Trennipäevik 23.06-29.06

Tunduvalt produktiivsem nädal kui eelmine. :)
Jooksu kokku 7 + 5 + 3 + 10 +10 = 35 km
Esmaspäeval - 7km maal, ilm oli vihmane, rada veidi halb (liiga pehme, valed jalanõud).
Teisipäeval - 5km, polnud õiget tunnet, jalg "valutas" (see kus säär läheb üle labajalaks, mingi lihas hakkab sealt valutama ja siis ma ei saa tõugata, lihtsalt nii valus on, kõndides ei ole miskit viga, teen sooja ja venitan, aga see ei aita.) .
Kolmapäeval - ainult 3km, jala tõttu.
Reedel - 10km mõnusal metsateel.
Laupäeval - 10km mõnusal metsateel.
Lisaks sõitsin rattaga - kokku ainult 10km ehk käisin ühel päeval tööl.
Neljapäeval sõitsin vesirattaga veidi üle kilomeetri ja jalutasin sportlikult 5km.
Hommikuvõimlemisega on kehvad lood olnud, see tuleb välja vaid kodus olles.
Planku tegin ka ühel õhtul 2minutit.
Täna oli plaan joosta, aga päev otsa on vihma lödistanud.

Ei oleks arvanud, et ma +20 kraadiga päevitada püüan. Taevas üksikud pilved, aga kui need päikese ees, siis on jahe... Männi lesis ka veidi tekil, ilmselt ta üldse arvas, et see tekk on talle. Aga seejärel hakkas tal palav. Aga enda kohta ma seda öelda ei saa.

aga maal on mõnus.

Jooks metsas.

  15 aastat tagasi sai seal mängimas käidud ...

 mände ei olnud... aeg on teinud oma töö

nn kodujärv, kus käisin viimati u 10a tagasi ujumas ... ujumiskohta meeutab vaid üksik pink teisel pool. ja järv ise on nagu lai jõgi..





2km enne lõpp-punkti sattus mu teele orav.

kes minuga veidi tõtt vaatas ja siis puu otsas plehku pani.

ja teele paistis midagi roosat.

Kuna hommikujooks jäi ära (Suvepäevadest kirjutan hiljem), siis tegin jooksuplaani hilisemaks. Ilm oli imeilus - pilvitu taevas ja soe päike (aga temp ainult +18). Dilemmaks oli jooksurada - ühele poole on pea, et ainult sirge tee, ja teisele poole liiga kurviline (ja autod kihutavad). Niisiis jooksin veidi sinna teisele poole ja siis panin metsa poole edasi. Karjääritee pidi teisele maanteele välja tulema, aga kui sinna jõudsin, siis keerasin otsa ringi ja jooksin koju tagasi.

Sain kokku 10km. Väga mõnus oli. Tasasel teel hoidsin pulsi 138-142 juures ehk tempo oli aeglane - 8-8.30min/km. Aga künkaid oli päris palju ja siis läks ikka sinna 160 juurde.

Loodan,m et ilm püsib ja saan seal mõnusas metsas vee vudida :)

Kohupiimaküpsised

Vahel on vaja midagi tööle küpsetada, aga väga palju aega ei ole. Sellisel juhul on minu esimeseks valikuks kindlasti kohupiimaküpsised. Lihtne ja maitsev.

Originaalis on 500g võid/margariini + u 750g kohupiima + veidi suhkrut + veidi jahu. Kohupiima lisan viimasena, enne teen sellise tavalise muretaigna. Hiljem seisab veidi külmkapis ja siis rullin taigna lahti, raputan suhkrut peale, rullin kokku ja lõikan nagu kaneelirullikesi. Ja ahjus küpsevad 200 kraadi juures seni kuni pealt kisub pruuniks.

Kahjuks mul hetkel ühtegi pilti ei ole ... aga uskude, need on maitsavad ... ja sisaldavad päris palju kcaloreid. Olen neid mitmeid kordi tööle teinud ja ruttu saavad laualt otsa. Täna üks töökaaslane kiitis terve lõuna aeg neid ja ütles, et ei suuda söömist lõpetada (kuni need otsa said), aga eks suhkur seda sõltuvust tekitabki ...

Tegelikult eile ma tegin veidi teistmoodi - lisasin päris suures koguses maisijahu, ilus kollane taigen oli. Tegelikult tahaks rasvainet ka kuidagi asendada, aga kookosrasvaga ilmselt ei saa... ja suhkru asemel võik mett proovida. Aga eile polnud mul lihtsalt selleks aega. Ehk järgmine kord.

#66 Puhkus!

Kas rohkem sõnu on vaja?

Ainult, et mõtteid, plaane ja tegemisi juba nii palju, et ...

tuleks vaid seda ilma ka, aga küll tuleb.

Homme auto kraami täis ja põrutame L-ga Aegviidu poole.

Juhuuu puhkuuus :)

Loetud tunnid puhkuseni.

Selgub, et ma olen nii tubli olnud, et täna ei olegi nii suur hullumaja. Ainult, et külm on. Varbad on juba jääpruikad, külmetavad hommikust alates, aga täna pole mul teisi sokke ka jalga panna. Väljas on juba veidi soojem.

Olein äärimiselt suur totu olnud, aga õnneks tuli mõistus koju. Nimelt - täna palju tegemist tööl ja hiljem kodus, ilm pole ka parim, mõtlesin, et tulen tööle autoga, siis saan kohe ka poes ära käia. Kõik oli super ja plaan hea, aga õnneks mul meenus, et täna kell 13 läheb auto õlifiltri ja õli vahetusse. Päris tore oleks, kui Härra oleks kolmveerand 1 avastanud, et läheks küll autoga, aga autot pole. Niisiis olin ma hommikul veidi nukker... aga väljas oli soe ja rattaga polnud viga miskit.

Kusjuures mu jalgratta tagumised pidurklotsid kulusid läbi kahe kuuga! Kuidas see võimalik on?! Sõitsin küll pea igapäevaselt, aga ainult 10km päevas ... et need niimoodi läbi kulutada, siis ma peaks pidevalt pidurit peal hoidma ju. Minu meelest on see veider. Möödunud nädalal ei saanud enam üldse pidama, vihma ka sadas veel.. päris õudne oli. Nüüd õnneks juba uued klotsid küljes. Aga siiski - 2 kuuga??!

Pildiseeria Cooperist.

Jaanipäev 2014.

Ma ootasin selle aasta Jaanipäeva päris rõõmsalt. Seda eelkõige sellepärast, et mitmed eelmised aastad olen sel päeval pidanud väiksemal või suuremal määral tööl olema. Mäletan eelmist aastat, kui väljas oli imeilus ja soe ilm, ma istusin H korpuse V korrusel oma üksikute patsientidega, ninna tungis grillilõhn ja öösel ei läinudki pimedaks. Oli, mida oodata! Ja nüüd jään järgmist ja paremat Jaani ootama.

Ilm kiskus jamaks ja Peipsi äärde me ei läinud. Otsustasime lõpuks lihtsalt maale minna. Hea lähedale sõita ja magada saab soojas toas ja voodis. Hommikul käisin veidiks tööl st et 10:45 asutsin uksest sisse ja 13:45 kappasin auto poole tagasi - töö kiire ja korralik. Seejärel sõitsimegi maale. Tulevane äi (kuidas muudmoodi ma teda siin ikka kutsun :) )suitsetas veel kana. Laual oli veidi maasikaid - saak on kehv, ilm on jahe, vihmane, maasikad kipuvad halliutama ja linnud leiavad ja söövad ka 'ära, kuigi võrgud on peal ja varem ei ole nad neid kätte saanud. Hiljem tegi tulevane ämm saiataigna ja Härra küpsetas meile saia. Mina tegin vahepeal 7km jooksuringi, aga tee oli kohati väga pehme ja joosta oli päris raske, muidugi sadas ka korralikult vihma. Sauna me ei jõudnudki ja grillida ka ei tahtnud - üks vihmaadu teise järel. Lõkke küll tegime ja seisime sellele üsna lähedal, et sooja saada. Vahepeal õnnestus mul ka diivanil magama jääda ja jalgapalli vaatasin nii palju, et mõlemad olid värava saanud ja seejärel ma kustusin. Selline jaan siis :)

Küll aga grillisime täna, pügasime hekki, tehti veidi vihtasid, jaurasime potsudega ja olime muidu toredad.

Pildid kadusid blogi kolimisega.

