September 2023

 

Üks kuu jälle läbi. Ähmaselt mäletan, et oli ka vihmast aega (eks hommikud õues olid kõik niisked), aga kuu lõpp.. Kui ilusad ilmad, kui soe päike ja tuul. Topiga oli õues lausa palav. Selline mõnusa suve tunne tekkis. 

Ja ometi kadus see suvi sel aastal kuskile ära. Kogu suvetunne kadus. Pooleks läks. Katki läks. Auk tekkis. Ma hakkasin selle tundega natukene tegelema, sest sain aru, kui kinni ma seal olen. Ühest küljest on igapäevaelu muudkui edasi läinud, aga osa minust on olnud kuskil ära. Ja see ongi täiesti arusaadav. Sest kuidas sa teisiti seda kõike kirjeldaksid või kogeksid. Päevades on olnud ka palju ilusaid hetki, muidugi, üldse ei eita, kuidas teisiti, kui elad ja on veel pojake, kaasa, kassid, kodu... Aga see leina raskus ja kurbus. Kõik need (veel) nutmata nutud. Sest kuidagi ei oska või ei taha nutta. Mis ta justkui muudab. Kergem ei ole hakanud. Mõtted ja küsimused on jäänud õhku rippuma. Väga palju hetki, kui mõtlen, et panen silmad kinni ja lahti tehes on kõik teisiti. Korras. Nii nagu peaks.. 

Aga mina ei ole siin see, kes ütleb, kuidas peaks või ei peaks... Raske on mõelda, et edasi tuleb minna. Iseenda pärast. Ja kui hirmus on seda mõelda. Olgugi, et tema ütleks seda ka. Ma olen kindel. Ma tean. Ja kuigi kooliajal õpetati põgusalt kõiki leinaprotsesse ning hiljem ka koolitusi olnud. Siis ise seda nõnda kogeda. Kõik on teistmoodi. Ja see teooria ei aita. Kui ei ole selleks valmis. Hirm, et kui leinast ja kurbusest lahti lased, siis unustad inimese ära. Või armastad teda vähem. Ei vasta ju tõele. Mitte kuidagi. Ometi see hirm on. Ja seetõttu ongi selle tundega veelgi raskem tegeleda. Aga ehk üks väike samm korraga. Üks teadvustamine korraga. 

Ja kui muus osas septembri peale mõelda, siis oli tunne, et on üks jama teise otsa. Ja et üldse ei jaksa selliste asjadega tegeleda. Ja et kopp on nii ees. Et magaks ja ärkaks siis, kui kõik on möödas või korras... Väike meeldetuletus, et see tegelikult ei käi sõrmenipsuga, kui enda suhtumist ei muuda. Aga kui olla seal madalal, siis on raske tõsta enda kõrgemale.. 

Kaev, vesi. Sellega oli jama juba augustis. Aga siis hakkas ikkagi tööle.. Kui uus jama tuli, siis sai otsustatud, et tuleb ikka kaevupuhastus tellida. Iseenesest ju hea otsus. Kasulik ka, sest joogivesi olgu korras. Lihtsalt need rahalised ressurssid. Aga tehtud see sai ja kuu eelviimasel päeval jõudsid kaevumehed kohale. Meil on kaev seal 13-14m sügav, tavalised salvkaevud on seal 10m, aga on ka palju sügavamaid eks. Muda ja sai ja liiva sai välja. Vett hakkas peale tulema. Rakete vahed said kinni, et pinnasevett ei tuleks (kevadine probleem). Ja siis 24h ootamist. Vahepeal oli ka hüdrofoor jampsima hakanud. Sel ajal kui pesumasin käis ja kraanikauss oli pesemata nõusid täis ja pojal olid (nagu ikka) riidest mähkmed. Rääkimata sellest, et ei saanud siis ka ise pesema, sest sellist veevaru polnud kuskile võtnud. Seisvat vihmavett küll mahutis oli, aga see seal liialt kaua seisnud.. 

