Juuli 2025 vol2

Mul tulid veel mõned asjad meelde, mis tahtsin kirja panna. Kas teate, kui palju ma mõtlen lauseehituse peale, kui ma kirjutan. Aga ma ei mõtle välja, kuidas on õige. 

Juuli oli väga niiske ja lõpuks soe. Juli alguses tundus, et sooja ei tulegi ja ujuma ei jõuagi. Muru muudkui kasvab. Umbrohi kasvab ka. Lillepeenrani ma ei ole jõudnud ja võib-olla ongi liiga suur tükk? Tegelikult ma ikka proovin seda natukenegi kaevata ja väiksemaks saada, aga siis kui poja on lasteaias ja tütreke teeb mõne pikema une või tšillib minuga õues. Talle väga meeldib kärus istuda ja ringi vaadata. Tekil (ja murul) meeldib ka, siis tahab rohtu süüa. 

Laudas olev pääsuke jäi ilmselt üksi. Väiksed pääsud lendasid enne poja sünnipäeva välja. Aga seal tiirutati edasi, niisiis jätsime laudaukse paokile. Ja hiljem vaatasin, et ainult üks pääsuke istub seal. 

Kuu viimasel päeval hakkas marutama. Päev oli soe ja õhtupoolikuks tulid äikesepilved. Õuel lendasid mõned asjad. Vihma tuli alla kui pangega. Õuele tekkis bassein (see on seal siiani, vett veidi vähem). Suur vesi uhtus jälle meie teelt liiva minema. Temperatuur kukkus ka kolinal 16 C peale. Vool läks mõneks tunniks ära.

Pojale tegi see palju rõõmu. 

Tema müristamist ja äikest ei kartnud ka, tahtis muudkui õue vihma kätte minna. 

Mul on hea meel, et ta seda ei karda, aga sellest ta veel aru ei saanus, miks me teda äikese ajal õuele jooksma ei luba. 

Pakendivedu jäi toimumata, sest kott ei olnud õigeaegselt teeääres. Mul oli see eelmisel õhtul meeles ja pidin selle koti sinna viima, aga ju tuli järgmine asi ette.. ja nii see läks. Järgmisel hommikul tuli see umbes 08:15 meelde, haarasin beebi, panin ta kärru, kutsusin poja kaasa, ta pani kummikud ja võttis jooksuka. Tirisin kollase koti konteinerist välja ja kappasime üles. Ise olen rõõmus, et kindlasti jõudsime, sest varem on auto käinud ju 9 aeg. Aga ei. Pärast kella kahte tuli postkasti kiri, et vedu toimumata. Pilt oli tehtud hommikul kella 6 ajal. Läks siis nii. Õnneks oli meil ühest korras kollane kott alles ja saame vähemalt pakendit edasi koguda (kui ei oleks, siis oleks konteinerisse pannud, see variant on ka).

Mul oli veel erinevaid mõtteid sellest intensiivsusest ka, mis mu päevi saadab. Ma teadsin, et see suvi ei saa lihtne olema, aga ma vist päris selliseid päevi ka ei oodanud. Ma mõtlesin kuidagi nii, et on suvi ja on soe ja saame kohe hommikul õue minna, mängime ja jutustame, oleme rõõmsad, naudime. Aga see ilm pole seda õue minekut nii väga soosinud. Sääsed ja parmud ei tee seda just lihtsamaks. Hommikupoolikul on õuel maja vari, muru on väga kaua niiske. Hiljem praktiliselt varju polegi. Mul on soetatud pop-up telk ka, et saaks veidi päikese eest peitu, aga sellist idülli just ei ole. Lastele ikka räägin, et emme joob nüüd kohvi ja see on emme puhkeaeg. Aga kui poja samal ajal potil kakat teeb, siis see pepu tuleb ikka puhtaks pühkida. Kui tütreke mähkmesse kaka teeb, siis sellega tegelen ka kohe. (Kohvi ei joo ma esimese asjana. Ma joon vett. Siis teen väikese tassi rohelist teed. Kui on meeles, sisi võtan inositooli. Siis teen süüa. Ja alles siis joon kohvi.) Külma kohvi ma ei joo, enne teen endale uue (aga kohviubade hinda olete näinud? uh). Ei tea, kas väiksem vanusevahe oleks vähem intensiivsem? Vaevalt. Poja on suurema lähedusevajadusega. Ta vajab just füüsilist lähedust, kaisus olemist, süles olemist, kallistamist, käe hoidmist. See on tore, et õe kohta räägib, kuidas on tema väike, armas õde. Seda, et pane õde maha ja võta mind sülle, enam ei ole olnud. Kui tütreke magab, siis püüangi pojale anda 1:1 aega, tema jutid mängu jms. Minuga on ta väga palju intensiivsem kui kuskil kellegi teisega. Lasteaiaski pigem rahuliku loomuga rõõmus laps. Rasked on need hommikud, kui ta ärkabki kohe issi igatsusega ja emme ei sobi mitte kuidagi. Siis tahaks, et me läheks voodisse tagasi ja ärkaks uuesti, parema jalaga. Mina olen endiselt sellise kerge unega, aga imetav ema kuulebki kõike. Ja ega uni kohe uuesti ei tule. Aga voodist ei tõuse ma enne, kui just ei pea. Vahepeal mõtlen, kuidas minu ema küll toimetas... sest minu ja venna vahel oli 2,5 aastat, aga meie vahel oli veel mu õde. Ja eks see enda tervis tekitab ka küsimärke, hirme...

