... kõik, mis meil anda oli.

Kidsmed insta

Terve see postitus oli minu jaoks väga kõnetav. Ja jätangi selle siia. 

Kell on veerand 12. 

Pesen hambad ja voodisse.

Ilusat aastavahetust!

 

2025

 Jaanuar

Aasta algas väga lumiselt. Õues oli tõeline talvevõlumaa. Mäletan, et õuel oli lund 30cm ja kus tuiskas, seal rohkemgi. 

Minu aasta küll algas üsna ümmarguselt. Olin lootnud, et jõuan ise enne tähtaega haiglasse, aga lõpuks tuli ikkagi esmaspäeva hommikul sammud sünnieelsesse minna. Tegin pojale musi teadmata, et olen terve nädala kodust eemal. Mäletan, kuidas ta mulle ütles, et "Emme käib korra arstil."

See pilt on tehtud post opis. Näost kahvatu. Nii tühi. Ilmselt ka natukene šokis. Mõtlen siiani, kas olen tegelikult ned emotsioonid ära kogenud ja lasknud minna? Ma ei teagi. Pigem tuli mingi ellujäämisrežiim. Aga lõpuks läks ju kõik hästi?! Jah. Aga see piir oli ikkagi õhuke. 
Kui ma sünnitustoast opisaali poole voodiga kihutasin, siis ma ei teadnud seda. Tütrekest võeti välja peaaegu kümme minutit (see aeg, mis kõht ja emakas oli juba avatud). Ja see on pikk aeg. Mäletan, kui pikk tundus mulle poja 3 minutit. Tütreke ei teinud ise oma esimest hingetõmmet. Tema sünnihinne oli kaks. Ma olin sealsamas ja sain aru, et midagi on valesti, kõik on aeglane, aga samal ajal olin ma nii jõuetu ja tühi. 

Nii suur tänu, et kõik läks hästi.

Natukene abi ja ta hakkas hingama. Viie minuti hinne oli juba 7. Mina nägin teda vaid korra ja ta sai issi rinnale (ja edasi neonatoloogiasse).

Mina taastumine oli raske. Pikk ja raske. Kõht sai korralikult rapsimist, kui nad teda välja võtsid. Ma ei saanud postopis üldse magada. Uinusin ca kella 5 aeg ja ärkaisn kell 6. Olin küsinud öösel valuvaigistit (öeldi, et küsi), aga ei antud, sest aeg pole täis. Sünnijärgses üritasin selgeks teha, et ma ei suuda ju olla nii, et valuvaigistite vahe on 8h. See kõik oli NIIINIII palju valusam ja raskem kui 2,5a tagasi. Asi läks paremaks, kui valvearst mulle AB peale pani. 

Ja tütreke polnud ju ka minu juures. Tema oli vastsündinute osakonnas ja esialgu oli palju juhtmeid küljes. Sain talle pai teha. Vajasin abi, et sinna minna, sest ma ise polnud suuteline kõndima. Kuigi seal tundusid suurem osa töötajaid väga toredad, siis sain imelikke märkusi selle kohta, miks ma ise kohe ei suuda sinna kolida või miks lapse isa ei tule (teine laps mingu vanaema juurde). 

Lastearst rääkis, et tahavad teha ka ajule uuringu, et teada, kas sündimisel tekkinud hapnikupuudus (võis olla, aga ei pruukinud), mõjutas midagi. See aga tähendas, et andurid on 24h peal ja sülle teda veel ei saa. 

Ta sündis teisipäeva õhtupoolikul. Rinnale ja sülle sain ta neljapäeval.

Parim tunne elus.

Ja uuring oli kõik korras. Küll aga pidime veel mõned päevad seal veetma. 

Olen ikka mõelnud, et kas sünnitus oleks lõppenud erakorralise keisriga, kui poleks olnud esilekutsumist? Teadsite, et on palju suurem tõenäosus lõpetada opisaalis, kui sünnitus on esilekutsumisega? Kui tütreke oleks saanud ise rahulikumalt laskuda, kas ta oleks lasknud õiges asendis? Aga samas oli lootevee analüüs positivne ja seda tilkus juba enne kuskilt ülevalt. Kui ma oleks ise saanud sünnitustoas rahulikult ringi liikuda, kas gravitatsioon oleks olnud oma töö? Ma pidin suurema osa ajast pikali olema, sest KTG oli kogu aeg küljes. Kas ma oleks pidanud ütlema päev enne valvearstile, et jah, teeme hoopis kohe keisri? 

