Sunday, May 31, 2020

Oh kassid, kassid

Pisike.
Viimasel ajal on Draakonil mingi mure. Ta on ärrituv ja uriseb enda ette ja kõigi peale. Minu peale ka, aga mina võtan ta sülle sellest hoolimata (käpaga pole saanud, aga kaua ta süles ei ole püsinud). Pisike on üldse selline, kes vähe uriseb ja muidu jutustab, samas mjauguma on ta nüüd tõesti hakanud - kui kinnise ukse taga olla, siis tuleb ju kuidagi endast märku anda. Ja kuigi vahepeal on tunne, et Draakon lihtsalt läheb Pisikese juurde ja virutab käpaga, siis tegelikult teeb Pisike täpselt sama. Ühel hetkel võivad nad rõõmsalt üksteist pesta ja mürada ja järgmisel hetkel on kuulda häält, et müramine teeb kellelegi haiget. 
Karvu lendab elamises endiselt päris palju. Käsitolmuimeja tolmukogumisanum on neid täis. Ja ometi on Pisike ikka veel nii karvane.. samas palju siledam kui enne. Kõhualt ja tagajalgade juures on veel paksu talvekarva. Viimasel ajal pole tema kammimisega ka enam tegelenud. Kõige lihtsam oli teda kammida ikka siis, kui ta aknast välja vaatas,aga kõhu alla eriti ligi ei pääsenud. Ja kui ühe käega  kassi toetada ja teise käega kammida, siis võib see kass nii kiire olla, et ühel hetkel on ta katusel. Siiani ei ole seda juhtunud, aga napikaid olukordasid on olnud ka. Ükski aken ei saa lahti jääda, sest kassid leiavad kohe võimaluse (isegi üleval vannitoas, kus tegelikult ei ole aknale korralikku ligipääsu.. aga kassid, nad hüppavad!). 
Milline ilus hommik.
Draakon niisamuti. Vahepeal on mõni pahandus ka juhtunud. Näiteks duširuumis kõrgel aknalaual oli üks väike kast, milles muld, kust oleks pidanud maasikataimed sirguma. Mõned üksikud pistsidki rohelise nupu mullast välja, aga üldiselt oli asi kidur. Seal samas aknalaual käivad mõlemad kassid istumas ja õue vaatamas, sest naabrite aeda ning naabrikassi näeb sealt palju paremini. Ja ühel hetkel oli siis üks kassidest avastanud, et milleks minna liivakasti, kui siinsamas kõrval on mingi muld... 
Tagantjärgi mõeldes mõtles/id nad seda vist juba ka varem, avastatud sai siis, kui lõhn oli värske. Kraapimisjälgi ei olnud ja seetõttu kahtlustaks Pisikest, aga kuna näinud ei ole, siis ei tea... No maasikataimedest asja ei saanud. Ja toosama hommik, kui see sai avastatud, siis said seal ruumis aknad lahti tehtud. Üsna kõrgel teised. Uks jäi ka lahti. Ning A. toimetas köögis, kui ühel hetkel nägi, et Draakon on juba naabrite terrassil (nii tore, et ta just sinnapoole liikus). Siis käis õues väike ralli ja oli toas tagasi. Draakon reageerib üsna hästi plaksutamise peale, saab aru, et oleks aeg tuppa minna (kui ta on nähtaval kohal). Pisike on õues olls nii omas mullis, et tema tuleb lihtsalt kinni püüda. 
Aga nagu ma kirjutasin, siis Draakon on olnud häiritud. Opereeritud on nad mõlemad, aga mingid instinktid jäävad (minu meelest aasta tagasi oli meil sama periood). Ning see on uskumatu, kui palju kasse siin (vabalt ringi) liigub. Üks päev käis naabrikass toas krõbinaid ka söömas ja tundub, et see meie punasele väga ei istunud. Päev hiljem pissis ta terrassiukse ees olevale matile. Ja eile põrandale. Ma tean, et ta ei tee seda niisama, seetõttu ei näe ka põhjust, miks temaga pahandada. Pigem mõista ja proovida tema murest aru saada. Pea kaks nädalat tagasi oli olukord, kui Pisike hüppas M.-le selga (no nii nagu meile hüppab, aga meie harjunud), kuna ta ei saanud eriti hästi kinni, siis lõi ka kõik küüned välja. Selle peale toimus väike ehmatus ja korralik kisa inimesesuust, mis ehmatas ka Draakoni, kes magas aknalaual. Draakon tormas üles, kuidagi sai pihta käsittolmuimeja, mis kukkus ümber (ja tekitas veel müra ja kas kukkus talle osaliselt peale?). Pisike ei saanud aru, et oleks midagi valesti teinud. Aga Draakon läks stressi, kaks päeva käis nii põranda ligi, Pisikesega sisisesid mõlemad üksteise peale, M. lähedale ei julgenud Draakon üldse minna (kui Draakon oli I korrusel, siis ta üles ei julgenud tulla ja vastupidi). 
