Ma olen valmis 2019.

Ma ei anna lubadusi, aga ma kirjutan enda jaoks üles märklaused, mida pean praegu oluliseks või mille puhul tahaksin midagi teha, ennast arendada..

Ma olen tänulik...

... et ma hoolitsen enda tervise eest.
... et ma teen tervisesporti enda rõõmuks.
... et ma armastan ja austan ennast, vaadates end peeglist mõtlen, et olen ilus ja hea, seest ja väljast.
... et meil on kodus kaks kassi, kes toovad palju rõõmu.
... et mul on Kaaslane, kellega meil on ühised tulevikuvaated, plaanid ja visioonid.
... et ma loen vaid neid raamatuid, mida ma tõesti tahan lugeda.
... et ma toitun nii, et see teeb organismile ja kehale pai.
... et ma naudin värsket õhtu, jalutuskäike väljas igal aastaajal.
... et ma/me käime mõnel matkarajal.
... et me käime mere ääres.
... et me vahetame välja oma sõiduvahendi.
... et me võtame remondiplaanina ette köök-elutoa.
... et ma käin kuskil kontserdil või teatris, olen ka selles suhtes natukene kultuurne.
... et ma julgen öelda "ei" (ja ütlen ka), kui see on see, mida ma mõtlen, olen selles suhtes isekas ja mõtlen enne enda peale.
... et ma julgen öelda "jah".
... et ma teen esimesed sammud, et olla raha targem,  tutvuda invsteerimismaailmaga.
... et ma tegelen endaga, ma puhkan, kui on vaja, ma teen asju, mis on hingele, ma võtan enda jaoks aega, ma kuulan muusikat, mis teeb pai, ma naudin hetki.
... et ma proovin meditatsiooni.
... et ma ostan midagi vaid siis, kui seda on tõesti vaja (eelkõige riiete kohta).
... et ma käin vähemalt kord kuus kirikus.
... et ma hoian sidet sõpradega, igaüks on erinev ja on rõõm, kui sa jätkta sealt, kus eelmine kord pooleli jäi.
... et ma oskan olla tänulik.
... et ma täidan igapäevaselt oma kalendrit, kulude tableti, trennide tabelit ja päevaraamatut.
... et ma teen oma tööd hästi ja et kui tööpäev on läbi, siis on see läbi ja jääb selja taha.
... et ma säästan raha vastavalt võimetele.
... et ma/me käime kuskil välismaal või avastasme Eestis mõne ilusa paiga.
... et me naudime koos mõnda päikeseloojangut.
... et ma loobun ebavajalikust (on selleks siis asjad või tunded või mõtted või midagi muud..)
... et ma magan öösel piisavalt.
... et ma hoian lähedasi.
... et ma hoian ennast.





... teadmise eest, et kui üks uks sulgub, siis sellepärast, et teine avaneb.

Mis tegid, 2018?

Minu meelest oli üks kummaline aasta. Ma ootasin midagi muud. Terve aasta on mööda läinud, aga ma tunnen, et olen ikka sama koha peal. Enne ütlesin Kaaslasele just, et üks nadi aasta oli ja ta küsis miks ja minu vastuseks olid kaks suurt põhjust, mis saadavad mind igapäevaelus. est kui kõike muud vaadata, siis on aeg tõesti edasi läinud, miskit on muutunud, juhtunud... aga mitte see, mida ootasin, unistasin. Usun, et sellelgi on omad põhjused, millest ühel päeval aru saan. Hiljem, ikka hiljem, sest alati on nii, et alles tagasi vaadates saad aru, milleks üks või teine juhtum hea oli. Kogemusi on tulnud küllaga. On olnud südamest pisarateni naeru ja samas ka kõrvetavaid kurbuse pisaraid. Ma olin lootust täis aasta tagasi ja nüüd on aeg see usk ja lootus uuesti endasse saada. Tuleb uus aasta. Muutuste aasta. 

Mõtteid julgustuseks. by David Marshall

Jaanuaris käisin operatsioonil ja olin esimest korda haiguslehel praegusest töökohast. Tüdrukutega käisime Tallinnas kleidijahil. Veebruaris oli sõpbrapäeva paiku meil sõpradega suure burgeri söömine, ae-ajalt käisin Corsas trennis. Märtsi lõpus oli mul kületus, rõõmustasin aga selle üle, et tööle tekkis salatilett ja närve söid uue programmi koolitused. Aprillis sain aasta vanemaks ja kuna pidu ei teinud, siis istusime väikese sõprade seltskonnaga koos, sest aasta vanemaks sai ka Sõbrants. Alates aprillist hakkasin tõukerattaga tööl käima ja esialgu fat-iga, kohe alguses sai nautide lumevõlusid. Aprilli jäi ka uus programm tööl, palju kulutatud närve, aga ka üks imesoe päev, kui sai selga panna lühikese dressi ja minna tõuksima. Mais algas tõukerattal võistlushooaeg, ühtlasi oli ka puhkus ja imeilus ilm ja minul kolleegilt saadud külmetus. Lisaks Tallinnas Maijooks ja Tartus üks imetore tüdrukuteõhtu, kui ilm oli taaskord vapustav. Juuni kõige meeldejäävamaks sündumuseks osutus sõprade pulm, mis oli lihtsalt imeline, imetabane, ilus päev, ilusad inimesed. Kuu lõpus käisin suvepäevadel ehk Noorus Spaas teist korda elus. Juuli alguses kadus kuskile suvi, sest ekstreemjooksul oli ikka väga külm, aga puhkuse ajaks tuli see tagasi, imeline suvi, need soojad hommikud ja pikad tõuksimised, soojad järveveed ja kõrvetav päike. Tegin Napoleoni kooki. Augustist mäletan kindlasti Eurocupi Põlvas, nii mitu päeva järjest võistelda on korralik eneseületus. Ja siis tabas mind stress või haigus või ülepinge, aga haiguslehele ma jäin ja ütlemata kehv olla oli pea nädala aega. Suve lõpuks sai korra ka mere äärde ja õepojaga olid vahvad hetked Elistveres. Septembris alustasime oma raamatuklubiga, käisin Äntu Valgejärves ujumas ja ühtlasi sai armas vanaema juba 80! Lisaks heegeldasin oma esimese millimallika! Oktoobris sai meie perekonna noorim liige aastaseks ja sai vaadata ilusat sügisvärvides Rakveret, ühtlasi tegin Äntu Valgejärves jälle ühe supluse. Sõbrannaga oli meil kanuumatk Emajõel ja kuu lõpus andsime sisse garderoobi tellimuse. Novembri alguses liitus pere perega must kassipreili, kes sai nimeks Pisike, algus oli stressirohke, aga kuu lõpuks oli rõõmu väga palju. Taaskord käisin Rakveres, sest õeke sai aasta vanemaks, sel korral teel suplust teha ei jäänud ja see sai tehtud hoopis Valgjärve kandis. Lõpuks sai auto korda, meil oli esimene ühistu koosolek ja kuu keskpaigas oli pidu, mille jaoks sai selga panna pikad kleidid. Ja siis detsember, mille jooksul suplema enam ei läinud. Jätkasime raamatuklubiga, olid toredad õhtud sõpadega, lõpetasin selle aasta 100. raamatu lugemise, käisin arsti juures rohkem kui korra või kaks ja aastale pani punkti sõpradega õhtu viimasel nädalavahetusel. 

Tagasivaade..

Ilus 2018

Ma hoolitsen enda eest, kuulan oma keha ja annan oma parima. Ma puhkan, kui olen väsinud.  Ma puhkasin ja magasin kindlasti rohkem, kui varem, aga ma olin ka väga väsinud. Kahjuks ei ole see väsimus, mida saab välja magada.  Suvepuhkus oli super, see soe, see päike. 

Ma oskan öelda "ei" ja vajadusel teen seda. Harjutasin, ütlesin, selle järgi ei ole ma enam see hea ja armas, sest ma ütlen ei.

Ma teen sporti hea meele ja tänutundega, võimalusel proovin taaskord midagi uut. Ma osalen vähemalt ühel ekstreemjooksul ja võimalikult paljudel tõukerattasõitudel, aga ma kuulan oma keha. Tõukerattasõitudets jäi üks tegemata, aga hoopis selle tõttu, et sõbrad abiellusid! Tegingi kaasa ühe ekstreemjooksu (Tõrvas).  

Ma loen raamatuid, vähemalt 52 ramatut aasta jooksul. Lugesin 100 :)

Ma vaatan iga kuu vähemalt ühe filmi kas kinos või kodus. Kindlasti mitte. Ei tea, kas aasta pepale 5 filmigi kokku tuli. 

Ma hoolitsen Draakoni eest ja lasen tal olla isepäine ja armas. Ojaa!

