Juuli 2024

11.07.2024

Mõni päev on olnud nii palju mõtteid, mida kirja panna, aga ei tee seda arvutit lahti.. Ja siis need mõtted kaovad. Juuliga saabus korralik pingelangus ja suur osa stressist kadus ära. Keha aga oli nii väsinud, et tahtsin vaid puhata ja magada. Tegingi seda nii palju, kui sain, aga poja sünnipäev tuli ka. See oli väga tore, aga eks väsitas ka. Ja sel nädalal on olnud iga päev mingi käik, nii et kodust päeva ei ole olnudki. Praegu saatsin mehed poodi ja olen ise hetke arvutis. 

Väljas on suvi tagasi. See on nii tore. Vahepeal oli ikka väga jahe. Eriti möödunud nädalavahetus, kui olime pojaga Virumaal. Minul olid endale pigem ikka kleidid kaasas.. ja siis lähed õue ja väljas on temperatuur 12-14 C. Brr. Pojale olid õnneks meriinoriided ka kaasas. Pühapäeval jõudsime korra suvekuumusesse ehk koju jõudes oli +28 C ja tuppa jõudes hakkas tormama. Meie majapidamisele torm liiga ei teinud, aga lähedal läks ikka omajagu puid... elektriliinidele näiteks. Olime üle 26h vooluta. Hakkasin juba natukene külmkapi ja sügavkülmade pärast muretsema. Süüa tegime puupliidil ja allikavesi oli ka olemas. 

Hernesupp

Tuli pliidi all 07.07.

Virumaal käisime väikese sugulase esimesel sünnipäeval. Reedel jõudsime ka sauna, kuigi kiirelt, sest poja oli autos maganud 30min ning see oligi kogu tema uni, rohkem ta magama ei jäänud. Käisime ka korra mere ääres. Ja surnuaias ka. Muul ajal olime maal. Lapsed said palju õues möllata, eriti batuudil. 

Mere ääres.

Poja puhus küünlaid vol1.

Poja sai 3. juulil kaheseks! Ema tuli päev varem ja tegime juba siis ettevalmistusi. Juhtus nii, et abikaasal oli hoopis tööpäev. Sai küll veidi varem minema, aga jõudis koos külalistega. Üks õde tuli hommikul, teine lõunaks. Kõik olid abiks. Mulle meeldib, kui asju ise teha (asju ehk süüa). Ma tahan teada, mis ma inimestele pakun - mis seal sees on. Ja üldiselt see, et ise ka seda söön. Ämm tegi kartulisalatit, seda ma jätkuvalt ei söö, aga külalistele maitses. Makaronisalat oli ka. Küpsisetordid. Kohupiimaküpsised. Juustuküpsised. Kass artur, mis õue lauale ei jõudnudki.. sest ma unustasin ära, et külmkapis on teine veel... Kurki, porgandit. Viinerid, vorstikesed. Murelid. Hiljem jõudis ka üks šokolaadikringel. Esimesed makaronid läksid ka ju keetes untsu ja palusin õel poest uued tuua. Üks õde tegi veel kaneelilõõtsa ja teine saiakesi. Need söödi ka ära. Väga natuke jäi alles salateid ja torti, kõik torti ei soovinud. Ja eks rahvast oli ka. Juba enda sugulasi on omajagu. Mõtlesin just, et kui esimese õepoja pisikesi sünnipäevaseid pidasime, siis oli tema ju ainus pisike. Nüüd on neid pisikesi kuus. Ja mõned sõbrad lisaks. Ja emmed ja issid ka. 

Kringlimeister tõi kringli.

Ema tehtud juustuküpsised.

Hommikune leiva segamine. 

Kohupiimaküpsised, mis meenutavad kaneelikaid..

Pakitud Kass Artur

Küpsisetordi tegemine vol 1 või 2.

Kaneelilõõts.

