Uueks aastaks.

Sarjad.

Sel hooajal on meie plaanis järgmised:

The Mentalist - 6. hooaeg; üks minu lemmikuid
Supernatural - 9. hooaeg
Arrow - 2. hooaeg alles; üks lemmikuid
The Vampire Diaries - 5. hooaeg; vahepeal oli suht jaburaks läinud, aga mis seal ikka, vaatame ikka edasi
Grimm - 3. hooaeg
Beauty and the Beast - 2. hooaeg; alguses Härra üldse ei tahtnud seda vaatama hakata, aga nüüd on üks meie lemmikuid.
Revolution - 2. hooaeg.
Bones - meil käib tv3-s 8 hooaeg, muidu 9.

Allalaetud ja ootel:
The Blacklist
Misfits - 4 hooaega vaadatud, ootab viies
Almost Human

Juba pausil ja ootame uut hooaega:
Sons of Anarchy - 6. hooaeg sai läbi
Falling Skies - ootame 4. hooaega
Under the Dome - ootame 2. hooaega
Defiance - ootame 2. hooaega

Mina vaatan veel:
Switched at Birth - algselt pidi ainult 1 hooaeg olema, mina ootan 3.
Waterloo Road School - ETV-s hakkasin kunagi vaatama
Pilvede All
Kartulid ja Apelsinid
Kodus ja Võõrsil - viimasel ajal olen nadi vaataja olnud, unustan ära, et see jookseb kanal 11 pealt.

Härra vaatab veel:
Game of Thrones - mina loobusin 2. hooaja lõpus vist. Härra ootab 4. hooaega
Vikings - ootab 2. hooaega
The Walking Dead - ootab 5. hooaega
The Originals - 1. hooaeg. Huvitav miks ta seda üksi vaatab?!
Sleepy Hollow - ootab 2. hooaega
Agents of S.H.I.E.L.D - 1. hooaeg

Kusjuures seda, et Härra kolme viimast vaatab, sain ma alles eile teada, kui tema põlvel istusin ja lasin tal need nimekirjad üle vaadata. Vaat, mis teeb kui mina tööl olen ja tal koolitöid pole ;)

 

Minevikus:
Heroes - 4. hooaega, siis kändseldati ära.
Robin Hood - 3 hooaega
Lost - 6 hooaega, läks jaburaks ära...
Legend of Seeker - ainult 2 hooaega oli?!
Stargate Atlantis - 5 hooaega; tunduvalt ägedam, kui lihtsalt Stargate
Privileged - 1 hooaeg ja lihtsalt kändseldati ära.
The Event - 1 hooaeg ja lihtsalt kändseldati ära.
Knight Rider - oli ka ainult 1 hooaeg?!
90210 - 5 hooaega; lõpuni vaatasime, sest hakkasime kunagi vaatama.

Pooleli jäid:
Las Vegas
Buffy the Vampire Slayer
Gossp Girl

Üritasime vaadata:
Dexter
True Blood

Lihasvalu.

Sel trenni hooajal saadab mind päris tihti lihasvalu. Nüüd võiks targutada ja öelda, et miks ei tee siis korralikult sooja või ei venita, aga vot teen sooja ja venitan ka veel, aga pääsu pole olnud. Sepembrist alates käin tööl 2x nädalas ringtreeningus, mis üldjuhul on meil siis jõusaalis ja suhteliselt lihatsrenn (vahel harva teeme jooksutrenni), see et alguses hakkasid lihased tunda andma, oli täiesti arusaadav. Aga kuna vahel jäi mul ikka sellest trennist nädalane vahe (praktiliselt kõik koolitused olid mul neljapäeviti) ning kuigi ma käisin spordiklubis ka trenni tegemas, siis järgmisel korral ma lihasvalust ei pääsenud. No ma ei ole eriline trennist viilija ka, mida ma ronin sinna, kui ma viilima hakkan?! Ja oligi alati nii, et kui jäi mingi väike vahe, siis teadsin, mis järgmistel päevadel on. Ja kui nüüd jaanuaris lähen, siis on jäänud mul 3 nädalane vahe ... ai-ai-ai. Arenas käin ma üldjuhul sõudespinningus - mõnus üldkehaline treening + hea treener + hea muusika. Vahepeal käisin ka nn naistekates (body, fit and burn, fatburn), aga treenerid ei saanud väga sümpaatseks ning nende muusikavalik mulle samuti ei meeldinud. Niisiis harrastan viimasel ajal jõusaali - 30min jooksu; jõuharjutused jalgadele, kõhule, seljale; kui aega jääb siis hantlitega mäest üles kõnd ka; + plank ja venitused. Ja kui reedeti olen Tartus ja aega on, siis meeldib mulle BodyIntense - treeneriga ma veel päris harjunud ei ole, kuid tümpsumuusika mind seal ei sega, pole aega väga muusikale mõelda, aga see on selline väga intensiivne treening... väga. Ja kuna ma seal reedel käisin (ja viimasest korrast oli väga palju aega möödas), siis on mul juba teist päeva liikumisraskused. Jalgadel säärelihased on lihtsalt niii valusad, et maal tulin trepist alla ka istudes :D Määrisin end küll ööseks hobupalsamiga kokku, aga no jah. teised lihased annavad ka tunda, aga jalad said kõige rohkem tööd ja eks ta nii ole. Uuel reedel taas minna ei saa (töö), aga ehk jaanuaris jõuab ikka. Trenn on tore, mulle meeldib selline intensiivne, aga järgmine kord peaks treeneriga enne rääkima. Ma saan ja jõuan teha kätekõverdusi, aga ma ei tohi neid teha, aga kuidas ma ei tee siis neid, kuid treener juba pahaselt vaatab, et nomisasja, kas enam ei jõuagi?! Siis ikka kipun tegema, kuigi tean, et ei tohi..

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuulega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärakad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid täiesti kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal,
see polnud mu surm.

Tore nädal.

Selline tore aeg on tulemas,

et homme sõidan maale Härra isa sünnipäevale;

pühapäeval tuleme nii linna, et ma läheks kella 18ks tööle;

esmaspäeva hommikul tõttan ühelt töölt teisele tööle ja õhtul püüan juuksuritoolis mitte magama jääda;

teisipäeval olen taas tööl ja võtan rõõmuga külalised vastu ja saadame ära aasta 2013;

kolmapäeva hommikul me loodetavasti veidi puhkama, aga siis lähen ma kella 18ks tööle;

et 2.01 sealt teisele tööle tõtata ja õhtul tahaks trenni minna;

ning käin päevasel tööl ka 03.10, kuid jõuan vaevalt viieks koju, kui juba tõttan kuueks haiglasse;

ja jõuan koju laupäeval pool 7 õhtul.

