Mul on arvutis väga vähe muusikat. Eks ma üldiselt kuulan ikka seda ühte playlisti, mille olen ise kokku pannud ja kuhu vahel harva mõne laulu juurde panen, aga midagi ära ei võta. TR albumid on kõik olemas, natuke Smilersit ja kõik teised artistid.. mõned üksikud lood, mis on meeldinud. Jaaa, tänapäeval on meil Internet, kus saaks kõiksugu muusikat kuulata ja youtube, löö ainult midagi otsingusse ja hakkab tulema. Aga ma ei ole eriline youtube'i fänn, eks ma ikka kuulan sealt vahel midagi, vahel kuulan kellegi playlisti, aga tavaliselt, kui hakkavad järjest laulud tulema, siis üsna ruttu mulle miski ei meeldi ja nii see läheb. Raadiot ma ka eriti ei kuula, vahel autos. Autos on mul kevadest saadik üks plaat. Nüüd ei ole kuskil enam uut ka kirjutada.
Aga kui ma hetkel enda foobari avan, siis vaatan neid laule.. mõtlen ja vajutan ikka "Smilers - Et sa teaks" ja order: repeat (track). Ja nii ongi.
Täna oleksin järgmise "šoki" saanud ja juba kergelt mõtlemas, et miks ometi. Hakkasin pesutriikima, ühendasin raua pikendusse ja varsti tahtsin alustada. Triigin, aga nagu ei triigi ka. Katsun, raud polegi soe. Okei. Masinal tuluke ka ei põle. Katsun kohe sügavkülma, see on külm, et vool peaks olema. Proovin teist pistikupesa pikenduses, sama lugu. Ohkasin. Läksin teise tuppa ja masin hakkas tööle. Selle peale tormasin ruttu teise tuppa tagasi, et no külmakirst oli ju külm, oli?! Oli veel.. aga vaikselt sulas. Leidsin probleemi, et pikenduse pikendus oli veidi lahti tulnud.. Njaa. Mul oli juba hirm, et olengi kõigest ilma, ei saa ju uuesti külmutada, aga tundub, et kirst hea. Pealmised mustikakotid olid tõesti ära sulanud, aga kõik muu oli veel täiesti jääs ja tõsiselt külm. Võtsin need sulanud pakendid ära (eks söön need siis ruttu ära). Küll on hea, et ma täna triikima hakkasin, homme oleks seis üsna nutune olnud.
Täitsa must-valge olin, aga palav hakkas ja tuli jakita hakkama saada. Sõbranna tütar küsis, miks mu silmad pole must-valged ja kõrvarõngad. Aga vot, kuna kaelas on roheline süda, siis silmavärv oli roheline ja kõrvarõngad samuti.
Käisin sõbranna juures. Laual on kiire kodujuustupirukas, mis on imehea. Tegin selle hommikul, aga et ka mul miskit oleks, siis muffini vormides on sama asi jahuta. Soojana on eriti hea. Kohvi jõime rohkem kui kaks tassi. Ja magustoiduks on kreekajogurt (+ veidi hapukoort) vaarikate ja pähklitega, veidike lisatud ksülitooli. Hea seltskond. Hea toit. Tõsised jutud. Kvaliteetaeg.
Kui kapid on koristatud, kui kastid on üle vaadatud, sorteeritud ja koristatud, kui köögis on asjad ümberpaigutatud.. kõik kui on koristatud, siis oleks aeg "koristada" ka arvutit. Sai siia ju lihtsalt kõikidest arvutitest kraam kokku pandud, aga pole mingit korda. Nii otsisin ühte asja ja sattusin mingile väga vanale kaustale ja tahtsin avada ühte väga vana faili. Faili aastast 2005, aga kui vajutan open, siis on vaja salasõna. Mis salasõna panin ma dokumendile 11 aastat tagasi?! Proovisin kahte, mida enda meelest sel ajal kasutasin, aga ei töötanud.. Ilmselt see fail jääbki avamata. Aga mis seal failis on?!
