Lillepilt

Unustasin eile lisada. Ja küpsised ja kausike.
Tikker

27082018

Otsustasin vahelduseks telerit vaadata ja leidsin, et eile oli TV3st film "Sweet home Alabama". Rootsi aastal vaatasin seda korduvalt ja nii armas filmike oli. Natukene nostalgiat. 

"Why would you wanna marry me, anyhow?"

 "So I can kiss you anytime I want."

Mõned nädalad tagasi hakkasin kirjutama, et pole kirjutanud uue telefoni otsingutest. Ise olin välja mõelnud, et vajadusel ostan siis Samsung A6 plus'i. Milleks uus telefon? Sest see Sony ei tee üldse seda, mis vaja, see on korduvalt käinud garantiis ja sain isegi uue telefoni, aga probleemid olid täpselt samad. Eelkõige see, et see kuumeneb lihtsal ülikiiresti üle ja siis ei sa itte midgai teha, see sööb aku lihtsalt ära (ja niisama saab ka aku tühjaks) ja helistada on ka raske, kui rakendus kogu aeg end sulgeb. Kaks aastat sai teleofnil täis ka ja tänapäeval vist tehaksegi selliseid telefone, et siis lähevad lood eriti kehvaks. Uue teleofniga ma kiirustada ei tahtnud, sest on teisi täpsemaid asju. Tegelikult lootsin ka teenuspakkujat vahetada või parem pakkumine saada (Teliast, Diilist), aga antud telefoni leidsin vaid Elisa veebipoest. Aga Teinepool oli kindel, et vahetab teeuspakkujat ja sai Teliast sobiva diili ja otsustas siis ka uue telefoni võtta...

... ja nii sain mina ka uue teleofni, tema vana :) Samsung 7 Edge. Eile sättisin endale rakendused paika ja tegin selle üldiselt väga sarnaseks sellele, mis mul hetkel on. Sama taustapilt ja lukustuskuva ja helin ja rakenduste ikoonid samadel kohtadel. :D Harjumus. Vaatan, kas hakkan kohe kasutama või ootan kaaned ära. Ekraanil on üks kriips, aga see ei sega. Kaitseklassi tellisin ka. Eelmise varutelefoni andsin Sõbrantsile ja eks selle praeguse Sony jätan siis varutelefoniks. 

---

vahepeal sai film juba läbi. Ikka oli nii tore vaadata :) nüüd vaatan Katariina ka ära, ma olin juba kindel, et ETV jätab viimased osad näitama ja googeldaisn, kuidas ma seda vaadata saaksin. 

---

Praegu on jälle see tore nädal, kui mul on puhkus. Kui eelmised puhkused olen ma üsna kodune olnud ja tõesti puhanud (mitte ringi seigelnud), siis sel korral on igal päeval juba miskit... Üks sõbranna, keda pole kevadest saati näinud, teine, keda pole üle aasta näinud, vahepeal pärastlõuna õepojaga, fotosessioon sõbrannaga... ja ongi juba nädalavahetus. Ja trenne võiks ka igale poole mahtuda peale neljapäeva, mis trennid... eks näis. Jõusaaliga tegelen vaikselt ja täna oli pärast trenni selline "meh" tunne. Võtab veel aega. 

---

Laupäeval käis mul Tikker külas! Tuli lillede ja küpsiseid täis kausiga (LCHG retsept ka veel). Lisaks see positiivsus ja juttu jätkus tundideks... Nii tore oli. Tikriga on see kindel, et väga-väga raske oleks vaid korraks kohtuda, sest on väga tõenäoline, et kella unustad vaadata ja aeg lihtsalt lendab... :)

---

Ja "Katariina" sai ka läbi ja ma lähen magama :)

#rebasedpulmitavad2018 #09062018
Foto: Karmen Kärg

See mees... :)
Foto: Karmen Kärg

Trennipäevik 20.08-26.08.2018

34. nädal

Midagi erilist kirjutada ei ole ja arvasin, et ei kirjutagi.. aga siis õtlesin, et panen need väikesed asjad ikka kirja, sest muidu kaotan selle harjumuse.