Mul on endiselt arvuti seadistamata, pildid sorteerimata, korrastamata... 

Praegu kirjutasin seda siin, sest tütreke otsustas, et tal tuleb 1,5h pealt uni (muidu on ärkvelolek 2h) ja me ei jõudnud veel jalutama. Mehed läksid Ahhaa päästeüritusele. Mul oli alguses plaan ka minna, aga vajasin seda kodust hingetõmbepausi tunduvalt rohkem kui tunde linnamelus. 

Juuli 2025

Vahel on mul seal kuskil üks heleroheline unistus, et jõuan päevasel ajal arvuti taha. Või õhtul, et siis lapsed magavad. Praegu on üks erakordne hetk, kui mõlemad lapsed magavad, aga see on ilmselt iga kell lõppemas. Kui päevasel ajal arvuti välja võtan, siis tahab poeg siia kirjutama tulla. Õhtuti, kui mõlemad magavad, siis tahan mina ka magada. Nii lihtne see ongi. 

Poja päevaunedega on keeruline... Ma mõtlesin küll, et ei hakka teda kuidagi päevaunedele suruma, aga sel momendil ma ei teadnud, et ta hakkab hommikuti kuuest ärkama. Jälle. Täna vedas poole seitsmeni kuidagi, aga seda sahkedamist on juba enne kuut. Üks päev ärkas 5.38. Ja see on vara. 

Ja sellest hoolimata ei taha ta magada. Ja kellel kogemust on, siis võib mõelda, kui keeruliseks läheb pärastlõunane aeg... Too päev, kui ta 5.38 ärkas, ma ei saanudki teda lõunaunne. Väga raske päev oli. 

Nüüd olen aga mõned korrad ta magama sõidutanud. Üks kord on õnnestunud, et kui tütrele voodis süüa andsin ja ta magama jäi, siis jäi poeg diivanil magama. Tihti juhtub aga seda, et tütar peaaegu magab, aga siis hüppab poeg sisse.. ja hakkame otsast peale. Tegelikult on näha, et pojal on väsimus sees ja ta vajab und. Kuidas seda kolmesele selgeks teha? Ma ei tea. Täna jäi autos väga kiiresti magama ja õnnestus ta voodisse ümbertõsta. 

Võtame ühe päeva korraga. Ja kui seda on palju, siis üks tund korraga. 

Eks ma ikka iga päev ootan, et Abikaasa koju jõuaks, et saaksin näiteks nii pissile, et ei pea ühte last kaasa võtma. Sest kahekesi ei saa neid hetkel jätta. Ühel hetkel tahab vend õde sülle võtta, aga teisel hetkel vihastab, et õde tema mänguasju tahab võtta (ja võtab). Kõik täitsa ealine. Aga lihtsalt. Tuleb kohal olla. Kogu aeg. 

Ja seda vist mõistavad need, kellel on olnud sama kogemus.

Aaaaga juuli alguses oli pojal pidupäev! Juba kolmene!

See tammega pilt ei ole hästi õnnestunud, sest tamm kaob rohelisse tausta ära. Proovime järgmisel aastal uuesti.

Eelmised kaks aastat oleme sünnipäeva pidanud õigel päeval, sel korral oli aga kaks päeva hiljem, et oleks nädalavahetusel. 

Õigel päeval käisid ka mõned külalised. Ja oli väga palav - vist isegi 30 C ja päike lõõskas. Kuni õhtul tuli torm ja puhus rannatelgi ja pesuresti minema. 

Poja on vahva! Äge!

Jah, eks raske on ka. Intensiivne. Täitsa ealised asjad. Väikelaps ei peagi oskama oma emotsioonidega hakkama saada, see on vanema õpetada. Turvalise vanema, kes võib öelda millegi peale Ei, aga aitab lapsel selle suure emotsiooniga ikkagi toime tulla. 

Räägib palju ja nii vahvaid ütlemisi tuleb. Tihti mõtlen, kust see nüüd tuli.

Üks päev hakkas numbreid üle kümne loendama... ja kust õppis? ei teagi.

(pärast seda on vist iga päev vihma sadanud... rohi vohab, umbrohi kasvab, kõik on niiske..

Täna, 14.07, olid meil tuled ahjudes ja pliidi all, sest maja on ka niiske.)

Köögis on äravooluga jama. Ilmselt see suur vihmaperiood ei ole ka asja lihtsamaks teinud. Aga midagi on ka nõnda umbes, et mingid ummistusvahendid seda ei leevenda. Samuti oli septik taas täis, alguses arvasimegi, et äkki selletõttu ei lähe vesi alla. Aga muu jama on ka. Igal juhul kutsusin taas abi, et septik sai tühjaks. Pojal oli jälle tore vaadata. Ta ikka väike masinahuviline. 

Kummaline on see, et kas see oli märtsikuu(?) kui alles tühjendasime. Ja enne seda oli päris pikk paus... no ikka pikk. Ainus asi, mis ma muutnud olen, on see, et nõudepesuvahend muutus. Amway oma ei olnud vahepeal ja hakkasin muuga pesema. Nõusid pesen nii kuuma veega, kui saan. Eks seda rasva ja sodi läheb sealt kogu aeg alla...

Nädala pärast peaks äiapapa saama appi tulla,

Sünnipäevapeolt üks perepilt ka.

