 |
22.nädal |
Keeruline nädal, sest esialgu läks tükk aega taastumiseks. Jalad olid puupakud (aga polnud ka kõige hullem), oli plaan küll venitada ja rullitada, aga see kadus kuskile ära. Plaanis oli ka esmaspäeval ülakehale veidi koormust anda, aga tegelikult olid needki korraliku koormuse saanud ja tööpäeva lõpuks oli enesetunne üsna kehv. Teisipäevaks olid jalalihased juba natukene paremad ja sealt läks lihaste osas vaid ülesmäge. Aga kolmapäeva ennelõunal tabas mind õlavalu, vasak õlg ehk tööd sain ma teha, aga mingit koormust see ei tahtnud. Õhtul mõtlesin, et küll kerele ikka saab trenni teha, aga ebamugav ja valus oli pea igas asendis... nii tõuksisin kuidagi koju (ka see oli natukene keeruline). Määrisin NSAIDi ja lootsin tervenemist, arvasin, et ehk magasin selle öösel ära. Neljapäeval polnud lugu eriti parem ja kohalik arst arvas, et see on ilmselt bursiit ehk limapauna põletik. Minu reaktsioon, et kuidaaas.. oli ju korras, ga doktor arvas, et ikkagi rattaralli tulemus. Peale valuravi, ikka NSAIDiga määrimine ja rahu-puhkus. Valuvaigistid tegid olukorra kohe paremaks. Trennid jätsin ma mõistagi ära ja andsingi rahu, täpselt nii palju kui sain. Eile kaevasin veidi ja tundsin, et teen liiga, siis andsin labida järgmisele üle ja tegin asju, millega liiga ei tee. Õhtul käisin lahtiõsitu tegemas, hirm oli, et mis olukord on... aga päris hea oli, mitte super hea, aga sõita sai. Ja nii ka täna, teatud asendid on ebamugavad ja valusad, aga püsivat valu ei ole. Ikka määrin ja võtan valuvaigisteid (et ikka kuur läbi teha) ja annan rahu. Tõukerattaga sõitmine väga palju ei koorma (kui just tõesti ülipikka distantsi sõitma ei lähe), aga kõiksugu ülakehatrennid võin rõõmsalt ära jätta.
Esmaspäev - vaevalised 5,2km tõuksiga tööle ja 5km koju.
Teisipäev - tõuksiga 5,2km tööle ja koju juba pikema ringiga - 7km.
Kolmapäev - tõukerattaga tööle 7,1km, koju 5,2km. 30min jaurasin jõusaalis ka ja mõned harjutused tegin, aga päris trenniks seda ei nimetaks.
Neljapäev - 5,2km tõuksiga tööle ja 5,1km koju.
Õhtul puhkasin trenni asemel, käisime kinos piraate vaatamas.
Reede - puhkus. Ilm oli ka kole.
Laupäev - hommikupoolikul aiatööd ja pärastlõunal tõuksiga 10,5km lahtisõitu (37min). Ja proovisin ka enda uut kella. Sõites sain aru, et tuharal ikka mõned valusad kohad ja pikka äkilist sammu oli natukene ohtlik teha, proovisin teha pausi ja venitada... aga ei osanud. KOduteel oli see üsna valus ja tulek oli aeglane. Samas sain kinnitust, et jalad on tublid.
Pühapäev - toimus Tõuka üles 2017, mis oli ühes suusarullitajatega Põlvas, Eviko avaetapp. Meenutasin möödunud aastat, kui väljas oli +2C, sadas päev otsa vihma ja tuul tegi ka liiga... prr. Olin täiesti unustanud, et eelsõidud on meil üksi. Naisi oli meestest vähem nagu ikka.
Eelsõit 700m mäkektõusu - 2:20.06 (ehk nagu minu möödunud aasta finaaliaeg)
Finaal 700m mäkketõusu - 2:11.06
Ja sellega sain I koha naiste põhiarvestuses (ja naiste üldarvestuses).
Kiireim mees oli soomalne, kes tõukas end üles 1:32ga, uskumatu, nende minek oli ikka vapustav.
Alguses on tunne, et mis see väike mäkketõus siis ära ei ole... ja pool distantsi ongi igati OK, aga siis läheb alles raskeks. Aga tehtud sai ja tunne on hea. Aeg ju u 9sek parem kui 2016 (ja ärme seda siis ainult parema ilma kaela lükka :D).
Järgmise võistluseni on kaks nädalat. Aga järgmine laupäev lähem hüppame natuke mudas või miskit -
Tõrva Ekstreemjooks. ;)
 |
Soomlase tõuksil on mõlemad rehvid suuuured. |
Polari kokkuvõtteid enam ei tule, sest õpin vaikselt Garmini kella tundma. Uuel nädalal näis, mida nende andmetest siis võtan.
:)