Plaanid

Esmaspäeva õhtul pakkisin kõik vajalikud asjad kokku, et teisipäeval pojaga Tartusse minna. Kotti jäid panemata vaid mänguasjad. Nimelt oli plaan pea terve päev Tartus veeta. Kõige pealt parkida auto ämma juurde, süüa kõht täis ja minna vankritiirule. Järgmises ärkvelolekuaknas ujuma ja siis uuesti vankriga kärutama. Kärutamise ajal tahtsin sõbrannale ühed tema tellitud asjad ära viia, käia läbi näiteks Eedeni Jyskist, kust ostsin magamistppa pinedavad kardinad, lõpuks jõuda uuesti ämma juurde, et taas süüa, mängida ja oodata Virumaa õde, et kohtuda seal. Poja viimase päevaune planeerisin kojusõidule, sest see uni ongi lühem ja tuleb välja küll.

See plaan läks vussi. Abikaasa hakkas hommikul tööle minema ja teine auto ei läinud käima. Krokodillid ei aidanud ka. Proovis tükk aega, startis korraliku hilinemisega. Mis seal ikka. Mõtlesin siis hommikul, et ju on millegi jaoks hea, et me täna linna ei lähe. Kodus on ka hea. 

Põderahepeal sujus päev päris hästi. Käisime jalutamas, ilm oli ilus. Aga siis käisin lõuna ajal laudas ja Siim kukkus mind ründama. Minu jaoks täiesti tühja koha pealt. Järgmisel hetkel kuulsin lapse nuttu läbi monitori. Laudast maja juurde jõudes jooksis õue peal naabrinaise koer, rihm lohises järgi. Mõtlesin, et poja ära ärka, plaan läheb ju nihu, sest nii oli järgmise une aeg täpselt õe tuleku ajal. Läksin uuesti vankriga jalutama, aga und tal tagasi ei tulnud. Koerast möödudes sidusin tema posti külge ja helistasin naabrinaisele, et saab järgi tulla. Ütlesin talle, et olen jalutamas ja tuleksin tagasi, kui koer on kodus, sest ta köhib (ja vahel haugub) ning see ajab lapse üles. Päris nii ei läinud, sest kui oli näha, et pojal ei tule seda und ja oleme juba 20 minutit kõndinud, siis tagasi kodupoole, aga naabrinaine alles tuli. Ja samal ajal olin ma kukest ikka veel häiritud. Ja sisse puges hirm, et ründab veel. No ei ole tore, kui keegi sulle kallale kargab. See päris häiritud tunne kestis seni, kuni sai rahulikult end tagasi oma keskmesse toodud, maaga ühendatud ja hingatud. Kõik on hästi ja kõik laheneb. 

Õhtupoolikul helistab ämm, et nüüd tema oksendab. Selge. Jõudis noroviirus sinna. Sellepärast ei olnudki hea mõte linna minna! Õde oleks selle sealt omale veel koju vedanud. Õnneks sai õde oma plaanid nii teha, et nad tulid meie juurest läbi. Abikaasa sai õhtul autoakule laadjia, nii et järgmine päev tundus väga helge. 

Uus päev. Abikaasa ajab mind veerand 7 üles, et kas saaksin talle appi minna õue. Kas poja ärkas selle peale üles? Jahm. Minu meelest oli kell liiga vähe, et ärgata. Korraks sain õue kapata, aga abikaasa ütles, et tulin liiga vara, ta alles paneb asju valmis. Kappasin tagasi. Poja oli juba täitsa üleval. Sõi natukene ja mõtlesin, et kuidas siis nüüd peaks õue minema. Ainus hea mõte tundus ta soojakotti ja vankrisse panna, et noh üleval ta juba on ja tuppa teda niimoodi üksi ei jäta. Vahepeal oli abikaasa mingeid trikke proovinud, aga auto ei läinud endiselt tööle. Pojaga jõudsime esikusse, kaugemale ei jõudnudki. Läksime voodisse tagasi. Vanem auto jäi koju, Abikaasa läks teisega tööle, taas hilines veidi. Mina hakkasin last rahustama, et võiks nüüd edasi magada. Poole tunni pärast magaski, korraks sain ise ka silma looja. Ning kolmveerand 8 oli äratus. Mõtlesin küll, et ju siis  pole ta täna hea päev linna minna, aga samas see häiris, et ei saa liikuma. Füsio oli eelmisel päeval enda haigestumise tõttu aja tühistanud, nii et vähemalt ei pidanud seda aega ära ütlema.

