Juba augustis on õhtud pimedad, aga ometi tuleb see igal aastal üllatusena, kui ruttu läheb pimedaks. Mulle meeldib sügis, üks mu lemmikaastaaegadest siiski (sest kõik need värvilised lehed). Ja nii tore on näha seda looduse muutumist. Väga paljud said kevadel looduse tärkamist nautida (eriolukorra tõttu oli elutempo teine), aga mina tundsin, et mina seda linnas ei näe.. sest kiirustasin ja polnud aega. Hetkel on ka väga kiired ajad ja viimaste nädalate sebimine ja toimetamine on minu tassi tühjaks teinud. Aga ma juba tegelen sellega ja täidan seda.
Vahepeal keerasime kella ka. Noorena ma ei tundnud, et see mind mõjutaks... kui siis nii palju, et multikaid polnud nii vara telekast vaadata. Viimastel aastatel läheb aga kehal aega, et rütm tagasi saada. Selle ühe pikema ööune eest olin aga väga tänulik. Ja selle eest, et veel sel ja järgmisel nädalal on hommikud valged, kui tuleb tööle minna. Mis tähendab seda, et saan ka ujumas käia... aga see pealamp on ikkagi vaja üles leida.
Kella keeramine oli kohe nii tore, et eile oli kell vaevu üheksa läbi, kui Abikaasa ütles, et aeg magama minna. Tavaliselt olen mina see, kes enne 10 juba voodis on, aga eile hakkasin ma sel ajal juba kaasat togima, et norin võiks veidi vaiksem olla. Aga see tähendas ka seda, et hommikul tegi ta kell 6 põlks silmad lahti, et uni sai täis. Kuidas?! Okei, minul oli ka ärkamine palju kergem, sest õues oli valge ja meil ei ole kardinaid ega ruloosid... ja kassidki olid end juba mujale viinud.. aga kuidas ta ärkab ka vabal päeval plaksust nii vara üles?!
