Mul oli puhkus

Nii näitas vähemalt tööajagraafik. Kolm vaba päeva oli mul tõesti. Ja kui ma eelnevalt olin mõelnud, mida peaks puhkuse ajal ära tegema, siis ega ma suurt midagi ei teinud. See kolm päeva... on ainult kolm päeva. Trennid tegin ära nagu olin planeerinud. Lugesin raamatuid, tahtsin küll iga päev ühe lugeda, aga nii palju siiski ei jõudnud, sest vahepeal olid ka teised tegemised ja toimetused. Sellega meenub see, et ma pole viimasel ajal oma raamatute nimekirja just täiendanud (kui 100 raamatut täis, siis teen eraldi postituse, kus on kogu nimekiri ja paar lauset juures iga raamatu kohta). Kaheksa veel ja siis ongi ilus sada täis. Vahepeal olen ka ühte sarja vaadanud - 12 Monkeys, mida sai alustatud ju Vaksali ajal ja siis olnud mul üle 2a pausil. Meil on Netflix ja sealt on seda tõesti väga mugav vaadata, aga seal on vaid kaks hooaega, et edasi pean ikka arvutist vaatama. väga segane sari ikka ja vahepeal oli tunne, et peaksin uuesti algusest alustama (no esimesest hooajast oli ka peaaegu 3a möödas), aga ei hakanud, sest tundub, et see ajatelg on seal ikka väga sassis. Teinepool vaatab aga Luciferi, seda vaatasin omal ajal üks-kaks osa, nüüd olen vahepeal kõrvalt tegevust jälginud, aga kuna kellelegi siin on puhkus, siis varsti on tal kõik osad vaadatud. Puhkuse ajal tahtsin jälle riideid sorteerida, sest varsti-varsti on garderoob kohal. Mõned said sorteeritud, aga kõigeni ei jõudnud. Paraku kõik üleriideid meil sinna ikka ei mahu, kuskile tuleb nagid panna ja rippuma lähevad pigem siis sellised viisakamad riided. Eks näis, kui aeg täis on. Paremaks teeb see olukorra niikuinii. Siis saab kuusepuu ka teise tuppa panna (pisikese), aga ma juba kujutan ette, kuidas Pisike selle peal hüppama hakkab. Vahepeal on sõbrannad ka õhtuti külas käinud, et väikest karvapalli nunnutada, kahjuks see karvapall ei püsi üldse paigal ja nii on teda raske ise ära väsitada. Vahel on nad koos nii nunnud ja siis pead ikka korrale kutsuma, sest kui üks must pallike punasele kogu aeg selga hüppab, siis ühel hetkel hüppab Draakon vastub. Ja siis nad nurruvad ja magavad nii lähestikku ja Pisike läheb Draakoni järgi voodisse magama. Ööd on Pisike siiski esikus, sest ta võib seal tekkide all ära kaduda või teine asi - nad ei pruugi öösel magada, kui ühes ruumis on. Järgmine nädal lähem loomaarstile terve perega, ussirohu andmine läks väga hästi, Draakoniga lihtsamlt. Kiidan kiisusid. Vahepeal oleme ühistukoosoleku teinud ja kes on juhatuses? Eks viie korteri peale pole ka väga palju valikut. Panime erinevaid ideid ja plaane paika, esimene asi, mida teha saame on see, et muudame autode parkimiskoha ära ja hoovi enam ei sõida. Kui nüüd liiga suur talv peale ei tule, siis saame selle ära teha. Kinnistu tõttu on korteriühistu meil kahe maja peale (kokku viis korterit), aga maja asju ajame muidugi eraldi. Eks teatud asjaolusid ole ja näis, kuidas me neid lahendama hakkama, aga uute naabritega on vahva. Nad on ise toredad, nad on tegusad ja neil on kass ja taks! 

Tundub, et Omnivas on pakid liikuma hakanud, olen lausa kaks pakki juba kätte saanud. Aga enda telefoni kaitseklaasi ootan juba üle kahe kuu. Aga ega ma siis rohkekme nda pakke ootagi, pigem venna ja ühe sõbra pakid. Kusjuures lõpuks ometi on Eeden uuetsi korralikult avatud ja enam ei pea sinna kuskilt tagant sisenema! Uudistamas ma käinud ei ole, sest seal on liiga palju rahvast. Aga Omniva on väga õige külje peal ja jääb mul kenasti teele. 

