Sunday, May 15, 2022

13052022

Kevad on käes! Natukene tuuline on, aga päike on juba soe, muru tahab lähipäevil niitmist, aias õitsevad tublid (mäletan alles ühte Tartu aastat, kui seal aias õitsesid tublid mai lõpus, kui oli Rattaralli... täna nägin Tartus, et juba õitsevad piibelehed!). Mulle väga meeldib see aeg, kui puudele ja põõsastele hakkavad väikesed lehed tulema ja siis ühel hetkel ongi kõik roheline. Pikalt oli üsna kuiv, aga nüüd on natukene vihma tulnud (nii et muru ikka kasvab, aga vihamvett kastmiseks on veel vähe). Esimeses kasvuhoones on mul pottides kurgid (õitsevad!) ja tomatid. Järgmine nädal istutan sinna toomatid ja ehk saab kurgid ka juba mulda, aga oleneb ilmast ja sellest, millal meil teine (st uus) kasvuhoone täielikult valmis on. Sellest peaks eraldi kirjutama. :P

See oli esimene õis. Tänaseks õitseb juba mitu taime.

Viimase sellise postituse tegin veebruaris, niisiis proovin veidi tagasi mõelda ja enda jaoks mõne olulisemad asjad kirja panna. Veebruaris oli veel täielik talv ja ootasin kevadet. Jõudsin ära oodata. Veebruaris sulas ja algas see periood, et keldris oli vesi (nn eesruumis on auk, kuhu peakski vett kogunema, aga kui seda liiga palju on, siis hakkab ajama "üle ääre"). Kuskil veebruari lõpu poole, kui päeval juba sulatas, aga öösel külmetas. Otsisime pumba ja voolikud välja. Vedasin nii kaugele kui võimalik (lume peal oli hea kõndida) ja sai vesi välja. Ja nii sai seda mingi aeg korratud pea igapäevaselt. Esialgu vedasin mõlemad voolikud kokku, aga lõpuks väsisin sellest ära ning jäin lootma, et päeval on piisavalt soe, et kui ka öösel jää tekkis, siis see sulab ära (kõik päevad ei olnud sellised). Mingi aeg märtsis oli kelder kuiv. Kõik lumi veel sulanud ei olnud, aga lootsin, et nii jääbki. Päris nii ei olnud. Nädal või kaks oli korras, siis tekkis vesi uuesti. Kõik edenes kuni mingi aeg vaatasin, et mida ma seda pumpa sinna ukse külge riputan, et võin selle ka niisama sinna auku panna... Mõned päevad toimiski, kuni üks päev tegi pump väga imelikku häält ja tõmbasin voolust välja. Üritasin pumpa ka kätte saada, aga selle peale läksid mul kõik paelad katki, millest seda tõmmata sai. Vesi oli ca 1-2cm põrandal + see auk seda täis. Kutsusin abikaasa appi (ja sain pahandada, miks ma selliseid asju teen :D). Keris käised üles ja sukeldus käega nii sügavale, kui sai, aga pumpa kätte ei saanud. Vahepeal õnnestus mul voolik ka selle otsast ära tõmmata... Vett oli liiga palju (takistus liiga suur), lisaks oli vesi liiga külm. Abikaasa demostreeris mulle, kuidas seal augu põhjas on liiv ja kui sügavale see ulatub... Pump oligi ennast liiva sisse kaevanud. Hakkasime siis vett ämbritega välja tassima. Uh. Eriti kaugele seda vett ei viinud (niisiis ei saa välistada, et see järgmisel päeval uuesti keldrisse ei sattunud), aga lõpuks saime veetaseme nii madalaks (neid ämbreid oli ikka palju, mida tuli trepist üles vedada... lisaks sinna auku tulevad keldri alt torud, mis ehk üleliigset vett ära juhivad? niisiis võis veetaseme saada nendest torudest madalamale, aga siis jooksis sealt päris palju uut vett peale), et Abikaasal õnnestus see pump kätte saada. 
(Uh, oleks vist tore eesti keelt ja lauseehitust korrata. Ma saan ise ka aru, kui imelikud mu laused on... aga kui nii siis nii).

Veebruaris käis ema külas ja abis. Nii palju sai raamatuid sorteeritud, osad läksid vanapaberisse, teine osa taaskasutusse ja midagi jäi ka endale. Nüüd sorteerisin uuesti ka I korruse raamaturiiulit ja sortisin need vanemad raamatud välja (taaskasutusse). Sain aru, et isegi, kui ma tahan neid lugeda, siis uue trükina on nende lugemine mugavam ja ma niikuinii laenutan neid raamatukogust, ei pea kodus olema. 

Aprilli lõpus oli meil kolmas pulma-aastapäev. Käisime metsas jalutamas nagu möödunud aastatel. Ja mõtlesime, et küll meil selle ilmaga ikka vedas... Puud olid juba veidi lehes ja sooja oli üle +20 C. Sel aastal sadas siis lund-lörtsi, oli külm tull ja midagi rohelist puude küljes ei näinudki. 

Kohev või kuidas..?

Sünnipäev möödus rahulikult (ja üsna töiselt). Päev hiljem oli perega talgupäev (talgupäevade kokkuvõtte võiks ka eraldi teha, et endal märk maas oleks). Viis päeva järjest olid meil külalised ja ööbijad, niisiis kui sünnipäevanädal läbi sai, siis olime Abikaasaga mõlemad täitsa kutud. Aga minul oli veel vähemalt nädal puhkust jäänud. Suuremad kevadtööd on juba tehtud. Kanaaed tahaks aga uut võrku ja see klaver on vaja toast välja saada (kas see just kevadtööde alla käib :D). 

Kingiti kaks amplit.

Napoleoni tegin rohkem kui korra või kaks...

