Ma olen juba ammu mõelnud, et tahaksin kirja pana mõned enda mõtted ja kogemused rinnaga toitmise ja beebiga koosmagamise kohta, samuti näputoidu kohta. Ma lähtun puhtalt endast ja minu tõde on minu tõde.
Imetamine
Minu jaoks ei olnud küsimustki, kas ma tahan last rinnaga toita või mitte. Minu jaoks ainus loogiline valik. Ma olen tänulik, et selleks on ka rinnapiima piisavalt olnud ehk mu keha on tundnud ennast piisavalt hästi, et seda piisavalt toota ja mul pole olnud selleks nn vastunäidustusi. Mitmed tuttavad naised on öelnud, et neil tekkis kohe haiglas piimapais. Minul seda kogemust ei ole. Kuigi keha hakkas sünnituseks valmistuma ca 36h enne, kui poja keisriga sündis ning sünnitusest jäi "tegemata" vaid see osa, et laps sünnitusteede kaudu sünniks, siis tekkis piim ikkagi 3,5 päeva hiljem. Ternespiima muidugi oli. Aga seda, et rindades on piim olemas, tundsin esimesel täispäeval kodus (poja sündis pühapäeva õhtupoolikul, koju saime kolmapäeva pärastlõunal). Ja muidugi ma teadsin, et piim ei peagi tekkima kohe ja on täiesti okei, et seda pole kohe, ei ole vaja hakata kohe lisa andma, oluline, et laps oleks piisavalt rinnal, stimuleeriks, saaks kätte ternespiima, siis ikkagi oli stressi. Isiklikult tunnen, et sünnitusjärgses osakonnas jäi ka hoolt vajaka... Viimasel päeval tundsin, et olen hoitud. Ämmaemand tuli koju sama nädala reedel ja siis oli poja juba 80grammi juurde võtnud. Nii et piima jagus. Laps kasvas.
Aga vat valus oli see küll. Alguses. Ikka väga valus. Nibukaitsmed leevendasid veidi valu. Kasutasin neid tükk aega. Imetamise jooksul küll valu taandus, nii et vasospasmi või soori polnud vajadust kahtlutada.
Ma mäletan, et väga nautisin imetamist. Mina muudkui istusin ja laps muudkui sõi. Tol ajal oli istudes lihtsam, kasutasin ka imetamispatja. Päris alguses hoidsin veel enda sõrme nii rinnal, et poja saaks nina kaudu rahulikult hingata. Hiljem mõtlesin, et huvitav, millal ma seda enam tegema ei pidanud.. aga ei mäletagi. Kõik läks kuidagi sujuvalt ja jooksvalt.
Kella ma toitmiste puhul ei jälginud. Laps sai süüa siis, kui ta seda soovis. Sõi nii kaua kui soovis. Või mõnules niisama. Küll aga panin äppi kirja, sest esialgu küsis ka arst, kui mitu korda laps rinnal on. Rohkem aga seetõttu, et esialgu vist andsin pigem ühte rinda korraga ning äpi kaudu oli hea järge pidada.
Valu mälestus kaob. Ehk ma tean küll, et esimene nädal on haava tõttu olemine selline kehv, eriti püsti saamine, asendite sättimine, aga kui suur see valu oli, seda enam kuidagi ei mäleta. Aga esialgu tuli sellega kindlasti arvestada.
Imetamisel oli raskem periood 2022 sügisel, kuskil oktoobris või novembris. Poja alustas päevast tissistreiki. Gaasid olid varasemalt aeg-ajalt ikka probleeme teinud, aga siis polnud enam gaasidega seotud. Lihtsalt ei võtnud rinda. Aga praktiliselt terve öö oli rinna otsas. Ca 2 nädalat oli sellist keerulisemat perioodi, eelkõige seetõttu, et ma ei saanud öösel eriti magada ning samas tahtsin ju päeval ta tagasi rinnale saada, aga see tekitas stressi. Kui ta vähegi magama jäi, siis pumpasin piima välja. Ja seda jäi aina vähemaks. Mäletan, et üks kord sain kahe rinna peale kokku 20ml. Tahtis ikka ahastus tekkida. Ja tunduski nii, et päeval piima väga vähe, aga öösel ikka jagub. Vett olen ma pea alati palju joonud, lisaks jõin apteegitilliteed ja eraldi imetamisteed. Päeval oli rinnal kõige paremini, kui oli veel unine. Tol ajal sai proovitud ka rinnapiimaasendajat, mida vahepeal veidi võttis, aga pigem ta pudeliga sõbraks ei saanud. Ka siis mitte, kui lutipudelis oli väljapumbatud rinnapiim. Kogu see periood läks kokku veel 4. kuu uneregressiooniga ja uni tegi nii hüppelisi muutusi ehk päevased unetüsklid olid nii lühikesed ja uuesti magama ei jäänud.. rääkimata sellest, et mina oleksin jõudnud magama jääda. Kõige keerulisem oli minu jaoks kodust väljas käimine, näiteks külas. Sest juba siis ei jäänud autos magama. Külas olles ei tahtnud süüa ka midagi. Aga ühel hetkel oli laps siis väsinud ja näljane.
