Monday, June 18, 2018

Trennipäevik 04.06.-17.06.2018

23. ja 24. nädal

Trennipäevik ei ole läinud puhkama, tegelikult oleks aeg hakata hoopis rohkem ja korralikku trenni tegema. Kirjutan kiiresti kaks viimast nädalat kokku, see ei tohiks olla raske, sest esiteks pole mul mälu (mul endiselt pole kommet päeva lõpus asjad kirja panna, et hiljem asjad meeles oleks) ja teiseks olen ma nii palju lulli löönud, et mul polegi suurt midagi kirja panna. Nii saavad asjud ju vaid paremaks minna :)

Samme on päeva jooksul endiselt väga vähe. Alles täna liitusin selle Endomondo väljakutsega, mille Britt lõi... ma ei tea, kuidas ma kuus selle 100km täis saan. Aitaks vaid see, kui hakkaksin õhtuti mingeid jalutuskäike tegema (vms), teine variant oleks töölt jala koju tulek, AGA kuidagi peab ka tööle minema ja tõuksiga saab kiiremini.
I
Esmaspäev - tõuksiga tööle, siis Tammele ja siis koju (kokku u 13km); pool 18 välitreening Tammel (venitusega 72min). Trenn oli tore, aga raske... või noh minul oli raske. Pärast olingi nii kurb, sets midagi ei jaksanud teha. Praegu on veidi positiivsem. 
Sammud: 9585

Teisipäev - läksin tõuksiga tööle (u 5km), aga koju mitte, oli tegemist. Tuul ja ilm tahtis nutma ajada.
Sammud: 6759

Kolmapäev - Trastar Temposari Rahinge etapp. Ikka veel oli neil mind naljakas seal tõuksiga näha, jap, mul oli ka, ja tõesti üks kodar oli lahti... juhtub. Tuul oli veidi vaibinud, aga siiski liiga-liiga tugev. Tuul oli vastu, siis kõrvalt tugev, vastu, kõrval, korra tagant, vastu, vastu, vastu... no ikka nii, et mäest alla ei saanud ma tempot üle 22km/h, no ei liikunud. Kurb oli. Sõit lõppes Rõhul ja sealt oli vaja tagasi ka sõita. Mul endal oli tunne, et tagasisõit oli mul kiirem (ja pulss madalam) (tegelikult päris nii polnud). Nojah. Aga kuna naisi oli vabaklassis ikka kolm, siis olin ma jälle seal kolmas või kokkuvõtlikult kolmas, ma täpselt ei teagi.
14,6km - 47min54sek? (ma ei tea, kas parandasin protokolliga aja õigeks), keskmine kiirus 18,34km/h... noh selle tuulega võib isegi rahul olla. Ja tagasi sõitsin 9,5km, et autoni jõuda ja koju minna. 
Sammud: 9887


Neljapäev - tõuksil kokku 13km, kulgemine. 
Sammud: 5468

Reede - millegi tõttu läksin autoga tööle... ja hiljem liikusin linnas (kõnd 5,75km). 
Sammud: 17 661

Laupäev - und oli vähe, ärevus oli ka, kell 8 oli juba start ja nii algas sõbranna pulmapäev. Imeilus laulatus, suurepärane pidu, mõnus seltskond. Kõik oli imeline!
Sammud:  2032 ehk suurem osa päevast kellata ;)

Pühapäev - öösel lõin tantsu, selg oli märg... enne keskööd ei saanud väga tantsu lüa, sest kaaslane oli pruutpaari valvur ja pidi turvama :P aga hilje keerutasime palju-palju.
Ja kui pärastlõunal koju jõudsime, siis olin täiesti kutu ja ülejäänud päev läks muul pooleli mgades, pooleli uimerdades. 
Sammud:  2588, öised tantsud olid kellata ja päev oli tõesti uimane


II
Esmaspäev - kuigi olin lõplikult juba pool 9 magama läinud, siis kella kuuene ärkamine oli väga raske. Kaks vähese unega ööd tegid oma töö. Tööle ma sain ja trall hakkas pihta (asendused). Tõuksil kokku taas umbes 13km ja viimane sõit sellest paduvihmas. Trenn oli Tammel, tore oli, endiselt raske, ajaliselt tunnike, sest venitus jäi paduvihma tõttu ära (ma istusin tükk aega puu all ja mõtlesin, et kas hakkan ikka koju minema). 
Magama läksin taas mingi 9 paiku.
Sammud: 7994

Teisipäev - tõuksiga tööl käik 10km. Ikka oli väsinud, läksin magama enne 22.
Sammud: 6268

Kolmapäev - tõuksiga tötöle 5km ja koju peaaegu 7km (eriti tubli :D), õhtul käisin kinos ja sain mõned lisasammud. 
Sammud: 9486

Neljapäev - tõuks kokku 12km, kulgemine.
Sammud: 6673

Reede - tõuks kokku u 16km, õhtul sain cross 29er'i ja õppisin sellega sõitmist... ehk lõin jalad siniseks. :)
Sammud: 6455

Laupäev - käisin tõuksiga Lähtel - 30,46km 1h39min; avg 140x'; avg speed 18,29km/h (Transtar temposarjal oli pulss 169x', kiirus vaid veidi suurem... milline ilma ja ratta vahe). 
Lisaks jalutasin 5,7km. Õhtul viisin tõuksi ära ja sõitsin 3,3km veel.
Sammud:  12 620

Pühapäev - puhkus maasikate keskel, suitsusaunas, tiigis ja õhtul #coffeedate , sest möödus kaks aastat meie esimesest kohvi õhtust :) :*
Sammud:  5715

Tõukeratas kokku 54,93 + 92,88 = 147,81km 

Tuesday, June 12, 2018

Ükskord oli puhkus

Puhkusest on nii palju aega mööda läinud, et see tundub juba väga kaugel, värsksed emotsioonid on kadunud ja ilmselt ei mäleta ka enam, mida sai tehtud või ei saanud. Mõned pildid ikka kuskilt leidsin ja vaatan, kas kalendris ka midagi on, mis päevi meenutab. 

Kui ma enne puhkust ilmateadet vaatasin, siis lubas see vihma, vihma, vihma. Nädal enne oli ju soojalaine olnud. Sel hetkel, kui mu puhkus algas, tuli taevst alla selline vihm, et ma sain selle ajaga läbimärjaks, kui jooksin autosse. Jah, pidin tõuksiga koju minema, aga vihm lähenes ja Kaaslane tuli järgi. Tõuks jäigi sel päeval tööle. See oli ka ainus vihm, mis selle kahe nädala jooksul maha sadas. Küll aga võttis see korraks ilma väga jahedaks - 19.mai oli ju Tallinnas Maijooks, ilm oli päikseline, aga külma tuulega ja tegin endale veidi liiga (sest olin alles just terveks saamas). 
Pühapäeval oli juba veidi soojem, aga enesetunne kehvem, aga pärast seda hakkas paremaks minema. 
Esmaspäevast ei mäleta suurt midagi. Soe oli. Käisin õe kassile süüa andmas ja selle raames sain tõuksiga ringi sõita. Teisipäeval olin pikalt voodis, lugeisn raamatut ja jõin hommikukohvi ja kell 12 sain vana tuttavaga linnas kokku. Mina jõin siis päeva teise kohvi, aga tema sõi juba lõunat. Kord aastas kuskil kohtume ka, siis kui mul puhkus on ja tema lõuna ajal linna satun. See oli see tore päev, kui sai palju kõndida. Sets uuesti koju jõudes võtsin Kaaslasel käest kinni ja läksime uuesti linna- Gaudeamuse kohvikusse lõunatama ja magstoiduks jäätis Rüütli tänavalt. Ja palju samme. Ja õhtul sain veel sõbrannaga kokku - jälle linnas. 
Kolmapäeval oli taaskord väga soe ja mõnus, oli aeg ujuma minna. Kaugele minema ei hakanud - Kabina karjäärijärve äärde, leidsime varjulisema koha ja sai natukene päikest ja ujuda. Ma läksin üllatavalt kiiresti vette :D sest vesi oli tõesti soe. Tavaliselt võtab see mul ikka mitmeid ja mitmeid minuteid. Õhtul oli mul Kavastus temposõit, see oli raske. 


