see külmus väljas võtab igasuguse hea tuju :(

-20.
Tajutav, tuulekülm -29.

Voodi on keset elutuba, kuid põrandaliistud enam ei liigu (ja väiksem oht kukkumisele), magamistoa seintest on täkked ja augud leitud, need on pahteldatud ja osa juba lihvitud. Vaja veel lihvida, seina pesta ja värvima hakata. vannituppa sai uus riiul üles, asju on palju (no seda ma ju Härrale rääkisingi), aga näeb parem välja ja asjad mahuvad ära. Nii et tubli Härra kodus tegutseb ja mina teen tööl tööd.

ei, me ei oota veel külalisi.

Ma tahaks, et mu laternad kohale jõuaksid. ja tahaksin reedel kõrgkooli aktusele jõuda.. õnnitlema.

28.01.

Läksin eile sõudespinningusse nagu ikka teisipäeviti. Möödunud nädala neljapäeva olin vahele jätnud, aga eile mõtlesin, et peaks proovima, sest oskan ju kätt seal hoida ja peaks hakkama saama.
Olin seal umbes 15 minutit ja sain aru, et nii ei lähe kohe kuidagi.
Kui ei saa sõrmedega kinni hoida ... siis ei õnnestu ju, siis ei saa ju.
Miks paremaks ei lähe?

Endiselt ootan kevadet ja aeg-ajalt vaatan Venemaa pikemat ilmaennustust, mis lubab, et veebruaris tulevad plusskaardid ja sula (ja mina juba mõtlen soojadele kevadilmadele, paitavale päikesele, rohelise rohu peale ja sinillilledele metsas). Laupäeva hommik oli niivõrd külm, et sai ennast korralikult sissepakitud ja ikkagi trenni ja sauna mindud, aga auto esimese korraga väga nõus ei olnud, aga teisel korral siiski käivitus. tegin väikeseid lisasõite (käisin turul jakaugemal poes), et sõidaksin veidi pikemalt, kui ainult paar minutit. Ma tean küll, et minu lühikesed sõisud autole mingit head ei tee, aga no mis teha, ma ei hakka ju sellepärast linnale ringi peale tegema, praegu sööb see kütust niigi rohkem kui peaks. Härra jõudis õhtul mõõtmistelt tagasi ja nii jäigi remondialustamine pooleli. Mina küll koristasin (ja kui nüüd tubasid vaadata, siis kasu sellest küll polnud) ja viisin ikka väiksemaid asju magamistoast ära ja pakkisin kokku. Pühapäeval me olime lihtsalt laisad - ärkasime kell 11 ja sõime hilist hommikusööki; Härra vaatas tennist ja mina lõikasin tema juukseid, masinaga küll, aga siiski lõikasin. Vist kolmandat korda alles, õnnestub veidi paremini, kui esimesel korral, aga siiski mitte päris mu lemmiktegevus. teoorias võib see ju lihtne olla, aga et mõlema kõrva juurest saaks ühtemoodi lõigatud ja kuklal oleks vasak ja parem poole ühesugused - see pole lihtne. Aga ma sain sel korral vist paremini hakkama. Härra ei ole ähemalt mossis ja ei oota pikisilma, et ta juuksed rohkem kasvama hakkaksid! tegime menüüplaanid ja toiduringid ja otsisime veel vannituppa ühte riiulit, mis on aastaga läinud 10 eurot kallimaks (ostsime selle lõpuks eile Decorast, 2 eurot odavam, nii et 8 eurot kallim võrreldes aastataguse ajaga). Vaatasime kõik olemaoslevad Blacklisti osad ära ja mina vaataks ikka veel ja veel. tegime maitsvat pitsast ja jõudis kätte taas töönädal.

Algselt oli plaan eile õhtul suusatama minna, aga tuulekülm oli ikka väga külm ja Härra ei jõudnud suuski ära määrida (määrde leidis alles eile), ta hakkas hoopis mööbeldama ja pahteldama ja mina lippasin hoopis hiljem linna ja tegin enne seda meile kalasuppi. Ja kuigi õhtul tundus nii äge, et voodi on keset elutuba, siis magamistoas on ikka parem uni.

Tahaks ikka veel suusatama jõuda, aga natud hetkel tundub, et see spordiala ei ole mulle väga lubatud...

