Monday, October 31, 2016

"Nad tulevad alati tagasi"

Mõtlesin tükk aega, et tahaksin endale sellist taime nagu kalanhoe. Mõtlesin poodides silmad lahti hoida, aga tavaliselt ma ei mäletanud, mis taim see oli. Hiljaaegu tuli jälle meeldeja vaataisn uue pilguga. Üks päev sattusin aga ühte Tartu fb gruppi kolama, kus asju tasuta või millegi eest ära antakse. Vahepeal ma olin mitme sellise grupi liige, aga siis mingi aeg astusin välja, sest ei tundnud vajadust. Samuti olen need oma fb seinalt kõik ära peitnud (ja eks sellepärast mulla ka eriti ei meenu, et need olemas on). Aga sattusin nägema, et üks naine andis tasuta ära kalanhoe taime, üks soovija oli enne mind, aga tema ei ilmutanud endast märki ja nii saingi mina taime endale. Kusjuures läks veel nii hästi, et taimed andis ära tema ema ja sain hoopis kaks taime ja selle ka, mis sellel õnnetul pildil on. On ikka toredaid inimesi. Ühe kalanhoe annan õele. Ja see, mis pildil, selle istutasin just ümber. Kusjuures ma üldse ei arva, et Draakon seda meelega tegi, ma usun, et ta tahtis lihtsalt rohtu süüa, aga sikutas veidi liiga kõvasti ja taim oli üsna kuiv... ja üsna ääre ligidal ja nii lendas see sealt alla. No ikka juhtub. 

Ma teadsin, et mul on nädalavahetuse plaanid sellised, et laupäeval kolan veidi ja otsin sõbrannale kingitust, õhtul olen tüdrukutega saunas ja pühapäeval käin sõbranna tütre võistlusi vaatamas ja hiljem peame tema sünnipäeva. Aga tegelikult oli nii, et kõik need asjad olid laupäeval. Nii ärkasin laupäeval juba kella 8 paiku ja kella 9 aeg läksin kodust välja, et käia Sepa Keskuses ja Magaziinis ja käisin ka Sõbrakeskuses ja lõpuks ka Prismas. Kusjuures ei leidnud seda, mida otsisin, küll aga kaotasin midagi. Koju jõudes hakkasin võtmeid otsima, üsna rahulikult... ei leidnud. Lõpuks läksin autosse ja kallasin käekoti tagurpidi, aga võtmeid ei olnud. Autos ka ei olnud. Helistasin õele, kes õnneks oli veel perega kodus ja nii pidin sõitma vaid 12km linnast välja, mitte 50+km. Sain teised võtmed ja otsisin veel, aga ikka ei leidnud. Vahepeal küpsetasin kooki ja saatsin kõikjale kirjad, kus ma olin käinud. Üsna pea oli kook valmis, võtsin selle kaasa, jalutasin kesklinna, käisin Zeppelinist läbi ja lasin kohe uued võtmed teha (mitte, et ma möödunud nädalavahetusel poleks just duplikaate teinud, AGA need olid mul ju kodus, et kui lähen ise ära rohkem kui üheks ööks ja saan need anda kellelegi, kes mu Draakonit vaatamas käiks). Seejärel sai mõnda aega võimelmist vaadatud, oh kui tublid ja ilusad noored tüdrukud. Pärast kella 15 läksime sünnipäeva tähistame, jõime kohvi rohkem kui küll ja tundsime end lihtsalt hästi. Sõbranna lastele olin ikka oma. Jõudsin koju poole 19 aeg, sest sõbranna läks öövahetusse, mõtlesin, et pakin kiirelt asjad ja jõuan kella 19ks Veerikule. Ilmselgelt ei tea ma mitte midagi Tartu bussiliiklusest, sest sinna sõidab ju üks buss ja seegi harva. Klapitasin ühe ja teise ajaga ja tundus töötavat, lihtsalt pidin hilinema (mis mulle üldse ei meeldi). Aga kui ühe bussi pealt maha läksin ja teisele istusin ja kaarti viibutasin, siis müüs mulle uue pileti. Mina arvasin, et mul on kohe tunnipilet ja võingi ühe bussi pealt teisele hüpata. Lugesin siis teksti klaasil ja seal oli nii ühekorra pilet kui ka tunnipilet, aga kuidas ma siis tunnipileti saan? Tegi natuke pahaseks... Aga seda bussiliiklust pean ma hiljem veel rohkem uurima, sellest teinekord. Tüdrukutega oli tore. Saunaahjus kustus vahepeal tuli ära, aga saime hakkama ja saun tuligi mõnus naistekas. Ajasime juttu ja olime niisama. Plaan oli viimase bussiga linna sõita, et koju jalutada. Tore plaan. Kõik klappis. Aga bussile jõudes selgus, et see sõitis vaid kaks peatust ehk Nooruse tänavani ja oligi kõik. Läksime ruttu Riia mnt, et sealt ikka läheb mõni buss (kell oli 23:30), aga ei, kõik bussid olid läinud. Nii palju siis toredast bussiliiklusest. Sai siis linna jalutatud ja mina suundusin kohe kodu poole edasi, kokku tuli ainult 4km, üsna tempokas kõnd, ma lihtsalt ei olnud sellega arvestanud (juuksed märjad, sest otse saunast ja hkm, mütsi olin koju jätnud). Aga jalutuskäik oli hea. Ja ega ma pikalt kodus ei olnud, tegin varsti veel ühe tiiru (6km). Ja siis läksin rõõmsalt magama. 