Kabinas
Neljapäeval oli mul soov matkarajale minna ja oli hea mõte piknikukorv kaasa võtta. Äkki oli Tammeluha matkarada? Mitte väga kaugel Tartust, järvede juures, ilus mets ka. Seal on head mustikametsad. Ega ma matkarada eriti ei uurinud, ravasin, et kõnnime ümber järve ja küll leiame ka mõne ujumiskoha... aga päris nii ei olnud. Ideaalset ujumiskohta ei olnud, aga ühe hea koha leidsime siiski, päike paistis, putukaiid ei olnud, ainult vette minek oli natukene läbi kõrkjate ja mina jätsin jalanõud jalga (mis muidugi vees ära
tahtsid tulla). Pidasime piknikku ja nautisime päikest.

Piknik.
Vahepeal oli juba laupäev käes ja meil on sõbranna tüdurkuteõhtu. Sellest kirjutan eraldi :) Hästi vahva päev oli! Hommikul jõudsime käima veel ehituspoes, ostsime lõpuks mulla ära, et saaks seemnekesed mulda panna. 
Ja 27.mai oli juba Rattaralli, niisiis esmaspäeval oli vaja puhata. Ja lõpuks sai mulda peenrakastidesse ja asjad külvatud. Külvikalendrit ei uurinud, olin niigi hiljaks jäänud. :) 

Teisipäeval sõitsime Virumaale. Sai käia vanaema juures, õepere juures ja maale. Ema tegi niii head toitu, mõnus. Ajasin kassi taga, sest tahtsin pai teha, aga kass polnud nõus. Ühe koeraga käisime jalutamas ja päris õhtul sõitsime ka mere äärde ehk Võsule. Oi, seal oli tuuline. Päris päikeseloojangut ei jõudnudki ära oodata, aga natukene jalutasime, niisiis linnuke kirjas.

Võsu

Hoia mu käest

Trips.
Õhtul aitas ema veel kardinai õmmelda (ehk oli vaja lühemaks teha), mis tähendba, et meil on lõpuks kardinad ka olemas. Kohe parem on toas ringi joosta. 
Aga järgmisle päeval võtsime suuna Tartu poole ja tegime ühe järve ääres peatuse ka. Mina arvasin, et oleme Äntu Sinijärve ääres, aga ma lihtsalt ei lugenud silte :). Vesi oli seal külm ja sai vaid väga sulps tehtud. Kodus oli vaid väike minipeatus ja edasi suundusime Valgjärve lähedale. 
Numps kiisuke.

Suur sõber.








Virumaal üks kivi, mis väiksena nii kõrge tundus.

Ühe Karlova karvikuga.
Üks õhtu käisin ühel sõbrannal külas ja teisel õhtul teisel. Üks homik tegin pannkooke. Lugeisn raamatut. Püüdsin vahepeal päikest püüda ja tõuksida, aga palavusega see viimane eriti ei õnnestnud. 
Esikut sai ka tehtud... aga lagi tahaks ikkagi siiski veel natukene pahtlit. Ja endiselt pole aknalaudasid, mistõttu pole saanud liiste kinni panna. 

Üks hommik tegin pannkoogihommiku.


Üks magustoit. Ma ei mäleta, kas olen öelnud, aga meil sõbrannadega on õhtusöökide korraldamine - iga üks teeb ja käime söömas.. ja kui ring täis, siis alustame otsast. Nii mõnus.




















 ----
 Ja ühel ilusal õhtul käisime Võrus.
@lilyjanviitakphotography
@lilyjanviitakphotography







Sunday, June 10, 2018

09062018

Nutipolitsei ja pruutpaari valvur
Imeilus päev oli.




Ja liiga väsinud, et pikemalt kirjutada üldse millestki. Usun, et lähen magama ära :)

Thursday, June 7, 2018

Aitame! - What would you do if a person you love would be dying?

Mõni päev tagasi jagas väga väga hea sõber oma tulevase äia terviseprobleemi.
 
Tal diagnoositi selline tõsine haigus nagu amüloidoos (linkisin lihtsalt inimene.ee saiti, sest seal tavainimese jaoks see lihtsamas kirjas). See on kogu organismi haarav haigus, mille korral erinevate elundite rakkude vahele koguneb lahustumatut valku amüloidi. Prognoos pole hea. See on endiselt üsna vähe tuntud haigus ja pole sellist rahvusvahelist ravi, mida kõikjalt saab. Londonis on Amyloidosis Center ja hetkel on parim valik minna sinna ravikuurile. Teatavasti aga maksavad kõik sellised ravid väga palju ja seetõttu nad abi paluvadki.
 
Omapoolne panus on võimalik teha järgmisel lehel ja iga ülekanne on abiks:
 
Meesterahvas ise on poolakas ja seetõttu on eespool poolakeelne tekst, all leiab ka ingliskeelse.
Gogetfunding on selles suhtes hea lehekülge, et sealt saab kätte selle summa, mis koguneb (ka siis, kui terve summa kokku ei tule) ja kogunenud raha on võimalik kasutada ka sellel perioodil, kui see korjandus toimub.
 
 

Tuesday, June 5, 2018

Väljas oleks nagu augusti lõpp. Sellise jaheda augusti lõpp. Tuuline, vihmane, külm.
Sel aastal mais vist ahju tuld ei teinud... hästi ei mäleta, aga minu meelest ei teinud. Möödunud aastal sai veel mais korduvalt tehtud ja juuniski...
Ja siis tuli tänane päev. Kou jõudes panin kohe teise pikavarrukaga asja peale ja jäin mõtlema, kus mu villased sokid on... ei meenunud, panin lihtsalt teise paari sokke jalga.
Ja tegime ahju tule. Viies juuni, miks ka mitte, kui vahepeal on olnud mitmenädalane soojalaine.

PS: ma ei tea, kuidas homme selle tõuksiga peaksin 15km sõitma keset põlde... lubab samasugust tuult. Ma loobuksin, aga mul on juba makstud. 

Monday, June 4, 2018

03062018

#lilyjanviitakphotography

Kui trennis on kurb...

Mul on selline tore treener* (*okei, viimasel ajal ei ole ma just eriti palju tema trennide skäinud, pole enam jälginud kava... aga treener on ta ikka), et sellisel soojal ja rohelisel ajal pakub ta võimalust, et saame teha välitrenni Tammel. Ma ei mäleta, kas ma möödunud aastal ka käisin, aga 2016 käisin küll. 
Ja täna tuli trennis nii suur kurbus peale. Nii raske oli... nagu kõik oli raske. Kõik. 
Alustuseks tegime ühe väikese sörgi. Jalad ei liigu, samm on lühike, ei jaksa ka. Seejäel tegime üsna korraliku soojenduse erinevalt liikudes sh ka erinevad toengud (toengus ja hüppad jalgadega juurd,e kõnnid kätega ette ja hüppad jälle või ühe jala kaupa või esimene harjutus tahapoole liikudes jne). Eks toenguharjutused ongi minu jaoks rasked, sest randmed ei ole väga koostööaldid. Kusjuures üks päev rohisin ajas ja sain aru, et ka haaramisliigutus on minu jaoks üsna raske. Esialgu haarab käsi täitsa normaalselt, aga väsib väga ruttu ja siis läheb selliseks kangeks. Ilmselt ka see ka liigestest. Ei tea. Aga see trenn. Kui see pikk soojendus oli tehtud (reied juba tulitasid), siis tegime tabatat ehk 20min tööd ja 10sek puhkust ehk teist tööd. Alustasime kükkidega, pausi ajal pidi all hoidma. Siis tegime piirde juures kätele pealthaardes ja althaardes (seda jõudu polnud üldse). Siis tegime jälle jalgadele etteasted ja taha. Siis tegime plangus midagi. Siis tegime tähekest. Ja siis tegime puusatõsteid ja kõhulihaseid. Sörkisime veel ühe ringi. Ja venitasime. Ja tõesti. Kõik. Oli. Raske.
Pole jõudu. Pole võhma. Meel läks nii kurvaks. 
Kuhu mu vorm kadus? See võhm ja toonuses keha? See rõõm igast trennist?