Samas Tartus olemisega läks kogu see plaan ju nihu, et ämma juurde nii pea ei läheks. Võib-olla on seal veidi teine tüvi, mis meil alles oli ja saaksime ikkagi nakkuse. Nakkab ju veel 48h pärast viimaseid sümptomeid. Ja kui äiale ka veel külge hakkab, siis see aeg pikeneb. Ehk natukene lohutasin end, et oleks olnud uut plaani vaja. Samas sellist plaani, et saab vabalt tulla ja minna, ilma et oleks survet, et peaks kellegagi nüüd jutustama.  

Mõtlesin, et reedel ikka saab linna! Nii kaua mõtlesin, kuni kalendrist Abikaasa graafikut vaatasin ja aru sain, et ega ikka ei saa küll, et me seal 13h olla ei taha. Hea küll, laupäeval saab teised asjad aetud, ujuma ei lähe, aga no midagigi. 

Aga mõnda aega on meil hüdrofoor imelik olnud. Kui töötada vaja, siis ei jää stabiilselt tööle, vaid jõnksutab. Seetõttu ka veesurve kõigub. Hommikul kirjutasin õdedevendade gruppi, et äkki keegi on targem ja üks õde ütleski, et ma tema kaasale helistaks. Helistasin ja sain targemaks. Lapse lõunaune ajal tõstsin siis köögis kõik asjad eest ära ja ronisin alla. Tegin videokõne. Leidsin ventiili, aga vot õhku sealt küll ei tulnud. Vett nagu ka eriti mitte.. ainult üks piisk. Vahepeal otsisin rattapumba, et sinna õhku pumbata (pabereid olin ka lugenud), aga see ei jäänud sinna püsima. Niisiis on katki kas kott või siis ikkagi paak. Helistasin ka poodi, kust see ostetud sai (2a tagasi oli meile sobilikku hüdrofoori Tartus vaid ühes poes). Mõttekäik oli õige olnud, aga et kindel olla, kumb on katki, tuleb see lahti võtta. Kas ma tahaksin, et me ilma veeta oleks? Ei. Niisiis ei võtnud seda lahti. Aega ka nappis. Äiale helistasin ka vahapeal, kes leidis, et youtube video abil võib ta proovida seda vahetada.. aga millal see aeg on (ja kui ta selle noro veel külge saab?). 

Tegelikult oli eile ka tore kodune päev. Täna oli planeeritud üks külaskäik, aga tegime nii, et tuldi hoopis meile külla. Kohvi sain ikka pakkuda. Ja raamatud toodi ka - nimelt teisipäeval helistati raamatukogust, et kas midagi on juhtunud, et ma pole kapi juures käinud. Mian mõtlesin, et ma pole ju isegi smsi saanud! Ainult, et üks sms oli mul küll, täitsa lugemata ja olemas.. aga ilmselt ära viibatud ja märki polnud. Vabandasin ja ütlesin, et homme saan järgi tulla (arvasin ju, et kolmapäevaks on ikka auto olemas!). Aga palusin siis sõbrannal ise kapi juures käia ja raamatud kaasa haarata. Õnnestus! Ainult, et ma eelmist raamatut loen ka juba vist nädala aega ja mõned teised on ka veel ootel... Poja uneaeg on veidi hilisemaks liikunud (aga minu uneaeg mitte :D ja seetõttu on seda õhtust lugemisaega vähem). 

Õhtul tuli Abikaasa koju ja küsisin, mis plaan siis on. Selgus, et tal uus aku juba olemas ja läheb seda nüüd vahetama. Kas ta on varem autol akut vahetanud? Ei. Kas selle kohta on piisavalt videomaterjali? Kindlasti. Kas see õnnestus? Ei. Miks? Sest vana aku ümber oli liiga palju jääd ning seda ei saanud kätte. Kas prooviks täna uuesti? Jaa. Kas täna on sula? Ei. Vahepeal on päike, aga üldiselt on üsna küm ja kõle tuul. 

Kas ma teen homseks mingeid linnaplaane? Ei. Ma lasen voolul meid kanda. Asjad on endiselt pakitud. Kõik laheneb ja on lahenemas.