Nunnukesega.

Pühapäeva hommikul ütles arst, et võime koju minna.

Ja õhtul pimedas jõudsime.

Nimelt sadas JÄLLE lund. 

Kodus oli niiiiii hea. Poja igatsus oli ka niii suur (2x nägime haiglas ka). Ja temal oli emme osas tekkinud usalduslik mõra. Emme pidi ju ainult korraks arstile minema, miks ta nii kaua ära oli?

Kuu keskel läks poja issiga haiglasse adenoidide opile. Enne keskpäeva olid nad juba kodus tagasi. 

Kui üks väikelaps on kodus, siis erilist beebimulli tekkida ei saa. 

Jaanuari lõpus läks poja tagasi lasteaeda. Abikaasa tagasi tööle. 

Veebruar

Ei mäleta, mis meil selle hüdrofooriga oli, aga ju siis midagi oli.

Esimese veebruair nädala lõpuks saime koju noroviiruse. Poja aitas tütre küünla ära puhuda ja järgmisel hetkel oksendas. Ja hiljem veel ja veel. (mina ja tütreke saime ka noro, Abikaasa võttis Smcetat ja pääses). Ja hiljem tuli veel kõriturse ka, et samuti nohu-köha ja siis ravisime seda.

Enam-vähem sellises rütmis meie nädalad kulgesidki. Poja oli terve ja käis aias, 

siis vahepeal tuli mingi viirus ja ravisime. 

Sel ajal oli veel lihtne, siis tütreke magas suurem osa ajast. Poja uinutasin tihti aurumasinaga magama. 

Vaikselt käis katsiku külalisi ka. 

Muidu oleks perega kohtunud õe sünnipäeval, mis kuu alguses oli, aga meid tabas see noroviirus ja nii see läks. 

Eesti sünnipäev.

Ise käisin Confidos naistefüsio juures (diastaas it is). Samuti naistearstil. Lõpuks hakkas valu haava-armi piirkonnas üle minema. 

Imetamine sujus.

Märts

Uued aknad. 

Sel hetkel ma ei teadnud, et mingi osa sellest saab olema päris suur katsumus.

Lumi oli sulanud, aga kevadet ei paistnud. 

Tütrega sai käidud lastearstil (kui neonatoloogiasse sattuda, siis esimesel eluaastal jälgib last ka lastearst). Hakkasime vahel füsioterapeudi juures käima (Lastekliinikus). 

Pojal oli kaks viirust. 

Sain kursaõest sõbrannaga kokku, kes oli Inglismaalt Eestisse käimas. Nii tore oli!

Käisime Elistveres. 

Mõni hetk oli ka selline.

Ma teadsin, et raamatute lugemine jääb harvemaks, aga ma ei teadnud, et see nii keeruliseks osutub. 

Aprill

Võib-olla on see pilt hoopis märtsist? Ma ei teagi.

Aprillis sai meie sauna leiliruumis uuenduskuur läbi ja lõpuks ometi sai sauna!

Pojaga sai korduvalt arstil käidud ja lõpuks sai taas antibiootikumi, sest kõrvad ei läinud korda. 

Nii et adenoidide eemaldamine meid eriti ei aidanud. 

Pojal oli lasteaias arenguvestlus. Kõik hästi.

Minul oli sünnipäev. 

36

Pidasin vaikselt perega. 

Idast käis üks sõbranna külas. Imeilusa ilmaga. 18.04 ja väljas oli sooja üle 23 kraadi. See oli wow.

Isas käis viljapuid lõikamas.

Pöördusin oma puusamurega füsioterapeudi juurde.

Käisin nahaarstil näo punetusega. Punetuse osas abi ei saanud. Vereproovid olid aga kohati punases.

