Tegelikult on täna alles 26. mai, aga mina panen juba mõned read kirja. Nii on mälu värksem. Ja võtan selle hetke. Hullult meeldib õues möllata. Aga tegelikult tahan ka niisama olla ja see praegune hetk tundubki mulle niiama olemisega. Jõin tassi kohvi ka, see sai juba otsa, Poja magab kõrval. Pisike luurab mingit putukat. Draakon on õues. Abikaasa on tööl. Väljas on täna üpriski tuuline ja seetõttu tunduvalt jahedam, kui mõned möödunud päevad. Aga väga värskendav, vihma ootaks ka.
Pilte ei hakka täna otsima. Need lisan hiljem.
Ma mõtlesin aprilli kohta tükk aega, et mitmed asjad jäid kirja panemata. Ehk seoses kevadtöödega või millegi muuga? Ei mäleta. Selle mäluga on küll nii, et ... seda pole. Ja see on minu jaoks kuidagi veider tunne. Mingeid asju kuskile pannes mõtlen omaette, et kõik jääb meelde... ja hetk hiljem pole asjadest aimugi. Mitu päeva sai otsitud beebimonitorilaadjat (neid on kaks, ühe leidsime lõpuks ikka samal päeval ka üles. Ja lisaks on meil õnneks teine monitor ka, aga see pigem toa oma, sest peab vooluvõrgus olema). Mul oli mustikaväetis kadunud. Sipelgapulber, teadsin, et mul oli seda suur pakk ja no ei ole. Täna hommikul otsisin riidest mähkmeid, mis olin ära pakkinud, et edasi müüa, sest neid sai liiga palju ja omad lemmikud kujunesid välja.. ja lihtsalt seisavad. Need ma leidsin isegi üles. Teised asjad on päevi hiljem välja tulnud..
Muru niitmisega sai alustatud mai keskpaigas. Enne käis niiduk hoolduses. Mina pojaga kahekesi kodus olles ei niida. Monitori ju ei kuule. Ja kui poja magab, siis ei ole vaja muudkui rampsida. Tänaseks on meil muidugi võililled kõikjal. Ilus on ka. Aga pikka rohtu ei taha, sest siis on puuke kohe eriti palju. Pisikesel vähem (või ei paista silma), Draakonile saab tuppa jõudes ikka puugikontrolli teha. Rohud on neil muidugi peal, aga nende toimimine on selline... nii ja naa. Seda kallimat kaelarihma ma ei osta neile, sest see ei sobi, kui kodus on beebi/väikelaps ning mitu kassi. Ikkagi närvimürk. Nii et nad saavad täpilahust. Oleme proovinud ka looduslikemaid kaelarihmasid, aga pole erilist tulemust näinud. Seda kirjutades meenus, et ussirohu pidin ka neile ju andma.. päev või paar tagasi. (seda saavad nad ca 1,5 kuu tagant, loomaarsti sõnul võiks täitsa iga kuu olla, kui kodus on nii väike laps.. aga no ei püsi meeles kogu aeg).
Tänase seisua on suurem osa seemneid mullas. Kartul läks maha, kui toomingas õitsema hakkas. Või noh põhu alla. Kasvuhoones on kartul üleval, aga ei õitse veel.
Tomatid said ka üsna varakult kasvukasse, olid teised juba päris suured. Ja nei ju uus uhke kasvuhoone. See üks maikuu tähtsamaid projekte. Ja ma ütleks, et see oli tunduvalt lihtsam (kõrvalseisjana :D) kui selle teise kasvuka kokkupanek möödunud kevadel. Abikaasal oli üks sõber perega abis, hiljem üks sõber liitus veel. Karkassi jaoks sai kasutatud seda, mis meil kuuris leidus ja mis katuse vahetusest oli üle jäänud. Kile ostsin ma ehituspoest. Esialgne mõte oli ikka kaarjas teha nagu eelmine, aga kõik oli nii läbi, et tuli hoopis puidust karkass ja kile peale. Seetõttu läks kilet veidi rohkem ja servad said kile alla päev hiljem. Lisaks sai meisterdatud uks ja luuk. Hetkel on veel mõned liistud panemata ja mõni nipenäpet asi teha, aga kasutamist ei sega ja tomatid on rõõmsad. Mina tõin vanast laudast veel nn uut mulda. Ja istutasin tomatid. Räime ka ei olnud. Isekülvanud till sai suht otsa ehituse ajal, aga õnneks tärkab uut. Murulauk hakkas õitsema. Redis sai valmis.
