See on kolmas aasta, kui meil on "Tõuka lõpuni" sari ja esimene võistlus on liikuv. 2017 olime Jüris terviseradadel ja oi, see oli raske. Möödunud aastal olime Palukülas ja see oli vist veel raskem, sest väljas oli +28 ja see rada... oi see rada. Kui maastikke võrreldes, siis Pärnu lennuväli oli hoopis miskit muud - betoon ja sõida slick rehviga. Selles suhtes tõesti kiire rada... aga see ilmataat!
Nagu ma möödunud nädala alguses kirjutasin, siis ma ei valmistanud end ette, et läheksin võistlema. Oli selge, et sellist vormi, et põhikonkurendiga rinda pista, mul ei ole, tervis on olnud nagu on.. ja see otsus, et ma üldse osalen, tuli ju ka alles tolle nädala alguses. Mitte-ettevalmistamine läks väga hästi. Ma küll nädala alguses tegin väikese tõuksiringi, et vaadata, mis puus teeb - midagi ei teinud! Aga polnud erilist jõudu sõita. Meil oli puhkus ja nii ma ka puhkasin. Minu ettevalmistus oli see, et kui me neljapäeval kodust lahkusime, oleksid kaasas sobilikud spordiriided, varustus ja Abikaasa pakkis tõuksi autole. Puhkamine läks hästi ja siis tulid mulle punased külalised. Teadsin küll, et need tulevad, aga ma ei teadnud millal. Päris neljapäeva õhtul ma neid just ei oodanud, aga nüüd mõeldes läks ju isegi hästi, sest noh.. kui muidu oli ok mooncup'i tühjendada hommikul, vo lõuna ajal ja siis õhtul, siis mind tabas see, et see sai täis iga kolme tunni tagant. Oli natukene unetu ja rahutu öö. Minu õnneks oli 1,5 päeva hiljem olukord juba natukene parem. Pelgasin, et mis nõrkus mind tabada võib, ssest hemoglobiin kukkus ilmselt kolinal, aga ju olin seda eelmisel kuul piisavalt turgutanud. Võib-olla too much information, aga minu meelest igati vajalik kirjeldamaks olukorda, tervist ja ma olen ju ometi naine. :)
Kui me reedel Pärnust ära sõitsime, siis sadas vihma. Järgmisse sihtpaika jõudes ei sadanud, aga ilm oli selline kehv.. temperatuur oli kuskil 10kraadi kukkunud ja tuul oli jahe. Veetsime aega Abikaasa sugulastega. Ja mina vaatasin järgmise päeva ilmateadet, et mis mind küll ees ootab... ma ei ole vihmaga eriline sporditegija.
Laupäeval oli selge, et tuul on küll metsik. Ilm oli pilvine, aga pilved liikusid ruttu, lootsin, et vihmast pääseme. Seda, et lennuväljal tuult ei oleks, on vist niikuinii palju loota?! Startisime uuesti Pärnu poole kuskil 10:35, natukene torisesime selle üle, et erinevad gps-id näitasid erinevaid teid, aga jõudsime kohale. Ühe pöörde ajal lendas meil küll üks õunamahla purk autos katki ja tagumised matid küll uppusid õunamahla, aga muidu läks sõit hästi.
Kohale jõudes jätsin Abikaasa ratast kokku panema ja ise läksin numbrit võtma. Olukord oli tuuline. Sai erinevaid inimesi tervitatud ja veel õnnesoove vastuvõetud, sest ikkagi uus nimi ja proua staatus :) Nii tore oli.
Start oli kell 12 nagu meil ikka tavaks. Rada oli selline, et päris niisama me seal lennuväljal ei tiirutanud. Alustasime vastutuult ja hoidsime muudkui paremasse serva. Alguses oli tuul siis vastu, siis lühemal küljel oli kuskilt küljelt ja siis saime allatuult sõita peaaegu teise otsa välja, kui oli tagasipööre ja rassisime jälle vastutuult... mitte otsa välja, aga enne oli vahepealt pööre ja saime jälle allatuult, hoog oli hea... natukene oli jälle kuskile pööret, aga siis jõudsime teise otsa välja ja hakkasime tagasi rassima.. ja vot siis oli tuul vastu. Tunne oli, et sõidaks vastu seina. Ja nii tuli seda läbida neli korda.