Kuu lõpus hakkas tütreke keerama. 

Mai

Käisime sõprade pulmas!

Pidu oli päris meie kodu lähedal.

Vahva oli! 

Kevad ei tulnud ikka veel.

Aknad olid vahetatud, aga aknapaledega oli tõeline jama.

Elasime rattaralli ratturitele kaasa. 

Lasteaias oli kevadpidu. 

Poja oli haige ka. 

Tütrega käisime basseinis. 

Ise käisin ka füsio juures. 

Käisin veel vereproovidel. 

Käisin ultrahelis. 

Tervisega olid mured, aga vastuseid ei olnud.

Emadepäeval ostsime neli noorkana. Nemad läksid elama tagumisse kasvuhoonesse.

Juuni

Poja käis hea meelega lasteaias. Kaks rühma oli kokku liidetud. 

Kuu lõpus oli tal aga kõriturse.

Käisin füsioterapeudi juures ja naistefüsio juures ka uuesti (kolmas kord). 

Käisime Tallinnas loomaaias (mina käisin viimati ca 13aastasena?). 

Ma ei ole kindel, et see on juuni pilt.

Aga aiaga läks sel aastal kehvasti.

Avastaisn aiast kutsumata külalised - hispaania teod. Käisin neid ikka hommikuti ja õhtuti otsimas. 

Nii külm oli, et kurke tuli väga vähe. 

Maasikaid ka just eriti ei olnud.

Kuu lõpus hakkas tütreke roomama. 

Juuli

Juuli alguses sai poja kolmeseks!

Kui tema õigel päeval oli +30 C ja õhtul tuli torm, siis peopäeval tibas või sadas vihma, temperatuur oli vähemalt poole vähem. Planeeritud õuepidu ei saanudki teha täies mahus. 

Päev hiljem sõitsime Virumaale üheks ööks. Vennapoeg sai kaheseks. 

Käisin jätkuvalt füsioterapeudi juures, tegin kodus harjutusi. 

Käisin ühel uuringul. 

Kuu lõpus sain maasikale (tegelikult ma ei ole enam kindel, kas see oli tõesti juuli lõpp või augusti algus... aga oli täiesti uus talu minu jaoks ja üsna palav ilm. Ma olin niiii tänulik, et maasikale sain. Sõbranna oli kaasas ja turvas-hoidis mul tütart. Ämm oli pojaga kodus.)

Kuu lõpus hakkasid noored kanad munema. 

Virumaale läksime korra veel. 

Ja kuigi ilmad ei olnud teab, mis suvised, siis korra saime mere äärde ka. 

Kuu alguses hakkas tütreke istuma ja pärast kuu keskpaika käputama. 

Kuu lõpus sai minust ristiema. 

August

Augusti alguses sain kultuurmustikale. Enda jaoks uude kohta ja niii meeldis. 

Aknamees tuli ja lõpetas oma tööd ära. 

Sellega oli NIII palju stressi. Aga tehtud. 

Korstnapühkija käis.

Poja sai uuesti lasteaeda. 

Ema käis külas ja aitas kurke teha. 

Käisin Vidrike lambaid vaatamas ja kollaseid aknaid avastamas. 

Sain ühe armsa inimesega kokku. Põhimõtteliselt esimest korda. Olime kohtunud kunagi, kui mõlemad olime seal ca 20-21 aastased. Nüüd oleme hoopis uued inimesed. Nii tore oli teda päriselt näha! (Virtuaalselt suhtleme palju).

Tütrega oli lastearsti visiit ja rohkem meid näha ei tahetudki. Areng igati hea ja eakohane. Montoorne areng arengust ees. 

Rongiga sõitsime. Tütreke esimest korda.

Virumaal käisime minu tädi sünnipäeval. Saime metsa. Sai metsmustikaid. 

Tütreke hakkas seisma ja külgsamme tegema.

September

Käisin juuksuris (augustis pidin aja tühistama) ja üle aastate ei käinudki noorkuu ajal. 

Tütrel tuli esimene hammas (8kuud).

Mitmed sünnipäevad.

