Saturday, December 31, 2022

Wow, 2022!


Mina viimased aastad ei tähista aastavahetust. Ma ei tunne selle järgi vajadust. Mulle meeldib kodus olla. Aga mulle meeldib ka aastale korra tagasi vaadata, kuigi uue kuupäevaga ei toimu midagi müstilist, siis on see ikkagi hea aeg kokkuvõtte-tagasivaate-unistuste tahvli tegemiseks. 


Ja möödunud aasta oli imeline. (Ma olen teadlik, et maailmas toimub väga palju sellist, mille jaoks ei leidu sõnu... Aga siin ja praegu mina ei anna sellele oma fookust.)
Ma õppisin ja kasvasin niii palju. Ma magasin niiiii palju. Ma võtsin aja puhkamiseks ja olemiseks.
Ma nautisin hetke. Ma nutsin. Ma nutsin ka tänulikkusest ja heameelest. 
Ma muutusin. Iga päev. Kogu aeg. Ja see on imeline.
Ma kasvasin. Iga päev. Ka praegu.
Ma õppisin. Ja õppisin, et nii palju on veel õppida. Ja see on puhas rõõm.
Ma hakkasin teadlikult oma tundeid tundma. Seal oli hirmu ja süütunnet, 
sest nii palju oli vanu mustreid, aga samm sammu haaval edasi. Kõikide oma tunnete tundmine on okei. Tunned need ära ja liigud edasi. Ei jää tundesse kinni. Lased sellel minna. Ka heal tundel.
Et asemele saaks tulla midagi imelist.
Ma nautsin kodus olemist. Ja looduse ilu. Looduse ärkamist kevadel, õitsemist ja rõkkamist suvel, värvide muutumisest sügisel ja puhkama minekut hilisügisel ja puhkavat loodust talvel. 
Ma tahtsin olla hetkes. Seda vaadata, tajuda, kuulda, tunda. 
Ma jätkuvalt armastasin vaikust. Ma käisin jalutamas iseendaga (ja hiljem koos pojaga), olles hetkes ja vaadates ringi. 
Ma sulistasin järve vees ja tundsin, kuidas see maandab ja puhastab. Toob veel rohkem hetke. Ja selles hetkes polegi midagi rohkem. Kõik, mis toimub, on siin ja praegu.
Ma sain rohkem aimu enda piiridest. Mida ütleb minu piiride kohta see, kui keegi teine neisse sisse sõidab või ehk sõidan mina ise kellegi piiridesse sisse või ei austa iseeneda piire. 
Ma tahan veel rohkem olla iseeneda kõige parem sõber. Endale iga päev peeglis naeratada ja öelda ilusaid asju, ennast toetada, armastada, hoolida. Et mina ise olen iseenda jaoks kõige tähtsam inimene. Ja nii ongi õige. 
Ja saan õpetada seda oma pojale. Et temale on kõige tähsam inimene tema ise. Elada enda jaoks, kogeda ise enda õppetunnid ära ja minna edasi unistuste poole. Ennast austada. Ennast kiita. Ennast püsti aidata, kui on esinenud kukkumist. Osata abi küsida, abi vastu võtta. võtta vastu ka toetust. 
Armastada maailma enda ümber. 



Julgen olla mina ise. Julgen erineda. Me kõik oleme erinevad. Igaüks on ainulaadne. 
Ja see on hea. Enda võrdlemine teistega on alateadlik ja ühiskonda nii sisse juurdunud. Aga muutkem seda. Kui on tõesti soov võrrelda, siis võrdle iseenedaga, kuidas on toimunud muutused. 
Olen unikaalne ja tean seda. Mina olen mina. Parim versioon iseendast siin ja praegu. 
Julgen öelda ei. Tean, mida ma tahan ja soovin. Ja usaldan, et see tuleb minuni.
Teen tegevusi, et sinna liikuda. Aga usaldan kulgu ja lasen voolul end kanda.
Märkan märke ja õpin sõnumitest aru saama. 
Usaldan.


Leia oma tee. 
Istun hetkel köögilaua taga ja joon kohvi. Vaatan aknast välja. Ja elan elu, millest ma kunagi unistasin.
Kodu maal. Oma aed. Piisavalt rohelust. Vaikus. Mul on abikaasa. Ma olen ema. Meil on armsad kassid.
Ja alates kevadest olen olnud kodus. See teadmine, et ma ei peagi mitte kuskile minema, kui ma ei taha, on imeline. Siin, kodus, on kõik olemas. 
Ja ma olen selle eest nii tänulik. 