Kurgid läksid teise kasvukasse. Teiseks päevaks olid kaks välja läinud ja tänaseks vist üks või kaks veel (aga uued ka pandud). Pehmed pinnast sinan väga enam ei jagunud ja muld on ikka savine ja raske. Mingi päev just mõtlesin, et selle kasvuka peaks ka kõrgpeenraks tegema. Nüüd seedin seda veidi. Tänaseks on esimesed kurgid juba söödud ja vaatasin enne, et 2-3 peaks veel ära võtma.
20.05
Rabarberit jagub, aga pole sellest veel midagi teinud. Murulauk ja talisibul on pea igal hommikul toidulaual omleti kujul.
Üks peenar on sipelgate poolt täiesti vallutatud. Kurb. Ja neid on mujal ka. Just mustad sipelgad. Ilmselt neile meeldib see kuiv pinnas. Nuikapsas ja kaalikas on mul veel toas aknal, aga muu on peenras. Mis sest tuleb, ei tea. A no kõik kurk ka veel ei ole. Põhupeenrasse mõned said juba. Aga mul oli mingi seeme, mida ei tulnud mitte ühtegi üles! Ja kuna ma silte ei pannud, siis kordasin seda mitu korda... ma ei tea siiani, mis sort see oli, aga seeme sai äkki ikka otsa. Panustan ma nii ehk naa rohkem avamaakurgile.
Maasikas õitseb, aga taimed on kuidagi väikesed. Õunapuud üsna ära õitsenud, pirn oli väga ilus. Nüüd sumiseb sirelite ümber. Ja mõned tulbid ka veel. Punaste tulpide aeg sai läbi.
Mõed vaarikad olid välja läinud, aga istutasin uued asemele. Viinapuud said ka mulda. Ehk saab asja ka. Need mustad siplegad ronivad igale poole. Mingi pott jääb kuskile, nad on kohe sees. Ja taim kuivab.
Kanad on vahvad. Nii uudishimulikud ja pruunid saab kergesti sülle. Poja üritab ka ikka pai teha (rohkem sakutab veel). Kanad tahavad varbaid nokkida, kui need näha on. Mune on tavaliselt nüüd 5-6 tk päevas, mis juba täitsa hästi. Kiidan kanakesi. Varsti saavad endale kuke ka.
Pääsukesed tulid, siis nad olid kadunud, tulid uuesti, aga ei hakanud pesa tegema. Nüüd ikka näen neid lendamas, aga mitte pidevalt. Eile oli mitu pääsukesepaari ja ühed lendasid meil maja eesukse juurde kogu aeg. Samal ajal hakkavad kuldnokad lähiajal pesast välja lendama! Neid meil siin ikka jagub. Üks linnupoja kukkus korduvalt pesast välja (pesa katuse all ja tõesti veidi kehv koht) ja lõpuks ei saanud teda päästa.
Poja sai kuu alguses kümne kuu vanuseks. Nii suur poiss juba! Kaal oli veel selline, et 10 oli ees ja kasv 74cm, aga riided pigem 80 suurus. Üksikud veel 74. Muudkui turnib ja ronib. Nii vahva vaadata, kuidas "pepu ees" talle selge on. Õues laua peal ronib ka, läheb teisele poole lauda ja hakkab end sealt alla upitama, pepu ees.. aga pole kuskile jalgu toetada. Vahepeal kogemata seisab ka sekundi, aga tunneb end kindlamalt toenajal. Ja muudkui kõnnib. Toas haarab kõigest kinni, mis saab, eriti mängib ustega. Aga õues on see tore suur auto, mida ta muudkui lükkab ja ise kõnnib. Mõned korrad ka sõber kastis istunud ja ikka lükkab. Nii et jõudu on. Juhtimisel vajab ikka abi. Ja kui kive näeb, siis unustab selle ka.. sest kivid tahaks ju suhu rännata. Nüüd oleme saanud neid kasti ka panna. Kanad meeldivad ka ja tahab ise väravast sisse minna. Võililli istis ka hulganisti suhu. Kärus istumine nii äge pole olnud, emme süles on rohkem meeldinud. Rõngalinas ja kandekotis on ka vahvasti. Sööb ikka isuga rinnapiima ja vähemalt 3x päevas ka kõike muud. Veega pigem mängib, kui joob. Ja tulid kaks ülemist hammast! Need tegid ikka vaeva ka, oli öösel läbi une nutmist ja ärkamisi, igemed olid nii turses, aga kui hambad nina välja pistsid, siis oli kohe parem olla. Lutist suurt ei hooli. Mingi aeg päevaunede ajal ikka soovis, aga ma ei mäletagi enam, millal ta selle kohe välja sülitas... Kodust eemal olles on see ikka kaasas ja vahel soovib, ju sellisel momendil tidab oma ülesannet, aga kodus on turvatunne tagatud ja ei soovi.
