Kiire-kiire...

Tahtsin juba möödunud nädalal niisama kirjutada, aga selleks polnud mahti... ega tuju. Möödunud nädala keskpaigal käisin armsa sõbranna kalli ema matustel. Matus oli ilus... aga nii kurb.
Nädalavahetuseks sõitsin aga Pärnumaale. Möödunud aastal sai samal ajal korjata vaarikas polka saaki, kuid sel aastal on suvi teistsugune. Polka alles õitses ja mesmimummud sumisesid. Küll aga leidsin metsast mustikaid, mis olid suured ja magusad, pidi leidma lihtsalt varjulisema ja niiske koha, sest seal polnud nädalate viisi vihma tulnud. Esmaspäeval sõitsin aga töökaaslastega Nelijärve Puhkekeskusesse, kus toimus selleaastane TAI suvekool. Teemad ikka HIV ja narkomaania vallast, aga sel aastal oli minul huvitavam kui möödunud aastatel. Koht on samuti ilus. Ilm oli imeilus. Ja teisipäeval jõusime veel tööpäeva lõpuks tagasi Tartusse ja nii sain mina jõusaali minna. Ja alates kolmapäevast on läinud pakkimise tähe all. Mulle tundus, et minu kohver jääb väikseks ja laenasin sõbrannalt suurema kohvri. Igati tark valik. Üsna pea paneme veel viimased asjad kokku ja sõidame täna lennujaama poole. Sel nädalal oli tööpäev väga lühike ja seetõttu oli ka väga kiire - töö pidi ikka valmis jõudma + puhkuse-eelsed toimetused. Kusjuures - tööle lähen ma alles 16.september, sest pärast puhkust on mul veel kahepäevane koolitus. Täna aga viisin auto õe töö juurde, et see meie eemaloleku ajal veidi turvalisema koha peal oleks. Ise lippasin läbi raamatukogust ja võtsin reisile lugemist kaasa. Ma olen ikka veel noortekate peal. Jalutasin seal riiulite vahel ning märkasin mitmeid ja mitmeid raamatuid, mida ma umbes 10 aastat tagasi lugesin. Ma mäletasin, et need raamatud meeldisid mulle, aga kahjuks reaalset sisu enam paljudel ei teadnudki. Korraks käis peast läbi mõte, et äkki peaks mõned uuesti läbi lugema... aga äkki enam ei meeldi? kas rikun siis ilusa mälestuse. Kõige rohkem lugesin ma põhikooli ajal. Mäletan, et mulle väga meeldis Carolyn Keene "Nany Drew" sari... Või näiteks Penelope Farmer "Mõnikord Charlotte". Kogu see "sinine" sari. Sai loetud ka Meg Cabot'i "Pritsessipäevikud". Mäletan veel ühte roosade kaantega sarja kahest kaksikust tüdrukust.. ja kui ma seda nüüd õele seletasin, sest ka tema kindlasti luges seda, siis ta veidi naeris ja ütles, et ei mäleta...
Ja nüüd edasi asju pakkima. Unustasin seda kirjutades munad keema ja need keesid nüüd umbes 15 minutit....

Trennipäevik 17.08.-23.08.2015

Tegelikult tegu puhkenädalaga...

Esmaspäev - veel pühapäeva õhtul mõtlesin, et lähen tõuksiga tööle, aga hommikul sain aru, et vajan puhkust. Sääred olid kanged, liikumist ei sega, aga lihased valulikud ja pinges. Määrisin neid hommikul isegi hobusesalviga. Mul oli mõttes ka trenn edasi lükata, aga kava vaadates selgus, et on puhkenädal ja otsustasin selle ikka ära teha.
Pärast tööpäeva jõusaalis treening alakehale. Soojenduseks oli crosstrainer, kuigi säärtele mõeldes oleksin eelistanud wattbike'i. Samuti ei saanud esimesena teha kükke, niisiis pidin alustama teises harjutusteblokist, seejärel kükid ja siis kolmas blokk. Võtsin hästi rahuliku tempo. Plaanis oli vaid 2 seeriat (va astumised pingile, mida on alati 5), aga kui kava lõppu hakkasin jõudma, siis avastasin, et 5. nädalal on lisaharjutused. Lisaks olid 20 kükist üleshüpet +  16kg sangpommiga svingimised ja 3 seeriat. Ilmselt pidin seda viimas ka 20x tegema, aga ausalt, ma ei jõudnud (tegin 12 + 14 + 12). Trenni lõpuks olin kutu. Ja kuigi alguses arvasin, et aega kulub vähe, siis läks ikka parasjagu. Lõpus üritasin sääri rullida, aga pean selle jaoks enne youtube'is uurimistööd tegema.