Hommikul ajas kiisuke mu üles ja sai süüa, seejärel magasin mina edasi. Olin otsustanud, et olen nii kaua voodis, kui ise tahan. Ärkasin kella 12 aeg. Jaa, vot, seda juhtub tõesti vist ainult üks kord aastas! Tunne oli hea. Tegin kohvi ja läksin voodisse raamatut lugema. Otsustasin, et veedan terve päeva voodis, kuigi korraks ma pidin tõesti ikkagi kodust väljas käima, sest mu võtmed olid leitud ja tahtsin need kätte saada. Aga koju jõudes panin kiiresti jälle särgi ja hommikumantli selga ja lesisin edasi. Jaa, natuke tuli koristada ja süüa teha, aga siis ronisin jälle voodisse. Oh, küll oli hea. Raamatu lugesin läbi ja õhtul alustasin uuega. Tundus, et kella keeramine mõjus ka hästi, sest õhtul tuli uni varem. 
Ja hommikul ei olnud nii raske ärgata. Et see jääks ka nüüd nii! Viimastel nädalatel on see hommikune ärkamine ikka väga raske olnud. 


Vahepeal tuleb teiste asjadega ka tegeleda.. mõtteid on veel. :)




Päev 18 – Kes on sinu-inimesed

Esimese mõttena tahaksid kirjutada, et nad on minu moodi rahulikud inimesed. Aga tegelikult pole ma alati rahulik. Ja tegelikult on minu-inimeste all tõesti rahulikke ja malbeid inimesi, kui ka natuke äkilisema iseloomu ja kireva eluga.
Erinevatel perioodidel olen ma suhelnud väga erinevate inimestega. Üldiselt olen seltskondadesse sattunud ikka vabatahtlikult, harvem sellepärast, et olen lävinud kellegagi, kes seal kuskil mujal ringi liigub. Veel 10 aastat tagasi (ja rohkem) ei olnud mul probleem lihtsalt võõra inimesega rääkima minna või juttu alustada. Enam ma seda ei tee. Ei kipu. Pole vajadust. Tol ajal oli neid tuttavaid ka palju rohkem. Mäletan, kui rõõmus ma olin, kui kõrgkooli jõudes olid minu ümber lõpuks inimesed, kes olid (minu arvates) samade huvidega, sest ometi olime ju kõik sellele erialale läinud. No see oli üsna naiivne ja üsna pea sain aru, et nii roosiline see ei ole, sest inimesi on igasuguseid ja noh.. jah. Vahepeal läksid jälle mõned aastad mööda ja praeguseks võib üsna kindlalt öelda, et minu ümber on minu-inimesed, lähedasemad kolleegid, töökaaslased ja siis kuskil tuttavad. Minu-inimeste seltskond on endiselt selline kirev, kuigi ma üldiselt iseloomustaks tõesti, et minu moodi rahulik, siis on tõesti selles minu-inimeste seas väga elava loomuga isikuid, aga see ei muuda tõsiasja.
Nii et minu-inimesed on need inimesed, kelle ees ei pea kandma maske (mitte et muidu peaks, aga paratamatult on igal ühel mõned maskid). Ja siis kirjeldaks veel nii, et need on need inimesed, kellega pole oluline vahemaa või aeg, kui vahepeal ei näe pikalt, siis uuesti kohtudes saab jätkata sealt, kus pooleli jäi, pole seda kohmetust ja kummalist vaikust, jah, esialgu saab ikka ära rääkida igapäevased uudised, aga sellele järgneksid need sügavamad jutud, kuid alati ei pea ka neid olema, lihtsalt koos peab hea olema. 
Ja nii ongi.
Ja vahel juhtub ka seda, et juhtub elu.



Sunday, October 30, 2016

Trennipäevik 24.10.-30.10.2016



Esmaspäev - jõusaalis 2. treeningpäev ja seeriad oli sel nädalal neli, samuti lisasin vähesel määral raskust. Töötas küll. Hea trenn oli! harjutusi tegin hoogsalt, sest olin kavast välja lugenud, et tempo kiire (kokku siis 65min). 
Aktiivsus: 149%



Teisipäev - hommikul vaatasin aknast välja ja avanes selline pilt, aga minul oli plaan minna tõuksiga tööle ja seda ma ka tegin. Panin end riidesse ikka nii nagu enne. Hommikul ei olnud viga, oli natukene vesine, koju tulek oli raskem, sest siis oli libe, kiirust polnud ollagi, pidurdamine oli keeruline, aga tasapisi sai ikka koju jõutud. Tõuksiga tööle 4,3km x2. 
Seejärel jalutamine 4km (leerikooli ja koju).
Aktiivsus: 173%

