27092016

Südamega ma ei valeta kunagi.

--

Sain viirusest priiks ja siis tulin eile märja seljaga koju. Väljas tundus nii soe. Pärast trenni panin vaid jaki peale ja tõuksisin koju. See oli viga. Nohu ei ole päris tagasi, aga nüüd vindub veidi. Homme olen targem ja pärast trenni panen selga kuivad riided ja sõidan alles siis koju.

Ma elan Eedeni keskusele väga lähedal, aga üldiselt ei viitsi ma sinna kohe üldse minna. Millegi tõttu ei ole Eeden mulle kunagi väga sümpaatne koht olnud, aga nüüd ma ikka aeg-ajalt käin (kõige tihedamalt ilmselt postkontoris). Eile võtsin end kokku ja läksin kellassepa juurde, sest see Polari rihm läks ju katki! Ma ei tea, kuidad see üldse võimalik oli. Uurisin netist juba uue rihma hindasid, aga otsustasin ikka, et ehk aitab ka kellassep. Seal oli üks sümpaatne noormees. Selgitasin muret ja küsisin, kas võin ise vahepeal poes käia. Ta ilmselt arvas, et lähen šoppama, sest ütles, et kell seitse paneb ta koha kinni, aga selgitasin, et lähen vaid toidupoodi. Ja nii oligi, et kui tagasi jõudsin, siis oli rihm jälle korras. Maksin 5 eurot ja tuju oli kohe parem. Küsisin ka seda, et kuidas saab kellassepaks õppida, tuleb välja, et meistri juures, mis on igati loogiline. Nii et kellasseppa minust ka ei saa. 

Veidi hiljem tõid mehed mulle kirstu üles! Nüüd on see olemas, kaas küljes ja ootab, et ma sinna asjad paneks. Eile ei jõudnud ja tänagi jõudsin juba pimedas koju. Tahaksin veidi paigutada ja mõelda, aga seda valges. Eks sisi teen ka pildid, milliseks see kirst sai, ise olen väga rahul. Ehk leian maalt veel midagi, mida korda teha ja üks päev päris enda kodus kuskile paigutada ja kasutada. Väga tahaks sellist vana kohviveskit...

pilt osta.ee-st

Midagi sellist. Kellelegi pole niisama ära anda? 

Vahel tahaks lihtsalt seda kohvilõhna.. ja nii paneks sinna oad ja saaksin selle lõhna... ilma et jooksin õhtu jooksul kolm tassi kohvi. 

--

Töönädal algas pingeliselt. Umbes nädal oli mul pea kohal üks kiri, millele pidin vastust koostama. Oh, see on see osa, mis mulle ei meeldi. Küll proovisin pühapäeva õhtul midagi kirjutada, eile terve päeva vahelduva eduga, aga tuli liiga palju erakorralist ja ootamatut tööd, eile õhtul kodus ja lõpuks täna lõuna ajal sain selle valmis. Käisin veel juhatajale ütlemas, et andsin oma parima, aga ma tõesti ei oska nendele lollustele enam midagi vastata. Mina üllatuseks jäin boss mu vastusega rahule, parandas küll mõned iluvead, aga üldiselt oli kõik hea. Oh, seda oli hea kuulda. Nüüd pean ette võtma viis järgmist taolist kirja... Tahaks ju teha ikka tööd nii, et boss lihtsalt kontrollib ja allkirjastab, aga ei oleks tal lisatööd parandamistega. Käin ju ennegi tema käest nõu küsimas, kas võin seda ja teist kirjutada, tema suust tuleb lausa kuldmune! Aga kui istun enda töölaua taha, siis mäletan küll seda mõtet, aga kõik need ilusad laused on peast pühitud. 

--

Täna ma hoopis jalutasin tööle. Pidin hiljem küll kohe linna kappama, aga lõpuks sain pool teed autoga. Aga jalutada oli hea, läksin üsna hea tempoga ja lõpuks hakkasin lonkima, sest ei tahtnud liiga vara jõuda. Ja samas tõdesin, et Turu tänava ääres on ka kõnniteed osaliselt paremaks muutunud ja kui ma tõuksiga pikka ringi ei taha minna, siis võib varsti ka sealt liikuda.

Esialgne plaan oli täna vist ka aeroobset trenni teha, aga ei jõudnud. Kui pool 8 koju jõudsin, siis oli kõht nii tühi. 

Ja kui juba kõhu ja toidu peale jutt läks, siis hetkel on mul suhkruvõõrutus. Võõrutus on natukene .. ehm.. kole sõna, kui mõelda, et tavaliselt käib see kokku narkootikumide ja alkoholiga, aga suhkruvõõrutus on ka võõrutus. Sellesse lihtsalt ei sure. Mul veel kuskil kuklas koidab, kui hull see oli, kui ma LCHF alustasin 2015 aasta alguses. Seda tunnet ma enam ei mäleta, ma ainult mäletan, et keskenduda ei suutnud, kogu aeg oli magusa isu ja selline magusanälg, et roniks mööda seina üles, trennis oli raske, muidu oli raske.. ja see peavalu. Tekib ehk küsimus, miks mul on suhkruvõõrutus, kui ma toitun LCHF järgi. Kõige lihtsamalt öeldes olin vahepeal üsna liberaalse poole peal ja sealt polnud just raske võtta see üks üleliigne suhkur.. ja nii see läheb. Liberaalse poole peale viis mind lihtsalt elu ja olukorrad, kui vahepeal pole ikka isu üldse süüa, siis pidi midagigi sööma. Vahepeal oli kõik jälle korras, aga siis jälle. Sellest ringist on tegelikult väga raske välja tulla, ma usun, et olen seda varemgi kirjeldanud (ja ilmselt ei jää see ka viimaseks korraks). Aga ma tean mille poole püüelda, ma tean, mida oodata ja ma tean seda, kui hea on varsti olla. Hetkel ei ole selliseid sümptomeid nagu alguses, ilmselt ma organismi suhkrut päris täis ei toppinud. Põhiliselt probleemiks on peavalu, selline tuim, aga kohati terav, valuvaigisti seda ei leevenda. Öeldakse, et roosasoolaga vesi aitab, aga ma ei suuda soolast vett juua. Nii ma siis kannatan. Keskendumisraskusi on ka, aga kes seda teab, millest see täpsemalt tingitud on. Samuti unehäired. Aga vot, kui kuskil on midagi magusat, siis kohe tahaks. Mitte sellepärast, et ma seda päriselt tahan, aga organism ütleb, et võta see suhkur. Aga mina jalutan minema. Ja rahulikult jalutan, ei jookse. Seda peaks ehk paar päeva veel olema, siis võiks see mööda minna. Korralik trenn aitab ka kindlasti. Teiseks on hetkel keha vett täis, aga küll seegi kaob (1g süsivesikuid seob 4g vett).

Hommikuti olen jälle peekoni ja muna peal. Hea ja toitev. Kohv on viimasel ajal tavaline, sest ma lihtsalt pole viitsinud vahustamisega tegeleda. Õuntest pean eemale hoidma, sest juba üks õun võib vallandada selle suhkruisu... Pähkleid söön, aga vähe. 

Aga üldiselt on see suhkrusõltuvus ikka täiesti psühholoogiline. 

--

Lahkudes - minegi!. Ärge jätke võimalusi. Ärge jätke lootust, ärge lõhkuge detailidega seda olukorda veelgi. Ärge kunagi helistage ega kirjutage. Kustutage ära aadress. Ärge pöörake ümber ning ärge naeratage. Ärge jätke võimalust tulla tagasi. Vaadake kogu aeg edasi. Põletage sillad. Või muul juhul - jääge!.

Fb leht "Sinu iseloom"
--

Ma arvasin

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja varjatud kullateri
täis on viimne kui inime. 

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida. 

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid. 

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime. 

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi. 

Kuid ma arvan, et siiski tasub
 olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata. 

Ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.

Ellen Niit, 1958

Viirus murdis ehk trennipäevik 19.09. - 25.09.2016

Käesolevast nädalast ei ole mul pea mitte midagi kirjutada. Aga kuna ma seda iganädalasest kirjutan, siis kokkuvõtte teen ma ikka. Tabeli lisan kunagi hiljem.. ja see on praktiliselt tühi.

Hommikuvõimlemisest ei tulnud midagi, üldiselt ärkasin alles kell 7.

Esmaspäev - hommikul oli enesetunne hea, veidike oli kurguvalu, aga suurt ei midagi. Panin ikka soojalt riidesse ja läksin tõuksiga tööle 6.08km 20min21sek (pulsiandur andis valeinfot), koju 6.05km 20min19sek (avg 143x'). Õhtul sai jalutatud kokku 5,65km. Läksin kell 20 voodisse. 

Aktiivsus: 162%

Teisipäev - sain kuidagi kell 7 voodist välja, füüsilise tervise suhtes kaebusi ei olnud. Kuna pärast tööd oli tegemist, siis läksin tööle autoga. Plaan oli õhtul aeroobne trenn teha, aga kõik sellised plaanid lendasid vastu taevast. Ei teinud midagi. Mõned jalalihased andsid rattamaratonist tunda.

Puhkapäev.

Aktiivsus: 70%

Kolmapäev - kurk oli valus ja see ajas enne kella üles, leidsin kuskilt kurgukommi ja see leevendas veidi. Mõtlesin, et see ainult kurk, tööle läksin tõuksiga, sest plaan oli õhtul trenni minna. Päeva peale läks enesetunne aina halvemaks, pea paksuks, külmavärinad, vaikselt hakkas nohu tekkima. 

