Trennipäevik 18.06 - 24.06.2018

25.nädal

Kui nädalas üks öö liiga lühikeseks jääb, siis läheb mitmeid päevi ja öid, et õige rütmi tagasi saaks. Sel nädalal juhtus see väga poolik öö just pühapäev vastu esmaspäeva ehk tegi nädala alguse väga raskeks. Eks selle öö röövis se,e et tegin poole ööni veel maasikaid, siis olin neid nii palju söönud, et ei saanud hästi magada... ja ega enne tööpäeva pole ka see uni kõige parem, lisaks see hilisõhtune #kohvidate.
Võtsin plaani, et peaks jõudma ühe üldtreeningu, 1-2x sörkima/jooksma ja siis tõukeratattrennid - intervalle ja pikk trenn, hea oleks ka mäkketõusud. Ja kuskile peab mahtuma ka puhkus.

Esmaspäev - transpordiks tõuks 11,85km; õhtul välitreening Tammel 55min. Mõtlesin, et kui väga vihmane on, siis ma välitreeningusse ei lähe, aga tööpäeva lõpus polnud vihmane, vihma hakkas sadama siis, kui meil hakkas trenn :D alguses oli vähe vesine, siis jäi vihma järgi ja vaid maapind oli veidi märg, aa väga palju püherdamist ei olnud. Teatud harjutused hakkasid ikka lõpuks randmetele ja püüdsin neid hoida. Enne trenni oli mu veidi vaba aega ja ma tegin seal välisjõusaalis soojendust just kätele, sellest sain lihased haigeks mitmeks päevaks. 

Sammud: 6830

Teisipäev - transpordiks tõuks 10,6km ja õhtul läksin lõpuks sörkima - 4km. Eks see sörk oli selline aeglane ja vaevaline, alguses oli raamat käes, sest pidin selle raamatukokku viima, tagasi kodu poole liikumine oli juba parem. Olematu kiiruse kohta oli pulss 157x' ehk ikak kõrge... aga kuskilt peab ju alustama. :)

Sammud: 10 501

Kolmapäev - transpordiks tõuks 10,3km ja õhtul, kui tuul oli natu-natukene vaibunud, siis läksin väikseid minutilisi lõike sõitma. Palju kokku ei sõitnud ehk 9,16km ja natukene üle 30minuti ehk kokkuvõtlikult ei olnud kiire. Ma ei tea enam mitu 1minutilist lõiku ma tegin, aga esimesed 4x olid kindlasti palju paremad kui nendest järgmised. Eks hiljem oli tuul ka valelt poolt. Keskmine pulss 151x'. , max 175x'. 

Sammud: 6255

Neljapäev - transpordiks tõuks 10,3km ja natukene kõndimist. Kindel plaan oli õhtul Kaaslasega jooksma minna, ootasin, et ta koju tuleks, vataisn veel 20:30 aknast välja ja vihma ei sadanud... ja  15 minutit hiljem astus ta juba särk märg uksest sisse... sadas ja mitte vähe. Ja jäigi sadama.  Sellise vihmaga me jooksma ei läinud. Ehk siis puhkepäev. 

Sammud: 9466

Reede -  transpordiks tõuks 11,32km. Tööl oli mõnus lühendatud tööpäev ja nii sain kodus veel väikese uinaku teha (kuigi ärgata oli nii raske ja uimasust jagus ikka tükiks ajaks). Mõni aeg tagasi oli jagatud, et Räpinas on Rattatuur ja sela on ka tõukeratastele oma klass, võiks ju osaleda? Mõni päev varem olin tagumise jooksu ära vahetanud, et ratas saaks remonti minna (see kodara teema), nii oli plaan sõita ees maanteejooks, taga maastik, rada pidi olema asfalt ning 3km kruusa. 

Ilm oli kohutav. Klari näiteks kirjutas, kuidas ta poolmaratoni jooksis sellise tuulega. Tubli! Meil oli start alles kell 18, juba kell 17 olin ühe tõuksisõbraga platsis (mõistlik oli koos Tartust minna). See on selline väiksem üritus, aga vahva ikka. Aga kui numbrid käes, siis tuli vihma.. ja veel vihma. Vahepeal selgus, et mul ei ole pidurit nii paigas kui võiks ja ka esipidur tegi pulli, tuli vee vihma. Ei suutnud otsustada, kas jope peaks selga jääma?! Vahetult enne starti tuli päike välja ja kilejope viskasin veel autosse. Tõukeratturitest olid ikka mõned päris kiired tõuksijad kohal, et mingi naljategu see ei olnud. 

Ja oligi start! Need vihmahood oli natukene head ka teinud, tuul oli veidi väiksem, aga piisav. Mõtlesin kohe, et püüan hoida mingite ratturite taha, et nende tuules hoida, oleks vaid keegi sobiva kiirusega. Alguses läks hästi ja oligi nii... aga mingi hetk lagunes see väike grupp ära ja korra üksi jäädes pani tuul ikka põntsu, mõned ratturid läksid mööda. Aga umbes 7km oli sellist rõõmu, siis tuli põlluteele keerata, kus oli niiii libe (märg rohi, tuuuuul), põllutee muutus kruusaks (kivid!) ja siis oli metsatee (see oli OK), see võttis keskmise kiiruse ikka korralikult alla ja mulle tundus, et seda oli ka üle 3km. Kui mets oli läbi ja uuesti asfalt, siis saina ru, et teist naistõukeratturit ma kätte ei saa enam. Niisiis kulgesin kenasti enda tempos edasi. Keskmise kiirus oli ka kohe aeglasem. Aga siis oli ka varsti Räpina ja rada sai läbi. Finišisse jõudsin kolmanda naistõukeratturina. Esimene oli ikka meie kiire Kristi, teine Annika. Meestest tuli klassi näitama Janar, kelle keskmine kiirus oli vist 26km/h. 

