Sunday, July 31, 2022

31072022

Miks on tunne, et kui juuli saab läbi, siis on suvi ka läbi. Et nii vähe seda suve siis oligi. Minu jaoks on juuli läinud sõrmenipsuga. Kuigi kõik päevad on olnud ilusad ja head. Juuli esimesed ööd olid meil veel soojad ja sumedad, kuid kui kuumalaine kadus, ilm muutus, saabusid madalrõhkkonnad, siis tuli niiskus, rõskus ja jahedad või isegi külmad ööd. Varah    ommikutel on termomeetrid näidanud 4-6 kraadi sooja (kesksuvel..). 

Lühike pildipostitus, et mõned märksõnad saaks endalegi kirja..

Ma olen varemgi kirjutanud võõrastest kassidest, kes meie õuel käivad. Kõige rohkem vast ühest mustast kõutsist. Nüüd ei ole teda ca nädal näinud, aga juuli keskel oli ta igapäevane külaline.. ainult et ta ei tahtnud süüa, vaid lonkis Draakonil järel. Kui Draakon oli toas, siis istus ukse juures või akna all ja mjäugus. Kui Draakon oli õues, siis oli tema lähedal või kõrval. Kui Draakon kuskile liikus, siis läks järgi. Varasemalt on nad ka karvupidi kokku läinud, aga sel ajal mitte. Pigem olid sõbralikud. Kuigi tundus, et Draakon on vahepeal temast tüdinenud. 
Nüüd on Draakon ca nädal meil tubasel režiimil olnud ja pole ka musta kassi näinud.
Pikemalt Draakonist ühe teise pildi all.

Juuli alguses oli üks peenar selline. Kes leiab porgandi ja herned?
Siis on veel redist, mis läks vaid õitsema (pikal päeval istutatud... nüüd võiks vast uuesti külvata).
Ja siis salatit. Natukene seda, mille ise külvasin.. ja siis see, mis end ise külvas.

Ja eelmise peenra pilt päev või kaks tagasi.
Ei kommenteeri

Ja teised peenrad õhtupäikeses.
Tundub, et mõnest nuikapsast ja kaalikast saab asja.
Herneid saab süüa.
Porgandit on vähe.
Salatit jagub.
Tilli on ka, sest kasvuhoones on till kõik ära õitsenud (ja külvab end taas).


See on ilmselt eilne pilt. 
Draakon on siingi juba väga rõõmus. 
Draakoni jaoks läks juuli nagu eelmine kuu. Veetis suurem osa päevast õues ja tuli ööseks tuppa magama.
Oli hilisõhtuid, kui teda pidi kaua kutsuma. 
Üks kuni kolm ööd kui ta ei tulnudki.
Üks öö, kui ta kella 2 aeg uksest välja sai ja jooksu pani. 
Nädala alguses, esmaspäeval, tuli ta ise enne kella 21 tuppa ja läks kohe pessa magama. Ei lasknud ennast häirida, kui tema aseme lähedla oli vaja tegutseda. Mul oli hea meel, et ta toas on. Midagi kahtlast ei märganud.
Aga tuli hommik ja ta ei tahtnudki õue. Loobus söögist. Otsis uue koha magamiseks. Lasksime tal olla. Sööma ei sundinud, aga süstlaga andsin vtt.
Kolmapäevaks oli seis sama. Magas, ei söönud, loid... Oli aeg loomaarsti poole pöörduda. Palavik.
Vett andsin jätkuvalt süstlaga, samuti segasin konservi sooja veega, tõmbasin seda süstlasse ja andsin ka seda. Ravina sai peale antibiootikumi ja NSAIDi. Viimase vastu polnud tal suurt midagi (ikka süstlaga), aga AB mõru maitse talle ei meeldinud ja esimese hooga oksendas selle välja. Õhtul käis 1x ise joomas. 
Neljapäeval ei tundunud olukord veel eriti parem. AB manustamist jätkasin2x päevas ja seda rohkem välja ei oksendanud. Küll aga solvus ja pani alati jooksu. Jätkasin vee ja konservi-vee sisse andmist. Magas jätkuvalt. Vahepeal tundus juba rõõmsam. Üritas põgeneda ka (Abikaasa oli korra ukse lahti unustanud), aga saime kätte. Õhtul käis ise joomas.
Reedel tundus ta juba veidi kobedam. Julgesime ise veidi kodust ära olla ja tagasi jõudes tatsas ta juba mööda elamist ringi, oli ka ise söönud ja joonud. Juhuu. Kraadisin palavikku, mida enam polnud.
Ravimite manustamine veel jätkub. Tänaseks on nagu vana hea Draakon. Hoiab taas ligi. Ta tahaks ka väga õue, aga veel ei lase. Samas ta võtab üsna rahulikult seda toas olemist (ehk ei käi ukse juures mjäugumas ja kraapimas). 