Talvine pimedus.

Viimasel ajal on mind tabanud madalseis. Väsimus ja tüdimus. Iga töö päeva lõpus täiesti läbi omadega (jah, ma küll täidan hetkel osaliselt ka referendi ülesandeid, aga see ei loe); kuigi talve ja lume vastu pole mul midagi, siis rohkem kui -10 on minule liiast, väljas on külm! Jah, hea öelda, et pane end riidesse, panengi ju, aga ikkagi on väljas külm! Nädalavahetustel tahks inult kodus istuda ja uimerdada, tegelikult tahaks asjalik olla, aga lihtsalt ei jõua ja tuju ei ole. Trenni ma ikka jõuan (täna jätsin ära ...), eile käisin näiteks esimest korda sel aastal (ja esimest korda viimase 4 aasta jooksul) suusatamas (ja enam ei tegai, kas see oli väga hea plaan). Pole tahtmist tööle süüa kaasa teha ega kodus süüa teha, hommikuti ikka putru teen. tahaks puhkust ja tahaks kevadet. Jah, puhkus varsti tuleb.. kevad äkki ka? Nädalavahetusel oli plaan lõpuks magamistuba ülevärvida, aga selgus, et Härra peab lõputöö raames minema mõõtmisi tegema, nii ei tea, kas pühapöäeval värvime või ta teeb seda nädala alguses, kui mina tööl olen, ja võtab mõne sõbra appi. Mina tahaks magamistoa ümber samuti tõsta, aga see vajab proovimist ja mõõtmist. Alles hiljuti tegi Härra meile kõiki väga ilusa riiuli - kui kõik paika saab ja koristatud, siis teen ehk ka pilti. Milline Härra mul ikka, õige maahärra!

Võtan savimaski maha ja lähen magama.

Ja alustasime Blacklistiga - super!

ma arvasin, et hambavalu (südamevalu kõrval) on kõige hullem valu.
aga hambavalu on sellega vörreldes köömes + saab ju rohtu võtta ja enam ei valutaks.

2014

http://www.treenitus.eu/

Tartu Jooksusarja osasündmused:
12.04 - Parkmetsa jooks kl 13.00.
20.08 - Suvejooks kl 12.00.
22.11 - Novembrijooks kl 12.00.

Internetiajastu ja tõelised sõbrad?!

praegusel internetiajastul on tavalised facebook, skype, google + jms, mis tuletavad sõprade, tuttavate sünnipäevasid meelde. Vanasti olid ehk märkmikud, kuhu need kirjutati (kasvõi pigem telefonimärkmik), aga usun, et tänapäeval tehakse seda ühavähem ja usaldatakse ja loodetakse interneti peale. Infot tuleb ju igapäevaselt kõikjalt nii palju, et kõike ei suuda ega peagi meelde jääma, aeg läheb vahel liiga kiiresti ja päevad ehk lähevad segigi. Seetõttu on minul küll hea meel, kui mulle mõni sait mõne inimese sünnipäeva meelde tuletab - ma ei räägi siinkohal nende inimeste sünnipäevadest, kelle tähtpäeva tean ma unepealt, ka mitte nende oma, kes tegelikult on pigem võõrad või teretuttavad, ühekordsed-ürituse-tuttavad, sest õnne soovin ma neile, kellele ma tõesti tahan õnnesoovida, kellega ma suhtlen, kes on olnud oluline, on oluline, kelle käekäik mind huvitab, inim esed, kellega ma tahan suhelda, aga kellega ei suhtle ehk nii palju, et ma neid asju peast saaks.

Ja siis on inimesed, kes ei avalikusta oma sünnipäeva mitte kuskil ja on südamepõhjani solvunud, kui sa ei soovi talle õnne, sest sa tõesti puhtalt inimlikult ei tea, millal ta sünnipäev täpselt on. Sa tead kuud ja umbes mis kandis, aga täpselt ei tea, sest ta ei avalda seda kuskil ja te ei ole nii bestikad, et..