Naudi hetki. Selleks püsi hetkes. 
Fotol on teise juuli päiksetõus. Suurem osa sooja aja päikesetõuse magasin ma maha. 
Aga see jääb meelde. 
Teadsin, et varsti liitu meiega beebi. Ja see on vaid lühikese aja küsimus. 
Kindlasti on emadus üks selle aasta märksõnadest. 
Nii palju erinevaid tundeid korraga. 
Nii palju esimesi kordasid. Mõnedpäevad, mis tundusid nii pikad,
aga juba nüüd tundusid kestvat vaid sekundi. Hetked, mida tahan jääda mäletama. See beebilõhn, mis kadus nii vaikselt, et avastasin selle palju hiljem. Kõik need kaisutudud, mis on minu isiklikud lemmikud. Need esimesed nädalad, kui poja sõi ja magas, kõikjal, igas asendis. See aeg, kui oli vaja sõrmega rinnale suruda, et poja saaks nina kaudu kergelt hingata. Esimene vann, esimene dušš, esimene saun. Esimene naeratus ja naer. Need hetked, kui tema silm juba rohkem seletas ja ta mu näo peale kohe naeratas. Tema muutumine, kasvamine. Iga päev on midagi uut. Iga päev on ainulaadne. 
Ta aitab püsida hetkes, sest see kõik (tema kasvamine) toimub siin ja praegu.

Ühiskond surub peale laste pärast muretsemist. Öeldakse ka väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured.
Vähem muretsemist! Ärge saatke seda muretsemisenergiat oma laste poole. Ärge võtke seda enda sisse.
Laske muretsemist ja murest lahti.
Saatke ikka ja alati armastust, rõõmu, rahu, tänulikkust. Kõike seda, mis on kõrgemal sagedusel. 

Ma vaatan meie poega ja minus on nii suur rõõm, et ta valis meid oma vanemateks ja et ta tuli läbi meie siia maailma. Lapsed sünnivad läbi meie (mitte meie jaoks). Nendel on oma elu käia, oma tee, omad kogemused ja õppetunnid, omad eesmärgid. Ja me saame neid toetada. Aidata. 
Aga võib öelda, et hoopis rohkem õpetavad nemad veel meid. Peegeldades kõike, mis on meis endis. 
Kõiks mis toimub vanemaga, toimub ka lapsega. Nii vähemalt esimesed seitse eluaastat (seejärel veidi vähem (kuni hambad on vahetunud)). Tänapäeval õpetatakse seda ka pereteraapias. Kuidas inimeste uskumusüsteem kujuneb välja selles perioodis. Uskumusi on võimalik muuta, mustreid on võimalik muuta, ka neid, mis on põlvest põlve (alateadlikult) edasi antud. Aga endaga tuleb tööd teha. Ja leida keegi, kes näitas neid nurkasid, mida ise ei näe... kes näeks veel kaugemale ja sügavamale. Aga kõik on võimalik. Ja ma usun, et iga apsevanem tahab olla parim oma lapsele/lastele. Ja nii ongi. Hetkes saab endast parima. Ja see parim võib erinevatel päevadel olla väga erinev. 
Ja muutused saab teha läbi armastuse.


Usalda enda südamehäält (sisetunnet). 
(Südamehääl ei võrdu kõhutunne. Kõhutunne on kokkutõmbumise tunne ehk läbi hirmu, südamehääl on kõrgemad sagedused). 
Mina püüan iga päev üha rohkem oma südamehäält, intuitsiooni rohkem kuulata. On olnud päevi,
kui see õnnestub igasuguse raskuseta, kui see on nii selge. Ja siis päevad, kui ma ei kuule. 
Seda viimast rohkem selle pärast, et ju ei ole hetkes.
Aga mul on nii hea meel, et see hääleke oli täiesti selge, kui Draakon oli teistsugune. Kui mina ei oleks olnud juba Rasmusega kodune, siis oleks neid olekseid väga palju olnud. Kui oleks tööl käinud ja hommikul kiirustanud... Kui oleks...
See ei ole see, millel peatuda. Seda ei juhtunud. Ja ärme loome elu, mida ei soovi.
Oma tulevast elu loome me siin hetkes.
Kiisukesed tõid ka sel aastal nii palju rõõmu. Jah, muret ka. (seda muret, mida tahan lahti lasta). 
Ja nad on nii vahvakesed ja tublid, kui kenasti nad beebiga kohanevad. 

Hoia, keda/mida armastad.
Hoia ennast.
Hoia enda lähedasi.
Hoia enda lemmikuid.
Hoia loodust.
Hoia maailma.
Hoolitse ja hoia enda sisemist last.


Elus ja maailmas on nii palju ilu, kui vaid peatud ja vaatad-kuulad. 
Ja see õnnestub palju paremini, kui igapäev hoolitseda enda eest. Alustades sellest, et tunneksid ennast füüsiliselt hästi ehk hoolitsed oma keha eest nii hügieeni kui toidu ja vee mõttes. Ütled endale ilusaid asju. Naeratad endale, kui ennast peeglist näed. Tunnustad ja julgustad ennast. Leiad iga päev midagi, mida enda juures armastad kuni armastad kõike. Oled enda kehale tänulik, et saad olla siin, elada ja kogeda. Hoolitsed ka enda mõtete eest. Lased neil minna, mida pole vaja. Puhasta teadlikult mõtteid. Muuda oma uskumussüsteemi. Täida tänulikkuse päevikut. Maanda ennast, taju ja hoia ühendust emakse maaga. Märkda, mida miski sulle peegeldab ja õpetab, saadab sõnumeid.Ja ole valmis lahti laskma kõigest, mis sind enam ei teeni. Vabane vajamise energiast, see ei too, mdia soovid. Unista teadlikult, loo hetkes, see tunne, et unnistus on täitunud siin ja praegu. Mis tundeid see sinus esile toob? Tunne neid. Luba endal tunda. Kõiki oma tundeid.