Eile kirjutas mulle üks armas sõbranna, et nägi mind unes. Kirjutas, et tema unenäos olin ma rase ja nii õnnelik. Ilus unenägu. Ja seejärel küsis, kuidas mul läheb, kas ikka nii nagu juulis...
Paraku pidin ta pilve pealt alla tooma. Meenutasin talle, et aprillis nägin ma ühte meie kursaõde unes, kes oli unenäos rase ja kellele ma seda kirjutasin ja kes sellepeale mulle unenägude seletaja Internetilehe saatis ja ütles, et see tähendab hoopis minu elu muutust. Tuleb ju tuttav ette, eks? Ja nii koliski Tige ära ja veidi hiljem mina. Elumuutus missugune.
Vot. Ma jään nüüd ootama sõbranna elumuutusi... noh.. kolib näiteks Hollandist tagasi Eestisse või miskit sellist.
Puhkuse ajal on selline tore asi, et siis saab linnas käia täpselt sel ajal, kui ise tahad. Ja ka linnast väljas. Nii juhtusin mina üle pika aja korralikule kaltsukatiirule ja seda rohkem kui ühel päeval. Esimest korda näitan siin blogis ka, mis ma leidsin. Võib öelda, et vahetan garderoobi välja. Kaltsukates vaatan alati pluuse, kleite, viisakaid pükse. Suve jooksul olen kraami saanud ka sõbranna käest, kelle tädi seda välismaalt toob. Ja mingi aeg olen veel kaltsukates käinud (nt juuli alguses, kui sõbrannadega spa puhkuse tegime). Ma ei ole raatsinud poodidest osta, samas ei ole julgenud, sest ma ei tea, kas see kaal jääb püsima või hakkab muutuma, aga lohvakates ja lodevates riietes ma end hästi ei tunne. Samas on mul nt pluuse osas välja kujunenud oma kindel stiil, lisaks meeldivad jakid-pintsakud ehk selline viisakas värk, sest eelistan ju ka viisakaid viigipükse, kuigi nüüd on juba mõned kuud minu riidekapis uuesti teksad. Moega ma kaasas ei käi, kannan seda, mis meeldib ja mis on mugav, nii ei hakanud mulle külge ka alt kitsad teksad või muud püksid. Ainus, mis leidmata, on sellise sügisjakk, mis peaks vihma ja tuult, oleks viisakas, aga tuleb kunagi ilmselt poodidesse otsima minna.
Humanas käisin 3 euro, 2 euro ja 1,5 euro päevadel, lisaks käisin Haapsalus kuskil, Lihulas ja Pärnus lisaks Humalale ka Uuskasutuskeskuses.
Pildid (ja värvid piltidel) on nagu on :D
Kardinad sain ka, päike paistis valelt poolt. Õhukesed on punased ja teised sellised heledad. Mulle meeldib.
Kampsukleit, ilus lilla tegelikult.
Üks stiil, mis mulle meeldib. Ainult ehe on hetkel puudu.
Sama stiil, aga roheline.
Teine stiil, mis meeldib, vajadusel panen särgikese alla.
Sama :)
Üks pidulikum, see stiil meeldib ka.. rind on nagu on :D
Ja see, et pluss ja varrukad koos.
Üks maksikleit, maani.
See oli nii ilus... seljas on ilus. Ei tea kus ma lähen.
Üks õhuke pluuse ka.
Midagi sinist.
Valged püksid! Ja ma kannan neid. Ja tunnen end hästi.
Pükse tegelt nii ei pildistata..
Ja veel..
Ja veel.. ühtedel lasen õel alt säärt veidi koomale võtta, sest kohe eriti laiad.
:)
:) (enne triikimist)
Ühe jope ka.
Valge!!! jakike, super. Läheb pükstega nii hästi kokku, maksis 1,5 eurot :D Vero Moda
Ja veel üks..
Ja veel üks..