Vot selline väike võistlus ja kena kolmas koht :)

Ametlikud ajad ei ole veel väljas ja minu kell näitas ka lühemat distantsi. 

17,13km, 52min16sek. Keskmine pulss 175x', max 188x'. Keskmine kiirus 19.66km/h. 

Sammud: 8252

Kiiiišu

Räpina Rattatuur 2018

Räpina Rattatuur 2018

Laupäev - päeval käisin tõuksil järgi 3,18 km ja õhtul sõitsin jaanitulele 7,66km (hästi rahulikult raske seljakotiga). Kuna ma eelmisel ööl olin magama saanud pool 3, siis oli terve päev väsitav, uimane. Jaanipäev oli tore, sõime, tegime erinevaid mänge, süütasime kaks lõket. Pärast keskööd sõitsin koju.

Pärast võistlust oli vaja puhkepäeva, jalad oli üsna kanged ja reiesisemised isegi valusad. Nii need väikesed kulgemised tegid vaid head.

Sammud:  6484

jaanilõke

veidi pärast südaööd...

Pühapäev - öine tõuks 7,69km :) et peolt koju saada. 

plaanis pikem sõit (20km+), aga hetkel sajab vihma.. ja sajab ja sajab... 

Sammud:  ....
edit: trennini pole jõudnud ja enam ilmselt ei jõua ka. Lõuna ajal tegin uinaku, siis sai korrakülas ja saunas käidud ja tagasi kodus. Kogu maasikate plaan läks selle vihma tõttu aiataha ja mul pole aimugi, kust ma nüüd maasikaid saan ja kas üldse saan (sellise hinnaga.... no ei hakka kahekordset hinda maksma). 

Trennipäevik 04.06.-17.06.2018

23. ja 24. nädal

Trennipäevik ei ole läinud puhkama, tegelikult oleks aeg hakata hoopis rohkem ja korralikku trenni tegema. Kirjutan kiiresti kaks viimast nädalat kokku, see ei tohiks olla raske, sest esiteks pole mul mälu (mul endiselt pole kommet päeva lõpus asjad kirja panna, et hiljem asjad meeles oleks) ja teiseks olen ma nii palju lulli löönud, et mul polegi suurt midagi kirja panna. Nii saavad asjud ju vaid paremaks minna :)

Samme on päeva jooksul endiselt väga vähe. Alles täna liitusin selle Endomondo väljakutsega, mille Britt lõi... ma ei tea, kuidas ma kuus selle 100km täis saan. Aitaks vaid see, kui hakkaksin õhtuti mingeid jalutuskäike tegema (vms), teine variant oleks töölt jala koju tulek, AGA kuidagi peab ka tööle minema ja tõuksiga saab kiiremini.
I

Esmaspäev - tõuksiga tööle, siis Tammele ja siis koju (kokku u 13km); pool 18 välitreening Tammel (venitusega 72min). Trenn oli tore, aga raske... või noh minul oli raske. Pärast olingi nii kurb, sets midagi ei jaksanud teha. Praegu on veidi positiivsem. 

Sammud: 9585

Teisipäev - läksin tõuksiga tööle (u 5km), aga koju mitte, oli tegemist. Tuul ja ilm tahtis nutma ajada.

Sammud: 6759

Kolmapäev - Trastar Temposari Rahinge etapp. Ikka veel oli neil mind naljakas seal tõuksiga näha, jap, mul oli ka, ja tõesti üks kodar oli lahti... juhtub. Tuul oli veidi vaibinud, aga siiski liiga-liiga tugev. Tuul oli vastu, siis kõrvalt tugev, vastu, kõrval, korra tagant, vastu, vastu, vastu... no ikka nii, et mäest alla ei saanud ma tempot üle 22km/h, no ei liikunud. Kurb oli. Sõit lõppes Rõhul ja sealt oli vaja tagasi ka sõita. Mul endal oli tunne, et tagasisõit oli mul kiirem (ja pulss madalam) (tegelikult päris nii polnud). Nojah. Aga kuna naisi oli vabaklassis ikka kolm, siis olin ma jälle seal kolmas või kokkuvõtlikult kolmas, ma täpselt ei teagi.

14,6km - 47min54sek? (ma ei tea, kas parandasin protokolliga aja õigeks), keskmine kiirus 18,34km/h... noh selle tuulega võib isegi rahul olla. Ja tagasi sõitsin 9,5km, et autoni jõuda ja koju minna. 

Sammud: 9887

Neljapäev - tõuksil kokku 13km, kulgemine. 

Sammud: 5468

Reede - millegi tõttu läksin autoga tööle... ja hiljem liikusin linnas (kõnd 5,75km). 