Ja siis ei mahu mulle pähe, miks oma sünnipäeva ajaks oma kontod blokeeritakse. jah, nopalun tee nii, et sulle ei saa fb seinale kirjutada, usu, suvakad teretuttavad ei viitsi sulle sõnumitesse kirjutama hakata, aga miks ära blokkida ja kui kell kukub 00:01 teed oma konto lahti ja kirjutad seinale, et aitäh kõik kallid sõbrad, kes teadsid ja meeles pidasid.  Ja siis tuleb seda ikkagi kogu fb sõpruskonnale kuulutada ja siis hakkavad sinna postituse alla hilised õnnesoovid tulema nende poolt, kelle mälu ei olnud nii hea...

Minule ei mahu pähe. Eelkõige see solvumine. Ära kuuluta oma sünnipäeva, kui ei soovi, aga no..

No kui härra mu sünnipäeva ära unustaks (,mis juhtub ehk siis kui me dementseks peaks jääma) aga see oleks ju natukene teine lugu ja siis ma oleks küll südamepõhjani solvunud, ...

müstika.

meil peaks kodus olema 3 nokia lumia laadijat.

milelgi pärats on olemas vaid üks - kõigem vanem ja viletsam.

Ega muud ei olegi, kui et väljas on lkülm, auto puhastamine tüütu, kolmapäeva õhtul lähen suusatama ja ootan kevadet. Hetkel küpseb härrale kook ahjus - ta läks maale täna ja homme tuleb. Ja kuna ta on nii tubli ja hea, siis kooki võib alati hea ja suure südamega talle teha.

Eile õhtul küsisin härralt, mis kooki ta sünnipäevaks tahab.

Ta vaatas mulle sellise "mõh" näoga otsa, et mismõttes, sinna on ju 4 kuud aega ja ütles, et ta ei tea.

Ta siis küsis, mis kooki mina tahaksin ja ma vastasin, et Napoleoni kooki.

Ja härra sellepeale: "Kallis, me ei saa ju sama kooki sünnipäevaks tahta.."

aga kus ja millal ja kuidas ütles tema, et seda kooki tahab, ei öelnud ju, lihtsalt viimased 2 aastat olen seda talle tema soovil teinud :)

Läksin turule kana ostma. Lisaksin soovisin ka maasinki ja saaremaa võid.  Käisin ka tiiru Promodas ja Apollos, jalutasin Tasku Rimisse ja hüppaisn läbi Seppäalast. Sõistin koju ringiga, et auto veidi sulaks (jah, ma käisin autoga linnas! punaseristipäevkalendris!) ja Säästukas, kust tahtsin piima osta, aga kuupäevad olid kõik homsed ja ülehomsed, meenus, et kana jäi küll ostamata!

Laupäevane feilimine.

Ärkasin kella 10 ajal, sest tahtsin ennelõunat veel trenni jõuda. Sai söödud ja toimetatud ja läksingi. Kui kohale jõudsin ja riideid hakkasin vahetama, siis selgus, et püksid oli koju jäänud ... püksta päris trenni tegema ei lähe ju. Aga kell oli juba palju ja otsustasin, et koju ei lähe, sest muuhulgas oli plaan ka saunatada. Jäin siis ainult saunatama ja härra vaatas küll kummaliselt, kui ma liiga vara tagais jõudsin. Hakkasin siis oma pükse otsime ja leidsin need siis, kui pesumasinast riided välja kuivama panin. Väga hea, et ma koju pükstele järgi ei tulnud, sest kõik mu spordipüksid olid pesus!!!

Siit järeldus - mul on liiga vähe spordipükse!

veebruaris tööl Puusepas 08.02.14 ...

09.02 tahtsin nagu suusatama minna ..

ja see ongi kõik.

Ülejäänud aja löön lulli.

(ja märtsis on palk imeväike).

mul ei ole kunagi varem nii piinlik ja häbi olnud.
küll on hea, et tuleb nädalavahetus ja loodan, et esmaspäevane tööpäev on piisavalt kaugel.

Põhjakas.

Varsti, varsti, varsti saab jälle Põhjaka ilusasse mõisa, hea seltskonna juurde ja maitsvaid toite proovida ja nautida, lisaks saab ka tarkust omandada.

Viimasest korrast ongi liiga palju aega möödas.

cancer.