Peopäevaga läks nii, et see ilm oli kõike muud kui lubati... jälgisin ilmateadet ca 2 nädalat ja alguses lubas vihma, siis päikest ja siis vihma. Ja hakkaski sadama. Õnneks mitte väga tugevalt... aga õuepeo plaanist ei saanud päris asja. Kutsele olin lisanud, et riietuda ilmale vastavalt ja küll lapsed õues olekut naudivad. Nii oligi. Eks nad toas käisid ka. Abikaasa laenutas sõbra käest ühe telgi, et õues oli üks kuiv koht ka, kus sai süüa. Muidu sai süüa ka toas. Ja nii see pidu oligi toas ja õues. Pojal oli lõbus. Sõpradel ka. Natuke jõudsin ka lobiseda. Ema oli eelmine päev tulnud ja oli köögitoimkonnas niii suur abi. Eriti nõude pesemisel. Mul aida all on vanad nõud ja kuigi olen korduvalt mõelnud need ära viia, siis sellisel sünnipäeval on nii hea need kasutusse võtta. Pärast pakin jälle tagasi ja viin sinna. Ja seoses sellega, et ema siin muudkui pesi, siis kõik kuidagi sujus. Üks õde tuli siia saiakesi ka küpsetama, need said kohe otsa. Ja no imemaitsvad. Mina nii ei oska. Mina tegin küpsisetordi, seda aitas sõbranna kaunistada. Tema poja sünnipäeval vaatasin, et nii kaunis tort! Selgus, et ta ise tegi. Palusin siis appi. Nii armas. Mingis mõttes oleks kindlasti lihtsam asju tellida... aga teate ju küll, mulle meeldib ise teha. See on tõesti minu jaoks oluline. Et ma tean, mida ma pakun, millest miski tehtud on jne. 

Kui kõik külalised olid ära läinud, siis pidime vaid natukene koristama. Poeg oli lõunaune vahele jätnud ja läks varem magama. Tütar aga ärkas. Mina pakkisin meie kotid, et järgmine päev üheks päevaks Virumaale minna. Vennapoeg sai kaheseks. Sünnipäev jäi meie jaoks pigem lühikeseks, sets poeg väsis ära (autos ei maganud) ja tütreke tahtis ka süüa ja magada. Ei jäänud nad ka siis magama, kui Võsult ära sõitsime. Täitsa krussi ajas. Järgmisel päeval hakkasime hommikul tagasi sõitma, sest mõlemal lapsel olid arsti ajad. Tütrel 6k kontroll, pojal 3a kontroll ja sai ka puugisüsti. Enda tervisest tahtis ka rääkida, aga lõpuks läks seal kõik nii intensiivseks, et ütlesin, et kirjutan hoopis (selleni jõudsin nädala pärast).

31.07

Käes on juuli viimane päev. See kuu on olnud intensiivne. See ongi see sõna, mida ma kõige rohkem kasutan, kui mõelda ja kirjeldada, kuidas lastega läheb. Jah, raske on ka, aga intensiivne kirjeldab seda palju paremini. Kõik on justkui intensiivne. Sellist hella hambrast kulgemist küll ei ole. Rasketel päevadel ütlengi, et on raske. Aga intensiivne on kõikidel päevadel. 

Tütreke sai juba kuue kuu vanuseks.

Ja see areng on olnud ikka hüppeline.

Kaalu ja pikkuse poolest kasvab vennaga samas tempos. Pikkust oli 70cm. Kaalu veidi üle 8370gr.

Alles ta hakkas käputama, eks. Juuni lõpus. 

Juuli alguses hakkas istuma. Mõned päevad veidi ebakindlalt ja ma pigem suunasin ta uuesti pikali, et üleliia selga ei koormaks.

Aga siis hakkaski istuma ja nüüd mängib ja toimetab istudes.

Sellega seoses alustasin näputoiduga ka varem, kui ma esialgu olin planeerinud. 

Ja söögitoolis istudes ei vaja ta ka seda pehmendust-tuge, sellega on tal seal pigem kitsas, raske tooli panna ja kätte saada. Kindlalt ja tugevalt istub. 

21.juuli hakkas käputama. Kuhu sa kiirustad kallis tütar? 20.07 tõmbas ühe korra enda toenajal päris püsti, aga see vist oli mingi anamaalia. Nüüd tõmbab end põlvedele ja uurib, mida diivanilt või laualt kätte saab. 

Näputoidu vastu tunneb ka korralikku huvi. Põhiliselt on saanud aurutatud porgand, lillkapsas, kartul. Lisaks kurki, marju, arbuusi. Lihani pole veel jõudnud. 

23. juulil jõudsime esimest korda kiikuma, see ka väga meeldib.

Ja kui venna teeb nalja, siis on nii palju kilkeid ja naeru. 

Hambaid veel ei paista. Kõht käib läbi 2-3x nädalas. Öösel magab mõnusasti.

Päevaste unedega on endiselt veidi keeruline, aga eelkõige see, et ei ole võimalik alati abistada, et uni pikeneks. Jalutamas oleme sellele intensiivsel perioodil käinud vähe.

Puhkus issi jalal.

Poja alati kiidab, kui minul või õel kleit seljas on. Ütleb, et nii ilus. 

Äge kuulata.

Ma kiidan ka.

Koduke.

Rukkilill on nii ilus!

Hiljuti avastasin kodus, et kohe trepi lähedal kasvab ka. Kaks ilusat õit küljes.

Käime vahel "üleval" ka. Üks traktoriga, teised käruga.

Põllu- ja aasalilled on mu lemmikud.

Draakon ka.

Ta päevasel ajal väga nägu ei näita.

Õhtuti tuleb vahel tuppa. Vahel ei tule.

Magab palju kuskil aida all.

Poja sai sünnipäevaks ühe elektritraktori, millel on käru ka.