Abikaasal oli puhkus ja käis esimest korda lennukiga välismaal.

Käisime Maantemuuseumis. 

Käisin taastusraviarstil. 

Ilmad olid ilusad ja soojad. 

Oktoober

Väga tihe kuu. 

Poja oli korra haige. 

Paar päeva hiljem ka tütreke. 

Ühel väga vihmasel ja jahedal päeval käisime tütrega Rakveres

 sünnipäeval. Ta magas sõidud maha. (minu jaoks oli see täiesti uus kogemus).

Hispaanlased ei olnud aiast kadunud.

Pojaga käisime logopeedil.

Mina hakkasin käima magnetravis. Käisin ka hambaarstil 2x. Ja füsioterapeudi juures.

Lasteaias oli liikumisbingo.

Kuu lõpus oli tütre ristimine. Tal on kolm väga hoolikalt valitud ristivanemat. 

Poja käis esimest korda teatris.

Kuu viimasel esmaspäeval algas keto sõbralik toitumine.

Käisin sõbrannal külas. Tal on oktoobri lõpus sünnipäev. Nii tore oli!

Kui pidulikum üritus, siis kõrvas ja kaelas rinnapiimast ehted. 

November

Korjasin aiast hispaanlasi ja siis leidsin ühe trepilt

Käisin jätkuvalt magnetravis.

Käisin hambaarstil (jälle).

Käisin kulmude püsimeiki uuendamas. 

Lasteaias oli pildistamine. 

Mõned sünnipäevad. 

Lühike jõulunurga pildistamine oma väikese perega.

Lumi tuli maha ja lapsed olid rõõmsad (pisem ka hämmingus).

Tütreke hakkas kuu keskel kõndima. 

Detsember 

Lumi sulas ära.

Pojal oli kõriturse (vahe oli ca 5 kuud) ja sellejärgselt esimene nohu sel õppeaastal.

Teisel advendil käisime perega metsas ja tõime kuuse.

Kolleegidega oli väga tore õhtupoolik. Küpsetasime leiba. Jutustasime. Nii tore oli.

Lasteaias oli väga armas jõulupidu (õues).

Ja jõulubuss käis ka.

Pojal ja tütrel hakkas käima päkapikk. 

Minul mõnes kohas tervis parem. Aga puus ja jalg hakkasid uuesti valutama. Ja siis veel üks liiges. Aga talveparka läheb mõnusalt selga.

Vahepeal tegin piparkoogitainast. Pakiautomaadiga rändas seda kõige rohkem Jõhvi ja Tallinna poole. 

Enne kuu keskpaika oli tütre lusikapidu.

Jõuludeks oli suus neli hammast (11,5kuud).

Jõulud möödusid nii, et lapsed olid gripis. 

Ega endalgi enesetunne hiilanud. 

Jõuluvana käis siiski. 

Lugesin läbi viimased raamatud ja täitsin eesmärgi. Lõpuks isegi ühe võrra rohkem. 

Kuu lõpus tuli lumi maha ja see on nii tore!

Nagu näha, siis kõige rohkem emotsioone andis ikkagi jaanuar. Või siis mitte? Ju mõned asjad ikka veel hingel ja protsessimata. 

Aastal 2025 sai minust kahe lapse ema. Minust sai tütre ema. Naine sünnib uuesti iga kord, kui temast saab ema. Sest ta on täiesti uus inimene. Ja kasvab koos lastega iga päev. Emadus ja enda jagamine kahe lapse vahel, ei ole olnud alati just lihtne. Eriti keeruline, kui mõlemad on haiged üheaegselt ja vajavad sind ühel ajal. Viimasel ajal esineb näiteks seda, et kui poja on süles, siis tuleb tütreke ja hakkab teda ära lükkama. Kui tütre ka sülle võtan (räägin neile, et mõlemad mahuvad), siis ikka lükkab. Aga poja lükkab ka. Kuigi nii paljud ütlevad, et tütar ka poeg on nii ühte nägu (ikkagi külmakaksikud ju), siis iseloom ja temperament on ikka täitsa erinev. Vahva! Uh, ma pelgalt mõtlen selle peale, kui ägedad nad on, kui mul silmis tänupisarad, et nad mul on. Et ma saan nende ema olla ja nendega koos kasvada. See armastus on nii suur, et vajadusel kõik need raskused uuesti. 