Tõuks 6.05km 20min01sek ja koju 6km 20min52sek. 

Enesetunne oli koju jõudes halb, aga oli vaja käia raamatukogus ja samas ka apteegis. Jalutasin 3,85km. Jõin palju teed ja olin üsna varakult voodis. Nina loputasin ikka soolaveega. 

Olin haige.

Aktiivsus: 100%

Neljapäev - nina loputamine aitas mind nii palju, et nohu etapid möödusid kiiremini, jäi ära see pikk "nina kinni" periood ja see "nina jookseb periood". Enesetunne oli siiski kehv. Voodist sain vaevu välja kell 7 ja isu ka ei olnud. Palavikku välja ei kraadinud. Kurguvalu oli vähenenud. Jõin endiselt palju teed.

Trennile isegi ei mõelnud. Oli plaan autot pesta seest.väljast, aga ilm oli halb. Ja külm. Läksin taas kella 20 ajal voodisse.

Olin haige.

Aktiivsus: 41%

Reede - et ärkasin jälle vaevu kell 7 ja läksin taas tööle autoga, sest no mis teha. 

Nohu oli vähenenud, enesetunne siiski kehv. Külmavärinad olid alles. Jõin palju teed. Õhtul jalutasin 1,21km ja tundsin mütsist puudust.

Olin haige, trenni ei teinud.

Aktiivsus: 57%

Laupäev - uni läks kell 6 ära, aga püsisin voodis, toimetasin ja siis magasin edasi. Organism oli nii väsinud. Tegelesin projektiga "kirst". Magasin päeval ka. Auto sai pestud. Ja õhtul läksime sõbrannadega Maisipõllule orienteeruma, aga sellest kirjutan hiljem ehk natukene pikemalt. Orienteerusime kokku kuskil 2km (ja 1h). Tagasi Tartusse sõites tuli juba selline uni, et koju jõudes läksin kohe voodisse.

Trenni ei teinud. 

Aktiivsus: 194%

Pühapäev - ja ärkasin alles natukene enne kella 10. Jalutasin turule ja koju 2,45km. Ja siis veetsin üle 5h sõbranna pool. 

Puhkepäev. Viirus seljatatud.

Aktiivsus: 100%

Proovime uuel nädalal paremini. Homme plaanin küll trenni minna ja treener peaks tagasi olema. 

Vahepeal sai otsustatud osaleda Valga X jooksul. Ehk siis takistusrajaga jooks. Mul ei olnud võimalus osaleda Tõrva Extrem jooksul ja Vägilase jooksul, aga vot lähen nüüd sügisel osalema. Rada alla 10km. Takistusi ei kujuta ettegi. Ma ei tea, mis ma arvan näiteks veetakistustest? (ehk neid ei ole, kirjas on, et saab märjaks ja poriseks?!). Jooks on TASUTA. Toimub esimest korda. Tulge ka!

Ja enne seda on Alma Linnasprindi viimane etapp ehk 5. oktoobril. 

Selle sügisene viirus

Hakkasin kirjutama juba varem, aga siis sai haigusest tingitud väsimus minust võitu. Nii raske on haige olla. Selle tunde unustab nii ruttu ja kui see uuesti tuleb, siis niidab jalust. Ei tea, kus ma selle viiruse külge sain, aga ilmselt pole midagi imestada. Tavaline kurguvalu, mida leevendan õliaerosooliga ja joon palju ingveriteed, tee sisse panen ka Carmolisi tilkasid (oh, maksid nii palju), vajadusel on olemas ka Carmolisi kurgukommid. Nohu ravin nuuskamisega, loputan nina ikka soolaveega (ninaloputuskannuga) ja üks home-made rohi on ka olemas.Vahepeal käivad külmavärinad. Palavikku (veel) ei ole (ehk ei tule ka). Aga see jõuetus ja väsimus. Pea on samuti paks (väsimusest ja nohust). Nii jäävad ära trennid ja tööle olen läinud nüüd autoga. Eile õhtul olin nii läbi, et proovisin küll lugeda, aga üldse ei õnnestunud, ronisin kell 21 teki alla ja magasin. Hommikul tegin 6 aeg ruttu teed ja läksin tagasi teki all, tee jõin kuidagi ära, ärkasin alles kell 7.
Hommikuti on toad jahedad. Radikad külmad. Ja siis hakkavad tasapisi soojaks minema. Köögi oma oli ka õhtul külm, nii ma helistasin ja kurtsin muret, arvasin, et 3 on maksimum, aga tegelikult sai veel rohkem keerata. Nii hakkas vaikselt soojemaks minema. Kontrollin homme kell 6 ka radikaid ja kui külmad, siis annan teada. Sellisel kellaajal võiksid juba vaikselt soojaks minna, et oleks hea ärgata.

Eile tegin Sõbrantsile õunakooki. Pidin täna sinna autot korrastama minema, aga haiguse ja ilma tõttu (väga tuuline, pole õige moment veega möllata) jätsime selle ära. Laupäeval on üks LabürintiÖÖ, kuhu tahaksime minna, aga Sõbrants hoiatas, et jätavad minu koju, kui ma terveks ei saa. Eks see õige ole. 12. oktoober on juba järgmine naistekas Cinamonis, sel korral püüame piletid varem ära osta. Kes natukenegi tahaks tõukeratastega sõitu harjutada ja samal ajal Tartut avastada, siis sobiks väga hästi paarisorienteerumine 27. septembril.

Nägin täna öösel unes, et hakkasime reisile minema ja teel olid mõned takistused. Kui tööl raamtust vaatasin, siis tähendas see taaskord mingit elumuutust, Internetis olid muud jutus. Mitte et ma niimoodi usuks, aga tore vahepeal vaadata.

---
20.09.
Täna on taas selline päev, kui panen küünla põlema ja taustaks kõige kurvema laulu

21.juuni ja 20.september
22. november ja 10. september
21. veebruar ja 21. aprill
4. aprill
--

ja nüüd on õige aeg arvutist eemale minna, kuidagi pea pestud saada, teed teha, nina loputada ja voodisse pugeda. Jah, kell pole isegi pool 8.

Tartu Rattamaraton 40km 2016

2015 sõitsin 40km 2h37min42sek. Kirjutasin sellest natukene siin. 

Sel aastal oli mul kolm eesmärki:

1. läbida rada kiiremini kui 2015

2. mitte kukkuda end lõhki

3. lõpetada hooaeg rõõmsalt ja ühtlasi see üleliigne suhkur kehast välja saada

Sel aastal sõitsin autoga Elvasse ja läksin sealt eribussile. Eks see Elvas sõit oli selline... keeruline, sest läksime (läksin teiste autode sabas) Peedu kaudu ja siis mõtlesin, et küll nad mu õigesse kohta viivad. Aga nad vist ei teadnud, kuhu nad sõita tahavad. Lõpuks ma keerasin kuskile parklasse ja võtsin ikka gpsi välja. Aja siis kui parklate juurde jõudsin, siis arvati, et lähen vist kedagi ootama, sest ratast mul ju ei olnud ja nad juhatasid mind otse edasi.. okei, ma ei täpsustanud ka, kuhu ma minna tahan. Aga sain varsti aru, et see värk on jama, pöörasin otsa ringi ja sain ka parklasse. Olin graafikus ja läksin busside juurde ootama. Ratta pidin saama alles Otepääl. 

Otepääl sain numbri, nägin paari tõukeratturit ja jäin ratast ootama. Oh, Imre andis mulle nii hea enda ratta. Minek oli super. Hea  kerge ja muudkui läks. Super-super. Ise ta sõitsi veel uuema mudeliga, kus esirehv ja tagarehv on samasuured. tahtsime küll kõik koos pilti teha, aga kell oli juba nii palju, et osad meist olid kadunud.

Mina sõitsin pikas riietuses, sest ma olen külmavares. Seal ootamisega hakkas eriti külm, sel ajal oli veel spordijakk peal ja müts peas. Aga alla jätsin selle termopluusi ja panin ikka tõukeratturipluusi peale, et seda reklaamida. 

Kolm tõukeratturit enne starti. 

 Sel korral sai startida siis üks grupp eespool, kui möödunud aastal sai starditud. Rahvast oli endiselt palju ja alguses on ikka raske, vaata vaid, et kellelgi otsa ei sõida ja iial ei tea, mis imelikke manöövreid keegi teeb. Kohe tuli ju küngas ja kohe hakati ka kõndima, oh, oli tegemist. Aga õnneks polnud seal rohi väga libe. Kui möödunud aastal oli mul 10km tunne, et kohe üldse ei saa sõita, sest kogu aeg on keegi jalus, siis sel aastal läks veidike paremini. 

Esimesed 20km oli mul siiski tunne, et kuidagi ei liigu need asjad. Tulid sellised heinamaad, et rohi oli libe ja mul polnud oma jooksutossuga just kõige parem hoogu lükata. Aga rattal oli minek hea. 

Kui esimesed 10km möödus ajale 38minutit, siis tekkis mul tunne, et ma jäängi sinna. Rääkimata sellest, kui vaatasin 20km aega, siis mõtlesin, mis toimub, endal oli tunne, et sõidan kiiremini, aga, kuidas ma siis nii kaua sõitsin?