Kanad on rõõmsad. Aprilli alguses tuli meile farmist kaks uut kana. Esialgu olid nad väga hirmunud ja olid vaid laudas. Ma üritasin neid ikka õue ka meelitada. Päevakava oli neil täiesti sassis (ei välista, et farmis oli ühest ööpäevast tehtud neile kaks...). Kui teised kanad läksid juba kuuti tudule, siis nemad siiberdasid alles ringi. Üldiselt laudas ja nad ei saanud aru, et peaks kuuti minema. Niisiis tuli mul neid mööda lauta taga ajada ja nad kuuti saada (pärast talgupäeva läks see palju lihtsamaks). Nüüd on nad juba väga tublid. Nad küll siiberdavad palju kauem ringi (teised lähevad ca kell 7 kuuti (täna juba 18.30 plats puhas), aga nemad võivad kell 9 veel aias olla), aga kui ma lähen kuudi ust kinni panema, siis nad teavad, kuhu poole liikuda ja lähevad sinna üsna rõõmsalt. Vahel munevad nad pessa, vahel kuskile mujale. Mõnel päeval on kuus muna (kokku on taas üheksa kana), aga vahel 3-4. Üks vanem pruun muneb aeg-ajalt nahkmune. Valgetest ei mune hetkel üks, tal on mingi teine mure. Kukk on vahvake. Kanad taaksid väga aiast välja, et kõikjal siblida, aga ma ei jõua neid hetkel taga ajada, et nad aeda tagasi saada. Lisaks olen naabrite juures näinud rebast. 

Uued sõbrad. Tänaseks sulestik juba parem, aga "pärast" pildiks liiga vara. 

Üks kord leidsin kuudi katuselt sellise pesa... 
Keegi vanematest pruunidest oli väga usin olnud.
Ma arvan, et vahepeal nad endiselt munevad kuskile mujale kui pessa.
Ja ilmselt ei ole ma kõike üles leidnud. 

60gr - 74 gr - 76gr.

Tänased sõbrakesed.

Sünnipäevaks sooviti väga midagi kinkida ja kuna eelnevalt olin kanadele võililli välja kaapinud, siis tuli inspiratsioon, et on olemas ju umbrohujuurijad. Nüüd juurin sellega igapäevaselt võililli välja. Alguses tundus, et võililli nii vähe, et jääb puudu, aga nüüd on nad kasvamisega hoo sisse saanud. 
Lisaks tundub, et laudas talvitus ka üks meie siilike. Mõnel õhtul näen teda seal ringi askeldamas ja jätan veel madalamasse nõusse. Aga kaks korda on ta kanakuuti eksinud. Tema ei olnud üldse häiritud (istus vaikselt nurgas), kanad olid aga küll. 

See pruunike oli vahepeal mitu nädalat laudas pesas
ja keeldus kuuti minemast. Peitsin ta siis seal heinte sisse, et oleks turvalisem. 
Nüüd aga on end kuuti sättinud. Ja hoiavad valgega kokku. 
Eile magasid korras õrre all.

See pilt on märtsist.
Kui üks sõitis jänest ja teine taksot..
Pruunikest hakati uuesti kiusama, kohati olid päevad külmad, küülipuuris ta ei püsinud.
Tahtis ka liikuda.
Kasvuhoones oli päeval juba soe ja nii
transportisiin ta igal hommikul sinna ja õhtul tagasi.
Korralik heinakuhi oli ka.
Päev päevalt jäi ta siiski nõrgemaks, kuigi nt eelviimasel päeval oli ta päris toimekas.
Ja siis ühel hommikul teda enam polnudki.
Väga armas kanake oli. Korralik sülekana :).

Vahepeal on kuupäev muutunud (15.05). Täna olin kuue aeg üleval ja mõtlesin, et lasen kanad ka välja, sest kes teab, kui kauaks mul und jagub (poole 10ni). Minu üllatuseks olid kanad üsna jahmunud ja osad alles magasid. Kui neid 7 aeg välja lasta, siis nad ootavad juba ukse juures, kuigi erilist valgust kuuti paista ei tohiks...
Aprillis oli olukord, kui üks kana oli (jälle) kadunud. See oli enne talgupäevad ja uued kanad olid üsna värsked ja arad. Sain aru, et üks kana peab kuskil laudas peidus olema, aga üles teda ei leidnud. Eks kutsusin abikaasa appi. Lauda otsaküljel on mõned read pliidipuid. Sügisel sai hein selle ette pandud, sest kõikjal mujal oli muud kraami. Ja ühe kana häl oligi kuulda sealt heina seest... aga puud olid ka peale vajunud. Saime kanakese tervelt kätte. Ja pärast talgupäeva oli laut kohe turvalisem ja vähem peidukaid. 

Kassikestest ka paar sõna. Naudivad kevadet, Draakon on tundide kaupa õues. Vahepeal tuleb korraks tuppa ja hüppab kohe uuesti aknale, et õue saada. Pisike vaatab, kas ilm kõlbab. Vahel läheb õuetiirule alles õhtupoolikul, vahepeal käib korra hommikul ja edasi põõnab kuskil toas. Eriti meeldib talle teisel korrusel peesitada. Pisikesega sai märtsis käidud loomaarstil kaalumas ja vaktsineerimas. Minu üllatuseks kaalus ta vähem kui Draakon (100gr, aga ikkagi). Ostsin ka teistsugust ussirohtu - tablett oli väike ja Pisikesel peitsin maiuse sisse, Draakonil hakkliha sisse, mõlemad neelasid kenasti alla. 
Puuke tundub olevat kohe eriti palju. Mõlemal kassil on rohi peal, aga see ei hoia ära seda, et puugid peale ei hüppaks. Draakoni ringid on pikemad ja kaugemad, käib rohkem rohu sees. Pisike käib rohkem kõrvalhoonetes või nende all ja lähemal heki all. Tema kasukast on neid ronivaid puuke ka raskem leida. Draakonile teeme iga kord kontrolli, kui ta tuppa tuleb. Eile saigi Draakonile ostetud ikkagi kaelarihm, mis puuke eemale hoiaks, sest tema on kaelarihmaga harjunud. Pisikesel jätkame täpilahusega.
Alates mrtsis käib meil õuel kolm võõrast kassi. Üks seesama vana must, keda varem maininud. Temale on lisadunud üks lumivalge kass. Ja üks pruunikas kass. Kõik on isasesid, kes käivad ringi ja sirtsutavad. Ligi ei lase, panevad jooksu, aga üsna tihti on kuuris ja käivad ka laudas kanade juures (laka pealt pääseb ligi). Vahel näen meie kasse nendega koos istumas. Aga Draakonil stress püsib. 

Draakon.

Meie pisike kohevake.
Lakale ikka pusasid tekob ja lõikame neid ära,
erilist karvavahetust pole veel toimunud, kuigi aeg-ajalt tuuste lendab
ja igasugusele harjamisele näitab ka küüsi ja hambaid. 