Poja ise väike ja ega aru ei saa veel sünnipäevast. Aga nautis möllamist ja olemist. Ja küünalde puhumist. Neid oleme siin veel päris mitmel hommikul puhunud. Päev hiljem käisime ilunumbreid ja vaatamas - 91cm ja 13,54kg. Virumaal olles õppis ära sõna mamma. Ja muidu neid sõnu tuleb ikka pea kogu aeg, nii vahva. Ja talle on hakanud meeldima pikutamine. Läheb diivanile, tõmbab teki peale ja pikutab. Mitte küll eriti kaua, aga see on nii armas. Öösel ta endiselt keeldub tekist. Siputab seni kuni tekki pole. Kõrvaninakurguarstil käisime ka ja sai saatekirja adenoidide operatsioonile, aeg on jaanuaris. Eks näis, täiesti võimalik, et selleks ajaks kõik laheneb. Mul oli alguses ka mõte mujalt uurida... aga ta on ikkagi pisike ja nii väikestega ei ole näiteks erakliinikutes (kui sõbrannad oma lastega adeoide käisid lõikamas, siis nt Elites oli see saatekirjaga 50 eurot) nii palju narkoosikogemust. Võib-olla kui ma ise ei oleks meditsiinis, siis ma mõtleks teisiti.. aga mõte sellest jäi kuidagi kripeldama ja ei olnud südamele õige. Nii et hetkel ikkagi SA TÜK ja küll kõik laheneb. Ja selgub. 

Aiamaa sel aastal juuli alguses.

02.07 hilisõhtu. Ritsikad siristasid. 

Ise ole käinud füsioterapeudi juures. Sain mitmeid harjutusi, venitus ja teisel korral tegime rullimist. Nüüd tuleb kodus jätkata vähemalt ülepäeva. Pärast harjutuste tegemist on küll kohe parem olnud. 

Täna käisin üle pika aja juuksuris. Hetkel siis juuksed sirged kuni uus peapesu päev on. 

Teist nägu.

Maasikad on otsas. Kurki kasvukast tuleb vähe. Keldriklest juba möllab. Esimene tomat sai valmis. Roheline sibul on otsas. Vaarikaid tuleb vaikselt, aga mitte eriti palju. Mõned mustikad on rohelised. Toompihlakas on valmis, linnud käivad maiustamas. Õde käis eile külas ja korjas punaseid  sõstraid, enda perele ja meile. Minul läksid need sügavkülma, sest hetkel pole mahla tegemiseks jaksu. Aga järgmine nädal oleme ära ja marjad tulid ära korjata. Sel aastal on isegi mustasõstart veidi rohkem, ka kõrvalhoone taga. 

19.07.2024

Aasta... Nii vähe. Nii palju. Terve aasta, mis tundub vaid hetk. Terve aasta, milles on olnud nii palju päevi, mille iga minut tundub igavik. Terve aasta, mille jooksul on olnud nii palju ilusaid hetki. Ja terve aasta, mis on olnud täis igatsust, kurbust, leinavaid pisaraid. Terve aasta täis hetki, kui ei oska midagi öelda, õigeid sõnu leida.. kas neid ongi. Terve aasta. Kõik on muutunud. Ja samas on miski, mis kunagi ei muutu. 