Lühikesel rahal oli kolm teeninduspunkti + cola. Juhtus selline asi, et ma ei peatunud üheski. Esimene oli just enne 10km täitumist, mõtlesin, et alles hakkasin sõitma, tõesti ei tahtnud juua. Lisaks oli mul rattal korralik pudelihoidja ja veepudel, tollel raamil on see kõrgel ja siis pole probleem seda sealt haarata. Palu TP-s endiselt ei tahtnud juua. Süüa ammugi mitte, oli ka soolakurki, aga kõik muu oli suht suhkur. Vahepeal olin enda veepudelist joonud ka. Pärast seda läks rada paremaks ja kiiremaks. Mul oli tunne, et alles oli üks kilomeetripost, kui juba tuli järgmine, see oli hea tunne. Ja varsti tuli kolmas teeninduspunkt, siis oli mul tunne, et kohe on ju finiš, et tõesti pole mõtet peatuda ja endal veel vett alles. Nii need läksid. Ja colat ei hakanud ma ammuilma jooma. Üks naine rajal ütles, et olen ju maksnud selle eest, et võta midagi ikka, aga tõesti ei tahtnud. 

Kui see heinamaa ja rohi välja arvata, siis oli rada kiire, aga tohutult tolmune. Kogu aeg oli tolm suus. Õnneks prillid katsid silmad ära ja prilliklaasid ülelliia tolmuseks ei läinud, et välja nägi. Küll aga oli kell vahepeal nii tolmune, et sealt küll midagi ei näinud. Ja lõpus olime täiesti tolmurullid. 

Kui olin 30km ära sõitnud, siis sain aru, et sõidan ikka kiiremini. Rada muutus lihtsalt kiiremaks ja see eesmärk saab täidetud. Viimased 10km läks eriti lihtsalt, lihtsalt tõukad ja oled õnnelik. 

Nii ma lõpetasin oma elu teise Tartu Rattamaratoni 40km ajaga 2h18min44sek. Kindlasti oleks kuskil saanud kiiremini, ma ei andnud endast kõike, aga ma läksin rõõmsalt hooaega lõpetama ja see mul ka õnnestus. Samuti õnnestus mitte kukkuda. 

Pulsivöö oli mul peal, aga paraku seda uskuda ei saa. Mu keskmine pulss oli kindlasti rohkem kui 135x'. 

Osa toredaid tõukerattureid. Kõik nad on nii armsad!

Sellise hea rattaga sõitsin. Super. Muide see on ka müügiks! Ostke ära Imre käest. Ostaks ise, aga enne vaja enda ratas maha müüa.. ja siis mõelda, kas tuleb cross max või race max.. rehve saab mõlemal vahetada. 

See punane näitab pulssi ja sinine kiirust, aga pulssi ei tasu siis väga uskuda. Mõnest väga liivasest mäest sai ka natuke üleskõndida. See, kus sinine on täiesti põhja läinud - pael oli lahti, jäin seisma ja sidusin kinni.

Kilomeetrite ajad. 

Aitäh Imrele tõukeratta eest!

Aitäh kõikidele toredate tõukeratturitele, kellega koos ma rajal olin!

Aitäh vabatahtlikele, korraldajatele, ilmale. 

Aitäh kõikidele nendele seal rajal, kes jagasid häid sõnu. 

Kes ütles lihtsalt "jõudu". Kes ikka küsis, kas ma jalga ka vahetan. Kes kiitis tehnikat. Kes ütles, et küll sõidab see tõukeratas ikka kiiresti. Kes küsis, kas ma juba väsinud ei ole. Kes küsis, kas jalad krampi ei lähe. Kes küsis, kui palju ma trenni tegin, et seda 40km tõukerattaga läbima tulla. Kes küsis, kuidas sellega mäest alla saab sõita. Kes lihtsalt kiitis, et ma sellega seal olen.

Eriti tore oli üks naisterahvas, kes ühel hetkel ütles, et ta läheb minust juba viiendat korda mööda. Ja ei läinud väga palju aega mööda, kui tuli juba kuues kord (mina möödusin teeninduspunktides, aga kus veel). Ja siis kuuenda korra juures rääkisime paar sõna rohkem. Seitsmendat ei tulnud... ma nüüd ei tea, kas pärast kolmandat teeninduspunkti läksingi mööda  ja tema rohkem mitte või ei teinud tema ka peatust ja jäigi minust ettepoole. 

Vahva oli!

Trennipäevik 12.09.-18.09.2016

Selles suhtes hea nädal, et terve nädal käisin tõuksiga tööle. Nädala sees oli plaanis ka üks pikem sõit teha, aga tundsin end teisipäeval nii halvasti, et ei tahtnud midagi teha. Õige pulsianduri unustasin maale, nii kasutasin vana, esialgu tundus, et töötab normaalselt (ehk töötaski), aga juba nädala keskel hakkas pange panema. Mõnel hommikul tegin kõhulihaseid ja planku, püüan need hommikused asjad harjumuseks saada, aga uni on selline kaheldava väärtusega.


Esmaspäev - hommikul tõuksiga tööle 6.08km 20min33sek (nii soe oli, et läksin lühikese käisega! avg 153x'); õhtul pärast trenni tõuksiga koju 6.05km 20min29sek (avg 141x'). Tööpäeva lõpus sai mindud jõusaali, uut kava veel ei ole, mõtleme, aga seni teen plaanilist trenni teistega. Meil oli ringtreening süvalihastele (5min soojendusega), harjutused olid paaris, väga vahva oli.
Aktiivsus: 172%

Teisipäev - hommikul tõuksiga tööle 6.07km 20min25sek (avg 154x'); õhtul pärast trenni tõuksiga koju 6.05km 20min39sek (avg 156x'). Jalutasin 4,2km.
Aktiivsus: 162%

Kolmapäev - hommikul tõuksiga tööle 6.07km 21min10sek (avg 148x'); õhtul pärast trenni tõuksiga koju 6.07km 23min03sek (avg 144x')
Aktiivsus: 237%

Neljapäev - hommikul tõuksiga tööle 6.08km 22min17sek; õhtul pärast trenni tõuksiga koju 6km 20min08sek. Puhkepäev.
Aktiivsus: 126%

Reede - hommikul tõuksiga tööle 6.12km 21min19sek; õhtul pärast trenni tõuksiga koju 6.07km 21min09sek. Jalutajmine 4.25km.
Aktiivsus: 155%

Laupäev - Puhkepäev. Toimetasin.
Aktiivsus: 148%

Pühapäev - käisin tõuksiga Tartu Rattamaronil 40km 2h18min44sek. Sellest kirjutan eraldi postituse.
Aktiivsus: 366%

Järgmine nädal?
Homme puhkan, õhtul jalutan. Teisipäeval tahaks näiteks joosta, kui jõuab. Jõusaaliplaanid on kolmapäeval ja neljapäeval. Nädalavahetusel pikem tõuksiring.

Viimase aja lemmik on siiski kreeka jogurt (+ veidi hapukoort) pähklite, kaneeli ja mingite marjadega (kuigi pildil nektariin). Kõrvale ikka kohv.

Koristan, triigin pesu, sätin homseks asjad valmis ja siis kirjutan värsked muljed Tartu Rattamaratonist.

Millegi tõttu ütleb mu blogi, et ühendus pole privaatne, turvaline. Vabandan. Ma ei tea, mida ma kokku olen käkerdanud, püüan selle seal korda saada.
Lisaks läks see Bloglovini ikoon imelikuks ja kui seda uuesti püüan lisada, siis ikooni asemel tuleb vaid "Follow".. aga et seda üldse proovida, siis pidin uuesti kasutaja sinna tegema. Oeh. Aga plaanin selle ära kustutada, sest see sundis mind kohe nelja blogi jälgima. 

Praegu aga sätin end Tartu Rattamaratonile. 

15092016

Kui ma eile autoremonditöökotta helistasin ja küsisin, kuidas selle jupiga on, siis pärast hinna kuulmist ma lihtsalt küsisin "misasja?". Kui nii küsida, siis tegelikult tahaks loota, et kuulsid lihtsalt valesti ja vastus muutub.

Vastus ei muutunud. 

Ma olin juba leppinud, et u 300 eurot selle jupi eest, lisaks vahetus, et no saab kuidagi hakkama... Aga seda tegelikku summat kuuldes küsisin ma lihtsalt, et mis variandid mul veel on. Ja ongi see, et sõidan edasi, õlikanister endaga kaasas, kontrollin regulaarselt õlitaset ja kui liiga palju hakkab läbi laskma, siis ei jää ikkagi midagi üle. Küsisin muidugi üle, kas sõites võib ka lihtsalt midagi juhtuda, et selle tõttu tekib rike ja sõidan järsku teelt välja, siis ütles, et seda ei juhtu. 

Mõtlesin, et peaks vaatama auto24.ee'st, et mis selle auto väärtus üldse praegu on, mina olen sellega üle 2a sõitnud ja 2006a prantslane, et väärtus kukub kolinal. Mitte et mul oleks plaan uut autot osta, aga tundub, et seda fondi on mul vaja küll. Ühegi liisingu peale ei taha ma mõeldagi, sest minu prioriteet on siiski endale kodu leida ja osta. 

Oh. Ma ei tea. Kui kõik juhtub, siis ikka korraga. Selline tunne, et varsti hakkan tõesti kliinikumi osakondasid lappama ja mõtlema, et mis on see osakond, kus võiks ööd ja nädalavahetused veeta. 