Pisike trepil.
Draakon naeratab.
Ja eile siis, kui sain aru, et on vaja koristada. Tegin ukse lahti, lasin kassid muru sööma, keerasin korra selja ja uuesti vaadates on Draakon kadunud. Muidugi jooksin maja teistele külgedele, aga teda ei olnud. Pisike oli rahulik. Temagi meil pättust teinud - läheb istub vaikselt terrassi all, aga tema saame kätte nii, et youtubest lähevad kassihääled mängima ja tal tekib uudishimu ja tuleb välja. Natukene paanikasse on ta meid ikkagi ajanud, et kus ta siis nüüd on... Aga Draakon. Otsisin veidi ise (ka terrassi alla, kuuri taha, aia äärde, käisin naabrite juures.. no ei olnud), aga kutsusin siis Abikaasa appi ja otsisime koos. Nime peale ei tule, kss-kss peale ei tule, ühegi kassihääle peale ei tule, kelluke kuskil ei helise... Kui me elaks privaatses kohas, kus oleks palju ruumi ja turvaline, siis kassid oleksid vabalt õues, aga me oleme Karlovas, siin on krunt krundi otsas, tänavad, kus liiguvad autod, koerad, teised kassid.. ja meil on kassid, kes on elanud toas (no okei, Draakon on ilmselt ka tänavakogemus, aga seegi päris ammu). Meil siin on terrassi ja kuuri taga aed, siis on naabrite aiad.. aga kass mahub kõikjalt läbi. Terrassi taga olev krunt on üsna roheline, sest muru seal ei niideta, põõsaid-puid on palju. Käisin seal päris palju teda otsimas, läksin ka edasi järgmistele kruntidele.. aga ei näinud kassi. Ainult teisi kasse nägin, kõik naabrite kassid tulid uudistama, mis toimub (võib-olla see youtube video aitas veidi kaasa). Ja ma olin ikka väga mures, sest kuhu ta niimoodi tormab, kui ta pole väga kuskil kaugemal käinud.. ja kui ta veel stressis on olnud, siis üldse ei tea. Naabrid aitas ka otsida. Ja kuskil 1,5h hiljem hakkas ta ise tagasi tulema. Aia taga batuudil hüppas üks naabritüdruk, kes ütles, et ühel hetkel oli kassi autode juures näinud (nende krundi teises otsas). Ma olin ka seal autode juures käinud, aga kassi ei näinud. Aga need põõsad-puud ja kõrge rohi. Ja kass, kes teab, et ta kelluke heliseb, kui ta liigub. Ta liikus tagasi, oli ise väga rahulolev Ta sai õue! Ta sai rahulikult põõsas istuda! Kassid on targad, nende käitumine peegeldab ka perenaise tundeid ja stressi. Siin on kõik hästi, aga minagi tahan õue, omaette, keset loodust, privaatsust... Nii et püüan Draakonit paremini mõista ja temaga rohkem õues käia.
Pisike ei saa alati aru, et vett võiks juua siis oma veeanumatest või kraanist. Võimalusel pistab ta käpa akvaariumisse ja joob sealt. Ja läheb leiliruumi ja üritab leida leilivett. Mitte just parimad variandid. Hommikuti käib ta ikka äratamas (täna ka, aga ma ignoreerisin teda). Samas ärkasin veidi aega hiljem, sest Draakon laulus I korrusel ja läksin vaatama, mis tal mureks. Ta tahtisväga, et ma talle duširuumi ukse lahti teeksin ja siis leiliruumi... ja siis tahtis õue minna. Aga oli ikka kuidagi turris. 
Üks öö ärkasin tunde peale, et üks kass on kadunud. Ma ei kuulnud kuskilt hääli (öösel on maja ikkaüsna vaikne), aga tunne oli selline. Otsisin I korruse läbi, leidsin Draakoni, kes magas, kuid Pisikest polnud üleval meie toas ega kuskil mujal. Lõpuks avasin teise magamistoa ukse (see on kinni, et kassid sinna ei läheks, vähem karvu...) ja Pisike istuski ukse taga väga kannaltikult ja ootas. Ju oli siis kiirelt end ära peitnud, kui õhtul magama mindi.. :)