Tõmban nüüd otsad kokku. Pühapäeva õhtu ja aeg teisi toimetusi teha. Eile Eurovisiooni ei vaadanud (pole seda 10+ aastat vaadanud) ja kuna ma ka raadiot ei kuula (v.a. kui Abikaasa autoga sõidame), siis pole kindel, kas ma Eesti lugu üdse tean. Mõned jutud jäid järgmiseks korraks ka.


Juuksed.

Ootasin kevadpuhkust.

Käisin sõbrannadega Vapiano naisteõhtul.

Vaikne.
Vihame. Soe.

Pühapäevahommikune Draakon.
Kell 6.
Kui magas rahulikult edasi.

Ja pühapäevahommikune Pisike,
kes oli end Abikaasa peale nurruma sättinud.






Saturday, April 30, 2022

Raamatud aprill 2022

Aprillis lugesin veidi vähem kui näiteks märtsis. Vahepeal oli täitsa seitse või kaheksa lugemisvaba päeva, sest pidevalt olid külalised, kokkamised ja muud tegemised. Mul on plaan olnud minna Tartusse raamatuid laenutama, aga pole veel jõudnud, sest olen ka lähemalt huvitavat leidnud. See tähendab, et olen paar korda raamatukokku ka sisse astunud (mitte ainult kapi juures käinud).

Raamatukogus oli tore ka. Mul oli mask ette jäänud, kuigi maskikohustus läbi on, siis tööülesandeid tuleb täita ikka maskiga. Läksin mingile raamatule järgi, aga leidsin sealt veel üksjagu. Läksin leti juurde, et laenutada ja kui midagi tagastasi, siis raamatukogutöötaja ütles, et ala "oh see oled sina, maskiga ei tunne äragi". Mina omas peas mõtlesin, et mismõttes.. kas ma siin üldse ilma maskita käinud olen? :D Nimi oli kindlasti tuttav, sest muudkui laenutasin kappi ja tagastasin ka. Lisaks vaatas raamatuid, mida olin valinud, ning ütles, et võtaksin kohe ühe raamatu teise osa ka, sest hiljem seda pole. 

Aga ühe raamatu sain samal päeval läbi, sellele oli järjekord ja seetõttu viisin juba järgmisel päeval tagasi. Leidsin jälle mõne raamatu juurde. Leti taga oli teine töötaja. Lõi triipkoodi läbi ja ütles, et nii tore on näha nime taga lõpuks ka inimest, et sai näo nimega kokku panna. Mõlemal päeval ka küsiti, kas vahepeal ehk võivad oodata, et mitu tellitud raamatut kohale jõuavad, et ei pane kohe kappi. Sellega olin muidugi nõus, sest sõidan raamatukogust 3x nädalas mööda ja saan need nii ehk naa kätte.



Aprillis lugesin läbi 12 raamatut: 
  • "Viimane lend" Julie Clark; 335lk; 01.04.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Võõras veri" M.W. Craven; 400lk; 03.04.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Mida tuul teab" Amy Harmon; 424lk; 05.04.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Noateral" Simon Mayo; 464lk; 09.04.2022
  • "Esimene abikaasa" Dave Laura; 280lk; 12.04.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Pimedus langeb" Robert Bryndza; 315lk; 13.04.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Kaksikõde" Louise Jensen; 328lk; 150.04.222 ⭐️⭐️⭐️
  • "Lumepimedus" Ragnar Jónasson; 270lk; 16.04.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Ööpimedus" Ragnar Jónasson; 240lk; 18.04.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Postkaart Pariisist" Alex Brown; 330lk; 26.04.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Varjuliilia" Johanna Mo; 368lk; 27.04.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Paberloss" Miranda Cowley Heller; 384lk; 29.04.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
ja sellega täitus aasta alguses püstitatud eesmärk - läbi lugeda 52 raamatut. Tundub, et olin usin. Möödunud aastal täitus 52. raamat alles septembri keskel. Ilmselt tõstan eesmärki esialgu kümne raamatu kaupa. Kindlasti on tulemas kuid, kui ma loen vähem. 

Üllatusena sain väga kiiresti lugeda Robert Bryndza viimast tõlgitud raamatut, mul polnud meeleski, et olin saanud end sellele järjekorda panna, kui selle juba kätte sain. Väikese koha raamatukgu võlud. =)
Teistest raamatutest meeldis enim "Mida tuul teab" ja "Paberloss". Nagu ikka lugesin krimaksid ja põnevikke (nt "Võõras veri", "Noateral", "Lumepimedus" ja Ööpimedus", "Varjuliilia", "Kaksikõde") ja keskmiselt sai minu poolt kolm tärni, mõni ka neli. Natukene romantikat ka  - "Esimene abikaasa" ja "Postkaart Pariisist". 

Mais ootab mind taas Backman, sest sain kätte "Karulinn" järje. 😍😍 "Meie teie vastu" 

Friday, April 1, 2022

Raamatu märts 2022

Märtsi õhtud möödusid taas raamatuid lugedes. Eilse seisuga sai loetud 40. raamat (uh, ei olnud plaanis sellist tempot teha, aga kui sellised ilmad jätkuvad nagu on sel nädalal olnud, siis ... loen edasi). 

Suurem osa raamatuid võtsin enda Goodreads'i nimekirjast (hetkel "want to read" nimekirjas 55 raamatut, aga vahepeal oli see arv väiksem... ilmselt olen sinna jälle midagi juurde lisanud). Hetkel olen mõnele veel raamatukogus ka järjekorras, aga kui uusi raamatuid otsin, siis proovin alati leida ka selliseid, mis oleks kohe raamatukogus olemas. 