![]() |
Nii aga kõik nooled peaksid olema vastupidised. |
Esimene ring oli meil suurem punt. Kord vedas üks, siis teine, kes oli allatuult kiirem, kes vastutuult. Mina läksin enda jaoks rahulikus tempos, ei rapsinud, täpselt nii nagu plaan oli. Õde küsis, kas see on siis minu rahulik. Oli jah. Suurem grupp lagunes esimese ringi lõpus. Minu oli palav hakanud ja vahepeal viskasin pikavarrukaga pluusi ära. Selle palavusega oligi nii, et allatuult oli väga okei, aga vastutuult pidi nii palju tööd tegema, et hakkas palav. Mul on möödunud aasta ülekuumenemised vägagi meeles ja seetõttu võtsin pigem pealt ära. Teise ringi ajal jäin ühe naisega koos sõitma. Meil oli sama tempo, ajasime juttu ja sõitsime lihtsalt koos. Üldiselt kõrvuti, vastutuulega oleks ehk võinud teha, et üks veab ja siis vaheldumisi... aga me ei teinud nii. Minu jaoks oli see esimene kord, kui ma reaalselt kellegagi koos sõitsin. Ma olen üldiselt ükski sõitja ja mulle ei meeldi, kui keegi kuskil läheduses on. Nii möödus ka kolmas ring. See raja finišisirge (joonisel üleval vasakul... nool teistpidi) oli ikka väga raske.. tuulepuhangud olid sellised, et ratas ei liikunud edasi, kui OK tuulega sai tempoks veel kuskil 16-17km/h, siis puhangute ajal oli 12-13km/h ja hambad ristis. Enne, kui me jõudsime kolmanda ringi lõpetada, viimased sajad meetrid olid meil seda sõita veel, möödus meist liider ja lõpetas. Minu meelest ta lihtsalt tuhises mööda (Rattaralli lühema distantsi lõpetas ta ajaga 2h7minutit, mis teeb keskmiseks kiiruseks 26,9km/h). Ja siis algas meil neljas ring. Selle ajani olin sõitnud tõesti mõõdukalt, sest koos sõita oli kuidagi hea, ei rapsinud... aga siis mõtlesin omas peas, et jõudu on nüüd alles (ma ei olnud üleliia pingutanud) ja niimoodi koos me ju üle finišijoone ei lähe. Õde oli jäänud natukene tahapoole, olin enne mõelnud, et ehk on meil õega sama tempo, siis oleks kenasti lõpuni koos saanud minna.
Ja siis ma hakkasin sõitma. Enda meelest. Sest kui ma ringiaegasid vaatasin, siis minu meelest see neljas ring just kiirem küll polnud, et ju oli ikkagi väsimus sees, aga ju olid väsinud ka teised ja minu arvates läks tuul ka tugevamaks ehk vastutuult oli aina raskem sõita.
Aga mõnus oli. Kui see viimane 1+ km välja arvata, tõesti sein oli vastas...
ja nii ma lõpetasin kolmanda naisena. Naisliidriga oli vahe väga suur, samuti ka teise naisega. Ma ei tea, mis see vahe oleks olnud, kui ma oleksin algusest peale endast kõik andnud. K., kes on samut itugev sõitja, oli sel korral korraldajate seas ja ei sõitnud ja siis mõned ei olnud nii kaugele tulnud. Esimene ja teine naine on tegelikult seeniorklasssis, aga kuna meil on see uus vastik süsteem, siis võtsid nemad ka põhiklassi 1. ja 2. koha, mina siis 3. (Oeh mulle ei meeldi see, minu silmis on see ikkagi nii ebaõiglane). Õde oleks mul kenasti põhiklassi 3. olnud. Kus on loogika, et veteranides ja seeniorites jagame kohad paremuse järgi ja siis põhiklassis on absoluutarvestus... Miks ei võinud asjad jääda nagu on?! Et poodiumile tõuseks ka teisi, et saaks seda rõõmu... ?!
Pärast sõitu olin näost punane nagu peet. Jahe hakkas ka. Saime suppi süüa ja saia süüa ja siis pidi ootama autasustamist. Väljas läks veel tuulisemaks ja jahedamaks, aga vähemalt ei tulnud vihma. Pikad püksid olid mul kaasas olnud (aga olid mõeldud maal ringi müttamiseks :D, sõiduks võtsin tegelikult lühikesed), aga mingid soojemat jakki polnud.. see, et autos üks tekk on, ei tulnud meeldegi.
![]() |
Spordifotograaf Aldis Toome |
![]() |
Spordifotograaf Aldis Toome ja erakogu. |
Kui medal käes, siis läksime kiirelt autosse sooja ja võtsime suuna kodu poole. Pärnus tegime veel peatuse, ma tahtsin midagi sooja juua, aga seejärel jõudsime ühe hooga Tartusse. Kehas oli väga suur väsimus ja lihased olid juba kanged. Ma olin valmis selleks, et lihased jäävad valusaks, sest ma teadsin, et polnud nädalate viisi sõitnud ja ühtegi sellist päris-päris trenni polnud olnudki, pigem oli see kõik vana rasva pealt, aga päris selleks ma valmis ei olnud, mis mind järgmine päev tabas.
Jalad olid nagu puupakud. Pingutusest ka paistes. Aga muidu oli tunne nagu oleksin esimest korda elus jõusaalis käinud. Ma ei saanud ei istuda ega astuda, parem oli juba püsti olla, sest toolt/diivanilt/voodist püsti saamine oli väga vaevaline. Lisaks olid käelihased valusad, õlad, kõhulihased. Pühapäeval käisin õues küll jalutamas, et natukene liikuda, aga jah... Kuputamisega alustasin ka. Oleks võinud varem alustada. Tänaseks (reedeks) on olukord juba päris ok, lihased on endiselt pinges, valusaid kohti on palju, aga ma saan istuda-astuda-olla. Kõige hullem läks kahe päevaga mööda. Kuputanud olen ka ikka.
Ja nii see läks. Kahe nädala pärast juba Pärlijõe ja siis juulis Pühajärve. Mina olen end kirja pannud.