---

29.07.2024

Umbes 12h tagasi hakkas vihma kallama ja kallab siiani, kuigi tundub, et natukene vähem kui öösel. Sest öösel oli sadu seline,et mina lahtise aknaga enam magada ei saanud, tuul oli ka kohati tugev. Nii et kella kahest alates oli see ööuni selline kehv. Õhtul läks poja üleväimusse ja uinumine võttis aega.. ja siis tatsas ta kolmveerand 6 voodist välja (ööuni napilt 8h). Proovisin tunnike, et me edasi magaks, aga lõpuks loobusin. Abikaasal on täna esimene tööpäev pärast puhkust. Proovisin ka kella 8 paiku, et äkki teeb siis ühe lühikese une varakult, kuid tuttu ta ei jäänud. Ja kolmveerand 10 tuli meil füsioteraapias olla. Poja oli pooleldi riides ehk särk ja pusa ning sokid ja siis pani aga õue poole jooksu. Ja nautis vihma ja vihamvett ja käis batuudil hüppamas. Energiat jagus. Lõpuks oli nõus sülle tulema ja vahetasin toas riided. Läksime auto juurde, meil täna bemm, autouksed lukust lahti poja sai sisse.. Ja juhipoolne uks ei avane. Kõik teised uksed olid lahti, aga see kinni. Ei saanud seda ka seest lingist lükates lahti. Õnneks on puldi sees ka autovõti, mis ukse lõpuks avas... aga näiteks sõidu ajal läks lukku vaid juhiuks, kuigi kõik peaksid automaatselt minema. Ja edasi läkski nii, et puldist sai juhiuks kinni, aga teised jäid lahti.. aga puldist lahti ei saanud enam midagi. Ju mingi elektroonikaviga on. Poja lõunaoode jäi mul kogemata koju, niisiis võtsin talle poest piruka ja mõtlesin, et äkki jõuame ikkagi Elvast ka läbi.. Ehm, ei. Pirukas kukkus käest ja silm vajus kinni. Voodisse tõstmine õnnestus ja nüüd ta siin magab. 

Herned oli sellised.

Lilleke aias.

Aiamaa  - päevalilled veel ei õitse, võib-olla on neil ka veidi kitsas. Rohelist sibulat enam pole. Herned said läbi. Lehtsalat õitseb. Kartulit pole veel kuskilt ülesvõtnud, aga kuna nende päevadega, kui me pojaga Virumaal olime, vallutas keldrik kasvuhoone, siis kurke tuleb sealt minimaalselt ja teeks väälvitossu taimede ajal. Enne kartul üles. Ja järgmine aasta see lihtsalt seisab. Avamaalt tuleb juba kurki ja väga head on. Tomatid hakkasid ka värvi muutma, ju oli ka kaaliumi puudust, tegin neile lahja lillalahuse selleks. Arvasin, et tagumise kavuhoone juures aiataga on kreegid, aga hoopis ploomid.. isegi ploome oli küljes, aga ühe puu võtsime maha. Sellest võsust on nii siiber. Istutasin sinna kolm punast sarapuud. Sõstrast pole veel mahla teinud. Toompihlakas on läbi, linnud veel maiustavad. Tikreid vähe, põõsad kuidagi kehvaks jäänud. Vaarikaid oleme ampsanud, aga needki meil kuivavad. Porgandeid oleme ka vahepeal söönud. Vihm on hea, sest kuigi tomatite juures on hea kasta, siis taga oli kõik vihmavesi juba otsas. 

Pannkook kohvikus. Pidi eelkõige pojale olema,

aga tal oli kõht nii tühi, et ta sõi suurema osa minu võileivast ära, sest pannkoogiga läks aega, aga kõht oli tühi.

Kurgid.

Oo, mis masin.

Rannas.

Allikal.

Virumaal olime mitu päeva. Kaks korda käisime mere ääres. Kaks korda käisin metsas mustikal. Siit vedasin kaasa kurgid ja ema marineeris kurke. Ema oleks piirdunud 10kg, aga minul oli pakkumises olnud 20kg ja vedais kõik kaasa. Sõime ka niisama ja ema tegi ka soolakurki. Poja sai ka õelastega mängida. Esimesed päevad oli uni taas nihkes, sest sõites magas ta 30minutit. Tagasiteel aga tegi rekordi - 1,5h autound. 

Surnuaias käisime ka mitu korda.

Ma ei söö seeni ja seenel ei käi.. aga kui 

19.juulil leiad kukeseened, siis võtad need muidugi kaasa.

💛

Tahtsin osaliselt ka venna mälestussõitu kaasa sõita. Aga kuskil miski oli sellele vastu. Sest sel momendil, kui tsiklid meieni jõudsid ja oli vaja auto käivitada.. see lihtsalt ei juhtunud. Tükk aega läks ja nad jõudsid juba päris kaugele (ning kihutajat minust ei ole, ei pea seda niikuinii õigeks). Enne ja pärast ei olnud autol mingit probleemi. Ju siis pidi nii olema.