Ja siis see möödus. Kõik lahenes. Mäletan ühte hommikut, kui öösärk oli rindade lekkimisest värskeid plekke täis. Ma olin sel momendil nii õnnelik.
Sellele järgnes periood, kui sõi rinnal, aga üsna lühiaegselt. Küll aga nii tihti kui soovis. Sel ajal püüdis ka igati aktiivne olla, kohe-kohe hakkas tagurdamine, mõned nädalad hiljem käputama.. Kuu lõikes võttis siis juba vähem juurde, aga kõik oli täiesti normis. Beebi ei jäägi ju iga kuu kilo või 500gr juurde võtma. Tol ajal magas ta rõõmsalt õues vankris, väga harvad olid juhud, kui magas päevaunesid toas. Nii et sõi kindlasti enne tudu ja pärast tudu. Kodust väljas söömisest suurt ei hoolinud. Vahel pärast ujumist Vspas ikka ampsas midagi, aga üldiselt uudistas lihtsalt ringi. Kui nälg väga suureks läks, siis mõned lonksud võttis... aga ootas koduni. Ning kodus eelistas süüa voodis pikali. Sellises asendis on piimavool hoopis aeglasem, aga ju siis meeldis.
Öiseid söömiskordasid ma siis enam kirja ei pannud ja ega polnudki tähtis. Kaisus magamisega muutus see ka lihtsamaks. Kui rinnale oli ligipääs olemas, siis sai ta ise ka süüa. Vastsündinueas pidi ise ikka üleval olema, et rinnanibu lapsel suus püsiks.
Kodust väljas tahtis süüa aga aina vähem. Ja ega ma väga kodust välja ei käinud ka. Sest kodus on hea. Lisaks olid liikvel viirused, mis meidki mõneks nädalaks maha niitsid. Kui terved olime, siis käisime küll Vspas sulistamas, aga siis tuli sinna torudesse bakter, kui see sai korda, siis tuli pojale nohu... Ja siis tuli juba kevad ja väga ilusad ilmad (ok, hiljem läks külmaks ka). Kui poja oli 6+ kuud vana, siis hakkas vaikselt ka lisatoitu saama, aga see oli LISAtoit ehk põhitoit oli jätkuvalt rinnapiim. Esimesel eluaastal on lapse põhitoit rinnapiim. Lisatoiduga on okei tutvust hakata tegema, kui kuues elukuu on täitunud, siis on seedesütteem (näiteks ensüümid) valmis ka midagi muud seedima. Minu jaoks on nii kummaline, kuidas arstid endiselt sovitavad lisatoitu hakata andma 4. elukuul. Kõiksugu erinevaid aegasid on olnud. Aga ka WHO suunitlused on juba päris mitmed aastad, et esimesel eluaastal on lapse põhitoit piim (on see siis rinnapiim või rinnapiimaasendaja) ja lisatoitu on okei anda alates 6. elukuust. Eks on erinevaid arvamusi. Näiteks, et tutvusta varakult erinevaid toite, siis vähem allergiaid. Minu isiklik peake ei võta seda üldse, sest mida ebaküpsem on seedesüsteem, seda koormavam on ju see lisatoit... ja miks seda anda siis nii vara.. lihtsam, parem oodata, et beebi organism on valmis. See läks küll teemast mööda. Ilmselt näputoidu teemas tulen selle juurde korraks tagasi.
Praeguseks on poja aasta ja neli kuud (ning natuke peale) vana. Saab endiselt nii tihti rinnapiima, kui soovib. Seda täpselt nii kaua, kui see meie mõlema jaoks on okei. Ja see ei ole kellegi teise asi. Minu jaoks on imetamine praktiliselt kogu aeg nauditav ja vahva olnud, need on nii erilised hetked. Vastsündinueas oli ühtemoodi vahva, nüüd teistmoodi vahva. Ägedasti otsib ise rinda, vahel võtab lonksu või kaks ja läheb mängib edasi. Teeb kõiksugu jooga poosa ja peaaegu uperpalle. Mõne asendi kohta mõtlen küll, et kas ta nii ka piima kätte saab, aga ju siis saab. Minu lemmikriietus mugavuse poolest on imetamistopp ja siis hõlmad peal, sest tahan, et õlad oleks ikka kaetud ja ega enam nii soe ka ei ole. Minu jaoks ei ole probleem lapsele süüa anda seal, kus ta süüa soovib, aga rahvarohkestes kohtades on ümbritsev tema jaoks tähelepanu haiutav. Nii et kõige paremini sööb ta siis, kui oleme ikkagi koduses turvalises keskkonnas. Suure nälja kustutab ka mujal (on ka päevi, kui tahketoit on põhitoit).