Dokumendid

Möödunud nädala esmaspäeval (09.12) käisin uue ID kaardi ja passi taotlust tegemas. Pass oli valmis kolmapäevaks (11.12) ja id-kaart esmaspäevaks (16.12). Käisin täna järgi. Ja pildil pole vigagi :)

Aga alles mul jäid eelmised pinkoodid meelde ... uh

Juustest.

Kui suvi mu juukseid pleegitas, siis lisasin tooni kergvärviga. Kõik olu loomulik ja ei saanud arugi, et mul oleks enda värvile midagi lisatud (kes ei teadnud). Ja oktoobris lõpus tahtsin uuesti tooni lisada, aga millegi tõttu ostsin ka ühe punaka tooniga värvi - plaan oli loomulik pruun peale ja see punakas allapoole. Juhtus aga selline õnnetus, et värvid läksid veidi segamini, no mis seal ikka, mõtlesime, kui hull see ikka olla saab?! Ma olin täiesti punapea! Jah, mitte leevikpunane, aga no punane, mis punane. Lohutasin end sellega, et see on kergvärv. Häära ga itsitas ja ütles, et seda tooni ja läiget ma enam ise välja eism aa, kui üldse saab. Ma muidugi ei uskunud teda, pigem ei tahtnud uskuda. Üritasin asja lootusetult parandada, aga siis pidin oma leppima. Veidi heledamaks läks, aga 28 pesu seda värvi maha ei võtnud. Umbes kuu pärast seda, kui olin ka ü'älepäeva juukseid pestnud, oli värv ikka veel punane ja härra ikka veel itsitas, et tal oli õigus ja ütles, et ma ise ei rüitaks seda ülevärvida. Mina ikka tahtsin arvata, et see pole ju võimalik ja võtsin ilusa pruuni ja üritasin. Jah, sain ehk punase veidi pruunikaks, aga siiski punaks, palju oleneb valgusest. Oi aga teistele küll meeldib, kes ei tunne kohe ära, kes vaatab, et opi misasjast sa seda värvi oled; oi kui ilus, sulle nii sobib ja mina ei oska muud öelda, kui aitäh ja jah, nii nad räägivad. Isegi mu armsale memmele meeldis. Ma ise olen vist ainuke, kes nii rahul ei ole, aga olen vast juba leppinud. Kui nüüd juuksuris käisin, siis küsisin tema käest ka - mis tamuud öelda oskas, kui et kuna mul kahjustamata ja nii terved juukseid olid, siis see punane jäigi mulle sisse nagu oleks püsivärv olnud. Ja ma ei ksutanud mingit odavat kergvärvi, ikka suht maksis ka. Varianti ülevärvida ta ka ei soovitanud - rikuks oma juuksed ära ja ei teaks ka, mis värv sealt välja tuleb. Aga tegi kuumakääri ära, punus ka patsi, mis olu mul reedest neljaäevani ja ma olin väga rahul.

Pildilt ei ole väga punane ... vo kastani moodi veidi? Aga mind nennast vist häirib kontrast näonaha ja juuste vahel - üks hele, teine tume.

Aga mulle väga meeldivad mu juuksed ;) On need siis tumedad kartulikoored või punased kartulid.

Puhkusest

Läksin Härrat üles ajama, et hakata koos hommikusööki tegema. Aga tema tahab magada. Kell on 10 pärast 10 ja tema tahab magada?! Jah, seda juhtub küll ainult siis, kui ma tööl ei pea kella 8st olema :D

Puhkusest nõnda, et lõpetasin just 24h valve haiglas ja mõtlesin terve see aeg, et miks ma küll nõnda oma puhkust sisustasin, kas ma targem ei oleks võinud olla?! Töö vastu pole mul midagi, aga päev oli siiski hullumeelne, nii palju sagimist ja uued residendid, kes ei tea ravilehtedest veel midagi. Esmaspäeval oli tööl (tegin ühte päeva järgi). Nüüd käisin hambaarstil, taahan veel trenni ja Lõunakeskusesse ja magada veidi, Härrale lubasin Lasanjet teha ja õhtul lähme Teatrisse. Homme olen ma JÄLLE tööl (mul on endiselt puhkus), aga õnneks vaid kella 18ni ja õhtul õhtustan sõbrannaga. Reede on see ÜKS puhkuse päev, kui ma saan hommikul magada, lähen taaskord trenni ja ajan asju ja veedan Härraga aega ja nädalavahetusel sõidame Võrumaale ja pühapäeval on taaskord aeg sõbrannasid näha... ja siis on jõulud.

Vikatimees..

.. on haiglas külas.

Ühel ilusal õhtupoolikul pidime minema Härraga välja akustilist muusikat kuulama. Piletid olid juba ammu seina peal (loe: pildiraami taga seina küljes) ning mainisin seda korduvalt, sest tean, et ta vahel kipub asju unustama.  Tol päeval oli tööl hirmus kiire, eriti seetõttu, et pärastlõunal pidin minema koolitusele nii et kõik oli vaja 4 hommikutunni jooksul ära teha. Logisin ka korra sisse plus.im aadressile (kasutan seal skype'i), aga mahti rääkida ei olnud peale selle, et tuletasin Härrale meelde, et ta kala ära puhastaks. Ütleisn ka, et kiire on ning õhtul saame koos olla. Käisin siis koolitusel ja jõudsin varem koju kui tavaliselt, Härra aga soovitas mul poodi minna, kui ma ikka veel peaksin tahtma süüa lõhesuppi. (siit õpetus, et mingit supikogu pole küll mõtet poets osta, kui supi sisse ka liha soovid). Mina palusin temal kaasa tulla, koos saab ikka kiiremini, kellaaeg oli niikuinii selline, et kõik lähedal olevate poodide parklad on umbes ja järjekorrad pikad. Härra ei saanud aga aru, miks ma kiirustada tahan. Meil on ju terve õhtu aega. Kodus olla. Koos olla. Suppi keeta.

Jahm, kui me päeval skypes paar sõna vahetasime, siis oli tema rõõmus, et saame õhtul koos kodus olla, sarju vaadata, v-o vahuveini juua ... ja kui ma siis talle meelde tuletasin, et me pidime hoopis Õlletaresse minema ja siis olemegi ju õhtul koos, siis sattus ta segadusse.

Oh ta on nii armas mul :)

Parooliga: Kas te olete õed?

Show encrypted text

Autoomaniku rõõmud.

Küll on hea autoga tööle sõita! Võtab umbes 10 minutit aega, koju läheb küll kuskil 15 minutit, aga siis on liiklust ka rohkem.

Aga vot kui see lumi maha tuli (õnneks enam ei ole), siis pole enam nii palju rõõmu. Juba tükk aega tagasi üks töökaaslane ütles, et ta tahaks näha, kuidas ma autot lumest puhastama hakkama, sest ma ju selline külmavares. Ja vot olengi ja pole üldse rõõm, kui lähed välja ja auto on lumega kaetud, lisaks veel külm ja jääs. Ja siis ei saa veel uksi ka lahti! (loodan, et selle saba nüüd nv korda, sest sula on). Kõik see võtab ju aega ja et sellisel päeval samal ajal tööle jõuda peaks toast mingi 10 minutit varem välja tulema ja see 10 minutit tuleb siis ju unearvelt.