Märtsis lugesin läbi 17 raamatut:

  • "Lihtsalt ära jää üksi" Kaia Raudsepp; 198k; 02.03.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Südame õige kuju" Jenn Bennett; 316lk; 03.03.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Musta paguni mõistatus" Ain Kütt; 288lk; 05.03.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Majakavaht" Camilla Läckberg; 409lk: 07.03.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Tõde tõuseb, vesi vaob" S. K. Tremayne; 315lk; 09.03.2022 ⭐️⭐️
  • "Vihmavarblane" Linda Goodnight; 320lk; 12.03.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Küll hunt hunti tunneb" Audrey Harte; 283lk; 13.03.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Suured väikesed valed" Liane Moriarty; 495lk; 15.03.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Postkaart Itaaliast" Alexandra Brown;288lk; 16.03.2022⭐️⭐️⭐️
  • "Kõik see silmale nähtamatu valgus" Anathony Doerr; 356lk; 20.03.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Terake tõtt" Christian Unge; 416lk; 22.03.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Meeldejäävad jõulud" Jenny Hale;264lk; 23.03.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Raxteri tüdrukud" Rory Power; 316lk; 25.03.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Nukuvabrik" Elizabeth Macneal; 2384lk; 6.03.2022 ⭐️⭐️
  • "Kolm naist" Lisa Taddeo; 346lk; 27.03.2022 
  • "Kahtlus" Ashley Audrain; 256lk; 28.03.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Ainus tütar" Anna Snoekstra; 264lk; 31.03.2022 ⭐️⭐️⭐️
Märtsi alustasin noortekatega. Ja üsna ruttu läks edasi krimkade ja psühholoogiliste põnevikega. Sekka natukene romantikat ( "Vihmavarblane", "Meeldejäävad jõulud") ja ulmet ("Raxteri tüdrukud" - sain aru, et ulme pole hetkel see, mida ma loeks). Enda raamaturiiulist lugesin läbi "Kolm naist", mis seal juba tükk aega seisis, olin selle kuskil facebooki mängus võitnud... Polnud üldse minu masti raamat, lugesin läbi ja pakkusin Raamatuvahetuses edasi (loodan, et järgmisele meeldib rohkem). "Terake tõtt" on ühe sarja II raamat (tore, kui sarja saab lugeda ka eraldi raamatutena) ja selline meditsiin + krimka, raamat meeldis, aga esimest või järgmist osa kohe ei haaraks, sest meditsiinisarjad või raamatud ei paku hetkel vist huvi. 
"Nukuvabrik" oli minu jaoks kuidagi poolik. Üle poole raamatu läks aega, et midagi toimuma hakkaks.. ja ikka jäi poolikuks. Kui raamatut "Suured väikesed valed" lugema hakkasin, siis esimese hooga oli tunne, kas see on midagi "Pretty Little Liars" sarnane, aga ei olnud. hea ja kaasahaarav lugemine oli. 
Hinge puges raamat "Kõik see silmale nähtamatu valgus". 

Instagram @erinsgottaread


Thursday, March 10, 2022

Raamatud veebruar 2022

Käesoleva aasta lugemise eesmärgi täitmine läheneb päris korralikult. Aga minu jaoks on see okei. Ma olen proovinud ka Goodreadsis "Wants to read" nimekirja lühemaks saada, aga nii mõnegi teose puhul tuleb sammud seada Tartu Linnaraamatukokku (kes teab, v-o olla ka järjekorras). Ja samal ajal lisan sinna nimekirja järjest uusi raamatuid. 


Veebruaris lugesin läbi 10 raamatut. 

  • "Kui kõik kokku liita" Jojo Moyes; 396lk; 05.02.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Kui Emma kadus" Wendy Walker; 272lk; 07.02.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Kui kuu on kadunud" Nathan Filer; 296lk; 10.02.2022
  • "Kuidas alustada investeerimisega" Kristi Saare; 144lk; 13.02.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Tuhande tähe töö" Deanna Raybourn; 312lk; 16.02.2022
  • "Lapse hing" Ilona Karula; 328lk; 19.02.2022
  • "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" Indrek Hargla; 312lk; 20.02.2022
  • "Taltsutamatu" Glennon Doyle; 272lk; 24.02.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Poiss, kes nägi pimeduses" Rasa Bugavičute-Pēce; 176lk; 26.02.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  •  "Ta ei teinud seda" Ketlin Priilinn; 200lk; 28.02.2022

Mingi aeg hindasin ma kõiki raamatuid, kuid hetkel seda ei tee. Mõnele raamatule ei oska lihtsalt hinnangut anda. 
Veebruari raamatutest meeldis mulle kõige rohkem "Taltsutamatu", mis oli lihtsalt super lugemine ja oleks soovinud seal lihtsalt lauseid alla joonida, lehekülgi ära märkida. 
Nimekirja mahtus ka vahepeal üks investeerimisalane raamat, et mõned algtõed meelde tuletada. Aktsiate ostmine on viimasel ajal tagaplaanile jäänud. 
"Tuhade tähe öö" ma kuidagi pettusin, aga ma ei tea, mida ma sellest ootasin. 
"Kui kuu on kadunud" arvasin viimase momendini, et lõppeb teisiti. 
"Kui kõik kokku liita" Jojo Moyes oli mõnus ladus lugemine. 
Sekka sattus ka põnevike moodi raamatuid nt "Kui emma kadus".
"Poiss, kes nägi pimeduses" oli ka huvitav. 
Kuu lõpetasin noortekaga.

Mõnel päeval eriti rohkem polegi öelda. 

Thursday, March 3, 2022

Kuidas kana ära kadus

Ma ütlen kohe, et pealkiri on eksitav, sest tegelikult pole mul aimugi, kuidas kana ära kadus. Teisipäeva pärastlõunal oli see lihtsalt fakt - üks valge kana on laudast kadunud. 

Ma olen sel nädalal rohkem kodus olnud ja sellisel juhul käin päevasel ajal ka vaatamas, kuidas kanakesed ja Siim elavad. Vahepeal olid mõned väga päikselised päevad, niisiis oli laudauks lahti, et päikesekiired ka sisse paistsid ja vahepeal uudistas mõni linnuke ka väljas. Suurem osa kanaaiast on endiselt paksu lume all, niisiis aias nad ei uudista. Laudas on neil heina ja mulda, mille sees vihelda. Ja kui külm hakkab, siis kuuti lambi alla sooja minna. 