Ilmselt oli see kole haigus juba ammu inimeste seas ja niitis neid, aga kuna polnud piisavalt võimalusi, siis seda ei diagnoositud ja see ei olnud siis ka surmapõhjus. Tänapäeval on diganoosimine lihtsam. Ravimine ka ehk - vähemalt on võimalik ravida teatud tüüpe, kui need pole liiga kaugele arenenud ja metastaase pole jne. Ma arvan, et te teate küll, mis ma mõtlen selle all. Ma ise mõtlesin kunagi, et minust saab onkoloog. Aga praeguseks on minust saanud hematoloogia (mis ju iseenesest on onkoloodgia all) õde. Ja enam ma ei oota ega tahagi, et minust saaks arst. Ma olen oma õe ametiga väga rahul. Mul on tunne, et ma aitan inimesi ja aitamiseks ei pea  ma olema arts, vaid ma pean tegema tööd, mida ma armstan. Olen vähihaigetega töötanud 3 aastat, kellele pikk aeg, kellele lühike aeg. Jah, pigem küll hematoloogias ehk verevähk ja lümfivähk, aga kõrvalt olen näinud piisavalt ka teisi vähke, sest onkoloodia on meil kõrval ja 5 kuud veetsin ju onkokirurgias. Ma isegi täpselt ei tea, mis mind seal osakonnas hoidnud on, sest kui sellele sügavamlt mõelda ja vaadat seda veiid kõrvalt, siis see ei ole ilus osakond, kus inimesed terveks saavad ja omal jalal välja kõnnivad. Tunduvalt rohkem on nuttu ja välja minnakse raamil jalad ees. Jah, siirdamiste juures on natukene rohkem lootust, on ka neid, kellel on vähk krooniline haigus nind seda suudetakse kontrolli all hoida, peab saama keemiaravi aeg-ajalt, võib-äolla ka verd, immuunsüsteem on nõrgem ja siis kibumtavad infektsioonid. Elukvaliteet muidugi on langenud, aga sellega saab õppida elama, peab tahtma ja suutma. Aga kui avastatakse liiga hilja. Verevähk, lümfivähk .. need on süsteemsed, sooned on ju kõikjal ja muudkui voolab seal miski ringi. Ja see teebki asja keerulisemaks ... ja raskemaks. Kuigi ehk jõutakse siis ka varem arsti juurde? Ma ei teagi. Tegelikult ei saa nii öelda. Kõik ju oleneb sümptomitets, enesetundest ja inimesest ja ehk ka lähedastest.

Alles see oli kui mu enda lähedasel ja kallil inimesel avastati viimase staadiumi vähk .. ja siis sai aeg liiga kiirelt otsa. Öeldi, et algkollet ei leitudki?! Aga mul on kuskilt meeles, et kunagi keegi kuskil arst või keegi ütles, et kui on healoomuline eesnäärme kasvaja ja see ära lõigatakse või ei lõigata, vaheta pole, vähiks läheb see edasi ja võib mujal välja lüüa... v-o juhtus ka see, seda enam ei tea.

Ja mõni aeg tagasi sain teada, et Rootsis mu boonusvanaisal oli eesnäärmevähk, kuid ta sai sellest jagu, tuli aga teine .. võüi tulid metastaasid... ja kiirelt ja kurvalt. Eile sain uudise, et ilmselt ei ela ta enam ööd üle. Ja nii oligi ...

 

Ma muud ei tahagi öelda, kui et hoidke oma lähedasi. Kui nad tunnevad end halvasti, siis saatke nad arsti juurde kasvõi käe kõrval, kui nad ise pole nõus minema.

Sest ühel hetkel on liiga hilja...

Ootan kevadet.
Ja sinililli.
ja rohelist muru.
Ja kiikumist päiksepaistelisel ilmal roheluse keskel.
Ja jalgrattaga tööle minemist.
Kastemärga muru.
Linnulaulu.
Pikki valgeid päevi.
Ma ootan kevadet. ja sinililli.

Koorene lõhe(forelli)supp

 
 Hakkasin porru. Tavaliselt võtan 1 suure, sel korral oli 2 väiksemat. Porgandid, võtsin 3 keskmisest väiksemat, lsasin porru juurde ja kuumutasin õliga mõne minuti. Samal ajal lisasin 1 liitrile veele pipraterasid ja loorberilehti ning kui see keema läks, siis lisasin kalanaha. Keetsin 10 minutit.