Vot nii. Pluusesid ilmselt rohkem, aga osad alles kuivavad. Selliseid viisakaid tööl käimise kleite ei ole leidnud. Teksaseid ma ei otsi. Ma ei tea, kas kampsuneid pean ka vaatama hakkama, pole neid veel selga proovinud, mis olemas on. Muidu tegin kapid korda, mõned asjad pakkisin ära, et ehk läheb veel vaja ja mõned asjad andsin kohe õdedele. Lisaks otsustasin kõik need pluusid riidepuudele panna, et oleks lihtsam, püsik paremini korras ja oleks kergem valida.
Jäi lisamata, et Otepääl tegin ilmselt paremale jalale kuidagi liiga ja nii on sellest ajast alates parem jalg valulik. Ma ei saa täpselt aru, mis on valus ja kuidas. Jooksusammude puhul annab korralikult tunda, esialgu oli tunne,. et ikka need lihased ja muu, mis jääb sinna, kus säär läheb üle labajalaks, aga samas on muud ka. Ka kiiremini kõndimine teeb korralikult haiget, samas rahulikult jalutades ei ole mitte midagi. Jalanõude puhul pole vahet (okei, kontsadel pole veel proovinud), aga teeb siis natuke muret. Kui rahulikult tõukerattaga olen sõitnud, siis ei ole aga midagi, niisiis kõigega see välja ei löö.
Kui olen tagasi tööl, siis vaatame treenriga jõusaalikava üle ja hakkab jällegi see hooaeg peale. Samal ajal tahaksin siiski võimalikult pikalt tõuksiga tööle minna, aga oleks vist paremat lampi vaja, sest tee ei ole valgustatud.
Käesoleva nädala võtan veel rahulikult. Lihtsalt puhkan. Loen. Lebotan. Käin vahepeal kohvi joomas. Aga üldiselt e võta ühtegi kohustust ja ei planeeri enda aega üle.
Esmaspäev - midagi ei teinud, olin koolitusel ja istusin palju. puhkus. Õhtul sai juba 22 aeg magama mindud ja ärgatud järgmine päev kell 8, selline hea koolitus. Aktiivsus: 49% ehk tõesti ei teinud midagi
Teisipäev - endiselt olin koolitusel ja mõned tunnid autoroolis, jalutasin Haapsalus u 2,5km ehk käisin merd vaatmas. Aktiivsus: 85% ehk endiselt puhkasin
Kolmapäev - olin tunde autoroolis, jalutasin veidi Pärnu vahel. Õhtul oli Alma Linnasprindi II ööetapp ehk paarisorienteerumine ehk üks paariline oli korraga rajal... oli pime ja üksi polnud üldse hea, meil oli koostöö alati nii hästi sujunud ja siis pidime üksi hakkama saama. Minu pealamp on ka ikka kehv. Tema pani punktidest mööda, mina kah ja nii see läks. Mõlemad jooksime üle 30minuti ehk kokku oli aeg üle tunni, ainult mingi 30min aeglasemalt kui kõige kiiremad naised. Aga mul siis 4km mööda pimedatmetsa ja võsa ja juurikaid ja seda karjääriauku 31min02sek. Aktiivsus: 172%, hakkas looma, jäin kell 2 öösel magama
Neljapäev - et kell 6 hommikul ärgata, sest uni läks ära. Jalutasin linna peal 8,77km + 1,78km ja hiljem läksin tõuksiga autole järgi 4,83km. Et trenniks ei pea, aga liikusin. Aktiivsus: 204%
Reede - jalutasin 4,51km + 1,13km + 1,23km, trenni ei teinud, aga liikusin. Aktiivsus: 170%
Laupäev - jalutasin 2,43 ja 1,06km, trenni ei teinud, aga liikusin, tuul oli maru kõrva, tegin suurt kappide koristust. Aktiivsus: 124%