Teisipäev - nädal kujunes selliseks, et ülakeha jõusaalitreening tuli teha juba nädala teisel päeval. Minu rõõmuks ei olnud lisaharjutusi, niisiis oli vaid 2 seeriat. Olek oli veidi väsinud, kuid trenn iseenesest hea ja üleliia ei kurnanud. Soojenduseks tegin crosstrainerit, lõppu tegin plankingut ja venitused. Aega läks tunduvalt vähem - 50 minutit.

Kolmapäev - puhkasin.

Neljapäev - oli Tartu Suvejooks. Varasemalt olen osalenud 10km distantsil, aga sel aastal tegin väga õige valiku, kui oma olematu jooksutrenniga valisin distantsiks vaid 5km. Lisaks tahtsin ma endale ka särki ja selle sai vaid 5km või poolmaratoni distantsil. Enne seda polnud ma nädalaid jooksma-sörkima jõudnud, niisiis erilist ettevalmistust ei olnud, aga alati olin ju käinud, ei saanud ka sel aastal minemata jätta. Ilm oli suviselt palav ja oleks võinud valida päris lühikese dressi. Polnud mul kaasas prille ega mütsi. Rada oli iseenesest hea. Aga terve jooks  oli tohutult palav olla. Mul oli hea meel, et ma mingit pikemat distantsi ei valinud. Jooksin... ehm sörkisin? rahulikus tempos ja keskmise pulsi sain seetõttu 158x', maksimaalne oli 191x'. Aega läks ka piisavalt - 35min59.9sek distantsi pikkus oli 5,4km. Viimased kilomeetrid (nagu see oleks mingi ilmatuma pikk maa olnud) hoidsin ühe neiuga sama tempot, ma ei ole kindel kui pikalt, aga hea oli tunda, et tal oli minust abi... kui oli 5km silt ära olnud, siis jätkasin pikkade ja kiirete sammudega, tema hõikas mulle veel "aitäh" järele, seda oli hea kuulda, üritasin tagasi vaadata ja naeratada, aga sel hetkel ei olnud see võib-olla eriti naeratuse moodi, sest mul oli niiii metsikult palav...
Esialgu oli hiljem plaanis tõuksida, aga koju jõudes olin ma kutu ja ainult lebotasin...

Reede - puhkasin ja rändasin autoga Pärnumaale (üle 3h sõitu).

Laupäeval - müttasin metsas (käisin mustikal) ja "rohisin" aiamaad... ehk seda osa, mida pole sel aastal peenardeks kasutatud... ehm.. umbrohtu oli palju ja ma olin ise pärast ka täiesti mullane... aga kõike ei jõudnudki valmis. Väga väsitav oli. Käed väsisid haaramisest ära ja olid tänagi valusad (ehk tegin veidi liigestele liiga).

Pühapäev - uuesti 3h autosõitu ja õhtupoolikul tegin tõuksiga aeroobset trenni - 24,5km 1h27min, keskmine pulss tagasihoidlikult 129, maksimaalne 162x'. Sõitsin üsna linnaäärest, aga tervele liinale siiski tiiru peale ei teinud, väsisin enne ära.
Hiljem jalutamine 5km.

