Monday, June 30, 2014
Trennipäevik 23.06-29.06
Jooksu kokku 7 + 5 + 3 + 10 +10 = 35 km
Esmaspäeval - 7km maal, ilm oli vihmane, rada veidi halb (liiga pehme, valed jalanõud).
Teisipäeval - 5km, polnud õiget tunnet, jalg "valutas" (see kus säär läheb üle labajalaks, mingi lihas hakkab sealt valutama ja siis ma ei saa tõugata, lihtsalt nii valus on, kõndides ei ole miskit viga, teen sooja ja venitan, aga see ei aita.) .
Kolmapäeval - ainult 3km, jala tõttu.
Reedel - 10km mõnusal metsateel.
Laupäeval - 10km mõnusal metsateel.
Lisaks sõitsin rattaga - kokku ainult 10km ehk käisin ühel päeval tööl.
Neljapäeval sõitsin vesirattaga veidi üle kilomeetri ja jalutasin sportlikult 5km.
Hommikuvõimlemisega on kehvad lood olnud, see tuleb välja vaid kodus olles.
Planku tegin ka ühel õhtul 2minutit.
Täna oli plaan joosta, aga päev otsa on vihma lödistanud.
Saturday, June 28, 2014
Jooks metsas.
15 aastat tagasi sai seal mängimas käidud ...
mände ei olnud... aeg on teinud oma töö
nn kodujärv, kus käisin viimati u 10a tagasi ujumas ... ujumiskohta meeutab vaid üksik pink teisel pool. ja järv ise on nagu lai jõgi..

2km enne lõpp-punkti sattus mu teele orav.
ja teele paistis midagi roosat.
Thursday, June 26, 2014
Kohupiimaküpsised
Vahel on vaja midagi tööle küpsetada, aga väga palju aega ei ole. Sellisel juhul on minu esimeseks valikuks kindlasti kohupiimaküpsised. Lihtne ja maitsev.
Originaalis on 500g võid/margariini + u 750g kohupiima + veidi suhkrut + veidi jahu. Kohupiima lisan viimasena, enne teen sellise tavalise muretaigna. Hiljem seisab veidi külmkapis ja siis rullin taigna lahti, raputan suhkrut peale, rullin kokku ja lõikan nagu kaneelirullikesi. Ja ahjus küpsevad 200 kraadi juures seni kuni pealt kisub pruuniks.
Kahjuks mul hetkel ühtegi pilti ei ole ... aga uskude, need on maitsavad ... ja sisaldavad päris palju kcaloreid. Olen neid mitmeid kordi tööle teinud ja ruttu saavad laualt otsa. Täna üks töökaaslane kiitis terve lõuna aeg neid ja ütles, et ei suuda söömist lõpetada (kuni need otsa said), aga eks suhkur seda sõltuvust tekitabki ...
Tegelikult eile ma tegin veidi teistmoodi - lisasin päris suures koguses maisijahu, ilus kollane taigen oli. Tegelikult tahaks rasvainet ka kuidagi asendada, aga kookosrasvaga ilmselt ei saa... ja suhkru asemel võik mett proovida. Aga eile polnud mul lihtsalt selleks aega. Ehk järgmine kord.
#66 Puhkus!
Wednesday, June 25, 2014
Loetud tunnid puhkuseni.
Jaanipäev 2014.
Pildid kadusid blogi kolimisega.
Monday, June 23, 2014
Sunday, June 22, 2014
Trennipäevik 16.-22.06.14
#65 Uus sari
Saturday, June 21, 2014
Viimaste päevade jutud.
Tartu 18.06.2014
Friday, June 20, 2014
#64 Läbimärg nagu kassipoeg
Thursday, June 19, 2014
#63 Autoga sõitmine (st juhirollis)
Wednesday, June 18, 2014
Tartu tänavad.
Tuesday, June 17, 2014
Tere tali.
Monday, June 16, 2014
#62 Cooper
Sunday, June 15, 2014
Põgene vaba laps!
Tõuke-
Kelk.
Korv ette ja muudkui sõidaks. Saaks seelikuga ka sõita.
Ainult, et head rattaad maksavad sama palju kui mu praegune scott..
#61 Esimesed korrad.
Pärlijõe Tõukerattamaraton.
.