Lõpetasin sarja vaatamise, millest eile rääkisin. Ainult 13 osa oli ja teist hooaega lommulikult ei tule, kuigi päris lõpp jäigi lahtiseks. Nii et kui keegi oskab veel mõnda head sarja soovitada, siis võtan hüva nõu kuulda. Liiga palju tapmist ja actionit mulle ei meeldi, detektivisarju vaatame me juba küllaga, kõiksugu nn naistekaid ka ei vaata ... aga no soovitage ikka :)

Eile käisin kiire tiiru Jõgeval T. abiga. Seda selletõttu, et väike venna helistas hommikul kümne aeg ja ütles, et tahab mu vana auto ära osta. Mis saab mul selle vastu olla? Ma muidugi ei osanud arvata, et ta mõned tunnid hiljem juba tahab sellele järgi tulla, aga et ta eelistaks kauba teha Jõgeval. Mina olin linna teises otsas, kui ta helistas, et nad nüüd hakkavad sõitma. Koju jõudsin pool tundi hiljem ja õnneks oli T. just meil, sest ta hakkas rongile minema. Rong pidi väljuma 15minuti pärast Tartust. Aga Jõgevalt läheb ju ka rong! Tuleb ainult õigeks ajaks sinna jõuda. Ja nii me linnast välja lendasimegi, tema sõitis minust veiid kiiremini ja jõudis enne mind. Õnneks oli vend juba sõpradega platsis ja ta sai võtmed tema kätte anda. Lõpuks jõudsin mina ka, samuti enne rongi. Nii et läks hästi. Tagasi tulin siis oma uue autoga.

Täna lõin kappides veidi korda. Tegelikult alustasin juba eile, aga siis Jõgeva plaanid ajasid selle untsu (ja ülejäänud õhtu vaatasin sarja). Linna tagasi jõudes käisin küll Lõunakast läbi ning ostsin Jyskist suuremaid läbipaistvaid kaste. Ma olen mitmeid kordi nt voodipesu asukohta ümber sättinud, nüüd panin selle ühte karpi ja kindlasse kohta, mahtus väga hästi ära. Teise karpi panin näiteks talviseid riideid (kuigi kui ilma vaadata, siis peaks kampsunid sealt ehk välja võtma?). Ja kolmandasse ka igasugust kraami. Suve lõpus teen jälle suurema riidekapi korrastuse. Aeg-ajalt üks sõbranna tuub mulle nn uut kaupa. Tema vanema saab seda välismaalt ja siis nad sorteerivad seda ja toob alati mulle ka. Mina vaatan siis ise ja seejärel jagan edasi. Nii neid asju tekib. Kuigi viimasel aastal olen ka poest päris palju asju ostnud ja spordiriided on ju kõik tellitud mul UK-st. Mõnda karpi tahaks veel - Härra sokid kipuvad alla kukkuma.  Üldse on väga palju kraami, mida ei ole justkui kohe vaja, aga võib vaja minna, aga pole mitte kuskile panna. Mul näiteks koolimaterjalid, hetkel neid vaja ei lähe, aga ma ei taha neid ka kuskile paale pööningule viia, sest ühel hetkel läheb neid vaja ja kuidas ma siis otsin neid Eesti teisest otsast? Härra asjadega ju samamoodi. Oh kuidas tahaks panipaika ja keldrit. Kuna meil keldrit pole, siis pole kuskil ka hoidiseid hoida ja seetõttu ei taha ma neid tehagi. Ma tean, et saaksin neid teha ja viia Vasulasse või Võrumaale, aga siis ma peaks ikkagi ettemõtlema, kas ma nüüd pühapäeval tahan süüa pannkooke maasikamoosiga või ei taha. Aga mina tahaks, et ma saaksin minna neid purke võtma siis, kui ma seda parasjagu tahan ja vajan. Aga ka meil on ühel päval kelder ja panipaik.

Täna käisime veel linnas jalutamas. Leidsime Härrale Kaubamajast uued teksad - ta kurtis, et vanad on kõik kulunud ja katki. Ja leidsime ka ühe ilusa päevasärgi, soodushinnaga.

Trennipäevik 16.-22.06.14

Ise ütleksin, et on veidi kehv nädal olnud, aga pole viga, pead norgu ei lase ja tuleb paremaid. Tänasedki plaanid rikkus vihm.

Jooksu oli kokku 18km - esmaspäeval 13km u 1h30m ja eile 5km 34min.

Rattaga tuli kokku ainult 20km - käisin rattaga tööl esmaspäeval ja teisipäeval.

Teisipäeval ja kolmapäeval ja neljapäeval jalutasin küll linna ja koju, aga kahel päeval neist olin ma kontsadega, nii et tempo polnud väga kiire. Eile jalutasin kiiremas tempos 7km. Täna tuli Härraga veel 3km.

Viiel hommikul tegin hommikuvõimlemist, endalegi seletamatutel põhjustel ei tulnud eile ja täna sellest midagi välja, aga hommikul jätkan vana hooga.

Täna oli plaan ka joosta, aga väljad lödistab juba tunde.

#65 Uus sari

Mõni aeg tagasi soovitas kosmeetik mulle sarja Betrayal. Palusin Härral selle sarja osad mulle tõmmata, aga esimese osa vaatamiseni jõudsin alles selle nädala alguses. Ja siis eile vaatasin ühe osa ja täna olen vaadanud vist vähemalt viis osa, pigem juba kuus. Osaliselt selline naistekas, aga päris ei ole ka. Viimaste osade ajal on Härra ka siin minu kõrval diivanil neid vaadanud, erilisi emotsioone ta ei väljenda, aga toast minema ka ei jooks.

Nii et soovitan teistelegi.

Esimesel hooajal kokku 13 osa ja pole märkigi, et tuleks teine hooaeg?

Parooliga: Uhke Härra üle :)

Show encrypted text

Viimaste päevade jutud.

Tartu 18.06.2014

Läksin kolmapäeva hommikul tunduvalt varem tööle, et jõuda kõik vajalikud asjad valmis. Itusin laua taga juba 07:15 hommikul, seda sellepärast, et läksin üle mitme kuu autoga tööle. Teadsin, et rattaga ma nii vara ei jõuaks, isegi kui väljas oli juba rohkem kui ainult 3C sooja. Kiidan end ja ütlen, et jõudsin kõik vajalikud asjad valmis! Aga majas oli väga külm - kivimaja. Talavel on palav, suvel külm. Eelmised suved, kui väljas oli +30 C, siis ma olin hoones fliisiga, sest mul oli külm, aga sel korral oli asi hullem, sest väljas oli ka külm. Kõigil oli külm, ka kolleegidel, kellel pole kunagi külm. Mu varbad külmetasid, ma panin jalga teise paari sokke. Olin suvevormis ehk pükstes, sest kandsin enda t-särki ja peal oli fliis, panin kätte kätised ja tundsin puudust kinnastest, sest sõrmed külmetasid. Fliisi peale panin jopevoordi (käib jope seest ära) ning kaela panin õhukese salli (sest paksemat polnud), aga mul oli ikkagi külm. Jõin mitu tassi teed. Mõned teises kabinetis töötas puhur. Ma istusin vahepeal nii, et jalad olid ka toolil, sest nii oli soojem. See vooder tegi kere soojaks, aga käed ja jalad ikka külmetasid. Alles tööpäeva lõpus, kuskil kella 16 ajal, hakkas normaalne. Uskumatu.

Aga sain kiirelt koju autoga, kus ootas mind Härra, sest maal oli päev otsa sadanud ning siis tuli ta linna ära. Mina aga sättisin end linna kohvitama ja muid asju ajama. Ma hea meelega saan kokku sõprade ja tuttavatega pärast tööd, aga ma alati tahaks kodust läbi minna, kasvõi korraks, aga lihtsalt, et saks korra koju, sest kodus on nii hea olla.

Kodust väljudes selgus, et kohvitamine lükkub veidi edasi, aga ma läksin ikka varakult linna. Leidsin kaubamajast endale kaks uut seelikut soodushinnaga (aga muidugi ei ole need nii pikad, et ma nendega tööle tahaks minna :D), ostsin Härrale kinkekaardi. Apollost ostsin ühe raamatu (Mari Metsalliku oma) ning magneti, sest kinkekaardist jäi veidi raha üle. Ja uudistasin veel veidi, sest ma ei satu sinna eriti tihti. Lõunapoest leidsin endale tikkimisriide, mida tahan kasutada ehete aluse tegemiseks. Teel Raekale asutsin läbi Kalevi kommipoest, aga ei ostnud sealt midagi. Siis aga leidsin Loitsukelleri, kuhu läksin ma kive ja kristalle vaatama, aga leidsin hoopis paastutee. Selle sama tee, mis on apteekidest kadunud juba üle aasta. Seal oli kaks pakki ja ostsin need kohe ära, ise olin õnnelik ja lähen teinekordki sinna neid ostma, sest nagu ma aru sain, siis nemad ikka saavad seda tellida ja müüa. Mulle lihtsalt meeldib õhtuti üks taas seda teed juua. Klienditeenindaja oli väga armas ja tore. Lisakasin käisin suveniiripoes ja ostsin meie külmkapile uue magneti, aga lisasin selle Härra kingituse juurde. Ja apteegist ostsin rohud välja, sest kuigi alles oli igati tip-top, siis sellised ilmastiku muutused mu organismile ei meeldi. Kohvitamiseni jõudsin ka inimesega, keda polnud üle kahe aasta näinud. Kapriisis tandoorikanasalat maitses mulle nagu ikka ja aeg läks ruttu. Tore oli. Mulle meeldis.