Ma olen armastav ja hooliv kaaslane. Ma olen hea naine. Ma usun. 

Ma käin kuulamas oma lemmikmuusikat. Olen hakanud jälle rohkem kuulama. 

Ma jätkan kodu remondiga vastavalt võimalustele ja soovidele. Tegeleme tasa ja targu. 

Ma teen metsateel trenni fat max tõukerattaga. Tegin jaanuaris ja kevade alguses... hetkel väljalaenutatud. 

Ma käin matkarajal. Vähemalt üks meenub.

Ma käin soos või rabas. Jaa.

Ma olen tänulik. Püüan anda parima. 

Ma jätan tööasjad tööle, kui päeva lõpus on uks minu taga sulgunud. Tunduvalt paremini õnnestnud kui aastal 2017!

Ma käin metsas marju korjamas. Kui peaksin hakkama seeni sööma, siis käin seenel ka. Seeni sööma ei hakanud. Käisime maasikal, käisin mustikal. 

Ma söön rohkem suppe (st et teen ise ka). Hernesupist sõin veebruaris isu täis, seda ei soovi siiani... suppe tegin siiski vähe, 2-3x aasta viimastel kuudel ja võib-olla 1-2x aasta alguses. Aga tööl sõin küll võimalusel suppi (nt spinatisupp, köögiviljapüreesupp).

Ma täidan järjepidavalt oma kulude tabelit. Üsna tubli olen. Aga on asju, mis jääb märkimata.. nt mõned päevad tagasi arutasime hambaarsti arrvete üle ja just see oli mul juulikuust puudu. 

Ma käin mõnes uues Tartu kohvikus. Usun, et käisin, aga ei meenu kus-mis-millal.

Ma käin suvel ujumas. Jaa, suvi oli soe ja mõnus, sai palju ujuda. 

Ma vaatan mitu korda aastas riided üle kriitilise pilguga ja loobun nendest, mida pole kandnud; olen taaskasutuse poolt. Tublisti teinud ja jätkan! 

Ma proovin midagi uut toitudest/toiduainetest, näiteks midagi mille kohta olen arvnud, et see on minu jaoks söödamatu. Ilmselt ei õnnestunud, ei meenu vähemalt 

Ma tarbin regulaarselt igapäevaselt vett. 100%

Ma lasen fotosid ilmutada ja panen need albumitesse. Ilmutasin sügisel, albumitesse said jõulude ajal. :) 
Ma käin kirikus. Tahaks uskuda, et iga kuu käisin vähemalt korra.
Ma armastan ja austan ennast. Oli ka raskemaid päevi. 
Ma käin muuseumis. vist ei... ?

Ma olen õnnelik. Prooviks õige veel kord.

Trennid, liikumine 2018

Konarlik kokkuvõtte

Tõukerattahooaeg algas Palumäel Raua Tõukerattaralliga. Saime imeilusa ja palava kevadilma, oli vist lausa +28 C ja päike kõrvetas. Rada oli väga raske ja mingist kiirusest võis und näha, samas oli pigem tehniline, aga seda tehnikat pole, kui harjutad kergliiklusteel. 30km ja aega kulus pea 2,5h... Jap, oli raske, aga seda suurem oli rõõm, kui see läbi sai. 

Mais alustasin Transtar temposarjaga, kuhu sunas treener. Lihtsalt trenniks, tõuksiga ratturite vastu ei saa. Esimene sõit oli väga rase, sest tuul oli tohutult vastu, tee sirge ja lauge, pulss kõrge ja organism segaduses. 

Mai teisespooles käisime sõbrannadega Maijooksul, meie väike traditsioon (uueks aastaks juba piletid olemas). Ilm oli selline päikseline, aga mitte nii soe. Tervis oli veel kehvake ja jooksusammu ei olnud. 

Ja mai lõppu mahtus Rattaralli, ikka tõukerattaga. Korduvalt oli tunne, et kuumenen üle ja värinad olid ka kohal... õnneks sai leevendust, kui jõudsin esimesse teeninduspunkti ja sain hakata vett rohkem pähe kallama. Ilm oli taaskord soe ja päikseline, pika sõidu jaoks natukene liig. Selline raskem kui möödunud aastatel, minu meelest oli vahepeal väga kehv asfalt ka. 

Juunis jätkasin Transtar temposarjaga, toimus Rahingel. Eelmisel päeval oli kohutav tuul olnud, kolmapäevaks oli see veidi vaibunud, aga ei midagi rõõmustavat. Lõpuks sain vihma kaela, rattal oli kodar lahti ja pidin veel kaugelt tagasi ka sõitma.. Njah, mis ei murra teeb tugevaks. 

Pärlijõele ei jõudnud. 

Juuli alguses kohe Tõrva Ekstreemjooks. Enne oli ilus suvi ja siis oli vaevu +12. Külm, niiske. Peab tunnistama, et järves/tiigis oli vesi vähemalt soe. Sel aastal oli vaja üks ring 2x läbi joosta, see variant ei meeldinud. Jooksuvormi ka ei olnud ja muud ka mitte. Raske oli, aga läbi saime. Vigastasin põlve. 

Juulis oli armastatud Pühajärve matkamaraton tõukeratastel, minu lemmik, kui mõelda raja ja kiiruse peale. Sain kätte enda uue ratta!! Ilm oli taaskord suvine. Enda vanuseklassis võitsin, aga üldtulemusega ei jäänud rahule... võiks paremini. :) Ülekuumesin ka. 

Augusti alguses oli eelviimane Transtari etapp. Aina raskemaks läks. Ilm tuulevaikne ja +30, tee pikk sirge, lauge... päike, kuumus. Ojah, tegin endale veidi liiga. 

August tõi Eestisse tõukeratta Eurocupil. Osalesin kõikidel sõitudel. Alustuseks kriteerium, mis pole kohe üldse minu sõit, sest kiire sõit, liige kõrgel pulsiga. Ilm oli taas +30 ja siis see mulle enam ei sobinud. Ülekuumenemine, pärast läksin vette, aga terve õhtu oli kehv olla, pulss liiga kõrge... samal päeval oli veel teatesõit, kus saime oma tiimiga kolmanda koha. Järgmisel päeval sõitsin maratoni Põlvas ja ülejärgmisel krossi Salamaal - siis oli ilm teinud pöörde ja mul oli juba jahe. 

Vahepeal käisin ka Rakvere Ööjooksul. Kui jooksnud ei ole, siis on raske. 

Kuu lõpus oli viimane Transtari temposarja etapp. Läbi sai ja ellu jäin! Minu grupis oli vähe osalejaid, nii sain sarjas kokku kolmanda koha. 

Ja tõuks sellega lõppes. Septembris käisin veel Tallinnas jooksmas ja sain aru, et rohkem sinna ilmselt ei roni. Liiga palju inimesi, joosta ei saa, aga särk ilus ja tore oli jutustada.  Sügisel alustasin jõusaaliga. Osalesin kahel sõudeergomeetri võistlusel. Ja käes ongi aasta lõpp.

Eks võistlused olid toredad ja enda sõitudega võib rahule jääda, aga tahaks ju paremini! Paremaks saab vaid harjutades. 

Mul on uue ratta üle VÄGA hea meel. 

Foto: Aldis Toome

Trennide ja liikumise statistika Endomondo põhjal:

Tõukeratas kokku: 2080 km, 8026minutit
Kõnd kokku: 550km 6418minutit
Jooks kokku: 137km 974 minutit

Jõusaalitrennid: 3589 minutit
Ringtreeningud: 1294 minutit
Muud trennid: 1619 minutit
Pudi-padi: 230 minutit


Kõige rohkem kilomeetreid tõukerattal oli juulis - 537km, sinna jäid pikad trenid, varahommikused trennid, sumedad suveõhtut, see suvesoojus. Nulliringid on veebruar ja detsember.
Kellaga jälgitud kõndimist oli nüüd detsemberi 130m rohkem kui juulis ehk 70,3km. Nagu näha siis kõndimisse ma enam väga ei panusta.
Jõusaalis oli nulliring juunis ja juulis, juulis oli ka ringtreeningus osalemist puhas null, sest olin vigastusega kimpus ja see segas just neid harjutusi, tõuksiga sain sõita.

Kilomeetrid 2018.

Aeg 2018

Trennipäevik 24.12.-30.12.2018

52. nädal

Selline tore nädal, mille kohta arvasin, et plaanid on paigas ja miskit väga valesti ei lähe... läks väheke teisiti. 

Esmaspäev - jõulud. kõndisin kirkusse ja sealt õhtusöögile :) 

Teisipäev - kõige pealt ajas sõbranna kõndima - tegime täpselt 60min tiiru, täitsa matk oli, natukene raske liikuda lume tõttu, korralik tempo, minul riietus liiga paks. 