 Härra puhastas kala, mina tükeldasin väiksemaks.
Algretseptis oli u 350g kala, aga sel korral oli meil tunduvalt rohkem. Nämma. Kui nahk oli 10 minutit keenud, siis lisaisme porru ja porgandi, keetsime veel 7 minutit.

 Samal ajal koorisin 3 kartulit ja tükeldasin.

Lõpuks lisasime kala ja kartuli, keetsime veel umbes 10 minutit (tegelikult läks kauem, kartul pidi pehmeks minema).

Lisasime vahukoore. Algretseptis on 100ml, aga meil oli vist küike rohkem, kui tavaliselt, niisiis lisasin 200ml. Ja hakkasime sööma. Väga maitsev oli. Jätkus ka tänaseks.

Kõrvits.

 Kõrvits. Veidi rohkem kui kuu tagasi, siis kui pea 5 kuune Sebastian meil külas käis, toodi kaasa kõrvits ja see jäi oma aega ootama. Kuna korter on meil soe, siis aega ootas ta aknalaula - veiid jahedam ikka. Nädala alguses tuli kõrvits mulle meelde ja oli plaan see lõpuks tükkideks lõigata ja ära jagada. Juhtus aga nii, et meie majja jäi pool kõrvitsat!
Aga mis seal ikka. Saab suppi teha ja saia sisse panna (viimati tegin saiataigent aprillis! enda sünnipäeva ajal). Hakkasin aga tükeldama, noad polnud teravad, tuli Härra ja teritas ära ja tõkeldas suurtemateks sektoriteks ise. Siis hakkasin koorima, jõudsin äkki 1 või 2 sektorit ära koorida (tõsiselt raske oli) ... kuni vasaku pöial verise tõmbe sai. Härral on sõber külas, nii siis kutsusin nemad appi, pöial ikka tähtis ja tõesti tundus raske. Mehed said tööga väga kiiresti hakkama! Kõik tundus hea. Otsisin kotid ja hakkasin tükeldama. Kuubikuteks ja siis veidi suurtemateks tükkideks, et oleks hea riivida (saia sisse). Umbes veerand jõudsin ära teha, kuni nuga valesti kätte juhtus ja tõmbasin parema käe sõrme ka lõhki. Egas midagi ... hüppasin veidi, valus oli, ja mehed tulid uuetsi appi. Neil käis taas kõik väga kähku. Kui olin end ära plaasterdanud, siis sain vähemalt tükid kottidesse laduda ja sügavkülma panna.[/caption]

Parooliga: Jaanuar 2014

Show encrypted text

...

Täna olen õnnetusehunnik... kurb ja õnnetu on olla. Valus ka.

 

ja nii ongi.

Ma mõtlesin välja, miks eile mu õhtune tee nii soolane/kibe oli.

 

Mida muud tahta, kui teen seda äädikaveest?!

sinine easmaspäev lõppes sellega, et tegin endale teed ... mis oli soolane ja jäi joomata. Kuidas see sool sinna tee sisse sai??

Ja täna on piimhape lihastes nagu oligi arvata.

Sinine esmaspäev

Ma tean, et mul on juba ammu uneaeg, aga kuna härra läks maale meile kööki riiulit meisterdama, siis ma tean, et und kohe niikuinii ei tule.

Täna oli natukene raske tööle minna, sest ma olkin veel möödunud nädalast väsinud. Möödunud pühapäevast selle laupäeva õhtuni oli mul haiglas 52 töötundi + 29h põhikohas. Seda oli natukene palju. Väsitas ära. Olin laupäeva õhtuks nii kutu, et isegi und ei tulnud enam. Ja pühapäeva hommikul väsinud ja nõrk, et trenni ei jõudnud.

Aga tööle sai ikka mindud. Hommikul oli pikk saba - see sai ületatud. Tööl oli palju paberitööd (nagu viimasel ajal ikka) ja veidi segadust. Ja mõni patsient ei jõdunud igale poole, kuhu oleks pidanud jõudma, aga kas selle pärast on vaja kolleegil nii pahaseks saada? Mina otseselt süüdi ei olnud, aga kehv tunne oli küll. Ise olin veel neljapäeval pakkunud, et panen ta tema nimekirja, aga ta ei soovinud. Ja siis tulevalt mujalt mingid enda meelest eriit tähtsad, kes muudkui nõuavad ja üldse ei saa aru, kuidas kord on, aga see selleks. Päev hakkas läbi saama ja ma juba panin riidesse ja olin minemas. Kell oli u 7 pärast pool 5, no kuna ma tööle jõuan ikka tunduvalt enne 8, siis oli igati normals ära minna (mõned teevad nii, et tulevad poole 8ks ja lähevad kell 4 minema). Aga siis ..

ja ma ei tahagi edasi kirjutada, sest see ajab mind ikka veel nii turri!!!