Jalutama läks. Pikale ringile.

Ma tean, et minu prioriteedid on viimasel ajal (aastake) olnud hoopis midagi muud ja trenn on lihtsalt kõige kõrval ehk see ei ole nii tähtis osa enam minu igapäevast (kuigi päris trennita ma olla ei oska ega taha). Kui on teine prioriteet, siis ootaks, et saaks sellele pühenduda. Seda pole ka saanud juhtuda. Teed plaani ja siis juhtub elu. Millal selles vallas miski muutub... ei tea. 
Ma tean, et siin nurgas (diivanil teki all) istudes ja kommi süües (sest Kaaslase kolleeg tõi talle välismaa kommi ja ma ka proovisin) ei juhtu suurt midagi, meel läheb ainult kurvemaks. Oleks vaja midagi ette võtta. 
Ainult tõukeratast ei piisa. Eriti kui ma selliste tuultega oma trennid ära jätan. Oleks tagasi vaja lihastreeningut, korralikkut. Ja siis võhmatreeningut. Ja siis paiduvust. Ja siis võiks vahel sörkimas käia, sest antud hetkel ei saa ma üldse aru, kuidas ma kavatsen 10km ära joosta. 

Sellised kurvad lood ongi täna.

Sunday, June 3, 2018

Trennipäevik 28.05.-03.06.2018


22. nädal
Trenniminutite ja -kilomeetrite suhtes väga kesine nädal. Aga see-eest sai puhata, olla ja lihtsalt puhata. See ongi puhkuse mõte. 

Esmaspäev - taastusin rattarallist, jalad ei olnud kanged, aga reietagumised ja tuhar oli istuma asudes või tõustes tundlikud. Natukene kõndisin ka (u 4.9km)
Sammud: 11 313

Teisipäev - läksime Põhja-Eestisse. Õhtul jalutasime mere ääres ka. Puhkus!
Sammud: 11 937

Kolmapäev - Puhkus jätkus! Teel Tartusse tegime väikese ujumise peatuse. Tartus olime vaid hetk ja läksime edasi Valgejrve lähedale. 
Sammud: 5119

Neljapäev - endiselt puhkus! 
Sammud: 5974 + sammud kui kella polnud

Reede - viisin lõpuks tõukeratta sõitma. Tõstsin tallalaua kõrgemale tagasi, sest madala asendiga on linnas võimatu sõita. Tegin väikese ringi Luunja poole ka tagasi. Raske ja väsinud tunne oli, aga ilm oli ilus. Sõitsin väga rahulikult 10,19km ehk 1h15min, avg 132x', max 154x'. 
Sammud:  2509

Laupäev - päeval oli palju toimetamist ja nii jõudsin sõitma alles õhtul ja pikka ringi ei saanud teha, sest noh.. plaanid. Läksin edasi ja sõitsin siis tagasi ehk kerged 14,09km - 49min, avg 133x', max 157x'. 
Sammud:  3818

Pühapäev - hommikul käisin linnsas ja jalutasin 3,8km. Vahepeal lugesin ja olin päikese käes. Plaan oi teha pikk sõit ehk Lähtele ja tagasi... aga see ilm (ei, ma ei kurda). Ja sõitma jõudsin alles pärast kella 17, siis ei olnud päike enma nii kõrvetav. Võtsin ikka suuna Lähte poole, aga juba Jaama tänaval sain aru, et pikka pidu ei ole, tuul tahtis teelt minema viia. Tuju ajas küll ära... Praegu (kella saab 21) on väljas küll üsna tuulevaikne. Ma mõtlesin, et sõidan siis vähemalt 10km, et seegi midagi. Kergliiklusteele jõudes see mõte vaid süenes, tuul tahtis endiselt ära viia.. ja nii keerasin varsti otsa ringi ja sõitsin koju tagasi. Sellised kilomeetrid siis. Tõuks 10,22km, 37min. 
Sammud:  9553

Tõukeratas kokku 44,5km

Järgmine nädal tuleb kiire. Tagasi tööl. Ei tea, mis seal ootab. Homme tahaks ühe välitreeningu kaasa teha. Kolmapäeval on see temposõit. Ja nädalavahetus möödub pulmas. Tahaks sügsel Tallinnas maratoni raames 10km läbida, tekkis selline mõte.. ja tahaks seda ilusat sini-must-valget särki. 

Friday, June 1, 2018

37. Tartu Rattaralli, tõukerattal

Aasta 2013 jäi teisele blogiaadressile :)

Puhkusetrall on arvutist üsna eemal hoidnud, nüüd on aeg mõed mõtted ja muljed kirja panna. Alustame algusest. 

Eelmisel päeval oli tüdrukuteõhtu ehk natukene rohkem kui kaks klaasi vahuveini ja natukene vähe unetunde. Und oleks olnud piisavalt, sest päev algas üsna varakult ja lõppes täiesti viisakal ajal, aga kell viis läk mingiks hetkeks uni ära ja tagasi seda ei tulnudki. Suikusin küll kella kaheksani, aga sügavat und ei olnud, pidevalt vaatasin kella ja mõtlesin, et tahan nii väga magada. Nii tuli und kokku kuskil 4h, mis on natukene vähe, kui seljataga oli üsna väsitav, kuid imetore päev, ja ees ootas kuumus ja 56km tõukerattal.

Palavit ilma oli lubanud juba ammu ja üldiselt ma selle üle ei kurda. Ma eelistan sellist palavt ilma, kui külma, tuul ja vihma. Tuleb valida sobiv riietus ja teha vajalikud ettevalmistused - ka eelmisel päeval piisavalt juua. Minu murekoht oli aga tuul, ma tean, kuidas väsitab see vastu tuult sõitmine ja võtab kõik energia ära. Õnneks suurt tuult ei näinud ega tundnud, aga see ei tähendanud, et see tundidega muutuda ei või. 
Ja kolmas mure, kas ratas ikka sõidab ja vastu peab. Esimesel tõukerattaaastal oli mul varukumm kaasas esirehvile, vaja ei läinud. Siiani hästi läinud (ptui, ptui, ptui). Aga tagumine jooks tahaks vahetamist, üks kodar tuli lahti ja see ei mõju rattale hästi. Mul on mõnda aega juba kodus korralik pump olemas, nii ei pea ma enam kuskil tankas rehve pumpamas käima. 
laupäev

Minu stardigrupp oli 6001 kuni 6500, tõukerattaga ma vist ettepoole ei jõua ka, pole piisavalt kiire. Kodust mõtleisn otse stardikoridori minna, aga lõpuks viisin ikka mingi koti pakihoidu, käisin veel tualetis ja siis võtsin stardigrupis koha sisse - hoidsin ikka sinna tahapoole. Ma siiani imestan, kui kaua võtab aega, et saaks lõpuks rattaga liikuma. Läks üle 2minuti, et üldse liikuma saada ja üle 3minuti, et saaksin üle stardijoone.  Kogu see agus on üsna jube, vaata, et kellelegi otsa ei sõida ja ole valmis, et tehakse kõiksugu kummalisi manöövreid. 