Nüüd aga üsna väsinud ka kell ka palju, uneaeg. Tahtsin selle täna ära kirjutada, sest homme sõidan jälle linnast välja ja arvutit ei kavatse kaasa tirida.
Järgmised nädala trennipäevikud tulevad aga alles 9.september (umbes), sest vahepeal lähme me väikesele puhkusreisile ja kuigi ma tõsiselt loodan ka trenni jõuda, siis kirjutamisplaane selleks ajaks pole (arvutit ei võta kaasa ka).

NB: tervis jälle korras... homseks liigesed ka korras.

Vahel ei oska rääkida. 

Sulbis.

Uudistab.

Üks pisike kiisu..

Teised olid peidus..

Kolmas oli peidus...

Ja selline väänik reisis meiega Tartusse...

Ja ronis oma kastipesast igal võimalikul hetkel välja...

Reedel käisime Terminaatorit kuulamas..

Laupäeva õhtul lahkus mu kalli sõbranna armas ema...

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga, 

mind pole seal, ma vaikselt ei maga. 

Ma lendan koos tuultega taeva all, 

ma olen talvehommiku hall. 

Viljapõllul paistan päiksena suvel, 

sügisel su juurde vihmana tulen. 

Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde, 

neid vaadates olla võid täiesti kindel, 

et laulan seal koos nendega, 

kuid öösel muutun täheks ma. 

Ära seisa mu haual ja ole kurb, 

mind pole seal, see polnud mu surm. 

(Mary E. Frye)

Trennipäevik 10.08.-16.08.2015

Esmaspäev - tõuksiga tööle ja koju (2x5km) ja hiljem ikka jõusaalis alakeha treening. Soojenduseks wattbike (3km). Treening oli 3 seeriat, aga raskuste suhtes +20%.

Teisipäev - tõuks 4,45km ja 4,4km.

Kolmapäev -jälle tõuksiga 2x5km ja pärast tööpäeva jõusaalis ülakeha treening. Soojenduseks tegin crosstrainerit. Treening oli taas 3 seeriat ja raskused +10-20%.
Ja õhtul tuli siis see oksendamisetõbi...

Neljapäev - olin horisontaalis...

Reede - taastusin ja puhkasin...

Laupäev - neljapäeva õhtul oli juba tunne, et kõik mu nädalavahetuseks tehtud plaanid lendavad vastu taevast. Osaliselt õnnestus see, et neljapäeval ja reedel jalad puhkavad (ehk ei lähe tõukisga tööle ja trenni ei tee). Jalad puhkasid tõesti... aga kogu organism oli nõrk. Igal juhul oli enesetunne reede õhtuks juba täitsa normaalne ja seetõttu oli kindel, et lähen ka tõukerattakrossile.
Tõukerattakross toimus siis Taevaskoja Salamaal.  Taaskord üks ilus koht. Ja see üritus oli esmakordne. Oli kohalikku rahvast, kui ka kaugemalt. Mina olin end kirja pannud 32km distantsile, sõbranna poole lühemale. Valisime endale rattad välja, mis ei olnud sugugi lihtne. Maastikul vaja ikka amorte ja jalasele (tugijala alus) peab olema tavapärasest kõrgem, sest muidu jääb iga juurika taha kinni. Aga tõuksid, mis valisime, olid palu kõrgema lenksuga ja jalasele oli ka väga kõrge, mis nõudis korralikku harjumist, aga väsitas ka palju kiiremini ära.