Niisiis läksin teisipäeval lauta vaatama, mis kanad teevad. Lugesin kokku üheksa sulelist ehk kolm valget, neli pruuni ja värvilise Siimu. Üks valge kadunud. Vaatasin kanakuuti vist kümme korda, et äkki ei näinud kohe... otsisin kuudi tagant, üritasin vaadata kuudi alla. Poolellaudal veel vana põrand, mille alla piilsin. Ühes seinas on veel küttepuud, äkki on seal. Äkki on kuskil kastide all peidus (neid jagub seal ka veel). Või heina sees. Ja kusjuures ma kuulsin kadunud kana häält kuskilt, aga ei suutnud tuvastada kus. Kas lendas laka peale? Äkki on järgmise seina taga? Sinna läksin ka vaatama (ust ei olnud eriti lihtne lahti saada, sest lund jagub..), aga kana ei olnud. Kutsusin Abikaasa appi, kes esialgu arvas, et ju kanake kuskil ikka on, aga jõudis ka selleni, et näha pole teda kuskil. Viimased ööd olid meil olnud ca -10C, no laudas ehk kraad või kaks vähem, aga ööseks ju kanad soojas kuudis. Tundsin muret, mis see üks kanake siis teeb, kus ta sooja saab...

Kell oli aga nii palju, et pidin kodust mõneks tunniks lahkuma. Koju jõudes oli väljas pime, teised kanad magasid kuudis. Ja kadunud kana ei kuskil. Abikaasagi oli mõni tund varem veel otsimas käinud. Iseenesest saan aru - väljas on pime, kana magab ju, kui valgust ei ole... Niisiis ei olnud ka lootust, et ta kuskil häält teeb. Hommikul oli ilm pilves. Kadunud kana ei leidnud. Ja läksin kodukülastusi tegema. 

Jõudsin koju veidi pärast kella kahte. Tahtsin riided ja jalanõud ära vahetada ja minna uuesti otsingutele. Uuesti õue jõudsin kuulsin kana häält ja üks valge kana jalutas mulle maja ees vastu. Kanake, kus sa siia said? Nokkis aialindude maha aetud teri ja tundus, et tunneb end hästi. Andsin talle süüa. Püüdsin kinni ja viisin tagasi lauta teiste sekka. 

Aga kuidas ta sai laudast välja (jah, see koht ei ole väga põgenemiskindel, aga siiski.. lisaks on ju kanaaed, mis oli kinni. Ja ometi ma kuulsin ta häält, kui olin teda 24h varem otsinud. Kus ta ööune magas? Ei tea. Aga olin õnnelik ja tänulik, et kanake tagasi tuli. 

Sobilikku pilti temast kahjuks ei ole, sest tegin ühe videoklipi otse messengeri ja see ei kõlba kvaliteedi poolest kuskile.

Kanakesed on ikka nii tublid. Kevad paistab ja nemad on terve talve munenud. Aga oi kuidas nad juba õue tahavad. Ja midagi rohelist süüa. 

Lisan siia aga ühe Draakoni ja ühe orava. 


Orav sõprade juures. 
Käis lindude seemneid maiustamas.

Draakon õunapuu otsas.
Ajas end ka veidi puhevile. 

Sunday, February 20, 2022

19022022

Mul on mitu nädalat tunne, et käesolevast talvest ja tegemistest tahaks ka mingimärgi maha jätta, sest hiljem seda nii ehk naa ei mäletaks. Samas on nii tore, et ma kuskil ei hõiganud, et ma sel aastal rohkem kirjutan, sest senini pole see just õnnestunud. Tegemisi prioritiseerides (kirjutasin seda sõna vist x enne kui õigesti välja tuli, kas tuli?) selgus, et lihtsalt puhkamine, lugemine ja magamine on tunduvalt eespool kui miski muu sel ajal, kui ma kodus olen.

Ma väga tahan, et tööl hakkab mingi rahulikum periood pihta, sest muidu lihtsalt ei jaksa. Siinkandis on o-tüvi möllanud juba pikemat aega ja... ei jaksa. Eriti perioodidel, kui kogu sellega tegelemine on õdede peal, sest teised puhkavad. Viimane nädal oli juba sutsu rahulikum (kui nii võib öelda, kuna c jõudis teises kohas mõne kolleegini, siis tuli seal kodukülastusi jagada, ja mina käisin 1,5n (va üks pühapäev) järjest Tartu ringidel ja päevad venisid 11h (va laup)), aga jahm. Tore on see, et tulev nädal on üsna poolik ja seejärel puhkan mina nädala. Näiteks käin hambaarstil ja aitan teises kohas kolleege. 

Talv. Uh. Kas võib öelda, et ma ootan kevadet? Tundub, et sel aastal pole ma osanud talve nautida, sest olen kogu aeg kiirustanud, pole käinud igapäevaselt suplemas (see oli testi möödunud talvel igapäev üks kõrghetk ja -emotsioon). Lund on meil siin olnud rohkem kui küll ja on siiani. Hetkel on põllud juba veidi paljad, aga meie krundil on pruuni murulappi näha mõnes väga üksikus kohas. Kanaaed on paksu lumevaiba all. Meie sisseõsidutee on olnud sellise jääkihi all, et tahaks sellel sõites silmad kinni pigistada ja loota, et auto kurvist välja ei libise või näiteks künkast ikka üles saab. Asfalt on mõned päevad jua puhas olnud, aga hommikuti mustjää all. Me oleme rohkem kui korra-kaks olnud lumevangis, sest tuisk on olnud selline, et lihtsalt ei saa välja ja tuleb oodata traktorit. Vald lükkab küll tee lahti, aga kui peaksid pärast tuisku (või veel tuisu ajal) hommikul kuskile minema, siis... ei pääse sa kuskile. Traktor on käinud õhtupoolikutel (pärast kella 16). Esimene lumi tuli kas novembri lõpus või detsembri alguses eks, korraliku tuisuga. Abikaasa jäi autoga kinni (ise ta seda tegi, sest mõtlesin, et sõidab edasi-tagasi, et hommikul välja saaks...). Samal nädalal tuli uus tuisk ja ühel neljapäeva õhtul jätsin mina auto 'üles', sest mul oli ilmtingimata vaja kella 8 aeg Tartus olla. Abikaasa tegi paar tundi hiljem sama. Hommikul lahkus tema minust varem, tuisk jätkus ja mina tema jälgi teel ei näinud. Sumpasin ise läbi lume (päris raske oli, mul oli ka päris mitu kotti, kilosid piparkoogitaigent, koduvisiitite kott... aga mitu korda seda teed ka käia ei tahtnud) ja lumi oli vahepeal põlvest kõrgem. Ega ei oleks sealt autodega kuskile pääsenud. Päris palju oleneb sellest, kust poolt tuleb tuul ja tuisk, on ka mõned sellised tuisud olnud, et meie teed see eriti ei mõjuta, aga kui tee on põlluääres, siis noh... võib juhtuda. Lahendust sellele väga ei näe, kui et üks auto olgu kõrgem ja nelikvedu. Maanteele ei ole pikk maa, aga reaalselt pole jõudu ja hommikust aega seda teed lahti kühveldada. Istutaks heki? Aga põld pole meie maa ja meie maaosa ongi pmst vaid tee, nii et ei ole ruumi istutada... traktor lükkab aga nii laialt lahti, et kuused oleksd ilmselt kohe kadunud (ja ise sõites peab ettevaatlik olema, et keset teed püsid, sest kui põllu servale vajud, siis vajad ka abi). Viimane suurem tuisk oli mõned nädalad tagasi. Siis tuiskas meil pigem hoovis, parklas, sisseõidutee viimases kurvis kõik kohad lund täis. Tegu oli nädalavahetusega ja mina ei plaaninud ise kuskile minna enne kui traktor pole käinud. Abikaasa aga pidi 6.15 kodust startima, et tööle jõuda. Auto oli üleval ja sinna ta läks. Auto ees oli kapotikõrgune vall, selle sai kühveldatud, aga lumi oli ka auto all ja ei läinud see auto kuskile. Nii ajas ta minu siiski üles ja tatsasin talle appi, et keegi saaks gaasi vajutada, kui teine lükkab. Saime auto välja. Ütlesin, et ta labida kaasa võtaks. Üleval tundus, et maantee on alles lahti lükatud ja pole viga. Tema sõitis tööle ja mina läksin tagasi teki alla, aga jäin ootama tema teavitust, mida ei tulnud ega tulnud... Korra oligi asfalt okei olnud, aga siis oli nii, et teed polnud ja madal tagaveoline auto jäi lihstalt kinni. Kühveldas küll seal, aga kui terve tee on lund täis, siis... 3-4km järjest ju ei kühvelda? 30minutit hiljem oli sahamees tulnud, auto saadi kätte ja võis edasi tööle sõita. Hilines küll päris korralikult, aga jõudis tervena. 