Kohe esimeses kurvis kuulsin ühte kolleegi kaasaelamis, tõi kohe neratuse näole. 
Minu jaoks on see Riia mnt üsna pikk, algab ju kohe korraliku tõusuga ja eks natukene kurb on ikka, et kõik muudkui mööda sõidavad. Kõrvalt kuulsin teiste ratturite kommentaare,et "Näe tõukerattur". Tahtsin väga linnast välja jõuda, et oleks rahulikum sõita. Samas mulle väga meeldib see, et liiklus seisab ja ratturid muudkui sõidavad, nii uhke tunne!

Nõo poole liikudes oli minek üsna hea, oli selline mõnus tuuleke, mis natukene jahutas, asfalt oli mõnus, vahepeal alla mge ja liikus küll. Aga samal ajal oli mul juba niii palav ja raske. Pulss oli kõrgel. Kuskil 10kl jõudis minuni üks kiire tõukerattur (lõpetas sõidu mingi 2h32min), enne seda olin kuulnud, et minu ees on üks tõukerattur veel, mõtlesin veidi ja teadsin küll, kes see on. Vahetasime paar sõna ja seejrel liugles ta oma kiire rattaga edasi. Varsti tuli ka kiirem naistõukerattur, natukene muljetasime, aga ilmselgelt oli tema tempo minu jaoks liige kiire ja tema ratas veeres allamäge palju-palju paremini. Nii et varsti läks ta sujuvalt ees ära. Minu jaoks hea, et keegi minuga jutustama ei jäänud, sest see võtab ka nii palju energiat. Vahepeal möödus ka selliseid toredaid kaasaelajaid, kes ikka imestasid, et miks ma selle tõukerattaga seal olen. Sellisel puhul ma ikka üritan tõukerattasõitu ja - üritusi reklaamida. 
Juba 12. kilomeetril käisid mul kehas värinad üle, kuum ja külm. Hakkasin ikka ülekuumenema. Üritasin tempot hoida, et jõuda kenasti esimesse teeninduspunkti ja seal jahedat vett pähe kallata. Vahepeal möödusid need sini-must-valge meeskond (pilt all), üks nendets mu endine kolleeg. Ja vahepeal nägin ka ühte toredat kolmikut, kahjuks ei ole nendest hetkel ühtegi fotot leidnud (aga ma pole ka kõiki sportfoto pilte läbi vaadanud.. hkm neid fotosid on seal üle 18 000), aga neil oli selline kolmene ratas, et üks oli siis ees ja pärast sadulat läks raam paremale ja vasakule, kus siis olid järgmised sadulad. Ühed hammasrattad ja kett, kaks ratast... startisin praktiliselt nende kõrvalt ja tundus, et alguses oli neil raske, et tasakaal paika saaks, samuti ütlesid nad, et neil pole eriti pidurit, sest olid katsetanud Riiamäest alla sõitu ja see oli üsna hirmus olnud. Ma loodan, et nad lõpetasid ralli edukalt. 
Üks tuttav tuli kaugelt ja hüüdis, kas see olen mina. Vastasin, et mina jaaa.. soovis edu ja möödus. Hiljem nägime veel korduvalt ja jõudsin järgi. :)

Enne Nõo poole keeramist näitas üks autojuht mulle, et ma olen lollakas. Vähemalt tundus, et see oli minu pihta, sest kedagi teist läheduses polnud. Aga ei saanud aru, kas lolalkas, sets toimub selline üritus, või lollakas, et sõidna tõukerattaga... või mõlemat? 

Nõos jõin vett, kallasin vell pähe, võtsin spordijooki ka ja palusin pudelit täita, et sinna jahedamat vett saada. Jääkuubikud olid mu rattapudelist juba ammu ära sulanud. Pärast jahutavat vett läks kergemaks küll, korraks sai organism mingi särtsu sisse. Lisaks polnud tuult, oli langusi, täitsa mõnus. 
Kambja poole vurades möödusid vaepela jälle mõne,d kes ajasid veidi pikemalt juttu ja ei suutnud uskuda, et kavatsen sellega lõpuni sõita. Nende jaoks tundus see liiga ulmeline. Tõukeratturid sõidavad rattarallit juba päris mitmeid aastaid, aga näe, ikka suudame üllatada. 

Kambjani oli päris tore, vahepeal sõitis mul kiirabiauto taga... siis ei tunudud end väga turvaliselt, tundsin, et keegi jäletab mind ja peaks kiiremini sõitma, aga jaksu ei olnud.
Kambjas oli liikluses reguleerimine natukene nihu, igal juhul sõitsid veel autod, kui mina juba pöördel olen. Kui Kambja läbi, siis tulid langused, see oli tore. Kahjuks ei olnud teekate päris super, aga minek oli üsna hea, pulss läks alla ja jalad puhkasid. Nägin ühte kitskest, kes ehmus ja kiiresti metsa jooksis. Laskumisel sai mõnest ratturist ka mööda. Ja laskumisega sain kiirabiautost ka lahti. 

Aga on ju teada, et pärats igat laskumist on ka tõus? Ei jäänud ka see tulemata. Tee oli minu jaoks võõras. Kõik tõus ei olnud ühes tükis, vaid olid väiksemad tõusud, vahepeal natukene kergemalt ja siis jälle tõusule. Tatraorgu igatsesin seetõttu, et seal oleks saanud korraliku laskumise (max kiiruse), samas ühe hooga sealt üles... ei, see poleks tore olnud.
Üldiselt vaatasin ma ka kella, sest eesmärk oli jõuda kolme tunni sisse ja vahepeal olin kuskil aega kaotanud. Laskumised olid mõned minutid tagasi toonud, aga siis ma veel ei teadnud, et nüüd alles hakkab raskeks minema. 

Jõudsime Põlva mnt ja suund Tartu poole. Tee oli hea, aga tuul oli nii vastu, plats oli lage. Mul oli juba mõte, et kui me siia teele jääme, siis ma ei jõuagi Tartusse, sest #seetuul. Kui nägin, et pöörame sellelt teelt ära (ma ei tutvunud kodus rajakaardiga), siis olin esialgu üsna rõõmus, sest mõtlesin, et ehk saab metsa sisse, kus tuult vähem. Kohe oli tulemas ka Vana-Kuuste teeninduspunkt. Vahetult enne seda läks üks tõukerattur mööda, ma ei teadnudki, et ta sõidab ja olin väga üllatunud, et ta alles nüüd möödus... aga ju tegi rahulikumat sõitu (üks meie kiiremaid muidu). Pudelist valasin veel vett pähe ja palusin seda täita, jõin ka spordijooki, süüa ei võtnud, polnud aega närida, pidin ikka kolme tunni sisse mahtuma. Jäänud oli 20km ja olin täitsa varuga sõitnud.

Aga siis läks raskelt. Teekate oli halb. Jälle tulid tõusud, ikka veel oli tuul. Kilomeetrid läksid nii aeglaselt. Jälle oli mul kiirabiauto taga. Languste ajal tegi tuul oma töö ja puhata ei saanudki, oh ma ootasin, et saaks mõnele teisele teele. Samas mõtlesin, et küll viimased 10km üsna kiiresti lähevad. Tempot oli nii raske hoida.