Vahel käib tigusid korjamas. Ja viib neid kanadele.

Vahel ta kõiki ei viia, aga pargib traktori garaaži. Ja järgmisel päeval on nördinud,

et kõik teod on jalga lasknud.

Poja jaoks on väga oluline, et traktor saks õigesti garaaži ja uks lukku.

Lisaks on nii vahvaks - issi niidab murutraktoriga muru, poja sõidab oma traktoriga, ütleb, et niidab ka. Pärast puhastab kõik traktori ka ära. Tõstab üles, käib harjaga üle, siis võtab kompressori.

Väga tubli.

Käisin erialaarstil ka. 

Tehti päris palju analüüse, määrati üks uuring (tänaseks käidud). 

Analüüsid olid veidi paremad. Ja mõned teised asjad kehvemad.

Arstiga suhtleme augustis, kui ta on puhkuselt tagasi.

Avatud talude päeval käisime ühes Elva vallas olevas talus. Talu ja loomad vms. Vaatasime natukene loomi ja linde. Ja siis tahtis poja olla mänguväljakul. 

Hommikul sadas väga palju vihma. Hiljem tuli päike ja läks soojaks. 

Lambake oli armas.

Tütreke roomas ikka kohe kassitoidu juurde. 

Alles saime selle põrandale panna, juba tuleb uus koht leida.

Aga head kohta ei olegi.

Vaikselt tuleb selliseid ägedaid momente ka, kuis peaaegu, et võivad juba koos mängida.

Aga tuleb ikka juures olla. Kogu aeg.

Poja tahab õde tassida ka. 

 

Üks kord jalutamas.

Sel kuul olen jalutama jõudnud väga vähe.

Arvasin küll, et õhtuti käin, kui kaasa koju jõuab. Tegelikkuses on päevad nii intensiivsed ja emotsionaalselt nii kurnatud, et lihtsalt ei jaksa. Või ei klapi uneajad. 

Ja ega treeningplaan lendas ka vastu taevast. 

Õnneks jalale ja puusale olen ikka harjutusi teinud, aga ka vähem, kui olin planeerinud.

Abikaasa sai köögi äravoolu korda. Nimelt proovis ta kompressoriga sinna õhku lasta, tegi ühe paberist torbiku ka, et õhk õiges suunas liiguks. Ja see töötas, ummistus pani jooksu. Rõõm on köögis kraanikausis toimetada, kui vesi ära läheb. 

Õde tegi patsid!

Natuke harjumatu, oli kahega, aga läks veiid vähem turri. Ja kukal oli vaba ning sai hingata.

Sellistel palavatel päevadel on muidu kukal kogu aeg märg. Eriti kui mul endal mingi krunn peas.

Virumaale jõudsime teist korda ka.

Õepojal oli sünnipäev. Juba 12 aastat tädi.

Ilmad läksid ka paremaks ja saime lastega randa. 

Vesi ei olnud ülisoe, aga lastel oli okei.

Minul oli raske vette minna, eriti rindade juures. No kardavad külma. (Lähiajal pole mul plaanis mingi külma veega suplemist teha... kui üldse. Keha muutub.)

Noored kanad hakkasid munema!

Päris tillukesed munad ja mitme rebuga. Minu jaoks täitsa üllatus.

Sellel sõstral on miskit viga.

Igal aastal läheb paar oksa ära.

Varsti polegi enam põõsast.

Siia ma istustasin ühe kurgitaime.

Ma ei tea, kuhu see kurk kadus.

Lokid ka, kui patsid lahti tegin.

Sisalikud tulid sõnumeid tooma.

Oli selline veider päev, et olime elutoas, kui järsku liikus keegi mööda vaipa.

Appi, sisalik.

Sain ta millegi peale ja transportisin õue. 

Järgmine ukerdas köögist järgmises toas, oli kuskil tolmu sees olnud.

Ja siis oli veel köögis üks... kaks... kolm.

Täpselt sellised sisalikud, kes meil õue keldris on. 

Aga köögi all ka ju kelder. 

Lõpuks võtsin selle luugi lahti ja vaatasin, mis seis on. Sealgi oli vett (pumpasime ju suurest keldrist ka vett välja). Ja mööda seina ronisid sisalikud. Luugil oli väike vahe ka sees ja ju nad siis mõtlesid tuppa tulla.

Rohkem pole tulnud.

Maaaaasikad!

Ma tõesti kartsin, et ei saagi sel aastal maasikale, sest oli juba juuli lõpp. 

Aga maasikas oli ikkagi hilisem ja paljudel olid ka uued põllud.

Päris mitmest isekorjamisest "jäin ilma", sest ei jõunud õigeaegselt reageerida (sest lasetel oli vaja hoidja organiseerida). Aga ühte kohta ma helistasin, kui esimene isekorjamine oli möödas. Ja nad kutsusid mõne päeva pärast. Ämm tuli poja juurde. Ja sõbrannaga sain maasikapõllul kokku - tütreke oli magama jäänud, et ma valvas ja tegeles. Mina korjasin veidi üle tunni maasikaid. 

Korjasin umbes 17kg, äkki oli Falco. Väga magus ja mõnus mari. Oli ka päikest näinud.

Eelnevalt olin natuke maasikat ostnud ka, et midagigi külma saaks.

Aga siis tegin keedumoosi, toormoosi, tükkidena sügavasse. Ja sõime ka.

Maasikas on tõesti mu lemmik.

Kuu lõpus jõudsin korraks kasvukasse ka.

Sai väheke parem. 

Esimesed tomatid on ka valmis.