Kevadel loodus tärkab. Ka loodus puhkab. 
Tuleb ka ise puhata. Kui ei oska, siis tuleb selleks võtta aeg, teadlikult planeerida kalendrisse.
Mina seda kalendrisse pole planeerinud, aga teema, mida olen juba paar aastat ühest ja teisest küljest vaadanud. Ja muutunud selles aina paremaks. Aga vahepeal suskab kuskilt ühiskonna arvamus... Nii et järelikult on mingid nurgad veel vaatamata. 
Minus oli pikalt uskumus, et kogu aeg tuleb tööd teha (mitte ainult tööl käia, vaid ka kodus tööd teha) ja puhata võib ja saab siis, kui kõik on tehtud. Aga vot seda kõik tehtud, ei tulnudki. Ja kui julgesin ikkagi hinge tõmmata, siis tuli süütunne, et kuidas ma puhkan, kui nii palju on teha ja toimetada. 
See töö ei jookse eest ära. Need toimetused ei jookse eest ära.
Aga kui kõik see häirib, siis tuleb alustada ikkagi sellest, mida me alateadlikult usume, sest see peegeldab meie igapäeva. 
Hoopis lihtsam on kõike teha rõõmuga. See läheb siis kergusega, voolavalt ja tuleb välja.
Minulgi veel õppimiskoht. Eriti just beebi kõrvalt. Aga sellega olen juba suuri samme astunud. 
Puhkan siis, kui soovin puhata. Kogu aeg on minu aeg. Kui beebi magab, siis see ei tähenda, et ma peaksin tõttama kõiki koduseid toimetusi tegema. Vaid teen täpselt seda, mida sel momendil tahan rõõmuga teha. Mitte midagi ei juhtu, kui see kohvitass jääb pesemata või nõud on kraanukausis veidi kauem. Ja eriti kui majas elab mitu inimest. Kodu on ühine eesmärk. 


Vaata iga päev maailma nõnda nagu näeksid seda esimest korda.
See on imeline.


Detsember 2022


Nii talvist detsembrit mäletan veel eelmisest aastast.
Siis jäi ainult see suur sula ära.

Poja sai kuu alguses viie kuu vanuseks. 
Suur poiss!
Muudkui teeb uusi trikke. Pöörab ümberoma telje kiiresti-kiiresti. Tagurdab ja oi kui kiiresti. Läheb randmetoengusse ja põlvili ja võtab hoogu - kas tagurdamiseks või teeb justkui hüppe edasi. Ukerab ennastnii palju takistustest üle. Endiselt haarab kõike, mida kätte saab. Ekraanid püüavad pilke. Hambaid veel ei ole, kuid viimastel päevadel igemed taas nii sügelevad, et vaheapeal on hea olla vaid süles. Ja igemeid sügab kõigega, mille kätte saab. Kusjuures turses on hoopis nn kihvade juures mitte päris esihambad. 
Arstil käisime 9.dets ja siis oli kaal 8160gr ja kasv 68,5cm. Üldiselt veel suurem osa 68 riideid läheb selga. Aga kasutuses ka juba 74. Sokid siputab jalast ära ja sikutab ka. Enne ööund tuleb kõik varbad üle lugeda (läbi tudukate) ja tantsusamme teha. Ujumaskies on mõlemad peopesad avatud ja siputab üha rohkem. Sukeldumisel ujub ise pinnale. Eriti vahva oli ujuda rõngaga (ja uuel nädalal saame uuesti proovida). Parimad päevauned on vankris. Autosõidu uned kipuvad kuidagi lüihikeseks jääma (aga seda arvan vaid mina, tema on rahul). Ärvelolek on ca 2h, võimalusel veidi pikemalt. Pärast pühi on graafik sassi läinud ja oleme päeva alustanud ka juba pärast kella viit, minule meeldid see pärast seitset ärkamine ikka rohkem. Juuksed on üsna pikad. Küüned ei kasva enam nii kiirestija nurgad ei kasva enam sisse ka. Suvel ostetud küünekäärid on aga teadmata kadunud ja uued, mis ostsin, pole üldse nii head. Ja viilida tuleb ikka, sest iga terav nurk tõmbab näole mõne kriipsu. 
Kuu alguses hakkas ta tegelikult roomama ka, kui minu sõbrannal külas olime, kellel 2 kuud vanem poeg on (kes väga usinalt roomas). Aga kodus liigub teisiti kiiremini edasi. Jalad on tugevad. Käed ka. Selg veel väsib, aga harjutab istumist. Käime endiselt ca 1x nädalas võimlemas ja ujumas. Kodus võimelema ka muidugi. Just laenasin sõbrannalt fitnesspalli, selle peal on hea harjutusi teha. 
Toiduks ja joogiks endiselt rinnapiim. Vahepeal olid väga rahulikud ööd, aga nüüd on söömine tihedamaks läinud (öösel siiski läbi une). Päevad eelistab ka rohkem selliseid kuni neljaminutilisi söömisi, et siis varsti uuesti süüa. Minu poolest on see okei. 
Kassid on ka väga huvitavad. Oleme harjutanud neile pai tegemist, aga poja eelistab hooga karvadest kinni haarata. Ja siis panevad kassid jooksu. Käpaga pole ta veel saanud. 
Kui metsast kuuse tõime ja ehitisime, siis kuusk ja ehted nii väga huvi ei pakkunud. Ehtimise ajal kukkusid mõned ehted küll maha ja katki.. Aga jõulude ajal algas kuuse ja ehete sikutamine. Ja oi kuidas on jõudu, 
Päevaunesid on üldiselt kolm, aga näiteks täna, kui päev algas pool 6 hommikul, siis tuli neli und. Ja hilisem magamaminek. Viimasel ajal teeb pärast ööune  esimest tsüklit seda, et ukerdab end käpuli ja hakkab minema. Seda ukerdamist ei ole ka monitorist kuulda. Siis jõuab kuskile ja teeb vaikselt häält. Ja on nii rõõmus, kui keegi magamistuppa läheb. Minut hiljem magab. Ööuned ikka minu juures kaisus. Võrevoodi tegin küll enda asjadest tühjaks (oli mulle öökapi eest), aga nüüd on seal mänguasjad, millega hommikuti mängida. Hommikune mänguplats ongi voodid - barrikaadid ette ja seal saab möllata küll.  