Kõhukotiga oli mul telefon kaasas. Igaks juhuks. Kui oli jäänud umbes 11km, siis saatsin Teiselepoolele ära juba varem valmis kirjutatud messengeri sõnumi, et mul läheb veel kuskil 30min. Nii ma arvasin. Valesti. :) 
Kui suund juba Ülenurme poole oli, siis oli teekate palju parem, aga ikka oli raske, polnud enam jõudu. Ma ei mäletaks, et ma viimastel aastatel oleks cola peatust teinud, aga sel korral tegin, lootsin, et saab natukene energiat ja saab lõpuspurdi teha. Minutid tiksusid ähvardavalt. 
Kui Ülenurmest Tartu poole minemas peaks minema aina paremaks, sest finiš paistab, tuleb Ringtee tänav ja alla mägi ja hea minekuga Turu tänav... siis kõik oli vastupidi. Tuul oli nii vastu. Jah, Ringtee tänaval sai natukene puhata, aga Turu tänaval oli sõit hambad ristis ja finiš tundus nii kaugel. 
Finišisse ma jõudsin. Alla 3tunni nagu oli eesmärk. Ülekuumenenud ja nii väsinud. Kopp oli ees. Päike oli piisavalt kõrvetanud. 

Kaaslane ootas mind tublisti finišis. Oli üllatunud, et mul lõpp nii kaua läks.. eks ma ise olin ka. 
Viisime ratta hoidu, võtsin koti, sain hõbemärgi ja võtsin isegi süüa. Tublisti sõin natukene suppi. Ja siis läksin koju puhkama. Pikutasin tükk aega, oli korraga kuum ja külm, lõpuks sain pessu ka. 



eesmärk oleks kiirus vähemalt 20km/h... ehk järgmine aasta (eelmine aasta oli)

aeglaseim esimene, sest panin ka kella kohe tööle (aga natukene pidin hiljem aega parandama, sets olin seaded muutmata jänud) ja kiireim kilomeeter oligi kuskil seal Kambja ja Põlva mnt vahel.


üks kord naeratasin ka, kui pilti tehti. Foto: Kayvo Kroon
Jäin Postimehe galeriisse ka. Pilt mulle iseenesets ei meeldi, halb nurk. Foto: Postimehe galerii, Sille Annuk
Olin mitu tundi kodus olnud ja jälgisin 135km aegasid, sest tahtsin linna minna, kui tõukeratturid lõpetavad. Kui nad jälle mõne punkti läbisid, siis arvutasin aegasid ja läksingi finiikoridori juurde kuskil 5minutit enne nende jõudmist. Nende aeg tuli kuskil 6h15min ja 135km tõukerattal Lõuna-Eesti maastkul! Kaks tublit meest ja naised tuult tegemas. Supertublid!



sini-must-valge. Foto: Postimehe galerii, Sille Annuk


Udune, kaamerat ei kontrollitud. Aga pildil tublide 135km distantsi lõpetajatega

Jagasin ka enda fb-s rõõmu, et sai ikka tehtud ja kirjutasin, et raskeim sõit (mõtlesin küll rallit, aga üks kommenteerija sai ilmselt aru, et kõikidest sõitudest kõige raskem; hiljem parandasin enda sõnastust). Ja too kommenteerija küsis, et "Ometi oli suhteliselt lühike distants? Palav ilm tegi raskeks?". 56km tõukerattal pole sugugi lühike distants. Meie, tõukerattaürituste maratonid on kuskil 30km, niisiis sõita pea 2 tavalist maratoni, see on tõesti pikk distants. Mind natukene üllatas see kommentaar, ma ei teagi miks... Aga selgitasin talle ka, et 56km on tõukeratta jaoks tõesti pikk.



Veel saab registreerida Pärlijõe tõukerattamaratonile!
Sel aastal soaleb kickbike loosimises, kui osaleda juba vähemalt ühel pikal maratonil (iga maraton annab ühe hääle, kui osaled kõigil, siis saad ka veel ühe lisahääle). Nii et võiduvõimalust on kõigil! 


Sunday, May 27, 2018

Trennipäevik 21.05.-27.05.2018

21. nädal
Mõtlesin küll, et täna kohe kuidagi ei viitsi neid numbreid kirja panna, aga parem on see ikka ära teha ja rattaralli kohta eraldi postitust. Tahtsin nädala sees ka puhkusest kirjutada, aga nüüd vaatan, et seda ei olegi jõundud. Sellest siis mõni teine kord. Tundub, et puhkus ja ilusad ilmad mõjuvad sammudele hästi, suurem osa päevi on üsna eeskujulikud.


Esmaspäev - pidin ühele kassile minema süüa andma, nii oli see hea ühendada tõuksiga. Eelmisest päevast oli jalad veidi kanged ja võtsin üsna rahulikult, eks tempo oli kindlasti aeglasem kui päev enne, aga jälgisin pulssi, et keha taastuks. Tõuks 22,71km 1h22min34sek, avg 133x' max 155x'.
Ja lisaks kõndisin ka, tegelikult rohkem kui kellega kirja sai (4,4km)
Sammud: 11 528

Teisipäev - tõuksist võtsin puhkepäeva, aga ilus ilm ja kõndida sai parasjagu. Käisin kolm korda linnas ja kokku tuli üle 11km.
Sammud: 19 61

Kolmapäev - päeval puhkasin (sammude arv), käisin ujumas, lasin päikest ligi ja õhtul läksin sõitma. Nimelt toimub selline asi nagu Transtar temposari, kus tublid ratturid muudkui sõidavad... üksikstardid ja kihutavad, oi nad on kiired. Möödunud aastal käisin seal korduvalt vabatahtlikuna abis. Sel aastal ütles treener, et võiksin kaasa sõita - turvatud rada, asfalt, mida veel tahta?! Alguses oldi veidi ebavlevad... aga no kui ma võita ei taha, siis võin ju sõita, sest ilmsegelt tõuksiga ei võistle, lisaks on seal mngi eraldistardivarustus? (vähemalt pikal distantsil). Ega mul mingit tunnet küll polnud, aga tuli minna. Etapp oli siis Kavastu-Luunja. Sõitsin sina kohale, sain numbri ja kiibi, vaatasin ilma ja mõtlesin, et ma jäängi sinna rajale. Nimelt oli lähedal üks suuuuuur ja tume pilv, tuul tõusis, järsku oli jahe ja vilu. Ja tuul oli vastu (nagu mida muud?!). Rajakaarti ma ka ei uurinud, aga stardis justkui öeldi, et minul sõit edasi ja tagasi (lühike distants vabaklass).
Startisin üsna esimeste seas, et see kiiremini mööda saaks. Samas teadsin, et minu ajakulu on hoopis teine ka ja no ei saa viimasena startida ja siis seal jokutada. Tuul oli niiiii vastu. Kohe oli raske. Mõtlesin, et püüan siiski tuulele vastu suruda ja äkki kannatan elle mingi veidi alla 9km ära ja tagasi on siis ju tuul tagant. See suur tume pilveke kadus kuskil 5-7km juures, tuul vaibus ja jälle oli ilus ilm! Ainult energiat oli nii vähe alles.. lohutasin end, et kohe on tagasipööre ja siis nägin teiselpool teed 17,4km finišit... :| ehk selgus, et mul ikka u 12km ühes suunas ja siis 5km tagasi. Tuli siis edasi minna. Vahepela läks juba paremini ka, aga üldiselt mingit kiiret tempot ei olnud. Kõik tublid ratturid sõitsid minust mööda, mõni ütles mõne hea sõna ka, mõni lihtsalt naeris :D 
17,4km tiksus täis 55min19sek, avg 171x', max 178x', avg kiirus 18,91km/h. Sellega kenasti vist viimane üleüldine aeg.. või äkki mingi väikesel poisil oli mõni sekund aeglasem? aga vabaklassi naistearvestuses kolmas, sest seal lihtsalt ei osalenud rohkem naisi :D 
Ja kuna olin siis stardipaigats 7km kaugusel, siis pidin sinna ka sõitma - rahulikud 23min.
Järgmine etapp on 1,5nädala pärst Rahingel. 
Sammud: 5972

alguse hakkasin teist särki selga panema, aga siis sain aru, et vaja ikka tõukeratturi särgiga sõita