Allüürnik on ka tagasi, aga igapäevaselt ei liigu. Ju on tal neid kodukambreid ikka rohkem. Vahel kuulen, kuidas ta ronib, aga näinud ei ole. Jalajälgi olen piilunud, aga ei tee vahet. Kanade vastu pole ta huvi tundnud. Soojemate ilmadega on kanad päevasel ajal laudas, ööseks lähevad ikka oma kuuti. Vahel kiikab mõni valge ka õue, aga nagu enne kirjutasin, siis aed on lund täis. Laudaukse hoian enamuse ajast kinni, sest aial pole võrku peal, lund on palju, ei soovi ei mõni rebane üle aia hüppaks. Kanad on tulisti terve talve munenud, on olnud üksikuid päevi, kui ühtegi mina ei olnud, aga tõesti harva. Praegu muneb küll kolm valget ja üle mõne päeva üks pruun, aga siiski väga hästi. Pikalt oli ju igapäevaselt viis muna. Nad on lennuharjutustega ära lõhkunud kaks tugevamat soojalampi, nii et hetkel on neil seal ehk 60W, aga see on täiesti piisav, sest soe on. Tundub, et nad on ka täiesti öise eluviisiga. Detsembris oli üks külm päev, kui neile hommikul süüa viisin ja mõned kanad lauta pagesid. Väljas oli -19C ja no laudas suht sama, meil oli kiire linna, kella peale minek. Kanad oli lihtne kinni püüda, aga kukk pani ka plehku. Ja laut ei ole just eriti tühi koht. Uh. Ajasin teda siis taga, natukene pelgasin ka, kuigi ta selline sõbralik ja pole nokaga kordagi löönud, siis.. kes teab? Tahtsin talle käteräti peale visata ja nii kinni püüda. Jooksis teine õuegi koheva lume sisse. Lõpuks vist väsis, äkki hakkas jalgadel ka külm ja lasi  end kinni püüda ja sai kuuti sooja. 

Kassid on rõõmsad. Pisike endiselt pikemalt õues kui Draakon. Suure külmaga ei olnud Draakon minutitki õues. Sulaga käib ikka kõndimas ja kuurides. Kahel hommikul on ta õue jäänud, kui ei tulnud õigeaegselt tagasi. Esimesel korral palusin naabrinaisel ta tuppa lasta ja jätsin võtme (aga unustasin öelda, et kööki.. nii et kiisuke ootas koridoris terve see aeg) ja teisel korral jäi kass minust õue, aga kaasa oli ju kodus.. kuni ta järsku tööle kutsuti ja ta viis minutit hiljem kodust lahkus. Õnneks olin mina Tartu ringil ja kaks tundi hiljem sõitsin kodust läbi, Draakon juba ootas ja jooksis autole vastu. Kassidel n kumme nüüd vannitoas istuda või magamistoas (vannitoa seina taga), vahepela on üks ühelpool seina ja teine teisepool.. ja ju nad seal siis valvavad. Draakoniga sai jaanuaris plaanilisel arstivisiidil käidud ja tema kaal on 4,2kg! Kiisuke on 600gr kosunud, mis on niiii tore. Natukene ta stressab ikka ehk kõhu alt on paljas. Vahepeal hakkavad nagu karvad tagasi kasvama, aga siis ta lakub need jälle ära. Ma ise ikka arvan, et see on see külakassi käimistest põhjustatud stress (vahepeal ei olnud teda pikalt näha, siis oli karv ilusam). Muus osas ta stressi ei väljedan. Sööb, mängib rõõmsalt, on viisakas ja seltsiv, magab minu juures, tahab pai, kasutab liivakasti või käib õues. Olen loomaarsti soovitusel ostnud urotrakti ja stressikasis toitu, mida ta sööb, aga.. muud nagu ei märka. Konservidest on ka hetkel loobunud. Sööb krõbinaid, värsket liha (ok vorsti ka) ja vahel Felixi pehmet toitu. Visiidi ajal san prooviks veel dieettoitu, aga need sõi kõik Pisike ära (käis isegi kapi kallal, et need kätte saada). Pisikesega on arstivisiit märtsis, tema on samuti kindlasti kosunud ja tema karv on kohevam kui eelmistel aastatel. Aga mõnus ja pehme ja sile. Vahepeal taha mõni pusa tekkida, aga selle püüame võimalikult kiiresti ära lõigata, sest kammile (ja kammi kasutavale käele) viskub ta lihtsalt küünte ja hammastega kallale. Tegelikult kääridele ka, aga niimoodi vaikselt kui ta magab... Nii et kevade poole võib tema lõvilakk väga auguline olla, aga peaasi, et tekkiud pusadest lahti saame. Tema jaoks on meil voodis kolmas padi - meie patjade vahepeal, et ta magaks siis enda padjal, mitte ei tuleks käppadega meie pähe (seda juhtub ka siiski). 