Ja jõudis kätte neljapäev, mil pidin tegema hilise hommiku ja minema siis massaaži. Paraku olime Härraga pooled plaanid rääkimata jätnud ja ärkasin hoopis kell 8, et me juba kell 9 kodust välja jõuaksime. Me ei suundunud kuskile mujale kui Tauf-autosse lepingut allkirjastama ja raha maksma. Seejärel käisime ARKis, kus läks väga kiiresti, viisime ära taara Prismasse ja seejärel sõitsime uuesti autoaeda, kus rehvid olid küll vahetatud, aga nad pidi ülevaatuselt läbi minema (see oli tehtud, aga ei olnud dokumentidesse kantud, sest auto oli arvelt maas). Niisiss viis Härra mu linna, sest kell lähenes massaaži ajale. Käisin veel Kaubamajas ja ostsin kulmuvärvid (olid soodushinnaga). Möödunud õhtul olin kodus avastanud, et seda tikkimisriiet mul polegi. Niisis läksin uuesti sinna poodi ja tõesti olingi selle sinna unustanud, sain  selle kenasti kätte. Mõnus tunnine massaaž sai vaevalt läbi, kui juba ootas mind Härra, et me autole järgi läheks, sest temal tiksus aeg - ta pidi ühe kursavennaga juhendajale külla minema. Auto saime kätte, võtsime veidi kütust, mina läksin edasi poodi ja Härra läks omi asju ajama. Koju jõudes olid kõik kohad täispargitud, sest Härmas oli lõpetamine. Parkisin paar tänavat eemale. Jõudsin veel süüa teha ja Härraga süüa, autoga linnast väljas käia ning juba ma sättisin end uuesti linna. Käisi uuesti läbi Kaubamajast, sest mul oli vaja ühte ilusat karpi, leidsin selle Universaal universumist, nägin juba sõbrannat, kellega ajasime juba juttu, aga ruttasin ka Kalvei podi uuesti, sest tahtsin sealt karbi sisse kommi osta. Edasi jõudsime Tokyo Sushi baari ja koju kõndimisest kirjutasin ma eile.

Ja täna oli Härra tähtispäev :). Esimene äratus oli mul kell 5, et ma pärmi-lehttaigna külmast välja võtaks, teadsin, et seda tegema pean, aga kui äratsu helises, siis läksin hoopis vetsu ja ronisin seejärel voodisse tagasi. :D Õnneks tuli hetk hiljem meelde, et taiget on ikka külmkapis ja tõstsin selle sealt ikkagi välja. Ärkasin aga pool 8 ja hakkasin toimetama. Koristasin köögi ära, pesin ja kuivatasin uuesti klaasid, küpetasin pirukaid, puhastasin kohvimasinat, koristasin teised toad, saatsin Härra poodi (sest avastasime, et polegi valget särki, mida ülikonnaga kanda), käisin ise pesus, lõikasime Härra juukseid, käisin lilli ostmas, küpsetasin veel pirukaid ja sättisin end valmis ning jõudsidki Härra vanemad. Aktus algas kell 14. Läks kiirelt - 40 minutit. Inseneri eriaalt oli kokku 29 lõpetajat, sh Härra erialalt vist 18. Kohvikusse hiljem ei trüginud, tulime meile pirukaid ja kooki sööma ning vahuveini ning kohvi jooma. Liitusid mõned Härra sugulased ja mõned astusid korraks läbi.

Praegu on Härra kursakatega väljas. Mina väsisin ära. Perenaise roll on ka väsitav. Ja ilm on ju kohutav.

Viimase 3 päevaga olen oma kulude tabeli küll päris kehva seisu viinud, aga no .. auto omaniku muutmine maksab juba 61 eurot, kindlustus oli mul 107 ... ja siis kõik need teised kulutused. Apollos oli kinkekaart ning massaažis ka, aga kui ma seda tabelit vaatan, siis on päris kurb. Sest autoga tuleb veel kulutusi - korralik hooldus tuleb ära teha. Ülevaatust on vaja 11.2015. Ja auto muidu on 2006 aasta Peugeot 1.6 mootoriga diisel. Ökonoomne naistekas. :)

Parooliga: Härra magistri lõpetamine.

Show encrypted text

#64 Läbimärg nagu kassipoeg

Käisin täna sõbrannadega kohvikus. Nende valikul läksime Tokyo Sushi baari. KOhal üpole viga, aga sushi fänn ma pole. Sõin kevadrulle, mis nagu alati on eelroog ja need olid eriti väikesed. Aga pole hullu, kõht oligi täis. Põhiline oli ikka sõbrannadega kohtume.

Ja kui kell jõudis õhtusse, siis oli aeg koju minna. Aga väljas oli sadama hakanud. Mina olin nagu ikka, vastavalt ilmale .. ehk lisaks seelikule olid ikka sukkpüksid ka ning jakk peal, kuid ei oleks arvanud, et ma juunis saabastega veel linnas käin (paraku mul sobivaid kinniseid kingi pole ja peab ütlema, et mõnus soe oli).

Vihma hakkas sadama. Üks sõbranna kutsus endale mehe järgi, sest ta ei võtnud jopet kaasagi. Teine läks nendega koos koju, aga mina keeldusin tranaspordist, kuigi nad minu kodust peaaegu et mööda sõitsid.

Jalutasin tihedas tugevas vihmas kodu poole ja olin ise õnnelik. Nii mõnus oli. Üsna varsti olid juuksed läbimärjad. Mu jakk hakkas vett läbi laskma. Vihm ronis ka kõrgest saapasäärest sisse. Aga ikka oli hea mõnus ja nägu oli naerul.

Koju jõudes ma tilkusin. Härra ei mõistnud väga, miks ma sellise ilmaga koju jalutasin ja veel lisaringi tegin ja Selverisse läksin. Aga mina olin ikka õnnelik. Ta tõi vannitoast rätiku ja kuivatas mu juukseid ja nägu. Ma olin ikka õnnelik. Olen siiani. :)

#63 Autoga sõitmine (st juhirollis)

Oli ju aeg, kui mul oli plaan talvel käia tööl bussiga, aga läks nii, et käisin autoga. Kevadel aga olin tubli ja hakkasin rattaga käima ja üldiselt teen seda siiani. Erandlikud on need päevad, kui lähen poolest päevast koolitusele või on kuskil arstil käik vms. Ning sünnipäeva paiku sai mul autol kindlustus läbi, mida ma ei tahtnud pikendada, sest plaan oli ja on sellest autost loobuda, raha kokku hoida, liikuda rohkem rattaga ... ja soetada uus auto. Polnud kindlustust, siis ei sõitnud ka. Hetkel on auto aga endiselt alles (okei se epole juba mitu kuud müügis ka olnud) ning oli vajalik ka üheks kuuks kindlustus teha. Ja seetõttu ma sõitsingi täna autoga tööle ja nautisin seda sõitu, Autos oli küllaltki soe ja kuiv, mis antud ilma puhul oli väga positiivne. Hommikul sain tööle 7minutiga (mitte ühtegi punast foori), koju tulin 5 minutit kauem. Hea mugav elu, eksju :)

Tartu tänavad.

Ma juba ammu püüan pilditada viisakaid kirjutisi ja pilte tänavatel. Tavaliselt on mul selleks vaid telefon, vahel pole sedagi ja sellisel juhul püüan sinna teinekord tagasi minna. Hiljuti hakkasin neid kokku koguma ja tundub, et mitmed on kuskile kaduma läinud. Aga mis seal ikka, jalutan ikka telefon näpus või digikas kotis ringi ja kui miski uut näen, siis teen pilti ja aeg-ajalt täiendan Tartu tänavaid.

Tere tali.