Pst. Vahepeal on toas nii vaikseks jäänud, et oleks aeg otsima minna, kuhu Pisike end magama sättis. Draakon on turvaliselt minu lähedal. Kusjuures täna hommikul magasin ma sisse, mitte nii palju, et tööle hilineda, aga piisavalt, et tunda end rokem puhanuna ja hommikul kiirustada. Ikka selline hommik, kui selga panin ka kleidi ja kontsaga saapad, et bussipeatusesse pidi ikka kiirustama. Magasin sellepärast, et ma ei seadistanud äratust - teen seda muidu igal õhtul uuesti. Täna hommikul ärkas Draakon õigeagselt, ma veel mõtlesin, et miks ta ära läks, oli teine nii kenasti meie vahel. Ja siis mõtlesin, et kuidas see hommik nii kaua kestab, et miks äratus ei helise. Ja mõtlesin lõpuks kella vaadata ja äratusest oli kenatsi 30minutit üle juba läinud.. (magasin vähemalt 8h täis). 

Parooliga: miskit positiivset

Show encrypted text

Trennipäevik 19.11.-25.11.2018

47. nädal

Selline nädal, kui ei saanud oma plaanidest kinni pidada. Ja äljas on talviseks läinud, mina otsisin juba talvejope välja ja praegu on sellega ka külm. :D 

Esmaspäev - veetsin terve päeva Narvas koolitusel. See tähendab, et ärkasin 05.05, kolmveerand 6 väljusin kodust, et bussile jõuda. Bussis jäin magama, ärkasin Narvas (ei tea, kas kegi oleks mu üles ajanud? :D tegin silmad lahti siis, kui üle poole bussi oli juba tühi). Koolitus oli huvitav ja asjalik. Koju sõites magasin ka (ärkaisn õnneks veidike varem). Selles suhtes, et istusin väga palju. Liikumist oli nii palju, et bussile ja hiljem koju. 

Teisipäev -  pidin pärast tööd trenni minema, aga tuju oli täiega null ja läksin hoopis koju. Treener ütles ka suht viimasel hetkel, et ta siiski ei saa... Kodus olid teised tegemised. Kõndisin õnneks veidi. 

Kolmapäev - töövaba päev. Kaaslane kaasa ja jõudsime pärast kella 11 jõusaali, mina tegi oma tavapärase ülakehapäeva, tea vaatas ka erinevaid harjutusi. Minu trenn ikka 60minutit. Niimoodi koosja autoga, päris mõnus.

Neljapäev - pärast hommikukohvi läksin jooksma - 4km tundus täiega OK. Eelnevalt olin maganud 11h ja ilmselt oleks veelgi maganud.

Reede  - läksin hommikul vara jõusaali, ärkasin täitsa vabataahtlikult koos Kaaslasega 05:55, jõime kohvi ja 06:45 alustasin trenniga. Ilmselgelt olin üksi. Algus läks kenasti ja jän rahule, trenni lõpus tabas mingi nõrkus, et vajasin rohkem puhkust ja lõpuks võstin seetõttu üsna kergelt. Ma ei arva, et see nõrkus oli tühja kõhu tõttu, sest õhtusöök oli olnud rikkalik ja vahetult enne trenni ei oleks ma niikuinii süüa saanud, pigem oli see lihtsalt väga varjane ja hommikune asi, jalatrenni ajal läheb ikka pulss kõrgemaks. 

Lisaks tegin linnas tiiru, sain kätte uue passi ja ID-kaardi (kusjuures see kiri, et pass on valmis, tuli mulle juba esmaspäeval ja ID-kaardi kiri kolmapäeval ehk passi tehti ühe tööpäevaga valmis). 

Lisaks käisin massaažis ja manuaalteraapias. Pärast neid oli päris hea olla, selg oli sirgem, pingeid polnuds, elle vaba ja hea oli.

Jalapäev 60min; kõnd 4km. 

Laupäev - puhkus. Natukene liigutasin end ehk käisin linnas. 