Abikaasal käisid mõned sõbrad külas ja osa puid sai lõhutud ja riita. Halumasin aitas lõhkuda (meil oli õuel 22tihu puid), aga päris palju jäi sinna neid ka kinni ja olid sellised kõvemad pähklid, et see kõik võttis aega. Meie pojaga tegime vahepeal lihapirukaid (okei, tegeleikult tegin neid tema une ajal) ja seljankat. Supini jõuti alles õhtul, sest nad ütlesid, et muidu ei saa uuesti hoogu üles. Leiba tegin ka ja viisin neile! Sellele oli eelnenud see, et ma eelmise õueriida (5 ruumi) kuuri kärutasin. Suurem osa õhtupimeduses, kui kaasa koju jõudis ja mina maandust vajasin. Veidi ka päeval poja kõrvalt. Rohkem viisin ja poja puusal ladusin. Nii et kõige esinduslikum see riit ei saanud ja osad puud veel kuuri põrandal. Aga siis sai õue kõrged uued riidad ja järgmisel kahel päeval minu poolt ka veel riidad. Üks on selline, et seisab suht ehku peal.. aga äkki veidi aega seisab. Mõned puud olid ikka päris jurakad. Kasetohu kogusime ka ikka kokku ja hakatuse ka. Selliseid talgupäevi tuleb teha veel üks või kaks.. aga millal.. päevad on juba üsna lühikesed. Kui halumasin rentida, siis tuleb sellest ikka maksimum võtta.

See riit, mis eile ehku peal veelseisis, läks tän tuulega ümber.. Nii ikka võib juhtuda, kui pool riit puud sellsied 30-35cm ja kõrgemal pikemd puud.. Nüüd tuleb mõelda, kuhu need puud laduda.

Õunamahl. Esimese hooga tundus, et meil õunu vähe ja pole mõtet kuskile kaugele seda tegema minna. Kaasa arvas, et pole mahla ka vaja, sest nii palju alles. Minul oli soov ikka teha. Otsisin siis kohaliku mahla pressija, helistasin, leppisin kokku. Ja korjasime õunu. Paraku need kaks puud, kus tõesti on õunu, on kõrged ja niisama kätte ei saa. Niisiis tuli raputada. Seetõttu ei saa neid õunu ja talveks hoida. Ja üldse kukub neid kogu aeg alla ja nii ära söödud kohe...  Viisin vist viis võrkkotti, millest üks oli poolik ja teised sellised, et jõudsid neid tõsta. Saime 44l mahla. No ja õunu oleks ilmselt rohkem kui viis kotti veel.. ? Kuldrenetti oleme ise söönud. Talveõunu vist polegi. Paar puud on päris tühjad. Ja siis kuumutasin mahla - esimene õhtu 10l, teine päev 10l ja õhtu 10l, kolmas hommik 14l. Esimesed 30l olid kõik poja une ajal. Viimane tema tegemiste kõrvalt. Puupliidile mahtus mul kolm potti ära. Teisel pldiil olid kaaned (viimasel päevalolid needki puupliidil) ja praeahjus purgid (viimasel päeval puupliidi ahjus). Ja toas läks ikka päris palavaks. Eelmine aasta oli mul ju korraga 100´+l mahla vaja kuumutada ja olin pojaga pikad päevad üksi. Ei kordaks. Lisaks oli siis purkide puudus ja ajasin neid mööda Tartut taga. Seetõttu on hea viia kuskile pressima, eriti kui on kodu lähedal. Viid natukene ja saad natukene mahla ja ei pea selle kuumutamisega hulluks minema. Mina elistan purke, kottidega pole head kogemust olnud. Ja purke saab taaskasutada. Kaaned ostan küll tihti uued. 