Pühapäev - ärkasin vara, võtsin oma kompsud ja tõuksi (1,1km) ja sõitsin bussiga Eesti teise otsa. Suvel oli tekkinud plaan tädiga Tallinna rattateid avastada ja kuna suvi hakkas läbi saama, siis oli viimane aeg see ka ära teha. Pealinnas viisime mu kompsud ära (4,85km), panime marsruudi paika ja läksime rongile. Sõitsime Hiiule ja tulime sealt 20km Kalamajja (nt Harku järve äärest) ja võtsime edasi suuna Pirita ja Meriväljale. Meriväljal oli kodukohvikutepäev, käisime osasid uudistamas. Ja lõpuks jõudsime tagasi. Kokku tuli 45,14km 3h37m16sek, avg kiirus 12,47km/h, et minul selline rahulikum kulgemine, sai jutustada ja natuke kultuuri ja ajalugu ka teada. Väga tore, mõnus, vahva oli. Õhtul oli plaan teha süüa ja kooki, aga juhtus nii, et väikesest puhkamisest sai korralik uni... Olin küll õhtu jooksul paar korda üleval, aga põhimõtteliselt ärkasin järgmisel hommikul 7 ehk magasin üle 13h. Aktiivsus: 221% bussisõidust 1 inactivity stamp Jah, olin Tallinnas ja teiste inimestega ühendust ei võtnud. Oli niimoodi vaja, Ei ole hetkel väga sellises hetkes, et läviks sõbralikult ja räägiks oma elust. Vabandan. Olen ikka lubanud suvel Tallinna ja külla jõuda, aga see suvi läks nagu läks. Praegu on aeg endale mõelda.
Ma arvan, et see tabel ütleb selle nädala kohta juba kõik ära. Minu ainus liikumine oli hommikune lehering (va laupäev), tööl käisin kõik päevad autoga.
Esmaspäev - hommikune "kõnniring" 6,65km. Õhtul käisin massaažis.
Aktiivsus: 122%
Teisipäev - hommikune "kõnniring" 7km.
Aktiivsus: 109%
Kolmapäev - hommikune "kõnniring" 6,5km.
Aktiivsus: 111%
Neljapäev - hommikune "kõnniring" 6,78km. Esialgne plaan oli hiljemalt neljapäeval vä'ike tõuksiring teha... aga ma lihtsalt ei teinud.
Aktiivsus: 138%
Reede - hommikune "kõnniring" 6,75km; õhtul linnaskäik 4,10km, ja Hansa Hoovis käik 1,17km + 1,16km.
Aktiivsus: 184%
Laupäev - mõni aeg tagasi sai end kirja pandud 17. Otepää Rattamaratoni matkasõidu distantsile, kus oli eraldi arvestus tõukeratturitel. Ma ei tea, mida ma ootasin, ei osanud vist midagi oodata. Läksin küll plaaniga, et võiks ju medali saada, aga tunne oli tühi, tuju samuti. Ratta laenasin Imrelt ehk sain Loodusturismilt. Meid väga palju ei olnud, aga piisavalt. Sai ka selgeks, et tugevat konkurentsi mul ei ole. Kuna startisime noortesõiduga, siis tähendas see seda, et rajal oli palju lapsi.. ja nende vanemaid. Esimesed 5km oli selles suhtes täielik piin, ei saanud üldse minema, langustel ei saanud sõita, mäest üles ei saanud sõita, metsas ei saanud sõita... lihtsalt ei olnud aimugi, mis liigutuse need eesolevad lapsed järgmiseks teevad ja kohati oli väga ohtlik. Aga mingil hetkel tuli kruusatee ja asfalt ja kergliiklustee, siis läks kohe paremaks. Aga ei tulnud sellist hoogu ja minekut nagu tavaliselt. Polnud sellist tunnet. Polnud sellist tuju? Ma ei andnud endast kõike, ma ei andnud parimat, ma andsin nii palju, et olla naistest esimene. Organism on väsinud. Mina olen väsinud. Rada oli huvitav. Mõni laskumine oli päris õudne ja noh.. ma ei laskunud.. nagu ei saanud ka üles. 22km asemel näitas minu kell kokku 25,33km. Joogipunkt oli väga kaugel. Ilm oli ilus. Nägin rajal ühe sõbranna venda. Rajal oli kõike... Rada oli huvitav, aga kuna maastik, siis tegelikult mitte mulle.