16km tegi siis ühe ringi (tegelikkuses oli pikem kui 16km) ja pikem distants tegi siis kaks ringi. Ma terve esimese ringi mõtlesin, et kuhu ma küll omadega ronisin ja kuidas küll teise ringiga hakkama saan. Kross, sõita maastikul, üle juurikate, nõlvast alla, nõlvast üles... Oi see oli väsitav ja raske. Keskmine kiirus oli vahepeal ikka väga aeglane. Ma ei kukkunud kordagi. Mõnest nõlvast läksin küll tõuks käekõrval alla (muidu oleks küll üle pea lennanud).
Kui ma esimese ringi lõpetasin, siis selgus, et mul on lühma distantsi number, aga hoolt sai selle probleemi lahendatud ja siirdusin edasi teisele ringile. Ma ise tundsin, et teine ring läks paremini, kuigi ajaliselt oli see praktiliselt sama. Kahjuks ei saa allolevaid kilomeetriaegasid väga hästi võrrelda. Ise tundsin end veidi julgemalt ja sain mõnest nõlvast paremini ja kiiremini alla, samas olin jällegi küllaltki väsinud ja ülesminek nii lihtne polnud. Hoidsin kogu aeg silmapiiril ühte konkurenti, jõudsin talle korduvalt selja taha, aga siis läks ta jälle umbes 100m ette. 5km enne lõppu sain aru, et päris kätte ma teda ei saagi, aga 3. koht on ju ka tore.

Ja täpselt nii oligi. Tõukerattakrossil 32km distantsil sain naistearvestuses III koha. Jah, naisi oli vaid neli. Lühemal distantsil oleksin saanud esikoha. Jäin esimese krossi kohta väga rahule. Aga üldiselt arvan, et seda peaks rohkem harjutama, aga selleks on vaja seda maastiku ja õiget ratast. Enda tõuksiga ei saa ma kuskile metsa ronida, ma jään kinni nii liiva sisse, ei saa üle juurte ja kändude ja amorte ka pole.
Endomondo andmetel oli distants 33,4km ja ajaks sain 2h29min. Kiiremad mehed sõitsid muidugi alla 2h.
Pulsikell kaotas vahepeal ühenduse ära ja seetõttu näitas keskmiseks 168x', aga tegelikult oli see kindlasti kõrgem. Maksimaalseks pulsiks sain taaskord üle 200x'... Kui üks kord koormustestile jõuan, siis saan targemaks.
Pärast võistlust käisin ruttu pesus. Olemine oli siis taaskord üsna kehv, sest olin ikka kõvasti pingutanud ja üsna kaua, aga toitumine oli olnud nadi. Nimelt selle oksendamistõvega kadus mul isu, ma sööks ainult midagi värsket. Paar päeva ei joonud isegi kohvi. Täna küll jõin, aga ei ütleks, et kohv oli nii hea kui teisipäeva. Ma loodan, et see asi läheb ruttu korda...

Pühapäev - puhkepäev, endiselt isutu...

Vahel murrab haigus...