Ja õhtupoolikul läksime kaaslasega jõusaali trenni, tegin tervele kehale miskit, kokku 55min.

Kolmapäev - pühad jätkusid, et miskiks teha ka, siis jalutasin sõbranna juurde - 5km. 

Neljapäev - pärast tööd oli kvaliteetaeg sõbrannaga ja hiljem jalutasin poodi, et seal Kaaslsega kohtuda. Jalutasin selleks, et päris nulliring ei tuleks. 

Õhtuks oli oleme kuidagi hõre. 

Reede - ärkasin keset ööd iivelduse peale ja püüdsin võimalikult vaikselt voodis olla, sest oksendamine ei ole mu lemmiktegevus. Kõht oli ka imelik. Ronisin lõpuks voodist välja, kraadisin, sel hetkel palavikku polnud, aga see iiveldus ja nõrkus. Ma ikka mõtlesin, et läheb mööda ja varsti teen juba jalatrenni. No päris nii ei läinud. Sain aru, et jõudu ple üldse, iiveldus ei kao, ütlesin, et ei tule hommikul kuskile ja pikutasin poolistuli voodis. Magada ei saanud, aga kella 7ks oli selge, et tööle ma ei lähe. Tegin vajalikud kõned ja ütlesin, et võtan tervisepäeva välja. 

Oksendamiseni ei jõudnud, aga mingi pahale oli sooles. Tõi ka palaviku. Vahepeal veidi magasin, aga üldiselt olin pikali, midagi teha ei jõudnud, nõrkus, hõre tunne.. oeh. 

Pika peale koristasin natukene tuba ka, see tähendab, et tegin ühe asja ära ja puhkasin... 

Nii palju siis jalapäevast. 

Laupäev - enesetunne oli parem, olin saanud magada ka pea 12h. palavikku polnud, isegi isuke oli natukene tagasi. Võinoh isu oli päris hea, sets kõht oli niiii tühi.

õhtul oli sõpradega istumine. Pidasime oma aastavahetuse juba ära.

Pühapäev - päeval olid teised toimetused, aga õhtuks jõudsin ka trenni. Aga enesetunne oli jälle selline .. hõre. Tegin kerge trenni 48min ja tulin koju.

Kaks kiisut, kaks pesa.

Õlakiisu.

26122018

Mul oli terve nädalavahetus blogileht lahti, et midagi kirjutada, aga ma ei kirjutanud. Tuli külllühike jõulupostitus ja raamatute oma, mille olin juba varem valmis teinud. Vimased päevad on natukene imelikud olnud, sest ma ei ole mitte midagi lugenud. Avastasin Netflixist tõesti uuesti sarja The Blacklist ja olen seda vaadanud, aga ma ei ole teinud mingeid maratone ehk mul on see endiselt pooleli. Loosipakis oli minu üheks sooviks suur fotoalbum ja seetõttu ma eile ja täna sorteerisin fotosid, panin albumitesse, võtsin täiesti suvakaid fotosid ära, selekteerisin.. proovisin need aastate jagu ritta saada ja vahapeal läksid närvid krussi. Olin jõudnud 2008 aastast 2015 kevadesse, album sai täis, 300 pilti pandud ja siis leidsin kuskilt 10+ fotot, mis olid täiesti vales kohas. Ma ei hakanud seda uuesti lammutama, ma polegi välja mõelnud, mis ma teen.. Kuivõrd mul on ka suuri fotosid, siis mõtlesin teha veel mingi albumi sellistest erilstest piltidest ja inimestest, praegu on mul neid fotosid tahvlil. :) Lisaks oli mul endats muidugi palju pilte... ju tundusid pildid head ja ilusad ja tellisin siis ühets pildistamisest palju erinevaid. Nende seas sorteerisin ja sain parja portsu, millest saavad näiteks õed ja ema valida fotosid, kui tahavad ja mis alles jääb, eks siis näis. Ära muidugi ei viska, sest ilusad pildid ju, aga albumisse ei hakanud panema. Mõned väga suvakad fotosid viskasingi ära ja püüan edaspidi targem olla. Praeguseks ma lasen fotosid teha ka palju vähem, kui on kuskile minek või käik, siis sellest üks foto, mitte 10+. Pulmad on muidugi erand. Praegu tõmbasin fotodele joone alla. Ja edaspidi olen tubli ja kui fotosid tellin, siis kirjutan aastaarvud kohe taha. See nuputamine oli õudne. Mul on endal facebookis alles kaust piltidest, mida kunagi jaganud olen, privaatne, aga seegi ei aidanud mind, küll aga aitas see, et blogger on blogis lisanud pildid salvestanud vanas picasa albumis ja seda ma siis ketrasin ühte pidi ja teist pidi... ja oli ikka fotosid, mis läksid valesse kohta. :) 

Kiisud on vist rõõmsad olnud, et keegi on rohkem kodus. Ikka magavad ja teevad pättusi. Kuusk on (veel) püsti. Kassid said ühe pesa juurde, oli mõeldud Pisikesele, Draakon proovis ära ja jäi rahule. Mis värk sellega on, et kass muudkui kraanikaussi ronib? Miks talle ei meeldi värske vesi tema väikeses kausis? Ja ta on nii kiire, ei jõua vannitoaust kinni tõmmata, kui kassike juba kohal ja hops-hops kraanikausis. Täna tegi väheke vale arvestuse ja maandus hoopis tualettpotis. No juhtub. Pärast seda sai siis minu poolt veel vanni, siis ta küll selle vee üle nii rõõmus ei olnud. Minule tundub Pisike juba nii vana, et võiks ka toortoitu süüa, aga tema üldse ei hooli, pole kindel, kas hakkabki siis sööma.

Minu kohta möödusid pühad üsna trennivaeselt. Nädalavahetusel kõndisin, jõululaupäeval ei teinud midagi, eile kõndisin ja käisime jõusaalis ja täna oli sõbrannadega kohvitamine ja trenniks kõndisin sinna (natukene jäi 5km puudu). Aga eks ka jõulud olid natukene teistmoodi kuivõrd mina olin linnas, me olime linnas. Esmaspäeval võõrustas meil Kaaslase ema, toit oli maitsev, seltskond hea. Käisime ka surnuaias - imeilus ja liigutav. Ja vanaisa juures. Enne kõike seda jõudsin mina ka kirikusse. 

Homme siis tööle ja kui järgmine teisipäev on vaba olnud, siis tuleb hakata Suurt Reedet ootama. 

Hetk enne seda, kui Pisike Draakonit kiusama hakkas.

2018

... kui sind

... saadab kurvameelsus, siis see ei tähenda, et fassaad oleks vale. 