Haigusega olin kaalu kaotaud veidi üle 2kg, õnneks mitte vee arvelt, aga kui sööma hakkasin, siis see ilus number muutus veidi. 

Esmaspäev - tegin tutvust jõusaaliga. Igal kevadel loodan, et suvel ei tule seda pausi sisse... aga siiani on ikka tulnud. Käisin A le Coqis ja kahjuks oli seal veel inimesi. Tegin mõningaid baasarjutusi ja üritasin valusate lihastega midagi ette võtta. Trenn oli kokku kuskil 60min. Üritaisn lõpus lihaseid rullida, aga see oli niii valus, et kodus hakkasin hoopis kupuatama. 

Trenni ja koju jalutasin (3,25km).

Sammud: 7964

Teisipäev - pidi tööle minema, tõuksiga transport 5km+5km. Jalad olid endiselt niiiii valusad.

Sammud: 5668

Kolmapäev - tõuksiga tööle 5km.

Õhtul oli Transtar Temposarja V etapp Tõraveres. Õnneks oli ilm ilus! Minul oli ikka vabaklassi lühike start ja startisin esimeste seas, et hiljem vabatahtlikuna appi jääda.... autasustamist pidin niikuinii ootama. 

Distants oli 10,5km ja kui vahepeal on jäänud üks nädalane haigus ja seetõttu 1,5nädalane trennipaus, siis oli see kõik väga-väga raske. Õnneks oli ka natukene langust, et sai korra puhata. Jalad olid endiselt rasked ja kanged. Tundus, et kogu vorm, mis oli, kadus lihtsalt selle 1,5 nädalaga ära.

10,5km 29min47sek pulss 162x', kiirus 21,38km/h. 

Vabaklassi lühikesel distantsil osales pisavalt vähe naisi, et sain oma tõukerattasõitudega hooajas III koha. :)

Sammud: 6210

Neljapäev - olin Noarootsis koolitusel. Bussisõit oli pikk... ja vahepeal hüppas nii palju, et kellal said sammud täis ja korruseid tuli üle 20... Iiveldus oli ka üsna vastik.

Esimene aasta, kui ma trenniriided koju jätsin.
Sammud: u 9000

Reede - teine koolitusepäev. Sõitsime koju teist kaudud ja seda hüppamist ei olnud. Bussisõidu iiveldus ja halb tunne olid endiselt kohal. Ja õhtul kodus hakkas eriti halb.

Sammud: 6564

Laupäev - sõbranna käis külas. Korra pidin kõndima, et pakk kätte saada. Õhtuks läks eneseunne normaalseks, aga hommikul jätkus eelmise õhtu iiveldus ühes nõrkuse ja isutusega.
Sammud: 7066

Pühapäev - magasin kaua... aga millegi tõttu kell seda ei jäädvustanud. Mõtlesin, et tõuksin ka üle hulga aja, vihma ei saja ja ilm on OK. Tundub, et paus on ikka väga pikk olnud, kuidagi imelik oli... Vasak tuhar oli üsna valus.

Tõuks 23,9km 1h24min, pulss 142x', kiirus 16,93km/h. 

Juba igatsen suvesooja...Sammud: ...

Footbike Eurocup 2018 Põlva ja Salamaa Tõukerattakross

Eelmine Tõukeratta Eurocup toimus Põlvas 2a tagasi ja kirjutasin sellest siin. Mul endal on tunne, et siis oli mul vorm parem, kuigi ka tookord oli väga raske, sets igal hommikul tegin ma oma kõnniringe, siis oli samuti kriteerium ja teatesõit, milles end katki kukkusin, järgmine hommik taas kõnniring, kerge kross 36km ja õhtul veel ööjooks 10km. Ja minu jaoks oli see mu parim 10km jooks, sest kõik oli kuidagi niii kerge. Praegu võin ma sellest tepost ja kergusest unistada. Eks on ka kaalunumber veidi teine ja vormid ümaramad ja lihased tugevamad. Seda minikaalu ma taga ei igatse. 