Ja parkimiskoha otsimine ja leidmine, eriti kesklinnas kohe pärast tööpäeva. Milline rõõm (kui sa selle leiad!).

Ja kui nüüd tuleb veel lund ja seda tuleb palja, siis peab maja juures ka hakkama parkimiskohta otsima. Ja v-o mõni hommik on lumesahk su kinni lükanud, siis pead end veel välja kaevama! Aga oh milline rõõm on enne tööpäeva füüsilist tööd teha!

Ja milline rõõn on keset miinuskraade avastada, et klaasipuhastusvedelik on ikka veel suvine -.- rohkem sõnu ei vaja vist.

 

Kütusehinna rõõmudest ei hakka ma parem üldse pajatama. Tõeline rõõm, kui seda ostma ei peaks.

Aga veidi totut ka:

Umbes kuu tagasi sõitsin kodu poole, üks töökaaslane veel autos. Ilm on vihmane ja märg. Auto kiskus seest uduseks, aga see hakkas korda minema. Hakkan ARKi juures vasakpööret tegema, aga ise pahandan, et mitte midagi ei näe, mis jama see on ja vastik ilm. Seejärel avastasin ma kojamehed... -.-

Saime kirja, et lennuaeg on muutunud. Vaatasin ja vaatasin seda kirja, võrdlesin aegu eelmiste aegadega. No ei märganud erinevust!

Välislähetus 02.-05.12 Oslo, Norra

Põhjus <-

Algas see juba päris tükk aega tagasi. Täpsemalt ei mäleta millal ja see pole isegi oluline. Projekti raames oli planeeritud ka õppereis Norra, aga alguses ei olnud üldse kindel, et sinna saavad minna inimesed, kes reaalselt sellega tegelevad, sest meil on ju ministeeriumi inimesed (kes ise tahaksid vägaväga minna, kuigi nad asjast midagi ei jaga). Aga kui asjad lahenesid, siis meie juhataja (meil on temaga väga vedanud) oli kindel, et saadab just minu kabinetikaaslase ja minu, sest meie oleme need, kes C hepatiidiga tööl tegelevad. Teistest tulid pigeb bossid ... see on natukene kurb, ma leian, et õppima peaksid need, kes asjaga tegelema hakkavad, kellel sellest abi oleks. Aga noh.. mis teha.

Lennuk läks esmaspäeva hommikul poole 7 paiku ehk pidin öö Tallinnas veetma ja lootma, et torm meie lendu ära ei jäta. Lennujaama jõudsin veerand 6 aeg, kuigi esialgu oli plaan jõuda pool 6, siis olid mõned vinguvad näod, kes ei suutnud uskuda, et me Üga kella viieks sinna jõuda ei taha. Ei tahtnud tõesti - check in oli tehtud ja läksime ainult käsipagasiga. Je lendasime Kopenhaagenisse ja istusime seal ümber Oslo lennule. Oi see lennujaam oli seal suur ja seal oleks olnud isegi tahtmist ringi vaadata, aga paraku polnud meil selleks aega. SAS pakkus meile lennu ajal ka kohvi, kahjuks Estonian Airilt pole enam midagi loota. Oslos õnnetus täpselt ühest odavamast ja aeglsemast (oli vist 4-5 minutit aeglasme kui kiirrong :D) maha jääda nii et pidime uut rongi ootama jääma. Rongipilet maksis 90 NOKi (ehk veidi üle 11 euro). Hotell asus meil täitsa kesklinnas ehkki meid juhatatati sinna veidi pikemat teed pidi. Kuigi kell oli alles pool 12, saime tubadesse. Üksikud väikesed toad, puhas voodipesu ja rätikud, tuba korra,s puhas, vannituba samuti. Muud polnudki vaja.

Esimene päev koosnes siis saabumisest ja Norra vanglast, kuhu me kella 12ks jõudsimegi. Paraku oli ukse peal A, mitte B, niisiis asusime teele, et leida uks B ehk lõppes see sellega, et tegime vangla müüridele väljaspool tiiru peale. Ma arvan, et see oli pikem ring, kui on Tartus. Jõudsime tagasi samasse kohta, kust alustasime ja selgus, et see oli siiski õige koht. Saime vähemalt veiid jalutada ja vaatasime ilusaid maju. Meiega liitus üks särav naine. Pärast turvakontrolli ja kottidel, mantite ära paigutamist tutvusime ka nende med.osakonna juhi ning ühe infektsionistiga väljaspoolt. Mis ma selest ikka rääkida oskan ... vangla nagu vangla ikka, aga Norra vangla ehk tunduvalt teistmoodi Eesti vanglast (vähemalt Tartust), aga milline on Eesti vangla? ma arvan, et kodukord jms on vangla.ee lehel üleval. Noprras on vormikandjate (kes kõik ülödse vormi ei kanna) ja kinnipeetavate suhe hoopis teine - usaldusväärsem, sõbralikum. Inimesed töötavad seal rõõmuga. Sinna on tohutult suur konkurss ja kui sa seal töötad, siis on see ka amet, mida austatakse. Eks ka seal olid raskemad ja kergemad üksused, olenevalt ka põhjusest, miks nad seal on. Aga no veiid kummaline vaadata, kuidas vormikandjad kinnipeetavatega koos süüa teevad näiteks. Direktor oli väga sõbralik ja muhe. Eestis ma ei näe, et direktor ja kinnipeetav tervituseks kätt suruvad... No ja veel ja veel. Teistmoodi. Aga tegemist on ka Norraga. Ma ei usu, et Eesti seal 10 aasta pärast on. Hetkel liigume minu meelest hoopis teises suunas.

Aga meid ikka huvitas vangla tervishoid. Öösel meedikut pole. Personali üldse vähe. Labor olematu. Ravimid samad, lisaks palju vitamiine. Rohkem psühhiaatrilised probleemid. Ja spetsialistide juures käiakse haiglas. Vangla tervishoid ei allu justiitsile vaid allub tervishoiule ehk on vanglast iseseisev ja ei puutu kokku karistusega. Jah, kõige rskemas osakonnas oli ka rahunemistuba ja fikseerimisvoodi, aga neid polnud aastaid kasutatud ja kui kasutatakse, siis see ei puutu samuti meedikusse. Ka kinnipeetavad on kindlustatud ja nende ravi maksab riik (Eestis nad kindlustatud pole ja ravi maksab med.osakond) ning muudkui rõhutati, kuidas inimesed peavad olema võrdsed ja nende võimalused saada med.abi peavad olema võrdsed.