Minu tervis on ka olnud üsna läbiv teema. Ja teeb mind üsna murelikuks. Ma nii tahaksin uude aastasse minna valuvabalt. Osad terviseprobleemid ma "lahendasin" ära ehk panin pildi kokku, miks vereproovid olid sellised ja sellised. Ja selles osas muutused juba käivad. Aga selle valu osas.. olen ma nõutu. Ja see nii kurvastab mind. Mul on hirm, et ma ei saagi joosta, hüpata, tõukerattaga sõita, et ma lõpetangi iga päeva valudes suutmata normaalselt magada... Mis mul märkamata ja tähelepanuta on jäänud?

Ma olen nii tänulik, et elan siin maal oma väikese perekonna ja kassidega. Tänulik abikaasa eest, et lapsed on mul just temaga. Tänulik meie kodu ja maja eest, mida pisitasa renoveerime. Tänulik, et meil on oma aed ja oma ruum. Ja samal ajal on linn ja muu vajalik lähedal (jah, autodest sõltuv, aga see on okei). 

Ma olen tänulik, et ma ikkagi lugesin raamatuid. See on see, mis minu tassikest täidab. Isegi kui ma pool sellest aastats mõtlesin, et eesmärk jääb täitmata, siis ikkagi tehtud! Ma olen NIIIII uhke enda üle. Väga palju uhkem kui nendel aastatel, mil ma lugesin 100+ raamatut. Sest ajad on nii palju muutunud. Mina olen nii palju muutunud. Mida ma üldse enne tegin, kui emaks sain? Lugesin ja tegin trenni. 

Väga paljud muud oli ka. 

ka päris palju kurbust. Pisaraid, mis kunagi varem valamata ja mis nüüd välja said. Ka uusi pisaraid. Ja uut kurbust. Endiselt leina, sest see käib lainetena. Rõõmu. Uhkust. Muret. Pettumust. Viha ja ärritatavust. Õnnelikkust. Tänulikkust. Lõbusat olekust. Naeru rõõmupisarateni. Nuttu. Hirmu. Kaastundlikust. Hoolivust. Siirust. Südamlikkust.... (ja nii palju muud, mis kõik on okei)

ja eelkõige armastust. 

Detsember 2025

Sel päeval oli korra päikest ka.

Ma nii rõõmus, et kulmud said novembris uuendatud. Vaatasin ise, et teist korda ei peagi minema, kõik on väga okei. Ainult kulmukarva peaksin ka värvima, sest nende sees on mõni valge või hall karv. 

Juuksurisse lähen vast enne kevadet. Eile käisin korra linnas, sest tahtsin mõned taignad ära viia ja poes käia. Ja just Magazinis, sest soovisin uusi kalosse, millega laudas käia. Vanadel oli auk sisse tulnud ja sokk sai märjaks (ja mustaks). Viisin jõulutervituse ka enda juuksurile ja ühele armsale vanaprouale, kelle juurde olen tahtnud terve aasta külla jõuda... aga.. No päris külla ei jõudnud, sest ta paranes just A gripist ja rääkisime veidi uksel. Temal oli mask ees ja minul tütreke süles. Aga mul on hea meel, et käisime. Ühed taignad läksid veel Jõhvi poole ja ühe saatsin Otepääle. Kalossid sain ka ostetud.

Õhtul jõudsin veel pereõe juurde, et puugianalüüs anda. Augusti lõpus ioli üks puuk, väga lühikest aega... aga kes teab. Kummalisi liigesvalusid on esinenud (lisaks puusale). Analüüs tuli negatiivne. Noh.. hea, et pole borrellioosi.. aga mis siis on? Mingis liigeshaigus ikkagi? Ma olen üsna nõutu, mu väike peake ei võta seda.. ja ma ei taha ega jaksa arstide juures käia. Minu jõulusoov on küll, et uus aasta oleks mul valuvaba. Ma tahan joosta, hüpata, tõukerattaga sõita, lastega batuudil olla... 