Meil on köögiuks see vana pehmendusega. Aga see väike pätik on sealt nii palju üles roninud, et see on kõik auke täis.

Eile oli aastalõpumatk Elvas väerajal. Kusjuures esimest korda kõndisin seda nii suures ulatuses. 
Väikese tiiru jätsime pojaga siiski vahele (amartoniraja juures), sest mul oli kottkuidagi halvasti ja hakkas puusale. Aga äris korralik matk tuli ja lisaraskus oli ka korralik. Poja magas suurema osa matkast maha - no ärkas 20 minutit enne lõppu ja ca 10 viimast minutit oli issi süles. 
Vaikse ääres käisime ka!

Jõulude ajal tegin piparkooke, aga unustasin liiga pikaks ajaks ahju.
Ja need polnud eriti head.
Pärast pühi tegin uuesti. Ja tulid ideaalsed - pehmed paksukesed.
Ja see tainas on ka ikka ülihea!

Kitseke.

Vankriring Virumaal.

Kohevake.
Käib õues ja toob karvadega lumepallid tuppa.

Viimasel ajal magab diivanil. Hea rahulik, sest keegi ei vehi jalgadega.

Jõulusoov.

On ikka ilus kass.


Külas käis jõulubuss.
Lugesin seda päev varem valla kodulehelt. Ja sättisin meid ja sinna.
Lapsi täitsa oli, aga tundub, et suurem osa kaugemalt, sest olid autodega.
Vahva etendus oli. Ja koju tulime kommipakiga.

Mul oli vaja lõigata ja kleepida, Draakon aga pani käpa peale.

Birgit möllas. 
Aga kaks päeva hiljem tahtsin ka ise kuskile sõita ja selleks oli vaja teine auto välja kaevata.
Seda lund oli NIII palju. 
Auto atga oli ka korralik kuhi ja kõrval. 
Naabrinaine tuli appi.
Ja koos sai tehtud.

Teisel kasvuhoonel langes lumi maha. Super.
Kusjuures siis kui Brigit möllas, pidi vallamajas oleme lusikapidu.
Esiagu pidi see üldse olema õues.
Kõikjalt kutsuti üles, et püsige võimalusel kodus ja ärge minge liiklusesse.
Olin kindel, et see lükatakse edasi, aga hommikul valda helistades oldi mu küsimuse peale
üsna jahmunud, sest inimesed on ju juba tulemas. 
Alevis elades polegi see ilmselt nii suur probleem eks.
Meie aga olime lumevangis. Lumi oli üle põlve ja aina tuiskas. 
Valals öeldi "katsuge ikka tulla".
Helistasin siis mehele, kes siin lume lükkamist organiseerib ja palusin, et äkki saab varem tulla.
Ta lubas info edasi anda, aga ei lubanud. 
Kõikjal oli ju NII palju lund.
Üldiselt on meie küla vist üsna viimane (dets alguses käidi lükkamas kell 2 öösel!!). 
Sain info, et 12.45 võiks traktor meie külla jõuda ja panime end ikka valmis.
Aga traktorit polnud näha...
Helistasin ka vahepeal valda, et kui kaua see üritus üldse kestab,
et kui hilineme, kas on mõtet tulla. 
Traktor tuli 12.55, lükkamisega läks ka aega, aga siis kohe startisime.
Õnneks oli abikaasa kodus ja sõitis, sest ise ma pojaga kahekesi poleks läinud.
Ei olnud see maantee ka just eriti heas seisus.
Jõudsime saali siis, kui meid kutsuti. 
Pärast tegime pilti ka. 
Poja sikutas ühispildi ajal võõra mehe juukseid :D

Teine advent.