Ja toredad inglikaardid ütlevad kuust kuuse, nädalast nädalasse vaid ühte:

Kasutan kohvimasinas endiselt neid igasuguseid ube, mis Vaksalist kaasa sai. Seal sai viimane aasta vist ainult Jacobsi ubadega kohvi joodud ja nii jäi kõik muu seisma, sest olime leidnud selle ühe lemmiku. Mina aga mõtlesin, et teised on ka vaja ära juua ja nii olen ma neid siin seganud. Arvasin, et kõige ehm.. hullemad.. said otsa, aga hiljuti avasin veel ühe võõra paki ja esialgu segasin neid lihtsalt kohvisemust ostetud ubadega.. ei olnud hea, lisasin Jacobsi mediumi... oli parem. Aga ju segasin liiga palju mitte nii häid ube, et paar korda ei maitsenud mulle see kohv enam üldse. Kookisin kõik kohvioad masinast välja ja panin enda lemmiku asemele. Nüüd mõtlen, kuidas ma saan need oad ära kasutatud - lisan vaikselt ainult tsipa Jacobsi juurde? Lihtsalt nende ubadega on kohv kuidagi nii mõru, kui see nüüd õige sõna on, needki oad on kvaliteetsed ja mäletan, et polnud poes sugugi odavad, aga vot maitse ei meeldi, teine võimalus, et lemmikutega liiga ära harjunud, kuigi ma pole maist alates lemmikutega eriti kohvi joonud.

Hommikud on aina külmemad. Ma ei saa veel hästi aru, kui pikalt ma tõuksiga tööle käin. Muidugi tuleb riietuda vastavalt ja siis valida selline tempo, et selga märjaks ei sõida. Täna olin nii tark, et otsustasin ikka pikad püksid panna, paraku on mul vaid üks paar selliseid pikki kõrge vöökohaga spordipükse ja needki käisid alles eile pesumasinas ja läksid rõdule kuivama (hommikuks muidugi ära ei kuiva sellise külmaga). Kaks paari pikki pükse on aga madalad, rohkem puusadel, ning seetõttu need ei püsi ka üleval. Täna pidin ühed sellised valima, oli ikka tegu, et need üleval püsiksid. Kehal ei olnudki külm, olen juba rattasõiduks ka talvekindad välja otsinud, küll aga hakkas näol külm ja mõtlesin, kas oleks imelik selle maskiga tööle sõita.
Hommikul tundsin prillidets puudust, tuult küll polnud, aga tuuletakistus ikka ja silmanurka tulid sellest pisarad. Aga polnud vähemalt putukaid, kes kõikjale lennanud oleks. Tööle jõudes läks ooteruumis veidi aega ja üks kolleeg sirutab siis käe mu pea poole, mõtlesin, et tahab mu ilusa roosa mütsi peast ära võtta. Ei. Ta võtab mu mütsi pealt prillid, mida ma otsisin ja millest ma puudust tundsin. "Ahaa, ma otsisin neid prille."

Tere hommikust, Tartu.

Armastuse viis keelt

Armastuse viiest keelest rääkis kõrgkooli ajal Meego Remmel eetika loengutes. Selle kohta on raamat ka: Gary Chapman "The 5 love languages".
Eesti keeles võib lugeda seda blogi: http://armastuseviiskeelt.blogspot.com.ee/ või osta raamatu Armastuse viis keelt (minu kooli ajal seda veel eesti keeles polnud, nüüd vaatan, et see juba 2013 ilmunud ja arvan, et ostan endale ka.)

Ja kõik on väga lihtne, armastuse väljendamiseks on viis erinevat keelt ja igal inimesel on üks dominante, kuidas tema oma armastust väljendab. 

Need keeled on:

• sõnad 
• kvaliteetaeg
• kingitused
• teened/abistamine (toidu valmistamine, koristamine jne)
• füüsiline kontakt

Igal inimesel on üks emakeel ja teised keeled on abistavad keeled. Nii sa ei saa oodata inimestelt, kelle emakeel on ilusad sõnad, et ta valaks su üle kingitustega. Aga see ei tähenda, et paarisuhtes peaksid need keeled samad olema, oh ei, lihtsalt on oluline teada, mis on sinu armastuse keel ja mis on su partneri armastuse keel, selleks et osata üksteisega teineteise keeles seda väljendada.

Mina olen näiteks teened/abistamine. Sellest tuleneb minu jaoks see, et süda on seal, kus on kodu, kodu on seal, kus on süda, südames on armastus. Ehk minul on see koristamine ja söögi valmistamine, lihtsalt abistamine ja aitamine...  Seda ka sõpradega. Sõbrants vahel ikka küsib, miks ma talle kooki küpsetan, aga see on minu viis talle näidata, kui oluline ja tähtis ta mulle on. See keel ei ole vaid paarisuhtes vaid ka teistes suhetes. 

Mis on Sinu armastuse keel?

Parooliga: Niimoodi vol2

Show encrypted text

Sinine esmaspäev

Kui ma mõned aastad olin töötanud vähihaigetega, pannud neile kanüüle imekohtadesse, võtnud verd soontest, mida ei näinud ega tundnud. Jah, kanüülid olid sinised või puhta kollased (laste omad) ja verd sai võetud liblikaga, aga mina kasutasin ka avatud katsuti süsteemi (ehk tilgutasin verd katsutisse nõelast). Igal juhul mõtlesin, et mul on kõiksugu veresoonetega hea kogemus käes, saan selle vere kätte ka pisikestest ja väga habrastest veresoontest. Ja siis võtsin ma selle teise töökoha ja pool aastat hiljem hakkasin laboranti asendama. Kõik minu hea praktika oli peoga pühitud.. kuidas võtta verd nõela ja nõlehoidjaga, kuidas hoida seda nõela paigal? kuidas ma võtan verd kui mitte ühtegi veresoont ei ole? kuidas ma võtan verd, kui äkki torkan ennast ja saan HIVi, hepatiidi? Alguses ehk ikka käed natuke värisesid, aga tuli tark nägu pähe teha ja kui kuidagi ei saanud, siis kutsuda kolleeg, kes alati aitas. Jah, ühed on veresooned, milles on jooksnud keemia, teised on veresooned, millesse on süstid narkootikumid. Need veresooned on täiesti erinevad. Aga tuli praktika ja tuli kogemus. Üldiselt pole probleem verd võtta jalalt, põlveõndlast, sõrmelt, kaelalt, kaenlaalt, reielt ja kätelt kogu pikkuses (sh on vahel mõni hea veresoon ka sõrmedel). 

Aga täna tabas mind küll ehmatus ja ärevus ja segadus. Esimese puhul ma mõtlesin, et ma lihtsalt olen puhkuselt tulnud ja vajan veidi sisseelamiseks aega. Teise puhul ma mõtlesin, et tal lihtsalt ei ole ühtegi veresoont ja tulevad trombid ette. Kolmanda puhul hakkas juba endal piinlik ja samas naljakas. Ja siis neljas ja viies ja kuues ... Kui kuuendal oli massiivne suur veresoon ja sealt lihtsalt ei tule verd, siis ma mõtlesin, et mulle aitab. Et see ei ole võimalik. Ja kui palju mingeid hematoome võis tekkida. Ja üldiselt vist kõik arvavad, et ma ei oska enam veeniverd võtta. Ise küll arvasin. 

Aga natuke uurides saime ka põhjuse teada - katsutites polnud piisavalt vaakumit! Kuigi aegumine on alles järgmise kuu lõpus, siis vaakum oli lihtsalt kadunud. Mõnes oli rohkem, mõnes vähem. Ja no tõesti nii vähe, et nendes kehvadest veresoontest ei tõmmanudki see mingit verd välja. 

Minul hakkas küll kergem. :D Ma sain aru, et viga polegi minus. (Aga mida arvasid need inimesed, kellelt me verd võtsime?!)

Aga sinine esmaspäev jah -- nii mõnigi sai mõne sinise laigu kuskile. 

11092016

Kuskilt meenus mulle, et kunagi ammu (ikka aastaid tagasi) kuulasin pühapäeva õhtuti Raadio 2 ja sealt "Sinu Saadet". Minu meelest algas see saade küll tol ajal varem, mitte südaööl ehk pühapäev vastu esmaspäeva, aga siiski. Kuulasin seda uneajast. Mulle meeldisid need lood ja luuletused, saatejuhi hääl, muusika. Aga siis ei kuulanud ma raadiot aastaid, rääkimata pühapäeva õhtust. Täna kuskilt meenus ja teadagi on nüüd ka järelkuulamised. Niisiis hakkasin järjest saateid kuulama ja tuleb ikka see tuttav tunne. Täna õhtul on ka see saade, aga ilmselt ma sel ajal magan (loodan), nii et seda saan näiteks homme kuulata.

Reedel käisime vanaemaga surnuaeda haudadele kanarbikke istutamas. Ilusad taimed said. Surnuaed oli nii vaikne. Ilm oli tuulevaikne. Soe ja ilus. 