Nad on ikka vahvakesed meil :)


Kui koristad kappi..

Tudub.







Saturday, May 30, 2020

Raamatud mai 2020

Täna ona laupäev. On selline nädal, et ma pole ühtegi raamatut lõpetanud (pooleliolevaid on hetkel kolm.. minul, kes ma muidu loen vaidühte korraga, äärmiselt juhul ühte ilukirjanduslikku ja teist miskit muud).
Ei ole lihtsalt seda lugemistunnet peale tulnud. Ja aasta eesmärk (52 raamatut) sai samuti täidetud. Ma loen siiski edasi... aga endiselt nii nagu tunne ütleb.
Maikuu kajastab hästi, et tööl oli tohutult kiire, aga õhtuti täitsin veel tassi. Ja siis tuli puhkus.


Nimekiri:
"Neli ruutmeetrit. Kogemata vanglasse" Leila Eerits; 248lk, 01.05.2020
"Harakad" Mark Edwards; 304lk; 02.05.2020
"Nad ei leia sind iial" Cara Hunter; 351lk; 06.05.2020
"Sügisroim" Anders de la Motte; 424lk; 16.05.2020
"Verihurmade aed" Piret Raud; 202lk; 18.05.2020
"Kadunud küla" Camilla Sten; 382lk; 23.05.2020


Esimene raamat "4 ruutmeetrit" võtsin ma vist lihtsalt sellepärast, et lugeda, mida selle vana Tallinna Vangla kohta siis kirjutatakse. Midagi erilist sellest ei leidnud ja edasi seda soovitada ei oska.
Järgmised kolm raamatut olid tõesti huvitavad ja lugesin neid väga ruttu, ma ei oskagi öelda, milline kõige rohkem meeldis, sest tõesti kõik meeldisid. No nii põnev oli! Eriti raamat "Nad ei leia sind iial", kus oli tunne, et iga paari lehekülje järel on selline pööre ja kõik enda loogika kadus samuti. "Harakad" oli kohati kõheudst tekitav... "Sügisroim" pealkiri on natukene jube, aga raamat oli kaasahaarav ja mitmekülgne.
Ja kaks viimast olid sellised keskmised. Pikemalt ei oska peatuda.

Raamatukogu on taas avatud :) viimasel ajal olen sinna küll rohkem neid raamatuid tagasi viinud, kui et hoopis laenutanud, aga küll see ka muutub. Olen sõbrannadelt vahepeal miskit laenanud ja tahan need ka ära lugeda. 

Mõned kassipildid ka :)
Pisike kotis.

Nii tore, kui ta lähedale magama tuleb.

Pisike.

30052020

Kui millestki muust rääkida kirjutada ei ole, siis sobib alati teemaks ilm.
Heh... aga no sellist maikuud pole ma ikka väga ammu näinud (kindlasti on neid olnud.. 2017 kevad oli ka üsna jahe... kahest viimasest aastast ma parem ei räägigi... i-m-e-l-i-n-e oli). Ma olen viimastel aastatel ikka maikuus puhanud. Puhkuse ajal käinud esimest korda ujumas ja päevitunud, teinud tervisesporti lühikeses dressis, nautinud sooja õhtut... Hetkel tundub see aeg ikka väga kauge. Mõned üksikud soojemad ilmad on olnud (nt emadepäev), aga kui päike ära läks, siis läks kohe jahedaks. Eile hommikul sadas ja samas.. temperatuur oli +4 C ja telefon ütles, et tajutav temperatuur on -2 C. o.O Õhtuks läheks väheke paremaks, aga jah.
Ja täna - päike särab, mõnus! Mul aga plaanid veidi teised ja pole tõukeratta sadulasse peale hüpanud.