Aga käesoleva aasta üritus siis. Footbike Eurocup koosneb Euroopas kolmes distantsist ja kogutakse punkte. Sel aastal toimus mõned nädalad tagasi Hollandis ka MM ja eks see pani korraliku põntsu osalejate nimekirjale ehhk ei tulnud välismaalt nii palju inimesi, kui oleks võinud. Esindatud olid veel Soome, Venemaa, Leedu, Saksamaa, Tšehhi. 

Endast parim tuli siiski anda. 

Reedel tõmbasin tööl kell 11 asjad kokku, panin end valmis, kui söökla avati, siis sain kiirelt süüa ja 11:30 tuli kamraad autoga parklasse ja tõstsime mu ratta peale. Avasõna oli kell 13 ja minu sõit kell 14, meestel kell 15. Jõudsime piisava varuga, et teisi tervitada ja jutustada. Ilm oli tõesti palav (+30), kuigi puhus tuul ja taevas oli ka pilvi. Sooja vastu pole mul endiselt midagi, aga kõrge pulsiga võistluseks see hästi ei sobi. Soojenduseks ja rajaga tutvumiseks tegime ka ise korra kriteeriumiringi läbi, aga korra eksisime, sest sel ajal oli liiklus veel avatud. 13:40 tegime üheskooas ringi läbi, siis sai see selgeks... aga see oleks võinud olla veidi varem. Pärast avasõna tegime Eesti auks ka 100m üheskoos tõukamist. :)

Kriteeriumi stardiprotokolli vaadates oli näha, et lulli lüüa ei saa, sest minu vanusegrupis oli ikka üle kolme osaleja. Masters oli veel rohkem esindatud. Veteraanideklassis oli üks välismaa naine üksi. Eesti veteranklassi naised, kus olete?

Mina ei tunne Põlvat eriti, aga keskväljakul võtsime suuna Politseimaja poole ja sealt läksime üles. Asfalt oli kleepuv ja halb, ratas läks aina koledamaks ja jalg oli aina rohkem kinni. See tõus oli killer. (2016 oli mel Kesk tänava tõus). Seejärel kuskilt lasteaia juurest ja varsti oli juba langus, aga tuli kurv, korraks olime Kesk tänaval ja pöörasime jälle ära, võistluskeskuses tuli teha väike paun ja minna järgmisele ringile. 

Kriteerium

Selline graafik. Kolmandal ringil läks tõusul juba väga raskeks, kuigi saime seal ka vett kaela. Tegin juba tõusul mõne sammu. Järgmisena olid värinad kohal ja mõtlesin, et tuleb lihtsalt edasi sõita ja võtta rahulikumalt. Kuumus ja kõrge pulss. Keskmine pulss tuli 178x' (2016 oli 180x'). Neljast aj viies ring võtsin tõuus palju vaiksemalt, et see üle elada. Sel hetkel olin III kohal ja polnud võimalust saada paremat kohta, aga ka taga ei paistnud kedagi. Jõudsin lõpuni. 

Kriteerium 12km 36:34.08. (pulss 178x', kiirus 19,54km/h)

Kolm sellist III koha medalit - Criterium, Relay, Marathon

Ja võtsin kohe suuna järve poole. Sest tõesti... niii halb oli olla. Väljas on +30 ja mul oli kananahk ja nii külm ja samas kuum.  Järves  oli vesi +21, mul läks tükk aega, et jalad sellega harjuks ja ise vette saaksin. Esialgu istusin palju, et harjuda... Lõpuks sain natukene ujuda ja ka sügavamasse vette minna, siis tundus ka vesi soe. Enesetunne läks selle ja vee joomisega palju-palju paremaks. Aga pulss oli ikka kõrge. Poest ostsin veel coca cola zerot ja sõin ehk banaani ja rosinaid. Pulss oli rahuolekus üle 100. 