Igal juhul sain lõpuks minema ja sõitsina utoga otse trenni poole. Ja olin väike totu ja ei saanud aru, miks mul aknad aina udusemaks lähevad. Seda ma muidugi ei vaadanud, et millegi tõttu ei olnud ma akendele õhku suunanud. No lammas, mis lammas. Muudkui nühkisin, et veiid välja näeks.

Spordiklubi juures, kui olin ära parkinud, hakkasin asju võtma ja mõtlesin, et kus mu kaart on. Kus, kus. Kodus ikka. Ma olin ikka sellest töö asjast veel nii turris, et tahtsin endal juukseid kakkuma hakata ja mõtlesin, et lähen koju teki alla. Aga siis ma võtsin end kokku ja mõtlesin, et trenn teeb asja paremaks.

Tegi vist.

Aga kui ma mõtlen jälle .. ajab see mind ikka turri!

V-o teistele ei tundu sinine... aga minule küll. Ma olen paremate ja kollasemate esmaspäevadega harjunud. No ja härrat ka pole :(

Uus number, uus mobiil.

Armsa sinise teleofni ostsin 2 aastat tagasi, ma olin sellega suhteliselt rahul, ainult mulle pidevalt tundus, et kõlar ei töötanud eriti hästi, käisin wifis, tegin kehvasid pilte, helistasin ja saatsin sõnumeid, aga umbes pool aastat on telefon jamanud. Vahel keegi helistas, aga minul ei hakanud isegi kutsuma, rääkimata vastamata kõnest, samas teisel pool toru olevat kinnist tooni andnud ja siis imestati, miks ma tagasi ei helista (jah, inimesed helistavad veel, kõik ei kasuta facebooki). Aku pole ka enam väga hea, aga see ongi uute telefonide probleem, kui just ei osta spetsiaalselt väga vastupidava akuga telefoni. Aga kui detsembris mul klahvilukustusnupp ära tuli ja ma seda kuidagi tagasi ei saanud (murdus ära vist), siis hakkas trall pihta. Osaliselt on ju puutetundlik, aga kohe väga tundlik, kui vaja ei ole, pidin alati seni telefoni käes hoidma, kuni klhavid lukku läksid ja ma ei saanud seda lukustamisaega lühemaks teha. Ja siis telefon tegigi nalja, küll ikka läks netti, kustutas asju jne. Muidu oli mul plaan ikka pool aastat emt-s vastu pidada ja siis pakkujat vahetada, aga läksin hoopis maid uurima.

Alustasin Elisast. Klienditeenindaja ei meeldinud mulle väga. Eriti head pakkumist ka ei saanud - u 20 eurot iga järgnev kuu järgmised 2 aastat (kui telefoni ka tahtsin). Ja telefoni hind kippus kalliks nii minema. Rääkisin härraga telefonis, ta ütles, et võime ju telefoni mujalt järelmaksuga võtta ja lihtsalt paketi .. aga pakett polnud ka väga hea pakkumine. Aga samal ajal, kui ma temaga rääkisin, seisin ma Tele2 ukse ees ja mõtlesin, et astun sealt ka sisse ja küsisin, millised on nende pakkumised uutele klientidele, kui telefoni ka tahaks. Ta rääkis jutu ära jha ütles, et palju parem variant (ja odavam) oleks, kui läheksin teeksin suvalise odava paketi mõne nende konkurendi juures ja siis tuleksin oma numbriga neile üle. Mõtlesin sellele. Sellega läks telefoni hind tunduvalt soodsamaks, jah, 2 aastane leping ... aga mis seal ikka.