Eile avastasime uue pesa ja viimaste päevade munad. Eelmistes pesades oli vaid 1- 2muna ja kahtlustasin, et nad munevad kuskile mujale. Tahtsin ka ühte kohta vaadata, aga ei jõudnud. Abikaasa jõudis ette.
Keegi valgetest (või mitu) sulib ja nad munevad vähe. 
Eile üritas Siim mind rünnata. Ma ei teinud tast väljagi, kui ta selja tagant lähenes. Kaks korda. 
Ma olen veidi ehmunud ja üllatunud. Abikaasa ütleb, et tee kaks sammu tema poole ja ei ründa ta midagi.
Hiljuti oli ema külas, kes ütles, et Siim tahtis ka teda rünnata. Siis ma ütlesin, et pole võimalik.
Naabrinaine ütleb, et kukk vaatab teda jah imelikult ja on sellise näoga, et muutub kurjaks...
Ma ei oska seisukohta võtta.
Päev korraga. 


Käisime Abikaasa vanavanemate juures. 
Kaevasime paar tamme välja, et vähemalt üks meile istutada... 

Elvas on selline tore kohvik nagu "Kooki tahad?".
Ja ühel hommikul ostsin sealt ahjukuumad kaneelikad.

Siis kui Abikaasa palus, et talle keedumuna teen, kui mul endal omeltt valmis on.
Ise läks ta poodi.
Võtsingi kapist kolm muna ja poti.
Koju jõudes ootas teda kolm muna potis ja ta asus keedumuna sööma...

Siis ta otsustas praemuna teha.

Preili Pisike ka pildil!
Mõnel päeval põõnab rohkem, mõnel päeval vähem.


Vahel olen jalutamas käinud. Suurematel teedel on nädalavahetusel nii palju liiklust, et tutvusin kruusateedega. 
Leidsin peaaegu 5km ringi. Kõik põldude vahel.
Natukene hakkasid kõrvad valutama, kuigi ilm oli praktiliselt tuulevaikne. 

Külmkapil on meenutus aastast 2016.
Kui 22. juulil käisime Tamulal sõitmas.
Väga vahva päev oli.
Meie olime ka tunduvalt nooremad.

Vahel peesitab Pisike niimoodi.
Teda ei häiri, et teisi see häirib..

Juuli alguse pilt minu kartulipõllust.

Juuli keskpaigaks olid meil uued korstnapitsid.
Tegelikult isegi veidi rohkem, sest mõlemad said katuse alt lammutatud ja lautod.
Pottsepa töid tellin ikka Kolded OÜ.

Juuli alguses tudus mulle, et kasvukas on džungel.
See polnud veel midagi.. 
Palun tuletage mulle  järgmine aasta meelde, et ma istutaksin kurgid ühte ritta.
Ja püüaksin neid ka suunata.
Sel aastal nad lihtsalt viskasin kasvu ajal, kui ma polnud kodus...
ja nüüd lasen ma neil olla.
Kuid ca nädal tagasi avastasin, et sea kasvukas on keldriklest.
Oeh. Uues kasvukas. Kust ta tuli?!
Võtsi lehti ära, aga kõikjale ligi ei pääse ja kõiki lehti ju ära ei võta.
Eks tuleb saak nagu tuleb. 
Nüüd saab avamaa kurki ka juba. 