Ma tahaksin väga selle kurvameelsuse jätta sellesse aastasse, aga ma tean, et see ei käi sõrmenipsuga. Ma tean neid positiivseid harjutusi, tänulikkuse õpetusi, mindfullness'i tarkust, aga praktika on aeg-ajalt teooriast raskem. Vahetult enne pühi kirjutasin ühele kursuseõele ja vabandasin, et pole temaga nii pikalt kohtunud, kuigi oleme seda korduvalt planeerinud. Kuupäevadeni me kordagi ei jõudnud, sest pidime jooksvalt vaatama. Ma ei tea, kas me pole kohtunud 1,5 aastat või kaks aastat. Ma püüdsin talle selgitada, et asi ei ole üldse temas, mina lihtsalt.. elan omas mullis ja ei taha suurt midagi teha. Ja selle peale sain arvamuse, aga väljast tundub ju kõik korras. Aga ongi! See osa, millel lased välja paista või mida kuskil jagad, see on ka tõde, see on teinepool minu päevadest või nädalast, aga nende kõrval on see kurvameelsus, mida ma ei arva, et peaks jagama (nõnda palju). Ma ei pea end negatiivseks inimeseks, näen ikka pigem positiivseid külgi, aga vahel on see raske, sest aeg-ajalt tundubki kõik pigem halb. Tegelikult ei ole. Tegelikult on nii palju asju, mis teevad rõõmu (!), aga mõni tõrvatilk on meepotis ja rikub seda mett juba pikalt. Karjäärimuutused võtavad ka aega, eriti kui sa ei tea, mida sa teha tahad või tead, aga seda veel teha ei saa. Õigem oleks näha siis erinevaid võimalusi, neist kinni haarata, aga kui sind saadab kurvameelsus... siis sa alati ei taha. Ma. Ei. Taha. Mul on tihti selliseid päevi, kui ma ei tahagi midagi teha. Ma vaatan, et tööpäev saaks kuidagi õhtusse ja ma käin trennis, sest kui trenn ära jääb, siis on asjalood päris nukrad. Füüsiline koormus teadagi tõstab endorfiilide taset. Samas ei ole mu trennid täis seda rõõmu, mis on varem olnud, aga ehk tuleb see päevgi tagasi. Seda osa ma jagan. Jagan ka seda osa, kui armsad on meie kassikesed ja kuidas nad pättusi teevad. Mainimist väärib ka see, kui imehea Kaaslane mul on. Või need korrad, kui saab kodust välja mindud või sõbrannadega midagi tehtud või mul on tädiminutid või oleme kuskil maal. Tegelikult ei ole neid kordasid üldse nii palju (sest ma ka ei otsi neid, ma tahan kodus olla), aga kui jagada seda osa, siis jääbki selline mulje. Miks peaks tegema endast pilti kurva või mossis näoga, kui on hetki, mis teevad südame rõõmsaks ja soojaks? Ma lihtsalt tahan kodus olla, tahangi lugeda, toimetada, süüa teha, kassidega mängida. Ma ei taha olla inimeste ja rahva keskel. Kui Sõbrants ei oleks ka mu kolleeg, siis kohtuksin ka nende vahvate naistega palju harvem, ja ma olen nii tänulik talle selle eest, et ta olemas on, ta teeb ka tööpäevad rõõmsamaks. Ja ma olen nende sõbrannade eest niii tänulik, et nad on sellisel kujul mu elus olnud viimased 2,5 aastat, et meil on oma õhtusöögid ja raamatuklubi ja niisama vestlused. Ma olen tänulik, et me planeerime oma kohtumisi nii võrd palju ette, et tänu sellele suudan ma selles plaanis püsida ja ennast ettevalmistada. Mul ei ole ärevushäiret või paanikahoogusid, et ma ei tahaks kodust lahkuda, mul on lihtsalt see kurvameelsus, mis mu enda mulli sisse paneb ja teeb kodu kõge paremaks paigaks. Ja kodu ongi kõige parem paik, sest siin on tema ja kassid ja kodusoojus... no ja kohvimasin on ka. Ja selles, et ma kuskile minna ei taha, ei ole mitte keegi teine süüdi. Mul on kahju, et on inimesi, kellele on jäänud mulje, et ma ei taha nende kohtuda, suhelda. Tahan küll, lihtsalt.. mitte praegu. Ja elu ongi praegu rutiinne - kodu-töö-trenn-kodu või kodu-trenn-töö-kodu. Ma olen väga tänulik selle õpetliku aasta eest, ma veel juurdlen selle üle, mida ma olen pidanud õppima, millised õppetunnid läbima ja kuidas see kõik mind aitab, aga selles olen ma kindel, et igale mõõnale järgneb tõus ja pärast igat tormi tuleb lõpuks päike. Ma olen siiralt tänulik, et meil on siin oma kodu ja ahi annab kodusoojust ja küll need ühistu asjadki lahenevad, algus on tehtud. Ma olen tänulik, et meil on leib laual ja kõht täis ja tahan minema pühkida selle mõtte, et finantsiliselt on raske. Raha tuleb ja raha läheb, on raskemaid ja kergemaid aegu. Ma olen siiralt tänulik, et meie ellu tuli see väike kiisupreili, kes teeb nii palju pättusi, kuid on ühtlasi nii armas, hea ja annab tegevust ka Draakonile. Ma olen nii tänulik Draakoni eest, sest ma olen endiselt kindel, et tema valis minu mitte mina tema. Ma olen tänulik selle imelise inimese eest mu kõrval ja juhuslik kohtumine on vist tõesti kõige mittejuhuslikum asi maailmas. Ma olen tänulik, et meil on auto, see sõidab ja et me oleme aru saanud, et tulevikus sõidame mingi muu autoga. Ma olen südamest tänulik meie mõlema perekondade eest, et meil on vanemad, vanavanemad, õed-vennad, et ma saan olla tädi ja ühel päeval olen tädi veel rohkematele lastele. Ma usun, et neid  tädiminuteidki tuleb tulevikus rohkem. Tunnen tänulikkust, et Tema pere näol on mul ka teine perekond. Rõõmustan ja olen tänulik selle aja eest, mille pühendasin lugemisele, isegi, kui hiljem ei pruugi ma vihjeteta teada, millest kõik raamatud rääkisid, siis minu jaoks ongi need mõeldud selleks hetkeks, kui ma loen ja erilised raamatud jäävad alati meelde. Olen tänulik selle aja eest, mille pühendasin spordile ja jään helgimusega meenutama neid palavaid suvehommikuid, kui võtsin tõuksi ja läksin sõitma, sest lõpuks oli päevane kuumus ka minu jaoks natukene liiast. Ja see tõukerattapere, nii vahvad ja toredad inimesed koos, tänan eestvedajaid, et meil ikka need võistlused toimuvad, mis inimesi kokku toovad. Ja need villase sokid, mida ma kanda saan, aitäh-aitäh, need on nii head ja teevad mu varbad soojemaks. Vahepeal laiemalt mõeldes olen ma tänulik, et saan elada vabas Eestis ja rääkida oma emakeelt, aga et meil on ligipääs maailma, kui on soov reisida, uusi kohti avastada. Ja siis kõik need teised pisiasjad ja suuremad asjad, mida võtame nii iseenesestmõistetavana, aga millele peaks mõtlema ja olema südamest tänulik. Ma olen tänulik, et ma meeldin endale, et ma armastan ennast ja et ma valisin teise ukse, teise koha...

Ingli kaardid. Mulle meeldib see sõnum. 2,5 a tagasi tõmbasin 3x järjest selle kaardi... ju ei tahtnud esimesel korral aru saada... täna piisas ühest korrast. 

100 loetud raamatut 2018 aastal

Alustasin käesolevat aastat eesmärgiga üks raamat nädalas ehk kokku 52 raamatut. Kui ma jaanuaris haiguslehel olin, siis lugesin ühes kuus juba 11 raamatut ja olin enda eesmärgist natukene ees. Mingil hetkel üks klassiõde küsis, kas loen Eesti auks 100 raamatut ja mul tekkis mõte, et aga miks mitte... 

Üldiselt lugesin ma siiski nädalavahetustel, sest tööpäevade õhtuks olin liiga väsinud, aga suvel ka puhkuse ajal ja päikese käes. Tempo oli paras ja teadsin, et saan enne aastalõppu 100 täis. Ja siis oligi plaan aasta lõpus teiste asjadega tegeleda. Õnneks mul praegu (23.12) eriliselt huvipakkuvaid raamatuid ei ole, muidu loeksin ka praegu ja kõik muud toimetused jääksid tegemata. 

Tooksin välja, et minu vaieldamatult lemmik on praegu "Seitse õde" Luckinda Roley, siiani on eestikeeles neli raamatut ja need on mul loetud... neid neelad päevaga. 

Ja siis "Punane aadressiraamat" Sofia Lundberg. 

Ma arvan, et kõige rohkem lugesin põnevikke ja siis ilusaid romaane. Oli ka mõni raamat, millest ma mitte kuidagi ei saanud aru, aga pooleli ei jätnud vist midagi.

Järgmise aasta peale olen mõelnud, et äkki võiks lugeda klassikat või ajaloolisi raamatuid, aga ma tean, et lõpuks loen ikka seda, mida ise tahan ja mis teeb hingele pai. 

Rahulikke ja tänulikke pühi, armsad blogilugejad :)

Hoidke end ja üksteist igapäevaselt.

Kui on erimeelsusi, mõelge, kas täna aasta pärast omab see mingit tähtust?, kui ei, siis las minna... las olla ilusaid hetki, soojust südames ja hinges.

Las sda olla soe, las see kiirgub välja, olge head ja tehke head, soovige teistele head. 

... ja unistage suurelt ja visualiseerige võimalikult täpselt.

Trennipäevik 17.12.-23.12.2018

Tundub, et pühade laiskus on organismi jõudnud. Kuigi trenni sai tehtud, siis tänaseks tundub, et pole midagi teinud. 

Esmaspäev - jõusaalis 50min, püüdsin igale lihasgrupile midagi teha. Selja võttis märjaks küll.

Teisipäev -  kõndisin koju 5,5km

Kolmapäev - varahommikune trenn, plaanis oli ülakeha + kõht, aga organism ei olnud sellega nõus. Sain sellest pärast 10 minutit aru ja ei jõudnud ka esimese blokiga lõpuni, jõudud ei olnud, kõht krambitas ja valutas...

Edasi läksin siis wattbike'i peale, mis oli muidu plaanis neljapäeval. Sõitsin seal 30min ja 15km, selline okei tempo. Higistama ajas korralikult.

Õhtul kõndisin ka 2km.