![]() |
See oli veel hea mets, kus sõitsime.. |
![]() |
Pärlijõgi |
![]() |
Sõitsin sellise rattaga. |
Thursday, June 12, 2014
Hasart.
Wednesday, June 11, 2014
#60 Lemmikmuusika
Ja TR uus laul hakkab aina rohkem meeldima, võtab jala tatsama :)
#59 Paranenud kõnniteede olukord jalgratturite jaoks
Tuesday, June 10, 2014
#58 Pardid.
Tartu Pardid juuli 2010.
Monday, June 9, 2014
Sunday, June 8, 2014
Muljed ja mõtted (eel-?)eelviimasest tööpäevast.
Väike plaan oli kirjutada juba eile hilisõhtul, aga pikk tööpäev oli energia ära võtnud ning selle asemel, et arvutis istuda, läksin ma hoopis pikali.
Tööpäeva algus oli igati paljutõotav, patsiente oli piisavalt, aga mitte liiga palju (6 näkku), sest lisaks on laupäev ka koristuspäev. Päeva peale selgus, aga tõsiasi, et emaaspäeval on osakonda tulemas 10 uut patsienti, kuid laupäevase seisuga oli sees 29(või 30, ei mäleta enam) patsienti, kohti on 28. Kuhu lähevad uued patsiendid? Arst andis endast parima ja saatis neli meie korruselt koju ja ehk ka üks või kaks teiselt korruselt. Aga mõned tunnid hiljem saatis meie teine korrus meile nelja koju läinud patsiendi asemele neli uut patsienti, kes vanuse? mõttes? sobisid meie korrusele paremini. Ei midagi kontimurdvalt, aga sagimist oli piisavalt. Uued ravimi infusioonisüsteemid hakkasid juba rohkem selgeks saama, aga mida teha siis, kui kõrvuti peab jooksma keemia ja füsioloogiline? - vaja läheb ju kahte aparaati, sest kiirused on erinevad, aga siis on ka kaks pikka süsteemi, mis kohtuvad enne patsienti? Minu kolleegiks oli üks tore naine, kellega ma polnud vist kuid või juba aasta koos töötanud. Aga kogu seltskond peale minu kõneles vene keelt emakeelene ning nii see päev sellises temperamentsemas toonis möödus. Rohkem küll seetõttu, et kõrval osakonnas oli puhkenud üks skandaal ning töötaja, kellele ebaõiglaselt? (tema enda arvates kindlasti ebaõiglaselt) liiga tehti. Mul oli hea meel, et mu vene keel eriti hea ei ole, sest kui ma ei süvenenud ja ei kuulanud, siis oli see lihtsalt sumin (üsnagi lärmakas) tagaplaanil. Kui terve päev räägitakse ühest ja samast asjast, siis mina väsin väga ära. Ja igal mündil on kaks poolt (antud hetkel võib-olla isegi rohkem), mina olen kuulnud kahte erinevat versiooni ja võite arvata kui erinevad need on. Kui ma enda kogemustele põhinedes midagi arvan, siis pigem seda teist versioon... aga kuna kindlalt midagi ei tea, siis las olla. Minu jaoks tekitas rohkem meelehärmi hoopis ühe arsti suhtumine, aga see pole siin koht selle kirjutamiseks. Nägin seda, mida oli juba ammu räägitud. Taaskord oli mul patsiendiks see üks, kellega ma ühe valve ajal päris riidu läksin, ta on küll rahunenud ja ütleb mulle nüüd "kullake, palun lase mul surra". Ja alati kui mõni selliseid lauseid ütleb, siis meenub mulle meie professori intervjuu kuskile, kus ta ütles, et temalt pole mitte ükski patsient eutanaasiat palunud. Ilmselt see intervjuu oligi seoses eutanaasia teemaga, täpselt ei mäleta ja otsima ka ei hakka, aga juba siis läksin ma selle peale põlema, sest tema ei näe neid inimesi siis, kui meie (õed, põetajadhooldajad/hooldusõed) näeme ja temale ei julgegi ilmselt keegi nii öelda. Minul oli nüüd kaks sellist, kellele peale vaadates oli näha, et neil on valus ja raske ja tulevik ei olnud sugugi helge, kes korduvalt ütlesid, et nad ei