Kokkuvõtlikult siis tuli kella järgi raja pikkuseks 25,33km ajaga 1h48min55sek (ametlik aeg), keskmine pulss 166x'.
Aktiivsus: 323%
Pühapäev - magasin kaua (kella 9ni on minu jaoks kaua), üldse ei tahtnud voodist välja tulla. Väsimus. Lihtsalt väsimus. Sõitsin mitu tundi autoga ja olen Eesti teises otsas.
Hansa Hoovi olid mul piletid ostetud juba aprillis, siis hea planeerida, et vot sellel kuupäeval lähen ma sinna, sest sellisel juhul täpselt nii on. Läks küll nii, et teise pileti ma müüsin maha. Mitte, et ma poleks kedagi endaga kaasa leidnud, aga läks seekord hoopis nii. Mõtlesin tükk aega, et millal ma viimati päris üksi TR käisin kuulamas... jah, ma olen mõned korrad ehk Püssis ühte setti käinud vaikselt kuulamas, aga see on veidi teine lugu. Ja ma ei mõelnudki välja. Võib-olla ei olegi käinud? Esialgu käisin õega, siis olid mõni/mõned sõbrannad, siis Härraga, teised sõbrad... vot, uus kogemus taas. Mõtlesin küll vaikselt kuulata ja nautida, aga mis teha.. jala võtab tatsuma, suu hakkab ise kaasa laulma. Oh, nii hea oli! Kuigi ma ikka väga rahulik võrreldes 10a taguse ajaga.
Kui Kiivitaja talus oli akustiline õhtu, siis see oli puhas rock!
Ja muu hulgas sai kuulda ka lugusid:
Saatus!
Isa ütles
Kui kuningas nutab
Inetu!
Kaktusviin
Ja vanad tuttavad: Muinasjutu mets, Juulikuu lumi, Ajateenija, Torm, Armasta mind aeglaselt, Ballaad Jimmyst, Viski, Carmen, Kuutõbine (akustiliselt), Ööd on siin pimedad, Romula, See ei ol saladus, Lõbus maja, Tänapäevamuinaslugu, Maanteepõletajad..
Uh. See nädal, mida ma veidi pelgasin sai läbi. Pelgasin sellepärast, et ma ei olnud kindel, kuidas ma selle koormusega nädalalõpus aru saan. Oli ka põhjust muretsemiseks. Kuidagi hästi ei mõjunud ka nädala algus, istutus, magamatus ja muud muremõtted. Aga nagu ma ka trennipäevikus kirjutasin, siis tegelikult läks kõik hästi.
Reedel kappasin töölt kolmveerand kaksteist ära, võtsin Statoilist ühe kohvi ja autoga suuna Põlva poole. Jõudsin parajal ajal kohale, et tõukerattasõpru tervitada. Sain teise ratta. Sain kätte enda numbri ja särgi - nii tore, et ma S suuruse tellisin! Natukene tegin sooja, aga väga ei osanud. Ei teadnud, mis mind ootab ja kuidas ootab. Nädal oli nagu oli ja ettevalmistus puudus (nagu ka ülejäänutel suveüritustel), ainult tööle minnes-tulles tegin vahepeal kiiremaid lõike. Ja kaarti uurides sain aru, et tegelikult tuleb keset Põlva linna sellest künkast muudkui üles ronida.. ainult 5x! Meenus kohe üritus Tõuke Üles 2016 ja siis oli see seal 1x korraga + finaal. Ja siison kõrval tugevad sportlased Soomest ja mujalt. Ja siis meie, eestlased, harrastajad. :D
Naiste kriteeriumi start oli kell 14 ja andsime minna. Minul on alati oht end kohe kinni sõita, ma kohe ei oska algust rahulikult võtta. Sel korral väga üritasin, sets kohe tuli mäest üles minna. Ja see mägi oli pikk... aga kõigil oli raske. raja teine osa oli aga mõnus - alguses sai hingamise korda ja siis andsid hoogu, et allamäge vurada, et alustada uut ringi ja taas üles minna. Esimesed kaks ringi olid eriti rasked, seejärel oli kolmas ja neljas veidi kergemad, aga viies oli taas raske. Enne viiendat ringi võtsin lonksu juua, aga oleks ehk pidanud seda üks ring varem tegema. Püsisin kõik see aeg ühe Soome juuniori taga (oi ta oli kiire!), aga vot mööda ei saanud. Nii arvasin ma tervelt neli ringi, et olen 4.-5- koha eest väljas, aga hiljem selgus, et enda vanusegrupis sain hoopis 3. koha! See oli üllatus! Aga tegi tuju heaks!