Pühapäev - jooks 5km. Minu jaoks on väljas külm ehk siis mul on vale riietus. Probleem just jalgadega, üles on kergem lisakihta seada,, aga kui jooksupükstele teised retuusid alla panen, siis on kuidagi kitsas ja ebamugav joosta, samm pole enam see (juba täna polnud). Ehk kui ma tahan külmemal ajal joosta, siis oelks vaja talvisemaid pükse, aga ma pole kindel, et ma tahan neisse panustada, sest on piisavalt muud, mille peale mõelda. Või peaks välja mõtlema mingi alternatiiv... ee mis? üks variant on jooksmise asemel kõndida, aga siis on ajakulu palju suurem..

Järgmine nädal püüan vana plaani juures püsida. Vaikselt oleks aeg hakata uue treeningplaani peale mõtlema, sest jaanuaris peaks harjutused üle vaatama. Samasolen ma sellega endiselt rahul, see on ikka veel raske... et natukene keeruline. 

Must ja punane

1997 aasta kevadel tuli maale üks punane kassipoeg, kellest sai minu kass. Eelmine kass oli talvel saanud autolt löögi ja nii teda enam polnud. Punane kass sai nimeks Riksi-Raksi. Sealt algas minu punaste kasside armastus, mis kestab ja kestab. Aga nagu öeldakse, et kui armastad ühte kassi, siis meeldivad ka kõik teised. Täpselt nii ongi. Riksi oli minuga palju ilusaid aastaid ja nägi enda kõrval mitut teist kassi, kes olid minu õe omad. Ruudi, Riibu, Reemik ja Uttu. Utu kadus mõne aasta eest ja oli õe kassidest kõige kauem. Riksi oli paras kõuts, käis ära, millal tahtis ja kus tahtis, oli vahel kuid kadunud (minu meelest kõige pikemalt isegi pool aastat), vahel kükitas tunde ja tunde puu otsas (kui teine kass oli uued piirid paika seadnud), aga ta oli ikka ja alati minule armas. 

Riksi

8.klass Riksi ja Rossi

Riksi ja Ruudi

Õe kass Ruudi oli must. Pikakarvaga. Leidsin albumist selle pildi, ilmselgelt on see vahepeal olnud kuidagi raamitud ja saanud veidi viga. Ma mäletan, kui need kaks kassi ühes poriloigus käppadega vehkisid ja kukerpalle tegid. Kui praegu seda vana fotot vaadata, siis on Ruudi täitsa isase kassi näoga... 

---

Ja kui Riksit enam ei olnud, siis oli mul maal üks pikakarvaline Tüüp. 

Tüüp... oi need pikad karvad ja kus ta kõik ära käis.

Muhe Uttu

Teistest õe kassidest on mul albumis mõned pildid, aga kuna pärast Ruudit olid nad kõik triibulised, siis mul on natukene raskusi... ei mäleta täpselt, mis aastatel mingi kassike meiega oli. Uttust on juba palju-palju rohkem pilte, sest sel ajal olid juba digikad olemas ja tema nägi ka nutitelefonid ära. 

Maal oli ka imearmas Mirju ja hetkel on tema järglane Trips, kes kahjuks pole minuga harjunud ja jookseb mul kogu aeg eest ära. Mirju oli nii ilus kirju, kolmevärviline. 

Mirju

Noor Trips

---

Aga selle Riksi ja Ruudi jutuga tahtsin jõuda selleni, et nüüd on meil ka punane Draakon ja must Pisike. 

Pisike on tõeline preili ja täitsa tüdruku moodi, pikk karv nõuab hoolt ja ise on ta selline armsake. Kui Riksi ja Ruudi tulid maale pea üheaegselt ja kasvasid-kaklesid koos, siis nüüd oli olukord natukene teine. 

Teise kassi mõte on mul olnud ja oleme seda arutanud ja leidnud, et meil on ühest pätist küll. Lisaks oli minul hirm, et kuidas Draakon sellesse suhtuks. Ma olen talle kodu andnud, ta on meie korterist teinud kodu, ta tunneb end kindlalt ja hästi...

... aga Pisike tuli meie juurde ise. Mõnele asjale universum vastab.