Rohisin ka lillepeenraid. Ja vedasin kõik kivid uuesti minema (2a tagasi alles vedasin need sinna..). Eks kevadel oleks vaja rohkem veel rohida, päris palju sai ka läbikaevatud. Peenrad on veel tegemata. Ja ega ei plaanineid puutuda ka. Porgandid tuleb kunagi üles võtta. Sibul sai üles, aga oli see august või september? Väävlitossu pole veel kasvukas teinud. Avamaalt korjasin mõni päev tagasi viimased kurgid. Oleks ehk kauemgi saanud, aga kanad ja Siim jooksevad vabalt ringi ja kui tuul loori äralükkas, siis nad läksid ka kurgipeenrasse. Kõrgpeenrad on ka kuidagi ära vajunud. A, kartul ka ammu üleval. Parem saak kui möödunud aastatel, aga ikka kuiv olnud. Sulelised seal nii palju siblinud, et põhku pole ollagi. Ja päris paljud kartulid olid end ikkagi mulla sisse ajanud. Nii et kanad leidsid neid rohkem kui mina. Aga mulle see põhuvärk ikka meeddib. Jätkan. 

Olen jätkanud sellega, et panipaigast saaks kraami ära. Eesmärk olnud vähemalt üks asi päevas, aga kuna ma viskan neid aknast alla siis, kui kaasa kodus on, siis ... ma usun, et olen graafikus. Aknast alla läheb siis see kraam, mis läheb ära viskamiseks, kütteks või lõkkesse. Asjalikumad asjad trepist ka alla. Ja need, mis tuhandeks killuks võivad minna. Jäätmejaamas käisin ka korra. Aga kõige lähemal asuvas jäätmejaamas on hind 2x kallim kui Tartus, nii et teine kord kui Tartu asja, siis pigem sinna. Aga sinna pole väga asja teinud. Pole olnud tahtmist. 

Arvutis ole mõned vanemad fotode kaustad ära sorteerinud. Aga pigem vähem. Küll aga sai poja esimese aasta album valmis ja raamatuesse said ka puuduvate kuude ja sündmuste pildid. Nüüd veel enda albumisse pildid laduda ja edasi sorteerida. 

Siim ja kanad on tublid. Kanad küll sulivad ja hetkel munevad väga vähe, aga see käib nende elurütmiga kaasa. Siimu väga kiidan. Nii tublisti karjatab oma kanakarja. Valged lähevad varem magama, viib nad varem kuuti, siis on teistega veel õues. Ilus on ta ka. Ja peo pealt sööb veel teri. Poja tahab teda väga sikutada. Nagu ka kanu. Ei taha nagu lasta. Ja kanad on ka seepärast palju aias, et kui me õues oleme, siis saame ka kuskil mujal olla kui kanaaias.. Värava saab poja nii lahti, et muudkui sikutab ja sikutab. Ja siis ta toimetab seal. Viib neile teri ja purustatud munakoori. Ja ajab neid taga. 

See augusti lõpu torm tundub juba väga kauge. Ma olin selle juba unustanud. Aga fotod tuletasid meelde, et kuu alguses käisime pojaga Elva metsas jalutamas, seal järvede vahel. Vaatepilt oli üsa trööstitu. (ja tänutunne, et meilt see mööda läks, oli suur). Poja oli mul kandekotis ja nii me seal käisime. Paisjrve äärest Vaikse äärde, aga kohati oli kõik nii võõras ja ma arvasin,et eksisime juba ära. Hiljem ei olegi vaatamas käinud ja ei teagi, kas praeguseks on kõik juba koristatud või mitte...

See on ka Elva metsas tehtud. Pojal oli pikniku aeg. Tore oli metsas puul istuda ja last toita (kolmnurgakesega peitsin ta silmad, ei midagi muud). Mina olen ikka seda meelt, et rinnalapse toitmine on igati loomulik ja selles ei ole mitte midagi sündsusetut. 

Ja minu jaoks on see üks ilusamaid, ehedamaid asju ogu selle viimase pea 15 kuu jooksul. See on midagi imelist.