Mis need kanad ja kukk seal teevad.

Tütreke tahab muudkui istuda, niisiis on turvalisem kui on selles osas. 

Ma muidugi lootsin, et saame seda kookonit veel talvelgi kasutada. Aga mis seal ikka.

Voodis tahab kohe sukelduda ja vaadata, mis põrandal on.

Esimesed kurgid saime juuli lõpus.

Eelmised neli suve oleme need saanud mai lõpus.

Kuu viimasel pühapäeval oli pks pidupäev.

Minust sai ristiema. 

Väga eriline tiitel.

Ja mul on nii hea meel, et minu ümber on sellised inimesed, kes mind nõnda usaldada. 

Käisime ühel sõbrannal külas, kes polnudki veel tütrekesega kohtunud.

Sest et elu.. ja muutused.

Tema koer igatses autosõitu, sai siis mõned metrid sõita.

Pojal oli koera üle väga hea meel, ta on väga suur loomasõber.

Saime kodust ka esimesed mustikad.

Käisime sõpradel külas.

Lapsed said mängida. 

Poja oli väga rõõmus. Taaskord. Talle ikka väga meeldib kellegi juures mängimas käia.

Samuti ootab sõpru külla. 

Lahkumised on raskemad. 

Aga autos tuli hea uni.

Viimastel nädalatel on väga palju olnud issi igatsust. Eriti hommikuti, kui issi tööle läheb. Eriti, kui teda ei näegi. Sel nädalal oli üks idülliline hommik ka, kui poeg mulle kaissu ronis ja edasi pikutas. Ja oli emme üle rõõmus. 

Üks päev käisime Taskus VI korrusel.

Polnudki seal ammu käinud.

Sinna minnes nägin kursaõde.

Lahkudes teist kursaõde.

Parkimismajja jõudes ühte tõukerattaliidu eestvedajat.

Armas.

Püüan vahel neid hetki ikka jäädvustada,

sest ega ei tea, millal ta enam nõnda sülle ei tahagi.

Ja kasvab järsku väga suureks.

Kasvab küll muudkui. Järsku ulatab ise ukse võtmega lukku panna ja lahti keerata. Alles ma panin talle ju mingi ämbri alla, et ta saaks ronida ja katsetada. 

Abikaasal oli ka sünnipäev. Tema vanust on hea meeles hoida, sest kui pojal sündis, siis oli tal juubel. Päev oli kodune. Kohupiimakoogiga.

Hispaanlased on jätkuvalt aias, aga olen neid vähem püüdnud. Lapsed ärkavad hommikuti üsna üheaegselt ja ei saa teha seda õuetiiru. 

Käisin lastega ka Palojärve ääres. Sõbranna oli oma (natuke vanemate) lastega ka. Oh seda tavaari oli mul palju. Koht oli väga mõnus. Hea koht lastega käimiseks. Poja sai palju vees sulistada ja rõngaga möllata. Tütreke sai ka vette. 

Sinna tahaks veel minna. Üleüldse tahaks vette palju palju rohkem. Aga vajan selleks kedagi lisaks, sest üksi kahe väikesega ei lähe.

Ja kuigi juulis on nii palju rõõmupäevi, siis...

ei kao kuskile, et on ka väga kurb päev.

Juba kaks aastat. 

See oli justkui eilne päev.

Ja ega sõnu ei olegi. On vaid igatsus. Ja pisarad. 

Iga kollane õis meenutab teda.

Kõiki kollaseid õisi vaatan teisiti. 

Endiselt hetked, kui mõtlen, kas see oli ikka päriselt. 

Kas nüüd ongi nii.

...

Juuni 2025

Tallinna Loomaaias

25.06.25

1. juuni oli ilus päikseline päev. Tuul oli küll väga tugev.

Tartust startisid ratturid Rattaralli raames ja mödusid ka meie kodu lähedalt. 

Sel aastal jõudsime õigeaegselt neid vaatama (eelmine aasta jäime pojaga esimesest grupist ilma, ma ei arvanud, et nad nii kiired on). 

Elasime kaasa ka. Tõukerattureid nägin ka. 

Viisin tütre oma lemmikjärve äärde jalutama. Tema magas.

Vihma hakkas tibama.

Päris järve äärde ei saanud, purdel olid inimesed.

Poeg näitas, kuidas ta grilli põhjale augu sisse tegi. Jah, see oligi juba päris katki,

aga tema andis viimase lihvi.

Tütreke murul.

(see üks ilus päev)

Nuikapsad.

Mingi aeg coopis olid nii ilusad ja head.

Ja hind oli ka mõistlik - 1,49 eurot /kg

Vahepeal ostsin neid Lidlst, aga siis maikuus läks Lidl hind 4,99 eur/kg peale ja minust jäid need poodi.

Vahel ikka jalutan ka.

Leidsin maikellukesed Elva metsadest.

Ja näed - maasikas õitseb ka.

Tütreke sai ka vahepeal taas kuu vanemaks. 

Nagu pildilt näha, siis see kuupildi tegemine ei ole enam sugugi lihtne. 

Samuti ei mahu enam väga hästi tekikesele. 

Ilunumbreid vaatamas ei käinud - olime käinud 22.05 4,5 kuu visiidil. 

Kasvab ikka. Eile just tahtsin tudukombet panna, siis ei läinudki selga. Ma ei tea, mis firma nr 68 see oli, aga jah.

Rõõmus, rõõsa. Rahulik. Leplik. 