Poja mänguväljak jõudis ka kohale. Kolmes erinevas osas. Esimene kuller tõi liumäe, omniva kuller tõi ankrud ja siis tuli Palmakost ülejäänud. Sel nädalal võiks see üles saada. 

Kokku tuli üks ämber. Ei korjanud äreni, sest kaaned olid kodus ja ebamugav oli põõsaste vahel liiga täis ämbritega ringi käia.

Peaaegu ühes raba servas..

Möödunud nädalavahetusel käisin Hiiu talus mustikal. Esialgu oli info, et mustikaid pole, aga siis tuli ime. Ma jõudsin viis enne kümmet ja juba siis oli palju autosid (kirjasoli, et kella 10st saab), aga mul läks hästi, sest ca pool 12 ära minnes oli autode rivi mitu korda pikem. Läksinkohe raba tagumisse otsa metsa lähedale. Oleks võinud veel kaugemalt alustada. Algusest polnud ikka üldse marja (ilmselt võttis külm suure marja õied ära). Väikest marja ma aga ei soovinud. Lisaks olin jalga pannud põlveni püksid. Korjasin ca 3kg, siis sai aeg otsa ja tuli veel kaaluma minna ja autoni ka. Edaspidi tean, et kui sinna minna, siis oleks hea panna pikad püksid (kui just madalate põõsaste juures ei ole) ja ratas või tõuks kaasa, et saaks kiirelt raba teise otsa vurada. Lihtsalt aja kokkuhoid. Mul oli autost selle kohani, kus põõsastesse sukeldusin üle kilomeetri. Marju korjasin vaid kohe söömiseks. Miks ma naudin ise korjamist? Esiteks on hind minu jaoks palju taskukohasem (Jah, aeg ja kütus juurde, AGA see on aeg mulle looduses) ja teiseks ongi see, et ma saan olla õues, värskes õhus, nautida, olla.. ja mõned marjad suhu ka pista. Marja sõin seal vähe, sest seda tundus ka nii vähe seal. 

Abikaasa sai vahepeal aasta vanemaks. 

Poja aitas küünlaid puhuda.

Avatud taludepäeval käisime Kase Talu koduloomi vaatmas (Elva vallas). Pojale meeldisid väga kanad-kuked (tuttavad ju) ja kitsed olid ka hitt. Teisi loomi uudistas veidi vähem. Käisime ka väikeses aias, kus oli võimalik osadele pai teha, aga seal ta pelgas. Ja üks mängumaja, kus oli ka mänguköök, oli tema jaoks tõeline hitt. Kodus oli ilm selline vihame, udune, aga sina jõudes oli ilus päike ja hakkas kohe palav. 

Stiilinäide kuidas poes autoga sõita.

Lugesin "Kuu teine pool". 

Viimasel ajal Draakoni lemmikkoht õues.

Pisike on ka meil olemas, aga millegi tõttu pole pidlile jäänud.

Vahel käib ikka hommikuti kiusamas. Ja see pole mu lemmik.

Draakon põõnab toas.

31.07.24

Täna juhtus olema tööpäev. Jah, ei planeerinud juulis üldse tööd teha, aga kui juuli viimaseks päevaks pakuti, siis võtsin vastu. Poja ärkas hommikul pool 7, kaheksa paiku olime Tartus. Enne poolt 9 olin esimese patsiendi juurde. Lõpetasin enne poolt 12. Poja veetis aega vanaemaga. Koduteel jäi magama ja nüüd magab edasi. Minul oli plaan hoopis kirjatöö räa teha, aga kuidagi ei saanud vedama.. tabelid tegin ära. Muus osas see asendamine on väga okei ja meeldib mulle. Ise hakkan patsiente võtma kas augusti lõpus või septembri alguses, asendusi tuleb ka veel sügis-talvel. 

Jooksusammul.

Üks päev tegin pirakaid pontsikuid ka.

