August 2023

 

August tuli ja läks. Mõned päevad ja ööd olid nii pikad. Ja tagasi mõeldesei mäleta nendest suurt midagi. Selline udukogu. Unenägu, millelõppu ootaks.Kuni meelde tuleb, et see ei ole uni.

Muidugi oli ilusaid ja vahvaid hetki. Eriti pojaga. 

Aga selle kõrval oli ikkagi hing nii kurb. (On siiani)

Suurema osa ajast olime kodused. Ja omette. Täpselt nii nagu soov. 

Kuu alguses jõudsime tegelikult Virumaalt koju, vahepeausena oli mul Lähtel hambaarst. Kuigi sõit oli pikk, siis poja ei maganud. Lähtel veetis aega oma tädi ja tüdrukutega. Nii tublisti pidas vastu, kuigi uneaeg oli ju ammu käes. Ja siis edasi sõites vajus Tartus ära ja ärkas üles, kui teda kodus autost tuppa viisin. 

Mõni aeg hiljem läksime uuesti Virumaale. Tema une poolest minek ja tulek ei erinenud. Minek oli lihtsam. Tulek pikem (ja uni murdis jälle Tartus). 

Ma jõudsin mõned korrad ujuma. Vaiksesse.

Fotode sorteerimisest ei tulnud midagi välja. Ei ole seda tahtmist õhtuti ekraani ees istuda. Küll aga olen ise vähem fotosid teinud ja neid kustutanud enne, kui need end pilve laevad või hiljem ülevaadanud. Pojast rohkem videoklippe. 

Ma olen palju sorteerinud ja koristanud. Eriti riideid. Ja siis neid asju, mis siin majas enne meid olid. Jätkan.

August lõppes algava rinnapõletikuga. Ja torm oli ka. Too öö istusin ma üleval ja kuulasin vihma, jälgisin äikest... ja oli kõhe. Vool läks ära. Sams tundus õue vaadates, et meil asjad äpäris lenud ei läinud ja mõne puu murdumise häält ei kuulnud. Hommikul selgus, et voolu lubatakse tagasi alles õhtul. Sotsiaalmeedas said teada, et lähimas linnas oli ikka tormikahjustusi.. Ja kui kell lähenes poole kaheksale, siis läksime ise ka linna. Poodi kapsast ostma ja tanklast kohvi. See oli see päev, kui poja jälle kuue paiku ärkas. 

Eelmisel õhtul tundsin, et rinnas valus tükk, aga mõtlesin, et läheb mööda. Mul on viimase 14kuu jooksul olnud üks kord piimapais, aga see oli hoopis midagi muud ja sai üsna ruttu leevendust. Valus tükk aga muutus valulikumaks ja neid tekkis juurde. Poja sõi küll, aga mitte päris tühjaks. Voolu ei olnud, et pumbata (manuaalset pumpa ei ole). Nii et pärastlõunal läksin sõprade juurde kohvi jooma ja rinnapumpa kasutama. Kohv oli hea. Poja sai palju ühele suurele kiisule pai teha ja kohanes seal üldse väga ruttu. Pumpamine aga erilist tulemust ei andnud. Eks see pump ka vana ja ilmselt oma elu ära elanud.. Läks siis jälle kapsas peale. Ja enne toitmist siis soojendavad asjad. Vahel esineb veidi ka vasospasmi ja seetõttu hoian meriinovillast patju rindadel, hoiavad soojas. Nendega kadus vasospasmist tingitud valu üsna kohe ära. 

Voolu saime enne hilisõhtut tagasi, aga kodus oli pumpamisega sama seis. Vo 5cm. Rind aina valusam. Enesetunne aina kehvem. Üritasin öösel poja muudkui selle rinna poole suunata, aga too öö ta sõi üsna vähe. Järgmine päev oli juba september, aga siis hakkas asi ka lahenema. Sain teise rinnapumba. Poja möllas pikalt sugulastega ja kui süüa tahis oli nii näljane, et sõi väga isukalt, magama jäi, siis pumpasin ka. Ja hoobilt hakkas enesetunne paranema. Ja valu kaduma. 

Kapsast tasub siiski külmkapis hoida. 

Roos meie lillepeenras. Pigem nagu aasal eks..?