Sammud: 17 661

Laupäev - und oli vähe, ärevus oli ka, kell 8 oli juba start ja nii algas sõbranna pulmapäev. Imeilus laulatus, suurepärane pidu, mõnus seltskond. Kõik oli imeline!

Sammud:  2032 ehk suurem osa päevast kellata ;)

Pühapäev - öösel lõin tantsu, selg oli märg... enne keskööd ei saanud väga tantsu lüa, sest kaaslane oli pruutpaari valvur ja pidi turvama :P aga hilje keerutasime palju-palju.

Ja kui pärastlõunal koju jõudsime, siis olin täiesti kutu ja ülejäänud päev läks muul pooleli mgades, pooleli uimerdades. 

Sammud:  2588, öised tantsud olid kellata ja päev oli tõesti uimane

II

Esmaspäev - kuigi olin lõplikult juba pool 9 magama läinud, siis kella kuuene ärkamine oli väga raske. Kaks vähese unega ööd tegid oma töö. Tööle ma sain ja trall hakkas pihta (asendused). Tõuksil kokku taas umbes 13km ja viimane sõit sellest paduvihmas. Trenn oli Tammel, tore oli, endiselt raske, ajaliselt tunnike, sest venitus jäi paduvihma tõttu ära (ma istusin tükk aega puu all ja mõtlesin, et kas hakkan ikka koju minema). 

Magama läksin taas mingi 9 paiku.

Sammud: 7994

Teisipäev - tõuksiga tööl käik 10km. Ikka oli väsinud, läksin magama enne 22.

Sammud: 6268

Kolmapäev - tõuksiga tötöle 5km ja koju peaaegu 7km (eriti tubli :D), õhtul käisin kinos ja sain mõned lisasammud. 

Sammud: 9486

Neljapäev - tõuks kokku 12km, kulgemine.

Sammud: 6673

Reede - tõuks kokku u 16km, õhtul sain cross 29er'i ja õppisin sellega sõitmist... ehk lõin jalad siniseks. :)

Sammud: 6455

Laupäev - käisin tõuksiga Lähtel - 30,46km 1h39min; avg 140x'; avg speed 18,29km/h (Transtar temposarjal oli pulss 169x', kiirus vaid veidi suurem... milline ilma ja ratta vahe). 

Lisaks jalutasin 5,7km. Õhtul viisin tõuksi ära ja sõitsin 3,3km veel.

Sammud:  12 620

Pühapäev - puhkus maasikate keskel, suitsusaunas, tiigis ja õhtul #coffeedate , sest möödus kaks aastat meie esimesest kohvi õhtust :) :*

Sammud:  5715

Tõukeratas kokku 54,93 + 92,88 = 147,81km 

Ükskord oli puhkus

Puhkusest on nii palju aega mööda läinud, et see tundub juba väga kaugel, värsksed emotsioonid on kadunud ja ilmselt ei mäleta ka enam, mida sai tehtud või ei saanud. Mõned pildid ikka kuskilt leidsin ja vaatan, kas kalendris ka midagi on, mis päevi meenutab. 

Kui ma enne puhkust ilmateadet vaatasin, siis lubas see vihma, vihma, vihma. Nädal enne oli ju soojalaine olnud. Sel hetkel, kui mu puhkus algas, tuli taevst alla selline vihm, et ma sain selle ajaga läbimärjaks, kui jooksin autosse. Jah, pidin tõuksiga koju minema, aga vihm lähenes ja Kaaslane tuli järgi. Tõuks jäigi sel päeval tööle. See oli ka ainus vihm, mis selle kahe nädala jooksul maha sadas. Küll aga võttis see korraks ilma väga jahedaks - 19.mai oli ju Tallinnas Maijooks, ilm oli päikseline, aga külma tuulega ja tegin endale veidi liiga (sest olin alles just terveks saamas). 

Pühapäeval oli juba veidi soojem, aga enesetunne kehvem, aga pärast seda hakkas paremaks minema. 

Esmaspäevast ei mäleta suurt midagi. Soe oli. Käisin õe kassile süüa andmas ja selle raames sain tõuksiga ringi sõita. Teisipäeval olin pikalt voodis, lugeisn raamatut ja jõin hommikukohvi ja kell 12 sain vana tuttavaga linnas kokku. Mina jõin siis päeva teise kohvi, aga tema sõi juba lõunat. Kord aastas kuskil kohtume ka, siis kui mul puhkus on ja tema lõuna ajal linna satun. See oli see tore päev, kui sai palju kõndida. Sets uuesti koju jõudes võtsin Kaaslasel käest kinni ja läksime uuesti linna- Gaudeamuse kohvikusse lõunatama ja magstoiduks jäätis Rüütli tänavalt. Ja palju samme. Ja õhtul sain veel sõbrannaga kokku - jälle linnas. 

Kolmapäeval oli taaskord väga soe ja mõnus, oli aeg ujuma minna. Kaugele minema ei hakanud - Kabina karjäärijärve äärde, leidsime varjulisema koha ja sai natukene päikest ja ujuda. Ma läksin üllatavalt kiiresti vette :D sest vesi oli tõesti soe. Tavaliselt võtab see mul ikka mitmeid ja mitmeid minuteid. Õhtul oli mul Kavastus temposõit, see oli raske. 