Jõudsin nii hilja maale, et läksin kohe voodisse ja jäin magama. Kuigi olin hommikul paar korda üleval, siis magasin poole 12ni. Uskumatu. See tähendab, et magasin pea 14h. Ärkasin muidugi kohutava peavaluga ja see saatis mind terve päeva, võtsin küll valuvaigistit, kuigi olin üsna kindel, et see ei aita, ei aidanud, suhkur on suhkur. Laupäeval tegelesin valgete pükste värvimisega punaseks, lõpuks sealt miskit punast ka välja ilmus, aga see polnud sugugi lihtne ja õpetus pakendil poolik. Muidugi oleks võinud ma varem googeldada, aga samas, kui pakil on õpetus, kas see ei peaks olema korralik ja täispikk? Kõigil ei ole google-t mis aitaks . Aga siis sain ma teada, et tänapäeval on olemas ja värvid, millega saab riideid värvida pesumasinas! Ma küll ei tea, kas ma proovida julgeksin, aga hea teada. Värvihind muidugi tunduvalt kallim, aga samas tundub ju kõik lihtsam - asjad masinasse ja põhimõtteliselt ongi kõik (peaaegu). 

Laupäeval jäin ka magama enne, kui teised tagasi jõudsid. Ma iksegi ei kuulnud, kui nad tulid. Aga kuna täna oli kodus toimetamist, siis pakkisin juba pärast ärkamist asjad ja võtsin suuna Tartu peale.

Täna võtsin peale ühe hääletaja. Esialgu sõitsin mööda, rääkisin sõbrannaga (mul oli kõlari peal, et juhtimist ei segaks), aga siis oli tunne, et võiks inimese peale võtta ja jäin seisma ning tagurdasin. Käib teine samas koolis, mille mina lõpetasin juba aastaid tagasi, niisiis rääkisime veidi koolist ja õpetajatest ja ma sain tõdeda, kui palju on asjad vahepeal muutunud. Noormees teietas mind alguses, aga mina ütlesin talle kohe "sina", viisakas temast mind teietada, aga ma ei tahtnud end nii vanana tunda. 

Virumaa.

Pilakas.

Ja see valge jakike

Ja eilse päeva laul on nagu ikka
Ingli puudutus

Trennipäevik 05.09.-11.09.2016

Esmaspäev - pärast juuksurit seadsin sammud (sõitsin autoga) töökohta ja läksin jõusaali. Viimasest korrats oli möödas rohkem kui 3 kuud? Tegin soojendust 10min ellipticalil ja võtsin vaikselt ette jalapressi, seljatõmbed, kükid kangiga (eest hoides ja turjal hoides), rinnalt surumine, hantliga käsivartele, kõht, küljed... Lõuga proovisin tõmmata, aga kummita ei õnnestunud. Muidu tegin ikka 3 ringi, aga kükkide puhul lõi teise ringi lõpus mingi kramp vms reielihasesse ja nii ma küll alustasin 3. ringi, aga jätsin pooleli, ei hakanud riskima. Hoopis üritasin rullida ja tõesti leidsin ühe tohutult valusa koha. Jõusaalireening soojenduse, rullimisega tuli kokku 70min. 

Jalutasin u 2km. 

Aktiivsus: 155%

Teisipäev - oi-oi, enda meelest olin teinud kerge trenni, aga reielihased hakkasid teisiti arvama, hommikul polnud veel viga, aga kui trennist oli 24h möödas, siis oli ka õige valu käes.. kõik oli raske, istumine, tõusmine, trepid... Ohjah. Nihelesin terve koolituse. Aga jalutasin tublisti 7,8km. Õhtul oleks pidanud kodus rullima, aga selline lihtsalt ei jõudnud.

Aktiivsus: 103%

Kolmapäev - esialgne plaan oli teha taaskord jõusaali, aga reielihased ei olnud veel samameelt. Nii tegin ikka 10min soojendust ellipticalil ja kõige pealt rullisin neid jalgu, oi see oli valus, umbes nagu briljantrohelise valamine haavale. Kuna jalgu otsustasin hoida, siis tegin ülakehale, kõhule, seljale. Ja lõppu veel rullisin. Ja vahepeal venitasin. Ajaliselt kestis vaid 50min, aga mulle oli piisav.

Jalutasin u 2km. 

Aktiivsus: 87%

Neljapäev - ärkasin hommikul "vara" ja läksin tõuksima, ilm oli ilus ja piisavalt soe. Aga väga pikalt ei tõuksinud, jalad olid nagu olid, aga hiljem läksid paremaks. Kokku tõuks 12km 41min14sek (avg 146x', max 174x'), vahepeal filmisin :D. 

Jalutasin kokku 6 km. 

Aktiivsus: 180%

Reede - jalutamine 2,5+ km; koormustest, millest kirjutasin siin. Hiljem sõitsin palju autoga. Maale jõudes läksin voodisse ja magasin juba enne kella 22 õhtul..

Aktiivsus: 111%

Laupäev - .. ja ärkasin pool 12 päeval, oli alles pikk uni. Toimetasin ringi ja pärastlõunal tegin tõuksitiiru ehk 20km 1h03min59sek (avg 142x', max 165x'). Suhteliselt rahulikult võtsin, tõuksisin ema rattaga. 

Kell 21 juba magasin.

Aktiivsus: 185%

Pühapäev - tõuks 26km 1h20min26sek (avg 151x', max 185x'). Üleliigne suhkur oli vaja ikka kehast välja saada (see jätkub veel mõned päevad) ja ilm imeilus, niisiis tuli ikka sportima minna. Esialgne plaan oli ringiga (ehk Ihaste kaudu) minna Räpina ringile ja sealt Luunjasse ning tagasi Kabina ja Ihaste kaudu, aga tegin nii, et sõitsin niimoodi Luunjasse ja täpselt sama teed ka tagasi, lihtsalt nii hea oli kergliiklusteel sõita (see asfalt, mis Luunjast Kabinasse läheb ei ole kõige parem). Üritasin üsna rahulikult võtta, aga vahepeal tegin ka paar kiiremat lõiku.
NB: järgmine kord pane prillid pähe!

Aktiivsus: 224%

Viitna viadukt. Kunagi ammu-ammu oli üks ilus suvepäev ja me kõndisime sellest vanast viaduktist emaga üle, mäletan, et oli soe ja mul oli üks imeilus kleit, roosa, rohkem kleidist ei mäleta. Aga mäletan, kuidas ema rääkis, et selle viadukti alla ehitatakse kiirtee Tallinnasse. Sel ajal oli seal liivane tee ja võsa. Jah, ehitatigi, mitte päris selline kiirtee nagu välismaal, aga kohati siiski neljarealine, ainult aega läks kuskil 20a. 

NB: endiselt viis küsimust lugejale. 

Koormustest Vomaxis

Koormustestile olen mõelnud juba pikemat aega, vähemalt nii kaua, kui ma aktiivsemalt trenni olen teinud. Tartu Ülikooli Kliinikumis saavad noored Tartu linna elanikud käia tasuta terviseuuringul. Kui mina veel nii noor olin, siis ma polnud Tartu linna elanik (ja ei tegelenud spordiga nii aktiivselt). Ja siis olengi mõelnud koormustetsile, aga vaadanud neid hindasid ja ... no ... tahaks, aga kuidas sellise raha eest, mitte et seda väärt ei oleks, on kindlasti, aga saaks veidi odavamalt? Ja tänapäeval on meil ju voucherid. Varemgi nägin voucheritel sooduspakkumisi, aga küll ei sobinud aeg või midagi muud. Miks aeg ei sobinud? - sest ma leidsin, et koormustestile võiks minna siis, kui olen aktiivselt tegelenud just tõukerattaspordiga (või jooksmise, rattasõiduga) mitte keset jõusaali hooaega. Ideaalis võiks ju käia küll kevadel enne hooaega ja sügisel pärast hooaega, et siis tulemusi võrrelda, aga see on ideaalis. 

Hetkel olen ma sellises seisus ja selliste mõtetega, et ma teen need asjad/tegemised ära, millele olen juba pikemalt mõelnud ja mis on jäänud ühe või teise takistuse/asja taha. (Njaa. langevarjuga ma siiski kohe hüppama ei lähe, äkki järgmine suvi?!). Ja kui natuke googeldasin, siis leidsin ka chilli.ee/-st voucheri koormustestile ja mõtlesin, et praegu on hea aeg minna, miski ei garanteeri, et rahaline seis oleks mõne kuu pärast parem, mis ei garanteeri paremat homsest, miks oleks homme parem kui täna? Ja siis mõtlesin, et muidugi see suvi ja sport ja trennid ei ole olnud päris sellised nagu ma kevadel endale ette kujutasin, rääkimata viimase kuu aja emotsionaalsest-psüühilisest seisundist, aga kui koormustest nii ära teha, siis saab teada, mis seis on praegu ja lootuse, et tulemused võiksid olla paremat. Lisaks ma kartsin, et mul on korralik ülekoormus. Enam sellist tunnet ei ole, aga ehk oskan end hästi petta. 

Vomaxisse sain aja registreerida väga mugavalt kodulehe kaudu, valisin kohe hommikul kell 8, et jõuaks ka kõik teised toimetused ära teha. Sinna jõudes juhatati mind riideid vahetama, panin selga lühikese dressi ja kabinetis vastasin mõnele enda tervist puudutavale küsimusele. Kaaluti, mõõdeti - lühemaks ei ole jäänud, ikka 173,5cm, kaal näitas seal veidi rohkem kui kodus, aga samas olin korralikult söönud ja vett joonud, KMI 21,3; rasva% võiks olla veidi väiksem (kui spordinaise normi vaadata). 

Mind pandi rattale, mis ka igati loogiline. 

Puhkeoleku näitajad: 

RR (vererõhk) 95/70 mmHg - olin üllatunud, et see on NII madal, olin joonud ka 2 tassi kohvi.