Poja on sur toimetaja. Toas ja õues. Vahva on see, et üldiselt on meie hommikud liikunud hilisemaks - ca 7(00)30-8.00(30). (Hah, täna hommikul oli ta 5.20-6.39 üleval, ma oli valmis lõpuks juba voodist välja ronima, aga siis ikka tuli uni ka uuesti.) Ööuni sõltub aga sellest, kas päeval olnud üks või kaks und ehk see võib tulla enne kella 19, aga võib tulla ka kella kümneks. See viimane on minu jaoks juba väga hiline aeg ja siis ma tahan ise ka juba magada. Aga vahel juhtub nii, et justkui võiks olla üks uni ja kõik sujub.. aga see üks uni on 30-40 minutit ja no selle foonil ei pea õhtuni vastu, teine uni aga on siis kella 16 paiku ja nii see ööune aeg nihkub. Aga see kõik on loomulik ja normaalne ja loksub paika. Omas tempos. Kuskile kiiret ei ole.  

Ühe või kaks korda saime küla vahel ka käruga käia. Nimelt kergkäru ratast eerutas toas ja küsis ise kärru ja tunduski end seal hästi. Oh ma nii tahaks taas jalutamas käia..

Jalutame küll, aga poja puusal ma päris pikki maid järjest ikka ei kõnni. Ja ta ise jalutab ka. Aga ühele poole ja teisele poole ja siis risti ja nii nagu seeasi ikka käib. 

Tale väga meeldib keeru-keeru ja käega on selleks oma liigutus, mida ta hoogsalt teeb, kui süles on. Ja siis me muudkui keerutame. Nukid on ka nüüd rõõmsalt selged.

Jutust saab ikka väga palju aru. Kogu aeg nii asjalik.

Ja nii huvitav ikka mõelda, mis tema peakeses toimub.

Korstamine on endiselt hitt. Üldiselt tolmuimeja, aga see on tema jaoks natukene suur ja võimas. Merje alles jagas, kuidas ta oma pjale mängu tlmuka ostsis ja mul teist päeva tunne, et osta või ka.. et jahm. Aga ma ei tea. Suure tolmuimejaga ta tõesti võtab päris palju sodi põrandalt ära, aga kuna see on kobakas, siis üksi ta seda hästi ei tõmba ja eks vars on raske jne ja siis ta vajab abi. 

Sinine jänes on ka tõeline hitt olnud. Sellel tahtsin vahepeal kõlarile teibi peale panna, et see natukenegi vaiksem oleks. Paraku see kõlar on kuskil pehme osa sees peidus ja seda ei saanudki teha. 

Ja raamatud, raamatud. Eriti klappidega ja helidega. Osasid klappe tirib ikka südamest (ja mina siis remondin). Koristamisega veel see, et kõige kiirem viis koristada on asju aknast alla visata. Mina teen seda ja tema teeb järgi. Mina üldiselt aga viskan sellised suured asjad aknast välja, mida ei viitsid sealt koridorist ja uste vahelt viia.. A tema viskab kõik, mis kätte saab. Väga osavalt. 

Kaalu oli viimati 11,72kg ja ikkust vist 80 või 81. Riided siiski pigem kõik juba 86. Jalg on hoogsalt kasvanud. Aga selle joonistamine paberile pole viimasel ajal õnnestunud. 

Päris mitme päeva pats. Ja muidu täitsa loomulikus olekus. Minu lemmikriietus on imetamistopp ja püksid või seelik, oleneb, millised toimetamised on. Jahedamate ilmadega on mul nn varrukad ka peal. Minu jaoks hea mugav ja tunnen end hästi ka. 