Kabinas

Neljapäeval oli mul soov matkarajale minna ja oli hea mõte piknikukorv kaasa võtta. Äkki oli Tammeluha matkarada? Mitte väga kaugel Tartust, järvede juures, ilus mets ka. Seal on head mustikametsad. Ega ma matkarada eriti ei uurinud, ravasin, et kõnnime ümber järve ja küll leiame ka mõne ujumiskoha... aga päris nii ei olnud. Ideaalset ujumiskohta ei olnud, aga ühe hea koha leidsime siiski, päike paistis, putukaiid ei olnud, ainult vette minek oli natukene läbi kõrkjate ja mina jätsin jalanõud jalga (mis muidugi vees ära
tahtsid tulla). Pidasime piknikku ja nautisime päikest.

Piknik.

Vahepeal oli juba laupäev käes ja meil on sõbranna tüdurkuteõhtu. Sellest kirjutan eraldi :) Hästi vahva päev oli! Hommikul jõudsime käima veel ehituspoes, ostsime lõpuks mulla ära, et saaks seemnekesed mulda panna. 

Ja 27.mai oli juba Rattaralli, niisiis esmaspäeval oli vaja puhata. Ja lõpuks sai mulda peenrakastidesse ja asjad külvatud. Külvikalendrit ei uurinud, olin niigi hiljaks jäänud. :) 

Teisipäeval sõitsime Virumaale. Sai käia vanaema juures, õepere juures ja maale. Ema tegi niii head toitu, mõnus. Ajasin kassi taga, sest tahtsin pai teha, aga kass polnud nõus. Ühe koeraga käisime jalutamas ja päris õhtul sõitsime ka mere äärde ehk Võsule. Oi, seal oli tuuline. Päris päikeseloojangut ei jõudnudki ära oodata, aga natukene jalutasime, niisiis linnuke kirjas.

Võsu

Hoia mu käest

Trips.

Õhtul aitas ema veel kardinai õmmelda (ehk oli vaja lühemaks teha), mis tähendba, et meil on lõpuks kardinad ka olemas. Kohe parem on toas ringi joosta. 

Aga järgmisle päeval võtsime suuna Tartu poole ja tegime ühe järve ääres peatuse ka. Mina arvasin, et oleme Äntu Sinijärve ääres, aga ma lihtsalt ei lugenud silte :). Vesi oli seal külm ja sai vaid väga sulps tehtud. Kodus oli vaid väike minipeatus ja edasi suundusime Valgjärve lähedale. 

Numps kiisuke.

Suur sõber.

Virumaal üks kivi, mis väiksena nii kõrge tundus.

Ühe Karlova karvikuga.

Üks õhtu käisin ühel sõbrannal külas ja teisel õhtul teisel. Üks homik tegin pannkooke. Lugeisn raamatut. Püüdsin vahepeal päikest püüda ja tõuksida, aga palavusega see viimane eriti ei õnnestnud. 

Esikut sai ka tehtud... aga lagi tahaks ikkagi siiski veel natukene pahtlit. Ja endiselt pole aknalaudasid, mistõttu pole saanud liiste kinni panna. 

Üks hommik tegin pannkoogihommiku.

Üks magustoit. Ma ei mäleta, kas olen öelnud, aga meil sõbrannadega on õhtusöökide korraldamine - iga üks teeb ja käime söömas.. ja kui ring täis, siis alustame otsast. Nii mõnus.

 ----
 Ja ühel ilusal õhtul käisime Võrus.

@lilyjanviitakphotography

@lilyjanviitakphotography

09062018

Nutipolitsei ja pruutpaari valvur

Imeilus päev oli.




Ja liiga väsinud, et pikemalt kirjutada üldse millestki. Usun, et lähen magama ära :)

Aitame! - What would you do if a person you love would be dying?

Mõni päev tagasi jagas väga väga hea sõber oma tulevase äia terviseprobleemi.

 

Tal diagnoositi selline tõsine haigus nagu amüloidoos (linkisin lihtsalt inimene.ee saiti, sest seal tavainimese jaoks see lihtsamas kirjas). See on kogu organismi haarav haigus, mille korral erinevate elundite rakkude vahele koguneb lahustumatut valku amüloidi. Prognoos pole hea. See on endiselt üsna vähe tuntud haigus ja pole sellist rahvusvahelist ravi, mida kõikjalt saab. Londonis on Amyloidosis Center ja hetkel on parim valik minna sinna ravikuurile. Teatavasti aga maksavad kõik sellised ravid väga palju ja seetõttu nad abi paluvadki.

 

Omapoolne panus on võimalik teha järgmisel lehel ja iga ülekanne on abiks:

 

https://gogetfunding.com/help-us-to-save-our-dad-from-dying/

Meesterahvas ise on poolakas ja seetõttu on eespool poolakeelne tekst, all leiab ka ingliskeelse.
Gogetfunding on selles suhtes hea lehekülge, et sealt saab kätte selle summa, mis koguneb (ka siis, kui terve summa kokku ei tule) ja kogunenud raha on võimalik kasutada ka sellel perioodil, kui see korjandus toimub.

 

 

Väljas oleks nagu augusti lõpp. Sellise jaheda augusti lõpp. Tuuline, vihmane, külm.

Sel aastal mais vist ahju tuld ei teinud... hästi ei mäleta, aga minu meelest ei teinud. Möödunud aastal sai veel mais korduvalt tehtud ja juuniski...