Tegelikult pidin kirjutama, et 2,5 tööpäeva puhkuseni, aga no kuidas ma saan, kui väljas on selline ilm?! Hetkel küll näen aknast sinist taevast ja päike paistab ka, aga mis oli tund või kaks tagasi? Temperatuur on hetkel 4,4 C, tajutav ehk umbes 2 C, sest tuul on jääkülm. Hommikul näitas +6 C, peitsin kõrvad ära, panid lisaks kätistele kindad kätte, puuvillase pikkade varrukatega särgi ning siis spordipluusi ja pikema-soojema jope selga - palav just ei hakanud. Ma arvasin, et sellest piisab ja koju tulles saan kindaid mitte kätte panna, aga juhtus hoopis nii koju tulles oli väljas külmem ... Lund sadas ka. Juunikuus lumi on maas...

Number 6 on üks ilus number, eksju :)

Kirjutasin lühidalt, et viimane tööpäev haiglas saigi läbi. See tagurpidi 24h on ikka päris õudne, ma ikka vahel imestan, kuidas ma olen suutnud neid 36h valveid teha. Öö olin ühel korrusel ja päeva olin teise korrusel - seetõttu ei saanud ka end väga hästi tunda, sest patsiendid vahetusid ja ei saanud midagi nn ette ära teha. Aga muidu polnud viga, sest tööd oli piisavalt, aga mitte üleliia. Ja patsiendid olid ka nagu olid. Ma küll tundsin end halvasti, sest ei saanud ühel lapsel veenist verd kätte - sooned olid kensasti näha, nõel oli ka verine, aga pudelisse ei tulnud midagi. Torkasin teda kaks korda ja seejärel loobusin. Kanüüliga harjutasin ka kätt - patsiendil kaks kanüüli ja kui mina palatisse jõuan, siis üks nendest, kuhu infusiooni ei läinud, punetav ja valulik, ning teine "lasi läbi" ehk side oli märg. Pika proovimise peale sain talle armsa kollase kanüüli ning hommikul sain sealt isegi vere kätte. Aga see oli raske, juba enne mind olid käed ära torgitud, sest sups, saad soone kätte ja kohe kui tahad nõela välja võtta, on ka soon katki .. aga see ju nii tavaline seal. Hommikul kui korrust vahetasin, siis käsiid meil külas ka mehed pikast autost. Tundub, et olen neid selle kevade jooksul liiga palju näinud. Ja kui tööpäev läbi sai, siis ma tulin tulema. Seltskond oli tol päeval tore ja ütlesid head sõnad. Tegelikult oli mul plaanis sel nädalal minna oma magnetkaarti ära viima ja miskit kaasa küpsetada vms (laupäeval ei jõudnud, sest jõudsime Tõukekalt kell 17 koju ja 17:25 hakkasin juba tööle minema), aga ma loobusin sellest. Kui viimane kord ülemusega rääkisin ja ütlesin, et toon nädala lõpus kaardi, siis ta ütles, et võin selle talle kappi panna... Jahm. Selge. Tegingi nii. Tegelikult jäi mind mu enda käitumine veidi närima, aga sel hetkel ma mõtlesin, et ah las olla... Aga seal töötab väga toredaid inimesi ja nendega võin vahel ikka jutustad, võin ka siis miskit viia.

Ootan sõbrannat ja siis peab koristama, et nädala lõpuks ikka elamine korda saab. Eile imesin tolmuimejaga tolmupärast kella kümmet õhtul, mina, kes ma ei kannata pimedas koristamist, aga mis teha. Ja teiseks jooksin eile 13km. 4km veel puudu Saadjärve jooksust, aga see pole probleem. Pigem on probleem aja puudus, joosta mulle meeldib, aga kuidas ma käin pea igal õhtul 1,5h või rohkem jooksmas, kui ma tahaksin ka palju muud teha. Aga raske on vähem joosta, kui olen juba möödunud korral nii palju jooksnud. Ise tegin plaani, et hakkan üks kord jooksma pikemat distantsi ja järgmine kord intervalli või lõikudega.

Suvel veel plaani: 12.07 Võsul südasuvejooks - ilmselt ainult 7km, sest ei riski, et v-o on +30 (välja vaadates vaevalt nii juhtub...), aga õhtuks mul igasuguseid muid plaane.

27.07 Saadjärvejooks 17km

20.08 Tartus Suvejooks 10km (5km ka võimalus)

Rakvere ööjooksule tahaks ka, aga ma ei tea veel, kas see kuupäev sobib mulle.

Tahaks tõukerattaga ka veel sõita, aga ma ei oska vist õigesti googeldada enam.

#62 Cooper

Leidsime lõpuks Jackiele uue sõbra. Loodame, et temast kasvab ilus pikakarvaline must taks, kellel on veidi pruunikarva ka. Loodame sellepärast, et kutsu pole päris puhtatõuline, aga ema on ilus taks ja näeb välja nagu väike Jackie (aga suurem osa väiksemate koerte kutsikaid näevad vist ühesugused välja...).

Homme hommikul korjab Härra pisikese pereliikme kaasa ja viib ta Võrumaa metsade vahele.

Nimeks saab ilmselt Johnny, sest see sobib Jackiega. Lisaks kui Jack on üks enm levinud meespeaosalise nimi seriaalides, siis John on samuti.

Põgene vaba laps!

Mul oli täna SA TÜKis viimane tööpäev (mis tegelikult algas juba eile ja kuigi tööpäeva lõppedes tuli veidi energiat, siis tegelikult tunnen ma end suhteliselt kapsana), siis Härra arvas, et on õige seda tähistada.

Mina aga kippusin laulam "Põgene vaba laps... see on ainus võimalus". Ei teagi miks, aga oli selline tunne. Selleks korraks siis asjad nii. No loodame, et ma viie uu pärast meelt ei muuda, aga möödunud korrast erineb see, et siis läksin ma teise osakond tööle, mis paraku osutus tõeliseks ussipesaks (sõna otseses mõttes, ei tahtnud seda nii siia kirjutada, aga ma ei oska seda ka kuidagi paremini või kenasti väljendada), ja seetõttu leidsin tagasi oma koduosakonda, aga nüüdseks on ring täis ja naeratus tuleb suule, kui ma mõtlen neile kõikidele vabadele nädalavahetustele, mis mind ees ootavad. Jah, palk jääb väiksemaks, aga kas suurem palk teeb mind õnnelikumaks, kui ma pidevalt väsinud ja stressis olen?

Härra ütles, et tema on muidugi rõõmus ja õnnelik, kui ma nüüd vähem väsinud olen. Loodan ise sama :)

Ja nüüd magama. Homme algab kolmepäevane töönädal.

Tõuke-

Kelk.

Korv ette ja muudkui sõidaks. Saaks seelikuga ka sõita.

Ainult, et head rattaad maksavad sama palju kui mu praegune scott..

#61 Esimesed korrad.

Ehk siis need uued ja huvitavad tegevused ja asjad, mida teed esimesest korda. Mina näiteks mõtlen antud hetkel Tõukerattamaratoni, sest see oli esimene kord sõita tõukerattaga, sõita veel nii pikka maad ja peale selle oli see tore ja äge. Äkki tuleb mul tänase päeva jooksul ka mõni esimene kord (aga hetkel olen ma öötööst nii väsinud, et ootan kannatamatult õhtut).

Esimene kord midagi uut süüa.

Esimene kord kuskil käia.

Esimene kord midagi uut teha.

Esimene kord ennast ületada asjas, mida ei osanud oodata.

Esimene kord...

Eile ma näiteks võtsin esimest korda siin tööl olles väikeselt tüdrukult veenist verd .. st üritasin võtta, sest hoolimata ilusatest soontest ei tulnud külvipudelisse mitte midagi. Aga see pol tore esimene kord.

Parooliga: Pilte Tõukerattamaratonilt.

Show encrypted text

Pärlijõe Tõukerattamaraton.

Tõukerattamaratonist kuulsin eesimest korda umbes aasta tagasi, kui üks Härra sõber seda mainis, sest tema sugulased seda korraldavad. Kevadel otsisin reklaami ja leidsingi. Kahtlesin ka pikalt, sest üksi ei tahtnud nagu minna, lisaks tundus see veidi hirmus - elu sees pole tõukerattaga sõitnud ja siis peaks 20km kuskil Lõuna-Eesti künklikul maal sõitma. Reklaamisin üritust haiglas töö juures ning seal oli teisigi huvilisi. Nii registreerisin ka ennast. Mitmed huvilised olid vahepeal veidi kaheldaval seisukorral, sest see tundus ikkagi hirmus, aga kõik nad tulid kohale.

Algas rahvaspordi üritus Kaugu Veski OÜ juurest .. ja ega ma täpselt ei tea, kus see asub. Me läksime hommikul Härra vanemate juurest läbi (sõin esimesi maasikaid ja suitsukala) ning sealt oli sõita u 30minutit. Jõudsime juba umbes pool 11 kohale, seda ka soovitati, sest kui pole varem tõukekaga sõitnud, siis oleks hea harjutada. Proovisin kolme ratast, valisin viimase - kõige paksema rehvi ja sügavama mustriga . Harjutasin ka veidi, aga ega päris õiget nippi kätte ei saanud. Jalavahetuse sain enam-vähem selgeks, õpetati laskuma ja soovitati mitte vajutada esipidurit - sellest pidasin julgelt kinni.