"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..." ("Väike prints" Antoine de Saint-Exupery)

... ja siis ühel õhtul ootab punane kiisu mind aknal, aga tuppa tuleb mitu naist ja üks must karvapall. Draakoni rõõm kadus väga kiiresti. Ma ei ole teda kunagi sellisena näinud ja sellist käitumist ei saa ka talle pahaks panna. Tullakse tema koju, tema territooriumile, teise kassiga. Muidugi oli ta endast väljas, urises, susises, läks peitu.. oli solvunud, vihane, stressis. Sel õhtul oli kell juba üsna palju. must sai enalde pasa ja kõik vajalikud asjad vannituppa, punane sai rahulikult end paremini tunda ja tuli ka ööseks minu juurde tuttu. Hommikul lasin väiksel ringi joosta, Draakon oli kuri, läksin tööle ja varsti oli Kaaslane kodus, et järg üle võtta. Üksi neid ühte ruumi ei jätnud, aga kuna meil on siin avatud elamine, siis vüimalikud variandid olidki vaid vannituba ja esik. 

Pisike kass oli tubli, jõi kassipiima, sõi, käis liivakastis. Ja muidu tõeline aktivist. Aga kaks esimest päeva olid väga rasked. Kõige rohkem Draakonile, aga see lisas ka meile stressi. Kui ma töölt koju tulin, siis selgus, et Draakon on olnud terve aeg magamistoas, polnud ta oma toitu puudutanud, polnud ta liivakastis käinud. Elutuppa ei julgenud tullagi, sisises ja urises. Andsin talle midagi süüa, mida ta kindlasti tahab ja suunasin ta ikka liivakasti, et ta stressist haigeks ei jääks. 

Teisel päeval käis ta vahepeal elutoas, aga kui musta karvapalli nägi, siis ikka siseses ja pani jooksu. Edusammud hakkasid tulema kolmandal päeval. Päeval olid nad mõlemad üksi - Draakon oli peremees ja Pisike oli esikus (tõstsime ta sinna ümber, piisavalt ronimist, sooja ja päeval valge, öösel  pime).  Must läks aina aktiivsemaks ja julgemaks, tahtis väga teada, kes see punane elukas on. Nii hakkas ta vaikselt piire kompama, eriti aga huvitas teda see saba, mis muudkui käis ühele poole ja teisele poole...

Ja nii nad sõbrunema hakkasid. Vahepeal täitsa nuusutasid, kompisid ja siis panid käpaga. Oli ka urinat ja sisinat, aga oli näha, et olukord hakkas leebuma. Üksi neid ei jätnud, ööd olid nad samuti eraldi. Draakon tundis end jälle bossina ja seda ta ju on. Ise kasutasin ma googlit ja uurisin, kuidas neid kiiremini sõbraks teha, vahetasin nende pesasid, aga kui Draakoni juurde vale lõnhaga tekk läks, siis ta susises ka minu peale ja ei läinudki sinna enam. 

Praeguseks on nad kohanenud kaks nädalat ja kuigi me neid veel kahekesi tundideks samadesse ruumidesse ei jäta, siis olukord on väga hea. Nad mängivad, ajavad üksteist taga ja eks sinna käib vahepeal ka natukene liiga suure jõu kasutamine Draakoni poolt. Pisike on veel lihtsalt pisike ja seetõttu ei ole jõud tasakaalus. Aga mina jjulgen küll öelda, et nad on rõõmsad. Vahepeal ajab must punast taga, siis aga vastupidi, asi on täitsa tasakaalus, kui nad liiga ülemeelikuks lähevad, siis tõstan Draakoni ahju otsa või Pisikese esikusse puhkama. Praegu on veel kaks kohta, kuhu must järgi ei saa - köögis on aknalaud liiga kõrgel ja pole ühtegi asja, kuidas sinna saada, ja siis ahju peal olev Draakoni pesa (see peaks veel mitu kuud päris kindel koht olema). Mujale ronib ta järgi, turnib, vahepela kukub, aga siis pusib edasi. Küüned ja hambad on tal teravad ja tugevad. Magama jääb sinna, kus uni tuleb. Kord otsisime teda üle tunni ja ei saanud aru, kuhu ta kadus... ma arvasin, et leidis hiireuru ja puges sinna. Tegelikult oli ka kummutil kõige ülemine sahtel lahti ja sinna me muidugi vaatasime, aga ei vaadanud järgmisse sahtlisse, kuhu ta oli roninud. Leidsime ta siis, kui Teinepool pani video kassihäältega tööle ja kuskilt hakkas piiksumist kostma. Ta ehmatas meid ikka korralikult. 