Neljapäev - jätkasin ülakehatrenningut, jõudu oli endiselt vähe, aga sain harjutused tehtud kätele, õlgadele, seljale ja kõhule. Olukord oli ikka palju parem kui möödunud päeval, ilmselt aitas ka valuvaigisti. Trenn oli ikka varahommikul ja edasi läksin tööle.

Reede  - varajane jõusaal 53min. Sel korral polnudki üksi (kahjuks). Tundub, et see nädal võttis ka jalgadest jõu ära, sest kõik oli raske ja väsitav. Lisaks oli mul kolmapäevasest rattast veel üsna korralik lihasvalu.

Tööle kohe ei läinud, sest oli vaja arstile minna, aga oli arvata, et tööl tuleb õppus... sest noh detsembri lõpp ja reede. Ma ei saanud aga riskida sellega, et ei pääse liikuma ja olin siis kodus. Väga õigesti tegin!

Õhtul kõndisin ka 2km. Käisin Omnivast läbi ja sain paki... ja koduteel sain uue smsi uue paki kohta.

Laupäev - kodused toimetused, linnas käik ja läksin pakile järgi. Koju jõudes avastasin, et kardemoni asemel ostsin kaneeli ja läksin uuesti kodulähedal asuvasse poodi ja sain koju ning smsi, et Omnivas on jälle pakk. Plah, ma olin sealt ju hommikul alles tulnud. Lõpuks sõitsin ikka busisga Eedenisse, sain järjekorra numbri ja minu ees oli 27 inimest... üks noormes väsis ootamast ja andis mulle oma numbri, nii pidin kahe inimese võrra vähem ootama. Ja kui ise ära käisin, siis andsin enda numbri edasi. Ja koju pidin jälle kõndima.

Koristasin, sorteerisin, viskasin vanu asju ära (pabreid)... Kütsin tõin rohkem puid varuks, lükkasin lund.

Kas tõesti kõnidisin kokku vaid 4,8km? Nojah, poeskäiguks oli kell väljas. 

Pühapäev - õnneks oli Omniva kinni ja ühtegi smsi ei saanud! (mul on aadressi teisel real telefoninumber ja tänu sellele saan üldiselt smsi paki kohta, sest pakiteade tuleb ju ka postkasti mitu päeva.... ja pakid, millel järgi käin, on harva mulle). 

Käisin uuesti linnas, viisin sõbrale natukene taigent. Toimetasin kodus. Ja õhtul jalutasin Prismasse, et koos Kaaslasega poes käia, ku tema töööpäev lõppeb.

Kõnd 6,5km, aga kohati rohkem matkamine.. Sõpruse sillal polnud keegi jalakäiate osa lahti lükanud... 

Ma ei teagi uue nädala plaane... kas enne reedet üldse jõusaali jõuan?

Trennipäevik 10.12.-16.12.2018

50. nädal trenn

Esmaspäev - trenn natuke alla 60min. Mäletan, et püüdsin kõikidele lihasgruppidele midagi teha. Tahtsin ka nt kastile hüppeid teha, aga see tegi paremale põlvele valu ja jäi vaid kaks hüpet, edasi ei riskinud teha. 

#treenervõikstagasiolla

Teisipäev -  tabelisse võiks kirjutada hoopis stress. Kohe pärats tööpäeva oli meie juures ühistu koosolek, mis oli pikk, närviline, täis vaidlemist. Pärast seda oli täetsi kutu olla.

Kolmapäev - tavaline ülakehatrenn 65min. Kuidagi raskem oli, kui möödunud nädalatel. Tegin vist kehvasti soojendust ka, sest kuskil vasaku õla piirkonnas tekkis mingi valupunkt, millest ma ei saanudki lahti. Mõne päevaga küll leevendus.

Neljapäev - võtsin end kokku ja käisin pärast tööd Eedenis ja raamatukogus, oli korralik bussidega mässamine, sest tahtsin võimalikult kiiresti koju saada. Aga sõitsin näiteks selle nr 9ga, mis Karlovat avastab, lahkusin Kuu peatuses ja tegin kiirkõnni Eedeni postkontorisse, seal läks hästi ja tormasin edasi bussipeatusesse, et linna saada (teadagi peab selleks üle tee minema) ja täpselt tuli sobiv buss ette. Sõitsin Atlantisesse ja käisin raamatukogus ning kõndisin koju. Peaaegu oelks koju ka bussiga saanud... aga ma ei teinud neid kiiremaid samme üheaegselt. Sain koju enne, kui lppes tavapärane tööpäev (ja wow olin süitnud nr 9ga!).

Ehk siis kõnd. 

Reede  - varajane jõusaal 60min - ikka jalad. Põlved endiselt ragisevad, eelkõige kastile astumistel. Vahepeal sain kükkidel raskust suurendada, aga siis jäin mõtlema, et ma tahan ju pikemaid seeriaid teha, et oleks sellist särtsu, et pigem peaks raskus väiksem olema, aga tegema rohkem... onju. Pean arutama asja. 

Sain trenni väga õigeaegselt tehtud ja siis läksin tööle. Õhtul veel sõbrannadega välja, et kõndimist tuli ka. 

hommik

õhtu

Laupäev - kodused toimetused. 

Pühapäev - laisk pühapäev.
kõndisin. õues oli külm. 

hommik.

päev.

Uuel nädalal on plaan kolm hommikust trenni. Kuivõrd on tööl jätkuvalt asendamine, siis tööpäevi varem alustada ja lõpetada ei saa, niisiis teen hoopis trennid ära ja jõuan selle võrra varem koju. Homme on siiski õhtune trenn ja seejärle õhtusöök sõpradega sõprade pool (juhuu, ei pea ise süüa tegema). 

Teed?

Läksime sõprade juurde, et korra seal olla ja siis pidin mehed edasi beerpoingil viima. Sõbranna küsis, mida pakkuda võib, esialhu keeldusin, aga siis leidsin, et teed võiks juua küll. Jõime teed, sõime küpsist, ajasime juttu ja vaatasime nunnusid kiisusid. 

Viisin mehed ära ja läksin edasi Karlovasse, et üks jubin ära viia, mis täna Omnivast sain. M. oli meeldivalt üllatunud, ütlesin küll, et tuli vaid korraks, aga juba tahtis mulle kõike pakkuda ja tõi lauale. Küsis, mida siis juua, et kas teeb mulle teed...

Mõni aeg hiljem läksin edasi venna juurde, sest olin juba sealkandis ja ka temale oli mingi vidin tulnud (ma olen usin teistele asjade tellija). Alguses mõtlesin ka, et olen 2-3 minutit, aga võtsin ikka jope ära ja jäin juttu ajame. Ja vahepeal segas Starmani telefonikõne ja vend ütles, et mine tee endale köögis teed...

Ma muigasin juba Eha tänaval, mis siis kolmandast korrast ... muigasin jälle. :D 

Vahvad kokkusattumused.

Aga venaga mängisime natukene noolemängu, nii nagu seda päriselt mängitakse. a käib ikka Püssis mängimas ja ostsis endale kojua ka, et harjutada. Ma ei ole nii ammu peastarvutamist teinud, et alguses oli päris keeruline. Lõpuks sain süsteemist aru, aga võtab ikka aega, et nooli visata nii, et oleks süsteem... kuivõrd mina viskasin neid nii, et need lihtsalt märgile kuskil pihta läheks :D 

12122018

Viimased päevad on selle ööunega kehvad lood. Magama jään.. magan ja siis ärkan. Põhjused ärkamiseks on erinevad, aga üldiselt mängivad rolli ka need karvakerad, kes ei taha tere öö vaikselt magada ja ühel hetkel hakkavad ringi trallima. Draakonil on vahepeal mingisugused urisemise tujud peal ja uriseb öösl ka ja siis ka, kui mina ta sülle võtan. Lisaks on vahepeal õues väheke soojem olnud ja kodus mõnusalt paras, nii et need kaks tekki, mis ma tekikotti toppisin, on olnud natukene liig... Nimelt mulle meeldib magada, et mul on hästi soe teki all, õhk ümberringi võiks jällegi jahedam olla. Täna öösel kiskusin pimedas ühe teki tekikoti seest välja ja lootsin, et siis tuleb uni... Lisaks tõin Draakoni, kes jäi ruttu magama. Aga kes ei maganud? Uni tuleb uuesti enne kella 6, aga siis on juba varsti äratuse aeg. Kell minu ärkvelolekut väga ei registreeri, üleskäimsed on olemas, aga minu sahmerdamist ja pidevast kella vaatamisest ei saa aru, nii et tunnid justkui klapivad. Alla 8h und on minu jaoks väga-väga vähe. Kõrvatroppe kasutan ka endiselt, need aitavad magama jääda... ja siis "kaotan" need kuskile ära. Näis, kuidas siis täna läheb.