taha enam elada. Ma usun neid. Aga nende lähedased ei taha lasta neil minna. Ehk on ikka ravi, mis teeks natukenegi paremaks? Mäletan, et kui ma kõrgkoolis füsioterapeudi sisseastumisvestlusel käisin (mitte et ma antud hetkel füsioterapeut oleks), siis küsiti minu arvamust eutanaasia kohta. Ma olen kahe vahel, ühest küljest ma arvasin, et see peaks olema lubatud, aga kust tõmmata piir? Kuidas saada aru, kas see on inimese hetke emotsioon või midagi suuremat? Aga lapsed, kes ei saa veel maailma asjadest aru? Ma ei oska seda piiri siiani tõmmata, aga leian, et see võiks seadusega olla lubatud. Otsustama peaks üldjuhul inimene ise, aga kui ta on otsustusvõimetu, kas keegi peaks selle otsusele enda peale võtma, kes? Kes oleks see inimene, kes selle teeks? Mina küll ei taha võtta inimeselt elu, on see siis inimese enda soovitud ja tingitud raskest haigusest või mitte, aga ei. Kes peaks see inimene olema? Kindlasti neid inimesi on, kes seda kõhklemata teeks, aga mina nimetaksin neid südametuteks ja loodaksin, et nad elavad trellide taga. Aga kui inimesel on nii paha, et ta täna ei taha elada, aga kui homme enam ei oleks? Kes meist teab, mida toob homne päev? Ja siis need kaks inimest ütlevad mulle, et nad ei taha enam elada ja miks ei lase me neil minna. Mida ma teha saan? Anda valocordini-diazepamiga ja loota, et ta saaks veidi magada ning ärgates on kergem. Aga kas on? Kunagi tahtsin ma arstiks saada. See oli siis, kui minu vanaisale pandi üks hirmus diganoos, mis veidi hiljem ümber lükati, aga tulemus oli ikka see hirmus diagnoos lihtsalt mõned aastad hiljem. Mul oli ilus mõte, et ma õpin arstiks ja siis ma aitan inimesi. Antud hetkel oli mõte siis onkoloogia. Ja praegu on mul igati hea meel, et minu keemia lõpueksam läks nihu ning ma ei kandideerinud ma arstiteaduskuna ning jäin füsioteraapias täpselt joone alla. Sa ei pea olema arst, et päästa elusid - see on tüvirakkude doonoritele lauseks. Mina ütleks, et sa ei pea olema arst, et aidata inimesi. Kuigi ma olen antud hetkel ühes kahest osakonnas, kus ma ennast kliinikumis töötades üldse ette kujutan, siis on kergendav teadmine, et mul on jäänud üks-kaks valvet. Surm on loomulik osa elust ja meedikuna peab seda võtma samuti lihtsalt elu osana . Aga kas see tähendab, et see peab kerge olema? Ma ei ütle, et mul tekiks selliseid emotsioone, et ma patsiendi surma järel nutma puhkeksin. Aga kurb olen ma küll. Võib-olla isegi mitte nii väga surma pärast, vaid sellepärast millised need lõpud on. Kas peab seda taluma? Aga mis ma ise teeksin, kui oleks tegemist minu lähedasega, kes ise on otsustusvõimetu? Kas minul oleks seda südant ja julgust, et öelda, et lõpetame aktiivse ravi ning jätkame palliatiivsega? Millal ükskord tuleb see palliatiivse ravi osakond meile? Kes tahaks seal töötada ja võib-olla igapäevaselt kutsuda tumedat pikka autot?
#57 Mu ilusad küüned
Saturday, June 7, 2014
#56 Aasalilled.
Friday, June 6, 2014
Elust ja olust.
Sõin just jäätist. Ostsin üks päev (laupäeval ehk?) Prismast paar jäätist ja tol õhtul süüa ei tahtnudki. Ja nüüd avastasin, et peab ikka enda lemmikutele kindlaks jääma - Väike Tom pähkliga (rohekas pakend) ja täiesti tavaline vanilliblombiir (aga mitte mingi eriti koorene). Millegi tõttu mulle need eriti kooresed jäätised ei maitse, samuti ei maitse kooresed jogurtid.