Sellised lood siis. 

Praegu on ta Pisike ja võib-olla jääbki Pisikeseks.

Niisiis on meil kodus nüüd kaks õnnelikku kassi.

millegi tõttu meeldib talle väga see arvuti... eriti kui saaks käppadega mööda klaverit kõndida.

lemmikkoht pikutamiseks

Kui kolmest saab neli.

Mis su nimi on, Pisike?

Võtab suuremast eeskuju...

Vahel on juba nii suured sõber.. siis pole kaugel ka aeg, kui koos nunnult magavad.

Varsti pikemalt :)

... ja ilmselt ta ongi meil Pisike, kuigi vaadates tema söögiisu ja seda, kuidas ta paari nädalaga juba kasvanud on... siis pisikeseks ta küll eii jää. 

Trennipäevik 12.11.-18.11.2018

46. nädal

Pühapäeva õhtuks nii väsinud. Nii juhtub, kui nädalavahetusel on teistsugune rütm ehk on mitmeid tegemisi. Üliselt jään ju ka reedel kella 10 ajal magama, aga sel korral oli asutusepidu, koju sai kella 1 aeg öösel ja kuna ma viimased tunnid jõin seal väga palju vett, siis see magama jäämine polnud ka nii lihtne... uinusin ehk ajal ja ärkasin äkki kümne paiku?. Tundide mõttes ju OK, aga polnud nii kvaliteetne ja piisav. Ning täna, pühapäeval, oli vaja juba kell 7 ärgata. Ja homme... kuskil enne poolt 6 hommikul.

Esmaspäev - treener tagasi ja tegi korraliku ringtreeningu mulle. Hajrutused olid mõnusad, mõned vanad tuttavad, mõned uued. Trenn kestis tunnike ja järgmisel ja ülejärgmsel päeval olid küljed ikka päris haiged. Polnud ammu TRXiga külgedele harjutusi teinud.

Teisipäev -  kavas oli tavaline jooks kuni 5km. Plaan oli hea, aga seleks ajaks, kui ma välja jõudsin oli ilm lihtsalt kohutav, vihma sadas, vett pritses, vähem kui kilomeetriga olid jalad juba märjad ja tossud lirtsusid. Samas ma kiitsin ennast, et üldse välja läksin ja mõtleisn, et 3km on ka liikumine, sest on ju. 
Üldiselt võib lugeda aga puhkuseks.

Kolmapäev - ülakehatreening jõusaalis 70min. Randmed taas kehvad ja dipid jäid välja, kummiga lõuatõmbeid tegin siiski kuskil trenni lõpus (ehk raske). 

Neljapäev - pärast tööpäeva sain linnas sõbrannadega kokku ja seeläbi sai ka veidi jalutatud, aga mul oli kindel plaan koju jõudes ka jooksutiir ära teha. Ja tegin ka. 4km, tagasi 2km oli raskusega, sest olin Omnivast paki saanud ja üsna tülikas oli niimoodi joosta, aga eks sellevõrra sain rohkem koormust. Aga endal mul polnud aega eraldi pakile järgi minna.
Kõndisin ka päris mitu kilomeetrit.

Reede  - puhkus, pidu. Päeval koolitus ja kook.

Laupäev - kui eelmisel päeval jääb jalapäev tegemata, siis tuleb see järgi teha. Natukene pärast kella 11 olin jõusaalis, üksi. Panin vaikeselt muusika ja alustasin. Sel korral trepist ei jooksnud. Tegin sojenduseks erinevaid harjutusi (jackid, põlvetõsted, hüpped jne). Kui kastile astumine tuli, siis mõtlesin, et lisaks võiks ju väljaaste ka taha teha ehk üks liigutus veel harjutusele juurde. Esimese seerja ajal tegin ja see oli sel hetkel ikka väga killer. Kükid olid ok, põlved olid ok, ainult keegi võiks kogu aeg kõrval olla ja asendit vaadata. Trennilõpuks sörkisin lindil ja venitasin. Sellest hoolimata on nüüd, pühapäeva õhtuks, lihased kuidagi väga kanged... oleks vaja kuputada. 