Kell 15 oli meeste kriteerium. See oli põnev, Nad on niiii kiired. Tuhisevad sust lihtsalt mööda. Ja see kuidas nad kurve võtavad. wow,

Mingi moment jõudis meie võistkonna kolmas liige kohale ja saime harjutada ratta vahetust. See on see minu hirm, kukkumine on meeles. Mõne jooksusammuga oli pulss hops 145x' peal. Raske. Panime enda järjekorra paika ja saime ka meestelt nõu, aga ega meie vahetused nii kiireks saanud. Ise natukene võõrad, pole teatesõiduga harjunud ja siis veel võistlusmoment. Alguses pidime teadet minu rattaga sõitma, aga siis võtsime hoopis kamraadi race maxi, mis madalama lenksuga. 

Teatesõit oli naistel 17:30 ja võistkondi oli vist 5. Välismaalastest said võistkonna välja panna soomlased, teised olime siis eestlased. Meie valisime särgid sini-must-valge ja sellest sai ka võistkonna nimi. Soomlastega meie konkureerida ei suutnud, jätsime selle hooaja liidri ja ema kamraadidele. Põnev oli ikka. Kolmanda koha nimelt tuleb ka võidelda! Ja tuli. Kahjuks toimus ka sel aastal kukkumisi ja meie põhikonkurendid kukkusid rattavahetuse ajal 2x. Nad sõitsid tublisti edasi, aga eks ajaliselt tuli auk vahele. Pärast nende kukkuist võtsime ise kõiki neid rattavahetusi palju rahulikumalt ja mehed ei olnud nendega üldse rahul, sest see peaks käima imekiiresti. Aga mis seal ikka. Lõpetasime kolmandana :) Teatesõit 22:56.32

Teatesõit

Kella panin tööle siis, ki startis esimene, mina olin kolmas. Arvasin, et sitsin ainult neli ringi, aga tundub, et ikka viis, minuga see ka lõppes. Teatesõit oli 20minutit +1 ring. Oleksime tahtnud varem lõpetada, aga soomlased tegid viimase rattavahetuse, kui täis oli tiksunud 19minutit ja 58sekundit ehk tuli lõpetada see ring ja teha veel üks. Ring oli lühike, kuskil 600m. Ja max kiirust ja max pulssi saab seal vaadata, aga kuna see arvestas ka mu seismist ja ootamist, siis muud väärtused ei ole tõesed. Pulssi ma päris alla selle lühikese ajaga ei saanudki. 

Laupäevane pulss

On näha, et mu pulss hakkas langema alles õhtul sõbranna juurde jõudes (viimane ratta märk). Aga ka õhtul oli minu kohta kõrge.

Meeste teaesõitu oli niiii huvitav jälgida. Nad tuhisesid ikka väga kiiresti. Nende rattavahetused olid ka väga huvitavad ikka. Soomlased võitsid ja eestlased olid poodiumil II ja III kohal, siis olid jälle soomlased ja siis eestlased.

Väsinud. See pole tehnika. :) Foto: Aldis Toome

Teatesõit. Foto: Aldis Toome

Reedel kell 19 oli esimese päeva autasustamine ja seejäre suundusin sõbranna poole, kes oli lahkesti pakkunud, et saan sinna jääda - vähem sõitmist, samas saaksime üle pika aja jutustada. Tema lapsed olid samudi äga elevi, sest tädi tuleb neile ööseks. Õhtut alustsin venitusega, seejärel dušš ja siis kohv. Lõpuks tegin jalgadele kupumassaži ka. Magama tahtsin minna enne kella 23, aga kohe ei tulnud und... ärevus ja natukene palju sporti, lisaks olin vist lõpuks vedeliku taastanud (ja see kohv), nii et tualetis tuli käia rohkem kui korra. Sain magada ihuüksi suures korteris, olin ka kõrvatropid kaasa pakkinud ja silmakatte ka. Väljast tuli mõnusalt värske õhk. Mõnus oli. Aga und oleks võinud kauem olla, sest olin juba enne 7 üleval ja üritasin uuesti uinuda. Loobusin kella 8 ajal ja siis kuputasin veel jalgu. Kella 9 ajal läksin vaatama, mis teised teevad ja sai jätakata kohvi ja jutustamisega. 