Ma ei mäleta, kas ma siin kirjutasin, aga maikuus vaatasin rohkem enda toidulaua üle ja lõpetasin magusa söömise mingiks ajaks. Kui emotsioone liiga palju on või kui ei taha nendega tegeleda, siis minu kaitsemehhanism on ruttu midagi magusat suhu panna. Ja mitte et ma ise koju just kommi ostaks, aga naabrinaine muudkui toob. (aga kui magusa söömise rattasse jõuda, siis juhtub, et ostan ise ka.. aga see ei pruugi olla komm, äkki hoopis kaeraküpsised). Tol momendil mõtlesin, et aitab, ma ei taha. Trenni ma tegin, enesetunne oli okei, sellest olin aru saanud, et minul rinnaga toites kaal iseenesest ei lange ja diastaas ka kuskile ei kao. Esimesed päevad olid rasked. Nagu võis arvata. Aga läks mööda. Ei söönud midagi ellist magusat (puuvilja küll sõin). Kaal seisus nädalaid ühe koha peal, aga ühel hetkel hakkas vaikselt langema ka. Mina mõtlesin, et lihtsalt ei taha emotsioone magusa alla matta ja et kui võtad ühe prääniku, siis järgmisel hetkel on pakk tühi. Poja sünnipäeval võisin vabalt süüa tüki kooki ja rohkem ei tahtnudki. Nii et äga okei. 

Siis juhtus, mis juhtus. Ja paar päeva ei läinud toit kuidagi alla. Ja siis oli tunne, et midagi pean ma ju sööma, et natukenegi energiat oleks, ja sõin magusat.

Ja selles emotsioonide virr-varris olen siiani. 

Aga peas ei ole rohkem seda põlksu käinud. Et aitab. Kõike on kuidagi liiga palju. 

Trennidega ei ole joonele saanud. Natukene teen, siis jälle ei tee.. Diastaasile mõeldud harjutustest ma parem ei räägigi. 

Tahaksin endale paremat pakkuda. Paremini kohelda. 

Ja sama püüad lihtsalt hakkama saada. 

Raamatud august 2023

Lugemisega väga ei lähe. Ma loen küll, aga mõte on tihti eemal ja raamatu sisse ei kao.

August 2023 lugesin läbi viis raamatut:

• "Väike külaturg. Tähistaevas" Nicola May; 319lk; 06.08.2023 ⭐️⭐️⭐️
• "Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta" Matt Haig; 352lk; 16.08.2023
• "Maailma lõpus on kohvik" Lauri Räpp; 192lk; 20.08.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
• "Need vaiksed laaned"  Kimi Cunningham Grant; 288lk; 22.08.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
• "McAvory-õdede saladuste raamat" Molly Fader; 328lk; 28.08.2023  ⭐️⭐️⭐️

Kuu alguses sattus kätte tuttava autori, Nicola May,järjekordne raamat. Kerge ja kiire lugemine. Närvilise planeedi raamatut soovitas sõbranna, talle väga meeldis. Mulle sealtmõni mõte meeldis, aga erilist emotsiooni ja mõtteid see raamat ei tekitanud, võib-olla ma ei ole ka nii ärev inimene. Lauri Räpp raamat jäi lihtsalt raamatukogus silma ja mulle tema kirja pandud read meeldivad, tollest raamatuest meeldis eelkõige esimene ja viimane lugu, vahepealsed meelde ei jäänud.. "Need vaiksed laaned" meeldis see metsas ja eraldatuses elamise osa. Ja see õdede saladuste raamat, keskpärane. 

Kui muud ei ole, siis püsin endiselt graafikus ja 52 raamatut saab ikka loetud. Hiljuti ilmus eesti keeles Robert Bryndza järgmine põnevik ja olen sellele järjekorras. Muus osas olen raamatuid pigem nii võtnud, et kui midagi leti kõrval silma jääb, siis võtan.. pole kirjastuste lehtedelt otsinud. Vahel mõni sõbranna ka miskit soovitab. Ühe sellise viisin aga hiljuti tagasi, sest kolme nädala jooksul lugeda ei jõudnud.

August 2023

 

August tuli ja läks. Mõned päevad ja ööd olid nii pikad. Ja tagasi mõeldesei mäleta nendest suurt midagi. Selline udukogu. Unenägu, millelõppu ootaks.Kuni meelde tuleb, et see ei ole uni.

Muidugi oli ilusaid ja vahvaid hetki. Eriti pojaga. 

Aga selle kõrval oli ikkagi hing nii kurb. (On siiani)

Suurema osa ajast olime kodused. Ja omette. Täpselt nii nagu soov. 

