Ma ei arvanud, et ma juuni kokkuvõtteni jõuan (alles) täna, olles lapsepõlvekodus (see on juba juulikuu teema). Aga mul oli vist väike eesmärk see jõuda tehtud enne kuu keskpaika ja hetkel tundub, et olen enam-vähem graafikus. Võtsin läpaka kaasa, sest mõtlesin, et poja une ajal on ehk veidi seda aega, kui kohe ise magama ei vaju. Poja keerab, pöörab ja teeb muid trikke, kui ta magab, seetõttu teda päris omapäi kõrgemale voodisse ei jäta. Minu meelest ronib ta unes ka üle barrikaadide, et jahm.. Mingi aeg juunis ma mõtlesin, et oleks ek aeg põrandavoodist tagasi päris voodisse kolida, pojal siis enda võrevoodi pool ka ruumi.. ja järgmisel hetkel keeras ta end abikaasa pool voodist alla põrandale. Ilmselge märk, et jätkame põrandavoodis.
See juuni just nagu oli. Ja samas on see nii kaugel. Arvutit ma isegi avasin, aga seda piltide sorteerimise eesmärgil ja järjestamise eesmärgil ka. Kui mais sai fotosid tellitud, siis paraku tulid need kll täiesti kummalises järjekorras ja panin need kõik siis poja sünnist alates järjekorda. See nõudis päris palju otsimist google photo'sse üleslaetud piltide seast, kuupäevad kirjutasin taha. Ja tehtud sai. Mõned fotod läksid tema raamatusse. Osad ka minu albumisse. Ja ikka selgus, et miskit jäi puudu.. Aga kuna ma tellisin need maikuus, siis juuni+sünnipäev olid ka puudu. Ja varsti tellin need lisaks. Mulle endale tunduvad kõik fotod nii imelised ja armsad, et raske on seda valikut teha..
Siis selgus, et arvutis on kõvaketas ikka väga kraami täis ja arvutist oleks vaja ka sorteerida. Uh. See ei ole kohe üldse ühe päeva töö, kui tahad seda põhjalikult ja läbimõeldult teha. Mul on siin vana arvuti kasutad ka, mis ootavad seda sorteerimist.. väga kaua aega. Vähemalt igapäevaste piltidega püüa nüüd seda teha, et kohe päeva jooksul vaatan üle ja kustutan ära. Siis laeb neid vähem üles. Aga no 1+ aastat on vaja sealt pilvest läbi vaadata.
Kui juunist kirjutada, siis seda ikka mäletan, et meil oli põud. Esimene vihm tuli 23. juunil ja pärast seda oli tunne, etkogu aeg tuleb seda vihma.. ehk kuu lõpuks oli seda vihma ka juba väga palju. Aga ilmselt oli see vaid tunne, sest kuu lõpus polnud suur kogumisplaak veel vihma täis. (Ja suuremad vihmad hakkasid alles juuli alguses).
Ja juuni alguses oli ju külm! Mitu ööd oli niiiii külm. Kurgid olid juba avamaal ja katteloori all.. kolm või neli sai hukka. Tomati kasvukas võttis esimesel ööl see klm kolm taime ära. Kusjuures kõik erinevatest kohtadest. Nii et võib-olla mingi sort kartis külma rohkem (mul pole silte). Ja polnud mul mahti neid kohe välja tõmmata, aga järgmisteks öödeks katsin teised looriga ja kua need taimed olid teiste vahel, siis jäid nemadki loori alla. Ja siis mõned nädalapäevad hiljem avastasin, et kõik need taimed ajavad maapinna juurest uue külgvõsu välja. Näpistasin siis külmasaanud varred ja kuu lõpuks olid ilusad tomatitaimed, mis õitsesid. Aga nende külgvõsude näpistamise osas olen ma endiselt natukene aeglane.. või siis need kasvavad päevaga. Teised kasvukas oli katteloori kohe rohkem ja kurgid jäid vist alles (aga enne oli kolm taime välja läinud), aga ega ei kasvanud seal suurt midagi. Okei, kartul õitses kuu lõpuks. Tuli üles ka paar tillivart. Aga ma külvasin sinna ju ka lehtsalatit, no ei midagi (ma ei tea mitu korda ma seda erinevatesse kohtadesse külvasin.. siisani pole lehtsalatit saanud salatisse panna.. aga nüüd, juulis!, annab tomati kasvukas veidi lootust). Kuna kurke läks välja, siis mõtlesin, et jõuan veel seemnest uued panna, aga et paneks seemned enne idanema.. noh .. üle poolte ei läinud idanema. Ja ei tulnud ka nendest eriti taimi.. Viimased seemned panin lihtsalt tomati kasvukasse mulda, seal väe pehmem muld, et äkki sealt tuleb midagi.. Ja tuli! Need said siis mingi aeg avamaale. (Eile seisuga avamaal äkki kaks taime õitses ja ühel hakkasid kurgid ka kasvama.. aga sealgi see kasv selline aeglane). Kasvukas keldrik juba vallutab. Üksikud kurgid oleme saanud ikka pojaga süüa. Talle meeldib ka kurki närida.