Kui Vanglast välja saime, oli väljas juba pime, taksot enam võtta ei soovinud (hirmkallis ja tiirutas linnas rohkem kui oleks pidanud) ning kesklinn oli ju seal samas! Tegelikult oligi, aga meil läks ikka vähemalt 45 minutit aega. Kusjuures, vanasti oli see vangla linnast eemal, nüüd aga tõesti peaaegu et kesklinnas. Linna jõudes käisime Üga miniRimis, ostsime juua ja puuvilja ning läksime hotelli. Pikast päevast olime väsinud, nosisime veidi, jõime all teed-kohvi, käisime seal arvutites Internetis. Mina surfasin telefoniga toas edasi, sest kuigi nutitelefoni mul pole, siis põhiasjad saan kenasti tehtud wifileviga. Ü läks magama vist pool 8 juba, mina tunnike hiljem. Ja oi kui hea oli hommikul olla, puhanud ja värske.

Teisipäeval käisime ministeeriumis ehk jalutasime veidi kesklinna kandis. Siis saime juba aru, et kui öeldakse 5 minutit, siis tegelikult on see ilmselt 10-15 minutit ja meil oli õigus. Aga vaatasime ilusaid maju ja huvitavaid inimesi. Ministeerium oli suur, majas töötas u 800 inimest. Meile räägiti tervishoiust ja nende probleemidest, statistika pärines aastast 2004 (! haiguste kohta vanglas). Seadustets räägiti ka, ikka seda, kuidas tervishoid kõgiile võrdne on, kõik on kindlustatud. Ja tbc-d tuleb palju rumeeniast ja na dkõik ütlevad, et on tbc +, sest siis ei saa neid riigist välja saata enne nende terveks ravimist. Ka ministeeriumis pakuti lõunat - taaskord oli külm laud. Küll nad söövad palju leiba-saia. Ja siis, kui me seal istusime, küsis üks ministeeriumi naine, millises hotellis me ööbimine. Ütlesime nime ja siis ta seal arutles, kuidas see pole meeldiv ja tema küll sinna hotelli ei läheks. Ei jätnud väga head muljet. Mina küll ei hakka arvustama väliskülaliste hotelli valikut. Mis hotellil viga? Polnud jah 5* kõik hinnas, aga toad olid puhtad, voodipesu ja vannituba ka; hommikusöök rikkalik; tasuta sai kohvi-teed-mandariini-piparkooki; sai käia sportimas ja asus täiesti kesklinnas. Jah, öösel, õhtul liikusid kesklinnas narkomaanid ja prostituudid, aga nii oli see terves kesklinnas.

Pärast lõunat oli töö aeg läbi ja hakkasime lulli lööma. Oli selgunud, et kolmapäev on puhta vaba ja vaba aega on tunduvalt rohkem, kui olime planeeritud ja arvestanud. Ehk ei olnud mul käsipagasis kaasas trenniasju ega isegi mitte raamatut! Liikumisega Üga veidi poodides, mina ostsin ühe inglisekeelse raamatu, vaatasime suveniire, aga ega suurt midagi teha polnudki. Vaatasime ka suurema ostukeskuse üle, küll oli palju rahvast; alkoholipoest ostsime ühe kalli Fresita ja läksime hotelli ära. Puhkasime ning hiljem jutustasime minevikust ja oluvikust ning Fresita maitses hästi. Magama saime küll hiljem, kui möödunud päeval, aga järgmine hommik oli vaba.

Ü tavatses hommikuti netis käia ja uudiseid lugeda ning kirju kirjutada. Minul päris nii vara uni ära ei läinud. Kolmapäeval liikusime sussahüppemäele. Algselt me muidugi sõitsime metrooga lõpp-peatusesse, sest nii oli meile kõigile meelde jäänud. Leidsime end kõrgelt, kuid ümber oli võsa. Kappasime veiid mäest alla, ilus oli küll, aga saime aru, et pole päris õige koha peal ning pidime uuetsi mäkke ronima. Sõitsime oa teest tagasi ja vallutasime õige suusahüppemäe. Hommik oli ilus, selge, päike säras, kuid päike oli padalal ja kõik auras, nii et linna poole ilusaid pilte teha ei saanudki. Aga ilus oli ja ise nägime.

Edais sõitsime I tsooni poole ja läksime skulptuuridega parki otsima. Alguses oli kaart valepidi käes, aga õnneks üks armas vanem proua näitas meile õige suuna kätte ja esimest korda oli 10 minutil ka tõsi taga. Park oli suur, avar, ideaalne sportimiseks ja partide vaatamiseks. Rohelisemal ja soojemal ajal oleks sela väga äge. Meie vaataisme veidi skulptuure, tegime pilte ja siis hakkas külm. Vahelduseks otsustasime trammiga sõita ja Ül tuli tuju Mäkki minna ehk sinna me suundumisega. Sattusin kummalise teenindaja otsa, toit maitses nagu toit seal ikka, ei midagi erilist, aga kõht polnud enam nõnda tühi. Suundusime metrooga tagasi kesklinna, saatsin teised hotelli poole ja läksin ise otsima seda suurt toidupoodi, mille kohta olin hommikul hotellist küsinud. Vahepeal ostsin ka trennipüksid. Vaatasin ka teisi poode, aga ei miskit. Umbes 400-500 meetri raadiuses oli 5-6, pigem 6 H&M poodi! Näiteks kõrvalmajades!

Hotelli jõudes puhkaisn ja otsustasin ikka sportima minna, jalanõude oleks mugavam olnud, aga polnud ka sokkis viga. Khaju, et mul kohe trennipükse polnud. Olin seal kohe 1,5h, aga hommikul uuesti ei läinud, uni oli magusam.

Neljapäeval käisime veel korra linna peal. Leidsin oma Härrale soojad nahkkindad ja lootsin, et suurus ka sobib, võtsin kõige suurema. Ostsime trolle. Ja vaatasime niisama ringi. A.. üks õhtu käisime ka seal suure valge maja peal balletti ja ooperimaja. Kell 12 tegime koosoleku ja pärast seda hakkasime meie juba lennujaama poole liikuma, sets väljas vilises tuul ja lähenesid vihmapilved.

Ja siis ma juba koduteest kirjutasin ...

Veepudel (0,5l) u 3 eurot.

Fresita u 13 eurot.

Õlu, siider 3-4-5 eurot.

Sai-leib kallis.

I tsooni 24h pilet u 11 eurot. ühe korra pilet u 33 nokki ehk u 4 eurot.

Lennujaamas pokaal veini 92 nokki ehk üle 11 euro.

Ja nii saiakeste maal, saiakese dsiin ja saiakesed sela ja üks saiake ikka mitu eurot!

Aga muidu oli tore ;) Ainult kodutee väsitas ära.

Lühidalt kojusõidust.