Käisin vahepeal turul ja astusin tagasi Elisasse ja sattusin sama teenindaja juurde. Ja vaat seda näg, kui siis küsisin nende odavat paketti, kus oleks kasvõi ainult minutid sees. Aga tegin endale ühe paketi ära, Sain endale sim-kaardi, astusin esindusest välja, läksin paar ust edasi ja stusin Tele2 ja vormistasin kõik ümber ja võtsin telefoni ka. Selle ostsin kohe välja.

Jah, ma väga ei tea, mis see levi teeb. No vennal Virumaal oli kaasas Tele2 netipulk ja see töötas ülihästi, mast pidi Koljakul olema. Võrumaal netiga veidi kehvem, aga mobiilimast pidi lähedal olema. Eks siis paistab. Ega ma maale netti istuma ei lähe.

Jah ma tean, et kui ma poleks endale 2 aastat lepingut teinud, siis oleksin rõõmustades täna Elisasse tagasi helistanud ja küsinud, mis neile muret teeb ja kas nad tahavad midagi uut pakkuda. Aga kuna ma juba lepingu tegin, siis ei ole mul nendega enam midagi rääkida.

Jah, nad helistasid. Ma olin tööl. Saadeti sõnum ka. Olin viisakas ja helistasin tagasi ning ütlesin,et mind ei saa töö ajal telefoniga kätte ja palusin neil mulle kirjutada (ma ei usu, et nad seda teevad, meili teel ju raskem inimest ära rääkida).

Ja no ... kui Elisa ei hakka teenindustes ka soodsamaid püakkumisi tegema, on ikka jama küll, mida ma pean seda kõnet siis ootama jääma Tallinnast?

Ja Emt number kehtib tegelikult suve keskpaigani, teen sealt perekõnesid - pereliikmetele soodsam. Oleks numbriga ületulnud, aga trahv oli korralik. Nii et sain alustada puhta telefoniga.

Mitte et härra ei ühendanud seda eile mu vana msn kontoga ja terve mu telefon oli täis kõiki neid inimesi, kes mul on msnis kunagi olnud... aga õnneks saime need maha ja lisasin ise inimesi.

Ma ootan homset õhtut, et jõuaks koju, saaks pugeda Härra kaissu ning puhata. Hetke seis tööl on rahuldav, usun, et see ka nii jääb, kuigi homme on kindlasti rohkem siblimist ja lisaks on koristuspäev. Aga kodus on kõige parem. Ma käin meeleldi kohvikutes. Aga kodus on parem. Klubitaja pole ma iial olnud - käinud üks kord kooli jõulupeol, mis oli CT-s (paar tundi pidasin vastu) ning ülejäänud korrad käinud kõik muusikat (bändi kuulamas) ja pole sugugi lihtne olnud nii kaua üleval püsida, kuulda muusikat, mida ei kuula, mis ei meeldi ning mitte saada valju muusika tõttu veel ka inimestega suhelda. Pubides käiksin meelsamini, aga sinna ronin ka ikka rohkem muusikat kuulama. Kuskile külakõrtsi tantsu lööma võiks küll minna. Ja puhkusreisi ajal on ka igati ok - muusika on hea! Käisin eile sõudespinningus - rahvast oli trennis üllatavalt vähe, aga nüüd algab klubides see hooaeg, kui tulevad "suveks vormi" ja "uuel aastal teen trenni" inimesed. Aga mind ennast lihtsalt üllatab, kuidas ma olen trennis umbes 5 minutit aeglasem (ja nõrgem) kui möödunud või ülemöödunud aastal.  Näen seda meetrite pealt ja tunnen ise ka. Seda jõudu pole enam taga (ja ehk ei võigi olla), aga veidi nukraks teeb siiski. Kui lumi ikka tuleb ja püsib veebruari alguses, siis peaks minema 09.02 avatud rajale suusatama 17 km - mina (,kes ma pole 4 aastat suusatanud) oleks soovinud kohe poolele distantsile minna, aga töökaaslane üritas mind ikka mõistusele tuua (ja tema on suusatanud), aga 17km oli ta täitsa nõus ja võtame plaani, kui lumi on maas. Õnneks osalustasu on 08.02ni sama hinnaga. Lisaks vaatasin veel treenituse jookse(vajadusel kepikõnde), sinna peab ka registreerima, kolmele üritusele korraga registreerides on kogu asi ikka tunduvalt odavam ja kui ma joosta ei saa, siis kõnnin, pole ju probleemi. Ja lisaks mais rattaralli. Aga tegelikult ei olegi mul miskit kirjutada. 