Maasikate hooaeg algas meil 15. juuni ja lõppes juuni lõpuga. Päris paljud maasikad said ikka külma. Nii et kodus oli marju vähe. No ja kuiv oli ka. Ma ikka kastasin neid. Näiteks poja vannivesi läks kõik maasikatele. Juulis üksikuid marju ikka leidsime. Pojale ka maasikad väga maitsevad, nii vahva.
Ise käisin ikka Kurissaare talus. Esimene kord pärast jaanipäeva. Korjasin 16kg. Teine kord juuli alguses, siis korjasin 10kg. Sai keedumoosi, toormoosi, tükeldatult veidi vähem.
Pojal oli viimane minisünna. Kaalus siis 11kg ja oli 76,5cm pikk. Tänaseks on meil ikka palju suurem poja juba. Aga juunis oli kõige olulisem sammukeste harjutamine kaha erineva objekti vahel. Seismise harjutamine ka. Kükitamine. Fitnesspalli veeretas enda ees väga palju, sellega oli tasakaalu hoidmine ikka midagi muud, kui see suur õueauto. Mingi moment oli veidi virilam ja nutusem ja kui suhu sai vaadatud, siis oli näa, et neli hammast kasvab korraga. Ca 2nädalat oli seda valusat perioodi, siis tulid esimesed hambad välja. Minu meelest üks ei ole ikka veel lõikunud, aga kumab läbi kenasti. Nii et on neli suurt hammast ja hetkel kolm pisemat, mis muudkui kasvavad. Kuu alguses käisime korra füsios võimlemas. Ühe korra käisime ujumas, aga vesi oli külm, liiv oli aga hitt. Hiljem sai oma basseinis sulistada. Sest vesi on ikka hitt. Kõik veeämbrid ja -nõud leiab üles. Kui hambad vaevasid, siis oli söögiisu kehvem, nii hea, et on ikka rinnapiim, mis täidab kõhtu ja pakub ka hoitust ja turvatunnet. Ja mina ise nii naudin, et ta tahab rinda. Meie vahvad hetked. Juunisse jäi ka ärkveloleku rekord, mis oli 7+h. Sõbrannal kutsus Püssi tähistama enda magistri lõpetamist. Juhtus selline lühikeste unede päev ja autos ja kandekotis ka und ei tulnud... Ega me peol poole ööni olnud, väga viisaka ajani, aga jahm. Aa, no ja praktiliselt terve juuni olime ju kella viie klubis. Sellepärast tunduski mõni päev nii pikk. Päevauned jätkuvalt toas.
Juuni lõpus käisime suvepäevadel, mis toimusid Toosikannus. Ilus paik, paiga tõttu ma tahtsingi minna. Esialgu olin kindel, et Sõbrants tuleb ka, tema ju mainiski.. aga ega üle ka ei küsinud ja tema ei tulnud, sest sealt seltskonnast ei tulnud väga kedagi... Aga saime majutuse ja võtsime ühe vahva pere veel kampa, kellel ka väike poeg, vanusevahe suts alla kolme kuu. Mahtusime kõik kenasti ära ja saime ilusas kohas aega veeta. Õhtul oli seal suur pidu (+ hiljem dj), millest ei ole ma varem hoolinud (ok, Termikat ja Smilersit olen ikka kuulanud), aga ei hoolinud ka siis. Pojal oli uneaeg. Uinumine võttis üleväsimuse tõttu kauem. Mina väsisin ka ära. Minu jaoks oli see lärm ikka väga kõva (kuigi olime peopaigast üsna kaugel), aga mind aitasid beebi kõrvaklapid! Sain ikka öösel veidi magada ka. Kes peol käisid, neile ilmselt meeldis. Minu jaoks oli veidi kummaline veel see, et kui juhtusin kokku inimestega, kellega sai juallesmõni aasta tagasi veel pikad jutud, vestlused, trennid peetud-tehtud-oldud, siis sai vaevu nende näolt tere, ei ühtegi pikemat lauset või nägu, et peatuks ja ajaks paar sõna juttu... Ka mitte korra poega tervitama, kuigi sotsiaalmeedias on teist nägu.. Jahm. Aga vahva oli. Sain ujuma. Ja poja sai ujuma nii, et vesi oli soe ja lõug ei värisenud, sai ka batuudile ja liiva sisse. Toit oli ka maitsev. Ja vahva oli see, et saime ka käruga veidi jalutatud.
Jaanipäev oli ka. Meie lõket ei teinud, sest kuigi päev varem oli veidi sadanud, siis minu meelest oli endiselt tuleoht. Ja kuna päev algas kella viie aeg, siis lõppes ka vara. Uni oli hea. Jaaniussikesi pole ka ostinud.
Mina õppisin puhkamist ja olemist. Oh kui oluline see on. Ja siis leidsin end mõtlemast, miks ma seda kogu aeg ei ole teinud. Aga vat, kui laps toas magab, siis on see palju lihtsam. Kui ta kärus magas, siis olin ikka valmis õue minema ja käru iigutama, et vajadusel und pikendada. Toas on teisiti. Ma väga nautisin juunis ja naudin edasi. Loen ja olen, pikuta ja mõtlen, vaatan lakke. Imelised hetked.
No comments:
Post a Comment