Ainult kõhukinnisus ja siis valusad puuksud on vaevanud. Olen andnud ka ühekordselt mikrolaxi, sest mis sa teed, kui lapsel nii valus ja ei söönud-maganud-olnud kuidagi. Edasi proovinud kuivatatud ploomide mahlaga (ta ei ole sellest eriti huvitatud olnud, et kui öeldi, et anna 1tl, siis ma ei tea, kui palju talle sellest üldse seedesüsteemi jõudis. Ta ei ole mingist lisast ka huvitatud (ja ei peagi olema). Ja Probiootikumi on ka saanud. Viimase vahetan nüüd Nõgeli vastu välja.

Kui teda ennast ei vaevaks, siis polekski midagi, rinnapiimal olevatel lastel võib kõht ka 1x nädalas läbi käia. 

Aga teda vaevab. Ja nii järsku tuli ka. 

Muidu ta (17.06) rullib ja möllab, keerab end ümber oma telje nii seljal kui kõhul, tagurdab kuidagi, vahepeal kuidagi tõmbab ka veidi edasi. Püüab end palju istuli tõmmata. Magab hästi, kui minul keset päeva mingeid käimisi ei ole.

Kärus meeldis. Kandekotis meeldib. Õues meeldib. 

Venna ajab palju naerma.

Venna tahab palju ka sülle võtta.

Näputoiduga alustame 6k+ vanuses, kui on valmisolek.

Käisime Kesk-Eesti kandis ühe väikse poisi sünnipäeval. 

Koht oli keset põlde ja tuul vääääga tugev.

Aga õhtupoolikul tuli korralik vihm ja siis ka tuul veidi vaibus. 

Poja hüppas patuudil, sõitis väikese atvga, kaevandas ja möllas muidu. 

Sinna sõites tegi ta 30minutit und. Nii et lõpuks läks päev pikale ja kodutee oli üsna raske.

Jõudis tütrele enne selga, kui väikseks jäi.

Samuti 68 suurus. 

Mõtlesin, et mis see Draakon seal istub.

Aga puu otsas oli kaks kassi. Võõrast.

Nagu ikka.

Avastasin, et tomat õitseb.

Kurkidega on lood vähe nadid.

Ja siis ühel päeval leidsin aiast sellised elukad.

Mitte üks või kaks vaid rohkem.

Ma olin ikka päris õnnetu. Miks? Ja kust nad tulid.

Esimeste puhul ikka kahtlesin, et kas tõesti hispaanlased.

Studeerisin, uurisin pilte ja elukaid. 

Hispaanlased, mis hispaanlased. Ilmad olid vihmased, niisked. Nii ma neid otsisin ja leidsin.

Vahepeal oli nüüd paar päikselist ilma, aga täna (17.06) taas vihmane ja leidsin taas 8. Nii maja eest kui tagant. 

Oeh. 

Ilmselt leiaks veelgi, olen käinud maja ümber ja aiamaal. 

Sellise ilmaga teevad sääsed ka nii liiga, et no pikalt ei jaksa.

Aga selline hobi siis suveks.

Kanad ehk aitaks (kuigi väga palju neid ei tahaks neile anda, kui nad neid üldse sööks, sest et väga limased), aga antud hetkel sööks kanad ka kõik muu aiamaalt ära.

Ja nende eelmiste kõrval tunduvad need ju päris toredad.

13 ja reede saime sõbrannadega kokku.

Mina tahtsin koogi kaasa võtta, aga teadsin, et olen juba poole 11st kodust ära (kohtumine oli kella 16st). 

Tegin siis koogi poti sisse ja pott mahtus täpselt külmkasti.

Koogiks oli kärsupea nagu sel aastal ikka.

Väga maitsev!

Üks päev käisid abikaaa kolleegid külas ja üks noor kutsu oli ka.

Poja oli vaimustuses.

Oleks tahtnud temaga kogu aeg möllata.

Samal õhtul. Poja ei teinud lõunaund ja oli omadega täitsa läbi. 

Ise ta seda ei arvanud.

Tütreke siin pildil veel ei maga.

Küljel kaisus olles pojale ei meeldinud, ronis siis minu peale ja hetkega magas.

Madal seiklusrada.

17.06 kohvideit

Esimesest kohvideidist möödas 9 aastat, aasta siis oli 2006 ja kohaks Pika tänava

korter Tartus.

Eile käisime Olerexis, sest Circle suvemängus kohvi ei võitnud.

Üldiselt meile Olerexi kohv ka soodsam,

aga eile oli see soodus 1 sent.

Ma olin hämmingus. 

Üks deidi pilt autos ka.

Terve perega :)

Edasi suundusime korraks K-rautasse

Ja sis läks poja juuksurisse.

Ta oli selle üle nii elevil!

Juuksuril  käib tooli peale veel eraldi tool, et laps istuks piisavalt kõrgel.

Ja poja sai endale suvesoengu.

Vahepeal oli tal natuke kõdi ka, aga sai kenasti lõigatud.

Kõik rõõmsad.

Natsa udune jäi, aga juukseid on nüüd palju vähem.

Tal ka üsna tihe karv.

Ei teagi kas emmest või issist.

27.06

Sellised püünised. 

Kuskil fb grupis jäi silma soovitus hispaanlasi banaanikorte või arbuusikoortega püüda. 

Viimast mul veel kodus pole, aga kui ostame, siis proovin järgi.

Banaaniga toimib hästi. Nii saab kõige paremini need pisikesed ka kätte, keda rohul ei tuvasta. 

Kui suuremad rohul edasi liiguvad, siis näeb.