Üllatus tabas mind siis, kui pärast kella 11 võistluskeskuse juurde hakkasin minema. Hakkasin tõuksima ja esimene rehv tühi, mis tühi. Ega ma hommikul ratast kontrollinud, polnud ka põhjust. Polnud ka ühtegi sisekummi varuks. Aga kõrvaltrepikojast tuli välja jalgrattur, kes meil liidri ees sõitis. Küsis, mis mureks ja tõi pumba ja pumpas rehvi täis. Samuti tõi keldris varuks uue sisekummi ja andis kaasa, et kui tühjaks läheb, siis vahetaks ära ikka. Võistluskeskus oli vaid kilomeetri kaugusel ja siis rehvil väga vahet ei näinud, aga meestega arutades vahetasid nad mul selle siiski ära, et oleks kindlam. Maraton ei ole nii lühike distants.

Kell 12 startisime maratonile, mis kulges mööda Kesktänavat üles, siis Võru tänavat pidi ringini ja mööda kergliiklusteed ARKini, väikese tänava kaudu, läbi jalakäiate tunneli, uuesti kergliiklusteele kuni järgmise ringini, siis olime autoteel ja möödusime toidupoodidest ja vurasime alla järve poole. Keskväljakul tuli teha jälle see paun. Ja minna uuele ringile. Ideaalis kokku 7 ringi, aga kui liider teeb ringiga ära, siis saab varem lõpetada. 

maraton

Ilm oli palju mõnusam, pilves ja kraade vähem. Stardiprotokoll ütles mulle, et põhiklassis on nii vähe naisi, et III koha saan ma ikka. See, et I koht läheb välismaale, oli kindel ja teadsin, et üks vahva naine on ka nii kiire ja tubli ja rohkem puhanum, et läheb mööda. Et kindlasti oli mu sõit selles suhtes lihtsam.

Foto: Aldis Toome

Kesk tänava tõus toob naeratuse näole. Foto: Aldis Toome

Foto: Aldis Toome

Üks lemmikpilt. Foto: Aldis Toome

Foto: Aldis Toome

Kesk tänava tõus oli minu meelest lihtsam, kui see Politseimaja oma. Rasked mõlemad, aga läks kuidgai paremini. Pöördel olid meil ergutajad, kes meid veega kostitasid igal ringil. Mõnus! Siis sai pulsi veidi alla lasta ja hakata mõtlema, mis need kurvid teevad. ARKi juurest sai ära pööratud, mõnus väike tänav, kiirus võiks ka hea olla, aga tulid kurvid... enne aga utli üks herilane ja pistis mulle oma nõela näo piirkonda. Ai, see oli valus. Kui teel tõukerattapoe meest nägin, sisi hüüdsin talle, et ta mulle allergiatabletti annaks kuskil. Sest kes teab. Ma pole aastaid nõelata saanud. Kui mürgine ta oli. Ja no näopiirkond. Kõige parem laskumine oli ikka mööda Kesk tänavat. Esimesed ringid ei tulnud mul see veel nii hästi välja, kolmas ring oli tohutu vastu tuul, aga järgmised kolm ringi olin endaga juba rahul. Hoidsin asendit võimalikult kaua, no ei ole mõtet hakata tõukama, kui kiirus oli veel 27km/h, minu jalad ei ole nii kiired. Herilase ründekoht küll valutas, et teisel ringil sain tableti ja väga paiste ei läinudki. Püüdsin aga kamraadi sabas end hoida ja edasi vurada. Muid erilisi emotsioone polegi. A, no mehed läksid neljandil ringil mööda ja nad olid kiired, kiired. Ja nad oli siis ka veel grupis. Naisliider oli meestega umbes kaks ringi kaasa teinud, siis võttis naistetempo rohkem (ja ta sõitis nii kriteerumi kui ka maratoni maastikujooksuga! ratas tundus eritellimus, selline kiire, et võimalikult vähe lisavidinaid, et kaalu poleks. Vot on alles noor ja kiire naine!).Naisliider möödus kuuendal ringil ja sellega teadsin, et minul rohkem ringe sõita ei tule. Mulle sobis. Eks oleksin ka järgmisega hakkama saanud, aga nii sai hoida end natukenegi järgmiseks päevaks. 