Kolmapäev - pidin minema jõusaali, aga pärastlõunal tekkis selline väsimus, et loobusin sellest plaanist. Samuti olin lasknud ennast ära rääkida, et osaleda järgmisel päeval sisetriatlonil ja seetõttu tundus mõistlik jõusaal edasi lükata. Aga natuke oli plaan midagi teha ja nii panin koju jõudes kohe spordiriided selga ja pärast kohvi joomist tegin ühe 4km (26min48sek, avg 158) tiiru ehk kaks tiiru ümber kanali. Mõjus hästi.
Aktiivsus: 129%

Neljapäev - sisetriatlon toimus Arena spordiklubis, kus ma polnud ikka väga ammu käinud, aga kõik oli endiselt tuttav. Vahetasime töökaaslastega riided ja läksime saali. Üsna pea selgus, et naistest olimegi vaid meie neli, sest mujalt ei tuldud, aga mis seal ikka. Mehi oli rohkem. Vaatasime üle, kuidas asjad käivad, vahepeal selgus, et start lükkub edasi, sest basseini oli üks trenn vahele tulnud. Tegime sooja ja võtsime asja üsna vabalt. Ma olin kodust ikka trikoo üles leidnud, viimati kandsin seda ikka aastaid tagasi, siis kui veel vesiaeroobikas käisin (5 a tagasi?). Sportrinnahoidja, trikoo, lühikesed spordipüksid, spordipluus, sokid, tossud, pulsivöö andruiga ja pulsikell. Treener-sõbrants tegi mulle lisapatsi ka pähe, et oleks hea ujumismütsi pähe tõmmata. 
Niisiis oli meil naistel 5km wattbike, seejärel 1000m sõudmist ja seejärel 200m ujumist. Mina püsisin kogu aeg kolmandal kohal. Ujumine oli mõistagi kõige keerulisem, sest ma oskan ujuda seal mingisugust konna ja ulbin seal niisama, aga samas keegi meist ei osanud väga ujuda ehk kõik püüdsime seal konnaga hakkama saada :D 
Väga vahva oli. RASKE, aga vahva. Juba ratas väsitas ära, sõudmine siis omakord ja siis see ujumine. Oeh. Vähemalt vesi ei olnud külm.
Pärast saime kiirelt saunas istuda, pesus käia ja jõudsime veel meestele ka kaasaelada. 
Mina sain ajaga 20min04sek 3. koha (avg 179x'.. aga basseinis ei töötanud, välja sain, siis näitas ikka 180x'). 
Aktiivsus: 120%

Reede - tegin jõusaalis ära läinud trenni, alguses ei saanud üldse vedama. Natukene lisasin raskust ja seeriaid oli siis neli. Trenn oli hea. Lisaks venitused. Kokku jõusaalis alakehatreening 75min
Aktiivsus: 89%

Laupäev - hommikul oli toimetamist, õhtul oli Sõbrantsi pool saunaõhtu, naistekas. Sealt oli plaan viimase bussiga koju minna, aga selgus, et see buss ei sõitnudki eriti. Kokku tuli jalutamist 5,2km. 
Aktiivsus: 80%

Pühapäev - ja keset ööd jalutasin veel 6,2km. 
Ja siis on olnud lebotamispäev, saatjaks kõhuvalu.
Aktiivsus: 80% (kell 18)


Järgmine nädal on jõusaalis taastumisnädal. Endiselt võtaks eesmärgiks vähemalt ühe korra nädalas tööle jalutada (sel nädalal see ei õnnestunud). 
Kusjuures see, et ma kolmapäevase trenni ära jätsin, oli väga hea, sest eile-täna annavad jalalalihased suuremast koormusest korralikult tunda. 

Päev 17 – Mis riideid leidub sinu kapis kõige rohkem

Lugesin kleidid üle. Kapis on 34 kleiti, ilmselt on mõned veel kuskil, mis on kuskile ära pandud. Ma arvan, et pooled umbes on suvekleidid, mida nüüd umbes 6 kuud kanda ei saa, ja siis mõned viisakamad kleidid (ka pikkuse poole pealt), et saba ka tööl käia. Mõni istub hetkel seljas paremini ja mõni halvem. Nendest kleitidest pole kandnud siiani vaid ühte, aga sellepärast, et pole veel õiget üritust olnud.. aga üsna varsti on, see ootabki seda. Suurem osa kleitidest on kõik kaltsukatest. 

Järgmised riided oleks ilmselt särgid-topid, mida kannan tööl kitli või fliisi all, neid on palju erinevat värvi. 

Kui värvidest öelda, mida on kõige rohkem on, siis ilmselt sellised punased-roosad-oranžid. 