Pulss - 75 x' - ise mõdõan, siis on seal 50x' juures, ilmselt oli ärevus sees.

V'O2 ml/min  372

VO2/kg ml/min/kg 5.3

hingamissagedus - 16x' minutis

Puhkeolekus siinusrütm, toonid puhtad ja selged. 

Testi ajal

Testi kestvus 16min8sek

RR max 160/60 mmHg

Pulss max 192x'

Max  võimasus: 225 vatti (sain ka 250 peale tegelikult); Suhteline võimsus 3,51 w/kg

Aeroobse tööfaasi kestvus 14min30sek!

VO2 max 46,6 ml/min/kg (üle keskmise, võimalik paremaks saada), absoluutne 2990 ml/min, O2 pulss 15,70ml

Hingamissagedus max 40x minutis... Kui koormuse järgi oleks võinud hingata juba üle 4x minutis, siis mina hingasin ikka seal 30-33x', üritasin jalad ja hingamise lahku lüüa. 

EKG oli korras. Südames olevat Hisi kimbu vaskau sääre osaline blokaad, aga teine osa töötab nii hästi, et kompenseerib selle, et ei tohiks probleeme tekitada. 

Koormusjärgselt

oleks võinud pulss veidi kiiremini taastuta, aga ju polnud see päev (kui ise jälgin, siis läheb ruttu alla)

Aga RR langes kohe kolinal, esialgu langes kohe 100/60 mmHg peale, siis läks 120/60 mmHg

Kokkuvõtlikult võiks südame toetamiseks võtta ühe kuuri Pananingi ja Wellwoman sporti. 

Treeningute osas jätkata 80-90% trennidest pulsivahemikus 117-161x' ja 10-20% siis 161-171x'. 

Kontrollida 6 kuu tagant hemoglobiini (kevadel oli vist 136).

Trennide osas näiteks 3 trennipäeva, puhkepäev, 2 trennipäeva, puhkepäev. Nädalavahetustel pikem rattatrenn. 

Trennide ajal pöörata tähelepanu hingamissagedusele ja sügavusele. Kui läheb raskeks, siis pean sagedamini hingama... (hea küsimus, miks ma seda ei tee?!)

Üldiselt on kõik hästi. Töövõime olevat väga hea, maksimaalne hapnikutarbimine hea, aeroobse ja aneroobse omavahele vahekord väga hea, hingamise efektiivsus maksimaalsel koormusel väga hea, maksimaalne hapnikupulss väga hea. Südamelöögisageduse taastumine aeglustunud, vererõhu taastumine kiire. 

Võin treenida ja osaleda rahvaspordivõistlustel. 

Ülekoormust nende näitajate põhjal ei ole (või olen osanud ka need viimased nädalad füüsiliselt puhata ja taastuda). Nii et tegelema pean selle emotsionaalse ja psüühilise poolega. 

Arstionu oli väga tore. Rääkisime tõukeratastest. Ta ütles kuidas ta kunagi Saksamaal nägi, et üks tõuksis nii, et hoidis ühe käega vaid lenksu keskelt kinni ja nii olevat hoog ja tõuge palju paremad, aga ilmselt see nõuaks lenksu ümberehitamist. Peaks harjutama tõesti! 

Puhkuse III nädal

Tundub, et selleks nädalaks olin ma planeerinud kõik vajalikud vastuvõtud ja tegemised peale autoremondi, mida lihtsalt ei olnud võimalik sel nädalal paika saada. 

Juuksur - juuli alguses käisin lõikamas (ikka kuumkäär) ja nüüd siis triipe uuendamas. Olin pealt juba üsna hele ja seetõttu sai sel korral tehtud pruune ja blonde triipe. Üldmulje on tumedam, aga heledad salgud välguvad välja. Lõikamas käin 3-4 kuu tagant, nii kuidas on tuju ja kui tuju tuleb, siis esimesena asjana vaatan kuufaase, sest mõistagi käin lõikamas vaid kasvava kuu ajal. Kui need on paigas, siis on aeg helistada salongi ja panna õhtune aeg enda juuksuri juurde. Vahel ei ole see planeerimine sugugi nii lihtne. Kunagi käisin 2x ka voucheriga lõikusel, esimesel korral oli kõik hästi, teine kord läksin samasse kohta ja ikka kuumkäär... mis lõigati mul 20-25 minutiga (hkm) ja siis lõigati suht potijärk ehk üks sirge järk ja kõik.. See oli nii õudne, et õnneks ma juba kaks päeva hiljem sain tuttavasse salongi ja nii leidsin endale juuksuri. Mäletan, kuidas ta pead vangutas, aga päästis, mis päästa andis. Triibutamas käisin samuti tunde järgi, mind see väljakasv väga ei häiri, et ei torma kohe salongi poole, vahel läheb mööda 3 kuud, vahel 4. Blondid triibud on olnud üle aasta, nüüd siis tumedad ka, hetkel olen sellega rahul ja ei plaani miskit muud. Vahepeal on ikka see mõte, et ah, lõikaks juuksed maha, aga ma tean, et seda kahetseks ma kohe. Ja ma ei tea, mis ma tegema peaks, et mu enda juuksur selle ära teeks, sest ta teab küll, et see hoog käib mul peal ja ütleb alati eiii...
Koolitus - ootasin rohkemat.
Tüdrukutega filmiõhtu - hea seltskond, hea õhtu.

Kosmeetik - kunagi oli mul küüntel ka geellakk, aga mu küüned kasvavad tõesti ruttu ja nii ma sellest loobusin, sest kui nädal hiljem hakkas ennast juba häirima, siis ei olnud hea olla, samuti pidin ise pidevalt küüsi lühemaks saama, sest tööd oli ka vaja teha. Nii käisin mõnda aega vaid kulme ja ripsmeid keemiliselt värvimas, üks sõbranna ikka küsib, miks ma ise ei värvi.. Olen proovinud, aga ei tule nii ilus. Ja tore on ka, kui keegi tegeleb. Kosmeetik on ka juba aastaid sama ja vahetada ei kavatse. Viimased kuud olen käinud ka depilatsioonis. 

Cinamonis naistekas - Bridget Jones's beebi. Cinamonis on kurd kuus naistekas ja püüame seal tüdrukutega ikka käia, kui kuupäev on sobilik ja me piletite ostmist maha ei maga. Vahel jääme väga hilja peale ja nii ka sel korral - saime kohad esiritta, minu jaoks uus kogemus - vaadata filmi esireast. Augustis jätsin mina vahele, sest film ei tundnud eriti hea... ma ei vaata eriti komöödiaid (romantilisi komöödiaid aga küll). Aga see film oli tore ja naljakas. Näitlejad olid vanaks jäänud... aga see on ka üsna loogiline. Loosiauhindu me ei võitnud. Saabudes pakuti siidrit ja vett, üldiselt nad avavad, ma küsisin, kas võin kinnise pudeli võtta. Selle peale küsiti, kui vana ma olen. Hihi, vastasin 27 ja et võin dokumenti ka näidata. Seda viimast nad siiski ei tahtnud. Siider läheb mu baarikappi, sest ise ma seda ei joo.

Ühe teise salongi külastus - väga huvitav oli. 

Arstil käik - üldiselt ma arstil käikudest ka eriti ei kirjuta, sest mis seal ikka, pole vaja kõike jagada, aga kuna mul on lõpuks tunne, et leidsin endale sobiva naistearsti, siis võib ju paar rida kirjutada. Naistearstile mul eriti tihti asja ei ole, kord aastas püüan ikka kontrollis käia, aga Kliinikumi olen sattunud vaid näiteks kaks korda, kui käisin erakorraliselt imelike kõhuvalude tõttu. Esialgu käisin noore inimesena Tartu Seksuaaltervise Kliinikus, kus oli kuni 24.a tasuta vastuvõtt, arstile oli vaja registreeruda, aga murede või retseptide korral sobis ka elav järjekord. See asus ka mugavalt peaaegu kõrvalmajas. Mäletan, et kord sattusin seal ka väga toreda arsti juurde, aga kunagi hiljem ma tema vastuvõttu registratsioonist ei leidnudki. Igal juhul tekkis mul halb kogemus mitu-mitu aastat tagasi siis, kui julgesin öelda, et ma ei taha kasutada kombineeritud hormonaalset kontratseptiivi. Nii et viimased aastad olen käinud hoopis Tamme Erakliinikus, neil on samuti Haigekassaga leping, maksad visiiditasu ja mõned analüüsid-uuringud on ka lisatasu eest. Ja selleks nädalaks aega valides vaatasingi erinevaid arste.. ei osanud valida, vaatasin, mis ajad sobivad ja lõpuks otsustasin näo järgi. Ja esmamulje on nii hea. Nii et vahepeal üks hea kogemus ka. 

Koormustest - sellest pikemalt eraldi postituses või trennipäevikus.

Hambaarst - käin viimased aastad Lähtel, hea sõbralik arst, paremad hinnad kui Tartus. Autoga peab veidi sõitma, et autota oleks natuke raske, aga see on seda väärt.
Nädalasse mahtus veel raamatukogus käigud, raamatute lugemised, TradeHouses kulutasin kinkekaardi ära, toidupoe külastused ja esmaspäeva hommikul käisin Humanas ka.
ja nüüd tuleb nädalavahetus ja toimetamised jätkuvad. 

.

Hommikune tõuksiring.