Maraton 34,22km 1:41:16.37 (keskmine pulss 166x' (täna langustele), kiirus 20.27km/h)

Pulss oli palju ilusam ja taastus palju paremini. Sain veel ühe III koha medali.

Koju jõudes olin ma täiesti kutu. Jõin kohvi, sõin midagi. Kaalunumber oli muidugi ilus. Ja füüsiliselt ei jõudnud mitte midagi teha. Kirjutasin sõbrannale, et mina lihtsalt ei jõua õhtul enam sünnipäevale tulla ja Kaaslane ka siis ei tule. Natukene pärast seda ma magasin. 

---
Arvasin, et kirjutan kohe järgmise päeval seda postitust edasi, aga siis tuli viirus ja ekraani pole viimasel ajal just eriti vaadanud. Praeguseks on käes reede pärastlõuna, enesetunne on juba üsna hea ja isegi söönud olen.
---

Pühapäeva hommikul sain aru, et möödunud õhtul kodus püsimine oli väga õige otsus. Sain magada üle 10h ja selles suhtes oli täitsa hea tunne, aga keha oli ikkagi väsinud. Hommikul oli maa märg ja õues külm, temperatuur näitas vaid 13 C. Ärkasin pool 8, sedagi vaid tänu äratusele. Jõin kohvi, tegin putru, millest kõike ära ei söönud, ilmselt jõin ka teise tassi kohvi. Asjad olid kokku pannud õhtul. Võib-olla tegin jalgadele ka kuputamist, enam ei mäleta. Veidi pärast kella 9 korjati mind auto peale ja võtsime mööda Räpina mnt suuna Salamaa poole.

Mitte nii entusiastlik

Jõudsie üsna varakult. Ilm polnud üsna suvine, Mul oli jahe. Mõtlesin korduvalt, kas peaksin pikemad püksid panea, aga samas oli teada, et sõidu ajal hakkab niikuinii palav. Sõpru ja tuttavaid ai tervitatud, ratas sai üle vaadatud, rehve kontrollitud ja mõeldud, et äkki ma ikka lähen lühemale distantsile... aga selle mõtte pidi kohe maha matma, kui korraldaja nägu nägime. Egas midgai, tuli üle elada. Enne meie starti oli ka väike lastesõit ja õetptar tegi oma esimese sõidu tõuksiga, küll issi abiga, sest endal veel jalad lühikesed, aga finišisse jõudis väga rõõmsalt ja pärast näitas uhkusega oma medalit.

Start oli kell 11. 1h varem kui tavaliselt. Ei tea, kas vaadati ilmateadet ja teati, et pärast kella 14 hakkab sadama? Stardi ajaks läks ilm ka natukene helgemaks ja päike tuli välja. Ja nii see start tuligi.
Algusest peale oli raske. Kui oled harjunud kerge rattaga sõitma, mis asfaldil lihtsalt edasi liguleb, siis raske ja laia rehviga on kuskil pinnaseteel, mis oli väga treppis, väga raske. Minu meelest ei liikunud see ratas üldse edasi. Treppis tee solgutas terve kere läbi. Öösel sadanud vihm oli vähemalt tolmu kinni võtnud, küll aga oli metsas mõni koht aga libe.
Distantsi esimene pool ehk kuskil 6km oli üsna tore. Oligi seda pinnaseteed ja head metsateed. Siis aga tulid juurikad ja langused ja tõusud ja veel langusi ja tõuse. Kus võimalik, seal üritasin tõugata, kus jõudu polnud, seal kõndisin. Õel oli hea hoog sees ja möödus minust esimestel kilomeetritel. Mul oli hea meel, et langustel oli valdavalt üksi, nii oli natukene julgem... sama soli libe ja need kivid olid seal rajal ikka alles. Kui maanteel üritan ma langustest kõik võtta, siis metsas võtan ma vaevu õige asendi sisse. Tahaks terveks jääda pigem.