Friday, October 28, 2016

Päev 16 – Iseloomusta ennast

Kirjutasin küll 29.10,  aga publish asemel vajutasin save :)

Mul on kaelas üks roheline süda, see on üsna kaela ümber, aga mind ei sega, kui seda ei ole, siis on midagi puudu. Selle südame sisse saab panna kaks pilti, aga minul on see antud hetkel tühi, ainult superliimiga liimisin kinni, sets kippus lahti tulema, mina aga ei tahtnud seda liialt "ära kulutada", See süda on olnud minuga üle kümne aasta ja ma ei oska öelda, kui pikalt see veel minuga on, aga see on osake minust, see roheline süda.
Ma olen selline rahulik inimene. Aga ühel hetkel saab minu limiit ka täis ja siis ma oskan häält tõsta. Üldiselt olen lepik ja armas, aga ülekohut ei kannata ja enda eest oskan seista. Ma aitan inimesi hea meelega ja teinekord võin sellega endale liiga teha, et ütlen liiga kergekäeliselt "jah" või olen lihtsalt nõus abistama, sest näiteks tööl kipub siis enda asjadega hätta jääma, aga ma olen halb "ei ütleja" ja tahaks ikka inimesi aidata, sest tahan uskuda, et inimesed on ilusad ja head. Samal ajal oskan olla väga konkreetne, mida on mul töös vaja, seal ma manipuleerida ei lase.
Viimaste kuude jooksul näitan ma oma emotsioone palju rohkem välja kui varasemalt. Vähemalt tööl on nii. Võib-olla ei olnud mul varasemalt nii suuri emotsioone, mida välja näidata. Või oskasin ma varasemalt eraelu ja töö täiesti lahus hoida, aga siis enam ei osanud. Nii tuli välja, et jagub neid pisaraid ikka väga pikaks ajaks ja kui midagi on täiesti sassis, siis on täiesti võimatu tegeleda teise asjaga (ehk tööga). Eelnevalt olin arvanud, et oskan asjad lahus hoida, kui üks asi vajab tegelemist, siis tegelen sellega ja enda emotsioonidega tegelen hiljem, aga ilmselt siis ühel hetkel ma sellega enam hakkama ei saanud või oli seda kõike liiga palju.
Mulle ei meeldi enda nõrkusi välja näidata.
Ma ei võta inimesi kergesti omaks. Jah, teinekord keegi tuleb ja astub kohe mu ellu ongi kohe minu-inimene, aga üldiselt "jälgin" ma inimesi enne kaugemalt. Selletõttu olen ka hiljem inimestelt kuulnud, et alguses tundub ma väga ülbe. Kummaline, sest ma ise pean ennast sõbralikuks ja heasüdamlikuks ja seda ma olengi, ma lihtsalt ei lenda inimestele peale, vaatan eemalt ja kui on aeg, siis on õige aeg, sest kui inimene saab sõbraks, siis ta ongi sõber, siis on austus ja usaldus.
Vahel ma usaldan liiga kergekäeliselt. Ma tahan uskuda, et inimesed on ilusad ja head ja vahel saab sealt mõne korraliku õppetunni. Vahel ma ei suuda mõista, kuidas saab käituda nii või naa, sest mina nii ei taha/oska/suuda. Vahel olen ma väga põikpäine, selline jäärapärine sõnn, ja kuigi mulle ei meeldi kakelda, siis teatud teemade koha pealt on võimatu mu arvamust muuta, ma jään endale kindlaks, aga ühel hetkel vait. 
Ma ei ole perfektsionist, aga kui midagi teha, siis tahan ma teha seda hästi, mulle ei meeldi poolikud asjad, kui saan anda endast parima, siis tahan seda ka teha. Vahel kipun minagi jätma asju viimasele minutile, kuigi see ei meeldi mulle. 
Mulle meeldib kodus olla. Ma hindan vaikust. Rahu ja vaikust. Mulle meeldib sõpradega/seltskonnas rahulikud õhtud, et käia saunas, mängid lauamängu või niisama jutustada, mulle ei meeldi l'rm või väljaskäimine, ma ei tunne ennast hästi klubides, sest sel ajal tahan mina juba kodus magada. Ma hindan head ja kvaliteetsed und. Ma olen kohusetundlik ja kindlameelne. 
Ma armastan loomi. Peale kasside teisi ka, ma lihtsalt kardan koeri. Ma olen kassi-inimene
Ma olen rahulik inimene. Kaelas roheline süda ja rist.

Päev 15 – Lugu, mis toob sulle mingi mälestuse meelde

Lugesin seda teemat hommikul. Ja päeval. Ja jäin mõtlema. Mis oleks see üks lugu, mille peaks siia panema. Kas see, mis esimesena meenub või see, mida tahaks?
Mina valin aga mitu lugu.


Suveõhtud külakiigel.


Rootsis elades selle selle loo järgi tehtud üks nn aeroobikakava. Mõtlesime selle välja alles sama päeva hommikul ja osaliselt läks ka segi, aga nii vahva oli. Miks me seda varem ei teinud valmis, vaid alles viimasel hetkel, sest muul ajal oli meil nii palju rääkida (ja vahepeal nutta). Sellega meenub mu tolleaaegne parim sõbranna, kellega praeguseks on kahjuks kontakt kadunud. 