Muidugi ma andsin endast seal kõik ja siis olin läbi, mis läbi.
Juba täitsa kutu...
:)
Üks III koha medal ka :)
Seejärel oli meeste kriteerium ja natukene vaba aega, mis tegelikult oli mõeldud puhkamiseks ja harjutamiseks, sest tuli ka teatevõistlus. Umbes pool tundi enne starti hakkasime siis rattavahetust harjutama. Kuidas näeb välja tõukerattateatesõit? Nii et tuleb ratas vahetada, üks hüppab maha ja teine hüppab peale, üks peab jooksma, teine peab tõukama... Harjutades ei olnudki nii raske, aga võistluse olukorras oli veidi keerulisem. Eks rolli mängis ka see, et me olime võõrad, ei olnud harjutanud ja üritasime lihtsalt hakkama saada.
Ring oli lühem - vist 800m või 850m, aga ikka mäest üles ja teiselt poolt alla, kuna pöörded olid 180 kraadi, siis pidin ka hoo maha võtma, kas ei osanud või ei julgenud kurvi võtta, aga targem oli nii, sest muidu oleks seal ka kukkunud. Võistkonnas oli meid kolm ja mina läksin esimesele ringile, sest tavaliselt olen ma kiire algusega. Jahm. Tavaliselt. Mitte siis, kui ma 3h tagasi olen end tühjaks sõitnud. Seda, et väga raske on, sain kohe aru, aga andsin endast parima. Ja nii ka teised. Lihtsalt kõik teised olid kiiremad. :) Ajaliselt oli vaja sõita 20minutit + üks ring ehk mina sain sõita vist 4x sealt üles ja siis alla. Aga teise vahetuse ajal sain ma ratta kätte ja seejärel komistasin. Esimene kukkumine tõukerattaga. Muidugi ajasin end kiiresti püsti ja läksin edasi, sel hetkel nii valus polnudki. Nägin küll, et üks jalg veritseb, teine marraskil, püksid lõhki, küünarnukk marraskil ja jalanõul varba juures auk, aga tuli edasi võistelda. Pärast võistlust jalutasin Kaitseväe bussi juurde ja olin patsient, puhastati ja plaasterdati. Kusjuures see ei tundnud üldse hull, lihtsalt marrastus.
Parem jalg.. lihtsalt nahk maas eks?
Lihtsalt marraskil eks`?