Foto: Aldis Toome

Foto: Aldis Toome

Kuna ilm oli üsna jahe, siis joogipunktis ma juua ei tahtnud. Mul endal oli spordijook ja kaks geeli kaasas. Ühe geeli võtsin juba 5km ära, et jõuaks nende küngaste otsa ronida. Ja ega ma suurt ei mäletagi enam...
... kuidagi sai esimene ring läbi. Mul oli hea meel, et me kraavis ei pidanud sõitma, aga ega niidetud heinamaal lihtsam polnud. Kui teisele ringile läksin, siis nägin ikka veel A. selga, aga teadsin, et kui ta just vägaväga ära ei väsi, siis ma teda kätte ei saa. Varsti kaduski ta pikkadeks kilomeetriteks silmist. Teise geeli tahtsin kohe teise ringi alguses võtta, sest tundsin, et energiat pole ja kõht on ka tühi, aga ei leidnud kohe head momenti - alguses oli ju rada parem ja sai isegi sõita. Kui on maastik, siis on parem geel võtta kuskilt künkast üles minnes, kui niikuinii teen samme. Kui fotograafi nägin, siis üritasin veel naeratada. rajal oli üks hull juurikate koht, kus minu meelest oli võimatu tõuksida, juurikas juurika otsa ja see raputas keha läbi. Ja minul põrutas see ka tagumise jooksu lahti. Õnneks ma jälgisin ratast ja tabasin selle ära. Hea, et see kuskil langusel ei juhtunud.
Lõpuks sai ka teine ring läbi ja lõpetasin enda vanuseklassis kolmandana. Minu Garmin näitas distantsiks veidi üle 28km, mõnel oli veiid üle 29km... ei teagi, mis see päris õige on.
28,07km 2:07:11.14 (pulss 165x', kiirus 13,24km/h)

Salamaa

Pärast sõitu sõin natukene supp, panin midagi peale ja ootasime autasustamist. Õde oli nii tubli, et võitis lühemas distantsis!

Foto: Taavi Nagel

Foto: Aldis Toome

Pärast autasustamist pakkusime rattad autole. Teised tegid veel rattamaratoniks plaane, aga ma väsisin ära ja istusin autos. Vihma sadas aina rohkem. Tartusse jõudes oli esimene suurem sadu üle läinud. Ja nii oli käes pühapäev... organism täiesti väsinud.

Ja tuli esmaspäeval, kui juba enne ärkamist oli nii halb olla. Ma ei tea, miks ma sinna tööle ronisin. Ma ei tea, miks ma sinna ka järgmisel päeval paariks tunniks läksin, aga ma läksin. Praegu ma ütlen, et see viirus (perearst ütles, et selliste sümptomitega kõnesid rohkemgi saanud) tuli täiesti õigel ajal ja mul oli vaja puhata. Ju organism oligi väsinud ja võttis selle viiruse endale külga, et ma kodus oleksin. Ja kodus olen tõesti olnud ja üritanud puhata. Puhkamine vahepeal raske, kui oli halb pikali, istuli, püsti, kui sabakont oli igas asendis valus, kui midagi süüa ei tahtnud... Aga täna on juba reede ja täna olen ma isegi söönud. :) Kaotatud kilod võiks ikka sinna jääda, kuhu need läksid. ;)

--
Mulle nii meeldivad fotograafi tehtud pildid. Ilus vaadata!