Lõpuks on auto korda saanud. Sellega oli probleeme juba suvest alates. Ma ei tea, mitu korda see käis diagnostikas... no ikka mitmeid ja erinevates. Üks diagnostika olevat probleemi spetsiifiliselt öelnud, jupp sai ostetud ja vahetatud, aga viga jäi püsima. Lõpuks sai mindud Volvo esindusse ja sealt täpselt seesama jutt ja et sama jupp on vaja uuesti vahetada, sest sellel pole mingit klappi või asja... Ma ei tahtnud seda väga uskuda ja väga aru ka ei saanud (kaasas ei käinud), õnneks ei olnud meil sel hetkel seda raha kuskilt võtta (noh jupp ise oli vist üle 600... pakkumises tegid nad justkui mingi hinnalanduse.. lisaks töörahad) ja lasin tuttaval natukene uurida. Ehk võrrelda kahe jupi kohta, kas need on ikka erinevad. Ilmselt oli minu naisterahva jutt segane ja tema helistas Kaaslasele ja leppisid kokku, et vaatavad auto mujal üle. Ja selgus, et polnud see viga. Ma võin nüüd valesti öelda, aga äkki oli vaja siis ABS'i aju ära vahetada (?). See oli odavam (aga piisavalt kallis), kui see teine jupp (mis sai korra juba vahetatud ja siis ostsime selle otsa ehk odavamalt kui see üle 600). Auto on vähemalt korras ja mul on väga hea meel, et see ei läinud Volvo esindusse, sest kui nemad oleks seal selle ühe jupi ära vahetanud, siis oleks nad helistanud, et kuulge üks jupp on vaja veel vahetada ja arvele oleks 500 eurot vähemalt juurde tulnud. Sgavalt kahtlen, et nad oleks öelnud, et diagnostikas ei olnud päris õige info ja seda esimest juppi ei pidanudki ära vahetama. Oeh. Vähemalt on nüüd auto korras. Volvo on vahva auto küll, aga need A varuosad on ikka väga kallis. Pikemas plaanis on mõte auto vahetuseks, aga sinna läheb veel aega... (see ei tähenda, et keegi mulle igapäevaselt messengeris autokuulutusi ei saadaks :D).

Eile oli meil teine ühistukoosolek. 2,5h vaidlemist. Okei, me jõudsime kahes asjas kokkuleppele. Aga see üks teema... oeh. Ma olin lõpuks nii väsinud sellest, et see protokollimine ununes ka juba. Tundub, et on täiesti ükskõik, kui suur on korteriühistu, ikka on keegi, kellega on probleeme. Ma südamest loodan, et ta saab lõpuks aru asjadest ja ei puikle vastu. Me tahame asjad paremaks teha. 

Tööl algas järgmised 1,5nädalat rasket aega. Asendamised. Täna päeval oli tunne, et olukord on päris okei ja siis viimase kahe tunniga sadasid sellised asjad kaela, et .... Vahepeal on tõesti tunne, et äkki võiks vaadata, mis tööd seal Viljandi haiglas pakuvad, aga see minek ja tulek (töötajatel buss)... Ma tahaks lihtsalt rahulikult kulgeda. 

Jõulukuu

Teen täna viimast korda piparkoogitaigent. Ma vähemalt arvan, et viimast korda. Kuigi tuleb juba üsna ludinal välja, siis see on ikka korralik ettevõtmine. Tuba oli jälle suitsu täis ja sai korralikult tuulutatud. Nüüd avastasin, et hapukoort ei ole, loodan, et Teinepool toob poest. Mõnel möödunud aastal olen piparkoogitaigent natukene laiali saatnud ja alguses oli see mõte ka sel aastal, aga siis lõi reaalsus ja tühi pangakonto näkku ja pole midagi teha, sest pole lihtsalt ressursse, et midagi kuskile saata. Siia otsa sobib kohe see teema, mis üldiselt praegu blogidest läbi käib ehk milliseid summasid jõulukuul kulutada. Meil pole mida kulutada, niisiis ei kuluta. Ja nii ongi. Omavahel me kingitusi ei tee, alles tuli garderoob, käisime spaas (kinkekaardid) ja pildistamas (ammu planeeritud, makstud), aga kõik need olid planeeritud sõltumata jõuludest. Väike Pisike on ka paras jõulukink. Ja praeguste plaanide järgi oleme jõulude ajal Tartus. Kaaslane on mingi päev tööl ka ja kohe kindlasti ei taha ma, et ta siis õhtul koju jõuab, kus kedagi ei ole. Ja siis meie kiisud, keda ei saa ja ei taha üksi jätta. Nemad tahavad ka jõule. Nädalavahetusel riputasin ühed tuled üles, käesoleva nädalalõpul toome väikese kuuse. Viimasel ajal nii palju ahjupraadi söönud, et ei teagi, kas jõulude ajal seda ka sööma peaks. Aga praekapsast tahaks küll. Verivorsti ma ei söö, aga üks siin küsis selle peale, kas ma olen imelik... ju siis olen. 

Möödunud nädalal puhkasime spaas. Siinsamas Tartus. Spaa mõte oli juba ammu ja kui alguses oli plaan kaugemale minna (nt Pärnu), siis tulid sahtlist VSpa kinkekaardid. Hotelliveebist leidisme sobiva pakkumise (oli odavam kui otse kodulehel) ja lõpuks said sobivad päevad ka planeeritud (esialgse plaani tühistasime ja broneerisime detsembrisse uuesti). Selles suhtes oli tore, et see oli mõnus kesknädala puhkus - käisin kaks päeva töö, puhkasin kaks päeva.. ja pidin reedeks jälle tööle minema. 

Spaas seadsime end toas sisse ja käisime ühe tiiru spaas. Mulle meeldivad ikka aurusaunad ja kadakasaun oli minu jaoks piisavalt mahe. Toas sai spaaprotseduure jätkata vannis, mis meil oli. Oh, kui mõnus! Vahepeal käisime söömas, puhkasime ja läksime spaassse tagasi. Nädala sees on päris mõnus, sest rahvast pole üleliia, piisavalt ruumi saunades ja mullivannides. Toas pidi ka mullivann olema ja eks ta natukene ka mullitas, aga meie meelest ikka väga vähe. Aga vann ise oli mõnus, lesid ja  naudid. Nii see õhtu läks. Uni oli ka hea, aga kodus on parem, minu jaoks on need hotellimadratsid liiga pehmed. Ja mida ma eiit naudin - hommikune Rootsi laud. Mõnusalt rikkalik, kohvi sai korralikust aparaadist! Minu meelest oli kõik vajalik olemas ja rohkemgi veel. Seal oleks soovinud pikemalt olla ja nautida, aga kõht sai täis ja enne spaad ei saa kõhtu päris punni ka süüa. 

Meie jäime oma spaaga rahule. Ühest küljest natukene imelik kodulinnas spaas käia, aga samas päris tore, et pidanud kuskile kaugele sõitma hakkama. 

Selline paus nädala kesksel sobis ka seetõttu, et kolmapäeval oli minul arst ja toimetamist, neljapäeval oli loomaarst ja garderoobi kokkupanek. Et kui oleks tööpäevad olnud, siis oleks pidanud neid asju natukene teisiti mõtlema. 

Mis siis veel. Tööl läheb jälle keerulisemaks... Sõbrants puhkab ja siis terve järgmise nädala teine kolleeg, keda asendan. No ei ole tore. Vahepeal tulevad mõned sotsiaalsed sündmused ka. Reedel sõbrannadega Püssi, nädala pärast sõbranna pool õhtusöök ja raamatuklubi, sel korral on ka mehed seltskonnas. Aasta lõpuks oleme ka planeerinud ühe kohtumise. Niimoodi etteplaneeritult ei ole mul sotsiaalseelu vastu midagi, aga äkilised plaanid mulle enam ei meeldi... sest kodus on hea olla, rahu ja vaikus on hea. 

Ja ilm.. minule sobib selline nullilähedane temperatuur, et ei pea lund lükkama ja end paksult riidesse toppima, nii võib veel jooksma ka saada. :)

Trennipäevik 03.12. - 09.12.2018

49. nädal trenn

Selline nädal, et plaanipärased trennid said tehtud, aga aeroobset ikka väga vähe ja lulli löömist kuidagi palju... Kui ma reedel mõleisn, et teperatuuri mõttes kannatab laupäeval jooksma minna, siis laupäeval sain aru, et ma oleks kohe kuskil siruli, kõik kohad olid ikka meeletult libedad. Tänaseks ilmselt olukord parem, aga täna polnud enam seda aega 

Esmaspäev - trenn u 70min. Alustasin jõusaalis enda ülakehakavaga, siis tuli treener ja lülitusin tema kavale ümber ehk kokku oli ikka kogu kehale miskit. Trenn oli tore. 