Lapsed magavad, käisin just õues. Vihma tibab (jälle), panin garaaži kinni ja vaatasin, et kanad oleks kuudis.

Ning käisin ka hispaanlaste tiirul - see tähendab, et vaatan banaanikoored üle, samuti hoian pilgu üsna maas, kas keegi kuskil liigub. Maja taga on kahe põõsa juures mul ka üks lauajupp maas - selle külge haagivad nad end ka. 

Leidsin paar pirakad ja vist viis päris pisikest. 

Päev enne võidupüha käisime sõprade juures jaanipäeval.

Ilm oli ilus, üsna tuuline, aga tuul viis sääsed ära.

Sõbrants naeris, et näe, kahe lapsega, aga ikka jõuad esimesena ja ei hiline.

No kell 17 ei jõudnud, jõudsime 17.05, sest tegime ka poepeatuse.

Jutustada ma palju ei jõudnud, sest lastel oli vaja silm peal hoida. Poja tahtis pigem olla liivakastis ja maja õuel kui et sauna juures.

Kuigi tiik tõmbas teda ka. 

Ja pärast jaanipäeva läksime Tallinna Loomaaeda. 

Jälgisime ilma, sest täissaujga ei oleks see eriti tore. Ja kui oleme 2,5h sõitnud, siis võiks plaanist asja saada.

Tütreke ärkas hommikul 05:09, püüdsin teda uuesti magama saada, aga lõpuks läksime elutuppa. 

Poja oli alles kella 22 aeg magama saanud. Tahtsin, et ta saaks puhata. Kuigi minu esialgne plaan oli juba pool 8 Tallinna poole liikuda. Lihtsalt selle arvestusega, et poeg ei oleks liiga kaua üleval olnud ja jõuaks seal käia. Jäligisin siis erinevaid ilmateateid ja kõik justkui ütles, et kella 10 aeg võiks Tallinnas täitsa okei olla.

07:25 ärkas poeg, abikaasa ka siis ja tütreke ka (olin ta enne 7 magama saanud). Tegime kiired hommikused toimetused ja kaheksa paiku olimegi autos. Praktiliselt terve tee sadas vihma, kohati ka päris tugevalt. Aga pealinna jõudes oli asfalt kuiv.

Me parkisime läänevärava juurde, nii chat gpt soovitas. Ja hakkasime kuskilt pihta. 

Kodutööd eriti ei teinud. Ja päris igale poole ei jõudnudki, sest optimaalset teed ei olegi - osasid kohtasid tuleb ikka 2 korda käia. Poeg oli vahepeal süles ka, sest eks ta ikka väsis ära. Aga väga vapper oli. 

Tütreke ärkas loomaaia juures üles, vaatas ca 2h loomakesi, tegi 30minutit und ja vaatas loomi edasi.

Temaga sai korra tehtud restoranipeatus... aga eale kohaselt ta rohkem ei söönudki. Kodus eelistab ta voodis pikali süüa, mina eelistan ka. Ja siis istuli on raskem. Lisaks kõik uus ja huvitav. Autos ta ka eriti söömisest ei hooli, pikutamisvõimalust väga pole, sest turvahäll, turvatool ja pagassis on vankrid. 

Väike amps. 

Poeg oli juba üsna väsinud, aga vaatasime veel natuke ringi.

Kaamlite juurde me näiteks ei jõudnud, liikusime teist kaudu.

Jääkaru oli äge.

Hiljem poeg rääkis, et loomaaias oli väga lõbus.

Ta kasutab seda väljendit päris palju. 

Autos jäi ta üsna ruttu magama (hommikune sõit ei olnud talle ka niii lihtne, sest eks see 2,5h on ikka pikk aeg üheskohas istumiseks). Tagasiteel jäi ca tunniks magama. Tütrele proovisin mitu korda süüa anda, aga ta ei söönud. Lõpuks magas temagi. Kodus sõi kõhu täis.

Leidsin eile esimesed peaaegu punased maasikad. Sõime ära.

Poeg leidis täna ka polpunaseid ja sõi kõik ära. 

Sest et #laps

Täna tegin leiba ka. Suvel teen seda veidi harvem.

Aga väga maitsev.

Üks kord jalutades nägin lepatriinut.

Kui metsmaasikaid leian, siis need viin ka pojale. 

Poeg tahtis minu jalga joonistada. 

Ma iga paari kuu tagant joonistan tema jalga. Vahel ka tihedamalt, sest nüüd talle meeldib see ja ta ise küsib. 

Siis saab jalga mõõta - laiust ja pikkust - ja ehk leiab ka jalanõud, mis sobivad. Jalg on ikka lai ja kõrge. 

Täna vaatas keldrist vastu selline vaatepilt. 

Vesiii...

Alles nagu pumpasime.

Ca 2 kuud terve talv?

Ja seda vett oli seal palju.

Eks siis homme jälle.

28.06

Eile veel arvasin, et tütreke jätab roomamise päris vahele, aga täna otsustas roomama hakkata. Nii äge on seda arengut ikka vaadata. Ju nägi, et roomamisega saab vähe kiiremini edasi kui hüppamisega (pepu püsti ja siis veidi hoogu) või rullimisega. Aga päris palju on ka käputamise asendit, et ju seegi kaugel pole. Sel kuul ei ole ta mind ööunedega nii hästi hellitanud, kui eelmistel. Vahepeal siin jah arenguhüpe, kui ta keset ööd käputamist harjutas ja voodis ringi trallis. Aga enne seda hakkas teda vaevama kõhukinnisus, see juba kuu alguses. Sai ka natuke abi kasutatud. Üks vahe oli 7p! Ja see tegi talle ikka liiga. Pärast seda läks natuke paremaks. Ja igapäevast kakamist ei ole enam olnud. Üks öö, kui ta 2,5h käputamist harjutas, siis kakas ka! Viimati oli öine kaka olnud äkki veebruaris? Probootikumi vahetasin Nõgeli oma vastu välja. 