Eile jäi mitu lõiku kirjutamata, aga nüüd kohe ei tule kõik meeldegi. Täna on reede, tundub, et energiat on veidi rohkem, kuigi homme ootab mind pikk tööpäev ja kuulsin, et surmalaine pole üle läinudki või on siis juba uus tulnud. Ja pühapäevaks lubab endiselt jahedamat õhku ja vihma, nii et järve äärde päikest nautima ja grillima vist ei lähe?
Ühel palaval ja päikselisel päeval jalutasime Härraga auto juurest trepikoja juurde. Ma ikka olen selline, et vaatan teiste aknaid, aga mitte üldse selleks, et sealt sisse piiluda (mida õnneks ka keset päeva teha ei saa, peegeldab vastu), aga ma otsin kasse ja koeri ja lisaks vaatasin klaase. Kohutavalt mustad olid need klaasid ja mõtlesin rõõmsalt, et meil on vähemalt puhtad aknad ... ütlesin seda Härralegi ja siis jõudsime meie akende juurde. Jahm, vihm oli oma töö teinud. Nii et kui Härra uuesti maale läheb siis palun tal taas redeli kaasa võtta. Omaljõul saan magamistoa akna pestud ja elutoas uks-akna. Ilus püsib küll taas järgmiste tugevate vihmadeni, aga seegi midagi head ju.
Käisime täna mõnda autot vaatamas. Härra läheb homme ühega veel proovisõitu tegema, sest täna polnud seda platsil. Kaks autot jäid rohkem silma. Ühel neist mõnusalt väiksem läbisõit (hooldusraamatuga muidugi), auto välimuselt korralik luukpära, mis mulle suuruse poolest meeldib, jalgratast küll ei tranaspordi, aga ratas ei mahu isegi Härra autosse eriti. Teine on sedaan, läbisõit veidi suurem, mootor sama, aga pole veel Eestis arvel. Ilmselt vaatame, mis nad Celica kohta ütlevad. Aga ärme rutta tegudest ette.
Olen jalgratast aktiivsemalt kasutanud alates aprilli keskpaigast või nii. Üldiselt siis 10km päevas (kodu-töö-kodu), kolm keskmist sõitu (u 40km) ja ühe 70km otsa. Tagumised pidurklotsid on täiesti ära kulunud. Okei, täiesti mitte, aga väga ära kulunud, nii et kui pidama tahan saada, siis pean ikka lõpuni vajutama, alles piisas ainult natukene vajutamisest. See on veidi kummaline, sest kui ratas hooldusest tuli, siis oli kõik ok ja selle 70km kulusid ära? Ma ikka sõitsin rattaga, mitte ei hoidnud pidureid peal kogu aeg. Kompuuter ka ei tööta millegi pärast, põhjust pole leidnud. Korvi küles oli mul helkur, see tuli täna ära, eks ta loksus kogu aeg veidi ja kulutas selle loksumisega korvi traadi läbi. Selle korviga on ka paras jama - nimelt ei ole mul tüüpiline lenks ja kui kuskil on kirjas, et toode on universaalne ja sobib peaaegu igale rattale, siis minu rattale ei sobi. Korv sai ostetud (vähemalt "korvi jalad" oli sobiva pikkusega ja siis ju Härra viis selle maale ja lõikas mingit auku suuremaks ja tegi muud pulli. Ja nüüd ei ole ta sugugi rõõmus, kui ma vahel tahan, et korvi pole, aga seda vist juhtub kord aastas Rattaralli ajal. Muidu sõidab ratas kenasti.Aga raskematel käikudel käib kett mingi asja pihta, ma ei tea, kas seda päris ketikaitseks võib nimetada, vaevalt. Kui ma enne Rallit seda timmimas veel käisin, siis meesterahvas, kes seda tegi, rääkis, et temal oli sama ratas, aga eelmine mudel ja teadis seda muret. ütles, et too on seal halb ja ebakvaliteetne ning et ta vahetas esimesed kolm ketast kahe vastu. Mul käib nüüd sama mõte peast läbi, sest kõige väiksemat ei kasuta ma üldse ja teine on selline, et no kuskil järsu tõusu peal ehk? Aga sel hooajal ma seda vaevalt teen.
Aga nüüd ma ruttan endale lõuna- ja õhtusööki kaasa tegema. Võib-olla tuleb Vol3 ka.