...
nii kirjutasin ma üle nädala tagasi. Alustatud sai, aga edasi ei jõudnud. Puhkus on läinud siuh-säuh, mitmed planeeritud asjad on tehtud, aga samas päris kõik ei ole. Näiteks ootab mustandites üks postitus, millel hetkel on pealkiri ja kaks rida, ma tahan seda kirjutada, aga samas pole vaimu peale tulnud. Lähinädalatel seda siiski teen...
Esmaspäeval tagasi tööle. Sain ka omad ilusad ilmad, kuigi kohati üsna tuulised. Tahaks nagu tõukerattaga sõita, aga samal ajal see aeg, kui omaette kodus olen, on mulle nii armas, et tahan tegeleda nende asjadega, mida ma kodust väljaspool ei tee (koolitused, eneseareng jm). Täna on siiski kindel plaan sõitma minna, teen seda lihtsalt hiljem. 
Kohati läks puhkus töiselt. Ma ei mäleta, kas ma seda üldse siin kirjutanud olen, aga möödunud aasta viimasest kuust on mul osalise tööajaga teine töökoht ka. Täiesti erialane ja mulle väga meeldib, aga viimasel ajal on tööd vähe. Ja kuna ma elan Tartus, siis pole firmale mõistlik, et ma pärast kaheksatunnist tööpäeva kuskile kaugele linnast välja sõidan. Aga ma olen selle eest tänulik. Ma õpin nii palju. Saan toredaid kogemusi. Ja seltskond on meil ka vahva. Nüüd puhkuse ajal olengi sutsu ühte kolleegi asendanud ja kolmel päeval nädalas hommikuti väikese ringi teinud. (ja hiljem kodus paberitöö). 
Lisaks olen näinud sõbrannasid. Eriolukorra tõttu jäi päris pikk vahe sisse, aga sai istuda ja rääkida, viimaseid uudiseid vahetada, väikeseid ilmakodanikke näha. Isegi kohvikus on juba käidud. Ja üks päev nii palju väljas oldud, et päike tegi õlgadele liiga (pole ka ime, kui see vist esimene korralik päike mu kehal sel kevadel). Täna istusin veidi terrassil ja lugesin, aga vahepeal tulid sellised tuuleiilid, et mul tli kananahk välja.. ja nüüd on päike juba edasi liikunud. 
Lisaks oli üks koolitus (küll läbi zoomi, aga ikkagi) ja kuna see oli kolmas ehk kodutööde moodul, siis enne seda oli vaja kodutöö ära teha. Sellega tegelesin möödunud nädalal ja ajas vahepeal juhtme päris sassis. Tehtud see sai, uut ja vajalikku infot sai ka. Ja uus kogemus ka niimoodi sellisel koolitusel läbi zoomi osaleda. 
Abikaasa mai lõppu puhkust ei võtnud ja see eriolukord lõi nende töögraafiku üsna sassi. Nii et nende kahe nädala jooksul oli ta nädala sees päris palju tööl, päris mitmel hommikul ärkasin kui temagi, et midagi ära teha hommikutel. Mulle tegelikult VÄGA meeldivad hommikud ja tahaksin vara äragata, nautida, olla, kuulata linnulaulu... kui kuskile minema ei pea. Ja keegi kuskil lärmama ei hakka. Eile käisime Mustvees. Põhiline põhjus oli, et üks kollane aken pildile püüda. Söömas käisime ka (aga mitte kala). Päris tuuline oli ja mul hakkas kohati isegi jahe.
Mustvees.
Kuskil märtsis oli fotograafiga juttu, et tahaks kevadel ikka pildistama tulla.. aga niisama kuskil puu all poseerida ei taha. Planeerisin seda mai lõppu, kui on puhkus, aga midagi ära ei broneerinud. Kui siis järsku sain aru, et ongi mai lõpp, ongi puhkus, on ka ilusad ilmad.. ja pole aimugi, millal järgmine kord sellist aega oleks. Leppisime aja ja koha enam-vähem kokku ja nii me esmaspäeva õhtul Lähtel pidistamas käisimegi. 