Rada oli veidi asfaltteed, veidi kruusateed, veidi väiksemat külavahelist kruusateed, metsateed, kus sõitsid metsaveoautod (vedas, et sinna sain enne vihma, sest muidu oleks ma üleni porine olnud).. ja lõpuks olime päris metsas. Sõna otseses mõttes. Autod seal sõitnud polnud, oli võsakasvanud vana rada või tee, oksad, kännud, juurikad, järsk ja porine kallak, mättad, oja, kust üleminek oli üle palkide, augud jne. Paraku mul sellest õiget pilti pole - vaatasin, et sain edasi ja et pikali ei kukuks. Aga ehk mõne pildi leian, kui meile saadetakse neid.

Ajaks sain vist 1:33 ja olen sellega päris rahul. Järgmine aasta saab kindlasti paremini. Sai selgeks jalavahetus, laskumine (kuigi oli ikka hirmus). Pääsukest ma päris ei oska, selle saaks selgeks, kui vist kodus ka olemas oleks. Tegelikult selline suur tõukeratas on linnas ju imehea - ei pea sadulast maha hüppama ja see säästab aega. Korvi saab ka ette kinnitada.

.

See oli veel hea mets, kus sõitsime..

Pärlijõgi

Sõitsin sellise rattaga.

5 ja cum laude

Ja ega rohkem polegi öelda - õnnelik ja uhke oma Härra üle!

Hasart.

Kümme aastat tagasi, kui ma kevadeti varahommikul 1km jooksmas käisin (mis ilmatuma pikk ring tundus), ei osanud ma aimatagi, et ühel päeval võib jooksmine mulle nii väga meeldima hakata. Ja nüüd on see päev käes. Ma naudin seda. Mulle meeldib. See tekitab hasarti. Õige tempo ja hingamisega on tunne, et võiks jooksma jäädagi, ainult aeg liigub edasi ja kodus tahaks ka toimetada. Eks minu jooksmine ole ikka veel sörk, aga ma ei peagi vudima ülikiiresti, sest ma jooksen enda jaoks, sest see valmistab mulle rõõmu ja tekitab hea tunde.

Täna jooksin 12km 1h25min ehk nagu ikka umbes 7min/km. Oleks veelgi jooksnud, aga kell sai juba kümme ja teadsin, et Härra ootab mind koju, sest ta harjutab oma magistritöö kaitsekõnet. Hoiame homme pöidlaid! Ja varbaid!

PS: Ainus mure tekkis täna 11km lõpus - mul oli kohutav janu. Koju jõudes jõin 2-3minutiga ära 0,75l vett. Vesi on kõige parem!

#60 Lemmikmuusika

Ma olen sellise toreda muusikamaitsega, et kui mulle mingi laul meeldib, siis ma kuulan ja kuulan seda, kordi, mitmeid-mitmeid kordi. Mul on lauaarvutis oma playlist (laptopis on ka, aga hetkel on vaid 5 laulu (Metsik Orhidee, Alkeemik, Let her go ja veel kord Alkeemik ) ja ma aeg-ajalt panen sinna mõne üksiku laulu juurde, aga üldjuhul ei kustuta mitte midagi. Ja need laulud, mis rohkem meeldivad, neid on mul seal korduvalt, sest ma kuulan muusikat "juhusliku valikuna" ning siis on suurem võimalus oma erilisi lemmikuid kuulda. Härra ei suuda väga mu playlisti kuulata, tema kasutab siis päris palju "next" nuppu, sest see palylist lihtsalt ei muutu.

Mul on kasutaja lastfm-is umbes aastast 2007 talv. Vahepeal on olnud palju perioode, kui mul polnud programmi arvutis ja siis ei kadnud muusikat sinna üle, aga viimasel ajal olen päris tubli olnud. Aga nagu pildilt näha, siis Härrale ikka meeldib ka vahel üritada.

Mina olen selline, et kui ma töölt koju tulen, siis ma ei tahagi enam väga muusikat kuulata, sest ma tahan vaikust. Lisaks kuulan ma ise muusikat väga vaikselt (va siis kui ma koristan). Pigem on muusika nagu vailkne taustaheli ning siis on hea toimetada. Härra aga kipub vahel arvama, et muusikaprogramm töötabki mul vaid sellepärast, et mul ka mõni laul vahepeal lastfmi läheks. :D

Aga nagu näha, siis mu lemmik on teistest pika puuga eest ära. Ja jah, Alkeemik on mu lemmik juba aastast 2008 ja ei tüdine ära. Vahepeal lisanduvad üksikud teised laulud - nt Kõrsikute "Suuda öelda ei", aga arvutis olen seda vaid 263 korda kuulanud. "Hurt" on tabelis aastast 2008/2009, "Let her go" on sellest talvest ja seda on endiselt mu playlistis vist mingi 7x. "Fairytale gone bad" on keska ajast. Jne.

Aga kui eistajaid vaadata, siis on näha, et Härra on tubli olnud. Tema viimase aja lemmik on olnud Coldplay, mis juhib viimast kuud. Peppers on ajast kui Härra üks hea sõber veel Tartus elas ja tihti siin käis. Smilers meeldib meile mõlemale, mina olen uuema aja Smilersi austaja, vanad lood mulle nii väga ei meeldi.James Arthur on ka minu nimekirjas.

Ma ei tüdine lugudest ära. Ma ei kuulda üldiselt raadiot. Ainult maal Härra vanemate pool. Ma ei tea midagi uutest pop-lugudest ja mind ei huvita ka. Võib-olla avastan ma need enda jaoks kunagi hiljem (nagu Fairytale gone bad ja Let her go), aga mind see ei häiri. Ma kuulan muusikat, mis mulle meeldib. Ja nii kaua kui see meeldib.

Üks kehv pilt mu playlistist:

Ja TR uus laul hakkab aina rohkem meeldima, võtab jala tatsama :)

#59 Paranenud kõnniteede olukord jalgratturite jaoks

Mulle ei meeldi üldiselt jalgrattaga töölt kesklinna sõita, sest Turu tn tahavad autod mind alla ajada ja hiljem on kõnniteede ja tänavate vahelised kõnnitee ääred väga kõrged ja ei saa normaalselt sõita, puudub sujuv üleminek.

Aga täna oli mul plaan minna ning üllatusin positiivses toonis. Suurem osa üleminekukohti olid muutunud (parandatud) sujuvaks ja rattaga ei olnud mingi probleem sõita. Ja nii kesklinna välja. Mina olin küll rõõmus...:)

(kuni ma kesklinna jõudsin ja oleksin ninali käinud, sest Kaubamaja ees oli teed parandatud ning sujuv tee kadunud, tervad üleminekut ja oli tegemist, et rattaga pidama saada (sest mu linnaratas ei taha neid teravaid ääri, rehvid on õhukesed ja suhteliselt siledad ja amorte ka pole)).

Ja linnast sain kätte uued telefonikaaned ja Pagaripoistest tõin Härra emale lehttaigna ära. Pagaripoistel on see kõige parem. :) Varsti sööme taas mu lemmikkooki.

#58 Pardid.

Pardid on minu vaieldamatud lemmiklinnud!!! Tahan endale tulevikus koju ka parti... st vähemalt kahte.. emast ja isast ... kevadel väikeste partidega... kes ujuksid meie tiigi peal.

Aga täna käisin jooksmas (vahemärkusena läksin jooksma 6km, aga jooksin 11km, 10km oli mingi 1h9min) ja üle poole sellest ajast, kui ma Tammel olin (tegin seal 9 ringi) istus raja ääres üks part! Lihtsalt niisama istus ja vaatas inimesi. Mõtlesin, et teen oma 10km ära ja seejärel sörgin aeglaselt ühe otsa ja siis saan seda kaunist sinikaelparti pildistada, aga paraku kadus ta 3km enne lõppu ...

Tartu Pardid juuli 2010.