Hiljem käisin saunas. Ja novembri ujumisega sain ka linnukese kirja, see vesi oli niiiii külm.

Pühapäev - autosõidud ja sünnipäev ja õhtuks koju jõudes nii väsinud.
Aga olin piisavalt tubli, et end korra välja vedada. Sellistel päevadel on ka 3km jooksu hea. Väljas onikka väga külm tuul. 

Järgmine nädal plaanid veidi sassis. Tegelikult peaksin justkui puhkama, aga päris nii ei saa... Homme olen terve päeva Narvas koolitusel ehk tuleb üks pikk päev (koolitus algab kell 9 juba ja lõppeb kell 17... ehk see bussisõit). 

Trennipäevik 05.11.-11.11.2018

45. nädal

Ei ole midagi öelda. Samas rütmis lähevad need nädalad.

Esmaspäev - trenn 53min. Treenerit ei olnud, enda pea ei töötanud... harjutusi tead, aga need kokku korraliukt terekeha treeninguks panna?! Tegelikult sain täitsa OK-ilt hakkama, aga ikkagi oli selline mõh tunne.

Teisipäev -kuna õhtu oli sõbrannade päralt, siis jäi jooks ära. Kõndisin. 

Kolmapäev - ülakehatreening jõusaalis 65min. Tavapärane. Mõned lihased andsid järgmisel päeval tunda.

Neljapäev - õhtul jooks 5km. Koolituse tõttu jõudsin varem koju ja õhtu tundus kohe pikem ja mõnusam. Jooksu ühendas Eedeni DPD pakirobotiga, kus mind pakk ootas.

Reede  - jõusaalis jalapäev 70min. Soojenduseks trepijooks kumm põlvede juures. Seejärel ikka kastile astumised, sumokükk sangpommiga ja sääred. Kaks ringi. Siis õik kükid ja edasi, kus jäi pooleli. Minu meelest see toimib. Teatud harjutuste puhul märkan ka edasiminekut ja olen rahul, aga teine kord tundus kõik kurb. Hea on see, et parem põlv, mis eelmine reede veider oli, ei andnud endast märku. Vasakus käib endiselt mingi raks läbi. Iseenesest peaks mul olema see vorm käes, et trenni lõppu nt hüpped kastile lisada, aga ajast jääb puudu. Vahel on raske selle kella järgi trennis käik.

Laupäev - puhkus. käisin linnas ja seetõttu kõndisin ka natukene. 

Pühapäev  - kuna võtmed ei olnud, siis päevane plaan jäi ära (5kmkõndi +5km jooksu), aga kui Teinepool õhtul koju jõudis, sisi jätsin tema suppi sööma ja läksin ise jooksma (NB. koju jõudes ütles, et oli vangu vanainimese supp st polnud midagi peale kana närida :D aga tundub, et maitses, sest praegu, tunnike hiljem, võtab suppi juurde).
Plaanis oli küll 5km, aga väljas oli külm ja kõle tuul ja mõtlesin,mis ma mõtlesin, kui 2km täis sai, siis keerasin otsa ringi ja jooksin koju tagasi. Parem 4km kui üldse mitte midagi. 

Istub, vaatab, natukene uriseb...

Siis kui laupäeval linna minnes oli hiir laua all ja koju jõudes laua peal...
See on Draakoni lemmikhiir, mis on tal vist kaks aastat olnud, aga aeg-ajalt on kadunud. Alles hiljuti leidsin selle ühe kapi alt ja küll ta oli rõõmus. Ju siis pani lauale, et oleks kindlas kohas ja natukene peidus...

Homme lähen üle pika aja varem tööle ja saan vast varem koju ka..kui trenn tehtud.