Ja kuna juba selleks jutuks läks, siis lõpetan oma haava jutu ära ka. Et hiljem hakkasid need muidugi korralikult valutama, nii et öösel oli valus magada, eriti kui mingi tekk-lina vastu läks. Hommikul vaatasin, et peaks ehk briljantrohelisega üle tõmbama, puhastab ja kuivatab. Ma olen vist rumal. :) See oli NIIIIIII valus. See oli KOHUTAV. Mul olid tükk aega hambad ristis. Ometi ei tundnud see sugugi hull... endiselt tundus lihtsalt marrastus. Võib-olla tegin valesti, et plaastri peale panin ja ei saanudõhku? Aga kuna läksin ka laupäeval võistlema, siis ei jäänud muud üle. Eriti valus oli muidugi duši all. Kannatasin ära. Ja tundus endiselt, et pole väga hullu, kuigi magada ikka ei saanud ja valutas ka. Parem oli ka veidi paistes, aga eks sai ka väikese põrutuse. Aga pühapäeval Tartusse jõudes sain aru, et enam ei näe need üldse nii head välja ja oleks aeg midagi ette võtta. Punetavad ja põletikus. Panin peale braunovidoni, seda mul vähemalt oli. Ma selline tore meedik, et ega mul eriti sidumise asju pole (Paracetamoli polnud ka pikalt!). Jätkasin samamoodi esmaspäeval, punetus küll vähenes, aga eriti paremaks ei läinud. Eile (teisipäeval) küsisin siis tööl kolleegilt nõu, näitasin jalgu ja ta oli natuke nõutu, aga jõudsime teise kolleegi juurde, kes raputas ka pead... Vasak, kus oli vaid nõnda nimetatud marrastus, sai peale Sufargini ja teine sai ikka braunovidoni, sest visnevskit ju pole. Valu tegid, aga palju vähem. Ja täna hommikul oli vasak juba üsna ilus! Kõik see jama tuleb ära. Muidu jääks sinna ikka tohutu arm. Aga paremal vast vaikselt moodustub uus nahk selle nahakihi alla, mis seal peal nii hirmus kole on... aga polnud nii lahti, et seda ära võtta. Õhtul käisin kolleegi poolt läbi ja ta sidus seda uuesti, kodus oli tal visneskit, mida ta ka mulle andis ja nüüd jätkan sellega. Lõhn pole just meeldiv, aga usun, et see parandab kiiresti.
seis tänaseks.. see valge jama tuleb sealt ära saada, aga sikutada ei tohi. :) teist pildistada ei saanud, sest seda õhtul lahti ei võtnud. ja tööl pole selleks võimalust.
Armas kolleeg andis mulle koju ka kraami, millega end siduda. Tundub, et mõtles ka natukene ette, et kui järgmine kord miskit juhtub, siis on kohe olemas, mitte ma ei jõua õigete vahenditeni 3-4 päeva hiljem.
Eelmine öö enam magamist ei seganud. Plaastrite asemel on side ja võrk, annab rohkem õhku.
Selline tore näen välja, mõlemad jalad niimoodi ära seotud, aga vähemalt on võrk peal, natuke naiselikum ;)
Nii. Aga nüüd siis peaaegu laupäev. Reedel olin küllaltki väsinud ja midagi teha ei jõudnud, aga kas just uni kohe tuli, seda ei mäleta. Laupäeval ärkasin ikka 03:45 ja tegin kiire leheringi - kuskil 6,6km ja olin juba pool 6 tagasi kodus ja läksin tagasi magama. Ärkasin kella 8 paiku, aga jah, oleks tahtnud veel magada. Uimerdasin kodus, isu eriti ei olnud, näksisin kamarakrõpse, jõin mitu tassi kohvi, sõin rosinaid (ei olnud jah LCHF, aga kuna nädal oli nagu oli, siis olid rosinad minu valik). Ja pärast kella 10 startisin Salamaa poole. Koha peal sain ratta - maastikuoma, madalama lenksuga, see sobib mulle paremini, aga mõtlesin küll, mis asja ma seal teen. Meenus eelmine aasta ja kui raske siis oli, kuigi ma teadsin, et eelmisel aastal olin ma eelnevalt olnud mingis viiruses, et olemine oli väga nõrk.. Soojendust eriti teha ei jõudnud (ega tahtnud?), jalad olid nagu pakud. Ja siis mõtlesin metsale ja krossile.. no see pole ju mulle. Kell 12 startisime ja alustasin väga rahulikult, omas tempos. Iga pikem tõuge tegi haiget, väga hästi teadsin, kus on tuharalihas ja reielihased. Ratas oli võõras, jalatugi oli kõrge. Oeh. Kuna tean, et mul tavaliselt vett vaja, siis koti veepaagiga panin ikka selga, igati õige otsus.
Rada oli sarnane esimesele aastale, aga mitte päris. Esimene pool oli vist sama, aga teine osa oli raskem. Oli kaks väga järsku laskumist, kust mina tõuksiga ei julgenud alla minna. (No ikka väga järsku!) Ja igasugust maastikku. Ohkasin ikka korralikult. Aga teine ring oli tuttavam ja läks veidi libedamalt, aga mitte kiiremini. Korralik väsimus tuli sisse. Siiski 5km enne lõppu möödusin veel kahest ja lõpuks sain enda vanuseklassi naiste seas 4. koha. Sellega võib täiega rahule jääda, sest selleks ajaks olin täiesti kutu ja see mets pole ikka mulle.