Jätkan nüüd, 02.06.
Maikuus ilmus Seitme õe sarja viimane osa. Üheaegselt inglisekeelsega välismaal. Muidu ma oleks vist hakanud inglise keeles lugema. Mulle väga meeldis. Minu ksimused said vastused. Oli huvitav ja kaasahaarav ja pani sarjale punkti. Mõned teised raamatud lugesin ka läbi.
Kohe mai alguses oli suur külm. Ja kohe mitu ööd. Tublid olid kõik õnnetud, aga kosusid. Mina neid katma ei hakanud. Teised lilled olid ka nagu olid. Täna tahtis sõbranna ämm mulle lilli kaasa anda, aga ütlesin nagu on - võib-olla kümne aasta pärast tegelen lillepeenarde ja lilledega, hetkel läheb minu aur mujale. Tuilpe meil jagub ja see vana hea punane sort. Lisaks on mingit topeltõielist ja siis tumeroosat, mis veidi hilisem. Mõned punased olid ka kohati kollased, aga nagu ma nüüd lugenud olen, siis see on viirusest (mitte et üks tublisort sööb teise välja). Lisaks meil tulbid kuidagi paljunevad ka, sest sel aastal tuli mõni üles sealt, kus möödunud aastal ei olnud. Töökaaslase poolt Kingitud tublisibulatest tõusis ka kaks tulpi.. sibulaid oli muidugi rohkem ja istutasin need kahte erinevasse kohta. Tulpe nägin ühes kohas. Ja ei mäleta, kuhu teised said..
Poja kotletid valmivad kuumaõhufritüülis.
Vahepeal saabus uus päev.
Selles anumas oli hiirepesa. Uskumatu, mida kõike (ja kui suured tükid seda kõike) oli läbi pudelisuu sinna kokku veetud. Vesi aitas kõik välja. Hiired olid juba varem jalga lasknud.
Mulle nii meeldib, kuidas taimeke iseendale teed loob..
Vähemalt kaks puud on meil sellised. Aukus lehtedega.
Õunamähkur.
Seda tegeleast pole varem olnud. Oeh.
Lisaks on võrgendkoi ka juba platsis..
Jalutamine ja kärutamine on jäänud tahaplaanile. Poja ei ole eriti huvitatud kärus olemisest. Ja no vankrikorvis ta enam pikali ei püsi. Suur poiss ju. Aeg-ajalt me siiski harjutame. Käime autosid vaatamas ja ajalehti* toomas. Vahel õnnestub see kilomeetrike kärus püsida, tihedamini tuleme koju nii, et poja süles ja mina lükkan käru. Mais oli üks vihmasem päev, kui poja tuttu jäi, soojakotiga ta vankrisse tõstsin ja mõtlesin, et kõnnime veidi.. Ärkasin 1km kaugusel kodust üles, uesti magama ei jäänud, ajas end püsti.. ja mina kutsusin talle Abikaasa järgi, sest riided küll sellised ei olnud, et teda süles koju viia. Viimasel ajal on uned ka toas olnud, sest vankrisse tõstes on üles ärganud. Ja nii palju pole õnnestunud kärutada, et kärus uni tuleks.. Aga küll aeg näitab. Vaatame jooksvalt ja lähme vooluga kaasa.