Kuuse tõime ise riigimetsast!
Õnneks tegime seda enne Brigiti tulekut, sest hiljem poleks küll jaksanud lumes sumbata.
Poja oli kotiga kõhu peal (ja jäi magama). 

Sellised ehted läksidki katki.


Kuusejahil.

Säärised on ikka head asjad!


Kolmas advent. 
Päev hiljem oli kuusk ümber. 
Ja Pisike oli väga tubli kõikide ehete ära nihverdamisega ja päkapikud viis ka minema.
Samuti tahtis just seda kuuse vett juua. 
Eelmine aasta meil kuuske polnud, nii et kassid olid vist rõõmsad jah.


Üks -14 C ilm, aga täiesti tuulevaikne.
Oli nii ilus.

Eestimaa.

Kõik oli härmas.

Linnukeste maja on kaevumaja küljes
Möödunud aastal oli meil maja juures ka kaks maja,
aga kuna nüüd on uus varjualune, siis ei hakka sinna panema.
Vaatamiseks võiks olla veidi lähemal, et saaks paremini aru, millised linnukesed käivad,
aga samas lähemal ei ole ühtegi sellist kohta, kuhu linnumaja panna, et neil turvaline oleks.

Pisike käib vahel ikka tere hommikust või head ööd ütlemas.

Draakon aga põõnab, kus saab.

Koduke.

Loojang.

Lumekogus enne Birgitit.

Pisike.

Draakon - ei saanud eltuoas rahulikult olla ja läks mujale magama.
Maandus aga poja mähkmesisude kastis.
Ja kas me just läksime mähet vahetama?
Siin Draakon vaatabki, et mismõttes..

Kitsekesed meil sauna taga.


Detsembri alguses üks päev, kui tahtsin pojaga ujuma minna.
Aga temal ei tulnud und.
Olime üsna kaua K-Rauta parklas ja vaatasime autosid.
Jäi magama pärast 3,5h ärkvelolekut, aga uni oli üsna lühike
ja ujuma ei läinudki.
Käisime külas ja sõitsime kodupoole.
Nii viisakas poiss, et külas ei tahtnud süüa, aga
ei jõudnud veel linnast väljagi, kui kõht oli juba tühi.
See Põlva risti maanteeäärne restoran on vist tema lemmik. 

Ja minu jaoks oli täiesti okei, et ujuma ei jõudnud.
Meil oli vahva ikka.
Ja ju ta teadis, et ma olin plätud kotist välja tõstnud... ja paljajalu ei või (ega taha) seal olla.



Neljas advent.

Friday, December 30, 2022

Raamatud detsember 2022

Ma otsustasin, et raamatuid on selleks aastaks loetud küll. Ei hakka unetundide arvelt lugema. 
Kodus veel on, mida lugeda, nii et kohe ei pea raamatukokku tõttama. Aga jaanuaris tahaksin lisaks lugemisele ka kududa..

Detsember 2022 loetud viis raamatut: 
  • "Kirju mandrilt" Hedving Hanson; 190lk; 01.12.2022⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Sinu teine elu algab siis, kui sa mõistad, et sul ongi neid ainult üks" Raphaëlle Giordano; 190lk; 08.12.2022⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Mulle piisas terest" Mhairi McFarlane; 372lk; 14.12.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Kreeka lummuses" Sue Roberts; 246lk; 20.12.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Kõik, mida hing ihaldas " Emily Giffin; 350lk; 27.12.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️

"Kirju mandrilt" olin ise ka üllatunud, kui väga see mulle meeldis. Palju vahvaid mõtisklusi. "Kreeka lummuses" oli kõige tavalisem naistekas. Tundub, et kui raamat vhegi okei ja sisu minu jaoks norm, siis saab ikka kolm tärni. See pika pealkirjaga raamat "Sinu teine elu...." oli minu jaoks ilukirjanduslik teos rääkimas sellest, mida kirjutavad eneseabiraamatud enesearengust. Käis kõik olulised punktid läbi (#sina ise oled iseeneda jaoks kõige olulisem). Hea lugemine. Ja "Kõik, mida hing ihaldas" läks kiirelt, kui lõpuks alustasin. "Mulle piisas terest" meeldis sel momendil kõige rohkem. 



Wednesday, December 28, 2022

Raamatud november 2022

Uh, nii hiljaks pole raamatute postitusega ammu jäänud. Kirjutan selle ruttu ära, sest detsembri oma hakkab kohe-kohe peale pressima. Just avastasin, et instrgammis novembri pstituses tegin vea - seal nimekirjas oleva viimase raamatu lõpetasin siiski järgmisel päeval. 