Sussid reas. 

Magnetid!

Pojal oli sussi sees magnetite tegemise komplekt.

Ja wow kui ägedad need on!

Tegime koos. 

Siit on pärit -> Villemi pood.

Minu meelest väga äge kink ka. Meil ongi kodus üks rohkem tüdrukute stiili ka, mis laupäeval ühe sünnipäevalapse kingikotti läheb.

Siis kui lumi ära sulas.

Detsembri alguses need teod...

Draakon otsib ka vahel lähedust.

Selle pildi tegi poja (ja ca 15 pilti veel).

Sain tütrele tuttava käest veidi riideid. 

See roosa on talvekombe, mis liikuva lapse jaoks väga mõnus.

Muidu meil üks Huppa, mis on VÄGA soe, aga see vist rohkem vankrilapsele, sest kui alles kõndima oled hakanud, siis väga raske liikuda. Selle roosaga väga mõnus. 

Draakon kiitis ka heaks.

Kuidas sa sööd rahulikult, kui kassid on köögis?

Loosiõnne pakike.

Käisime tütrega Võluhaldja sünnipäeval. 

Ja samal õhtul tuli teade, et võitsin.

Detsembri alguses saime pakikese kätte. :)

Isa käis korra külas ja poja tahtis vanaisaga raudteed ehitada. 

Päris uhke sai!

Sellise ilmaga käisime kuuske otsimas.

Teisel advendil. 

Sõistime kohe natukene kaugemale, sest viimased aastad on näidanud, et lähedal on niiii palju metsa tehtud, et polegi midagi... 

Aga esimene koht, kust soovisime Riigimetsa minna, oli ees eratee silt. Keerasime otsa ringi ja lähenesime teiselt poolt.

Pikalt ei otsinud ja ei kaalunud. Leidsime ilusa väiksema kuuse. 

Maapind oli vesine ja märg. Poja astus niimoodi vette, et jalad olid täitsa märjad (jalas kummikud, aga tavariided). Seetõttu sai ka kuusk kohe esimesest kohast valitud. Poja niigi haige ja märgade riietega pikemalt kuskil olla... ei.

Selline neiu siis 7. detsember 2025.

Pereõe juures käisime päev hiljem. Pikkust lisandnud ei olnud, kaalu natuke juures. 

Neljas hammas on kohe-kohe lõikumas.

Aitäh on ees ja taga ja ümber.

Kiisud on väga huvitavad. Toovad alati naeratuse suule ja nende järgi tatsab toast tuppa.

Viimane minisünna kärsupea.

Vahukommid panin pojale mõeldes.

Juuksuris. Küll mitte mina või tütreke, vaid hoopis mehed lasid oma juukseid lõigata.

Pojast püüame ikka alati enne ja pärast pildi ka teha.

Juuksuri sõnul on poja isaga üksi käies tunduvalt rahulikum. Kui emme juures, siis on rohkem möllu.

Päev venis ka veidi raskeks + magamata.

Tütreke astus magnetite kasti ja istus. 

Ju õpib kiisude pealt, et kastides on hea.

Kuuseke.

Päkapikk kuusel.

Vahepeal pakkisin tainast. Pooled läksid pakiautomaati.

Käesoleva aasta 48. raamat oli luulekogu. 

Mulle meeldis. Raamatu ostsin. Varsti laenan sõbrannale.

Stella luule avastasin (kus mujalt) kui sotsiaalmeediast.

Minu lemmik on siiani "Jumalaga Facetime" 

Ja nüüd võiks neli raamatut veel lugeda ja ongi kõik. Lootust on.

 3.advent

Lusikapidu oli vahetult enne detsembri keskpaika. Pojaga oli täpselt samal ajal kolm aastat varem - siis kui möllas lumetorm Birgit. 

Sel aastal oli maa lumeta ja pilvede vahelt nägime korra päikest.

Lusikapeole oli kutsustud 41 uut ilmakodanikku, mõned olid kahjuks haigestunud.