Teisipäev -  õhtul olin lapsehoidja, nii et "trenniks" oli töölt koju minek 5km. 

Kolmapäev - kõndisin palju linna peal ringi - kokku u 7km. Ja siis pärastlõunal spaasse...

Neljapäev - ... ja spaa jätkus. 

Kodus oli toimetamist ja kassidega arstil käimist ja sejeärel läksime kaaslasega koos trenni. Mina jätkasin nende ülakehaharjutustega, milleni ma esmaspäeval ei jõudnud, tegin juurde natukene jalgu, tuharat ja lõpuks kõht. Kokku täpselt 60min, nii oli planeeritud. 

Reede  - hommikul varatrenni ja jalapäev oli juba enne 8 tehtud. Kui möödunud korral oli nii varahomikul natuke kehv trenni lõpuks, siis sel korral seda ei olnud. Pärast tööd sain kohe koju ja õhtu oli pikem. 

Jalapäev 75min. Vasak põlv ikka korralikult ragiseb paljude harjutuste ajal... valu ei tee, ebamugav, ebameeldiv ei ole, aga see ragin...

Laupäev - jooksmiseks oli liige libe, kui ma selle 6km linnas ära kõndisin, siis oli mitu korda, kui oleksin juba peaga vastu tänavakivi lennanud. Uh. 

Kodused toimetamise,d koristamised, küpsetamised ja raamatu lugemine. 

No nii ei saa lugeda ju.
Kivirähk, mida loen juba teist kuud... loen natukene ja siis loen mõne teise raamatu läbi. 95 loetud, 5 veel.

Pühapäev - korralik ööuni ja tegemist täis päev. Trennini ei jõudnud. 

Järgmine nädal on jõusaalipäevad nagu ikka, reedel teen jälle varahommikuse trenni. Teisipäeval pena koju kiirustama, siis ei saa kõndida.. ja mõtlema, mis neljapäeval. Äkki ka varem tööle ja varem koju. Või vara trenni ja "õigeaegselt" koju. 

Vaatasin tükk aega, mida ta selle küünlaga teeb (ja et ta põlema ei läheks) ja lootsin, et saab aru, et see pole koht, kus mängida.
Tõstsin ta korduvalt ära, tema ronis tagasi. vehkis käpaga, pistis nina võimalikult lähedale..
Ta on üsna soojalembeline... kui ahju tuld teha, siis tahab ka väga lähedal olla ja võimalusel peesitab seal...
Ta kõrvetas mõne karva ära, aga tundub, et õppetundi ei saanud. Mul ei jäänud muud üle, kui küünal ära kustutada ja meelde jätta, et üksi teda kuskile jätta ei saa.
Armas rumaluke. 

Vaktsineeritud

Eile oli Pisikesel väike tähtpäev - kuu aega kodus! Ja teine tähtis asi - tuli esimest korda arstile minna. Olin pannud sellise aja, et saame kõik koos minna, aga siis tuli see garderoobi asi vahele ja läksin siis kiisudega üksi. Naabritelt sai teise puuri ja kiisudel oli aega puuridega tutvuda (õe käest saadud puur on juba teist kuud meil). Kaside puuri saamisega probleemi ei olnud, aga eks autos läks ikka kisa lahti. Draakon muudkui kraapis, lootis, et läbi põranda saab põgeneda, ja samal jal tegi nii kurvad mjäud, et mul oli temast nii hale. Pisike piiksus oma puuris ja siis avastas, et ta suudab üleval luugi lahti lükata ja sealt põgeneda. Põgenemseni ta ei jõudnud, aga sõit Luunini tänavale oli hirmus pikkm kui vahepeal üritasin ühte kätt puuril hoida, et ta mööda autot ringi ei hakkaks tuiskama. 

Jõudsime õnnelikult kohale ja kassid autost välja tõstes kadus ka nende nutt. Ju olid veel rohkem hirmunud kui enne. Draakonil oli plaanis vaktsineerimine, Pisikesel vaktsiin ja kiibistamine. Alustasime Pisikese paberitest (passi eest tuleb 2 eurot maksta), aga siis tuli loomaarst ja ta ütles, et teeme suuremale süsti ära. Draakon oli kosunud, kaal 4,13kg. Ja siis läks raskeks. Ma võtsin ta sülle ja ta oli okei, aga kui süstlaga läheneti siis ta läks pööraseks... teisel korral tahtis vist tõesti tuld pursata, ma polnud teda kunagi veel sellisena näinud (ja ma arvaisn, et Pisikesega kohtudes oli ta kuri...). Lõppes nii, et Draakon tuli süstimispuuri panna ja siis sai vaktsiin ka kenasti tehtud. Pisike on aga selline tuisupea ja püsimatu, et tema süles hoidmine on ka üsna raske. Õnneks ta siiski nii kurjaks ei saanud ja vaktsiini ajal püüdis ikka põgeneda ja piiksus. Kaaluks oli vist 1,2kg, et kosub jõudsalt. Mul ei ole nii ammu väikest kassipoega olnudki, et ma ei teadnudki, et neid vaktsiine tuleb kolm kuud järjest teha... Kiibistamise lükkasime aga arsti soovitusel edasi, selle saab tehtud märtsis, kui Pisike operatsioonile läheb, sest ega kiibi panek eriti valutu just pole, aga siis on ta juba niigi narkoosis ja saab kaks asja koos teha. 

Nii et Pisikesega jaanuaris jälle arstile. Draakon saab aastake rahus olla.

Minu meelest on ikka natukene kummaline, et kiibistamine ja kiibi registreerimine ei käi kokku, neid ei reklaamita ega müüda koos. Kiibistamisest ei ole ju kasu, kui seda omanikuga ei seo. Ma saan sellest aru, kui on tõuloomad, et esialgu kiibistatakse ja pärast müüki uus omanik registreerib oma nimele. Aga muidu võiks ka ju olla.. lihtsam ja odavam või kohe hinnakirjas olla kiibistamine+kiibi registreerimine. 

Sõbrapilt.

Koduteel.

Koduteel ei tulnud piuksugi.

Leia mind. 

Selline lugu, et kui Daakon minu jalgade juurde magama tuleb, siis tuleb Pisike ka ja siis nad rõõmsalt magavad. Iseenesest võiks nii ju hommikuni välja minna, aga vahel on vaja öösel vett juua või tualetis käia ja selle peale teevad kassid silmad lahti. Alles paar ööd tagasi oli Kaaslane hädas, et Pisike ärkas poole öö ajal ja sättis end siis tema padjal ja pea juures sisse... ja kui nurrumootori tööle pani, siis ärkaski Kaaslane üles, sest ei saanud enam magada. Täna öösel äratasin mina kassid ja Draakon läks kuskile uudistama. Selle peale ei tahtnud Pisike enam üksi jalutsis magada ja tuli minu padjale ja juuste sisse. Mul ei ole midagi selle vastu, kui kass jalutsis magab, aga padjast hoiaksin ta eemale. Ütleme nii, et täna öösel eriti ei õnnestunud, sest ma muudkui tõstsin ta ära ja tema tuli tagasi, näris mu juukseid, nurrus, seadis end sisse... oeh. Õnneks läks ta lõpuks Kaaslase padjale :D :D 

Trennipäevik 26.11.-02.12.2018

48. nädal

Üsna metsa läinud nädal. Plaan oli oma plaanist kinni pidada, aga siis tuli talv, külm tuul, miinuskraadid ja lõpuks lumi. Need aga ei sobinud minu jooksuplaanidega kokku. Sest noh külm ona libe on. Nii jäid sel nädalal kõik jooksud ära ja ma mõtlen, et aeroobseks trenniks pean hakkama vist tõesti jõusaali minema ja seal ratast sõitma või mäkkekõndi tegema, sest lindil jooksmine... nope, pole mulle. See aga tähendab seda, et ma lähen iga päev pärast tööd kohe trenni ja jõuan koju pärast poolt 7 (va, kui sa tööpäeva alustada 06:45). Mõni päev tahaks ju varem koju saada. 

Esmaspäev - ringtreening 50min. Alguses läks aeg väheke kaduma, sest vaatasime jõutõstmise EMi, kus enda tuttav võistles ja tegelikult sai poole silmaga seda terve see aeg jälgitud. Treener näitas harjutused ette ja pidi siis ise ära minema. Mul jäi lõpp natukene tegemata, sest pidin juba bussile kiirustama. Selline natukene "Mõh" trenn oli.

Teisipäev -  külm oli, aga kõndisin 5km koju. 