Neljapäev - puhkasin! kõndisin 7+km.
Sammud: 13 215

Reede - hommikul oli vaja jälle linnas käia, kõndisin. Õhtul tahtsin tõuksida ja vaadata, mis tempot suudan hoida. Läksin kella 20 paiku ja oi kui palju putukaid igas suunas lendas. Prillideta ei saaks üldse sõita. Tahtsin hoida tempot 20km/h, aga ei läinud päris nii, eks mõned tõusud olid ka sees ja siis oleks pidanud selle tagasi sõitma... paraku langused lähevad palju kiiremini ja ei viinud keskmist uuesti üles.
Kokku 14km 42in32sek, avg 151x' (ilmselt jäi jõudu üle), max 177x', avg kiirus 19,77km/h
Sammud:  9080

Laupäev - Pidupidu! Sõbrannale tegime tüdrukuteõhtu, sest juba üsna varsti on ta abielunaine! Nii vahva oli! 
Sammud:  17 602 (suurem osa kontsadel :D)



Pühapäev - 37. Tartu Rattaralli 56km ja veidi alla 3h. Sellest eraldi postituses.
Sammud:  4667 

Hõbemedal ja medal.

Kokku tõukeratas: 121km. 

Monday, May 21, 2018

Trennipäevik 14.05.-20.05.2018

20. nädal
Suurem osa nädalast möödus selle tähe all, et tervis läheks korda ja saaks teha ka ühe pikema sõidu, sest juba pühapäeval on Tartu Rattaralli. Nädala alguses oli ikka väga halb olla, tasakesi enesetunne paranes, laupäev pani uue põntsu. Tänase (esmaspäeva) seisuga pean ikka aeg-ajalt nina nuuskama ja vahepeal köhin ka.

Esmaspäev - olin kodus haige
Sammud:2254 

Teisipäev - tõuks 5x2 ehk käisin transpordi mõttes tööl, muidu olin tõbine
Sammud: 4900

Kolmapäev - tõuks 5x2 ehk käisin transpordi mõttes tööl, muidu olin tõbine
Sammud: 5433 kuni kell läks laadima

Neljapäev -  käisin Tallinnas koolitusel, palju autosõitu ja salvrätikuid. 
Sammud: kella polnud

Reede - läksin tõuksiga tööle 5km, aga koju jõudes tormas (äike, müsistamine, tuuleiilid, hoovihm, rahe) ja sain autoga koju. Õhtul käisin kinos ja jalutasin veidi.
Sammud: 7735

Laupäev - mitmeid kuid planeeritud Maijooks. Möödunud aastal otsustasime sellest teha maikuu traditsiooni. Sel aastal küll üks meist ei saanud osaleda, aga siiski. Läksime ikka kambkesti autoga, mis jäi Ülemistesse, edasi Taxifyga Lauluväljakule (minek mingi 3,6 eurot, aga tagasitulek üle 6 euro).  Jõudsime kuskil 12:30, võtsime numbrid, mina panin koti hoidu, tegime pildid ja vaatasime edasi. Stardikoridoridest ei saanud suurt midagi aru, meeldis möödunud aastane variant rohkem, kui oli korralikult piiritletud ja ei olnud kahtlust. Mul oli ajavõtuta jooks, aga taga olid inimesed kellel oli veel ajavõtuga. Kui enne haigustoli põhiline mõte, et enne Ööjooksu (18.august) võiks teha mõne jooksusammu :D :D, siis haiguse tõtu oli eesmärk tunda rõõmu ja see läbida. Alustasin ikka sörgiga, hakkas palav (enne oli külm), kuskil ka kõndisin, köhisin, nuuskasin ja kulgesin. Ajaliselt läks paljupalju kauem aega, kui möödunud aastal, aga siis tegin ka rohkem jooksusamme. Midagi erilist ei olnudki. Rada oli täitsa okei. Häiris see, et päris palju oli ikka kõndijaid, kes kõndisin kõrvuti ja võtsid üle poole teest vahepeal kinni.
Pärast sõin kohukest ja jõin seda suhkruvett, mida ise kunagi ei osta. Tegime veel pilti ja liikusime vasrti tagasi Ülemistesse, et koju saada. 
Sammud: 16 839


Pühapäev - oli plaanis tõukeratturiga ühistrenn.  Sain vaevu enne voodist välja, vahetasin rattal jooksu, jamasin sellega pikal,t sest pidur käis vastu, aga jõudsin õigeaegselt kohale. Olime kahekesti. Esialgne plaan oli minna Lähte poole, aga et igav poleks, siis võiks Vasula ringi teha. Ma sain aru küll, et eelmise päeva külm tuul oli mulle liiga teinud, ise olin nii väsinud, jalad rasked ja valusad, nina ooksis rohkem ja köha oli ka. Ilm oli muidugi suurepärane. Suundusime siis mööda Roosi tänavat ERMi poole, sealt Kõrveküla kergliiklusteele, sealt Vasulasse ja siis pidin ütlema, et mina ei jaksa sealt künkast üles Lähte poole sõita. Pulss oli mul siis 170 juures, tempo oli okei, aga olek nii raske. Võtsime siis suuna hoopis vasakule ehk Tartu-Lähte kergliiklustee poole ja sealt Tartu poole. Tartu suunas läks pulss lõpuks madalamaks ja enesetunne paremaks. le ei tahtnud pingutada, sest... ennast tuleb hoida. Tartus võtsin suuna kodu poole ja teine tõukerattur läks lisaringile ja tõukas kokku peaaegu 50km (korralik "soojendus" rattaralliks).
Tõuks 27,63km 1h38min11sek; avg 156x'; max 176x'. 

Sammud: 7429

Kokku tõukeratas: 52,96km

Thursday, May 17, 2018

Kevadine viirushaigus ja lambad

Kui ma laupäeva hommikul arvasin, et see väike kurguvalu läheb kiirelt üle, siis tegelikult oli see alles algus. Võistluse ajal oli okei, aga hiljem autos oli jälle paha-paha. Lihulasse jõudes sain lõpuks soolaveega protseduure teha ja see andis väheke leevendust. Aga õhtul hakkas nohu tekkima, öö oli raske, nina oli juba kinni. Vipise sprei oli otsas ja koalikus poes oli vaid tinktuur, mida ma ei soovinud. Hea oli õhtul koju jõuda. Selleks ajaks oli ninalimaskest juba korralikult turses. Püüdsin nina loputada ja esimest korda ei läinud soolvesi läbi.. lõpuks hakkas kuidagi tilkuma, aga sellist nalja pole mul varem olnud. Öösel olin korduvalt üleval, pea lõhkus ka korralikult ja kell 4 hommikul sain aru, et ma küll sellisena tööle ei saa minna. Natukene normaalsemal ajal helistasingi ülemusele ja ütlesin, et ma ei saa kuskile tulla sellisena. Pärast seda sain veidi magada ka, aga terve päeva veetsin voodis. Korduvalt käisin nina loputamas, kurk oli väheke paremaks läinud, pikutasin, püüdsin magada. Väljas oli niiii ilus ilm, soe, päikseline, korra käisin seal kassiga, aga ise väljas olla ei suutnud. Poest pidin küll käima, et taskurätte saada, sest kõik olid otsas. Õhtuks oli enesetunne nii palju parem, et järgmine päev otsustasin tööle minna. Öö oli juba parem, olin vähem üleval. Tööl hoidsin eraldi kabinetti ja panin ukse ka kinni. Aevastasin piisavalt ja hakkasin hoopis köhima. öharohuks oli mul põdrasamblik kaasas, millest mitu korda teed tegin. Oi kui mõru. Aga öha oli kohe lahtine ja täna olen juba väga vähe köhinud. Tööl on teine õhk ja seal pole väga hea olla. Kodus on palju parem ehk kodus nagu nohuvaba, aga tööl ikka nina kinni. Täna hommikul oli kurk jälle kare, aga läks kiiresti mööda. Nüüd saab nina vähemalt korralikult loputada ja täitsa inimese tunne on. Siiani siiski trennivaba (jah, kaks päeva käisin tõuksiga tööl, kulgesin, homme kulgen ka). Maijooksul ei plaan joosta. Siis peaks pühapäevaks tervis hea olema ja saaks tõuksiga ühe ringi teha. 