Vallavanem pidas kõne. Kõik kutsuti järjest ette. Tegine ühispildi. Ja saime kuuse juures ka ühe pildi.

Ja lasteaialapsed laulsid ka.

See pilt on valla fb lehelt ehk avalik. :)

Meie punase kleidiga tütreke ei jõudnud ka terve aeg süles olla ja tatsas ringi.

Kolleegidega oli sel aastal selline vahva jõulupidu, et kohtusime Elvas Kadaka leivakojas.

Mina olin seal esimest korda. Autoga olin mööda sõitnud.

Hästi armas perenaine ja hubane hoove leiva küpsetamiseks. 

Koht oli ka imeilus. 

Kolleegidega oli tore.

Toit oli maitsev.

Leivad saime koju kaasa.

Sellised nunnud leivad tulid ahjust.

Kadaka leivakojas tehtud leivad.

Väiksem on magus.

Leib oli okei. Mina olen harjunud, et on sutsu magusust. Nii tumedat ma ka ei tee (ei lisa linnaseekstrakti vms). Köömneid pole ka lisanud, pole puudust ka tundnud.

Aga kõigil ongi omad meetodid. :)

See, et tööstuslikus ahjus leib kerkib (40C juures) 1h ja siis küpseb vaid 1h. Wow.

Kodus läheb ikka aega. Kerkib 2-3h ja ahjus on üle 1,5h. 

Selliseid piparkooke on nii ilus vaadata.

Ise ma kaunistamisest ei hooli.

Sel aastal pole koju glasuuri ka ostnud, sest eks see puhas suhkur on, mis siis piparkoogile läheb ja poja seda limpsima hakkab.

Tahtsin Tervisepüramiidist midagi tellida. 

Kui paki kätte sain, siis esimese hooga mõtlesin, et miks nad panid nii mitu kingitust kaasa,

valisin vaid kollageeni. Ja järgmisel hetkel sain aru, et ainult kollageen oligi õige asi.

Kirjutasin neile ja juba järgmisel päeval oli õige pakk automaadis. 

Kindad ei püsi kohe üldse käes.

Ka mitte pikad kindad.

Vaatasime jõulubussi. Tütreke istus minu jalanõude peal.

Poja (sinepikarva jopes) lasteaias jõulupeol.

Meil oli õuepidu. 

Meie kaks päkapikku. 

Selle aasta 50. raamat. 

Kaks veel. Ma jõuan!

Nii mõtlen iga päev. Et õhtul, kui lapsed magavad, siis loen.

Reaalsus on aga see, et mina jään ka magama. Eile korra mõtlesin, et ma vaid korraks puhkan ja siis jõuan lugeda.

Silmad avasin, kui Abikaasa voodisse tuli. Natuke vähem kui 3h oli möödas. 

Siin elab nirk!

Üks päev käisime jalutamas ja järsku vaatas teeservas üks väike valge loom. 

Tahtsin pilti teha või video, aga telefon oli taskus, kohe möödus auto ja kuigi loomake kaks korda uudisimulikult ümbrust vaatas, siis kolmandat korda ei tulnud. 

Talvekasukaga nirk - lumivalge, mis hetkel teda kohe kuidagi ei peida.

Ja need urud olid täitsa maantee servas.

OStsin uue hiirelõksu, sest kuigi lõks minema viidi, siis hiired ei kolnud ära.

Panin nööri ka külge ja sidusin lauajala külge. Ja tundub, et täitsa põhjusega, sest lõksu hoian laual söödatünnide taga. 

Lõksus oli alles vaid hiire pea...

Bounty. 

Ikka vana hea LCHF retsept. 

Päris mitu head aastat oli möödas viimasest korrast. Mõte oli mul juba ammu, 

aga see koostisosade ostmine ei olnud meeles.

Eriti šokolaad. Selle hind ajab silmad suureks ja siis otsi seda sobivat. Kunagi oli A1000 väga hea päriselt tume ja suure kakaosisaldusega šokolaad, aga see oli siis, kui ma ise ka Tartus Turu tn töötasin, et üle viie aasta tagasi. Enam ei leia. 