2014

veel kord...

Õpi tegema siis kui ei taha
ja leppima siis kui ei saa.
Õpi nägema siis kui on pime
ja kuulma ning kuulama ka.
Õpi naerma siis kui on valus
... ja uskuma siis kui ei tea.
Õpi andma kui keegi ei palu
ja minema siis kui ei pea.
Õpi jätkama valitud radu
ja vabanda kui sa teed vea.
Õpi olema nii et on rahu
ja elama nii et on hea.

Parooliga: Aastavahetus.

Show encrypted text

Aastast 2013 ja aastast 2014.

Aasta tagasi olin ma võtnud vastu otsuse, et kirurgiline osakond ei sobi mulle kuidagi ning valmistusin seal viimaseks kuuks, et pärast seda tagasi pöörduda kodusesse osakonda. Praeguseks olen aga võtnud vastu otsuse, et aastal 2014 teen haiglatööga mingiks ajaks lõpparve - millal täpsemalt, kui kauaks, miks, kõigest sellest on vara rääkida. 

Aasta tagasi suundusin ma uuele Arena hooajale, tõmbasin peale kriipsu 1,5 kohaga töötamisele ja mul jälle aega, jõudu ja tahtmist trenniks. Tervis küll mängis vingerpusse, aga Arenasse ma jõudsin ja võtsin Härragi kaasa. Kuni tervis sellele taas mitmeks kuuks kriipsu peale tõmbas. Praeguseks saan ja olen seal taas tihe külastaja, samas peab tõdema kuigi tahaks, et muudaks, siis kaalunumbrit see muutnud pole. Aga mida ma ikka tahan, kui olen viimased 5 kuud 2x nädalas jõutrenni teinud?! Samas olen viimasel nädalal leidnud end mõtlemast, et võib-olla on toitumine jäänud kesiseks. Ma söön küll mitmekülgselt, tühja kõhtu pole, aga võib-olla söön ikkagi liiga vähe ja organism on säästurežiimile läinud. Vaatan need asjad üle, löön oma toidud taas KAM-i, otsin välja tellitud menüüd ja vaatan, et organism näljas ei oleks. Samas jätkan trenniga nagu tervis lubab ning jäätan ootama kevadet ja rattahooaega, samas ka lund, sest suusad ootavad! 

Härrale luban olla endiselt hea naine. Ja ikka ja alati veel parem kui varem. 

2013 kevadel ostsin endale esimese isikliku auto, aga nagu vanade autodega ikka, on selle peale palju raha kulunud, aga ma ei kurda väga, sest sain, mis tahtsin - ehk tahtsingi vanemat autot, millega saaksin harjutada ja poleks väga kurb, kui mõni kriim või mõlk tuleb. Neid viimaseid ei ole tulnud, küll aga oleks võinud raha vähem kuluda. Seetõttu ongi sel aastal plaan loobuda sellest ja soetada uuem ja ökonoomsem auto - millal ja milline, seda näitab aeg. 

Pool aastat tagasi käisime Härraga reisil, mis alguses ei saanud Vilniuses kuidagi vedama, aga oo kaunis Rhodos. Sinna me läheks tagasi. Hotell oli hea, toit oli maitsev, päike oli kuum, vesi oli soe, saime olla kahekesi ja tuju oli rõõmus. Mõni kuu tagasi käisin veel Rootsis oma boonusperekonda vaatamas ning detsembri alguses käisin esmakordselt Oslos. Järgmine reis Härraga ja meie mõlema jaoks täiesti uude sihtkohta on juba üsna varsti, aga ausalt öeldes ei ole me üldse plaane teinud ja eks ole näha, kas teeme neid enne reisi. Südames loodan, et jõuame kuskile veel, aga lubada ei julge ja pettuda ei taha, plaane meil on ning salasoove ka. 

Nagu mainitud, siis tervisega on olnud nagu on. Ei saa ega oska lubada, et sel aastal on parem, peaasi, et hullemaks ei lähe. 

 

Killud toovad õnne ... et siis aasta 2014 ka, veel rohkem õnne :)