud talle putru, saanud minuga sama omletti. Puuviljadest on saanud banaani proovida, aga see libiseb ikka käe vahelt ära. Avokaadot ka. Ja maasikaid. 

Brokkoli on vist eritilne lemmik koos porgandi ja maguskartuliga. 

Draakon. 

Käisime vaktsineerimas ja kaalumas. Draakon poiss kaalub 4265grammi (rohkem kui Pisike).

Kuu lõpus ostsin mingi uue kirburohu, vaatasin, et pihustatav ja tundus, et nii lihtne on see talle peale saada. Aga ostes ma ei lugenud, kui palju seda tuleb pihustada ja ei mõelnud, kas on adekvaatne teda üldse niimoodi kinni hoida. Abikaasal on nüüd üks käsi täitsa kriimuline, jalg samuti, Draakon oli irmus tige.. aga rohu saime peale. Kirburohust oli jäänud natukene pikk vahe. Aga mul on veel selgelt meeles, kuidas me Tartus elades toakassidele ise kirbud tõime. Ja seda ma korrata ei taha. Niisiis tuleb talvel ka ikka rohtu panna. 

Pisike käis ka arstil - kalumas ja vaktsineerimas. Tema sõitis sinna Abikaasa seljakotis. Nimelt läksime terve perega koos. Pisikesele meeldib muidu transportpuuris ka niisama magada, aga siis tuli see Draakonile loovutada. Autosõit oli muidu sellsies mjäu laulude keskel. 

Pisike kaalus siis 4170gr. 

Ta käib õues ikka poja jalgu soojendamas. 

Temale sai ka kirburohi pandud, talle ei meeldinud, aga läks tunduvalt lihtsamalt kui Draakoniga. 

Ma käin ikka seda ühte ja sama vaadet pildistamas.

Mulle väga meeldib see. 

Ilus kurviline tee.