Pildid ja muu kraam tuleb hiljem (nii palju, kui seda on) parooliteadjatele. Aga ma lihtsalt tahtsin kirjutada, et kui esimesed 3,5 päeva sai suhteliselt puhata, siis neljapäeval - kui hakkasime koju tulema, hakkas trall pihta.

Kõige pealt me arvasime, et eks Oslo lennujaam on nagu Kopenhaageni oma ehk SUUR. Ainult selle pärast, et seal aega parajaks teha. Hotellitoast pidime ju 12ks lahkuma, pidasime väikese koosoleku, kuid ilm oli kehv tormine ja ei tahtnud enam linnas olla. Niisiis startisime kella 2 aeg lennujaama poole ja lennuk pidi väljuma 19.45.

Printisime pardapääsemed, tulime turvakontrollist läbi ja otsustasime istekoha leida. Enne seda sattusime taxfree poes ühe väga ebaviisaka teenindaja peale, kes sõna otseses mõttes küsis ja vaatas, mis me seal teeme. Me vaatasime ringi. Hinnad ei olnud odavad. Aga ostsin veidi kommi. Alkoholihindasid arvutasin ümber ja leidsin, et pole mõtet. Lõhnadega oli veel hullem - kallimad hoopis. Niisiis istusime ja ootasime, et kõüh läheks tühjaks. Läks. Aga kui seal ei olnud poode, kus aega veeta, siis söögikohti ka polnud.

Kolleeg leidis, et ta sööks pitsat, mina ja töökaaslane Jõhvist leidsime, et vaataks ja otsiks veel veidi, aga aitasin pitsa ja joogi ja salati ära osta (ta ei räägi inglise keelt) ja leidsime istekoha. Avastasime, et salatit peab sööma sõrmedega, sest nuga-kahvlit-lusikat ei pakutud. Veidi traavisime ringi, aga läksime ka siis pitsa järjekorda. Üks pitsatükk maksis 48NOK + salat + võtsin Latte. Maksin üle 100NOKi.

Tegelikult ei pidanud ma üldse toidust või rahadest hetkel rääkima. Vaid kojusõidust.

Istusime ja istusime. Ja aeg.ajalt vaatasin tabloode pealt, kuid lende tühistati (Holland, Saksamaa), lükati edasi (Poola, London, siis juba Helsingi ja Stockholm ja tühistati Taani ...). Lõpuks saime küll värava teada, aga sinna läksime alles siis, kui oli boarding. Kuskil pool 8 vaadati pardakaardid üle ja saime bussile, mis pidi lennukile viima, ootasime bussis umbes 20 minutit (selleks ajaks oli kell juba 19.50).

Lennukisse saime. Öeldi, et läheb veel umbes 15-20 minutit jäätõrjega aega. Ei läinud. Läks kauem. Startisime kuskil 20.45, mis on ju isegi hea, kui mõelda, et paljud lennud jäeti ära ja lükati hoopis rohkem edasi. Ainult, et meie Tartu buss pidi minema 23.05.

Lennuk maandus 22.55 ja 23.03 olime lennujaama hoones. Ei hakanud kohe jooksma ka, sest see 2 minutit tundus väga ebareaalne (oleks võinud joosta!). Aga siis ikka läksin. Jõudsin välja ja nägin bussi, mis veel seisis, inimesed, kes bussis olid, nägid mind, lehvitasin, jooksin. Ja buss sõitis ära.

Ma tundsin, kuida smu närvirakud kaovad.

Miks inimesed ei ole ilusad ja head?

Jõudis kolleeg - vaatsime, et üks buss läheb veel, 00.30, aga pileteid enam ei saanud. Otsustasime taksoga bussijaama sõita. Küll mul on hea ja armas kabinetikaaslane. Tema läks vist teiena bussi ja küsis, kas pileteid saab, SAIME mõlemad pileti. Ja siis enam ei müüdudki, otsa said, väljamüüdud.

Bussijaamast eriti rahvast ei tulnud, aga buss sõitis läbi sadama, kuhu oli jõudnud hilisõhtune Helsingi laev ja seal oli hullumaja. Umbes sama hulk inimesi jäi bussist maha, kes bussile said. Said ainult need, kellel piletid olid. Lennujaamast ka paar tükki. Üks noormees sõitis taksoga bussikast lennujaama, et ehk jätab keegi tulemata ja ta saab ka bussile - ta ei saanud.

Aga siis juhtus see, et 2 inimest jäi seisma. Ehk aparaadid näitasid valesti - meie ei oleks pidanud pileteid saama. Aga bussis me olime ja ei teinud piuksugi. Aga tegemist ei olnud uue Sebe bussiga, kus oleks olnud ehk ruumi ja rohkem mugavust. Sõitsime väsinud Taisto bussiga, kuskil vuhises tuul, inimesed jutustasid nendel öötundidel ehk polnud vaikust ning kui silmad olid vahepea 10-15 minutit kinni, siis und ja unest ülesehmatust ei tulnudki ja see aeg venis ja venis ...

Aga 03.15 panin äratuse 06.45 ja ronisin voodisse. Ja siis ka ei tulnud und. Vähemalt pool tundi.

Lühidalt - ootaja aeg on pikk, pääsesime tornist, hea, et tagasi läbi Taani ei pidanud sõitma (siis oleksime sinna jäänudki), Tallinnast sai väga ruttu kopp ette ja ise ma tean, et kui näen, et keegi bussile jookseb, siis ma mainin seda (muidugi on võimalus, et ka see buss oli puupüsti täis ja vo poleks me pileteid saanud, aga siiski jääbki õhku küsimus..)

Parool: Norra pildipostitus.

Show encrypted text

Välislähetus - 3

Kuigi enne tulekut sain teada, et keldrikorrusel on jõusaal, siis polnud mu käsipagasiks olevas käekotis ruumi spordi jalanõudele. Täna aga leidsin trennipüksid (neid pole kunagi liiga palju) ning läksin sokkis trennitama. Olin seal 1,5h ja tore oli. Kui hommikul peaks uni varakult ära minema, siis lähen ka.
Töökaaslasel tuli Mäkist möödudes selle toidu isu. Ja meil 3 läks see nüüd mitmeks aastaks ära ehk lõuna möödus seal.
Hommikul küsisin, kust ma leiaksin mõne suurema toidupoe, sobis ka linnaäärne ala, aga soovitati linnas ühte SUURT poodi. See oli nagu minirimi (mis on ka siin olemas). Arusaam suurest toidupoest on erinev.

Välislähetus - 2

Töö asjad aetud, lendu varasemaks ei saa ehk homme lööme lulli.
Endiselt on väljas väikesed külmakraadid, poes on hinnad laes ja suuremat toidupoodi kesklinnas pole (nagu ikka). Pidime täna õhtul minema välja suppi sööma, aga jutustamine ja Fresita mekkimine tulid paremini välja. Kalasaba jälle peas. Poest ostsin puuduoleva 2. osa sarjale, kuigi 1. mul eestikeelne, siis 3. ingliskeelne nii et sobib. Eile ma sel ajal juba magasin.