Kiisujälg.

Allüürnik keldri juures.

Draakon.

Pisike, kes muidu on musta värvi,
aga tundub et mitte talvel.

Vahepeal avastasin, et mul on telefonis vaid nn tööpildid - kellegi RR väärtused jms. Siis hakkasin rohkem vähemalt kasse pildistama. Valget aega lihtsalt ei näinud, et õues pilte teha. Nüüd juba saab. Võtsin sel nädalavahetusel ka aega ja käisin jalutamas. Möödunud nädalavahetusel tegin väga lühikese ringi, sest teed olid liialt jääga kaetud ja enda teel lausa kukkusin. Ideaalis tahaks iga päev kasvõi natukenegi jalutada, kui see ei õnnestu, siis ülepäeva ja kui see ka ei õnnestu, siis nädalavahetustel. Hetkel on selle nädalavahetuste juures, sest tööpäevad on pikad olnud ja kui enne kella 19 näljasena koju jõuda, siis ikka ei lähe küll jalutama... eriti kui kell 21 juba uni tuleb. Aga iga päev on juba valgem. Täna piilus juba pool 8 roosa päikesetõus kardina vahelt. 


Vahel teen leiba ka. 
Siiski siiani vaid nädalavahetustel. 
See konkreetne leib tuli üsna tgugeva koorikuga,
sest unustasin küpsetuspaberi pärast
esimest 15 minutit peale panna.

Pühapäevane Pisike.
Mina tegin täna näiteks kaks uinakut. 
Esimese kella 10st 11ni.
Teise ca 15.15st 16.45ni.
See on ka ilmselt ainus põhjus, miks
ma hetkel veel ei maga
ja neid lauseid siin kirjutan. 

Sõbrakesed.


Sunday, February 6, 2022

Raamatud jaanuar 2022

Jaanuaris hakkasin üsna suure hooga lugema. Raamatukogust sain üsna kiiresti laenutatud sobivaid raamatuid,nii et kodus oli kogu aeg piisavalt lugeda. Ja kui oled tllpäevast nii väsinud, et midagi muud peale pikutamise teha ei taha, siis on lugemine üks õige valik. Mõned korrad (või rohkem...) panin ka raamatu kõrvale ja järgmisel hetkel magasin. 

Kui mõelda, et eesmärk on taas lugeda (vähemalt) 52 raamatut aastas, siis sai alustatud üsna korraliku sprindiga. Samas ma tean, et hhiliskevadel ja suvel jääb lugemist ilmselt vähemaks. Nii et miks mitte pimedal ajal rohkem lugeda.

Jaanuari 13 raamatut:

  • "Tuli miilab tuha all" Paula Hawkins; 280lk; 02.01.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Viimane kustutab tule" Bethany Clift; 400lk; 04.01.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Karulinn" Fredrik Backman; 400lk, 09.01.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Mitte mine tütar" Suzy K. Quinn; 304lk; 11.01.2022 ⭐️⭐️
  • "Minu turbani saladus" Nadia Ghulam;  272lk; 12.01.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Tagasi" S. K. Barnett; 304lk, 15.01.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Kirjad Buenos Airesest" Eia Uus; 262lk; 18.01.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Saladuste saladus" Maia Lepmaa 154lk; 19.01.2022
  • "Kate'i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood" Ali McNamara; 352lk; 22.01.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Permakultuuri käsiraamat. Nutikas planeerimine ja jätkusuutlik aiandus" Ulrike Windsperger; 187lk; 22.01.2022
  • "Tähtedest võlutud" Jenn Bennett; 422lk; 26.01.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Kuutõus" Sarah Crossan; 352lk; 28.01.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Maja metsa varjus" Mark Edwards; 384lk; 30.01.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️

Päris pikalt ootasin "Tuli miilab tuha all" raamatut, kuid lõpuks andsin sellele vaid kolm tärni. Instagramis oli silma jäänud, et raamatut "Tagasi" oli üsna kiidetud, aga minult sai taas vaid kolm tärni. "Kirjad Buenos Airesest" ootasin vist ka natukene midagi muud. "Mitte minu tütar" jagasin kohe alguses ära, et miskit on väga mööda ehk lõpp ei olnudki üllatav. Kuu lõpus lugesin ühe Mark Edwarsi põneviku ja see täitsa meeldis. Samuti meeldisid noortekad "Tähtedest võlutud" ja "Kuutõus", kuigi seda viimast ma noortekaks päris ei nimetaks. Käsitööpoe raamat oli ka selline mõnus ladus, "Minu turbani saladus" põnev. 
Lugesin ka Backmanni "Karulinn". Kui eelmised Backmanni raamatud olen üsna kiiretsi neelanud, siis see raamat võttis aega. Selline sügav, mõtlemapanev, vahepeal naljakas ja siis ääretult kurb ja hirmutav. Samuti meeldis "Viimane kustutab tule", eks vaheeal oli hirmus ka ja mingid asjad olid täiesti... nagu misajsa? kuidas kevadel kohe kasvuhoones tomatid on, kui talv lõppes... ja kes üldse kõik asjad kavuhoonesse kasvama pani, kui inimesed juba sügisel "kadusid", aga nendest asjadest ei laskanud ma end häirida. Neile, kes viimaste aastate olukorda tohutult kardavad, ma seda raamatut muidugi ei soovita. Aga hirm on palju suurem pahalane, kui miskit muu...


Veebruaris tempo rauges, sest täna on kuues kuupäev ja lugenud olen ühe raamatu. 

Saturday, January 1, 2022

Oled imeline, 2022!

 

Hinga ja vaata... näe... tunneta... taju... 
kui kaunis on elu.