#55 Puhkuseootus...
See, kui tead, et üsna varsti on See käes.
Elust ja olust.
Olen kaks õhtut sörkimas käinud, soojalaine tõttu on palav ja see krutib pulsi kõrgeks. Aga ma saangi vaid vaikselt sörkida, jalg otseselt ei valuta, aga kuskilt midagi närib. Tundub, et lihas see ei ole, aga sellest hoolimata määrin seda diclac geeliga. Eile 5km ja täna ka 5km.
Töö on kiired ajad, aga millal ei oleks? Ise olen valinud töö, mis ei saa iialgi otsa ja ega ei saagi. Enne puhkust on vaja nii palju asju ära teha aga pmst lähen ma juba 1,5 nädala pärast puhkama. Ma ei tea, kuidas ma need asjad tehtud jõuan jooksvate ülesannete kõrvalt. Ja nendel vähestel tööpäevadel on mul veel poolest päevast koolitus, osakonna koosolek, mingi seminar. Pärast jaanipäeva olen ma ka ühe päeva tööl (ja pärast seda lähen suvepäevadele), aga sellest ka ei piisa. Muidugi on ka selliseid asju, mida ma võiksin teha ka alles juuli lõpus, aga siis asendan ma laboranti ja referenti ja teen enda plaanilist tööd. Nõiaring. Ja siis tulebki vahel trots peale, et saaks see töö lihtsalt mõneks päevaks otsa, et jõuaks järje peale.
Sain täna ühe vana tuttvaga kokku (kui ei oleks saanud, siis oleksin kodus maganud) ja käisime Crepis. Kodus ma süüa ei jõudnud ja seetõttu võtsin ka salati - Caeseri salati. See oli viga. Sõin selle küll ära, aga see ei maitsenud mulle. Salatis oli peekon, jah, ilmselt oli see koostises kirjas, aga kui peekon, siis ma ootasin, et see oleks vähemalt krõbe, kaste oli kummaline ja üldiselt oli see üldse väga õline. Pettusin. Crepp ei ole kunagi mu meelispaik olnud, ma ei oska sealt ka eriti midagi tellida, äkki pannkooki olen söönud? Ja nüüd etan, et salateid ka ei telli. Võib-olla olen ma ka pirts :) aga asi on maitses.
Teisel ülemuselt pole ma endiselt vastust saanud oma viimase valve kohta, laupäeval olen tööl ja vaatan, kas kogemata on graafikus mingid muudatused toimunud.
Suvepäevade tubade ja voodikohtade jagamist ei taha ma ülse kommenteerida. Ma ei teagi, kus me ööbime. Telki me kaasa ei võta. Viimases kirjas veel kirjutati, et öösel on tegevust ja uneaega polegi vaja?!?! Meie ei arva nii. Me ei lähe sinna võõrastega pidutsema. Ja öösel tahaks magada (no kui Smilers esinemise ära lõpetab ;)).
Ja kuna ma pidin juba 7 minuti eest magama minema, siis jäävad siin jutud pooleli..
Thursday, June 5, 2014
Wednesday, June 4, 2014
#54 Koolitused uues kohas/linnast väljas
Tuesday, June 3, 2014
Veidi veel...
Sunday, June 1, 2014
Rattaralli päevad Tartus.
Nii armas oli vaadata issisid oma väikeste poegade/tütardega. Silma jäi üks, kelle tütre jalad jalgratta pedaale vänatama ei ulatunud, aga isa ikka lükkas teda edasi ja ta sai ka osa võtta. Nii vahva. Proffide sõitu ma ootama ei jäänud, see algas alles kell 14. Jõudsin mingi aeg koju ja jäin hoopis veidiks magama. Täna käisin kell 10:00 Riia ja Vaksali ristis vaatamas, kuidas 133km mindi sõitma. Kindlasti on küllalt inimesi, keda ajab see liikluse asi närvi - selleks ajaks pandi ju kogu Riia mnt kinni liikluseks. Aga kulla inimesed, kui te ise veidi rohkem kõrvad lahti hoiaksite, siis te teaksite seda infot ja ei roniks valel ajal valesse kohta. Ja alati saab ka ringi sõita. Minu meelest on see vahva, kuidas ratturid tänavad vallutavad. Ise ma küll nautisin seda.