Kuu alguses jõudsime tegelikult Virumaalt koju, vahepeausena oli mul Lähtel hambaarst. Kuigi sõit oli pikk, siis poja ei maganud. Lähtel veetis aega oma tädi ja tüdrukutega. Nii tublisti pidas vastu, kuigi uneaeg oli ju ammu käes. Ja siis edasi sõites vajus Tartus ära ja ärkas üles, kui teda kodus autost tuppa viisin. 

Mõni aeg hiljem läksime uuesti Virumaale. Tema une poolest minek ja tulek ei erinenud. Minek oli lihtsam. Tulek pikem (ja uni murdis jälle Tartus). 

Ma jõudsin mõned korrad ujuma. Vaiksesse.

Fotode sorteerimisest ei tulnud midagi välja. Ei ole seda tahtmist õhtuti ekraani ees istuda. Küll aga olen ise vähem fotosid teinud ja neid kustutanud enne, kui need end pilve laevad või hiljem ülevaadanud. Pojast rohkem videoklippe. 

Ma olen palju sorteerinud ja koristanud. Eriti riideid. Ja siis neid asju, mis siin majas enne meid olid. Jätkan.

August lõppes algava rinnapõletikuga. Ja torm oli ka. Too öö istusin ma üleval ja kuulasin vihma, jälgisin äikest... ja oli kõhe. Vool läks ära. Sams tundus õue vaadates, et meil asjad äpäris lenud ei läinud ja mõne puu murdumise häält ei kuulnud. Hommikul selgus, et voolu lubatakse tagasi alles õhtul. Sotsiaalmeedas said teada, et lähimas linnas oli ikka tormikahjustusi.. Ja kui kell lähenes poole kaheksale, siis läksime ise ka linna. Poodi kapsast ostma ja tanklast kohvi. See oli see päev, kui poja jälle kuue paiku ärkas. 

Eelmisel õhtul tundsin, et rinnas valus tükk, aga mõtlesin, et läheb mööda. Mul on viimase 14kuu jooksul olnud üks kord piimapais, aga see oli hoopis midagi muud ja sai üsna ruttu leevendust. Valus tükk aga muutus valulikumaks ja neid tekkis juurde. Poja sõi küll, aga mitte päris tühjaks. Voolu ei olnud, et pumbata (manuaalset pumpa ei ole). Nii et pärastlõunal läksin sõprade juurde kohvi jooma ja rinnapumpa kasutama. Kohv oli hea. Poja sai palju ühele suurele kiisule pai teha ja kohanes seal üldse väga ruttu. Pumpamine aga erilist tulemust ei andnud. Eks see pump ka vana ja ilmselt oma elu ära elanud.. Läks siis jälle kapsas peale. Ja enne toitmist siis soojendavad asjad. Vahel esineb veidi ka vasospasmi ja seetõttu hoian meriinovillast patju rindadel, hoiavad soojas. Nendega kadus vasospasmist tingitud valu üsna kohe ära. 

Voolu saime enne hilisõhtut tagasi, aga kodus oli pumpamisega sama seis. Vo 5cm. Rind aina valusam. Enesetunne aina kehvem. Üritasin öösel poja muudkui selle rinna poole suunata, aga too öö ta sõi üsna vähe. Järgmine päev oli juba september, aga siis hakkas asi ka lahenema. Sain teise rinnapumba. Poja möllas pikalt sugulastega ja kui süüa tahis oli nii näljane, et sõi väga isukalt, magama jäi, siis pumpasin ka. Ja hoobilt hakkas enesetunne paranema. Ja valu kaduma. 

Kapsast tasub siiski külmkapis hoida. 

Roos meie lillepeenras. Pigem nagu aasal eks..?

Aga need lillepeenrad pole sel aastal tähelepanu saanud ja ma ei tea, kas saavadki. 

Okei, selle suure rohu ma tõmbasin ära, aga mitte juurtega välja, sest see nõuab kaevamist ja möllamist.