Ema käis külas. Tegi kurke sisse ja mahla kuumutas ka. Nii tore. Nüüd on vähemalt midagi keldris olemas.
Mõlemad tahaksin ise ka teha. Mahla kuumutamiseks on vaja lihtsalt marjad ära korjata. Kurkide jaoks oleks ka kurke vaja... 

Üldiselt käis juulis väga palju külalisi. Kui kahe nädalaga saab pakk kohviube kokku, siis oli
kohvijoojaid tõesti palju.
Ise olime küllaltki kodused. Abikaasa sünnipäeval käisime Tartus pitsat söömas (kuskilt lähemalt ei saanud). Ostsime Siriuse pitsad ja sõime õues pitsapiknik. Mulle väga meeldib nende Caeseri pitsa.

Ühel hommikul kella 5 paiku. 

Maasikad.

Ja lilled.

1.juulil panime telgi püsti ja läksime sinna magama.
Viimati magasin ma telgis 2017 juuli alguses ühe öö. Teist ööd ei tulnud, sest niiiii külm oli.
Tegu oli asutuse suvepäevadega.
Kuumalaine ajal on telgi magamine aga hoopis midagi muud.
Et õhk läbi käiks, siis me ei pannud ka katet peale. 
Nii palju suminat ja hääli. Linnud ärkasid kella 3 paiku.
Ritsikate siristamine. 

Kuumalaine ajal on need soojad ööd minu lemmikud.
Päriselt soojad ööd.
Ja ühte päikesetõusu nägin ma ka.


Tollel ööl jäi minu uni vaid 2,5h pikkuseks
ja järgmisel ööl ei maganud ma üldse.
Abikaasa uni jäi samuti lühikeseks, sest ajasin ta kell 2 üles.
Ja sõitsime kodust ära.
Üle väga pika aja olin öö kodust eemal.
Tegelikult lausa kolm ööd.

Tuesday, July 12, 2022

Raamatud juuni 2022

Ma ise tundsin, et juuni oli selline kuu, et "mul polnud eriti aega lugeda". Või mul oli vähemalt kuu keskpaigas selline tunne. Kuu algus olierinevate ürituste ja kohtumiste tõttu selline kiire, õhtuks liiga väsinud. Päevasel ajal sai pigem aias toimetatud, kui raamatuid loetud (sest lõpuks oli õues soe). Kuu teine pool läks rohkem koduselt ja puhkuse lainel, kuumalaine ajal ei kippunud samuti keset päeva õue. Lugemise tempo oli aga küllaltki aeglane. 

Juuni 2022 lugesin läbi 9 raamatut:

  • "Seal, kus kasvavad metsikud kirsid"  Laura Madeleine; 29lk; 02.06.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Teine Boleyni tüdruk. 1. osa"  Philippa Gregory; 296lk; 08.06.2022 ⭐️⭐️
  • "Kokkumäng" Julia Quinn; 480lk; 15.06.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Hingemurdja" Sebastian  Fitzek; 246lk; 16.06.2022 ⭐️
  • "Väike nurgapood. Talv" Nicola May; 288lk; 18.06.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Minu kallis abikaasa" Belle Kimberly; 312lk; 19.03.2022 ⭐️⭐️
  • "Positiivne sünnituskogemus on võimalik" Rebecca Dekker; 208lk; 22.06.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Sanatoorium" Sarah Pearse; 400lk; 23.06.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  •  "Madame Curie ja unistuse jõud" Susanna Leonard; 460lk; 29.06.2022 ⭐️⭐️⭐️
Ma ise arvan, et ilukirjanduse poole pealt ma ei lugenud midagi väga imelist ja erilist. Tean, et "Teine Boleyini tüdruk. 1. osa" venis ikka väga pikalt ja 2. osa viisin üldse tagasi. Ma ei möleta, kas varem olen ka mingit versiooni lugenud või kunagi hoopis filmi vaadanud, aga polnud minu tassike teed.. Ja teine raamat oli "Hingemurdja", mis kuidagi lugesin lõpuni, aga kuidagi ei meeldinud. "Minu kallis abikaasa" jättis ttvustuse põhjal huvitava põneviku mulje, aga ju sedalaadi põnevikke liiga palju lugenud. "Sanatoorrium" oli selline põnevam värk, kuigi lõpp jäi segaseks ja viis mind veidi googlesse. Kas ma järgmist raamatut loeksin? Pole kindel.
Kõige huvitavam lugemine oli aga "Positiivne sünnituskogemus on võimalik". Ma ootasin ehk mingit teistsugust raamatut, aga sisu oli huvitav. Ning ma olen tänulik, et elan Euroopas. Tundus ikka ulme lugeda, milline sünnitusabi on USAs olnud veel alles üsna hiljuti (nt. KTG kogu aeg peal, terve aeg selili voodis, süüa-juua ei võinud, sekkuti üsna varakult nt lootekoti avamisega, ei saanud last kohe rinnale.. jm). Minu jaoks oli ka üllatav, et sealses meditsiinisüsteemis oli väga väga vähe ämmaemandaid. Sünnituse võtsid vastu sünnitusabiõed ja -arstid. Aga õdedel nt polnud kogemust, et dopleriga lapse südamelööke kuulata... Loodan, et käesolevaks aastaks on see süsteem seal paranenud. Tundus tõeline ajas tagasiminek (raamatus oli ka, et "arstid sõid raha tõttu ämmaemandad välja"). See kohe meenutab, kui väga mulle meeldis Briti sai "Kutsuge ämmaemand" (ja raamat oli ka vahva, soovitan!)

Mul on endiselt probleeme Goodreads'iga. Kahele loetud raamatule ei ilmu kuupäeva. Seda on varem ka juhtunud, aga siis olen veebilehe kaudu infot uuendanud ja kuupäevad on tekkinud. Sel korral mitte. Lisaks avastasin, et kasutajal ei ole võimalik lisada raamatut andmebaasi. Iseenesest uus süsteem, et annad "raamatukoguhoidjale" teada, mida lisada tahad ja saadad kõik andmed, ei tundunud väga keeruline, aga hetkel polnud aega seda teha. R. Dekkeri raamatu lisasingi inglise keeles. 

Ma olen käesoleval aastal lugenud läbi 78 raamatut. Üle pika aja (ca üle 2 ndala, tundub pikk aeg) tellisin kohalikust raamatukogust ühe raamatu - avastasin, et Colleen Hooveri üks raamat on tõlgitud ja saadaval. 

Friday, July 1, 2022

30062022

Ma istusin pikalt magamistoas avatud akna alla, mis tõi tuppa mõnusat värsket ja suvist õhku. Kui vljas temperatuur mahedamaks läheb, siis teeme aknad lahti, kui kassid toas, siis ei saa pärani lahti hoida ja jäävad ülevalt. Sääsed pole kibumatam tulnud.. v.a. see üks, kes magamistoas piniseb. Hommikuti 4-5 ajal teen aknad uuesti pärani, siis on juba okei aeg kassid uuesti õue lasta. Pisike veedabki päeva toas, käib õuetiirudel varahommikul ja õhtul. Draakon tiirutab vahel päev läbi õues, vahel annab end ka näole, käib söömas-joomas. Õues on ka mitmid veenõusid, mis on mõeldud nii kassidele, siilidele, lindudele.. ja teistele, kes need leiab. 
Otsisin viimasest 1,5kuust telefoniga tehtud klõpse, et saaksin kirja panna mõned hetked ja meenutused. Fotod on suvalises järjekorras.

Päris mai lõpus sai tehtud Virumaa tiir. Sain talveks nurmenukku. 
Siin enda kodu lähedalpole leidnud ega näinud, et kuskil nurmenukku nii külluslikult kasvaks
ning päris igale poole ja maale ei lähe seda korjama.