Ja see.

Thursday, October 27, 2016

Täna ma nutsin.


Käisin teatris. Sadamateatris mängiti ühte "Oscari ja Roosamamma" viimaseid etendusi. Tartus seda rohkem ei tule. Päris viimane on mõne nädala pärast Rakveres, koduteatris.

Kui oleks võimalus, siis lä'heksin ma seda veel vaatama. Ja veel. Nautima. Ja natukene nutma.
See on selline etendus, mida võiks vaadata iga teatud aja tagant. Et natukene mõelda.
ja teinekord on vaja pisaraid valada, et maailm muutuks selgemaks.

"...vaatad maailma, nagu näeksid seda esimest korda."

See on nii siiras. Ja ilus. Kurb. Armas. 
Varem olen pisaraid valanud alles päris lõpus, sel korral tulid need palju varem. 
Koduteel mõtlesin erinevaid mõtteid, mida kirja panna. Aga nüüd, kui istun siin, siis ei oska neid õigeid sõnu leida.
Las see etendus tuletab meelde, et elu on õrn.
Ja et iga päev tuleks maailma vaadata, nagu näeksid seda esimest korda, siis märkad ka seda, mida ehk eelmine päev ei märganud.
Ja tuleb andestada.
Ja inimestega tuleb rääkida. Omavahel on vaja rääkida. Ütlemata sõnadest tuleb nii palju probleemi.
Ütle, kuidas sa tunned. Kuidas teise inimese käitumine sind tundma pani. Kasuta neid mina-sõnumeid.
Ja tuleb uskuda. 


Ma olen ka raamatut lugenud. Ja see on üks vähestest etendustest, mis meeldib mulle raamatust rohkem. See elab. Sa oled seal koha peal. 
Sa oled.


Ja öelge inimestele, et nad on teile kallid.
----


Päev 14 – Pilt, mis muudab Sind õnnelikuks

Tõukeratas.

Virumaa.

Draakon.

Tartu.

Usk. Lootus. Armastus.

Wednesday, October 26, 2016

Päev 13 – Minevikumälestus

Seda teemat lugedes meenus mul kohe see postitus.

Kui keegi küsib mõne lapsepõlvemälestuse kohta, siis meenuvad mul ka kohe jõulud. See aeg, kui jõulude ajal kattis maad veel paks valge lumevaip ja meie pere suundus mõned kilomeetrid eemale vanavanemate ja onu juurde, kuhu oli tulnud ka teise onupere. Jõululaupäevaks oli rehetoa ahju tuli tehtud, muidu oli rehetuba alati jahe, aga jõuluõhtul oli soe. Rehetoas oli suur laud täiskasvanutele ja väiksem laud lastele. Köögiukse lähedal oli ehitud kuusepuu. Söögiks tavaliselt traditsioonilised jõuluroad. Alati soe köök, see tuttav ja kodune lõhn, puupliit, mis selle nii soojaks küttis. Memme tehtud vahvlid selle vana suure masinaga, nii krõbedad. Ja memme tehtud tordid, nii lihtsad ja head, see oli aeg, kui sai veel mitu tükki söödud. Tegelikult ma täpselt ei mäleta, kas vahvlid ja tort meil ka jõululaual olid, võib-olla on see mälestustes ühistest sünnipäeva pidamistest. 
Aga need hubased jõulud, kui pered istusid koos, Taat luges alati palve ja siis hakkasime sööma. Jõuluvana meil ei käinud, aga järsku oli kuskil koputus ja kingikott ukse taga. Taat istus alati ja võttis kotist pakke, üks lastest oli päkapikuna juures. Ja kõik pidid lugema luuletusi või laulma, kuigi meesterahvad tahtsid ikka ainult patsuga läbi lüüa. Ja aastast aastasse kordusid ikka samad laulud ja luuletused, aga mis siis, igal aastal oli tore. Tore ja armas ja ilus. 

Tuesday, October 25, 2016

Päev 12 – Mis sul täna seljas oli

Joolimata sellest, et väljas oli lumi, minul oli plaan tõuksiga tööle minna. Ehk siis töölemineku riietus tavalised spordipüksid, soe pluus. Pesu oli ka, aga mõistagi pilti ei teinud. Ma hetkel fännan väga selliseid sportrinnahoidjaid, mis käivad eest lukuga. Hästi mugavad, lihtne selga saada ja ära võtta. Ma ei tea, kuidas need oleks, kui rind oleks suurem, aga minul seda "probleemi" pole. Rohelise ja punase olen mingi aeg tellinud kena.ee lehelt.

 Välja minemiseks sai selga veel see hea jope, mille kaltsukast sain. Pähe müts, kaela torusall ja sall. Kätte said veel kindad ja jalga spordijalanõud.