Ja siis tuli tänane päev. Kou jõudes panin kohe teise pikavarrukaga asja peale ja jäin mõtlema, kus mu villased sokid on... ei meenunud, panin lihtsalt teise paari sokke jalga.

Ja tegime ahju tule. Viies juuni, miks ka mitte, kui vahepeal on olnud mitmenädalane soojalaine.

PS: ma ei tea, kuidas homme selle tõuksiga peaksin 15km sõitma keset põlde... lubab samasugust tuult. Ma loobuksin, aga mul on juba makstud. 

03062018

#lilyjanviitakphotography

Kui trennis on kurb...

Mul on selline tore treener* (*okei, viimasel ajal ei ole ma just eriti palju tema trennide skäinud, pole enam jälginud kava... aga treener on ta ikka), et sellisel soojal ja rohelisel ajal pakub ta võimalust, et saame teha välitrenni Tammel. Ma ei mäleta, kas ma möödunud aastal ka käisin, aga 2016 käisin küll. 

Ja täna tuli trennis nii suur kurbus peale. Nii raske oli... nagu kõik oli raske. Kõik. 

Alustuseks tegime ühe väikese sörgi. Jalad ei liigu, samm on lühike, ei jaksa ka. Seejäel tegime üsna korraliku soojenduse erinevalt liikudes sh ka erinevad toengud (toengus ja hüppad jalgadega juurd,e kõnnid kätega ette ja hüppad jälle või ühe jala kaupa või esimene harjutus tahapoole liikudes jne). Eks toenguharjutused ongi minu jaoks rasked, sest randmed ei ole väga koostööaldid. Kusjuures üks päev rohisin ajas ja sain aru, et ka haaramisliigutus on minu jaoks üsna raske. Esialgu haarab käsi täitsa normaalselt, aga väsib väga ruttu ja siis läheb selliseks kangeks. Ilmselt ka see ka liigestest. Ei tea. Aga see trenn. Kui see pikk soojendus oli tehtud (reied juba tulitasid), siis tegime tabatat ehk 20min tööd ja 10sek puhkust ehk teist tööd. Alustasime kükkidega, pausi ajal pidi all hoidma. Siis tegime piirde juures kätele pealthaardes ja althaardes (seda jõudu polnud üldse). Siis tegime jälle jalgadele etteasted ja taha. Siis tegime plangus midagi. Siis tegime tähekest. Ja siis tegime puusatõsteid ja kõhulihaseid. Sörkisime veel ühe ringi. Ja venitasime. Ja tõesti. Kõik. Oli. Raske.

Pole jõudu. Pole võhma. Meel läks nii kurvaks. 

Kuhu mu vorm kadus? See võhm ja toonuses keha? See rõõm igast trennist?

Jalutama läks. Pikale ringile.

Ma tean, et minu prioriteedid on viimasel ajal (aastake) olnud hoopis midagi muud ja trenn on lihtsalt kõige kõrval ehk see ei ole nii tähtis osa enam minu igapäevast (kuigi päris trennita ma olla ei oska ega taha). Kui on teine prioriteet, siis ootaks, et saaks sellele pühenduda. Seda pole ka saanud juhtuda. Teed plaani ja siis juhtub elu. Millal selles vallas miski muutub... ei tea. 

Ma tean, et siin nurgas (diivanil teki all) istudes ja kommi süües (sest Kaaslase kolleeg tõi talle välismaa kommi ja ma ka proovisin) ei juhtu suurt midagi, meel läheb ainult kurvemaks. Oleks vaja midagi ette võtta. 

Ainult tõukeratast ei piisa. Eriti kui ma selliste tuultega oma trennid ära jätan. Oleks tagasi vaja lihastreeningut, korralikkut. Ja siis võhmatreeningut. Ja siis paiduvust. Ja siis võiks vahel sörkimas käia, sest antud hetkel ei saa ma üldse aru, kuidas ma kavatsen 10km ära joosta. 

Sellised kurvad lood ongi täna.

Trennipäevik 28.05.-03.06.2018

22. nädal

Trenniminutite ja -kilomeetrite suhtes väga kesine nädal. Aga see-eest sai puhata, olla ja lihtsalt puhata. See ongi puhkuse mõte. 

Esmaspäev - taastusin rattarallist, jalad ei olnud kanged, aga reietagumised ja tuhar oli istuma asudes või tõustes tundlikud. Natukene kõndisin ka (u 4.9km)

Sammud: 11 313

Teisipäev - läksime Põhja-Eestisse. Õhtul jalutasime mere ääres ka. Puhkus!

Sammud: 11 937

Kolmapäev - Puhkus jätkus! Teel Tartusse tegime väikese ujumise peatuse. Tartus olime vaid hetk ja läksime edasi Valgejrve lähedale. 

Sammud: 5119

Neljapäev - endiselt puhkus! 

Sammud: 5974 + sammud kui kella polnud

Reede - viisin lõpuks tõukeratta sõitma. Tõstsin tallalaua kõrgemale tagasi, sest madala asendiga on linnas võimatu sõita. Tegin väikese ringi Luunja poole ka tagasi. Raske ja väsinud tunne oli, aga ilm oli ilus. Sõitsin väga rahulikult 10,19km ehk 1h15min, avg 132x', max 154x'. 