Ma vahel kipun unustama, et enda sisemaailmaga loon enda välismaailma. Vahel võtab ümbritsev liiga palju energiat (kuigi seda saab võtta vaid siis, kui lubad) ja siis jookseb vahel tass tühjaks. Vahel jään kinni vanadesse mõttemustritesse, kuigi ometi on kõik otsustamise küsimus. Ja igal hetkel on võimalus ümberotsustada. Kurb oles on võimalus see tunne ära kogeda ja otsutada, et lased sellel minna. Sama oluline on mitte kinni jääda headesse tunnetesse, sest kui nendestki lahti lased, siis saab tulla midagi veel paremat. See, kui ma hommikul ärkan ning esimesena tõstan põrandale vasaku jala, ei tähenda, et tuleb halb päev, sest ärkasin vasaku jalaga, see tähendab, et sel momendil otsustasin panna esimesena maha vasaku jala (ma arvan, et suurem osa homikutest ma teengi seda, sest ma magan voodil vasakulool) ja tuleb ikkagi täpselt selline päev nagu mina enda energiaga selle loon. Alati on valik. Alati on võimalik muutuda ja otsust muuta. Usalda ennast. Usalda elu. Usalda universumit. Ning tea, et alati oled sina ise kõige tähtsam. 

Sarnaelt möödunud aastatele ei anna ma uusaastalubadusi. Ma kirjutan üles, mida ma soovin kogeda või tunda, millest soovin osa saada, mida oma ellu tuua. Ja seda kõike läbi armastuse.

Ma olen täis rõõmu, armastust ja tänu...

... et ma muutun iga päev, olen iga päev parem versioon iseendast.
... et ma elan oma südame järgi.
... et ma kuulan oma südamehäält. 
... et ma kuulan oma keha. 
... et ma olen igapäevaselt tänulik enda kehale, et olen siin ja saan kogeda.
... et ma elan maal ja naudin seda igapäev.
... et majal on uus katus.
... et aiasaadusi on külluses nii suvel kui sügisel. 
... et põhu all on nii lihtne kartuleid kasvatada. 
... et kanad on rõõmsad, naudivad elu, munevad igapäevaselt.
... et ait saab üleliigsest kraamist puhtaks.
... et kanade territoorium laieneb. 
... et kanadel on talveks piisavalt heina (st ka allapanu). 
... et kassid on rõõmsad, terved, kokkuhoidvad. 
... et majal on uued korstanpitsid. 
... et suvel on alati piisavalt vett, et aiamaa on kastetud. 
... et ma loen raamatuid, täpselt selliseid nagu mina soovin.
... et ma ei tarbi meediat. 
... et ma täida igapäevaselt tänulikkuse päevikut ja tunnen tänulikkust. 
... et ma töötan vähem ja võtan teadlikult aega kodus olemiseks. 
... et ma luban endal rohkem puhata, on see siis niisama olemine või midagi muud. 
... et mul on hea füüsiline tervis. 
... et ma kasvan emotsionaalsel ja vaimsel tasandil iga päev.
... et ma tähistan muutusi. 
... et ma usaldan ennast. Ja universumi. Ma lasen asjadel juhtuda. 
... et ma olen täpselt nii sotsiaalne kui soovin olla.
... et ma käin ujumas/suplemas, kui keha ütleb, et ma läheks.
... et ma hoolitsen enda keha eest. 
... et ma kuulan, mis toitu mu keha tahab ja annan talle seda.
... et ma olen aktiivne (kui keha ei taha puhata).
... et ma vaatan ja naudi imelisi päikesetõuse.
... et ma lummatuna vaatan päikeseloojanguid.
... et ma jooksen rõõmsalt murul, kui sajab vihma.
... et ma teen lumeingleid. 
... et ma küpsetan leiba. 
... et ma käin saunas. 
... et kasutan kvaliteetset kosmeetikat.
... et ma magan ja väärtustan uneaega (kui seda vajan).
... et ma planeerin iga kuu.
... et ma hoian enda unistustetahvi up to date
... et ma teen hommikurutiini.
... et ma teen õhturutiini.
... et ma kaisutan kasse.
... et veedame Abikaasaga kvaliteetaega.
... et ma tunnen rõõmu väikestest asjadest.
... et ma olen teadlik ja kasvatan seda pidevalt.
... et ma jälgin enda mõttemustreid, vajadusel ütleb stopp ja muudan neid. 
... et ma ütlen ei, kui see on see, mida ütleb süda.
... et ma täidan külluse tabelit.
... et ma tegelen investeerimisega.
... et ma loen läbi mõne investeerimisalase raamatu.
... et ma sorteerin fotod ja panen need albumisse.
... et ma sorteerin majja jäänud raamatud.
... et mul on loosiõnne. 
... et ma võidan lotoga.
... et ma/me käime fotosessioonil.
... et ma jooksen paljajalu murul.
... et ma teen ise mahla, moosi, marineeritud kurke.
... et ma käin mere ääres.
... et me käime matkarajal.
... et ma naudin vaikust.
... et mõtlen kõik ostud läbi.
... et sorteerin asju, annan ära/viskan ära ebavajaliku.
... et teen jätkuvalt ise pesupulbrit. 
... et joon igapäevaselt piisavalt vett.
... et ma sorteerin telefoni galerii pilte reguraalselt. 
... et ma naudin vahel lõunauinakut. 
... et ma hindan taaskasutust. 
... et ma sean ennast esikohale.
... et ma niidan vikatiga heina. 
... et ma naudin elu.
... et ma elan südamega. 
... et ma olen naiselik. 
... et ma kannan kleite. 
... et ma püüan anda vähem hinnanguid (saadan hoopis armastust).
... et ma elan külluses.
... et rahavoog kasvab, tuleb veel rohkem sisse ja hoian ringluses. 
... et ma olen tasakaalus.
... et minu hormoonid on tasakaalus ja toetavad üksteist. 
... et meil on jätkuvalt oma väike perekond.
... et meil on omad traditsioonid. 
... et muusika asemel kuulan linnulaulu.
... et soojal ajal magame lahtise aknaga. 
... et vahel käin hommikuti jaheda/külma duši all.
... et ma jalutan metsas, looduses. 
... et ma hoolitsen meie siilikeste eest. 
... et ma sõidan tõukerattaga. 
... et ma armastan teisi.
... et ma armastan ennast. 




09.12.2021
Endiselt see päev, kui oli -19 C
ja meie veidi külmast võetud nägudega.


:)



Märka muutusi.