Aga nii vahva oli ikkagi. Ja kogu see tõukeratturite seltskond siin Lõuna-Eestis.. oh, lihtsalt supper! Kõik on nii toredad ja armsad ja toetavad! 💚💚💚
Pärast autasustamist kiirustasin ära, et korra Tartus puhata, asjad pakkida ja suund Rakvere poole võtta. Jah, tundus üsna hull idee.
Rakveres parkisin auto Vallikraavi tänava lähedale. Käisin võistluskeskuses stardimaterjali, särgi järgi. Jalutasin veidi ringi ja sain varsti õe juurde koti viia, et sinna hiljem pessu minna. Erilisi tuttavaid ei olnud... ja stardis olin ikka üksi. Polnud ka päris sellist meeleolu, ometi just selle meeleolu ja melu pärast ma sinna minna tahtsin, aga läks nagu läks. Minu plaan oli see läbi kõndida, et endale mitte liiga teha... plaan oli hea. Aga mina hakkasin sörkima, jalad kuidagi kandsid ka, vaatasin pulssi, mis ei olnudki nii kõrge ja muudkui läksin. Kuna ööjooksusärgi alla olin enda särgi jätnud, siis hakkas väga palav, aga kannatasin ära. Läksin rahulikult omas tempos, millega ma ise väga rahule jäin.. sest ma pole ju jooksnud.. rääkimata 10km.. rääkimata üleüldse.. ja seljataga oli hullumeelne nädal ja mitu võistlust. Ja jooksingi terve tee. Juua võtsin ka. Vahepeal ajasid mõned mind närvi, kes ette jäid, aga siis sain kuidagi mööda... Õde oli ka vahepeal pojaga akna peal, aga neid näha ei õnnestunud, küll aga tegi meele nii rõõmsaks, kui akna peale vanaema nägin, natuke keksisin ja kilkasin, tuju läks paremaks ja nii ka kiirendasin. Et tegelikult jooksin ma enda parima aja, kui ma isegi ei olnud sellele mõelnud, ei olnud jooksuga tegelenud, ei plaaninud.. ilmselt siis tõukerattast ka kasu. Netoaeg tuli siis 1h00min52sek (avg 167x') minu jaoks super, kindlasti oleks kuskilt saanud selle 52 sekundit kokku tõmmata.. aga läks niimoodi. Viimane kilomeeter oli väga raske endale teed rajada. Üldiselt olid mul kilomeetrite ajad seal 6min-6.15min, viimased kolm alla 6 minuti, no ma jooksin poolmaratoni samas tempos ja see oli pea 2a tagasi.
Pärast jooksu ma sinna ei jäänud, ruttu õe juurde, pessu. Kõik riided olid läbimärjad. Ja siis autosse ja sõbranna sünnipäevale... ja siis kunagi maale.. ja magama ja uni oli katkendlik ja jalad valusad.
Aga ära tegin!
Särk on ka ilus.
Ja nii lühike mu maal käik oligi.. umbes 12h.
Pühapäeval olid jalad küll väsinud, aga ei midagi ületamatut. Natuke raske oli autost välja ronida, aga kui liikuma sai, siis läks hästi. Esmaspäeval käisin treeneri juures masaažis, just jalgade pärast. Kui ta mu parema säärega tegeles, sisi ta ütles, et pole nii kõva lihast enne näinud/tundnudki.. et kas nüüd sellest kõigest tingitud või natuke minu omapära.. või mis värk on. Ja reielihaste juures krudises korralikult. Ohjah. Aga pärast oli palju parem. Ja nüüd ei ole ma midagi teinud - ainult need leheringid. Kaks päeva veel!
Tõukerattaga sõitmine teeb lihtsalt südame soojaks. Proovige ka!