Ja šokolaadiga läkski nihu. Kogemata vaatasin portjsoni SV sisaldust, mis tundus okei, kui tegema hakkasin, siis sain aru, et SV oli tegelikult ikka pea pool... Aga tegin ära ja edaspidi targem.

Osad said sügavkülma.

Üks päev sadas lund. Nii tore oli.

Helgem ja valgem. 

Täna on reede, 19.detsember. Tahaksin, et pühade plaanid oleksid päris paigas, aga ei ole... Ma tõesti ei taha viimasel päeval poodi minna. Täna käisime tütrega kohalikus suuremas poes ja pidime ootama, et oleks kuskile parkida (parkla on täitsa suur). Pühade kraami poest ei ostnud, sest.. ma ei tea plaane. Kräsupeakook sai rohelise tule, aga hapukoort lähen ostma Lidlst. Esmaspäeval on plaanis sõbrannale külla minna ja kas minnes või tulles, siis saab läbi minna. Ja teisipäeval tuleb see juba valmis teha.

Kas ma kingaviksist juba kirjutasin? Vist mitte. Kui Magazinis käisime, siis nägin seal kingaviksi ja oli meeles osta. Peaaegu. Käisime ostukäruga ja panin selle kärru. Ma olen sel aastal seda kolm korda ostnud, aga mul pole aimugi, kus need on. Lahti ma neid teinud ei ole, sest kõik saapad on viksimata. Ma lihtsalt olen need nii kindlasse kohta pannud, et ei leia üles. Ma olen enda meelest ka kõik kindlad kohad läbi vaadanud, aga ei ole leidnud. Igaljuhul kolmapäeval siis ostsin selle. Kodus ühel hetkel tuli meelde, et ma teised asjad võtsin kotist ära, aga seda ei võtnud... Ainult, et seda ei olnudki kotis. Tšekk oli (ma tavaliselt ei võta neid) ja sellele ka ei olnud. Kas see jäi siis ostukärusse? Või jäi lindil nii, et ei jooksnud kassapidaja juurde? Mõtlesin, et see küll selge märk, et saapad jäävad viksimata. 

Aga täna poes ma siiski ostsin selle. Nüüd pean mõtlema, kuhu ma selle panen, sest saabasteni ma täna ei jõudnud. 

30.12

Meie pühadest kirjutasin eelmises postituses. Lisan veel paar pilti ja lõpetan selle siin ära. 

Jõulude ajal tegin piparkooke ka. Suurem osa läks naabrile.

Mõned sõin ka ise. 

Üks kord tegin ümmarguse leiva, sest teine kandiline leivavorm on lihtsalt kadunud!

Nagu kuhu? Nv enne jõule tegin leiba, oli olemas. Jõuludel enam polnud.

Samuti on endiselt kadunud mu koduvõtmed.

Ja üks must rebase pildiga riidest kott.

(Abikaasa tõi täna poest uue leivavormi.)

Üks õhtune Draakon. 

Poja tatis lindudele süüa viia. Meil söögimajad kolmes kohas. 

Pildilt on näha, et LUMI on ka lõpuks maas. Mul on NIII hea meel. Lastel ka.

Tptreke sai täna õue ja oli ka nii rõõmus.

Nad said kelkudega sõita. Poja tahtis, et emme muudkui jookseks, aga ma kogu aeg ei jõudnud. 

Vahva oli.

Tegelikult oli poja pool päeva aias. Arst eile lubas, et võib minna. Läks hommikul issiga. Mulle kulus aeglasem hommik väga ära. Aga siis kirjutas ühe rühmakaaslase ema, et tema toob oma lapse lõunast ära ja poja jääks siis üksi. Et eile oli tema tüdruk täitsa üksi. Helistasin siis lasteaeda ja muidugi poja üksi ei tahtnud jääda. Homme ei pidanud keegi minema. Miks nad rühmasid kokku ei pannud jooksvalt? Kes seda teab. Igal juhul sai poja siis pool päeva aias käia. 

Nii uhke enda üle!

:)

Ja see, et Virumaale ei saanud. Kõige kurvem oli see osa, et surnuaeda ei saanud...