"Ostke säästlikum auto."-?
Mille eest peaksid maainimesed selle säästlikuma auto ostma? Inimesed, kes igapäevaselt peavad kaugemale tööle käima, suure osa palgast sõidavad lihtsalt maha, lähedal asuvas poes on kaup kallim, valik väiksem...
Kuidas pidi rahvas nende valmisprogrammist välja lugeda? Okei, ma ei lugenudki nende programmi, sest ma ei vali elu sees Reformierakonda. Juba see sõna, reformierakond, ajab mu tigedaks.
Pidime saame viie rikkama Euroopa riigi sekka juba aastaid tagasi... tagant poolt ehk tõesti... HIv positiivseid on ka üsna palju, surmaga lõppevaid liiklusõnnetusi ja tulekahjusid ning uppumissurmasid. Mitte valesti aru saada, ma ei süüdista siind Reformierakonda, aga minu jaoks on hämming, et nad endiselt valimised võitsid, kes neid valib? Sina? Mis see 5 senti siis liitri pealt ära ei ole? Aga kõik hinnad tõusevad. Toit, tarbekaup, ühistransport. Mis ma selle ühistranspordiga teen, kui ma sellega korralikult tööle ja koju ei saa? Toidukorv on niigi meeletult kallinenud. Kuidas on see madalapalgaliste elujärje parandamine, kui näiliselt jääb neile justkui rohkem raha kätte, aga tegelikult seda ei ole, sest hinnad ja teenused tõusevad? Meil on osakonnas juba mitmendat aastat sama eelarve! Kuigi teenused, mida sisseostame on tunduvalt kallinenud! Aga mida ütlesid suuremad ülemused? Nad vaatasid, et saime möödunud aastal hakkama, ju saame siis ka edaspidi. Muidugi saab hakkama, kui eesotsas on inimesed, kes oskavad juhtida ja arvestavad sellega, mis olemas on, aga see ei tähenda, et meil ei oleks suuremat eelarvet vaja olnud, et me oleks saanud asju paremini teha, tegime selle eest, mis oli ja tegime parimat, mis sai.
On neid, kes usuvad, et iga üks peaks olema oma õnne sepp ja riik ei pea inimest toetama, talle midagi andma. Aga milles on süüdi lapsed, kellel ei ole täisväärtuslikku perekonda, toetust, pole vanemaid koduski (teenivad näiteks välismaal raha või otsivad lohutust pudelist), kes annab nendele lastele selle võimaluse, et nemad saaksid elus hästi hakkama, et nad saaksid hariduse ja oleks kuskilt kinni hakata. Laps ei ole süüdi. Muidugi on neid, kes nullist kuskile jõuavad, aga kui pole toetusvõrgustikku, siis mis temast saab? Kuidas oskab see laps tulevikus hinnata perekonda, kui ta ei ole saanud seda tunda? Väärtused ja traditsioonid - kuidas anda neid enda lastele edasi, kui ise nendest midagi ei saa? Kui kogu aeg on kõikjal üks töö-töö-töö-raha-raha-raha. Kuhu jäävad need päris väärtused? AEG - lähedastele ja kallitele, ARMASTUS - enda ja teiste vastu, HOOLIMINE -sõpradest, loodusest, riigist(?), USK - tulevikku?
Kui oleks võimalik (ehk kui ära elaks), siis mina töötaksin ainult 0,5 koormusega. Et mul oleks aega perele, kodule, endale, sõpradele. huvialadele, spordile, puhkusele. Mulle meeldib mu töö, ma lähen hea meelega tööle, aga koju jõuad ikka väsinuna. Kevadel ja suvel ei ole väga hullugi, päev on pikk, väljas on valge, aga sügisel, kui läheb pimedaks või kui talvel on kottpime ja külm, siis jõuad koju ja tahaks magada. Oled lihtsalt tühi. Lihtsalt väsinud. Ja siis tuleb nädalavahetus, kui on vaja teha ära kõik need toimetused (sh kodukoristus, kuskil käimised jne), siis pole seegi nagu puhkus. Toimetused jäävad nädalavahetuseks, sest tööpäevadel lihtsalt ei jõua. Ja siis tuleb halb stress, mis teeb tervisele liiga. Tegelikult tahaks lihtsalt olla, puhata ja mängida, kuskile reisida. Ja kui reisida, siis tahaks päris puhkust, sest puhkusepäevi on niigi vähe (puhkust võiks arvutada ikka ainult tööpäevade arvelt ja nädalavahetused välja jätta) ehk mulle/meile ei sobi enam see, et spontaanselt läheks kuskile ja vaataks alles siis, mis saab edasi. Aga peale puhkuse on vaja muud elu ka elada, osta süüa, maksta makse, osta autole kütust, parandada autot, osta tarbekaupa, vahel vaja uut kodumasinat ja ühel hetkel on uut kodu ka vaja...
... ega ma kuskile jõuda ei tahtnudki sellega...
