Üle öö saabus külm. Aga eile õhtul oli nõnda ilus tähistaevas, et oleks võinud seda tkk aega vaadata ja vaadata.
Praegugi tundub küllaltki tuulevaikne,aga kui kuskilt nurgatagant tulrb tuuleiil, siis on see jäine ja luid läbiv. Päike loojub, taevas on roosa-lilla. Kaminas ja pliidi all on elav tuli, koer jookseb ringi ja on maruõnnelik, kass peitis end koera eest katusealla ning nüüd keeldub sealt ära tulemast või kardab kõrgust.
Jub kevadel, enne jooksuhooaja algust, registreerisin end Treenituse kolmele etapile
- Parkmetsajooks (7km); Suvejooks (10km); Novembrijooks (5km).
Aprilli keskapaigas oli lumi veel maas, rada oli libe, samas porine, väljas oli külm.
Augustis juhtus olema väga palav ja lämbe päev.
Ja täna oli hommikul udune ja sobune ning jooksu ajaks hakkas sadama .. ja sadas ja sadas. Ja ma olin lõpuks läbimärg. Vihm väga ei heidutanud, vähemalt rajal mitte, aga hiljem oli külm ja märg. Osaliselt olid mul vahetusriided kaasas - esialgu mõtlesin üldse jooksujopega joosta (ehk suht tuulekas), seljas oli veel särk ja jooksusärk (pikkade varrukatega), termo pluusi ma millegi tõttu ei võtnud, mõtlesin, et liiga soe selleks. Aga kuna väljas oli külm, siis jooksin oma sportlikujopega. Pärast sain ära vahetada alumise särgi, panins elga tuuleka ja kuivatasin bussis veel jopet ning tõmbasin selle ka peale. Õnneks oli mul müts kotis, peapael oli samuti läbimärg. Ja sokid olid kaasas! Aga külm hakkas ikka, sest pikavarakuga sooja pluusi kaasas polnud (mis mul arus oli?). Järgmine kord targem.
Rajal olid ka mõned töökaaslased (siit ja sealt) ning mõned trennikaaslased.
Kui ma hommikul ärkasin, olid mu jalad justkui pakud. Kõndimise ja soojendusega said lihased soojaks, aga nüüdseks tunduvald jalad veel raskemad pakud olevat. Eks vaatab kuidas homme on.
Ja aeg oli veidi üle 30 minuti - ideaalis oleks võinud 30min olla (või alla selle), aga no ma pole juba 3 kuud jooksms käinud, nii et pole viga. Ma läksin sinna aega nautima mitte nii väga head aega püüdma, eks ma olengi rohkem sörkija kui jooksja.
Mõni aeg tagasi käisime sõbranandega ühel ilusal reede õhtul kohvikus istumas. Üldjuhul kohtumegi iga paari kuu tagant, aga üpris tihti näeme ka juhuslikult linnas/poes/trennis. Kusjuures samal päeval ütles mu kabinetikaaslane, et saab õhtul kokku ühe meie endise töökaaslasega ning pärastlõunal selgus, et nad planeerisid kohvikusse istuma minna. Mina naljatlesin, et võib-olla õhtul kohvikus näeme siis. Kui olime sõbrannadega soojad joogid ja salatid ära tellinud, läksin tualetti. Tagasi laua juurde minnes jäid mu teele kaks kohviku külastajat, kes olid vägagi tuttavadf - minu kabinetikaaslane ja meie endine töökaaslane! No nii väike see meie armas Tartu ongi. Õnneks vähemalt selgus, et meie lauad päris kõrvuti ei olnud, vaid mõned lauad oli ikka vahet, muidu oleks küll päris piinlik olnud, et varem ei märganud. Mina olin juba enda esimest ( ja viimast) kohvi lõpetamas, kui vaatasin vahepeal kohvikus ringi ja jäin pikemalt vaatama ühte tuttavat nägu. Vaatasin tükk aega, kuid lõpuks nentisin, et tegemist ei saa siiski olla selle vana tuttava-sõbraga, sest tema peaks hoopis teises linnas elama ja tal polnud nii tumedad juuksed ja ta üldse ikka nägi veidi teistsugune välja. Jutustasim ja muljetasime ning sõime edasi. Kui me lõpuks ajsu hakkasime pakkima, siis tõi teenindaja meile arved, esialgu tõi kaks arvet, selgus, et arvetel midagi untsus, nii et ta läks neid ümber tegema. Tagasi tulles tõi ta ikka ainlt kaks arvet - andis ühe sõbrannale A ja teise sõbrannale B. Mina küsin, aga mina?! Ning tema vastas, et mulle tehakse täna välja. Selgus, et aeg ikka muudab inimesi ja oligi minu vana tuttav-sõber seal samuti teenindaja. Ja siis vaatavad need sõbrannad mulle suurte silmadega otsa ja küsivad, kas ma tahaksin neile midagi rääkida, kes see noormees on jne ... Mina itsitasin veidi. Ja ei olnud mul midagi öelda.
Mõned peävad hiljem käisin vana tuttava-sõbraga kohvitamas.