Kolmapäev - jõusaalis ülakeha 50min, ilmselt jäin seal alguses jutustama, sest muidu oleks ju tunnike täis tulnud... Ja lõpus jäi miskit vist tegemata, sest kell tiksus täis. Aga rinnalt surumisele panin nt 2kg juurde ja ise olin väga rahul. Väikesed edusammud ikka tulevad kuskilt. 

Neljapäev - olid teised tegemised. puhkus.

Reede  - eelmine õhtu vaatasin kalendrisse ja sain aru, et jalapäev tuleb edasi lükata. Leidsin ühe kolleegi, kes minuga Luunjasse võistlema tuli. Olime varakult kohal (enne kella 16) ja pidine üle tunni ootama, et teisi võistlejaid ka tuleks. Naiskonda mul polnud, esialgu sõitsin vaid enda eest ja oi, see on ikka raske. Lõpuks saime ka ühe segavõistkonna kokku. Õnneks ati segavõistkonnas armu ja pidi sõitma vaid 250m.

500m sõtsin 1.48.2.  Natukene kehvem aeg kui oktoobris. Aga no ikka - pool distantsi OK ja siis ei jõua enam üldse. Tiitlit kaitsesin ikka. Pärast sõitu oli nii raske olla, kurk valus, hingetoru valus, nõrkus kehas, jalad valusad... ei teagi, kui kõrgeks pulss läks, sest randmeandur ei jõudnud järgi (ja üldse sõudmisel see eriti õiget pulssi ei anna).

250m aega ei tea, eks sinna läks see vahetus ka sisse ja nalja sai. Võitsime 2sajandikuga, nii et oli väga tasavägine värk. 

Õhtul käisie veel külas, nii et magama sain kella 1 ajal. 

Laupäev - ja selline imelik lugu, et ärkasin juba pool 9. Tuba li jahe ja mõtlesin, e teen tule alla. Öösel polnud esikuust korralikult kinni tõmmanud ja nii olid kiisud suurema osa ööst koos veetnud... ehk vaibad rulli ajanud. Esialgu pidin meestega Lätti minema, et välismaa linnuke kirja saada, aga siis otsustasin hoopis trenni minna, sest polnud kindel, et hiljem jõuaks/viitsiks.

Tegin oma reedese jalapäeva ära - 75min. Alustasin üsna hoogsalt, üksi trennis ei olnud. 

Pärastlõunal sai mind kolm puudu jäänud unetundi kätte ja vajusin magama. Õhtul lugesin ühe raamatu läbi.

Pühapäev - 10h und ja palju parem olla, varahommikul olin üleval, Draakon mässas uksega, tahtis Pisikese seltskonda, niisiis kella viiest olid mõlemad kassid ja mingi hetk magasime kõik neljakesti voodis. Kaaslasel läks uni pool 7 lõplikult ära ja Pisike läks temaga elutuppa. Draakon ronis mulle külje alla ja nii me peaaegu kella 10ni magasimegi. Kui õhtul lükkas Kaaslane lund, siis hommikul oli minu kord... tänavale ma ei jõudnudki, enne sõitis mindi traktror sahaga mööda (wow). 

Aga käisin kirikus ka (kõnd 4km). Nii et puhkepäev, aga sammud peaksid täis tulema. 

Järgmine nädal... ma ei tea, mis ma kolmapäevaga teen. Tahaks kauem magada mitte kella 9 trenni minna, aga eks näis. Reedel vast varajane trenn ja siis mõtlen, mis nende aeroobsete asjadega saab. 

Draakon uurib, mis värk väljas on... tagaots värises :P

Pisike polnud väga rahul selle külma asjaga.

Mul oli puhkus

Nii näitas vähemalt tööajagraafik. Kolm vaba päeva oli mul tõesti. Ja kui ma eelnevalt olin mõelnud, mida peaks puhkuse ajal ära tegema, siis ega ma suurt midagi ei teinud. See kolm päeva... on ainult kolm päeva. Trennid tegin ära nagu olin planeerinud. Lugesin raamatuid, tahtsin küll iga päev ühe lugeda, aga nii palju siiski ei jõudnud, sest vahepeal olid ka teised tegemised ja toimetused. Sellega meenub see, et ma pole viimasel ajal oma raamatute nimekirja just täiendanud (kui 100 raamatut täis, siis teen eraldi postituse, kus on kogu nimekiri ja paar lauset juures iga raamatu kohta). Kaheksa veel ja siis ongi ilus sada täis. Vahepeal olen ka ühte sarja vaadanud - 12 Monkeys, mida sai alustatud ju Vaksali ajal ja siis olnud mul üle 2a pausil. Meil on Netflix ja sealt on seda tõesti väga mugav vaadata, aga seal on vaid kaks hooaega, et edasi pean ikka arvutist vaatama. väga segane sari ikka ja vahepeal oli tunne, et peaksin uuesti algusest alustama (no esimesest hooajast oli ka peaaegu 3a möödas), aga ei hakanud, sest tundub, et see ajatelg on seal ikka väga sassis. Teinepool vaatab aga Luciferi, seda vaatasin omal ajal üks-kaks osa, nüüd olen vahepeal kõrvalt tegevust jälginud, aga kuna kellelegi siin on puhkus, siis varsti on tal kõik osad vaadatud. Puhkuse ajal tahtsin jälle riideid sorteerida, sest varsti-varsti on garderoob kohal. Mõned said sorteeritud, aga kõigeni ei jõudnud. Paraku kõik üleriideid meil sinna ikka ei mahu, kuskile tuleb nagid panna ja rippuma lähevad pigem siis sellised viisakamad riided. Eks näis, kui aeg täis on. Paremaks teeb see olukorra niikuinii. Siis saab kuusepuu ka teise tuppa panna (pisikese), aga ma juba kujutan ette, kuidas Pisike selle peal hüppama hakkab. Vahepeal on sõbrannad ka õhtuti külas käinud, et väikest karvapalli nunnutada, kahjuks see karvapall ei püsi üldse paigal ja nii on teda raske ise ära väsitada. Vahel on nad koos nii nunnud ja siis pead ikka korrale kutsuma, sest kui üks must pallike punasele kogu aeg selga hüppab, siis ühel hetkel hüppab Draakon vastub. Ja siis nad nurruvad ja magavad nii lähestikku ja Pisike läheb Draakoni järgi voodisse magama. Ööd on Pisike siiski esikus, sest ta võib seal tekkide all ära kaduda või teine asi - nad ei pruugi öösel magada, kui ühes ruumis on. Järgmine nädal lähem loomaarstile terve perega, ussirohu andmine läks väga hästi, Draakoniga lihtsamlt. Kiidan kiisusid. Vahepeal oleme ühistukoosoleku teinud ja kes on juhatuses? Eks viie korteri peale pole ka väga palju valikut. Panime erinevaid ideid ja plaane paika, esimene asi, mida teha saame on see, et muudame autode parkimiskoha ära ja hoovi enam ei sõida. Kui nüüd liiga suur talv peale ei tule, siis saame selle ära teha. Kinnistu tõttu on korteriühistu meil kahe maja peale (kokku viis korterit), aga maja asju ajame muidugi eraldi. Eks teatud asjaolusid ole ja näis, kuidas me neid lahendama hakkama, aga uute naabritega on vahva. Nad on ise toredad, nad on tegusad ja neil on kass ja taks! 

Tundub, et Omnivas on pakid liikuma hakanud, olen lausa kaks pakki juba kätte saanud. Aga enda telefoni kaitseklaasi ootan juba üle kahe kuu. Aga ega ma siis rohkekme nda pakke ootagi, pigem venna ja ühe sõbra pakid. Kusjuures lõpuks ometi on Eeden uuetsi korralikult avatud ja enam ei pea sinna kuskilt tagant sisenema! Uudistamas ma käinud ei ole, sest seal on liiga palju rahvast. Aga Omniva on väga õige külje peal ja jääb mul kenasti teele. 

Pst. Vahepeal on toas nii vaikseks jäänud, et oleks aeg otsima minna, kuhu Pisike end magama sättis. Draakon on turvaliselt minu lähedal. Kusjuures täna hommikul magasin ma sisse, mitte nii palju, et tööle hilineda, aga piisavalt, et tunda end rokem puhanuna ja hommikul kiirustada. Ikka selline hommik, kui selga panin ka kleidi ja kontsaga saapad, et bussipeatusesse pidi ikka kiirustama. Magasin sellepärast, et ma ei seadistanud äratust - teen seda muidu igal õhtul uuesti. Täna hommikul ärkas Draakon õigeagselt, ma veel mõtlesin, et miks ta ära läks, oli teine nii kenasti meie vahel. Ja siis mõtlesin, et kuidas see hommik nii kaua kestab, et miks äratus ei helise. Ja mõtlesin lõpuks kella vaadata ja äratusest oli kenatsi 30minutit üle juba läinud.. (magasin vähemalt 8h täis).