Tööl kannan punast vormi, sellest pildid puuduvad.


 Ma ei tea, mis vahepeal telefonil kaameraga juhtus, aga pildid tulid tükk aega sellised udused (kaamerat puhastasin).
Aga kodus vahetasin riided ja läksin leerikooli. Ilus lihtne valge pluus, pliiats-seelik, mustrilised sukad.
Ja selga ikka mantel, kaela roosa sall, et värvi lisada, kindad ja valge müts. Kontsaga saapad.
Täitsa tip-top.

Monday, October 24, 2016




Karu oli hea kiisu.

Päev 11 – Mis leidub Sinu kotis

Kõige lihtsam on pildiga:



  • Väike juuksehari
  • autovõtmed
  • töötõend
  • treeningkava (paberid)
  • poolikud nätsupakid ja fisherman
  • väike kätekreem
  • suhkur kohvikust
  • taskurätikud
  • tutikud, antiseptik
  • kaarditasku
  • tabletikarp
  • juukseklambrid
  • ninasprei (sees on teine, mis pudelil)
  • hügieenikotike
  • deodorant
  • suuvärskendaja
  • hambaniit
  • klaasküüneviil, küüneviil
  • huulepul/huuleläige
  • jumestuskreem (potsikus) - tavaliselt ei ole
  • päikesepuuder - tavaliselt ei ole
  • ripsmetušš - tavaliselt ei ole
  • paar pastakat
  • huulepalsamid
  • väike lõhnaõli
  • autodokumendid
  • rahakott
  • sokid

Tavaliselt on lisaks veel veepudel ja koduvõtmed.

Draakoni jutud

Köögis on kahtlaselt vaikne, aga midagi nagu kukuks kuskilt alla. Lähen vaatan ja külmkapi otsas vaatab mulle vastu üks kollane kogu väga süüdlasliku näoga. Kiisu oli avastanud, et hoian külmkapi otsas tema krõbinaid ja pehmet toitu ja oli pooliku toidupaki alla visanud. Aga jäi vahele.
---
Õhtul koju jõudes on Draakoni pesas kultuurpihlakad.
Pea kõik vaibad on segamini.
---
Koju jõudes tuleb ta mulle tavaliselt unise näoga vastu ja järgmisel hetkel teeb "Mjäu" ja jookseb köögi suunas. Teeb veel palju kordi "Mjäu" köögist ja tuleb vahepeal vaatama, kuhu ma jäin. KUi toit ees, siis kohe ei hakka sööma, enne nurrub ja hõõrub enda pead vastu mind. Ja siis asub sööma ja mina saan üleriided ära võtta.
---
Nädalavahetusel võttis ta taas pannilt minu peekonit ja matsutas hea meelega.
---
Tal on kuskilt tulnud komme rünnata madratsit ja tekki.. ja vahel minu varbad või põlvi, lihtsalt hüppab, teeb mõned hullujooksud ja siis paneb jälle minema.
---
Üks hommik hammustas ta mind ninast. Ta alustas varvaste juures mässamisega, aga ma peitsin end rohkem teki alla. Kell oli kuskil 5 läbi. Ta ei andnud talle, tuli näo juurde ja hakkas vaikselt ninast hammustama. 5 minutit enne äratust andsin ma alla ja läksin kööki ning panin talle toidu valmis. Tal oli hea meel, tegevus viis sihile.
---
Nädalavahetustel on ta ka harjunud varakult süüa saama ja nii ei taha ta kuuldagi, et mina magada tahan. Üks hommik mässas juba kell 3, aga ma võtsin ta mänguasja ära (mingi kilekott) ja läksin magasin edasi. Järgmise korrani.
---
Tema lemmikud on need toredad patsikummid.
Nendega jagub tal tegevust tundideks. Vahepeal puhkab ja siis hakkab jälle. Ajab neid taga toast tuppa, hüppab ja kardab, vahepeal võtab hambusse ja jätkab mängimisest voodil või pesas. Eile nägin kodus vaid ühte.. aga neid oli vähemalt neli, ma arvan, et mõned on kuskile ääre alal susserdatud.
---
Täna hommikul oli ta ütlemata rahulik. Jooksis küll köögi poole, kui minu äratus helises ja ma tule põlema panin, aga kui ma tule ära kustutasin ja edasi magasin, siis tuli ka tema tagasi. Tegin seda korduvalt ja Draakon sai aru, et tahan magada. Ise oli ka rahulik. Kui mina ära läksin, siis tema magas.
---
Magama jääb ikka minu juures, aga vahel ka enda pesas. Vahel tuleb tekile, kui mina juba tule kustu panen, hiilib vaikselt. Hommikuti ma teda eriti ei leia. Ja magab ta kuidagi voodi äärel. Kui raamatut lugeda, siis ta tahab muidugi ise seal juures olla.
---
Istub akna peal ja vaatab välja.
---
Ajab putukaid taga.. hüppab ja kargab ja püüab putukaid, keda mina isegi ei näe. Üks põhjus, miks teda rõdule lasta ei taha, sest seal võib rohkem putukaid olla ja linde ja kui ta seal hüppama hakkab, siis võib juhtuda, et teeb vabalangemise vastu maapinda.
 