Emadepäev
Aitäh, et valisid minu.
Pojaga Virumaal, Võsul.
Tegime pojaga esimese pika autosõidu kahakesi. Kuigi ma üritan suurt planeerimist vältida, et oleks lihtsam, siis mingi plaani ju ikka teed... ja siis vaatad jooksvalt edasi ja lähed vooluga kaasa. Aga meil läks hästi. Ja tore oli. Tema ei ole laps (hetkel), kes auto hooga magama jääb ja muudkui magab. Seetõttu ei olnud ka pikka sõitu varasemalt nii ette võtnud. terve perega käies on ikka lihtsam. Aga startisime tund enne ta uneaega ja mõtlesin, et Tartust läbi jõudes võiks ta magama jääda... Jäi 70min hiljem ja magas tunnikese. Ärkas maale jõudes. Enne tudule jäämist oli kaks pausi. Magama jäi mõngel käes. Võtsime ema ka kampa ja läksime Võsule Linnupesa Kohvikusse sööma. Väga maitsvad toidud, soovitan soojalt. Käisime ka kiirelt merd vaatamas, aga aina tuulisemaks muutus ja Poja oli väga väsinud. Esialgne plaan oli ka Koljakul allikal käia, aga ei vedanud välja. Poja silm vajus muudkui kinni.. nii et tagasi maale, poja kaissu ja voodisse, sõi kõhu täis ja magas tunnikese. Ema käis ise allikal.
Ilm oli jah tuuline, aga veel küllaltki soe. Sai ilusat loodust nautida. Poja nautis ka õues olemist.
Umbes kell 20 jäi ta tuttu ja ärkas pool 7. Saime ema tööle saata ja ise rahulikult edasi kulgeda. Käisime ikka õues jalutamas. Poja nautis batuudil möllamist. Mõtlesin, et lasen tal maal ära magada. Und jätkus 30 minutiks. Aga asjad jõudsin ära pakkida. Käisime veel Haljala uut koolimaja uudistamas. Veetsime Rakveres õe ja tema lastega aega, käisime nii Sõbralt Sõbrale, Uuskastuskeskuses kui ka Humanas (kõik mõnusalt ühes kohas!), aga päris nii mõnusalt ei jõudnud ringi vaadata nagu oleksin soovinud. Kõik hakkasid ära väsima. Poja veel magas ka enne, sest hommikune uni oli sutsu lühike. Siis veel Memme juurde. Poja sai veel mõnusalt uudistada ja jalgu sirutada. Ja veidi enne uneaega autosse ja start. Väike-Maarjas oli kerge peatus. Ja enne Tabivere ühes parklas ka. Poja tuttu ei jäänud. Tegime igast trikke. Tartust koju sõidul sõi vaikselt kamapalle, aga lõpuks tuli suur väsimuse nutt ka.. Ta oli koju jõudmise ajaks üleval olnud 6h15min. Uh. Selline reisisell. Riiete vahetus, kõht täis ja tuttu. Magama jäi kohe, aga uni oli üleväsimusest rahutu ja lõppes ikka üsna vara. Aga pole hullu. Kõik loksub paika.
Põõnab.
Teeb pättusi.
Kiisud on vahvad. Pisike teeb hommikust äratust ukse avamisega, siis hüppab aknalauale ja lükkab kardina eest. Vahel tuleb pai küsima või juukseid limpsima. Üks hommik hüppas Abikaasa öökapi sahtlisse. Sahtel oli asjadest tühi, sest Poja tõstab sealt kõike välja . Mõni hetk hiljem Abikaasa ärkas, lükkas sahtli kinni ja läks teise tuppa. Mina aga kuulsin krabinat. Poja oli mul täiega kaisus, sest tema uni oli selline õrn (hommik ju), nii et ise ma ei läinud sahtlit avama. Abikaasa ei tahtnud uskuda, et kass kapis.. et miks ja kuidas. Oli veel alumisse sahtlisse roninud. Meenus see aeg, kui ta päris pisi oli ja me Jaamas elasime. Otssime üle tunni väikest karvakera. Ja ta oli kummutisahtlist sisse pugenud ja üks või akks sahtlit allapoole läinud (mis kinni olid). Magas rahumeeli.