---
Nädalavahetusel käisime Lihulas. Rapla kandis olles olime juba poolel teel ja oli hea sealt edasi minna. Õhtu möödus sünnipäeval ja mere ääres. Oi kui ilus oli. :) Loodus rõkkas (sääsed ka). Meri oli nii vaikne. Värske õhk. Roheline loodus. 
Ja pühapäeval käisime lambakesi paitamas. Nad on niiii nunnud. Kokku seitse tallekest, ühel utel tulid komikud, mis ei ole väga tavaline ja siis kiputakse hoidma vaid kahte, sest kolmele ei jagu piima. Ja siis see kolmas on natukene väiksem ja väetim, aga kui on hea peremees, siis saab talle udelist piima anda ja saab ka sellest tallest asja. Oh nad olid nunnud!
ma tahaks ka endale mõnda lammast... kes maja ümber rohtu söövad, möö teevad ja armsad on. =)
taga on üks must talleke ka

Milline kullatükk!



Käisin nurmenukke korjamas!!

Talleke tundub ka rõõmus.


See ilus loojang. Ja kadakad :P
Eile üritasin seda kiisut nunnutada, aga ta ei püsinud üldse süles.
Täna oli vaja tööasjus pealinnas käia. Hakkasime varakult minema, et äkki peame linna jõudes ummikus istuma... aga juba mõnekümne kilomeetri ärast sattusime hoopis mingisse autode kolonni, mille algust ei näinud ja aru ei saanud, tegime ise korra Olerexi peatuse, aga olime taas peagi kolonnis. Mäo kandis hakkasid autod kiiresti möödasõite tegema ja siis alles nägime, miks me kolonnis sõitsime - Kaitseväe kolonn oli, autosid oli palju ja kiirus oli väga muutuv, keskmiselt 50km/h. Lõpuks jäid kõik kolonniautod selja taha ja saime edasi sõita. Varuaeg hakkas juba kaduma. Pärast seisis tee ääres üks teine kolonn veel. Koolitusele jõudsime täpselt õigeaegselt... kuna seal polnud parkimisvõimalust,siis jätsime auto natukene kaugemale ja pidime natukene kõndima ka (ja sai natukene ilma nautida). Ma ei arvestanud, et peame nii kiiresti kõndima ja sain villid (hommikul ei leidnud ka õigeid kingi). 

Monday, May 14, 2018

Raua Tõukerattaralli 12.05.2018

Möödunud laupäeval sai Palukülas, Hiiemäe jalamil, antud avapauk tõukeratta rahvaspordivõistlustele. Läinud kuude jooksul on hooaja plaan korduvalt muutunud... ja ainus kuupäev, mis on samaks jäänud, on Salamaa tõukerattakross. Kahjuks ei toimu ka võistlust Tõuka Üles, sellest on äärmiselt kahju, sest see on mitu aastat olnud üks võistlus, mille puhul saab enda aegasid reaalselt võrrelda. Kõikide teiste ürituste puhul on toimunud mingisuguseid distantsi üle vaatamisi võ kohendamisi või metsa ja teetööd asjad natukene segi löönud. 

Nädala kokkuvõttes kirjutasin, kuidas mu jalad end tundsid ja endiselt ei ole ma maastikusõitja. Selge see on, et seda minust ei saa ka. Aga sõita tuleb ja tuleb anda endast parim. Reede õhtul oli vaja järgmise päeva plaan paika panna. Siis postitati ka facebooki väike rajatutvustus ja see tundus ikka väga raske. Senini olin arvanud, et meil on 10km ringid ja tuleb teha kolm ringi, aga mingi osa planeeritud rajast oli nii mudane, et ring tehti ümber - jäi alles 6km ja ringe tuli teha hoopis 5. Google maps ütles, et Tartust sõidame sinna umbes 2h, niisiis tuli kella 9 ajal startida, et tunnike varem võistluspaigas olla - inimesi tervitada ja olukorraga leppida. Kuna meil oli plaan sealt vanasse Läänemaale edasi liikuda, siis oli pakkimist veidi rohkem. Autos olles, kui Kaaslane seda hoovis ümber pööras, siis loendasin asju, mis kaasas on ja küsisin, et kas ikka rehv ka autole sai, mis alt ära võtsime, et ratas autosse mahuks. Sain vastuseks mingi mhm'i... Aga sel hetkel, kui tema autoga manööverdas, vaatasin ma aknast välja ja nägin täpselt seda rehvi, mis pidi auto peal olema. Napikas. :D 

Ilm lubas tulla väga suvine, palju sooja ja päikest. Natukene hirmutav, kui polnud veel ühtegi nii suvist sõitu teinud, aga kui mõelda maastikurajale, siis iga kell valin selle, et on päikselised ja kuivad päevad, sest vihma korral võiks sinna rajale jäädagi... Riietuseks valisin lühemad püksid ja eredavärvilise särgi, mis polnud liialt keha ümber. Jalga panin uued jooksutossud. Päikesekreemi panin kätele ja jalgadele. Kaasas oli 0,75l spordijooki (Amway oma, kiidan!). Mul on hea meel, et seda spordijooki julgesin võtta. Ma ei ole eraldi spordijookide fänn, sest pärast nende joomist on alati tunne, et nüüd tahaks juua ka, aga tolle Amway omaga seda polnud. Ja vesi oleks lahjaks jäänud. Lisaks oli mul kaasas kaks geeli, üks mingi sidruniga äkki ja tine colamaitseline. Hommikusöögiks sõin putru ja banaani, jõin kohvi, jõin palju vett.

Üllatus tabas mind juba öösel, kui ärkasin veidi pärast keskööd sellise kurguvaluga, et päris halb oli olla. Ma ei mäleta, mis ma tegin, aga kordasin seda mõne tunni pärast. Ja lõpuks olin üleval enne äratust. Eks oli ka ärevus sees. Kui vahepeal süües oli enesetunne täitsa okei, siis autos oli mul kogu aeg kurgukomm suus. Pihustasin ka Vipise spreid, aga sel hetkel see ei aidanud. Halb oli. Ei meenunud, et oleksin kuskil saanud tuult või külma, ei olnud viimastel päevadle autoga sõitnud ja kui ka sõidan, siis ma ei lase jahedal õhul enda peale puhuda, meenus vaid see,et kabinetikaaslane käis neli päeva hääleta ja kurguvaluga tööl.. ja nohune oli ka. Nojah. Pinge langus ja kohe võtan viiruse külge?

Hiiemäe jalamile jõudsime kella 11 ajal. Kohe oli näha tuttavaid tõkerattureid ja enda sugulased. Panime ratta kokku, sain numbri ja mõtlesin, mis edasi saab. Olime ühe künka jalamil ja sain aru, et sealt ülevalt tuleb alla tulla... viis korda. Aga enne tuleb sinna üles jõuda... viis korda. Uh. Esialgu oli kavas, et maratonisõitjad teevad kuus ringi, aga siis pandi see ikka viie peale, lihtsalt matkasõitjad tegid siis 10km asemel 12km. 
Erilist soojendust ma ei teinud. Vaatasin, et ratas ikka sõidaks. Ja jõin vett. 


