Raamatud august 2020

Kui ma muud pole jõudnud kirjutada, siis raamatud märgin siia ikka üles. :)

August läks kuidagi nii, et alguses oli tunne, et lugeda kohe üldse ei jõua (kas kirjutasin sedasama ka juuni ja juuli kohta?). Aga selle all mõtlen ma seda, et ma ei lugenud igapäevaselt või ülepäeva, vaid lugemine oli selline, et lugesin.. lugesin veekl.. raamat sai läbi ja mingite päevade pärast alustasin järgmist. Suvisel ajal on minu jaoks natukene probleemne olnud Tartu Linnaraamatukogu lahti oleku ajad, kuid peab tõdema, et sel aastal oli lihtsam, sets minu tööpäevad olid eelmistest aastatest väga erinevad. Üks kord jõudsin mitu päeva hiljem ühele raamatule järgi... ja see ootas mind ikka veel. :)  Ühe viisin nii tagasi, et jõudsin läbi lugeda viis peatükki ja siis sai aeg otsa (kui järjekord on taga, siis ma ei hakka endale viivist tekitama), nüüd ootan seda raamatut uuesti, et edasi lugeda. 

Lisaks olen tutvunud väiksema asula raamatukoguga, tellinud ja laenutanud sealt juba raamatuid, andnud aru, miks mina Tartu elanik, tahan seal lugeja olla (täiesti aruaadav küsimus) ja mõistnud, et hulga lihtsam on Internetis kõik raamatud välja otsida ja endale tellida, kui et hakata neid riiulitest otsima. 

Aga augustis 2020 loetud raamatud:

• "Lukus linn" Peter May; 288lk; 01.08.2020 ⭐️
• "Tüdrukute linn" Elizabeth Gilbert; 424lk; 09.08.2020 ⭐️⭐️⭐️
• "Üks meist valetab" Karen McManus; 365lk; 10.08.2020 ⭐️⭐️
• "Päikeseõde" Lucinda Riley; 757lk; 17.08.2020 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
• "Kaks suudavad saladust hoida, kui üks on surnud" Karen McManus; 310lk; 19.08.2020 ⭐️⭐️
• "Mõnikord ma valetan" Alice Feeney; 294lk; 20.08.2020 ⭐️
• "Nimetu tüdruk" Greer Hendricks, Sarah Pekkanen; 392lk; 29.08.2020 ⭐️⭐️⭐️
• "Nad pole kasvanud" Sophie Hannah; 312lk; 30.08.2020 ⭐️⭐️

Tegelikult kokku 8 raamatut, mida on päris palju. Kaks viimast lugesin läbi möödunud nädalavahetusel. 

Kuidas see oli, millest tuleb alustada, kas sellest mis ei meeldinud väga või mis meeldis... 

Pärast seda, kui ma enda hindamissüsteemi Goodreads'is muutsin, olen raamatuid palju "karmimalt" hindama hakanud.

Alustasin kuud raamatuga "Lukus linn", tundus, et sobiks kuidagi praegusesse aega... Oli seal raamatus ju viirus, mis oli elu pea peale keeranud, aga samal ajal oli see põnevik. Minule ei meeldinud. Ei teagi, miks ma pooleli ei jätnud, ju oli nii õhuke, et polnud mõtet. Sel kuul oli isegi teine raamat, mis mulle ei meeldinud "Mõnikord ma valetan". Ma ei mäleta, kas valisin ise või sõbranna lisas mind järjekorda, sest tundus põnevik ja "minu tüüpi raamat". Minu jaoks jäi kogu see lugu natukene segaseks. Ehk ei saanud mina aru. 

Vahepeal lugesin läbi kaks noortekast põnevikku "Üks meist valetab" ja "Kaks suudavad saladust hoida, kui üks on surnud". Ilmselt tunnen end ikka noorena, et noortekaid loen... aga samas olid seal ka kõik põnevikule omased pooled olemas. Ja oli okei. Ei midagi väga erilist, aga ei olnud ka igav. Pöörded olid sees ja alguses ei aimanud ikka küll, mis edasi saab. 

Eile lugesin läbi "Nad pole kasvanud". Tagakaanel oli huvitav sisututvustus, mis kutsus lugema. Ja oli küll põnev, natukene teistmoodi, huvitavad pöörded, nii palju erinevaid versioone ja valesid. Aga natuke see isehakanud detektiivi mängimine polnud päris see ja kui kaalusin kahe ja kolme tärni vahel, siis saigi kaks. 

"Nimetu tüdruk" meeldis, huvitavad pöörded, põnev, ootamatu. Vahepeal oli natukene hirmus ka. 

"Tüdrukute linn" oli tegelikult päris hea lugema, agas samas ei jätnud see mulle väga sügavat muljet. Võib-olla ma lihtsalt ootasin, et peategelasel ka mingi korralik lovestory oleks, aga tema oli teist tüüpi. Aga vahva lugemine, kuidas oli New Yorgi elu 1940. aastatel. 