Novembris lugesin läbi 8 raamatut:
  • "Koduabilise käsiraamat" Lucia Berlin; 432lk; 03.11.2022 
  • "Neli tuult" Kristin Hannah; 456lk; 05.11.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Ammuu" Heelia Sillamaa; 160lk; 06.11.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Raevukas lesk" Minna Lindgren; 256lk; 11.11.2022
  • "Viimane raamatukogu" Freya Sampson; 288lk; 15.11.2022 ⭐️⭐️⭐️
  • "Sõbrad nii ei tee" Heli Künnapas; 176lk; 15.11.2022
  • "Väike külaturg" Nicola May; 320lk; 26.11.2022 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Blankets. Lumeteki all" Craig Thompson; 592lk; 28.11.2022 (esimene graafiline romaan, mida olen lugenud) ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

Kõiki ei olegi hinnanud. Esimese raamat "Koduabilise käsiraamat" mõtlesin pooleli jätta, sestkohe üldse ei sujunud, aga kuidagi sai loetud. "Raevukas lesk" tundus ka alguses selline kahtlane, aga lõpuks oli päris vahva. Tuttavatest autorietest lugesin Nicola May "Väike külaturg". Tema stiiliga harjunud, ladus kiire ajaviite lugemine. "Neli tuult" oli ajaviite romaan, huvitav ja silmiavav. Lugesin ka esimese graafilise romaani läbi (lugesin ja vaatasin), väga vahva oli. Soovitan!
"Ammuu" oli ammu soovitatud ja vahepeal jäi ka sotsiaalmeedias silma. Sain aru, et autor on inimestele teada nägu, aga mitte mulle.. sest lihtsalt pole kursis sellega, mis toimub telemaastikul või kuskil mujal meedias. Aga sellest pole midagi. Esimesed leheküljed tekitasid mulle natukene küsimärke, sest ma ei saanud aru, kas tehakse nalja või arvataksegi nii. Sest no sügis on imeline aastaaeg! Ja manifesteerimine ei käi kohe üldse nii, et "homme kohtun oma unistuste mehega". See käib hetkes. Kui kogu aeg on üks "homme", siis see ei jõuagi kätte. Lõpuks ma ikka leebusin ja lugemine läks väga ruttu. Kui jõudsin Viljandi korterisaaga juurde, siis sain aru, et väga tuttav värk ja vot seda kahjastust ma meediast mäletan! Aga ma ei teadnud, kuidas ja kas see lahenes. 
"Sõrbad nii ei tee" on raamat, mille soetasin. Kuidas siis muidu, kui jutt käib Termika lugudest. Tahtsin enne blogipostitust raamatu algust uuesti lugeda, aga ei ole jõudnud. Nimelt tahtsin vaadata üle, kas seal oli viidet aastaarvule, millal sündmused toimusid. Kuivõrd Terminaator pidas sünnipäeva just käesoleval aastal Saku Suurhallis, siis muidugi tulid paralleelid sellega. AGA see ei läinud kohe üldse kokku, et peatagelane sai 40 aastaseks ja tesimelisena (nt 15 aastasena või oli nooremgi?) laulis ta Romulat. Nimelt Romula tuli välja aastal 2002 ehk 20 aastat tagasi. Andsin raamatut ka õele lugeda ja temal ei tulnud ülde selliseid mõtteid nagu minul. 😀 Aga raamat meeldis!

Tahaks sel aastal veel midagi lugeda, aga samal ajal tahan aasta kokku võtt ja uue aasta plaanid teha.. Näis. 

Thursday, December 8, 2022

November 2022

Mõtlesin, et kirjutan kiirelt novembri tagasivaate ära. Tunnen, et olen sellega juba veidi hilja peale jäänud, sest detsember on juba täies hoos (nagu lumesadu!). Vaatasin pildid üle ja mis salata - suurem osa on ikka pojast. Nii et väga suurt valikut ei ole. Linnukesi ei leidnud üldse. 

Tegin uue mütsiga pilti. Ma ei mäleta, kas ma siin ka kirjutasin,
et otsin endale sooja mütsi. Sellist, et saaks juukseid lahti kanda, aga müks ei kerkiks üles.
Tuukrimütsi ei soovi. Ja tundub, et sellist mütsi pole olemas.
Nii et juukseid ma väljas käies lahti ei kanna (ometi oleks see
ainus võimalus neid lahti kanda, sest poja on saanud selgeks juuste sikutamise. Aeg-ajalt on see päris valus). 
Antud müts on Flokati lehelt tellitud, mõnusalt soe on küll. Kui taha teen madala patsi, siis püsib peas.
Aga juuksed on ilusad ja lokid ka.
Juukseid tuleb ka üksjagu ära, aga nii see on - raseduse ajal ei tulnud ju pea midagi. 
Samas vahel on tunne, et poja tõmbab neid juuksed veel rohkem ära, kui neid harjates ära tuleb. Mul on kodus juuksed kogu aeg patsis või kruunis, no nii et salgud kuskil ei ripuks, aga tema on selgeks saanud, et kuklas on juuksed ja nendest on hea haarata (ja salgud tulevad lahti). Aja või kukal paljaks. :D 
Aga ta on ikka üliarmas, kui käed ümber paneb ja lahtise suu vastu põske. 
Ma pole veel arusaanud, kas ta imiteerib musitamist 
või püüab lihtsalt natukene hammustada. 