11112018

Nädalavahetuseks olid tavalised plaanid - olla kodus, puhata, natuke miskit sporti teha, kodused toimetused, aga tahtsin ka täna turul ja poes käia. Plaan oli hea, aga kui jope oli seljas, siis avastasin, et minu koduvõtmeid pole kuskil ja pole ka Kaaslase omasid, kes ise tööl. Minul oli pilt üsna kiiresti selge, sest eile panin tasku Kaaslase võtmed, sest minu omasid ei olnud ehk siis tema oli nendega tööle läinud. Ja ju ta siis täna homikul vaatas, et kapil tema võtmed ja võttis need kaasa... aga eelmised võtmed oli autosse jätnud. Niisiis olen ma kodus natukene "luku taga". Hommikul käis õde j käisin lähedal asuvas poes, õhtusöögi plaand küll tegin ümber, sest polnud seal korralikku kaalikat, paprikat polnud üldse. Niisiis valmis hoopis kanasupp minumoodi. See tähendab, et köögiviljad püreestan ära ja siis lisan praetud kana tükid, hiljem veel merevaiku. Kuna saumikser läks katki, siis vahepeal pidi supp jahtuma, et saaksin köögiviljad teise anumasse ümber tõsta ja ära purustada. Aga tegin varakult valmis, siis hiljem soojaks ja ise lippan jooksma, kui Kaaslane koju tuleb. Lisaks tegin leiba, aga ka sel korral nätske, aga ikkagi niiii hea, eriti kui see on alles soe. Lisaks tegin veel mingid helbekäkke ahjus, sest ahi oli niigi soe. Magustaja, muna, 4viljahelbed, natukene võid, natukene kookosjahu, näpuotsatäis soola ja veidi valupulbrit. Enne tundus magus, aga pärast ahjuskäiku on väga OK. Eile tegin piparkoogitaigent, aga küpsetada ei plaani veel. 

Kuigi üldse plaanis ei olnud, siis täna käisn ikkagi ajas riisumas ja aia taga ka. Vahepeal on tamm alju lehti maha visanud. 

Töönädal oli raske. Tööl oli raske. Neljapäevane koolitus oli hea, sets koolitus oli huvitav ja väike vaheldus tööle. Lähiajal on mul kaks koolitust veel. Aga stressi tõid ka mõned teised asjad. Üks nendets on praeguseks väga hästi lahenenud ja ununenud. Aga tööl on veel mitmeid küsimärke ja teemasid, mida on raske ües võtta ja mis tekitavad halvad emotsioonid. Oeh. Aga siis jõuad õhtul koju ja kodus on hea! Järgmine reede on asutuse pidu, neljapäeval pean minema passi ja ID-kaarti uuendama. Ja siis algab see nädal, kui mul peaks olema puhkus, aga kaks päeva pean tööl olema... Üheks päevaks leidsin koolituse, mis on Eesti teises otsas ja tuleb üks pikk päev (sest koolitus algab kell 9 ja lõppeb kell 17), teisel päeval siis tööl ja selle arvelt siis detsembris üks minipuhkus spaas. 

Viimasel ajal on raamatutega natukene kehvasti. Põnevikud on vist oma normi täitnud ja siis ei oska nagu midagi lugeda. Käisin eile raamatukogus ja üle aastate ka ilukirjanduses... Ma olen selle laste-ja noorteosakonnaga nii harjunud, et ilukirjanduses tundus mulle kõik kummaline, ma ei oska sealt raamatut otsida, kui ma ei tea, mida ma otsin. Lõpuks võtsin kaks raamatut romantika riiulitest, et midagi lugeda oleks. Ühe lõpeta varsti... selline mõh. Võib-olla uuesti kadunud põlvkonna raamatuid lugeda? Kunagi alustasin, aga neid raamatuid on ju veel ja veel.

Trennipäevik 29.10. - 04.11.2018

44. nädal

Selles suhtes oli hea nädal, et väljas läks uuesti soojaks, kuigi nädala alguses oli selline lõikav tuul.. ja täna õhtul oli taas külm. Aga päevad olid mõnusad.Trennid olid plaanipärased. Natukene tegi muret parem põlv, mis ands endats märku neljapäeva õhtul ja jätkas reedel trenni teises pooles, aga niisama liikudes see valu ei teinud ja tänaseks oli see juba unustatud. Eks näis, mis lood on trennis. 