Retseptis oli sooda. 

Pihlakad.

Elvas on üks seentest mänguplats. 

Pojale meeldis liugu lasta, sest maandus poriloiku.

Käisime perepildistamisel ka.

Minu meelest on tore aastas vähemalt korra käia. Rohkem pole kaasa vist nõus tulema. 

Lihtsalt et saaks mõned päris perepildid.

Ja et saaks ka endast pojaga mõne pildi, mis pole selfi. 

Sama fotograaf, kes möödunud aastal ja kes kaks aastat tagasi

meil kodus käis, kui pole oli päris pisi.

Käisime Tiksoja RMK juures. Tundub, et ma olin sealesimest korda,

sest ma tahtsin Abikaasa Maaülikooli lähedale (Jänese matkaraja juurde?) suunata. 

Aga kuna sõidu ajal hakkas selline padukas (mida esialgu sel ajal üldse ei lubatud,

sest me ikka kogu aeg jälgisime ilma ja mõtlesime,

kas saab pildistada või ei saa),siis ajahädas me ei olnud.

Ja parklas tegime veel autochilli, et vihm peaaegu üle jääks.

Raamatud juuni 2024

Möödunud kuul ei olnud eriti lugemislainel. Miskit ramatukogust sain ja lugesin ka (mitmed raamatud läksid lugemata tagasi), aga teiste olemiste ja tegemiste poolest oli selline raske kuu ja lugemine ei olnud prioriteet. Õhtuti tuli uni tihti enne, kui üdse ramatut jõudsin avada. Kui poja lõunaund magas, siis tuli tööd teha..

Ma tean, et kui ma ütle, et polnud prioriteetide hulgas ja siis et lugesin neli raamatut (ikkagi iga nädala kohta üks agu eesmärk), siis võib see kummaline tunduda.. et ometi ju lugesin. Jaaa.. Aga mitte päris nii nagu oleksin soovinud. Rahulikult lebotades, nautides. Lugemine on minu jaoks väga minu tassi täitev ja maandav, rahustav. Aga ma tahan seda teha vaikuses, omaette. Ma ei ole see inimene, kes võtab raamatu kõikjale kaasa ja siis vahepeal loen lehekülje..

Juuni 2024 loetud raamatud:

•  "Kord olid hundid" Charlotte McConaghy; 320lk; 11.06.2024 ⭐⭐⭐⭐
• "Õnneliku abielu saladused" Maisey Yates; 328lk; 17.06.2024 ⭐⭐⭐⭐
• "Avatud uksed" Sofie Sarenbrant; 336lk; 21.06.2024 ⭐⭐⭐⭐
• "Lugemislaager" Ketlin Priilinn; 214lk; 27.06.2024 ⭐⭐⭐

"Kord olid hundid" jäi lihtsalt raamatukogus silma ja haarasin selle kaasa. Täitsa põnev lugemine oli. Kuidas huntide arvukust püüti tõsta (pigem tagasi tuua) piirkonnas, kus neid enam polnudki, rääkis nii huntidest kui inimesuhetest, kaotusvalust, seka psüühilised probleemid..

"Õnneliku abielu saladused" jäi niisamatu raamatukogus silma ja raamat meeldis. Rääkis kahest õest, kellel mõlemal oli pealtnäha õnnelik abielu. Ühe abikaasa suri haiguse tagajärjel ja puudutas seda, kas ja illal kui üldse on ta valmis uuesti kedagi oma ellu laskma.. Teine õde oli pastori abikaasa ja kui kõik arvasid, et ju nad on siis õnnelikud, siis tegelikult olid nende vaated abielule väga erinevad ja ühel hetkel sai see läbi ja naine on terve linna silmis põlatud... Tegelikult ei olnud kõik nii must ja valge. Sekka veel nende ema lugu. Ja ühe õe tütre lugu. 

"Avatud uksed" on krimipõnevik. Minu meelest ma seda autorit polnud varem lugenud, aga täitsa võiks. 

"Lugemislaager" soovitas õde.