... sest reielihased on piimhapet täis, aga homme võiks need paremas vormis olla.

Kogu aeg võiks puhata

Puhkus on hea. Kuigi ma käin töömeile vaatamas (vaatamas mitte lugemas ja peaaegu kõik kustutan ka ära), siis tegelikult olen tööst ennast täiesti välja lülitanud. Kui kolleegil on abi vaja, siis võtab ta ühendust (selle puhkuse ajal ei ole ta helistanud), aga ma tean, et ta saab suurepäraselt hakkama minu tööga.. see on lihtsalt kõik väga väsitav. Ja mina naudin seda, et teen seda, mida tahan, millal tahan ja kuidas tahan. Jah, sel nädalal on mul mitmeid kohtumisi-vastuvõtte, aga selle vahele mahub väga palju seda teen, mida tahan. Seda on vaja. Kuigi mul on hommikuti ka äratus (kell 7 muide), siis ma ei pea ärkama, see on lihtsalt teavituseks, muretult panen selle kinni ja pööran teise külje, ärkama hakkan siis, kui tekib tunne, et nüüd võiks. Ja tegelikult tähendab see seda, et panen kohvimasina tööle, saan tassi kohvi ja poen tagasi teki alla, võtan voodi kõrvalt raamatu ja hakkan lugema. Naudin seda pikka hommikut. Arvuti on välja, telefonis on Internet väljas. Jood kohvi ja loed raamatut, teki all on soe, voodis on mõnus, aknast paistab hommikupäike. Kõik tööpäevahommikud võiksid ka sellised olla. Magamamineku aeg on samas hiliseks muutunud, aga olen mitmel õhtul ka kodust ära olnud. Üks õhtu läksin kella 21 ajal kolleegile D-vitamiini viima (aitasin iHerbist tellida) ja seal see aeg läks, läksin korraks, aga astusin tema korteriuksest välja südaööl, olgugi, et poolteisttundi sai öeldud, et ma nüüd hakkan minema... lõpuks hakkasingi. Eile vaatasime Bridget Jones'ii filmi ja täna õhtul on siis naistekas. Täna tundsin päeval, et tahan pikutada, läksin pleedi alla ja pikutasingi, jäingi magama. Äratas mind telefonihelin ja kui kõne sai lõpetatud, siis kuulsin, kuidas keegi kuskil kitarri mängib. See kitarrimäng oli täpselt piisavalt vaikne ja meloodia hea, et jäin seda kuualama ja ajasin end vaikselt voodist välja. 

Kell on täpselt nii palju, et jõuangi enne kinno minekut selle raamatu läbi lugeda. 

Tööle lähen esmaspäeval, eilse koolitusepäeva jätan varuks, sest siis saan ühe pika nädalavahetuse (võtan mingi reede või esmaspäeva vabaks).

Müüdud! (Müüa tõukeratas Kickbike Sport G4)

On aeg!

Kickbike Sport G4 hind 280.-

Hind 250.-

Jah, on aeg armas punane tõukeratas maha müüa. Ratas heas korras, esineb kulumisjälgi (näiteks tallalaud), aga hoitud hästi, sest ratas nii armas.

Sobib suurepäraselt sõitmiseks linnas ja spordi tegemiseks, sõidab hästi ka tugevamal pinnaseteel.

Tallalauda võimalik tõsta kõrgemale.

Olemas kell, pudelihoidja, jalg, porilauad, esi- ja tagapidur. 

Ratas on kerge, pole probleemi trepist üles tassida. Rehvid saab kergesti alt ära võtta. 

Osta tõukeratas ja sa ei pea muretsema, et riided saavad õliseks või kett läheb katki, tuleb maha, ei pea muretsema, et sadul on liiga kõva, ei ole! Kõik on imetore!

Tõukerattal on KOLM käiku: parem, vasak ja vaba!

Tartus Annelinnas võimalik uudistada ja tulla proovima.

Lihtsalt tõukad ja oled õnnelik, nii ongi!

Kiirülevaade kodulehelt:
Sport G4 on tõukeratas, mis sobib väga hästi treeninguks ja tervisespordiks. See kergelt ning kiirelt veerev ratas sobib ühtviisi hästi nii asfaldile kui kruusateedele, tugev terasraam ning hea vedrustus võimaldavad sellega sõita ka metsamaastikul. Sport G4 on eriti sobilik inimesele, kes soovib end igapäevase trenniga vormis hoida.

Uued tõukerattad: http://www.tõukeratas.com/tr/

Youtube: https://www.youtube.com/watch?v=AR9kcD5ePFc

Tõukamise algtõed: https://www.youtube.com/watch?v=ZDoMamntILw
http://www.kickbike.ee/opetused/95-peamised-soiduvotted.html

Miks on kasulik tõukerattaga sõita? Millised lihased töötavad? http://www.kickbike.ee/sport-ja-fitness.html

Mõned küsimused lugejale

Kui sattusid siia, siis palun vajuta SIIA (uus versioon, st 2020) ja vasta neile küsimustele.

Võtab vaid hetke.

edit 14.04.2020

Mõned asjad ei muutu...

Panin taustaks Terevisooni mängima. Jah, puhkuse viimane nädal ja ma olen juba 1,5h üleval olnud. Täna tutvustati ka teatrieteneudi ja kuskilt jäi silma Rakvere Teater ja sooduspiletid. Läksin kodulehele uudistama ja tõesti - 5.-9.sept on võimalik osta 10euroseid sooduspileteid. Uudistasin mängukava. Ja mõni asi kohe ei muutu.. Olin juba vaikselt lootust kaotamas, aga siis leidsin selle etenduse ka Tartus Sadamateatrist.

Oscar ja Roosamamma, ma tulen taas!

Kusjuures, mängukava ütleb, et 15, november on sellel viimane etendus. Mina käisin seda esimest korda vaatamas 2008 talv, kui käisin 12. klassis, siis korra kõrgkooli ajal, siis aasta või kaks tagasi perega.. ja nüüd siis. Jah. Ostsin kaks piletit, ma ei tea veel, kelle ma kaasa kutsun, ei hakanud esmaspäeva hommikul kohe inimesi läbi helistama, ostsin lihtsalt kiiresti piletid ära. 

See on seda väärt.

Tätoveering?!

Uh, see võib tulla inimestele veidi üllatusena, sest ma olen sellise rahuliku loomusega tagaasihoidlik naisterahvas, kes käib küll kosmeetiku juures kulme-ripsmeid keemiliselt värvimas ja juuksuris lõikamas ja või triipe tegemas, kes kannab kindlaid ehteid, mõlemas kõrvas on üks auk ja mujalt augustatud ei ole, aga ma olen umbes 10a teadnud, et ühel päeval teen ma endale tätoveeringu. (see tuli pikk ja grammatiliselt vist väga vale lause? Aga mu eesti keel on endiselt hukas, ei ole 10 aastat kodumaal pärast ühte välismaa aastat seda endiselt parandanud). 

Vot. See ei ole mul mingi uus soov või tahtmine või vooluga kaasa minek või miskit poppi. Ma ei käi eriti vooluga kaasas. Ma olen seda pikalt soovinud, aga ma ei tormanud kohe salongi, kui sain 18 (okei, sel aastal elasin Rootsis ka) ja seda vaid ühel lihtsal põhjusel - tahan tätoveeringut, aga ma ei ole välja mõelnud millist ja kuhu. Ehk siis võtan asja mõistusega, mõtlen läbi, sest teadvustan endale, et see jääbki mulle, niisiis ei soovi ma niisama lihtsalt midagi tegemise pärast. 

Töö tõttu olen näinud piisavalt palju väga tätoveeritud inimesi. Terve üle keha ... no mulle ei meeldi, aga see on iga inimese enda asi. Ja palju oleneb ju põhjustest ka. Mingi aeg rääkisin tööl Sõbrantsiga sellest ja üks teine töökaaslane oli sealsamas, oi, mis pilguga ta mind vaatas ja ütles, et ära endale küll taha... inetu ju. Ilu on vaataja silmades. Mõte on minu peas. Seos minu sees. 

Mida ma siis tahan? Kuhu ma tahan? Millal?

Kuhu? - ma tean, et ma ei taha, et see oleks nähtava koha peal, ma ei taha seda teha teistele näitamiseks, vaid endale. Pikalt oli plaan jalale teha, säärele, no see oleks suvel väga nähtav, sest kannan selliseid spordipükse, kleite, aga sel ajal oli ka mõte, et see on üks kass, kelle saba jookseb ja keerleb ümber sääre... Seda mõtet mul enam pole. Sääre mõte kadus samuti. Tahan kuskile rohkem "peitu". Niisiis jäävad ära käed, õlad jne. Ja siis võtan mõistusega, et mul sünnivad ka lapsed ja seetõttu võiks see olla kuskil kehal, mis ei veni raseduse ajal nii väga välja ehk langevad jälle mõned kohad ära. Läheb keeruliseks? Praegu olen üsna kindel, et see tuleb seljale, ühe abaluu alt võiks allapoole joosta. Ei plaani tervet selga. Emaga oli sellest eelmine kord korra juttu ja ta vist ehmatas veidi ära, et kas teen kohe sama suurelt kui mul vend alustas. Ei, ei ole plaanis. :)

Mille? - Ma endiselt ei tea veel. Natuke on peas midagi, aga mitte päris. Olengi hakanud uuesti inspiratsiooni otsima, et mis siis täpselt ja kuidas, et kui olen midagi täpsemalt välja mõelnud, siis saaksin minna konsultatsioonile ja arutada, mis ja kuidas. Küll aga jõudsin täna ühe kindla asjani, mida ma kindlasti tahaks, aga ma ei tea, kas suudan selle ülejäänud kokku luua või peaks see väiksena tulema kuskile mujale (kuklale, kõrva taha). Igal juhul on üks asi teada. Küsida pole mõtet, ma ei ütle. 