Sammud:  2509

Laupäev - päeval oli palju toimetamist ja nii jõudsin sõitma alles õhtul ja pikka ringi ei saanud teha, sest noh.. plaanid. Läksin edasi ja sõitsin siis tagasi ehk kerged 14,09km - 49min, avg 133x', max 157x'. 

Sammud:  3818

Pühapäev - hommikul käisin linnsas ja jalutasin 3,8km. Vahepeal lugesin ja olin päikese käes. Plaan oi teha pikk sõit ehk Lähtele ja tagasi... aga see ilm (ei, ma ei kurda). Ja sõitma jõudsin alles pärast kella 17, siis ei olnud päike enma nii kõrvetav. Võtsin ikka suuna Lähte poole, aga juba Jaama tänaval sain aru, et pikka pidu ei ole, tuul tahtis teelt minema viia. Tuju ajas küll ära... Praegu (kella saab 21) on väljas küll üsna tuulevaikne. Ma mõtlesin, et sõidan siis vähemalt 10km, et seegi midagi. Kergliiklusteele jõudes see mõte vaid süenes, tuul tahtis endiselt ära viia.. ja nii keerasin varsti otsa ringi ja sõitsin koju tagasi. Sellised kilomeetrid siis. Tõuks 10,22km, 37min. 

Sammud:  9553

Tõukeratas kokku 44,5km

Järgmine nädal tuleb kiire. Tagasi tööl. Ei tea, mis seal ootab. Homme tahaks ühe välitreeningu kaasa teha. Kolmapäeval on see temposõit. Ja nädalavahetus möödub pulmas. Tahaks sügsel Tallinnas maratoni raames 10km läbida, tekkis selline mõte.. ja tahaks seda ilusat sini-must-valget särki. 

37. Tartu Rattaralli, tõukerattal

Tartu Rattaralli 2017

Tartu Rattaralli 2016

Tartu Rattaralli 2014

Aasta 2013 jäi teisele blogiaadressile :)

Puhkusetrall on arvutist üsna eemal hoidnud, nüüd on aeg mõed mõtted ja muljed kirja panna. Alustame algusest. 

Eelmisel päeval oli tüdrukuteõhtu ehk natukene rohkem kui kaks klaasi vahuveini ja natukene vähe unetunde. Und oleks olnud piisavalt, sest päev algas üsna varakult ja lõppes täiesti viisakal ajal, aga kell viis läk mingiks hetkeks uni ära ja tagasi seda ei tulnudki. Suikusin küll kella kaheksani, aga sügavat und ei olnud, pidevalt vaatasin kella ja mõtlesin, et tahan nii väga magada. Nii tuli und kokku kuskil 4h, mis on natukene vähe, kui seljataga oli üsna väsitav, kuid imetore päev, ja ees ootas kuumus ja 56km tõukerattal.

Palavit ilma oli lubanud juba ammu ja üldiselt ma selle üle ei kurda. Ma eelistan sellist palavt ilma, kui külma, tuul ja vihma. Tuleb valida sobiv riietus ja teha vajalikud ettevalmistused - ka eelmisel päeval piisavalt juua. Minu murekoht oli aga tuul, ma tean, kuidas väsitab see vastu tuult sõitmine ja võtab kõik energia ära. Õnneks suurt tuult ei näinud ega tundnud, aga see ei tähendanud, et see tundidega muutuda ei või. 

Ja kolmas mure, kas ratas ikka sõidab ja vastu peab. Esimesel tõukerattaaastal oli mul varukumm kaasas esirehvile, vaja ei läinud. Siiani hästi läinud (ptui, ptui, ptui). Aga tagumine jooks tahaks vahetamist, üks kodar tuli lahti ja see ei mõju rattale hästi. Mul on mõnda aega juba kodus korralik pump olemas, nii ei pea ma enam kuskil tankas rehve pumpamas käima. 

laupäev

Minu stardigrupp oli 6001 kuni 6500, tõukerattaga ma vist ettepoole ei jõua ka, pole piisavalt kiire. Kodust mõtleisn otse stardikoridori minna, aga lõpuks viisin ikka mingi koti pakihoidu, käisin veel tualetis ja siis võtsin stardigrupis koha sisse - hoidsin ikka sinna tahapoole. Ma siiani imestan, kui kaua võtab aega, et saaks lõpuks rattaga liikuma. Läks üle 2minuti, et üldse liikuma saada ja üle 3minuti, et saaksin üle stardijoone.  Kogu see agus on üsna jube, vaata, et kellelegi otsa ei sõida ja ole valmis, et tehakse kõiksugu kummalisi manöövreid. 

Kohe esimeses kurvis kuulsin ühte kolleegi kaasaelamis, tõi kohe neratuse näole. 

Minu jaoks on see Riia mnt üsna pikk, algab ju kohe korraliku tõusuga ja eks natukene kurb on ikka, et kõik muudkui mööda sõidavad. Kõrvalt kuulsin teiste ratturite kommentaare,et "Näe tõukerattur". Tahtsin väga linnast välja jõuda, et oleks rahulikum sõita. Samas mulle väga meeldib see, et liiklus seisab ja ratturid muudkui sõidavad, nii uhke tunne!