Piparkoogivormidega mängis ka.
Teen ka sel aastal veidi tainast. 
Natukene keeruline oli hinda tõsa, aga kui tooraine hinnad on nõnda tõusnud, 
siis pole midagi teha. Oma aega tuleb ka väärtustada. 
Ja no endiselt öeldakse mulle (mitte need, kes ostavad, vaid need, kes veel ise pakuvad), et ma pakun
liiga odavalt. 
Õppimiskoht.
Päris palju oleme tainast koos teinud. Sõtkuda ei saa koos,
aga kõike muud saab teha. Vahepeal teen sellest videoklippe ja fotosid ka. 
Suhkru kõrvetamise osa on natukene jama, sest kuigi mul on aknad ja välisuks lahti, siis köök on endiselt
tossu täis ja eriti ei taha, et poja selle tossu sees oleks. Tuuletõmmet ei taha ka päris tekitada. 
Ta alati huviga jälgib. Ostsin rõngaslina endale ja sellega on ta mul vasakul puusal (siis saan parema käega vabamalt toimetada) ja muudkui uudistab. Kui kandekotis on kõhul, siis ta saab vaid veidi piiluda, samas suhkru kõrvetamise osas on see parem variant, sest siis ta on rohkem peidus (õuest tuleb ju külma).


Novembri alguses said ka viimased "katusetööd" valmis. 
Ehk viimased harjaplekid paika ja siis lasime sellele varjualusele ka "seina" ehitada.
Sest kõik tuuled juuksed siit suunas ja trepp oli vihmast märg, tuul tuiskas ukse lahti.
Nüd on kohe palju parem. Vankrit ka parem hoida. 
Tööd lõpetati ikka enne lund, aga ma jäin pildistamisega hilja peale. 
Viimased katusepildid tegingi, kui lumi oli maas. Saatsin miskit sõbrannadele ja siis mitu päeva
hiljem sain aru, et.. mis katust ma seal näitan, kui kõik on lume all...

Novembri alguses oli veel selline udune ilm.
See on nii ilus vaade. 
Ka praegu talvel. Kärutamas seal pikemalt ei käi.

Sellised vaated meeldivad mulle ka.
See oli soe sügis.

Poja sai nelja kuu vanuseks!
Nii suur poiss!
Kaal oli 7300gr ja kasv 65cm. Kummutisse said 68 riided. 
(selline huvitav lõik, mida osaliselt kirjutasin minevikuvormis, osaliselt olevikus..)
Jätkas keeramist üle mõlema külje, vahel lasi endal tagasi selili kukkuda.
Kui sai selgeks, et käte abiga saab ennast põrandal pöörata, siis kadus see suur soov muudkui edasi liikuda. Sest liikumisamplituut kasvas ilma selletagi. Randmetoengu õppis ära.Vahel harjutasime siiski roomamist ka. Peput kergitab küll ja tõmbab põlved pepu alla, kui on soovi. Mänguasju haarab mõlema käega, annab ka ühets käest teise. Lutiga mängib ikka nii vahvasti. Lamamistoolil nautis kiikumist. Uned olid pigem lühemad, aga sekka oli ka pikemaid. Ise oli ta nndega rõõmus ja mina läksin vooluga kaasa. Laps magab siis, kui tal uni on. Öösel magas tublisti, vahel siputas gaase välja. Mõned hommikud algasid kell 7, aga vahel alles kell 9. Ärkveloleku aeg oli ca 1,5h, aga oli katunduvalt pikemaid aknaid.. lühemaid tunduvalt vähem. Kodus olles tegi pea kõik päevauned ikka vankris, see talle meeldib. Pimedas mitte nii väga. Õhtune vann oli endiselt hitt, enam-vähem vannitab end ise, pool vannituba ujub endiselt. Suurem sa ajast on ikka riidest mähkmed. Jutustab palju. Kui peeglist ennast näeb, siis alati naeratab, Kandekotis on heatujuliselt, vajadusel tudub ka. Nautis rohkem autosõit, näeb paremini välja. Käisime neli korda ujumas, spaaalal oleme olnud ca 40minutit. Harjutasime ikka ka sukeldumist, väga tublisti tuleb välja. 
Mõned korrasd juhtus võõristama, aga see oli kohe pärast tudu ja läks üle.
Hakkas huvi tundma kasside vastu. oleme õppinud lahtise käega paitamist.. aga see läheb vahel üle sikutamiseks.
Armastab lennata.
Rõõmus laps, armas laps. 

Nägin internetis ühte klippe kaneelikate kohta. Tahtsin ka teha..
Aga ei olnud välja.

Poja alati naeratab endale,
kui näeb ennast peeglist.
Ole nagu tema. 

Ma ikka iga päev püüan temaga peegli juures käies rääkida, kuidas
endale tuleb ilusaid ja häid asju öelda. Kuidas sina ise oled iseenda kõige parem sõber
ja kuidas iseennast tuleb armastada, hoida.