Ma pean ennast üsna terveks inimeseks (terveks inimeseks, kellel on üks krooniline haigus) ja ma ei ole harjunud olema haige ja jõuetu. Aga terve eilse päeva veetsin horisontaalis.
Kolmapäeval jõudsin kella 18 paiku koju, jõin kohvi, sõin, tegin Härrale süüa. Mõned tunnid hiljem hakkas halb ehk iiveldas. Kõik, mis ma õhtul söönud-joonud olin, tuli välja. Tegin endale teed, sest tee aitab ju alati. Ei aidanud, mõni aeg hiljem tuli seegi välja. Ja kõik vesi, mis ma juua üritasin. Siis oli juba üsna halb. Öö möödud nii, et magasin vahepeal kuni 1,5h ja seejärel tahtis jälle maost midagi välja tulla (ka siis, kui seal midagi ei olnud). Mingil ajal võtsin T.Cerucali ja sellega kadus iiveldus, aga mitte oksendamine. Loobusin vee joomisest. Hommikul ärkasin küll äratusega, kuid viskasin end kohe diivanile pikali. Mõni aeg hiljem ütlesin Härrale, et mina ei suuda süüa teha, viskasin uuesti pikali.  Olin pikali, kuni hakkasin tööle minema. Jah, ma hulluke hakkasin tööle minema. Iiveldust ju polnud. Olin lihtsalt nõrk. Ja hommikul sõin kurki, mis püsis kenasti sees. Aga tööl piisas vist kolleegidel ühest pilgust, et aru saada, et ma pole eriti heas vormis ja pikema jututa otsustati mind tagasi koju saata. Läksin. Koju jõudes sain aru, et see oli igati hea ja õige otsus. Ometi on lihtsam minna tööle ja sealt koju, kui helistada hommikul ja öelda, et ma ei tule... Tegin endale diivanile pesa, pikutasin, vahapeal vaatasin sarja, aga silmad olid niii väsinud ja kogu keha oli nii nõrk. Kööki jõudes istusin vahepeal toolile, sest ei jõudnud püsti seista. Menüüs olid kurgid ja vesi. Midagi ei isutanud ka. Vahepeal vastasin töökõnedele. Vahepeal magasin voodis. Vahepeal sulatasin maasikaid ja sõin neid. Palavik oli kuni 37,5, tuli ka peavalu, võtsin Paracetamoli, aga kui 4h oli möödas, oli palavik ja peavalu tagasi. Õhtul tundsin end juba rohkem inimesena. Vähemalt ma arvasin nii. Tahtsin süüa veel maasikaid ja mustikaid, et kuskilt ka energiat saada. Need maitsesid hästi. Aga mõned tunnid hiljem tuli jälle kõik maost välja. Korduvalt. Mulle hakkas kohale jõudma, et nii lendavad kõik mu nädalavahetuse plaanid vastu taevast... Enne südaööd jõudsin diivanilt voodisse ja ma magasin hommikuni. Hommikul jõudsin kõndida ja olla, pea ei käinud ringi, iiveldust ei olnud, palavikku ka mitte. Olemine oli kõll nõrk, aga seegi normaalne, kui pole pea midagi söönud (ja vesigi ei taha alati sees püsida). Nii jõin hommikul marjadega keefiri ja kõrvale vett. Ja nüüd olen tööl. Hommikul öeldi küll, et olen näost ära, aga tunne palju parem. Isu veel eriti ei ole, aga sõin lõunaks täidetud paprikat. Lisaks olen söönud mõned väikesed lapikud virsikud (kolleeg tõi, sest läheb puhkama). Puuvilja kuss süsivesikute poolest ei sobi, aga täna ma söön seda, mille järgi natukenegi seda isu oleks ja mis energiat annaks...
Aga ma ei tea, mis mu nõnda maha niitis..

Trennipäevik 03.08.-09.08.2015

NB: esmaspäeval on 19,5min mitte km

Käesoleva aasta 32. nädal oli lihasvalu rohke, mis tõttu oligi nädal selline nagu oli. 

Esmaspäev - tegu oli ainsa päevaga, kui ma pärast või keset tööpäeva kuskile ei kiirustanud ja seetõttu saingi tööle minna tõuksiga - 5km (19,5min) + 7,3km (32min), pulsivööd ei kandnud. 

Pärast tööpäeva lippasin kohe jõusaali alakeha trenni tegema. Soojenduse tegin wattbike'il (u 3km), trenn ise võttis aega kuskil 70min. Kavas oli juures kaks harjutust, mida ma möödunud nädalatel ei teinud, lisaks oli 4 seeriat (+ mõnel harjutusel soojendusseeria). Trenn oli mõnus ja väsitav. 

Kuna ma läksin tõuksiga koju, siis venitama ei hakanud, tõuksimine on lõdvestus... aga ma ei venitanud ka kodus ja see oli viga. 

Teisipäev ja kolmapäev - puhkepäevad (külastasin töötervishoiuarsti ja hambaarsti). Lihased andsid kergelt öeldes tunda, kolmapäev oli hullem kui teisipäev. Lükkasin selle sinna auku, et venitus jäi tegemata ja kava oli pikem kui möödunud nädalatel.

Neljapäev - jalalihased olid endised hellad, kuid õnneks oli ülakeha treeningu päev, sedagi oli 4 seeriat, aga ajaliselt oli mul tuli takus, niisiis pidin kõike üsna hea tempoga tegema, et jõuaks tunniga valmis. Jõudsin. Soojenduse tegin crosstraineril. Hiljem veidi jalutamist. 