Pilt ajast, kui õunapuud õitsesid. Ja võililled ka. Margareetad õitsevad siiamaani, kuigi ma olen üritanud nende levikut veidi takistada. 
Fotol on näha ka mu kartulipõld - põhupõld. Tänaseks päevaks on see tunduvalt rohelisem. Kartul tuli üles üsna kaua, aga sai ka põhu alla külmal ajal ja idusid oli minimaalset või üldse mitte.

Sellised tumeroosad (fotol pole õige värv) on mu lemmiktulbid. 
Sel aastal õitsesid tulbid väga hilja. 
Minu lemmik on siis, kui tulbid veel päris lahti ei ole.
Lisaks on näha, et said tehtud ka mõned peenrad  (naabirnaine aitas jälle kaevata, maapind oli uuesti kõvaks läinud). Natukene viltu need peenrad on, aga käesoleva kevade kohta väga hea saavutus. 
Nüüd, kui meil on taas põud (ok, viimati sadas 18.06, mis ei ole ju niiii ammu, aga see 25+ temperatuur on tekitanud põua), siis üha rohkem mõtlen, et tahaks loobuda tavalistest mullapeenardest. Miks? Kui see ära kuivab, siis see on nii kuiv ja köva, et võimatu on ka nt umbrohtu välja saada. Taimide jaoks on ka ilmselt raske, toitainetest jääb puudu. Ja milleks ennast vaevata, kui on teisi lahendusi?

Foto Virumaalt. Käisme Võsul söömas.
Seal on selline vahva kohta nagu Meidi kodurestoran (fb link). 
Mõnus hubane õhkkond. Maitsvad toidud. Njamma. Ja vesi oli ikka tasuta 
(mind häirib, kui tavalise kraanivee eest küsitakse hingehinda.. nt see juba päris mitme aasta tagune kogemus Püssikas, kui kann vett oli 4 eur (menüüs seda sel ajal ei olnud (ei tea, kas nüüd on), nii et tegelikult oleks olnud vaidlemiskoht)).  

Igal juhul - kui Võsule lähete, siis minge Meidisse sööma!
Mõned korrad juhtus nii, et kanad jalutasid aias. 
Nad olid nii rõõmsad. 
Juuni alguses koristasin oksapuru ja avastasin, et isegi sinna on roninud sipelgad. 
Läksin kanade juurde ja võtsin ühe pruuni kaasa, et äkki tahab neid veidi nokkida.
Meie Siim pistis aga kisama, lendas aiavärava otsa ja sealt alla ning jooksis oma kana poole.
Korralik kukk!
Kui nemad juba väljas olid, siis lasin teised ka välja.
Suurem osa tatsas ise aeda tagasi, aga kahte noorukit pidin siiski veidi taga ajama. 
Siiani on nii, et vanemad kanad ja Siim lähevad ca 7ks õrrele ja siis kaks pruuni noorukit tatsaksid ka kell 10 veel ringi, kui ma neid ise  21.30-22 vahel õrrele ei suunaks. 
Hetkel on meil kaheksa kana. Üks eakam läks teisele poole pilvepiiri.
Siin fotol on veel mu põhupeenraid. Tegelikult on need rohkem ettevalmistuseks järgmiseks aastaks.
Aga ma mõtlesin, et võiks ju avamaa kurki ka kasvatada. Panin juuni alguses seemned mulda (pottides ja kasvuhoones) ja siis istutasin ümber. Tänaseks taimed juba päris suured ja katteloori alla peidus. 
Ülejäänud aiamaaga on nii, et porgand tuli minimaalselt üles. Näis, kuidas kasvavad kaalikas, nuikapsas, porru (neid kasvatasin ette) . Hernes kasvuhoones on ilus, aga peenras tuli väga vähe üles. Võib-olla mängib siin rolli ka see, et neid musti sipelgaid ja nende pesasid on igalpool. 