Ja selleks pole jaksu ega jõudu.

Pats.Pats lahti. Kammitud. Juuksed kinni.

Võimalusel palun ikka emal või õel patsi teha. 

Mulle meeldib.

Ise ma endale teha ei oska. Põhimõtet ma tean, aga käed väsivad nii ruttu ära, et ei jaksa..

harjutada tuleks.

Aga seda toredam on, kui eegi teine teeb.

Draakonist oligi terve kuu kohta kaks pilti.

Näiteks õunapuu otsas.

Viisin poja randa ka.

Siis kui täitsa soe oli. Isegi mitu päeva oli soe olnud.

Aga ma ei mäleta, millal see oli.

Aga vesi oli jahe. Teda see eriti ei kõigutanud, sest ta vudis ringi. Üritas seda juua. Mida rohkem keelasin, seda rohkem üritas. Proovis ikka liiva suhu kühveldada. Ja nautis täiega vett.

Mõel äeval oli ka basseinis veel vesi. Siis kui päike piisavalt soojendas.

Üskikud korrad sõitsime jalgrattaga. Viimasel korral oli poja palju süles ja ratas käekõrval.. kodu tundus kaugel. 

Kärutamise vastu pole huvi olnud. 

Kandekotis olle niitsime muru, see talle meeldis.

Kiisu on "kiii" Neid ta otsib kõikjalt. Tal on väga vahva njämmnjämm laul ja lalala laul. 

Lehvitab, patsutab, annab patsu, kallistab, teeb musi, teeb pai... Kasse tõmbab sabast ka.

Muudkui toimetab ja koristab. See on nii vahva. Nii püüdlikult ja süvenenult.

On visanud kõiksugu asju WC potti. Mõned asjad ei ole hästi sinna mahtunud (nt tema pissipott), aga see ei sega üritamast.

Augusti alguses mingi aeg ei tahtnud  enam pissipotil eriti olla ja ega ei sunni ka. Kui on nõus, siis istub, aga hetkel siis nii. 

Tahke toiduga on ka nii, et vahel on hea isu, siis aga mitte. Nii nagu endalgi. Ise reguleerib. Mina teen ja pakun ikka. Vett küsib küll ise tassist ja joob siis isuga. Ja üldiselt on nõus kõiksugu asju proovima, mida keegi teine sööb. 

Liiva kühveldamist suhu on siiski vähemaks jäänud, aga tuleb veel ette. 

Meil on kodus nüd suur batuut ka, kus ta naudib möllamist. Ja vaikselt harjutab hüppamist. Hetkel teeb rohkem veel peputantsu. Kui teleripuldiga mõne muusikakanali leiab, siis hakkab ka kohe tantsusamme tegema. 

Kui kuu keskel Virumaal käisime, läks autosõitudega unegraafik nii sassi, et päevased uned hilinesid pikalt ja ööuni tuli enne kella 10. Minu üllatuseks tulid siis hommikud, kui und jätkuas ka kella kaheksani ja poole üheksani ja üks kord isegi kolmveerand üheksani. See oli minu jaoks wow. Nii mõnus oli pikutad ja hommikut nautida. See kestis umbes nädal võis olla nädal või paar päeva rohkem. Ja kodus olles sai vahepeal ka ühe lõunaune peale, sest kui ööuni oli 12+, siis jaksas üleval olla. Ja samas väsis nii ära, et järgmine ööuni oli ka pikem.

Kuni siis enam polnud. jatulid äratuseks kell seitse ja pool seitse ja kell kuus. 

Emaga tegime kurke. See tähendab, et tema tegi ja meie pojaga tegime mõnda abitööd. Näiteks korjasime mustsõstralehti ja pesime kurke. 

Pisikesega ka üks pilt. 

Siis kui veel suvesoe oli. 

Augusti viimasel pühapäeval korjasin kõige kollasemad lilled, mis leidsin.

Vennale.

....esmaspäeval koputati aknaplekile.