Kohevake.
Pisike sai meie jaoks aasta vanemaks.
Ehk ta on meiega olnud juba neli aastat.
Alles ta tuli ja oli no niiii pisi.
Alles oli nii stressirohke aeg, sest Draakoniga ei sujunud.
Alles oli see õhtu, kui ta oli kadunud ja me teda kuskilt ei leidnud..
Kuni youtube video peale hakkas kuskilt piiksumist kostuma. 
Ja seal ta oli.. kinnises kummutisahtlis. Kuhu oli roninud lahtisest sahtlist.
Aga otsime käigus otsisime vaid lahtistest, 
sest et teised olid kinni ju..

Ta on ikka nii ilus!
Vahel käib ikka hommikuti tervitamas. Poja tervitab ka. 
Aga rohkem põõnab oma pesas.
Ja vannitoas armastab ka magada.

Meie laudakass ka. 
Vähemalt see, kes laudas magab.
Aga päeval näen aknast, et seal laka peal käib neid tunduvalt rohkem.


Raamatute postituses kirjutan ehk pikemalt. 
Aga toetasin vahepeal Eesti kirjanikku ja ostsin ühe raamatu.
Eelkõige sellepärast, et loo rääkimine käib Terminaatori lugude kaudu.

Flokatist ostsin ka uued sussid.
Vanad olid väga väsinud. Ka üle kuue aasta vanad. 
Need on villaga.
Ja nii soojad. Super.


Draakon.
Aeg-ajalt käib ennast peeglist vaatamas. 
Novembris oli rohkem selliseid päevi, kui ta mõtles,
kas tasub ikka õue minna. Aga oli ka seda, et küsis juba kell 6 õue.
No ei taha ta toas liivakastis käia. 
Vahel oli ka paari minuti tagant juba akna taga ja küsis tuppa.
Sööb endiselt palju. Aga tundub nii kerge (sest ma võrdlen nüüd pojaga).
Eelsitab magada elutoas - üksi. Vahel käib korra jalutsis ka.
SOojemate imade korral käis lauadakassi juures.


Esimesed lumehelbed.


Niimoodi ta mõnuleb.

Villapüksid, meriinokad.
Mul on ikka tahtmine villapükse proovida, et nende alla voltida musliinist mähe. 
Juhend oli olemas, lõnga ostsin ka. Aga esimese paari palusin kududa ühel
vahval tädil, kes talle ikka asju koob. Temal oli ka nii huvitav, et ta juba järgmisel päeval tahtis helistada ja öelda, et püksid on valmis!
Tehtud said väikese varuga, et 6-12 kuud suuruse järgi (see pole üldse kaugel) ja hetkel tundub,
et ma enne jaanuari nende proovimiseni ka ei jõua. 
Teised püksid tahan kududa heiest/heidest. Selle ostsin ka. Läksin lõngapoodi Aardlasse Ropkamõisa otsima.. kuni sain aru, et ee kolis Betooni tänavale. 
Õde käis just siin. Andsin talle musliinid kaasa, et ta saab mulle need õigesse suurusesse õmmelda.
Lanoliin on ka juba olemas. 
Varsti-varsti.
Aga muidu ma ikka väga kiidan riidest mähkmeid. Lihtne, mugav, lapsele hea. Sapiseep võtab plekid välja. Mähkmesisud ma vahetasin üsna välja. Mitmed olid sellised jäigad ja kitsad, mida ma väga ei kasutanud, ostsin järelturult suuremaid ja laiemaid juurde. Ja siis nägin milliseid mul õed kasutasid.. ja nh.. asi on ikka muudkui edasi arenenud. :D Nemad voltisid kokku riidetükid, aga minul on kõik juba sobivas suuruses.

Ostsin endale talveks spordipüksid valituks sai Jooks on lahe talvepüksid.
Need on nii mõnusad, et ma tahaks neid kogu aeg kanda. Nii hea, et need sai võtta ka pikemas pikkuses. Nii on pahkluu kenasti soojas. Külmema ja tuulisema ilmaga vajab lisakihti.

Kohupiimaküpsised ka. 

Isegi piparkooke tegin!
Eelmine aasta ju tegin vist jõulude ajal ja viisin kõik naabrinaisele.
Sest mul iiveldas siis 24/7. Uh. Alles see oli, aga samas tundub nii kauge.


Nonäed, püüdsin ühe võõra kassi pildile. 
Kanaaia väravalt!
Olevat naabrite kass.




Üks külmel talvepäev.
Uskumatu, et novembri lõpus sai öelda talvepäev.

                                                                            Vaated. 

Kanad ikka munevad. Aga kui külmaks läks, siis oli nii palju ehmatust,
et oli ka 0-muna päevi. Nad said ka lambi juba, et oleks soojem. Päeval käivad ikka laudas ka ringi.
Aga kui pimedaks läheb, siis olen nad juba kuudist magamast leidnud 
(lauta ei paista eriti palju päevavagust, uks on ju kinni).

Kasvuhooned jäid läbikaevamata. 


Kulmudest kirjutan siis, kui olen teist korda ka hoolduses käinud.
Järgmine nädal lähen. 


Kell on juba kümme läbi. Pesen hambad ära ja lähen voodisse.