Armasta mind aeglaselt.

https://www.youtube.com/watch?v=L9WgwgHcYIw

Tundub, et mu viimane tööpäev haiglas on hoopis pühapäeval. Muutus nii palju, et selle viimase öövalvega polnud mul midagi teha, aga üks armas töökaaslane oli nõus vahetust pakkuma. Esialgu sain ma aru, et see vahetus oleks siis tema 16. öö minu 19. öö vastu, aga rääkisime veidi mööda ja selle öö oli ta juba ära vahetanud. Aga vot laupäeval on tal ka graafikus öö (vahetuse tagajärjel) ja selle vahetasimegi. Natukene karm tuleb - laupäeval Tõukerattamaraton 20km kuskil küngaste vahel ja kella 18ks 24h tööle. Nii et arvata võib, et ma olen pühapäeva õhtuks kapsas. Aga see on parem variant kui teha keset nädalat 36h jutti või minna pool zombina mu Härra lõpetamisele. :)

Ja kuigi ma vahepeal juba pidin töökaaslastega maratonile sõitma, siis nüüd Härra ikka viib-toob mind. Mis ta vahepeal teeb, seda ma ei tea ... v-o arvab, et ma 5h rajal ja käib maal saunas :D

Muljed ja mõtted (eel-?)eelviimasest tööpäevast.

Väike plaan oli kirjutada juba eile hilisõhtul, aga pikk tööpäev oli energia ära võtnud ning selle asemel, et arvutis istuda, läksin ma hoopis pikali.

Tööpäeva algus oli igati paljutõotav, patsiente oli piisavalt, aga mitte liiga palju (6 näkku), sest lisaks on laupäev ka koristuspäev. Päeva peale selgus, aga tõsiasi, et emaaspäeval on osakonda tulemas 10 uut patsienti, kuid laupäevase seisuga oli sees 29(või 30, ei mäleta enam) patsienti, kohti on 28. Kuhu lähevad uued patsiendid? Arst andis endast parima ja saatis neli meie korruselt koju ja ehk ka üks või kaks teiselt korruselt. Aga mõned tunnid hiljem saatis meie teine korrus meile nelja koju läinud patsiendi asemele neli uut patsienti, kes vanuse? mõttes? sobisid meie korrusele paremini. Ei midagi kontimurdvalt, aga sagimist oli piisavalt. Uued ravimi infusioonisüsteemid hakkasid juba rohkem selgeks saama, aga mida teha siis, kui kõrvuti peab jooksma keemia ja füsioloogiline? - vaja läheb ju kahte aparaati, sest kiirused on erinevad, aga siis on ka kaks pikka süsteemi, mis kohtuvad enne patsienti? Minu kolleegiks oli üks tore naine, kellega ma polnud vist kuid või juba aasta koos töötanud. Aga kogu seltskond peale minu kõneles vene keelt emakeelene ning nii see päev sellises temperamentsemas toonis möödus. Rohkem küll seetõttu, et kõrval osakonnas oli puhkenud üks skandaal ning töötaja, kellele ebaõiglaselt? (tema enda arvates kindlasti ebaõiglaselt) liiga tehti. Mul oli hea meel, et mu vene keel eriti hea ei ole, sest kui ma ei süvenenud ja ei kuulanud, siis oli see lihtsalt sumin (üsnagi lärmakas) tagaplaanil. Kui terve päev räägitakse ühest ja samast asjast, siis mina väsin väga ära. Ja igal mündil on kaks poolt (antud hetkel võib-olla isegi rohkem), mina olen kuulnud kahte erinevat versiooni ja võite arvata kui erinevad need on. Kui ma enda kogemustele põhinedes midagi arvan, siis pigem seda teist versioon... aga kuna kindlalt midagi ei tea, siis las olla. Minu jaoks tekitas rohkem meelehärmi hoopis ühe arsti suhtumine, aga see pole siin koht selle kirjutamiseks. Nägin seda, mida oli juba ammu räägitud. Taaskord oli mul patsiendiks see üks, kellega ma ühe valve ajal päris riidu läksin, ta on küll rahunenud ja ütleb mulle nüüd "kullake, palun lase mul surra". Ja alati kui mõni selliseid lauseid ütleb, siis meenub mulle meie professori intervjuu kuskile, kus ta ütles, et temalt pole mitte ükski patsient eutanaasiat palunud. Ilmselt see intervjuu oligi seoses eutanaasia teemaga, täpselt ei mäleta ja otsima ka ei hakka, aga juba siis läksin ma selle peale põlema, sest tema ei näe neid inimesi siis, kui meie (õed, põetajadhooldajad/hooldusõed) näeme ja temale ei julgegi ilmselt keegi nii öelda. Minul oli nüüd kaks sellist, kellele peale vaadates oli näha, et neil on valus ja raske ja tulevik ei olnud sugugi helge, kes korduvalt ütlesid, et nad ei taha enam elada. Ma usun neid. Aga nende lähedased ei taha lasta neil minna. Ehk on ikka ravi, mis teeks natukenegi paremaks? Mäletan, et kui ma kõrgkoolis füsioterapeudi sisseastumisvestlusel käisin (mitte et ma antud hetkel füsioterapeut oleks), siis küsiti minu arvamust eutanaasia kohta. Ma olen kahe vahel, ühest küljest ma arvasin, et see peaks olema lubatud, aga kust tõmmata piir? Kuidas saada aru, kas see on inimese hetke emotsioon või midagi suuremat? Aga lapsed, kes ei saa veel maailma asjadest aru? Ma ei oska seda piiri siiani tõmmata, aga leian, et see võiks seadusega olla lubatud. Otsustama peaks üldjuhul inimene ise, aga kui ta on otsustusvõimetu, kas keegi peaks selle otsusele enda peale võtma, kes? Kes oleks see inimene, kes selle teeks? Mina küll ei taha võtta inimeselt elu, on see siis inimese enda soovitud ja tingitud raskest haigusest või mitte, aga ei. Kes peaks see inimene olema? Kindlasti neid inimesi on, kes seda kõhklemata teeks, aga mina nimetaksin neid südametuteks ja loodaksin, et nad elavad trellide taga. Aga kui inimesel on nii paha, et ta täna ei taha elada, aga kui homme enam ei oleks? Kes meist teab, mida toob homne päev? Ja siis need kaks inimest ütlevad mulle, et nad ei taha enam elada ja miks ei lase me neil minna. Mida ma teha saan? Anda valocordini-diazepamiga ja loota, et ta saaks veidi magada ning ärgates on kergem. Aga kas on? Kunagi tahtsin ma arstiks saada. See oli siis, kui minu vanaisale pandi üks hirmus diganoos, mis veidi hiljem ümber lükati, aga tulemus oli ikka see hirmus diagnoos lihtsalt mõned aastad hiljem. Mul oli ilus mõte, et ma õpin arstiks ja siis ma aitan inimesi. Antud hetkel oli mõte siis onkoloogia. Ja praegu on mul igati hea meel, et minu keemia lõpueksam läks nihu ning ma ei kandideerinud ma arstiteaduskuna ning jäin füsioteraapias täpselt joone alla. Sa ei pea olema arst, et päästa elusid - see on tüvirakkude doonoritele lauseks. Mina ütleks, et sa ei pea olema arst, et aidata inimesi. Kuigi ma olen antud hetkel ühes kahest osakonnas, kus ma ennast kliinikumis töötades üldse ette kujutan, siis on kergendav teadmine, et mul on jäänud üks-kaks valvet. Surm on loomulik osa elust ja meedikuna peab seda võtma samuti lihtsalt elu osana . Aga kas see tähendab, et see peab kerge olema? Ma ei ütle, et mul tekiks selliseid emotsioone, et ma patsiendi surma järel nutma puhkeksin. Aga kurb olen ma küll. Võib-olla  isegi mitte nii väga surma pärast, vaid sellepärast millised need lõpud on. Kas peab seda taluma? Aga mis ma ise teeksin, kui oleks tegemist minu lähedasega, kes ise on otsustusvõimetu? Kas minul oleks seda südant ja julgust, et öelda, et lõpetame aktiivse ravi ning jätkame palliatiivsega? Millal ükskord tuleb see palliatiivse ravi osakond meile? Kes tahaks seal töötada ja võib-olla igapäevaselt kutsuda tumedat pikka autot? 

#57 Mu ilusad küüned

Ennast peab ka kiitma :)

Okei, keskmise peal on näha veidi markerit, aga mis sest. Ilusat värvi, lubatud pikkusega, tugevad ja muidu toredad ja armsad. Kasvavad rohkem kui 0,5cm kuus.

#56 Aasalilled.

Lilledest olen ma varemgi kirjutanud, aga nüüd jõudis kätte aeg, kui Härra rõõmustab mind täpselt sellega, millega vaja.

Ise korjatud lilledega aasalt.

Elust ja olust.

Sõin just jäätist. Ostsin üks päev (laupäeval ehk?) Prismast paar jäätist ja tol õhtul süüa ei tahtnudki. Ja nüüd avastasin, et peab ikka enda lemmikutele kindlaks jääma - Väike Tom pähkliga (rohekas pakend) ja täiesti tavaline vanilliblombiir (aga mitte mingi eriti koorene). Millegi tõttu mulle need eriti kooresed jäätised ei maitse, samuti ei maitse kooresed jogurtid.

