Veebruar läbi!Läks nagu niuhti. Kuigi mõni päev ei läinud ka. Täistuisanud tee tõttu lime lumevangis rohkem kui korra. Valla teehooldus jõudis meieni alles õhtul. Liuväli oli ka rohkem kui korra. Ja muidu sadas lund muudkui juurde (ja sulas) ja sadas juurde.
Jalutamas käisin iga päev, kuigi kilometraaž tuli väiksem kui kuu varem. Teeolud olid lihtsalt kehvad. Ja mõni päev jalutasin maja ümbruses teeradadel.
Kuu lõpus jõudsin juuksurisse - sellest ka see pilt. Sirged juuksed! Tegelikult on blondid triibud ka, aga neid ei lasknud kõige pealmistesse juustesse teha, sest ma tean, et ma ei lähe juuri värvima. Juuksuris oli tore, mul on väga vahva juuksur!
Veebruar algas ju üldse noroviirusega, aga sellest ma vist kirjutasin jaanuari postituses, sest Poja haigestus esimesena ja see jäi jaanuarisse. Õnneks läks meil üsna kergelt. Abikaasa arvas, et tema pääses, aga samal ööl kolistas kell 4 töölt koju.
Muidu olen ka teinud3x nädalas trenni. Õhtuti lugenud.
Poja sai seitsme kuu vanuseks!
Oi kuidas see aeg alles läheb. 3.02 oli kaalu 8730gr ja pikkus 71cm. Kaal oli veidi lagenud viirushaiguste tagajärjel. Aga ei midagi hullu. Lisaks on ta nii aktiivne, et see kaal ei saagi kogu aeg tõusta. Veebruaris jätkasime näputoiduga 2-3x päevas. Mulle tundub, et omlett ja leib on erilised lemmikud, kuid samas proovib vist kõike, mida taldrikule saab. Puuvilju eriti ei ole andnud, pole näinud vajadust, jõuab ka nendeni. Putru sööb ka, aga eks see pudru söömine peoga on natukene raske. Kui veebruari alguses oli ta veel põlvili ja sirutas ennast pikaksk, et laualt või riiulist asju haarata, siis üsna ruttu hakkas ta end ise toe najal püsti ajama. Paar päeva õnnestus see inimtoe najal ja seejärel ka diivani, laua, riiuli.. see oskus tuli nii kähku! Ise oli ta väga õnnelik. Alguses kukkus ka ikka päris palju, sest lasi lahti ja tasakaalu polnud või väsis lihtsalt ära. Aga mida päev edasi, seda paremaks läks tasakaal. Ja muudkui asjatas. Käputamises on ta juba väga kiire. Istumisasend igati tipptopp, aga ega ta eriti ise ei istu, teeb muid asju lihtsalt. Kardinatega meeldib mängida, samuti lambanaha ja minu treeningmatiga. Kui elutoast välja saab, siis tihti on esimene suund ahju juurde. Kui kööki jõuab, siis läheb kassitoidu juurde. Magamistoas oli oht, et kukub voodist alla, niisiis kolisime põrandale. Nüüd on tal hoopis astmed ja ta saab võrevoodisse ronida. Samal ajal, kui alla ronib, tuleb õppida "pepu ees". Neid peakaid on ikka olnud. Magas üldielt olm und, vahel harva kaks und. Uni oli küllaltki hea, aga mingi aeg tulid miniuinakud, ilmselt hammaste tõttu. Ja kaisutudud muutusid lühikeseks - 30minutit ja silm on lahti, tee mis tahad. puristamisperiood tuli uuesti. Suus on kaks hammast. Kasside karvadest saab väga kõvasti kinni ja kuu lõpus oli saanud käele ühe kriimu. Millal täpsemalt ei teagi, sest justkui üksi ta kasside juures ei ole. Võimlema jõudsime ühe korra ja ujuma kaks korda. Kui füsio juures käisime, siis näitas kohe kõik oma trikid ette ja seal nii kenasti ei potsatanud istuli, kui oli püsti olnud (või sauvalt pikali), vaid pani ühe käe ja/või põlve enne maha ja vaatas, kas on turvaline. Varsti pärast seda hakkas kodus ka nii tegema.
Pisike jänks, kes aeg-ajalt pojale seltsiks on. Talle vahepeal väga meeldis seda jänksi lutsutada.
Seetõttu võttis jänks ka keeva vee vanni ja istus sügavkülmas.
Juuksuris!
Üks kord hakkasin pildiseeriat "Kevade märgid" tegema. Päiek paistis, linnud laulsid, jääpurikad tilkusid,
panin isegi voodipesu õue kuivama..
Ja siis varsti vaatasid sellised vallid vastu. Okei, see pilt on küll maantee äärest ja ilmselgelt on seda lükatud. Aga need tuisuvaalud, mis tekivad, mida lükkama peab, on ikkagi tohutud.
Üks lemmikvaade ka.
Draakon!
Draakon on vähem sööma hakanud. Selle järgi tahtsin arvata, et talv on läbi..