01.07

Enda tervis... jalavalu ja puusavalu on päeviti erinev. On päris normaalseid päevi ja siis raskeid päevi. Valusad ja rasked ikka siis, kui voodisse puhkama lähen. Vahepeal vahetasin taldasid, natuke harjusin ka, aga tegid asja hullemaks. Eile just füsio vaatas, aga parem jalg jätkuvalt lühem. Miks need lihased seal jätkuvalt nii pinges on... ei tea. Teise asjaga ootan juulis eriarsti aega, mis läbi e-konsultatsiooni mulle pandi. Teeb vast lisauuringuid. Mõnel päeval tunnen, et olen täiesti turses. Käekell soonib, sokirandid on suuremad (ostsin endale meestesokid, palju mugavamad, minu jaoks keeruline, kui naiste sokivahemik on 39-42. Minul ju lai jalg ka ja siis on tegelikult kitsas.) Nägu on ühtlaselt punetav nagu ikka. Pärast füüsilist pingutust, sauna olen nagu tomat, päike teeb ka väga kergesti liiga (kreemid mul muidugi päikesekaitsega). Naistefüsio juures käisin ka. Diastaas on veidi vähenenud, aga pole päris nii nagu võiks olla. Samas eks see ülekaal ja just suur kõht võivad ka rohkem laiali tõmmata. Nabast kõrgemal on parem seis, kui all. Tegime edasise plaani kus ja mis harjutusi teha. Suveks ma suuri eesmärke ei sea. Kehakaal on vist pigem stabiilne olnud. 

Aias on mul tõesti miinimum. Osad tomatid on juba rohelised. Ja samal ajal pole kurgiaime, mis õitseks... Kurgid, mis mitu nädalat tagasi peenrakasti panin, ei ole kuskile poole liikunud. Arbuus on pigem välja läinud (sõps andis). Päevalillede seemne maha panekuni pole ma jõudnud. Kõik kartul ei tulnud ka üles. Peenrakastis olev salat on selline kidur. Praegu meenub, et till ei tulnud ka uuesti üles.. (mais oli kasvuhoones eks, aga seda panin siis sügavkülma). Sel aastal siis niimoodi. 

Möödunud nädalavahetusel käis õde perega nii. Abikaasa oli mitu päeva ära. Ilm oli kahjuks halb - külm ja vihmane. Lapsed olid küll veidi õues, aga mitte eriti. Tütrekest ka sellise ilmaga kuskile õue murule ei pannud. Õemees niitis muru. Õde sidus tomatid üles ja aitas mulda veel laiali vedada, mis alles oli. Tahaks ikka selle lillepeenra ka üleskaevata ja väiksemaks teha, aga hetkel tundub see minu jaoks väääga suur amps. Ämm üks päev veidi rohis seda, võttis suured ohakad* ära (* tegelt ei ole ilmselt ohakas, aga kõrval olev põld on seda täis). 

Eile leidsin ühe tikripõõsa alt 9 hispaanlast. Banaanikoor oli väga hea peibutis. Täna juba juuli, aga käisin poja tamme rohimas ja seal all ka üks põõnas... Ohjah.

Teate seda tunnet, kui midagi väga ootad... ootused on nii kõrged ja siis pettud? Vot selle aasta suvega on minul küll nii. Kevadet ootasin ka väga, aga ei tulnud ka seda kuumalainet (va aprillis see üks ilus päev). Kujutasin ette, kuidas saab õuele teki panna ja lastega õues möllata. No tütreke on mõned korrad tekile saanud. Vahepeal päike justkui lubab seda, aga see tuul... ja siis tahavad kõik asjad minema lennata. Tahaks nendega ka randa saada, vette möllama. Hommikuti nii õue astuda, et kohe on soe õhk. Sääski ka ei taha. 

Pisike.

Pisike magab. Kõikjal.

Pääsud on juba suured.

Poja käis ise maasikaid otsimas, teele jäid ka sõstrapõõsad ja 

tuppa tulles ütles, et tõi mulle ka ühe marja. Armas.

Maasikatega on ka nii, et ta otsib kõik sellised üles, kus on natukenegi punast, ja sööb ära.

Maasikatega on sel aastal natukene kehvad lood. Mina siin veidi muretsesin, et kuidas küll saa isekorjamisele minna, kui marjad nii hilja valmivad... aga hetkel pole üldse kuulda, et sellist isekorjamist üldse tuleb. Ja kui tuleb, siis mis hinnaga? Praegune maasikahind on selline, et mina seda osta ei jaksa. Ja kui olen isekorjamisle käinud, siis heal aastal ikka ca 40kg korjanud, mida siis söönud, sügavkülma pannud, moosi teinud...

Sõrmust ei saa ma aastaid enam sõrmest ära. Siiski mõtlen, et peaks laskma selle natukene suuremaks teha... selleks on kulda juurde vaja?

Ja nüüd meenus, et üks ristimislusikas tuleb mul ka leida... Minust saab ristiema :)

Juuli algab poja sünnipäeva lainel...

Täna 3a tagasi läksin telkima magama, und eriti ei tulnud ja öösel kell 2 oli see läinud...  Ca 39,5h hiljem sündis poeg.