Reede - töökoha spordipäev, mis sel aastal oli Palu puhkekeskuses. Taaskord tulid ikka võistkonnad ja indivudaalalasid eraldi arvestuses lõpuks polnudki ehk oli näiteks hüppenööriga hüppamine ja igast võistkonnast sai osaleda 5 inimest, kelle tulemused liideti kokku. Koht oli ilus, ilm suurepärane (tere randid). Kahju, et ma ujumisriideid kaasa ei võtnud. Mina osalesin jalgpallis (mida mängiti suure punase fitnesspalliga), sellise palavusega väsitas ikka korralikult. Viimases mängus sain palliga korraliku obaduse paremale silma alla.. see oli valus ja pikalt väga punane, hetkel endiselt punane ja sinikat veel ei paista. Lisaks proovisin vibu lasta, aga tehnikat ei õpetatud... ja eriti see välja ei tulnud. Tegin plankingut - mulle meeldis, et sel korral olid reeglid paigas, ei tohtinud olla mingit nihelemist, kannad pidid koos olema... polnud ammu teinud ja seetõttu jäin 2minutiga rahule. Hüppasin hüppenööriga - kuna sai katsetatud ka seda, kas see ikka hüppeid kokku loeb, siis sain enne võitslemist piisavalt hüpata... ja võistluse ajal läks mitu korda segamini. Hiljem keeldus hüppenöör ka koostööst ja korraldajad pidi ise lugema hakkama. 

Kõige lõpuks osalesin teatevõistluses, kus tegin kotijooksu. Oi, see oli raske ja distants oli pikk, aga hüppasin väga tublisti. Vahepeal sõitsime ka vesirattaga ja mu jalad olid niiii valusad ja väsinud. 

Laupäev - taaskord puhkepäev, jalad olid veel valusamad ja hellemad kui möödunud nädalapäevadel. Jalgpalli ajal oli ka veidi hüppeliigesele liiga teinud, aga ei miskit hullu. Vasaku puusa juurest valus, aga mitte liiges vaid lihas. Niisiis oli ringi liikumine üsna raske. Läksin üsna mitmeks tunniks Rahingele päikest nautima ja puhkama (ehk lugema). Ja õhtul lõpetasin raamatu "Eleanor & Park" (Rainbow Rowell) (jah, olen endiselt noortekate peal). 

Pühapäev - jalad teevad juba koostööd, aga mingid punktid on endiselt... valusad. Niisiis otsustasin ikka tõuksima minna - saab jalad lahti ja tuju rõõmsaks. Ja tõesti - tõuksimisel polnud mingit probleemi (va see üks koht, kus veidi komistasin ja vasak hüppeliiges sai haiget ja näos oli korralik valugrimass). Esialgu oli plaan ikka korraliku hooga minna, aga selgus, et esirehv on üsna tühi ja see võttis tempot korralikult alla, lootsin, et saan Premium 7 juures rehvi õhku juurde panna, aga see oli seal raha eest ja mul polnud ühtegi münti-senti kaasas. Tegin plaani ümber ja kulgesin rahulikult edasi. Vahepeal tulid mõned kiiremad lõigud, aga tagasi linna jõudes läks tempo ikka väga alla. Tegin lisaringi ja käisin Veeriku Olerexis - esimest korda sain ise selle õhu rehvi! Juhuuu.

Tõuksimine: 24,4 km 1h33min avg 143, max 185 (väike kiirendus:D). 

See oli soojendus järgmise nädala krossiks!

Trennipäevik 27.07.-02.08.2015

Esmaspäev - pärast tööpäeva jõusaalis alakeha treening u 60min. Soojenduse tegin crosstraineril +  harjutused. Mõne harjutuse eel oli ka soojendusring ehk harjutus kergemate raskustega. Lõppu venitused.

Teisipäev - puhkepäev. Endalegi üllatuseks vaatan, et tööle läksin ilmselt autoga.