Enne tuli mul probleem, mida selga panna... ei leidnud kapist sellist kleiti, mis seljas istuks nii, et ma rahul olen või end mugavalt tunneksin (ega ei ole ka hakanud uusi kleite ostma)... Kuna olin plaan pidada piknikku ja minna ka keset kollast rapsipõldud, siis oli vaja ka kahte riietust. Laenasin sõbrannalt roosa seeliku, juurde leidsin valge t-särgi ja nii oligi. Rapsipõllul siis pükstega. 
Ja kui ma tol pühapäeva õhtul neid riideid proovisin ja midagi ei sobinud, siis tuli ikkagi ahastus peale. Miks mul on kapis riided, mis ei sobi (mulle ei meeldi poes käia, ma ei taha riiete eest maksta mingit hingehinda, pooldan taaskasutust, ma ei taha olla sellise kehaga nagu ma praegu olen..), miks need väikesed on, miks nii ümber on, miks ja miks... Ei olnud eriti motiveeriv :) ja ma sain aru, et enda piitsutamine ka ei aita. Kaal pole tõesti kuskile liikunud, lisakilod on kõhupiirkonnas, aga ilus, väärtuslik olen ma ikkagi. Ja lõpuks olin riietusega rahul ja tundsin end hästi. 
Pilte piknikul tegime pigem mitte poseerides, et oleks loomulikum. Et ei pea mõtlema kõht sisse, rind ette.. Et oleks ehedad emotsioonid. Olidki. Kuigi hiljem ise pilte vaadates, sisi esimesena vaatasin ikka enda keha (ja mõtlesin, miks ma just selles asendis olin..). See selleks. 
Ja siis eile õhtul kirjutas mulle kursaõde, kellega me ei suhtle eriti tihedalt, aga kuna lasteteemaga oleme kuskil kokku jooksnud, siis oleme jaganud kogemusi. Tema soovis mulle õnne. Ja vabandas, et möödunud korral (märtsis) nii palju küsis, et oli isiklik ja ehk oli mul siis tõesti vara rääkida uudiseid. Kuigi ma olen selle emotsiooniga varem tegelenud, siis see oli hetk, kui miski jälle südamesse torkas. Vastasin talle, et selliseid uudiseid ei ole ning küsisin kes ja mida räägib. Vastuseid ei saanud. Uuris, kas olen juurde võtnud.. ja ütles, et nähti beebikõhuga pilti. Selle peale lappasin üle, mis pilte ise jagasin.. täiesti okeid pildid, vaatasin, mida fotograaf jagas, see oli ka okei, aga meenus, et fotograaf storysse oli pannud ühe teise pildi, kus jah oli tõesti mu suurem kõht pildil. Ainult, et mu kõht ongi praegu selline. Kõht, puusad, tagumik, reied. (ja samas on kaalunumber juba pikalt püsinud siin, kus on... et noh... Ma olen juba 11 kuud olnud nn suurem kui varem, et noh.. miks nüüd ?!). Ja see torkas jälle teistpidi. Ma tean ise ka, kus need ülekilod on mul...
Päris kurb oli. Ja samas võib tänulik on. Saan jälle infot, mis teemadega on vaja tegeleda, mis on endas on vaja tervendada...
Ja tegelikult ei ole minul ega minu kehal mitte midagi viga. Täiesti ilus naisekeha. 
Ma ei tulnud siia mõttega sellest kirjutada, aga sain aru, et mul on vaja seda enda jaoks kirjutada. 
Ma ei jookse selle peale trenni vihtuma. Ma ei jookse külmkapi või köögikappide juurde. Ma ei hakka googeldama, kuidas 10kg alla võtta. Sest probleem ei ole selles ja enda piitsutamine ei ole see, mida ma teha üleüldiselt tahan. Minu keha on minu tempel. Tänu sellele saan siin olla ja kogeda seda kõike, mis maailmal on meile pakkuda. Keha tuleb hoida ja väärtustada, kanda hoolt, armastada, hellitada, pakkuda parimat. Ja tänada. 
Foto: Lilyjan Viitak