Lisaks tema toidueelistused olid väga kummalised. Päris palju tahtis süüa aurutatud porgandit, bataati, brokkolit ja lillkapsast. Konservist ei hoolinud vahepeal kohe üldse. Isegi krõbinaid sõid parema meelega.
Vahel käib ta ikka jalgade juures magamas, tuleb ka mule puusale või reiele, aga kui poja tahab tema poole minna, siis üldiselt paneb plehku. Ja see on okei.
Pisike.
Tal on nii palju karvapesasid tekkinud, et võiks arvata, et kevad tuleb!
Möödunud aastal oli imevähe. Kõige rohkem esikäppade ja kere vahel. Võimalusel püüan neid ära lõigata, aga ei saa öelda, et meil eriti hea koostöö oleks. Kaela juurest on ta karv juba selline natukene auklik.
Otsisin ühest kuurist vana kelgu välja. Päris raske teine, aga miinuskraadide puhul sõidab ikka lumel küll. Ja puude toomine on nii veidi lihtsam kui et kaks puukorvi käe otsas.
Vabariigi aastapäeval lehvis ikka lipp ka!
Pojal oli just siis tuduaeg, kui Abikaasa läks lippu heiskama. Aga vot ärkas täpselt üles ja vaatas ka, kuidas lipp üles jõuab.
Üks päev tegin kohupiimaküpsiseid.
Näevad jah välja nagu saiakesed, aga tegelikult on kohupiimaga.
Süüteroose tegin ka suurema hulga.
Üks päikesetõus on kohe-kohe.
Keldri katuse all elab ka keegi, kes tahtis, et tema käikudesse paistaks valgust,
niisiis tegi väikese augu.
Ma ei tea, kas seal elab keegi nirk või nugis.. või meie laudatriibik, sest kassijäljed on seal ka.
Aga keegi seal on.
Üks ord pärast ujumist sai Tartus jalutada ka.
Viimastel kordadel on vanker kaasas olnud, et poja saaks endale sobival ajal pika une teha.
Auto tiksus mul samal ajal Kvartali parklas. Ilm oli ka üsna külm (hommikul oli meil -20 C), aga päikesekäes vist oli vaid -9 C.
"Milliseid raamatuid siis täna vaatame.. ?"
Üks teine päikesetõus.
Poja ikka hoolitseb selle eest, et ma päikesetõusu näeksin.
Mulle väga meeldis see aeg, kui ta magas 7.45ni, aga see läks mööda. Mis teha. Veebruaris ärkas pigem seitsme aeg ja pigem enne seitsme kui pärast.
Lumine puu.
Leiba küpsetasin ka. Igal nädalal.
Hakkasin kaks leiba korraga tegema.
Kuu lõpus läks täiesti nässu ehk jäi ülinätske. Aga hommikul oli mul rutiin ka sassi läinud
ja ilmselt seal see kala oligi.
Onju kevadine?
Päike hakkas loojuma.
Karvik.
Sõbrapäeval kohv enda parima sõbraga.
Ehk iseendaga.
Draakon on ka mu suur sõber.
Ja Pisike teeb vahel veel vanu trikke.
Lemmikvaade mitte nii päikselise ilmaga..
Lauda triibik.
Kummaline kass. Käib linnutoitu söömas. Reaalselt olen teinud fotojäädvustuse, kuias ronib mööda seina üles, et kätte saada. Ja siis seda, mis on maha pudenenud. Naabritädi toob mulle mingeid väikeseid pallikesi, et ma neid linnukestele annaks, mul on tunne, et just neid pallikesi see kassike tahabki.
Ühest küljest on ta nagu julge ja sõbralik. Samal ajal aga uriseb. Laudas ma teda enam õhtuti näinud ei ole, aga et ta seal käib, seda me teame.
Vastalpäev!
Poja sai ka endale kelgu. Leidsin selle fb marketplace'st ja Abikaasatõi päev enne ära.
Vastalpäev oli veidi külm ja tuuline, aga pakkisin ta sisse ja tegime vastlasõitu meie sissesõsiduteel
Samuti käisime laudas.
Kanad on üsna vähe munenud. On olnud päevi, kui on puhas null. Või on midagi olnud, aga kui mina pole hommikul lauta jõudnud, siis keegi on munaga üks null teinud. Parematel päevadel oli siiski kolm muna. Aga kanakesi on ka vaid neli. Eks kevadel tuleb juurde vaaata, Hauduma ei ole keegi läinud.
Pisike põõnab võimalusel ikka läpaka peal.
Nii harva kui see võimalik on.
Tegelikult võtan muudkui hoogu, et hakata fotosid sorteerima google kontol ja seeläbi ka telefonis ja arvutis, aga see tundub niiii suur töö. Pidevalt mõtlen, et kustutaks telefonis enne ebaõnnestunud fotod ära, aga ma ei jõua selleni eriti, sest enne on telefon need juba üleslaadinud. Ja üldse teen viimasel ajal rohkem videoklippe, sest need ei jää udused.
Kudumisega ma veebruaris hoogu sisse ei saanud.