Kolmapäev - pidin minema tööle tõuksiga, aga hommikul oli selline hoovihm, et jahm... Pärast tööpäeva jõusaalis ülakeha treening 60min, soojendus taaskord crosstraineril.

Neljapäev - lõpuks sain tõuksiga tööle minna (5km 18,5min) ja koju tulin pikema ringiga ja pool teed koos ühe töökaaslasega (10,3km 36min). Kuigi me selle pool teed jutustasime, siis minu tempo oli tunduvalt kiirem kui tavaliselt. Pulss oli ilmselt kõrge, aga vööd ma ei kandnud.
Kõiksugu ülakeha lihased andsid väga tugevalt tunda ja olid väsinud. Lisaks olin vasaku käe täiesti "ära maganud", niisiis ei saanud selle käega pea päev otsa midagi teha, kätt oli isegi raske tõsta.

Reede - samuti tõuksiga tööle (5km 19min) ja koju 9km (34min). Lihased olid juba tunduvalt paremad. Koduteel sain läbimärjaks, aga koju jõudes paistis päike.

Laupäev - puhkepäev, lõuna ajal müttasin metsas ja korjasin mustikaid.

Pühapäev - kujunes puhkepäevaks. Plaanis oli tõuksiga tiir teha, aga esimese uinaku tegin ma kella poole 13 paiku ja teise uinaku pool 17. Sinna läks siis see plaan. Aga ju siis olin nii väsinud ja uni oli vajalik.

Kaal püsib. :)

Uuel nädalal pean trennidega ise hakkama saama, treener on terve kuu puhkusel. Kava on mul olemas. Postitan selle ka siia mingi aeg, kui mul on tekstile aega leida kõrvale youtube klippe.
Uuel nädalal on ka tõuksiga veidi raskem - homme saan minna sellega tööle, aga kõikidel teistel päevadel pean keset tööpäeva või pärast tööpäeva kuskil üsna kiiresti olema, mis tähendab, et lähen tööle autoga. Samas pean autoga ka töökojast läbi käima, sest külma mootoriga on vibrama hakanud.

Kui ma puhkuse ajal ühe inimesega kokku sain ja möödunud aegadest rääkisime, siis tuli jutuks luuletused. Ta on seda tüüpi, et tal jäävad luuletused väga kergest meelde ja kui need kord on juba pähe õpitud, siis sinna need ka jäävad. Ma ei mäleta, kui mitu luuletust olen mina kooliaastate jooksul pidanud pähe õppima, kuid on kolm, mis on mul alati peas. Esimene nendest juba algklassis. Mäletan, et õppisime seda ühe salmi kaupa. Selleks oli ilus Lydia Koidula "Kodu". Doris Kareva aluuletust "lõpp" teab vist pea igaüks. Ja viimaseks on Marie Underi "Kodumaa". See oli ehk 8.klass, kui Iseseisvuspäeva paiku toimus koolis väike võistlus, mina esindasin sellega enda klassi (üks teine tüdruk pidi ka tulema, aga ta ei ilmunud kohale) ja lõpuks esitasin selle ka aktusel.

Lõpp

Ma ootasin sind sellel külmal päeval.

Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tea:

ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.

Ei, vabandama tõesti sa ei pea.

Kõik otsustati, väljaspool meid endid.

Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.

Kõik otsustati. Väljaspool meid endid.

Ma teadsin, sa ei tule nagunii.

Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud,

kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.

Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud.

Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

                           Doris Kareva

Kodumaa

Paljud on enne siit läinud,

nende varjugi enam ei paista;

need, kes nende jälgedel käinud,

neid ka enam ei ussidki haista.

Rada on vaevakividest tihke;

hukkunud eludest üdiseb rabu…

Siiski! Kohiseb viljavihke;

kärbitud tiibu kohendab abu.

Esihõimude sammude raskus

ergutab ikka veel tallaalust:

põliseks siia mulda see laskus,

kõmisev taplusest, teost ja valust.

                                        Marie Under