Nõo poole liikudes oli minek üsna hea, oli selline mõnus tuuleke, mis natukene jahutas, asfalt oli mõnus, vahepeal alla mge ja liikus küll. Aga samal ajal oli mul juba niii palav ja raske. Pulss oli kõrgel. Kuskil 10kl jõudis minuni üks kiire tõukerattur (lõpetas sõidu mingi 2h32min), enne seda olin kuulnud, et minu ees on üks tõukerattur veel, mõtlesin veidi ja teadsin küll, kes see on. Vahetasime paar sõna ja seejrel liugles ta oma kiire rattaga edasi. Varsti tuli ka kiirem naistõukerattur, natukene muljetasime, aga ilmselgelt oli tema tempo minu jaoks liige kiire ja tema ratas veeres allamäge palju-palju paremini. Nii et varsti läks ta sujuvalt ees ära. Minu jaoks hea, et keegi minuga jutustama ei jäänud, sest see võtab ka nii palju energiat. Vahepeal möödus ka selliseid toredaid kaasaelajaid, kes ikka imestasid, et miks ma selle tõukerattaga seal olen. Sellisel puhul ma ikka üritan tõukerattasõitu ja - üritusi reklaamida. 

Juba 12. kilomeetril käisid mul kehas värinad üle, kuum ja külm. Hakkasin ikka ülekuumenema. Üritasin tempot hoida, et jõuda kenasti esimesse teeninduspunkti ja seal jahedat vett pähe kallata. Vahepeal möödusid need sini-must-valge meeskond (pilt all), üks nendets mu endine kolleeg. Ja vahepeal nägin ka ühte toredat kolmikut, kahjuks ei ole nendest hetkel ühtegi fotot leidnud (aga ma pole ka kõiki sportfoto pilte läbi vaadanud.. hkm neid fotosid on seal üle 18 000), aga neil oli selline kolmene ratas, et üks oli siis ees ja pärast sadulat läks raam paremale ja vasakule, kus siis olid järgmised sadulad. Ühed hammasrattad ja kett, kaks ratast... startisin praktiliselt nende kõrvalt ja tundus, et alguses oli neil raske, et tasakaal paika saaks, samuti ütlesid nad, et neil pole eriti pidurit, sest olid katsetanud Riiamäest alla sõitu ja see oli üsna hirmus olnud. Ma loodan, et nad lõpetasid ralli edukalt. 

Üks tuttav tuli kaugelt ja hüüdis, kas see olen mina. Vastasin, et mina jaaa.. soovis edu ja möödus. Hiljem nägime veel korduvalt ja jõudsin järgi. :)

Enne Nõo poole keeramist näitas üks autojuht mulle, et ma olen lollakas. Vähemalt tundus, et see oli minu pihta, sest kedagi teist läheduses polnud. Aga ei saanud aru, kas lolalkas, sets toimub selline üritus, või lollakas, et sõidna tõukerattaga... või mõlemat? 

Nõos jõin vett, kallasin vell pähe, võtsin spordijooki ka ja palusin pudelit täita, et sinna jahedamat vett saada. Jääkuubikud olid mu rattapudelist juba ammu ära sulanud. Pärast jahutavat vett läks kergemaks küll, korraks sai organism mingi särtsu sisse. Lisaks polnud tuult, oli langusi, täitsa mõnus. 

Kambja poole vurades möödusid vaepela jälle mõne,d kes ajasid veidi pikemalt juttu ja ei suutnud uskuda, et kavatsen sellega lõpuni sõita. Nende jaoks tundus see liiga ulmeline. Tõukeratturid sõidavad rattarallit juba päris mitmeid aastaid, aga näe, ikka suudame üllatada. 

Kambjani oli päris tore, vahepeal sõitis mul kiirabiauto taga... siis ei tunudud end väga turvaliselt, tundsin, et keegi jäletab mind ja peaks kiiremini sõitma, aga jaksu ei olnud.

Kambjas oli liikluses reguleerimine natukene nihu, igal juhul sõitsid veel autod, kui mina juba pöördel olen. Kui Kambja läbi, siis tulid langused, see oli tore. Kahjuks ei olnud teekate päris super, aga minek oli üsna hea, pulss läks alla ja jalad puhkasid. Nägin ühte kitskest, kes ehmus ja kiiresti metsa jooksis. Laskumisel sai mõnest ratturist ka mööda. Ja laskumisega sain kiirabiautost ka lahti. 

Aga on ju teada, et pärats igat laskumist on ka tõus? Ei jäänud ka see tulemata. Tee oli minu jaoks võõras. Kõik tõus ei olnud ühes tükis, vaid olid väiksemad tõusud, vahepeal natukene kergemalt ja siis jälle tõusule. Tatraorgu igatsesin seetõttu, et seal oleks saanud korraliku laskumise (max kiiruse), samas ühe hooga sealt üles... ei, see poleks tore olnud.

Üldiselt vaatasin ma ka kella, sest eesmärk oli jõuda kolme tunni sisse ja vahepeal olin kuskil aega kaotanud. Laskumised olid mõned minutid tagasi toonud, aga siis ma veel ei teadnud, et nüüd alles hakkab raskeks minema. 