Foto: Lilyjan Viitak




Friday, May 1, 2020

Raamatud aprill 2020

2. aprill sai meil esialgne karantiin läbi ja tuli tööle minna. Päris igapäevaselt ma tööl ei käinud, polnud ka päris pikki päevi, aga lugemisrütm muutus koheselt (sest palju muud on ka teha). 
Tegelikult lugesin üheksa raamatut, mis võiks olla ju päris palju? Aga tegelikult olid raamatud üsna õhukesed (ainult kaks oli üle 300lk). Lisaks lugesin seda, mida kätte sain. Ja kui mul üldine aasta eesmärk on see, et ma loen vaid seda, mida ma tõesti tahan lugeda, siis.. noo päris nii ei olnud, samas valikuid ma tegin ja lugesin siiski vaid neid, mida tahtsin lugeda. 

Nimekiri
"Kokku loetud" Toni Jordan; 216lk; 03.04.2020
"Raamat täis sind" Claire Kendal; 280lk; 03.04.2020
"Rose on kadunud" Katja Kettu; 290lk; 10.04.2020
"Õ.N.N." P.Z. Reizin; 411lk; 13.04.2020
"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" Reeli Reinaus; 184lk; 14.04.2020
"Lihtsalt kuula" Sarah Dressen; 318lk; 15.04.2020
"Pilvede varjud" Marje Ernits; 180lk; 18.04.2020
"Elu pärast elu" Raymond A. Jr. Moody; 176lk; 25.04.2020
"Iga sinu tunne loob sind ennast" Mai-Agate Väljataga, Kreet Rosin; 270lk; 26.04.2020


Tikker loeb nii tublisti raamatuid. Ja kui lugesin lauset "Praeguseks suudan meenutada ainult mingeid üldisemaid detaile :D", siis ma mõtlesin, et peaks kommentaari jätma, et tore kui mul mõni üldinegi detail meenub. Üldiselt jääb meelde miskit siiski vaid nendest raamatutest, mis mind natukene sügavamalt puudutavad või mis tõesti väga-väga meeldivad. Kõikide teiste raamatute puhul oleks mul hea korra googeldada ja lugeda kerget sisututvustust ja siis tuleb mingi selline ahaaa moment.
Lisan juurde, et minu jaoks on see okei. Minu eesmärk ei ole aasta lõous raamatuid ümberjutustada. Minu elamus on hetkes. 

Midagi väga erilist ma aprillis ei lugenud. Enesearengu mõttes meeldis Väljataga ja Rosin raamat "Iga sinu tunne loob sind ennast", sobib mulle, see stiil väga sobis, oli sarnaseid ja ernevaid lähenemisi kui L. Hay raamatutest olen lugenud. Kord proovisin lugeda "Loomise õpetus", aga sel momendil olin ma ise teises paigas ja ei saanud sellest veel aru. Nüüd tunnen, et loen seda uuesti. Aprilli eelviimane raamat oli nagu huvitav küll, aga samas ei midagi erilist. Selles suhtes jah huvitav, kuidas inimesed kirjeldasid, mis juhtus, kui nad justkui korraks surid. Sõna surm tundub enamike jaoks üsna hirmutav sõna. Samas on see elu loomulik osa, et ühel päeval saab meil selle kehastuse elu otsa. Mina aga usun ja olen kindel, et hing elab edasi. Aga see on juba hoopis teine teema. 
Aga ilukirjandus. Sellised okeid olid "Kokku loetud" ja "Õ.N.N". Pooleli mõtlesin jätta "Raamat täis sind", mis kohati oli ebaloogiline... et kuidas nii, et kohe mitte kellelegi seda ei räägi, et keegi sind päevade, nädalate, kuude viisi ahistab? Siis "Pilvede varjud"... seal lõpus tekkis päris mitu küsimärki (eriti ajatelje osas) ja see lause, mis kajama jäi - mida ei mäleta, seda pole olnud - mulle ei meeldinud. Sest mul on teadlikust ja alateadlikust meelest omad arusaamad ja küll see alateadlik meel mäletaks... "Rose on kadunud" ei edenenud ka väga.
"Lihtsalt kuula" oli mõnus noortekas pigem tõsisematel teemadel. Ja "Morten, Emilie ja kadunud maailmad" oli kuidagi armas.. kurb ja kõike muud ka, aga läks kuidagi südamesse.





Mai raamatutes on kindlasti mõni põnevik. 
Varsti avab Linnaraamatukogu jälle uksed ja siis saab rohkem ise raamatuid valida. :)