Rabarber on nüüd ilusaks läinud, põdes ümberistutamist päris pikalt. Hetkel ma ei oska nendest vartest midagi teha. Kooki nii palju ei söö. Mahla sisse läheks nii palju suhkrut, et ei näe mõtet. Maasikamoosi jõudsin ära keeta, kui õde ütles, et pane rabarberit ka (oleks hea mõte olnud, sest keedumoos muidu liiga magus).

Kunagi tegi kohupiimapontsikuid. Väga head olid!
Sel korral täiesti tavalisi, kus sees suhkur ja jahu. 
Muidu mul olid menüüs ju suhkru-ja jahuvabad. 

Kurgid-kurgid. 
Fotol pole üldse esimesed, sest esimesed said valmis, kui taimed olid alles pottides.
Äkki ca 23. mail sõin esimesed kurgid?
Kasvuhoones oli esialgu ikka raske, sest ööd olid niii külmad. Ja meie elame ka madalama koha peal.
Kaitsesin taimi kattelooridega. 
Kasvuhoone aoks ostsime need lisa seibid, mutrid ja ... (mis need kolmandad nüüd olid?) ära, aga ... pole neid veel külge pannud. Kasvuhoone ju toimib, aga kuna tulevikus võiks jka tihendid rohkem nii olla nagu on mõeldud, siis ühel hetkel paneme need ikka külge.
Just täna vedasin kurkide alla heina juurde, et rohkem niiskust hoiaks. Mul oleks olnud seda lihtsam teha, kui taimed olid väikesed, aga noh jah...
Tomatitest pilte polegi. Rohelised tomatid on osadel taimedel juba küljes. Taimed on kasvanud tunduvalt kõrgemaks, kui mina arvasin ja eeldasin, et nad kasvaksid. Õisi käin hommikuti või õhtuti ikka saputamas, et need viljuks, sest päeval seda lootust pole (kui õues on üle 28 C, siis kasvukas on ilmselgelt rohkem). Ma ei soovi, et korduks see, mis oli möödunud aastal. 

Mandrimaa keskpunkt. 
Ma polnud ammu ühtegi kollast akent püüdnud ja kui mai I pooles oli vaja kiirelt Tallinnas käia, siis tagasiteel palusin Abikaasal seal peatus teha. Vedas, et sel hetkel vihma ei sadanud, sest ca 90% meie sõidust (2,5h x2) sadas vihma. Ja küll see Tallinn on alles kaugel. Meie õnneks oli vaja meil käia Tartu pool otsas. Käisime meie jaoks uut autot vaatamas ja ca nädal hiljem sõitis Abikaasa rongiga Tallinnasse ja tuli selle autoga koju. 
Meie sinine KIA läks aprilli viimasel päeval uue omanikuga Ida-Virumaa poole, mina sõitsin vahepeal sõbra Volvoga (oi milline kütuseröövel see oli, aga töösõite tuli teha).
Nüüd on meil hoovil kaks bmw-d. Varasem (st vanem) on väga lihtne ja suht lisavaruseta, uuem mugavam ja mul on ikka parkimisabiliste üle hea meel, sest võrreldes KIAga on auto laiem, pikem... lihtsalt suurem. Sõita on mugav ja juhiiste on ka mugav (meie teise bemmi kohta ma seda öelda ei saa, aga Abikaasa ütleb, et see on minu kiiks). Linnamaastur meil valituks ei saanud, sest sobivas hinnaklassis ei olnud sobivat autot, niisiis läksime hoopis seda teed, et ostsime auto, millel on nelivedu. Kütuseks diisel. Ja kütusekulu hetkel väiksem kui oli KIAl. 
Meie oleme rahul.


Maikuu päike ja Pisike korvis.

Üks naabrite (?) kass, kes oli väga uudisimulik.

Draakon ja Pisike jälgisid hoolega, mida see naabrite kass teeb  meie õuel.