Vaatasin üle mõned paroolipostitused ja tegin pealkirjades parandused ehk kirjutasin ette "Parooliga:".
Kas need ka muidu toimima jäid, seda ma tõesti ei tea. Labels alla lisasin ka "parool". Draftidest leidsin mitmeid postitusi, millel pildid kadunud, mis tuleneb vist sellest, kui kolisin wordpressi ja bloggeri vahel (kustutasin wordpressis kõik ära, aga pildid olid seal kuskil galeriis ja kadusid ka). Kui nende paroolipostituste uuendamiste pärast ja uuesti avaldamise pärast need kõik feedlysse või kuskile mujale jooksid, siis sorry :) Seal ei ole midagi uut, kõik on vanaviisi.
Lisaks tekkis mul küsimus, et kui mitmele ma olen mingi aeg parooli jaganud... kuna see on algusest peale sama olnud ja neid postitusi pole ka just eriti palju, vanast ajast piltidega, sellest suvest "kuidas mul tegelikult läheb".
Parooli küsimise suhtes ma ei hammusta ka. Lihtsalt tahan teada, kes see inimene on, kes tahab ehk pärisnimega mitte ala kallike001@hot.ee.


Ja võib märgi maha jätta, kellel on parool... võib kirjutada ka, kui kommentaari ei taha jätta (sjuteist@gmail.com).

Sunday, October 23, 2016

221016

Minu plaanides oli reedel palju koristada, et laupäeval ja pühapäeval saaks lulli lüüa. Laupäevaste plaanide hulka kuulus ka kaltsukate külastamine ja seda taaskord ühel lihtsalt põhjusel - mul ei ole midagi selga panna! Hea küll, see on natukene liialdatud, sest on olemas trenniriided ja muidu riided, aga see, et mul pole midagi selga panna, see tuli siis, kui väljas oli külm ja tahtsin selga panna midagi talvisemat ja soojemat. Olen kaltsukatest leidnud kaks toredat sügismantlit, millega hetkel käin, ja ühe sooja jope, millest olen ka pilti näidanud. Aga mul tuli tuju selga panna see sinepikarva lühike mantel-jakk, mulle nii meeldib see värv. 
sügis 2015
Panin selle selga ja ka mingi väga palju paksem kampsun poleks olukorda parandanud, igat pidi oli suur ja seetõttu ebamugav. Niisiis ei tahtnud ma mõeldagi selle peale, mis need teised üleriided teevad. Proovisin lühemat punast mantlit ja raputasin pead.. proovisin pikka punast mantlit ..  möödunud aastal läks täpselt selga, nüüd aga täiesti suur. Ma ei saa aru, ma ei näe ju nii erinev välja! Icepeaki jopet ma proovida ei julgenudki, ma ei taha, et see ka suur oleks. :D Vähemalt on mul see teine jope olemas, mis ka sportlik (seda olengi kandnud, kui tööl käin tõuksiga). Aga ainult jopest ei piisa, sest ma tahan kanda kleite, seelikuid, viigipükse, mul on mantlit vaja. Soodsalt. 
Nii alustasin eile otsingutega, aga eesmärke oli teisi ka. Teine asi, mida otsin, on lihtne valge kleit, leeri lõpetamiseks. Sellise kleidid otsimiseks on väga vale aeg, aga hoian silmad lahti, midagi ikka pean leidma. Ja natuke tahtsin kampsuneid vaadata, sest nendega ka kehvad lood, aga samas ei olnud see nii oluline. 
Alustasin Eedenist kella 10 aeg, aga seal oli vajaminev putka kinni, võtsin vaid sularaha välja ja läksin edasi Sõbralt Sõbrale, mis seal Annemõisas on. Proovisin seal mitut ilusat (punast) kevad-sügisjakki, aga jätsin ostmata! (mõtlesin kriitiliselt, et mul ei ole seda vaja). Kaks ilusat endastiilis pluusi sain ja siis ostsin viie euro eest öökapi. Seejärel käisin Puiestee tänaval (Roosi tänava kandis), seal oli niii palju rahvast. Leidsin ühe tavalise piduliku valge nööpidega pluusi, pole ühtegi ilusat olnud juba väga kaua, küll suur, küll väike, see oli Vero Moda nr 36 ja ideaalne. Vahel vaja viisakas ka olla. Autoga sõitsin kesklinna, parkisin auto ja käisin Humanas. Proovisin nii pükse, seelikut, jopet, kleiti ja veel midagi, aga mõtlesin kriitiliselt ja ei ostnud midagi. Ilmselt oleksin mõelnud teisiti, kui oleks olnud midagi soodukas, aga kõik olid täishinnaga ja kui ideaalset asja ei leia, siis ma sealt täishinnaga ei osta... Ja nii ma seal väga pikalt ringi ei vaadanud, kui hinnad langevad, siis ehk lähen tagasi. Jalutasin üle Toome Näituse tänavale ja korraks oli natuke imelik kõndida, sest olin sealt nii palju kordi koju läinud, aga nüüd jalutasin lihtsalt kaltsukasse. Näituse tänaval ei olnud midagi, võtsin suuna Kuperjanovi Humana juurde, aga ei olnud ka seal talvemantli või heleda kleidiga õnne. Käisin ka seal raudteejaama vastas ja siis läksin paar maja edasi, et ühest kohast valge tekikott osta (8 eurot). Ja jäin seal müüjaga juttu ajama, ta oleks ehk pikemaltki jutustanud, aga eks mul natuke oli kiire, aga usun, et teinekordki võin temaga mõned sõnad vahetada. Seejärel suundusin Pauluse kiriku raamatupoodi, et sealt osta raamat "Maise matka poolel teel" Toomas Paul, aga seal oli nii palju muud huvitavat ka, võtsin mõned küünlad ka. Tahtsin Riiamäel käia ühes kaltsukas, aga see oli kinni, käisin Uuskasutuskeskuses, aga ei ostnud midagi. Lõpuks läksin veel turule, et osta võid ja liha. Seda viimast võtsin kohe suurema tüki (3kg) ja kodus lõikasin tükkidest ja panin sügavkülma. Lõpuks jalutasin veel raamatukogust läbi, sest mind ootas seal taaskord üks raamat, aga tagasi polnud mul midagi viia. Sõitsin autoga siis veel Eedenist läbi, putka oli lahti ja jõudsin lõpuks tagasi koju. Kulus ikka päris mitu-mitu tundi. 
Aga kodus väga pikalt ei olnud, natukene toimetasin ja läksin õe juurde sauna. Õhtul hakkasin kodus raamatut lugema ("Kihid" Ursula Poznanski).
Ja vahepeal koristasin ka, sest reedel väsisin ühel hetkel lihtsalt ära ja läksin magama. 
Aga talveks polegi üleriideid. Peab veel otsima.