Rajakaart.
Enne starti rõõmus!


Kell 12 startisime. Kiired mehed esireas ja meie nende järgi. Kõik tublid naised olid kohal ehk minu suured konkurendid ja head sõitjad, kes käivadki Põlva lähedal metsas sõitmas. Samuti olid neil suuremad rattad (ehk tagumine rehvd sama, mis esimene) ja need rattad lihtsalt veerevad mäest alla palju-palju kiiremini. Mõned käisid rajaga veidi tutvumas, mina ei hakanud end ehmatama. Teadsin, et meil on mingid heinamaad, metsateed, lihtsalt teed, muda, künkaid, alla ja üles, metsarada... 
Ühest küljest oli iga ringiga raskem, sest teadsin, mis ootab ees. Samal ajal julgesin laskumisi julgemalt võtta ja oskasin end veidi hoida. Aga kõik oli raske. Ka laskumised.
Esialgu oli tee üsna rohune, seejärel tuli väike teerada, mis oli natukene tugevam, aga sinna mahtuski sõitma vaid üks. Kohe oli küngast vaja üles minna ja siis alla sõita ja jälle üles minna. Esimese ringi ajal oli natukene keerulisem, sest siis oldi ikka natukene kobaras ja pidi jälgima, mis teised teevad. Ma reaalselt praktiliselt KÕIK tõusud kõndisin, sest need tõusud ei olnud, et hops-hops üles, vaid need olid pikad ja mõned väga järsud. Mul on kell sellise režiimi peal, et kui ma seisma jään, siis jääb kell ka seisma... ja siis mõned mäest üles kõndides arvas kell, et ma seisan! Kiirus oli mingi 4km/h - jap! Minu meelest oli rajal kaks sellsit väga ränka tõusu (ja laskumist) ja siis palju väikeseid. Ühe laskuise all ootas meid mudane metsatee, mis läks iga ringiga hullemaks, sest muutus aina pehmemaks, vedas, et kaks viimast ringi seal püsti jäin. Mõnus tunne oli laskumisest alla sõita, kasutasin mõlemaid pidureid ja minu max kiiruseks tuli vaid 39km/h (vaatasin, et ühel mehel oli 59km/h :D ei kujuta ette seda võitja kiirust siis). Laskumise ajal said jalad vähemalt korra puhata, kuigi tuli olla väga tähelepanelik, tuli hoida, et ratas oleks ikka metsarajal, sest rohul on külglibisemine kiire tulema. Mingi osa teest oli selline korralik pinnasee tee ka, seal oli tunne, et lendan ja seejärel tuli natukene juurikaid ja jälle muda ja mingi külatee(?) kus polnud üldse hea sõita. Mingi raja koht oli lausa turbane ja väga pehme. Ja siis hakkas pihta see suur tõus. Vähemalt oli tõusu ajal hea juua ja geel suhu pista. Esimese geeli võtsin teise ringi ajal seal tõusul ja teise geeli neljanda ringi ajal. See suur tõus viiski Hiiemäe tippu, kus oli tõesti imeilus vaade (ma loodan, et pärast ehk tuleb mõni foto, mis seda näitab) ja siis oli aegs ealt alla vurada... kahjuks tuli jalamil kohe kurv vasakule ja seetõttu tuli mul hoogu ikkagi pidurdada... niigi võtsin väga suure kurvi. Sealt edasi oli jälle künkast üles, üle silla, väike laskumine, jälle tõus, parem laskumine, mööda rada ja üle heinamaa niidetud rada ja sai ring läbi. Sai lonksu juua ja vett pähe kallata ja tuli uuele ringile minna.

Stardi ootuses.

Esimesest tõusust üles.
Ilm on ilus, siis peab naeratama!

Lõpetan mingit ringi... ei tea mitmendat.

Minu jaoks oli kõige hullem esimene ring. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab, see oli hirmus. Ja rada oli ka hirmus. Lisaks olime mitmekesti koos - näiteks mingi hetk läks üks mees must mööda, aga pärast seda jäi minu jaoks mulle jalgu, aga kuna meil oligi vaid väike teerada ja kui oleks läinud kõrvale, siis see oleks hoo päris kõrvale võtnud, siis oli keeruline mööda pääseda.  Kaks tugevat naist läksid oma jõu, võhma, tubliduse ja ratastega kohe mööda - maastikusõidus ei ole minus neile vastast. Esimese ringi ajal olin mingil hetkel ka alles viies naine, aga siis lohutasin end, et enda vanuseklassis olen ikka teine ja tegelikult olen niigi tubli ja lõpuks väsivad ka nemad. Aga ringi lõpetasin kolmanda naisena ja nii jäi see lõpuni välja. 
Kui esimene ja teine ring läksid tõusudel veel üsna hästi, siis kolmanda ajal oli juba päris raske. Mingi lihas tahtis krampi kiskuda ja ei jõudnud sealt enam ratast üles vedada. Piimhapet oli korralikult tunda. Juba esimese ringi ajal oli mul parema päka alla tulnud vill ja seetõttu üritasin tõukamistehnikat muuta - rohkem välisküljega (kui nii saab üldse :D). 
Kolm esimest meest läksid ka rajal ringiga mööda. Oi see esimene oli kiire! Ta oli ka väga korralikult trenni teinud - juba 1000km sõitnud tõuksiga ja talle just meeldivad need metsad. Ta lõpetas ajaga 1h44min ja minust ta lausa lendas mööda, tegi ka teistele meestele pika puuga ära.
Esimese ringi lõpus oli ma õnnetu - vill jalal, nii palav, kuidas ma jaksan?! Iga järgmise ringi lõpuks olin palju rõõmsam - küll ma jaksan, saan ikka hakkama ja ma ei tulnud siia alla andma. Isegi kurguvalu läks selle pingutuse peale ära. Läksin ka ise mõnest ringiga mööda. Jook sai lõpuks otsa, viimasel ringil olin sellega üsna ettevaatlik - ei osanud seda ettenäha, muidu oleks kaaslase kätte uue pudeli andnud ja seda vahetanud. 
Ja nii hea oli üle finiši joone jõuda.
Ma olin endaga rahul.
Keskmine kiirus polnud suurem asi... aga vaadates seda maastikku ja seda rada ja ilma ja ennast. Super! Ära tegin!.
Enda naiste põhiklassis I koht (mu eelmise aasta suurim konkurent läks seeniorisse üle sel aastal) ja naiste üldarvestuses III koht ehk väga kõvad naised olid minust pika puuga üle. Naistest võitis eelmise hooaja võitja. Super tubli!
pärast sõitu olin ka rõõmus!

Nii ilus klaasist medal!

Kokkuvõte. Distantsi panin teiste järgi paika, sest minul oli kell selle lühemaks teinud (kui vahepeal pausile läks).
Keskmine pulss 175x'... Minu meelest oli mul kellal kogu aeg ees 180x', kui seda vaatasin. Ma tegelikult võistluse ajal pulssi ei jälgi, aga huvi pärast piilusin ikka.
Ja keskmine kiirus tuligi selline,,, sest rada oli selline. Vaatasin Endomondos mõne eilse jooksu keskmist kiirust... jap, tõuksiga just erti kiiremini ei liikunud.
Aga vaadake tõusumeetreid (ja languse osasid ka). 

Ehk on ametlikke fotosid ka oodata... aga pole kindel, sest lõpus ma ei näinud meie fotograafi suure aparaadiga liikumas. 

Vot selline päev. 
Selline algus hooajale.
Kokkuvõte: rohkem sõita!



-----
väike rattavõrdlus ka:
mina sõidna race max'iga, aga maastikul on maastikujooks


Teised (kiired mehed ja tublid naised) sõidavad sellise suurema rattaga juba - saab ilmselt? samuti erinevaid jookse vahetada.