Aga need lillepeenrad pole sel aastal tähelepanu saanud ja ma ei tea, kas saavadki. 

Okei, selle suure rohu ma tõmbasin ära, aga mitte juurtega välja, sest see nõuab kaevamist ja möllamist.

Ja selleks pole jaksu ega jõudu.

Pats.Pats lahti. Kammitud. Juuksed kinni.

Võimalusel palun ikka emal või õel patsi teha. 

Mulle meeldib.

Ise ma endale teha ei oska. Põhimõtet ma tean, aga käed väsivad nii ruttu ära, et ei jaksa..

harjutada tuleks.

Aga seda toredam on, kui eegi teine teeb.

Draakonist oligi terve kuu kohta kaks pilti.

Näiteks õunapuu otsas.

Viisin poja randa ka.

Siis kui täitsa soe oli. Isegi mitu päeva oli soe olnud.

Aga ma ei mäleta, millal see oli.

Aga vesi oli jahe. Teda see eriti ei kõigutanud, sest ta vudis ringi. Üritas seda juua. Mida rohkem keelasin, seda rohkem üritas. Proovis ikka liiva suhu kühveldada. Ja nautis täiega vett.

Mõel äeval oli ka basseinis veel vesi. Siis kui päike piisavalt soojendas.

Üskikud korrad sõitsime jalgrattaga. Viimasel korral oli poja palju süles ja ratas käekõrval.. kodu tundus kaugel. 

Kärutamise vastu pole huvi olnud. 

Kandekotis olle niitsime muru, see talle meeldis.

Kiisu on "kiii" Neid ta otsib kõikjalt. Tal on väga vahva njämmnjämm laul ja lalala laul. 

Lehvitab, patsutab, annab patsu, kallistab, teeb musi, teeb pai... Kasse tõmbab sabast ka.

Muudkui toimetab ja koristab. See on nii vahva. Nii püüdlikult ja süvenenult.

On visanud kõiksugu asju WC potti. Mõned asjad ei ole hästi sinna mahtunud (nt tema pissipott), aga see ei sega üritamast.

Augusti alguses mingi aeg ei tahtnud  enam pissipotil eriti olla ja ega ei sunni ka. Kui on nõus, siis istub, aga hetkel siis nii. 

Tahke toiduga on ka nii, et vahel on hea isu, siis aga mitte. Nii nagu endalgi. Ise reguleerib. Mina teen ja pakun ikka. Vett küsib küll ise tassist ja joob siis isuga. Ja üldiselt on nõus kõiksugu asju proovima, mida keegi teine sööb. 

Liiva kühveldamist suhu on siiski vähemaks jäänud, aga tuleb veel ette. 

Meil on kodus nüd suur batuut ka, kus ta naudib möllamist. Ja vaikselt harjutab hüppamist. Hetkel teeb rohkem veel peputantsu. Kui teleripuldiga mõne muusikakanali leiab, siis hakkab ka kohe tantsusamme tegema. 

Kui kuu keskel Virumaal käisime, läks autosõitudega unegraafik nii sassi, et päevased uned hilinesid pikalt ja ööuni tuli enne kella 10. Minu üllatuseks tulid siis hommikud, kui und jätkuas ka kella kaheksani ja poole üheksani ja üks kord isegi kolmveerand üheksani. See oli minu jaoks wow. Nii mõnus oli pikutad ja hommikut nautida. See kestis umbes nädal võis olla nädal või paar päeva rohkem. Ja kodus olles sai vahepeal ka ühe lõunaune peale, sest kui ööuni oli 12+, siis jaksas üleval olla. Ja samas väsis nii ära, et järgmine ööuni oli ka pikem.

Kuni siis enam polnud. jatulid äratuseks kell seitse ja pool seitse ja kell kuus. 

Emaga tegime kurke. See tähendab, et tema tegi ja meie pojaga tegime mõnda abitööd. Näiteks korjasime mustsõstralehti ja pesime kurke. 

Pisikesega ka üks pilt. 

Siis kui veel suvesoe oli. 

Augusti viimasel pühapäeval korjasin kõige kollasemad lilled, mis leidsin.

Vennale.

....esmaspäeval koputati aknaplekile.