Eile jäi mitu lõiku kirjutamata, aga nüüd kohe ei tule kõik meeldegi. Täna on reede, tundub, et energiat on veidi rohkem, kuigi homme ootab mind pikk tööpäev ja kuulsin, et surmalaine pole üle läinudki või on siis juba uus tulnud. Ja pühapäevaks lubab endiselt jahedamat õhku ja vihma, nii et järve äärde päikest nautima ja grillima vist ei lähe?

Ühel palaval ja päikselisel päeval jalutasime Härraga auto juurest trepikoja juurde. Ma ikka olen selline, et vaatan teiste aknaid, aga mitte üldse selleks, et sealt sisse piiluda (mida õnneks ka keset päeva teha ei saa, peegeldab vastu), aga ma otsin kasse ja koeri ja lisaks vaatasin klaase. Kohutavalt mustad olid need klaasid ja mõtlesin rõõmsalt, et meil on vähemalt puhtad aknad ... ütlesin seda Härralegi ja siis jõudsime meie akende juurde. Jahm, vihm oli oma töö teinud. Nii et kui Härra uuesti maale läheb siis palun tal taas redeli kaasa võtta. Omaljõul saan magamistoa akna pestud ja elutoas uks-akna. Ilus püsib küll taas järgmiste tugevate vihmadeni, aga seegi midagi head ju.

Käisime täna mõnda autot vaatamas. Härra läheb homme ühega veel proovisõitu tegema, sest täna polnud seda platsil. Kaks autot jäid rohkem silma. Ühel neist mõnusalt väiksem läbisõit (hooldusraamatuga muidugi), auto välimuselt korralik luukpära, mis mulle suuruse poolest meeldib, jalgratast küll ei tranaspordi, aga ratas ei mahu isegi Härra autosse eriti. Teine on sedaan, läbisõit veidi suurem, mootor sama, aga pole veel Eestis arvel. Ilmselt vaatame, mis nad Celica kohta ütlevad. Aga ärme rutta tegudest ette.

Olen jalgratast aktiivsemalt kasutanud alates aprilli keskpaigast või nii. Üldiselt siis 10km päevas (kodu-töö-kodu), kolm keskmist sõitu (u 40km) ja ühe 70km otsa. Tagumised pidurklotsid on täiesti ära kulunud. Okei, täiesti mitte, aga väga ära kulunud, nii et kui pidama tahan saada, siis pean ikka lõpuni vajutama, alles piisas ainult natukene vajutamisest. See on veidi kummaline, sest kui ratas hooldusest tuli, siis oli kõik ok ja selle 70km kulusid ära? Ma ikka sõitsin rattaga, mitte ei hoidnud pidureid peal kogu aeg. Kompuuter ka ei tööta millegi pärast, põhjust pole leidnud. Korvi küles oli mul helkur, see tuli täna ära, eks ta loksus kogu aeg veidi ja kulutas selle loksumisega korvi traadi läbi. Selle korviga on ka paras jama - nimelt ei ole mul tüüpiline lenks ja kui kuskil on kirjas, et toode on universaalne ja sobib peaaegu igale rattale, siis minu rattale ei sobi. Korv sai ostetud (vähemalt "korvi jalad" oli sobiva pikkusega ja siis ju Härra viis selle maale ja lõikas mingit auku suuremaks ja tegi muud pulli. Ja nüüd ei ole ta sugugi rõõmus, kui ma vahel tahan, et korvi pole, aga seda vist juhtub kord aastas Rattaralli ajal. Muidu sõidab ratas kenasti.Aga raskematel käikudel käib kett mingi asja pihta, ma ei tea, kas seda päris ketikaitseks võib nimetada, vaevalt. Kui ma enne Rallit seda timmimas veel käisin, siis meesterahvas, kes seda tegi, rääkis, et temal oli sama ratas, aga eelmine mudel ja teadis seda muret. ütles, et too on seal halb ja ebakvaliteetne ning et ta vahetas esimesed kolm ketast kahe vastu. Mul käib nüüd sama mõte peast läbi, sest kõige väiksemat ei kasuta ma üldse ja teine on selline, et no kuskil järsu tõusu peal ehk? Aga sel hooajal ma seda vaevalt teen.

 

Aga nüüd ma ruttan endale lõuna- ja õhtusööki kaasa tegema. Võib-olla tuleb Vol3 ka.

Ja mu hommikuvõimlemine pole kuskile kadunud. Ise pean end päris tubliks, isegi siis, kui ma äratuse 10 minutit edasi lükkan (nagu täna taskord juhtus). Väljas on +16. Päike paistab. Liiklust on veel vähe. Minu pea kumiseb, sest mul on alates eilsest nohu - ei tea, kas mõne töökaaslase viirus hüppas minu külge või sain selle mujalt, aga juunis ei ole see eriti meeldiv. Vahel on tunne, et ma ei suuda oma vabu nädalavahetusi ära oodata, näiteks praegu. Tahaks lihtsalt olla, metsa keskel olevas onnis ja kuulata linnulaulu.

PS: B - mis sa 12.07 teed? Kas sa tahaksid teha uue katse TR uue plaadi suhtes? Ainult, et ürituseks on Õllesummer.

https://www.youtube.com/watch?v=Q_iStFGeUGk

#55 Puhkuseootus...

See, kui jagub juba kahe käe sõrmedel sõrmi, et üleslugeda viimased tööpäevad enne puhkust ..

See, kui tead, et üsna varsti on See käes.

Elust ja olust.

Viimasel ajal on mind õhtuti väsimus nõnda mahamurdnud, et mitte midagi asjalikku teha ei jõua ja ei tahagi. Muidugi natukene peab ikka asjalik olema, aga see tuleb suure vaevaga. Toad oleks vaja põhjalikult kraamida, tolm võtta (mida väljast kogu aeg juurde tuleb), aga õhtuti ma seda teha ei jõua. Koristan vaid köögi, masin peseb pesu, minda triigin järgmisel päeval ja tõstan asjad õigetesse kohtadesse. Ja asjad ei oleks üldse vale koha pea, kui ma nii väsinud ei oleks ja neid valedesse kohtadesse ei paneks.
Olen kaks õhtut sörkimas käinud, soojalaine tõttu on palav ja see krutib pulsi kõrgeks. Aga ma saangi vaid vaikselt sörkida, jalg otseselt ei valuta, aga kuskilt midagi närib. Tundub, et lihas see ei ole, aga sellest hoolimata määrin seda diclac geeliga. Eile 5km ja täna ka 5km.
Töö on kiired ajad, aga millal ei oleks? Ise olen valinud töö, mis ei saa iialgi otsa ja ega ei saagi. Enne puhkust on vaja nii palju asju ära teha aga pmst lähen ma juba 1,5 nädala pärast puhkama. Ma ei tea, kuidas ma need asjad tehtud jõuan jooksvate ülesannete kõrvalt. Ja nendel vähestel tööpäevadel on mul veel poolest päevast koolitus, osakonna koosolek, mingi seminar. Pärast jaanipäeva olen ma ka ühe päeva tööl (ja pärast seda lähen suvepäevadele), aga sellest ka ei piisa. Muidugi on ka selliseid asju, mida ma võiksin teha ka alles juuli lõpus, aga siis asendan ma laboranti ja referenti ja teen enda plaanilist tööd. Nõiaring. Ja siis tulebki vahel trots peale, et saaks see töö lihtsalt mõneks päevaks otsa, et jõuaks järje peale.
Sain täna ühe vana tuttvaga kokku (kui ei oleks saanud, siis oleksin kodus maganud) ja käisime Crepis. Kodus ma süüa ei jõudnud ja seetõttu võtsin ka salati - Caeseri salati. See oli viga. Sõin selle küll ära, aga see ei maitsenud mulle. Salatis oli peekon, jah, ilmselt oli see koostises kirjas, aga kui peekon, siis ma ootasin, et see oleks vähemalt krõbe, kaste oli kummaline ja üldiselt oli see üldse väga õline. Pettusin. Crepp ei ole kunagi mu meelispaik olnud, ma ei oska sealt ka eriti midagi tellida, äkki pannkooki olen söönud? Ja nüüd etan, et salateid ka ei telli. Võib-olla olen ma ka pirts :) aga asi on maitses.
Teisel ülemuselt pole ma endiselt vastust saanud oma viimase valve kohta, laupäeval olen tööl ja vaatan, kas kogemata on graafikus mingid muudatused toimunud.
Suvepäevade tubade ja voodikohtade jagamist ei taha ma ülse kommenteerida. Ma ei teagi, kus me ööbime. Telki me kaasa ei võta. Viimases kirjas veel kirjutati, et öösel on tegevust ja uneaega polegi vaja?!?! Meie ei arva nii. Me ei lähe sinna võõrastega pidutsema. Ja öösel tahaks magada (no kui Smilers esinemise ära lõpetab ;)).
Ja kuna ma pidin juba 7 minuti eest magama minema, siis jäävad siin jutud pooleli..