Keskmine uni on ikka üle 8h, aga eks nädalavahetused viivad seda üles. Eile tegi kell küll vingerpussi ja päeva peale mu unegraafikut ei parandanud. Nimelt ma vahel vaatan hommikuti, kuidas ma kella meelest magasin ja võrdlen seda enda mäluga, üldiselt asjad klapivad ja kui ei klapi kohe, siis päeva peale kell paneb asjad paika ja ikka tundub õige. Laupäeval olin poole 6 ajal üleval ja varsti läks Kaaslane tööle, seejärel magasin mina 3h edasi, aga kell seda omaks ei võtnud. Jättiski mu une alla 8 tunni (tegelikult oli pea 12h).

Esmaspäev - ringtreening 55min, treener andis harjutused, mina tegin. Soojendus oli nii imelik, et tahtsin nendest harjutustest loobuda ja läksin hoopis trepist üles-alla jooksma kumm põlvede juures. Harjutused olid tervele kehale ja mõned lihased andsid sellest ka korralikult tunda.

Teisipäev - oli jooksupäev, aga ilm oli tuule tõttu väga külm ja mul oli vaja kuidagi koju saada... kõndisin hoopis 5km koju ja jooksma ei läinud. 

Kolmapäev - ülakehatreening jõusaalis 65min. See tähendab, et tempo on korralikult peal, et õigeaegselt harjutustega valmis saaksin. Randmed tunduvad paremad ja nii tegin ikka dippe ka ja kummi abiga ka lõuatõmbeid... pikk-pikk tee veel minna. 

Neljapäev - kõndisin veidi üle 2km väga kiirel sammul ja õhtul jooksin 5km. Mõnusal soe oli ja mul oli liiga palju riideid seljas. Pulssi ja tempot ei vaadanud (nagu ikka).

Reede - jõusaalis alakehatrenn 70min ehk kükid, väljaasted kastile jne. Ise tunnen, et kükkide puhul on tehnika natukene paremaks läinud. Ja trenn oli väga OK, kuni ühel hetkel hakkas see põlv tund andma ja VA küljele olid juba natukene valulikud. Viimases blokis on mul RDL masinal reie esimesed ja reie tagumised ja siis nokkimini, aga olin kõhuli olles ära teinud, siis istudes sain aru, et see ei lähe mu põlvele kohe üldse ja jätsin need harjutused lihtsalt ära. Lõpetasin kõnniga, venitasin ja rulliga leidisn palju valusaid kohti. 

Laupäev - puhkus. Toimetasin kodus, riisusin, koristasin. Ja oli vaja jalutada ka - 3,5km. Ärkasin alles pärast 9 ja reedel olin magama jäänud ka kella 9 ajal, lihtsalt kustusin ära. Ja terve päev oli väsinud... kui Karlovasse kõndisin, siis oli vaja trepist üles minna ja see võttis täitsa võhmale. 

Pühapäev - eile sain raamatu "Pärliõde", olin selle järjekorras juba nädalaid olnud ja nüüd tahtsin selle kiiresti läbi lugeda.  Alustasin lugemist hommikukohvi kõrval ja teise kohvi kõrval, jätkasin lõunase kohvi ja õhtu kohviga. Ja raamat sai läbi. Kõik need 536lk. Natukene kurb, et ma lemmiksarja nii kiiresti loen, aga nii väga tahan teada, kuidas asjad edasi lähevad... ja kui veel teada, et on tulemas viis tööpäeva, kui päeval lugeda ei saa, siis jahm..

AGA ma olin nii tubli, et ajasin end raamatu tagant ikkagi ka õue. Kella 12 ajal  käisin tõuksimas, sest ilm oli väga okei, päikest küll polnud, aga oli küllaltki soe ja väga tugevat tuult ka polnud. Ja kel 17.45 olin avastanud, et mul on samme alle 2000, siis panin veel kord spordiriided selga ja tegin 4km jooksusmmu. 

Tõuks 14km 48min; avg 134x'. 

Jooks 4km. 

Kui jooksu lõpus kõrvaltänavas olin, siis oli seal kaks tõukeratturit ja minu meelest aiast tuli veel kolmas, tundus, et läksid trenni tegema. Möödudes ütlesin neile, et oh tõukeratturid, mina olen ka. Vahva. :)