Foto sellest, kuidas kassid omavahel kraaklesid (kuigi tundub, et nad lihtsalt on õunapuu otsas)

Armsake.
Väga tervate küünte ja hammastega. 
Tal on endiselt paksu talvekarva, mis on pruunikas. Vahel tekib mõni pusa, mida ma üritan ära lõigata (st et kui ta kääre näeb, siis on küünte ja hammastega kääride ja minu kallal). 
Eile tahtsin tal puugirohtu uuendada ja pani jooksu, kui nägi, et ma täpilahuse välja võtsin. 
Koostöös abikaasaga saime talle rohu pandud. Ja pusad on samuti eemaldatud. 

Mõni aeg tagasi kuulasime läbi Käsmu looduskaamera Terminaatori muusikat.
Päris lõpus tuli ühenduses mingi tõrge, aga 90% nägime ja kuulsime.

Veel üks võõras kiisu. Vahepeal liikus meie juures kaks triibikut, fotol siis üks nendest. 
Nüüd ei ole neid ca nädala näinud. 

Pisike köögis vaiba all.
Pisikesest on seepärast rohkem pilte, et ta poseerib rohkem, samuti
vedab ta rohkem aega toas.

Kuumalaine üks esimesi päevi, kui Draakon
end pojengi all nii mõnusalt tundis.

Ja samal ajal preili Pisike toas mõnules.

Õhtuti tuleb Draakon ka tuppa.
Kuigi täna (kell on 23.45) ei ole ta veel tulnud.
Ja ühel õhtul ei tulnudki. 
Tuli alles kell 6 hommikul.
Vahepeal on saabunud juulikuu. Draakon ei tulnud meie voodisse minemise ajaks, kuigi nägin teda heki all luuramas. Peaaegu magasin, kui kuulsin kassikisa ja läksin õue. Draakon oli turris ja üks valge kasukaga kass arvas, et võib meie õuele kaklema tulla. Draakon tuli tuppa, magama ta ei tulnud, jäi hoopis aknale valvama. Vastu hommikut oli siiski omal kohal.
Minu üllatuseks ei pannud kumbki kass kell 5 aeg akendest õue. Mõlemad magasid edasi. Kella kuue ajal lasin kanad välja ja jätsin korraks välisukse lahti, mõlemad kassid tulid ukse kaudu õue esimesele tiirule. Ärkasin hiljem ja sain aru, et minu padi on ühe karviku poolt hõivatud. 


Tublid kanad munevad.
Mõni päev rohkem, mõni päev vähem. 
Kevadel oli üks kanake veidi õnnetu, tagaots oli selline turses ja ta kõndis nagu pingviinike. 
Samas kui tal kire oli, siis oli väga väle. Sõi, jõi, tundis end muidu hästi. Ei munenud. Uurisin teda mitu korda, kas kuskil on nt muna kinni või midagi muud, aga ei tuvastanud. Tegin talle siis ca 10 päeva lillavee vanni. Ta oli nii tubli vannis olija! (ainult kanaaias pani minu eest plehku, kui nägi, et ma tulen). Ja kanake sai terveks. Ma ei tea, kas lillad vannid aitasid või midagi muud, aga mul on nii hea meel. :)
Selle XXL muna munes nooruk pruunike, kes aprillis farmist tuli. Varasemalt oli suur muna seal üle 80grammi, aga see 107gr, wow. Vist viga ei teinud endale. Kui see mini-minimuna välja arvata, siis kõige väiksem on olnud vist 51gr. 
Eile muneti vähe või on kuskil uus pesa. Aga see on täiesti okei, kui sellise kuumaga nad kogu aeg ei mune. Vahvad on nad ikka. Hea, et laudas on jahedam, nad saavad seal ka jahedamas mullas püherdada ja lihsalt päikese eest peidus olla.  
Käisin just laudas ja leidsin neli muna. Võimalik, et kolm valget olid eilsed, mida siis ei leidnud. Üks kana oli veel pesal. Kui mõned nädalad tagasi sai suurem osa mune veel kolleegidele viidud, siis nüüd on nii juhtunud, et me sööme ise üsna palju muna. Mina kasutasin kuid mune vaid toidu valmistamisel ja Abikaasaga sõi üsna harva. Viimased üle kahe nädala olen taasavastanud omleti, Abikaasa teeb endale aga praemuna peekoniga. Endalegi üllatuseks on minu omleti sees tomat! Praen tomati ja sibula tükid, lisan need ja juustu munade juurde, lisan veidi vett ja tagasi pannile. Väga maitsev. Algversioonis oli mul tomati asemel paprika. 