Parooliga: Juuni.

Show encrypted text

#54 Koolitused uues kohas/linnast väljas

Asjalikud koolitused meeldivad mulle alati. Täna küll olin ise üks lektoritest ja rääkisin hepatiitidest. Teiste teemad oli HIV/AIDS; TBC, sügelised; isikukaitsevahendid; torkevigastus. Kuna anti võimalus koolitus väljaspool töökohta ja isegi linna korraldada, siis me muidugi haarasime sellest kohe kinni ja armas kolleeg leidiski pakkumiste kaudu Mooste mõisa. Päris mõisahoones me küll polnud, vaid olime hoopis külalistemajas, aga no ikka. Ekskursiooniks polnud ka aega eriti, aga paik oli ilus ja sinna peab tagasi minema. Nagu ka osalejad ütlesid, siis väljaspool tööd on kohe parem ja vabam hingamine ning samuti meeldis neile, et lektorid olid kõik tuttavad. Homme tööl loeme tagasiside lehti ja võtame õppust, sest teine koolitus tuleb sügisel teha, selleks ajaks leiame veel mõne uue ilusa koha.

Mu #happydays on veidi (kergelt öeldes veidi) toppama jäänud aga püüan edaspidi paremini.

Parooliga: 04.06.14 Moostes

Show encrypted text

Veidi veel...

Eile tahtsin kirjutada postitusi, et Härra esitas oma magistritöö ära, aga enne õnnestus mul magama jääda.

Sel ajal, kui mina pühapäeval rattarallil sõtkusin, tegi tema veel usinalt viimistlusi töös, õhtul tuli talle sulesepast sõber külla, kellega koos nad kirjutasid lõplpiku sissejuhatuse ja kokkuvõtte ära (meil kahekesi see ikka ei õnnestunud), mina samal ajal uimerdasin ja üritasin magada jääda, aga jlad olid väsinud, rasked ja valutasid väsimusest (lihasvalu ei ole). Nii ma vähkresin seal voodis  kuskil 4,5h ning uinusin alles siis, kui Härra pärast 2 voodisse tuli. Hommikul tegime mõlemad vaevu silmi lahti. Aga siiski viis ta mu tööle (olin kleidikese ja kingadega) ja kodus asjatas lõputööga veel edasi (tegi ühheks failiks, kirjutas plaadile jne) ning läks köitma ja viis kooli ära. Ise ta eile rääkis, et kujutasid sõbraga ette, et kui nad on tööd ära teinud, siis on väljas soe, paistab päike, nad võtavad ühe õlle ja istuvad murule ning naudivad seda päeva ja vabadust. Tegelikkuses oli aga väljas küll soe, aga ilm oli pilves ja sadas vihma. Minu tööpäeva lõpus aga oli ta taas autoga kohal, viisime töö ära retsensendile (kes on Maaülikoolist ,küsis Härra õppekava ja polnud tema vastusega rahul, sest väitis, ert õppekava peab olema ikka restaureerimine mitte tsiviilehitus... .. Aga vot Maaülikoolis on asjad teistmoodi, Härra ei eksinud.). Tahtsime minna neljapäeva (Kalarestoran) sööma, aga uksel oli kiri, et see suletakse kell 18:00, seetõttu leidisme tee Vassilissasse ning sõime Kiievi kotletti. Kodus õnnestus mul kell 7 magama jääda - olime mõlemad veidi arvutis, mina olin laptopiga voodisse kolin, päevatekk oli peal (külmavares nagu ma olen) ja ühel hetkel mõtlesin, et vaatan veidi lage, keerasin end selili ja tunnike hiljem äratas Härra mu üles. Vaatasime veel ühe sarja osa ära (Beauty and the Beast), jõime vahuveini ja enne 10 olin ma voodis tagasi ja magasin. Jalad olid taas rasked ja väsinud.

Vot selline päev. Polnud üldse selline nagu lootsime ja tahtsime.

Aga minust sai väsimus võitu. Ikka juhtub.

Nüüd ootame reedet, sest siis peaks retsensioon saabuma. Paar päeva rohkem kui nädala pärast on kaitsmine.

Parooliga: Rattaralli

Show encrypted text

Rattaralli päevad Tartus.

Reedel ma ei näinud,kuidas Tallinnast Tartusse sõideti, olin tööl. Küll aga käisin laupäeval linnas (tänast stardimaterjali ära toomas) ja sel ajal olid linnas lastesõidud. Rahvast oli meeletult palju, aga mind see üldse ei häirinud. Kui on palju üritusi ja kohti, kuhu ma ise mõtlen, et ma oma lastega ei läheks, siis sellised rattasõidud, jooksud ja teised spordiüritused on just need, kuhu ma läheksin. Ikka selleks, et oleks tore, lapsele hakkaks ka sport meeldima ja ta saaks sealt positiivse tagasiside. Kõik lapsed ju kannavad üldjuhul

numbrit 1, mis on väga vahva ja sa oledki esimene!

Nii armas oli vaadata issisid oma väikeste poegade/tütardega. Silma jäi üks, kelle tütre jalad jalgratta pedaale vänatama ei ulatunud, aga isa ikka lükkas teda edasi ja ta sai ka osa võtta. Nii vahva. Proffide sõitu ma ootama ei jäänud, see algas alles kell 14. Jõudsin mingi aeg koju ja jäin hoopis veidiks magama. Täna käisin kell 10:00 Riia ja Vaksali ristis vaatamas, kuidas 133km mindi sõitma. Kindlasti on küllalt inimesi, keda ajab see liikluse asi närvi - selleks ajaks pandi ju kogu Riia mnt kinni liikluseks. Aga kulla inimesed, kui te ise veidi rohkem kõrvad lahti hoiaksite, siis te teaksite seda infot ja ei roniks valel ajal valesse kohta. Ja alati saab ka ringi sõita. Minu meelest on see vahva, kuidas ratturid tänavad vallutavad. Ise ma küll nautisin seda.

Mina läksin täna teist korda lühemale distantsile. Möödunud aastal oli 65km ja ma sõitsin seda 2:33:05 ja üldkoht 1206, naiste seas kuskil seal 150, ma päris õiget infot enam ei leidnud. 2013 oli ring Tartu - Elva  - Pangodi - Tatraorg - Ülenurme - Tartu.

Sel aastal oli distants 70km. Ilm oli 15 kraadi või rohkem jahedam ja pilves. Ei osanud kohe midagi selga panna .. lõpuks panin ikka ühe särgi, siis termosärgi peale ja siis rattasärgi, jalga lühikesed rattapüksid ja peale pikad jooksupüksid. Lisaks veel pikad, õe tehtud, randmesoojendajad ja Härra spinningu kindad. Seda kõik sellepärast, et kui ma kell 10 käisin esimest startu vaatamas, siis olin õhemalt riides ja mul oli niii külm. Ja ega hiljemgi väga soe polnud. Väga palav ei hakanudki, sõidu ajal oli ju tuul. Startisin numbri alt 5*07 ja olin siis 3. stardigrupis (2013 olin vist number seal 6000 lõpus või 7000 alguses). Sõit oli Tartu - Lõunakeskuse kaudu Võru poole läbi tatraoru Pangodi poole - Elva - Külitse kaudu Ülenurme poole - Turu tn pidi Aura juurde Tartus. Tartust Elavni oli mõnus - tuul oli veidi tagant, Tatraorg polnud mingi probleem, kõik sujus. Aga Elavast Tartu poole oli tuult vastu ja läks raskemaks. Ma ei oska ka eriti grupis sõita st. jõuan gruppi ja mõtlen, et nii hea, tuuletakistus väiksem ja saab kenasti liikuda ja samas puhata, siis aga avastan, et nad sõidavad minuga jaoks liiga aeglaselt ja ühel hetkel ma lähen mööda, aga järgmise grupini on ilmatuma palju maad. Ja seda maad üksi sõita pole nii lihtne ja siis veel mingi uus kiirem grupp läheb mööda, aga nende sabas püsida ei jõua. Ja nii see Elvast Tartusse läks. Lõpuajaks sain 02:3*:3*. Kiirem km oli 01:27 ja aeglasem (esimene km kui ei saanud eriti liikuma veel) 04:11. Koht 11*8, naiste seas seal u 150.

Ise olen rahul.

PS: * saab vastuse teise posti alt.