Hiljuti olin sõbrannal külas. Tema noorem laps on meie pojast kaks kuud vanem. Mäletan, et möödunud talvel oli ikka temaga juttu, et poja kodust väljas eriti rinda ei võta (ega midagi muud), et siis pikalt kuskile ei taha minna ka. Ja siis temal külas olles käis poja minu juures vahepeal piima ampsamas. Polnud mingit probleemi sellest, et oleme külas. Kõik on mööduv.
Rinnapumpa olen ka kasutanud. Tissistreigi ajal ja mingi aeg mõtlesin, et tore oleks, kui sügavkülmas ka rinnapiima on, nii igaksjuhuks eks. Aga see pump töötaski suht siis, kui rinnad oli suuremad, raskemad nagu oleks kogu aeg piima täis. Kui rinnad taas pehmeks muutusid, siis olemasoleva rinnapumba lehter mu rinnale enam ei sobinud. Sellest sain teada alles ca pool aastat hiljem (siis kui augusti lõpus rinnapõletik hakkas tekkima). Ma olin varem ka üritanud pumbata ja pumbata, aga praktiliselt midagi ei tulnud. Tol korral sain ju sõbrannalt teise pumbam valida olid mitme lehtri vahel, võtsin väiksema. Ja kõik toimis. Ma ei olnud ennast sellega kurssi viinudki, et kõik lehtrid ei sobi ja kuna rinnakuju muutub, siis võib ka lehtri sobivus muutuda. Ja see moment oli ka, et kui rinnad taas pehmed olid, kerged, siis oli tunne, et kas piima polegi.. Ometi ju oli. Ma ei tea, kust ma sellise mõtte olin võtnud. Palju-palju hiljem lugesin alles ja sain asjadest aru. Kui laps regulaarselt rinnal, siis ta ikka tellib piima ja piima jagub. Samuti in võimalik piim rinda tagasi tekitada (hormoonid :) )
Suvel ühe tuttavaga vesteldes oli ta üllatunud, et laps mul veel rinda saab. Avaldas arvamust, et ju naudib niisama, et piima ju ikka enam pole.. ? Ma ei saanud aru, kust selline mõte või teadmine tuli. Sest piima oli siis ja on ka praegu. Kuulen, kuidas kulistab. Aga sama inimene ütles, et ta ise lõpetas poja imetamise ca aastaselt (või varem?) ära, sest tema jaoks muutus see vastikuks. Küsis, kas saan sellest aru.. Aga ega ei saanud. Minu mõtted ja tunded on teised. Sest ma ikka sajaga naudin, et saan lapsele rinnapiima pakkuda ja tema seda soovib. Vahet ei ole, kas oleks poisslaps või tütarlaps. Laps on laps. Ta on alles pisi. Ja rinnapiim on talle oluline. Tähtis. Annab turvatunnet. Lohutab. Toidab. Rahustab.
Aga iga inimene on erinev.
Mul korraks oli mõte, et ehk võiks imetamisnõustaja koolituse läbida, sest teema on ikka südamelähedane. Aga sain aru, et (veel) ei ole aeg. Näiteks on oluline, et imetamistnõustaja aitaks leida igale perele sobiva lahenduse ja kui see lahendus ei ole rinnapiim, siis nii ongi, eesmärk on ju, et lapsel oleks kõht täis ja ema tunneks ennast ka hästi. Aga mina tunnen, et ma hetkel olen nii rinnapiima usku, et.. pole see õige aeg. Teiseks põhjuseks oli ka see, et see toimub Tallinnas, küll pühapäeviti ja mitte väga tihti, aga kursuse. ja sõidukulud kokku ei toimi... Lisaks tunnen, et ma ei taha ka nii kaua veel pojast eemal olla, kui selleks tungivat vajadust pole. Ja lõpuks ei ole ma üldse kindel, kas ma sellega hiljem edasi tegeleks.. päris see see siiski ei ole. Väga südamelähedane aga küll.
Ja mul on nii hea meel, et minu kogemus igati positiivne on. Nagu kirjutasin, siis raskeid momente on olnud, aga need on vaid lühikesed hetked, kui vaadata suurt pilti.
Tänulikkus