Ja siis jõudsi minuni "Päiekseõde". Juhuuu. Seda ei jõudnud ma Tartust ära oodata, sain mujalt. Ja panin selle mitmeks päevaks kõrvale, sest tolle nädala õhtud olid mul kõik kinni ning ma teadsin, et kui seda lugema hakkan, siis unustan ma teised tegemised ära. Raamat oli paksem kui eelmised osad - u 750lk (eelmised u 550lk), niisiis võttis lugemine tsipa kauem aega ka. Alustasin pühapäeva õhtul, jätkasin hommikul kella kuue ajal, kui Abikaasa tööle läksin (mina läksin vist 12ks tööle), jätkasin poole 11 ajal järve ääres (sest läksin ka ujuma... ilm oli päikseline, aga tuul oli jahe) ja sain sutsu varem koju ja lõpetasin kodus just enne seda, kui pidin sõbrannadega kohtuma. Nii et tegelikult alla 24h, vahepeal ka magasin ja tegin tööd ja muid toimetusi). Ja mulle meeldis, muidugi meeldis!

Nii suur tahtmine tuli eelmised osad ka uuesti läbi lugeda. Kahe esimest mäletan üsna hästi.. aga siis vahepeal on natukene hägusaid asju. Nii hea oleks kõik järjest lugeda. Nüüd tuleb siis oodata (2 aastat?), et tuleks ka viimane raamat välja. Kindlasti on mul ka nendest kuuest (mis hetkel väljas) oma lemmik, aga selleks peaksin tõesti need kõik uuesti järjest ära lugema. Hetkle jääb kõige värskem emotsioon sellest, mida viimasena lugesin.

Pappkasti disainer.

30.08.2020 Raamat ja lamba vein.

Üks kord Arbi järve ääres... tegelikult oli jalgadel jahe :)

01.08.2020

Esimesed korrad

Ma olen püsivalt erialasel tööl käinud alates 2011 aasta märtsist. Täna oli esimene kord, kui ma sõitsin tööle maakonna liinibussiga. Ma saan aru küll, et ma olen alles viimased 2,5 kuud töötanud Tartust kaugemal, et ühest Tartu otsast teise liinibussiga ei sõida, aga siiski tundus mulle, et see on justkui midagi teistsugust. 

Ma olen üsna kindel, et olen lapsepõlves tuharasse süsti saanud, aga täna oli esimene kord, kui ma ise seda teadlikult küsisin. Ja seda tegin sellepärast, et olin tööl ja ühel hetkel ei saanud enam toolilt püsti.

Pühapäeva hommikul hiilis ligi seljavalu, millega olen tegelenud erinevat pidi. Oli momente, kui see oli juba kadunud, aga siis tuli uue hooga. Ja täna tahtis päris maha niita. Samas on see teistsugune seljavalu kui need, mis varem on olnud, ei löö kuskile jalga ja on kohe eriti alaseljas. Kusjuures täna hommikul vingerdasin vodis ühtepidi ja teistpidi ja mõtlesin, et päris hea on olla... seda hetkeni, kuni ma pidin voodist välja tulema :) 

Ja homme on jälle üks esimene kord - selline esimene kord, et ma ei saa osaleda tõukeratta Salamaa krossil. Siiani olen võistlustel alati kohal käinud. Reganud olen end ka homseks, aga annan endale aru, et ... ma ei saa hetkel isegi asfaldil tõukamisega hakkama, kõndimine on ka valus ja ebameeldiv... mida ma siis seal Taevaskojas teekisin? Autosõit (st istumine) ei sobi ka eriti. 

Esimesed korrad, kuid ma täiskasvanuna vette minnes kohe ujuma hakkas. Isegi kui naba juures on natukene külm ja kõdi... Esimene suvi, kui ma olen nii palju ujumas käinud. (ja samas ka esimen suvi, kui mul on nii vähe tõukerattakilomeetreid). 

Oli ka esimene kord, kui ma märkasin autol vasakul ühte halli nuppu "-" ja paremal "+" nuppu ning küsisin Abikaasalt, mis asi see veel on. No ma ei arvanud ära..

Aga ma rõõmustasin, et suudan Abikaasalt küsida küsimusi, mis teda hämmelduma paneb.. ;) (Tema küsis vastu, et kui kaua ma selle autoga siis nüüd sõitnud olen...)

Esimene tööinimese suvi, kui ma käin tööl, aga ometi tunnen, et ma ka puhkan ja mul on aega. 

Vahepeal oli ka esimene kord, kui ma leidsin autolkojamehe vahelt hoiatuse, mida ütles, et ma enam nii ei pargiks. Nimelt ei tohi siin justkui autorattaid kõnniteele panna, jalakäijatel peab olema 1,5m ruumi (olen sellega nõus). Aga olete Karlovas ringi liikunud? Mul tekkis küsimus, miks ei rakendata seda Kesk tänaval? Miks ei ole seda hoiatust ühelgi teisel autol näinud, mis samal tänaval argib ja pidevalt on rattad kõnniteel... (Siin on kõnnitee lai, aga kuna tee kipub kitsaks minema, siis olemegi nii parkinud.. mina suurem osa ajast alates jaanuarist... märkuse sain nüüd... )

August 2020 oli esimene kord, kui ma tegin väärtpaberite tehingu ehk ostsin aktsiaid. (See oleks rohkem sobinud mu 2019 a rahajuttudesse... aga siis ma selleni ei jõudnud). 