Välislähetus.

Kell on tund vähem kui kodumaal, aga mina olen juba voodis, kuigi tuba on soe, tekk on peal, on mul külm. Aga minu päev algas ka juba 04:20 kodumaa aja järgi. Väljas on külmakraadid 0 lähedal, aga juba pikemat aega. Lennukist oli näha, et järvedel on jää. Meil pidi olema tihe graafik, aga asjalood muutusid. Lisaks poolikule neljapäevale on vaba ka kolmapäev ja kõik õhtud nagu praegu. Aga ei ole mul kaasas lugemist ega muud, võin vaid veidi rõõmus olla, et wifi on hea ja kuigi mul pold nutitelefoni, saab veidi netis ikka käia. Aga õnneks on mul väsimus ja Uni!

maal.

Üle öö saabus külm. Aga eile õhtul oli nõnda ilus tähistaevas, et oleks võinud seda tkk aega vaadata ja vaadata.

Praegugi tundub küllaltki tuulevaikne,aga kui kuskilt nurgatagant tulrb tuuleiil, siis on see jäine ja luid läbiv. Päike loojub, taevas on roosa-lilla. Kaminas ja pliidi all on elav tuli, koer jookseb ringi ja on maruõnnelik, kass peitis end koera eest katusealla ning nüüd keeldub sealt ära tulemast või kardab kõrgust.

Reede õhtune pildipostitus.

Pakkimisest.

     PS: pildid kadusid blogi ümberkolimisega

PS: täiesti õudne tööpäev oli, sest nii palju oli teha ja nii kiire oli kogu aeg ...

Pakkimine käekotti.

Juba homme on vaja kodust ära minna ja eemal olla peaaegu 7 ööpäeva. Eriti suurt kopsu kaasa võtta ei taha, pole ka vajadust, niisiis otsustasin minna oma käekotiga, kuhu peaks mahtuma kõik vajalik.

Katsetasin eile pakkimist ja tõesti kõik asjad (veidi riideid, pesu, hügieenitarbed, jm) mahtusid ära (täpsustuseks ütlen, et sinna vaja asju pühapäevast reede varahommikuni), aga vot kõige tähtsam ja olulisem enam ei mahtunud - Härra. Ja kui kotti oleks mahtunud, siis 8kg kaalupiirgand oleks vist lõhki läinud.

:/

TR - Metsik orihdee

http://www.youtube.com/watch?v=YeFAwbPXROQ&feature=em-uploademail

neile, kes eelmisest postist aru ei saanud :)

http://r2.err.ee/player_m?saade=255&paev=2013-11-27&kl=11
10:40

Öö oli töine ja olin koolitusel mingil hetkel nii väsinud, et jäin hetkeks tukkuma (ei usu, et see hetk väga kaua kestis). Silmad olid lihtsalt nii rasked, et vajusid kinni, ning loegu teema oli minu jaoks ammendatud. Kui ma siis ehmatusega end üles äratasin, pidin peaaegu toolilt alla kukkuma.

Päris piinlik oli. Järgmised 2,5h sellist tukku enam peale ei tulnud

Elekter.

Selgub, et olen veidi väsinud.

Käisin nädalavahetusel töökaaslase juures ja rääkisime elektrist (millest muust noortel inimestel ikka rääkida on?!). Kuigi me Härraga elame kahetoalises korteris ning elektrit kütmiseks ei kasuta, on meie elektriarved küllaltki suured. Ma ei tea miks. No eks külmkapp võtab kogu aeg, harvem pesumasin, pliit, mis ei ole enam uhiuus, aga hea (samas ahju väga palju ei kasuta), õhtuti teler, suhteliselt palju kasuatame lauaarvutit (! mis minu meelest võibki arvet suruemat teha, sest kuigi jupid on kõik uued, siis osa neist päris võimsad), õhtuti vahel läpakas ja eks lambid ka põlevad. Pidevalt  on standby peal elioni aparaat ja wifi ruuter.

Oleme juba pea pool aastat mõelnud, et peaks elektripakkujat vahetama. Hetkel on meil Eesti Energia - suve alguses muutsin paketi pool püsi, pool börsi. Tegelikult püüdsid suve lõpus Elektrumi poisid Härra kinni ja tegi enda meelest isegi lepingu. Mida aga ei tulnud oli uus lepingunumber arvel - tegu oli praktikandiga ja ilmselt jäi kuskile üks linnuke tegemata.

Umbes kuu atgasi uurisime veel teisi pakkujaid ka, aga midagi ära ei otsustanud.

Ja jõuangi selleni, et käisin töökaaslase juures ja rääkisime elektrist. Tema oli mõni kuu tagasi vahetanud EE Elektrumi vastu ja arve tõesti vähenes, kuigi kilovatte oli rohkem kasutanud.

Tundus siis mullegi hea mõte ja just veidi aega tagasi rääkisin sellest Härraga skypes (sest tegelikult olen ma hetkel haiglas tööl). Näitasin paketti ja mainisin kogemust ja küsisin, mis ta arvab, et äkki võtaks selle.

Tema küsib, et no kas ma ei võtnud siis seda.

Mina mõtlen, et misasja, millal? Mul alles tuli see meelde.

Tema ütleb, et ma mingi õhtu mässasin sellega arvutis ja temale tuli isegi meil.

Ja siis veidi kuskilt koitis ...

Olen totu.

Eks ole siis veebruaris näha, kas jaanuari arve on väiksem kui detsembri oma.

Parooliga: Tööst. Ehk kuidas ma sinna tööle läksin.

Show encrypted text

Novembrijooks

Jub kevadel, enne jooksuhooaja algust, registreerisin end Treenituse kolmele etapile

- Parkmetsajooks (7km); Suvejooks (10km); Novembrijooks (5km).

Aprilli keskapaigas oli lumi veel maas, rada oli libe, samas porine, väljas oli külm.

Augustis juhtus olema väga palav ja lämbe päev.

Ja täna oli hommikul udune ja sobune ning jooksu ajaks hakkas sadama .. ja sadas ja sadas. Ja ma olin lõpuks läbimärg. Vihm väga ei heidutanud, vähemalt rajal mitte, aga hiljem oli külm ja märg. Osaliselt olid mul vahetusriided kaasas - esialgu mõtlesin üldse jooksujopega joosta (ehk suht tuulekas), seljas oli veel särk ja jooksusärk (pikkade varrukatega), termo pluusi ma millegi tõttu ei võtnud, mõtlesin, et liiga soe selleks. Aga kuna väljas oli külm, siis jooksin oma sportlikujopega. Pärast sain ära vahetada alumise särgi, panins elga tuuleka ja kuivatasin bussis veel jopet ning tõmbasin selle ka peale. Õnneks oli mul müts kotis, peapael oli samuti läbimärg. Ja sokid olid kaasas! Aga külm hakkas ikka, sest pikavarakuga sooja pluusi kaasas polnud (mis mul arus oli?). Järgmine kord targem.