Me kasutame kohvimasinal allika vett. Aga see allkkas on üsna kaugel. Niisiis otsisin allikaid, mis oleks lähemal. Ja üks allikatest on Puhja kandis. Meil on niikuinii vaja sealkandis käia ja läksime ka allikat otsima. Esimene mis leidsime oli selline nagu ülemisel pildil. Hm. Otse tee kõrval. Nope, see pole see, kust vett võtta. 

Asjalikum allikas oli ainult veidi kaugemal ja teiselpool teed. Aga ikkagi päris tee ääres. Vähemalt nägid, kust vesi voolab. Üks liitrine nõu oli ka. Me olime üsna skeptilised, aga võtsime prooviks. 
Meil oli õnneks teadmine, et järgmisel päeval lähme Virumaale ja saame sealt vett.

Ja Virumaal on meil selline ilus allikas. 
Kaetud ja hoitud. Vesi on imemaitsev ja värske.
No ei taha siis mujalt vett võtta. 
Kas kuskil Elva kandis võiks ka midagi sellist olla? (mida google ei tea)

Sõbranna heegeldas vahva loomakese.

Foto on 14.06, kui sadas vihma ja kogusin vihmavett. Ma otsisin välja kõik suuremad ja väiksemad ämbrid. Rennide all anumad said siiski täis ja sa veest voolas minema, aga varu oli olemas.

17.06 möödus kuus aastat meie esimesest kohvideidist. 
Muidu ma tanklakohvi enam ei joo (topsis kohvikakako), aga sel päeval jõin.

Vana pesukorv. Meil oli neid kaks, üks hästi säilinud, teine pisut katki.
Ma võtsin selle korralikuma ja küürisin puhtaks. 
Päris korralik töö oli. Selle üldpilt oli juba enne ilus, aga ribade kattekohad olid tolmused ja mustad.
Korralik tugev asi, mis on meil nüüd kasutuses.

Heina tegu!
Ja õhtune päike.
Armas naabrinaine hoolitses selle eest, et kanadel oleks talveks allapanu. Niitis nikatiga, kaarutas rehaga, kogus kokku ja tõi käruga lauda juurde. 
Meil on nüüd laudas korralik kogus värsket heina (see lõhn!) ja seetõttu ongi kanadel uued kohad, kuhu muneda. 
Heina sai päris palju.. jätkub kanadele ja mina saan teha kevadel põhupeenraid.

Valged pojengid. 

Roosad pojengid, mis kuumuse tõttu nii kiiresti ära õitsesid.

Meil olid väikesed pääsud. 
Enam ei ole. :(
Aga ema-isa vist teevad veidi pesa korda ja proovivad uue pesakonnaga. 
Vähemalt nad lendavad lauda vahet.

Ma käisin nädala alguses maasikapõllul.
Läksin kella kaheksaks. 
Oleks võinud vist jah seitsmeks minna.
Korjasin kinnastega ja pärast olid kindad vett täis.
Korjasin 15kg -> natukene keedumoosi, toormoosi sügavkülma ja samuti tükeldatud maasikaid.
Muidugi korjaks ja sööks veel, aga ma püüan aru saada, et sügavkülmas pole ruumi, keedumoosi sööme kõige vähem. 
Nüüd söön oma aia maasikaid. 

Meie väike pätik.

Juuni alguses käisin juuksuris. 
Lasin juuksuril ka pead pesta, sest lõikamiseks tahtis ta eid niikuinii nii sirgendada kui ka teha niiskeks.
Päris mitmeid päevi käisin sirgete juustega. 

Siis kui Vaikses oli vesi veel selline jahutav ja kõige mõnusam.

Nii rõõmsaks see ujumine teebki.