Jõudsime Põlva mnt ja suund Tartu poole. Tee oli hea, aga tuul oli nii vastu, plats oli lage. Mul oli juba mõte, et kui me siia teele jääme, siis ma ei jõuagi Tartusse, sest #seetuul. Kui nägin, et pöörame sellelt teelt ära (ma ei tutvunud kodus rajakaardiga), siis olin esialgu üsna rõõmus, sest mõtlesin, et ehk saab metsa sisse, kus tuult vähem. Kohe oli tulemas ka Vana-Kuuste teeninduspunkt. Vahetult enne seda läks üks tõukerattur mööda, ma ei teadnudki, et ta sõidab ja olin väga üllatunud, et ta alles nüüd möödus... aga ju tegi rahulikumat sõitu (üks meie kiiremaid muidu). Pudelist valasin veel vett pähe ja palusin seda täita, jõin ka spordijooki, süüa ei võtnud, polnud aega närida, pidin ikka kolme tunni sisse mahtuma. Jäänud oli 20km ja olin täitsa varuga sõitnud.

Aga siis läks raskelt. Teekate oli halb. Jälle tulid tõusud, ikka veel oli tuul. Kilomeetrid läksid nii aeglaselt. Jälle oli mul kiirabiauto taga. Languste ajal tegi tuul oma töö ja puhata ei saanudki, oh ma ootasin, et saaks mõnele teisele teele. Samas mõtlesin, et küll viimased 10km üsna kiiresti lähevad. Tempot oli nii raske hoida.

Kõhukotiga oli mul telefon kaasas. Igaks juhuks. Kui oli jäänud umbes 11km, siis saatsin Teiselepoolele ära juba varem valmis kirjutatud messengeri sõnumi, et mul läheb veel kuskil 30min. Nii ma arvasin. Valesti. :) 

Kui suund juba Ülenurme poole oli, siis oli teekate palju parem, aga ikka oli raske, polnud enam jõudu. Ma ei mäletaks, et ma viimastel aastatel oleks cola peatust teinud, aga sel korral tegin, lootsin, et saab natukene energiat ja saab lõpuspurdi teha. Minutid tiksusid ähvardavalt. 

Kui Ülenurmest Tartu poole minemas peaks minema aina paremaks, sest finiš paistab, tuleb Ringtee tänav ja alla mägi ja hea minekuga Turu tänav... siis kõik oli vastupidi. Tuul oli nii vastu. Jah, Ringtee tänaval sai natukene puhata, aga Turu tänaval oli sõit hambad ristis ja finiš tundus nii kaugel. 

Finišisse ma jõudsin. Alla 3tunni nagu oli eesmärk. Ülekuumenenud ja nii väsinud. Kopp oli ees. Päike oli piisavalt kõrvetanud. 

Kaaslane ootas mind tublisti finišis. Oli üllatunud, et mul lõpp nii kaua läks.. eks ma ise olin ka. 

Viisime ratta hoidu, võtsin koti, sain hõbemärgi ja võtsin isegi süüa. Tublisti sõin natukene suppi. Ja siis läksin koju puhkama. Pikutasin tükk aega, oli korraga kuum ja külm, lõpuks sain pessu ka. 

eesmärk oleks kiirus vähemalt 20km/h... ehk järgmine aasta (eelmine aasta oli)

aeglaseim esimene, sest panin ka kella kohe tööle (aga natukene pidin hiljem aega parandama, sets olin seaded muutmata jänud) ja kiireim kilomeeter oligi kuskil seal Kambja ja Põlva mnt vahel.

üks kord naeratasin ka, kui pilti tehti. Foto: Kayvo Kroon

Jäin Postimehe galeriisse ka. Pilt mulle iseenesets ei meeldi, halb nurk. Foto: Postimehe galerii, Sille Annuk

Olin mitu tundi kodus olnud ja jälgisin 135km aegasid, sest tahtsin linna minna, kui tõukeratturid lõpetavad. Kui nad jälle mõne punkti läbisid, siis arvutasin aegasid ja läksingi finiikoridori juurde kuskil 5minutit enne nende jõudmist. Nende aeg tuli kuskil 6h15min ja 135km tõukerattal Lõuna-Eesti maastkul! Kaks tublit meest ja naised tuult tegemas. Supertublid!

sini-must-valge. Foto: Postimehe galerii, Sille Annuk

Udune, kaamerat ei kontrollitud. Aga pildil tublide 135km distantsi lõpetajatega

Jagasin ka enda fb-s rõõmu, et sai ikka tehtud ja kirjutasin, et raskeim sõit (mõtlesin küll rallit, aga üks kommenteerija sai ilmselt aru, et kõikidest sõitudest kõige raskem; hiljem parandasin enda sõnastust). Ja too kommenteerija küsis, et "Ometi oli suhteliselt lühike distants? Palav ilm tegi raskeks?". 56km tõukerattal pole sugugi lühike distants. Meie, tõukerattaürituste maratonid on kuskil 30km, niisiis sõita pea 2 tavalist maratoni, see on tõesti pikk distants. Mind natukene üllatas see kommentaar, ma ei teagi miks... Aga selgitasin talle ka, et 56km on tõukeratta jaoks tõesti pikk.

Veel saab registreerida Pärlijõe tõukerattamaratonile!

Ja plaani võtta ka Pühajärve matkamaraton tõukeratastel!  

Sel aastal soaleb kickbike loosimises, kui osaleda juba vähemalt ühel pikal maratonil (iga maraton annab ühe hääle, kui osaled kõigil, siis saad ka veel ühe lisahääle). Nii et võiduvõimalust on kõigil!