Rajal olid ka mõned töökaaslased (siit ja sealt) ning mõned trennikaaslased.

Kui ma hommikul ärkasin, olid mu jalad justkui pakud. Kõndimise ja soojendusega said lihased soojaks, aga nüüdseks tunduvald jalad veel raskemad pakud olevat. Eks vaatab kuidas homme on.

Ja aeg oli veidi üle 30 minuti - ideaalis oleks  võinud 30min olla (või alla selle), aga no ma pole juba 3 kuud jooksms käinud, nii et pole viga. Ma läksin sinna aega nautima mitte nii väga head aega püüdma, eks ma olengi rohkem sörkija kui jooksja.

Trenn

Tavaliselt käime töökaaslas(t)ega teisipäeviti ja neljapäeviti ringtreeningus (lõuna jal ehk 12.00-13.00), aga kuna treener on puhkusel, siis teeme teistega koos esmaspäeval, kolmapäeval, reedel. Kavad on ees ja muudkui teeme. Kui nädala alguses tänast plaani vaatasime, siis olid silmad suured o.O, aga ühe töökaaslasega otsustasime ikka minna. Mina ikka väga tahtsin, sest täna lähme Härraga välja ja siis Arenasse ma ei saakski.

Meie trenn.

20 otsa jooksu

50 kükki (ikka suhteliselt alla)

20 otsa jooksu

20 Burpeed (kliki, kui ei tea, mis see on)

20 otsa jooksu

100 istesse tõusu (küünarnukid puudutavad põlved ära)

20 otsa jooksu

50 jalavahetus hüpet

20 otsa jooksu

jalad on veidi makaronid, aga väga mõnus on.

Näljamängud: Lahvatab leek

Käisime eile Cinamonis. Minu viimane kinoskäik oli ... ammu? Absoluutselt ei mäleta millal või mida ma vaatamas käisin. Härra ikka käib vahel - mõne sõbraga mõnda actionit vaataas ja seda hullu vanaisa vaatas ka. Minu jaoks peab action film ikka tõesti hea olema, et ma seda kinno vaatama läheksin; komöödiaid ka väga ei vaja; õudukate aeg on samuti möödas ja romantiliste komöödiatele ei leia kaaslast (ehk sõbrannadega ajad ei klapi) ja eelistan neidki kodus vaadata ja näiteks veini juua. Aga Näljamängude piletid said juba 13 päeva varem ära ostetud, nii et enne meid oli ostetud 2-4 piletit ja kohtade valik oli hea.

Me oleme varemgi esilinastustel käinud, aga sellist rahvamassi pole ma varem näinud ei mäleta. Inimesi oli nii palju! Võimalik, et varem me kasjõudsime varem kohale või tunduvalt hiljem, aga sellistes järjekordades me küll ei seisnud (ja ometi oleme vaatamas käinud nii Potteri, Videviku, Avatari, Näljamängude  esilinastusi).

Kuna olime esimese 400 vaataja seas Tartus, siis saime kingituseks võtmehoidjad - mina poisi pildiga, Härra neiu pildiga, ainult, et se epilt on lihtsalt selline tugevam papp.

Film meeldis. Tore oli see, et ei venitatud seda osa, mis enen areenile jõudmist oli. Oli lühem, aga piisavalt hea, et raamatuga kokku minna. Mõni pisidetail oelks võinud olla märgitud küll - nt mängujuhi vihje kella kohta.

Ilus kleit oli :)

Jääme kolmandat osa ootama. Kolmas raamat meeldis mulle kõige vähem ehk on filmiga teised lood?

Kuigi ma rõõmustan saabuva nädalalõpu üle ja selle üle, et detsembris on hea graafik haiglas (kuigi ma 7st puhkusepäevast 3 veedan tööl (üks kord veel 24h), aga ise ma seda soovisin), siis algav nohu teeb pea nii paksuks ja vaikselt valutab juba, nina kinni, porgandihääl ja üldse kehv olla.

Aga see ei heiduta meid - õhtul on meil kino Näljamängude II osa, piletid ostsime juba üle nädala tagasi.

Ning homme on Smilers Vanemuises.

Usukumatu!
Sain nagu soovisin - jõulud tööst vabad ja aastavahetus ka!

Tehnika

Varsti juba nädal tagasi andis Härra telefon otsad - lihtsalt niisama! Viskas pildi eest ära ja kõik. Sai parandusse viidud ja eile vastati, et sellest enam asja ei saa, sest emaplaat on läbi. Pidi Nokia Lumiate tavaline viga olema. Mul oli küll nagu o.O misasja, on see siis normaalne, et kasutad aasta ja mõned kuud telefoni, siis läheb emaplaat läbi ja viid parandusse/garantiisse? Paraku ei olnud see mõne teenuspakkuja (veebi)poest ostetud ...

Õnneks leidsime mu vana mobiili ning kuigi Härra oli ise sim-kaardi nutiteleofnile sobivaks lõiganud, sai selle kenasti paika ja helistada saab.

---

Lisaks pahandab see pakkumiste pakkumine või oelks parem öelda mitte-pakkumine. Lähed küsima paremat pakkumist, ütled, et plaanid muidu ära minna, aga mingit pakkumist nagu ei saagi. Pakkumine tehakse alles siis, kui liigudki oma numbriga kuskile ja nad sellele jälile saavad. Eks mina hakkan suve poole vaatama, kuhu ma oma numbriga liigun ja kui vaja käingi ühest esindusest teise ... :)