Esimene kord kui käisin Kaagjärvel (sest et kollane aken). 

Raamatud juuli 2020

Vahepeal lõppes jälle üks kuu ja kuigi mul kuu keskel oli tunne, et tuleb eriti väikese lugemusega kuu, siis kuu lõpuks lugesin hooga mõne raamatu ikka läbi. 

Juulis lugesin kokku 7 raamatut (sh üks luulekogu, sh üks enesearengu raamat). 

Väga meeldis raamat "Brockwelli ujula", väga hea soovius Tikri poolt. Mõnus lugemine, oli rõõmus, oli ka kurb, erinevad sündmusid. Mõnus. Põnevik "Petlik tõde" oli selline põnev, kaasahaarav ja ootamatu... mul peas keerles küll, et seal peab veel miskit olema, aga päris seda ma ei oodanud... samas.. kas oli siis nii või oli naa? 

Raamat  "Terapeut", mida justkui nii väga kiideti ja soovitati, oli okei.. aga erilist muljet ei jätnud. Ma ei tea, kas ma siis ootasin midagi muud selle kiidulaulu peale või sel momendil polnud lihtsalt päris see. "Veel üheks päevaks" on üsna sama lugu... see oli nagu põnev, aga minu jaoks see kadunud hingede teema kuidagi ei olnud päris see. "Punane päevik" sai loetud, oli OK, algus venis, siis hakkas jooksma. 

Napoleon Hill'i raamatuid soovitaksin kõigil lugeda. Kui ma ise alustaksin uuesti ja mul poleks neid teadmisi, mis on hetkel, siis "Saladus" ja "Maagia" asemel ma alustaksin ehk "Saatanat paljastades" raamatust... samas, kas ma mõistaksin seda nii?! Ei tea. Selline raamat, mida loeks veel ja võiks kodus olemas olla.

Ja Kristiina Ehina luulekogu lugesin ka. Selline mõnus.

• "Punane päevik" Elo Selirand; 248lk; 10.07.2020
• "Terapeut" Helene Flood; 336lk; 11.07.2020
• "Saatanat paljastades" Napoleon Hill; 216lk; 20.07.2020
• "Aga armastusel on metsalinnu süda" (luulekogu) Kristiina Ehin; 88lk; 21.07.2020
• "Veel üheks päevaks" Kelly Simmons; 320lk; 25.07.2020
• "Brockwelli ujula" Libby Page; 368lk; 25.07.2020
• "Petlik tõde" Colleen Hoover; 311lk; 30.07.2020

Tikri postitusest sain inspiratsiooni ja püüan Goodreadsis oma hindamissüsteemi muuta. Olen üsna lahkesti hindeid jaganud. Mis lemmikud -  5 tärni, selline hea - 4 tärni, selline okei - 3 tärni, ei meeldinud 2 tärni, üldse ei meeldinud -1 tärn. 

Aga nüüd kõnetas mind pigem Tikri uus süsteem.

5 – it was amazing
4 – really liked it
3 – liked it
2 – it was ok
1 – did not like it

Ehk proovin tagant järgi ka miskit nn ümberhinnata, aga vaatan, kas mäletan raamatuid selleks piisavalt hästi.. 5 tärniga pole probleemi olnud, sest neid olen jaganud tõesti vaid siis, kui väga-väga meeldib.

Augustis jõuab minuni "Päikeseõde". Juhuu! Ma ei tea, kas see jõuab minuni Tartus või teisest raamatukogust... Tartu Lutsus kasutan seda, et ester süsteemis tellin endale raamatuid ja panen järjekorda, aga seal saab järjekorda panna end kindlale raamatule. Samal ajal, kui paned end järjekorda raamatukogus, siis sind pannakse üldisesse järjekorda. Ühel päeval seal jutustasin ja küsisin, et kui kaugel ma olen ja selgus hoopis see, et näiteks noorteosakonna töötajad tõstavad siis järjekorrad ümber - ei ole ühele kindlale eksemplarile järjekord, vaid kõik on üks suur. No tol korral oli sellele raamatule järjekorras üle 60 inimese. Ja ester süsteem seda ju ei näita. 

Ja kuna ma tööpäevadel veedan päevad teises asulas, siis astusin lõpuks ka sinna raamatukokku ja tegin end lugejaks. Küsiti küll, mis seos mul selle asulaga, sest aadress ju Tartu oma, aga selgitus oli piisav. Seal olen ma raamatule esimene järjekorras :) niisiis ootan, et praegune lugeja selle tagasi viiks ja saangi. Ja eks vaikselt tutvun seal teiste raamtutega ka. Suvel on kellaajad sellised, et kogu aeg ei ole võimalik minna (nagu Lutsuski). Hetkel ootab Lutsus mind "Laboritüdruk", aga ma üldse ei tea, kas sel nädalal sellele järgi jõuaksin...

Muidu on loetud 70 raamatut.