Päev 10 – Pildipostitus tänasest päevast

Selle panin just nädalavahetusele, sets tööpäevadel poleks mul midagi pildistada. Pildid tegin kõik väiksemaks ja juttu siis allkirjadena juurde.

 Pildid ikka telefoniga, tegin failid lihtsalt veidi väiksemaks..

Enne 8 ajas Draakon mu üles. On näha, et õhtul tuli väsimus peale ja kõik, mis voodil oli, sai maha visatud. Draakon oli juba mitu tundi aktiivne olnud.

Minu keelekaapist, oluline osa hommikust.

Esimene tass kohvi.

Ja kuna on pühapäev, siis oli paras aeg minna tagasi voodisse ja jätkata raamatu lugemist. Draakon tuli ka.

Kui pool 10 sain voodist välja, siis panin taustaks Prillitoosi.

Ja hakkasin segadust likvideerima, magangi sellise tekikuhja all.

Koorisin nägu ja tegin maski.

Triikisin pesu.

Ja jõudsin hommikusöögini. Polnud muna isu, niisiis kreekajogurt ja rasvakohv.


Läks veel aega mööda ja enne kodust väljumist hambapesu.. ikka Amway Glister.


Outfit.

Jalutasin üle silla..

Salemi kirikusse Jumalateenistusele.

Ja seejärel natuke mööda Turu tänavat..

Prismasse, enne käisin apteegis.

Kuna lihapoolis kodus olemas, siis ostukoris suuremalt jaolt piimatooted.

Jogurt on lihtsalt soodushinnaga ja kuupäevani veel aega, seetõttu sai seda ka rohkem ostetud.

Ja koju minnes oli kaks (riidest)lotti rohkem.

Just enne olin mõelnud, et teen vitamiinidest pausi, aga kui apteeki läksin, siis oli Vitakuri kuningakepiõli nii soodne, et ma lihtsalt pidin seda ostma. 

Sõbrannaga jalutasin Toomemäel.

ja istusime Armastuses.

Mina jõin Lattet,.

Ja koju minekuks peitsin end salli sisse.

Vahepeal oli kodu ka korda saanud.

selahulgas ka köök.

Sorteerisin salle-mütse jms.




Draakon on boss.

Vahepeal üks kohv.

Ja kööki ettevalmistusi tegema. Hakkliha pannile.

Kohupiimad kaussi.

Paprikad kuuma vette.

Pannil praen hakkliha läbi, kõrval kohupiimapallid õli... ikka suhkruvabad (kohupiim, muna, kookoshelbed, natuke magustajad ja fiberhuski)

Ja hakkliha läks paprikate sisse (paprika, juust, majonees, hakkliha, majonees, juust).
Vesi ja taustaks Sinu saade.

Homseks trenniriided ja tööriided.

Ja õhtuks küünlad sügisõhtusse.
Sellega ma lõpetan. Nüüd om paras aeg jälle raamatut lugeda. :)