Mõni aeg tagasi käisime sõbranandega ühel ilusal reede õhtul kohvikus istumas. Üldjuhul kohtumegi iga paari kuu tagant, aga üpris tihti näeme ka juhuslikult linnas/poes/trennis. Kusjuures samal päeval ütles mu kabinetikaaslane, et saab õhtul kokku ühe meie endise töökaaslasega ning pärastlõunal selgus, et nad planeerisid kohvikusse istuma minna. Mina naljatlesin, et võib-olla õhtul kohvikus näeme siis. Kui olime sõbrannadega soojad joogid ja salatid ära tellinud, läksin tualetti. Tagasi laua juurde minnes jäid mu teele kaks kohviku külastajat, kes olid vägagi tuttavadf - minu kabinetikaaslane ja meie endine töökaaslane! No nii väike see meie armas Tartu ongi. Õnneks vähemalt selgus, et meie lauad päris kõrvuti ei olnud, vaid mõned lauad oli ikka vahet, muidu oleks küll päris piinlik olnud, et varem ei märganud. Mina olin juba enda esimest ( ja viimast) kohvi lõpetamas, kui vaatasin vahepeal kohvikus ringi ja jäin pikemalt vaatama ühte tuttavat nägu. Vaatasin tükk aega, kuid lõpuks nentisin, et tegemist ei saa siiski olla selle vana tuttava-sõbraga, sest tema peaks hoopis teises linnas elama ja tal polnud nii tumedad juuksed ja ta üldse ikka nägi veidi teistsugune välja. Jutustasim ja muljetasime ning sõime edasi. Kui me lõpuks ajsu hakkasime pakkima, siis tõi teenindaja meile arved, esialgu tõi kaks arvet, selgus, et arvetel midagi untsus, nii et ta läks neid ümber tegema. Tagasi tulles tõi ta ikka ainlt kaks arvet - andis ühe sõbrannale A ja teise sõbrannale B. Mina küsin, aga mina?! Ning tema vastas, et mulle tehakse täna välja. Selgus, et aeg ikka muudab inimesi ja oligi minu vana tuttav-sõber seal samuti teenindaja. Ja siis vaatavad need sõbrannad mulle suurte silmadega otsa ja küsivad, kas ma tahaksin neile midagi rääkida, kes see noormees on jne ... Mina itsitasin veidi. Ja ei olnud mul midagi öelda.

Mõned peävad hiljem käisin vana tuttava-sõbraga kohvitamas.

Parooliga: 15.11.2013 pilte

Show encrypted text

15.11.2013

Läinud reedel toimus asutuse 11 sünnipäev. Möödunud aastal oli ilus ümmargune number ja siis oli küllaltki suur pidu Dorpatis. Sel aastal oli pidu Atlantises, ma ei oodanud küll sama suurt pidu, kui oli möödunud aastal, aga midagi sarnast veidi väiksemas seltskonnas. Meditsiinist väga palju meid ei läinud, 10 umbes.

Algas parimate töötajate valmisega + vormikandja, nii uute kui ka vanade seast. Meil medist oli 2 parima uue töötaja nominanti (sh mina) ning üks parima töötaja nominant. Meie punane vorm paraku vormikandjate alla ei lähe ja riigiametnikud me ka enam pole. Aga keegi meist parimaks ei saanud, küll aga saime kõik väikese meene ja käisime drektoriga kätlemas. Mul tekis küsimus, kas sel aastal vabu päevi ei antudki?! Aga vo kuuleb sellest uuel nädalal tööl.

Igal oskaonnas/üksusel oli ka väike esitlus miks on nende juures kõige parem töötada. Meie jäime selle juurde "tule vanglasse tööle", sest see oli esialgne pealkiri. Vahepeal oli nõnda palju naeru,et pisarad voolasid.

Muusika oli samuti olemas, lauldi ilusaid laule ja inimesed tantsisid.

Samal ajal oli kõrval, restorani osas, samuti üks sünnipäev. Meie pidu oli konverentsi saalides, aga minu meelest jäi veiid väikseks - muusika oli nõnda vali, et lauas ei saanud omavahel üldse rääkida.

Pärast tordi söömist läksime koju, sest klubilised meist ei saanud.

http://www.youtube.com/watch?v=4G2t_8dNwX0

rohkem sõnu polegi.



.. ja vihma sajabki..

Pea pool aastat oli peavaluvaba aega ja nüüd tahaks jälle peaga vastu seina joosta. : (


edit:// see on vist esimne kord kui ketoprofen mu peavalu ära võtab.

Sjuteist.

Oma esialgse aadressi kasutasin kunagi hiilgama ammu ära, kui siia kunagi ühe aadressi tegin - ei mäleta ma enam kasutajanime ega miskit ja blogi sai ka kustutatud, aga nimi sai kasutatud ja seda tagasi ei saanud.

Tegelikult ei ole wordpress minu esimene ja kõige parem valik, aga kui konto tegin, siis unustasin ära artikli, mida alles hiljuti lugesin, kus oli kirjas, et siit ei saa kontot kustutada. Ja kui konto juba oli, siis mõtlesin edasi...

Ja tahtsin seitseteist/sjutton.

Panin siis kaks kokku - sjuteist : )

@ work

Hästi ei mäleta, kas ma sellest rääkisin, aga veidi positiivseid noote töölt (ei,ei palka ei hakka keegi tõstma!).

Veidi rohkem kui nädal tagasi olin nädalavahetusel haiglas tööl ja toimetasin palavikutaja juures. Täpselt ei mäleta, mis ma tegin, aga see polegi oluline. Pärast protseduuri tõmbasin ühe kinda nii ära, et tõmbasin kinda pahupidi ja tupsud jms jäi kindasse ning teise tõmbasin samamoodi, et midagi välja ei pudeneks. selle liigutuse peale tulid nähtavale mu roosad küüned. Ilusad roosad küüned. Mitte liiga pikad (nii et haiglas töötada saab). Ja patsient kiitis ka mu küüsi. "Teil on nii ilusad küüned, värv on ka väga ilus. Teate mõnel on sellised labidad ja mõned on pikad nõia küüned, aga teil on väga ilusad." :)

Ja veidi negatiivset nooti ka.

Nädalavahetusel olen jälle tööl ja puutusin enda jaoks kokku uue patsiendiga. On patsiente, kes ütlevad ehk vahel tüdruk (võrdlevad mind endaga ja nad ise on tõesti vanemad ja ma olengi tüdruk), see ei solva ega pahanda mind. Pühapäeval aga ütles patsient plika, korduvalt. "See plika nii vihastas mind." jms. Vihastamiseks ei olnud väga põhjust - ma ei anna inimesele hommikul kell 9 unerohtu ja kõik. Jäin ise selle juures viisakaks. Küll aga tema kaebas minu peale hooldajale, arstile, ütles, et tahab üldse kaebuse kirjutada, et mina ei anna talle hommikul unerohtu. No voilaa. Eks ta ütles kõiksugu muid asju ka, õnneks ma ei mäleta enam. Minu jaoks muutus ta kõige ebameeldivamaks patsiendiks, kellaga ma kokku olen puutunud.

 

 

Teretulemast.

Pikka juttu ei ole. Hakkab tulema postitusi, mille lugemiseks on vajalik parool. Et ma teaksin, kellele parool saata, tuleks mulle oma soovist teada anda mingit kanalit pidi, nt email sjuteist ät gmail punkt com või minu eesnimi kokkukirjutatult ät gmail punkt com või või fb või kommentaar enda meiliga.

Aga kui sa oled Juku või Juuli Männi külast ja mul pole õrna aimugi, kes sa oled, siis on mul selle parooli avalikustamiseks ikka mõnda väga head põhjust vaja.

Muidu ma ei ole kuri ja jagan parooli :)

Parooliga kaitstud postide alla tuleb ilmselt rohkem fotosid inimestega, poste, kus kasutan nimesid, elu...