Millal? - siis kui ma tean, mis ma tahan. Ja siis kui selleks raha on. Hetkel ei tea. Ja raha pole kohe kindlasti.

Kolan ikka Pinterestis ringi, aga ... ma kas ei oska hästi otsingut kasutada või miskit, aga ma ei leia üldse sellist inspiratsiooni nagu ootasin. Või on mul väga erinev arusaam asjadest. Eks ma otsin edasi. Sellega mul kiiret ei ole. 

Tasa ja targu ehk trennipäevik 29.08.- 04.09.2016

Midagi erilist siit tulemas ei ole. Ise hindan nädalat juba paremaks, sest natukene parem see ju oli. Jalutades teeb jalg endiselt valu, seetõttu pole jooksmist proovinud. Unegraafik on veidi sassis. Täna hakkasid paremal käel liigesed valutama. 

Esmaspäev - üsna korralikult jalutamist ehk 9,21km+ 0,61km + 2,27km + 1,15km ja sinna otsa veel tegelikult, kui ei pannud kella tööle. Tõuksiga oli vaja Kalamajast aga bussijaama sõita, see oli kuskil 5km - seljakott seljas, üks kott ühel pool lenksu, teine teisel pool. Selja sõitsin korralikult märjaks. Koju jõudsin hilisõhtul ja magama läksin keset ööd. 

Aktiivsus: 203%

Teisipäev - käisin linna peal ja jalutasin 6,77km, kodus koristasin. 

Aktiivsus: 148%

Kolampäev - käisin linna peal ja jalutasin 2,13km + 0,95km + 2,45km. 

Aktiivsus: 87%

Neljapäev - tundub, et ei teinud mitte midagi. Puhkus.

Aktiivsus: 78%

Reede - hommik jalutasin 3,7km; hiljem tegin tõuksiringi - raske oli end kodust välja ajada, tahtsin, aga samas ei viitsinud ja ei olnud seda õiget tunnet. Väljas oli ilus, aga üsna tugev tuul. Ei osanud kuskile sõita ka... autoteele ei tahtnud, linnast välja ei tahtnud.. nii võtsin suuna Ihaste sillale, üle Silla, üles mööda Ringtee tänavat ja veidi linnast välja viaduktini, pöörasin otsa ümber ja tuhisesin taganttuulega tagasi. Oleksin kokku tahtnud 20km, aga tuli 18,13km 58min37sek avg 136x', max 162x'. Üldiselt pärast oli tunne ikkagi hea. 

Kui veel Annekanali ääres olin, siis sain aru, et keegi on mul taga ja jälgib... lõpuks sõitis kõrvale ja küsis ikka, mis kiiruse see üles võtab ja mis kiirusega ma tavaliselt sõidan, oli üks selline soliidsem härra ratta seljas, kes sporti tegi, jutustaisme siis paarsadameetrit kuni teed lahku läksid. Ikka tore, kui tullakse küsima. Vastan alati hea meelega. 

Aktiivsus: 192%

Laupäev - ehm, jälle puhkus. Voodist sain välja alles pool 12. 

Aktiivsus: 74%

Pühapäev - hommikut alustasin kella 7 ajal, kui läksin tõuksima, olin üllatunud, et lihased annavad reedest veidi tunda. Keha oli kuidagi väsinud, ei saanud hoogu üles, kiirus jäi väikseks. Aga hommik oli ilus. Pärast vihma tuleb ju alati päike? 

Kokku 10,29km 35min01sek avg 135x', max 163x'.

Lisaks jalutasin 2,25km. 

Õhtul on plaanis sauna minna. 

Aktiivsus: 125% (kell 15.30)

Kuna väikesed sammud peaksid vaikselt edasi viima, siis järgmiseks nädalaks on plaan selline, et tõuksima 3x ja jõusaali 1-2x. Lisaks jalutamine. Võiks proovida joosta, aga see oleneb jalast. Aga kõike tunde ja enesetunde järgi, kui ikka üldse ei ole tunnet, siis ei tee. Hetkel on mul see võimalus. Kuulan organismi ja kuulan ennast. 

Parem.

Vasak. 

Kui on ilma, siis kannan kleiit ja seelikuid, kuna pole enam seotud, siis enam ei takista miskit.. vahel armid jäävad.

Ainult kass on puudu :)

Võib ka nii..

Puhkuse II nädal

Juba mitu tundi tagasi kirjutasin ära ühe postituse pealkirja, aga tundub, et kadus tuju seda kirjutada. Samas ega täpselt ei tea ka mida sinna kirjutada. Raske, kui ise ka päris täpselt ei tea, mida sa tahad, aga ometi kujutad seda kõike nii hästi ette, et kui seda näeksid, siis teaksid, et vot see, see ongi see. 

Puhkuse teine nädal on praktiliselt läbi. Ma usun, et võin öelda, et olen teinud seda, mida plaanisin. No mitte päris kõike, sest mõte oli enda elus ka selle kolme nädalaga midagi korda saada, aga ma ei tea, kas ma just selle korda saamise all mõtlesin riidekappi (?!). Eelmisel nädalal sai reedel käidud ka Hansa Hoovis, esines Smilers, pilet(id) olid mul olemas juba kevadest ja kuigi olin pikalt kindel, et lähen üksi, siis paar tundi enne kutsusin ühe tuttava kaasa. Enne sai natuke jutustada, kohvi juua ja elust rääkida, nii värske tuttav, et ei teagi temast veel suurt midagi. Õhtu lõpuks ikka sain teada ja ei suutnud ära imestada, kuidas ta ütles, et mina olen kuskile jõudnud.. Njaa. Komplimendiks sain selle, et olen mõistlik. Nojaa. Mitte just viimasel ajal, aga muidu küll. 

Ja suurem osa nädalast ma koristasin natukene või natuke rohkem. Ärkasin siis, kui uni ära läks. Lugesin raamatuid (täna kavatsen ka veel ühe ära lõpetada) ja seetõttu käisin ka raamatukogus. Sain kööki lõpuks uue vakstu või õigemine oli mul meeles mõõdud võtta ja siis sain selle poest ära osta. Kuskilt osta.ee'st või soov.ee-st ostsin ühe kasutatud kirjutuslaua. Selle sain eile kätte ja paigutasin asjad veidi ümber. Sain ka köögis asjad paremini paika, kuigi pliit ja külmkapp on natuke liiga lähedal. Kas külmkapil saab ka vaid ühe ukse suuna ära muuta või peab mõlemad muutma? Kui sügavkülma oma ümbertõstaks, siis saaksin liigutada seda rohkem seina poole ja pliidi ja külmkapi vahele jääks natuke suurem vahe. 

Kohvi olen joonud natukene liiga palju kodus. Tõesti palju. Ma jään vaid lootma, et tööle minnes see väheneb, sest seal ei saa nupuvajutusega uut tassi. Ja kuna leheringi enam ei ole, siis ei tohiks ka suur unesegane väsimus tööl kimbutada. Aga vot hommikuti on nüüd kaks tassi küll harjumuseks saanud. 

Üks hommik avastasin, et Terevisoon on tagasi, nii et nüüd kasutan jälle minuTV teenust ka, vahepeal ma ei loginud sinna vist kaks kuud. Muidu vaatan ikka Kirgede Tormi tv3 kodulehelt. Varsti hakkab Pilvede all. Aga millal ma kord neid kõiki sarju vaatama hakkan, mis kevadel pooleli jäid? Mul pole õrna aimugi. Tahaks ikka vaadata, mitmed jäid ju nii huvitava koha peal pooleli... aga ehk nendel pimedatel sügisõhtutel, kui vahepeal lugeda enam ei jõua. 

Nüüd on selline pime aeg, et kui hämaraks läheb, siis panen küünlad põlema. See teeb kõik hubasemaks ja soojemaks. 

Järgmise nädala plaanid on sarnased käesolevale nädalale. Teha seda, mis tunne on. Mitte võtta üleliigseid kohustusi. Ütlesin paarile inimesele, kellega olin lubanud vist kohtuda, et ma hetkel ei jaksa... ma pean muuga tegelema. Täpselt nii ongi. Kuigi jah, järgmisel nädalal on mul juuksur, kosmeetik, arst, hambaarst. Kõik erinevatel päevadel. Lisaks olen üks päev 8h koolitusel. Lisaks mahub sinna Cinamoni naistekas. Plaan on ka jõuda jõusaali ja tõuksima, sest käesolev nädal on küll parem kui eelmine, aga ... njaa. Lisaks veel lugeda ja tegeleda kirstuga, mis on juba väga hea ilme võtnud. Samuti tuleb välja mõelda, kuidas selle siia saame toimetatud. Ja siis peaksin välja mõtlema, kas 12.09 tahan tööle minna või võtan selle vaba päeva kohe välja. 

Kell on jälle liiga palju. Täidan märkmikud ja loen raamatu viimased 100lk.

NB: viimastel päevadel käib siit palju inimesi läbi, aga ometi vaid u 25% on vastanud nendele viiele küsimusele.