Ei ole trennipäevikut 33. nädalast

Tühja tabelit ja kirjeldust pole siia mõtet lisada. Päevaste sammude arv oli haiguspäevadel alla 5000, üks ilus number oli ka vaid miskit 2000ga. 

Homme on veel vaba päev ja siis võiks vaikselt ka trennile hakata mõtlema. Praegu lubab küll vihma, siis jääb tõuksimine ära (kusjuures ma ei saa enam ühelegi tõuksile porilauda külge panna, et vihmased ja märjad ilmad pole enam üldse tõuksisõbralikud). Vihma korral on mõttes jõusaal, kui see avatud on.. vaikselt tuleks baasharjutustega alustada. 

Täna on olemine üsna väsinud, aga tundub, et tervis on täitsa okei ja teisipäeval tuleb tööle minna. Haigusnädal paneb augustikuu trenniminutitele küll korraliku põntsu.

ja kuna sabakont enam nii suurt valu ei tee...

... siis oli jõudu see raamat täna läbi lugeda. 

update...

tänase seisuga haige. alates kella ühest siruli. päeval oksendamine. õhtuks palavik. nõrkus, jõuetus on mind terve päev saatnud, samuti isutus ja iiveldus. neljas päev sellises miinuskaloraažis pole kindlasti hea.
vaatab, kuidas homme...

Trennipäevik 06.08.-12.08.2018

32. nädal

Nädala kokkuvõtte kirjutan ära, aga jään ootama Aldis Toome tehtud fotosid, et kirjutada ka Eurocupist ja Salamaast. Need on natukene pikemad jutud, kui üks väike lõik. 

Praegu olen voodis teki all ja omadega täiesti kutu. Kiisuke on lõpuks rahunenud ja on ka käpad laiali visanud puhkab vahepeal. Püüan mitte rohkem uinuda, sest muidu võib öösel unega probleeme tulla.

Esmaspäev - trennist puhkus. Tõuks transpordina tööle ja koju 9,7km. Õhtul oli nii vähe samme, et tegin väikese jalutuskäigu  (3km) ka... tegin ka mõne jooksusammu, aga põlvel oli valus ja sinna see jäi.

Sammud: 8996

Teisipäev - transport tööle ja koju 10,4km. Ja lisaks kerge tõuksitrenn 11,34km u 38min, keskmine pulss 139, kiirus 17,93km/h. 

Sammud: 11 564

Kolmapäev - transport 5,23km ehk ainult tööle. Ja õhtul kerge trenn 15,84km 54minutit pulss 138x'. Vahepeal pidin koju ka kõndima 2,4km. 

Sammud: 10 371


Neljapäev - puhkus. Transport 13,3km. Pakkisin veel asju ja kuoutasin jalgu.
Sammud: 8448





Reede - Osalesin Kriteeriumsõidul, mis oli umbes 12km (36min34sek). Raske, raske, raske. Ja mõned tunnid hiljem oli teatesõit, kus oli meil tiim Sini-must-valge. 

Hommikul läksin ikka tõuksiga tööle 5km, Põlvas sai tehtud kriteeriumi ringi 2x läbi soojenduseks. Õhtul jõudsin kuidagi ka sõbranna poole.
Sammud: 9193

Laupäev - Maraton Põlvas 1h41min16sek
Sammud: 7367

Pühapäev - Salamaa Tõukerattakross 2h7min11sek
Sammud: 6046

Tõukeratas kokku 155,5km 

Nüüd puhkan mõned päevad. Püüan jalad ruttu liikuma saada ja vaatan, kas Ööjooksul tulen kõndida või saab mõne jooksusammu ka teha. 

09082018

Olen juba pikalt tahtnud kirjutada sellest, et mul on uut telefoni vaja, aga vat ei jõua selline. Õhtuti on arvutiaega ikka väga vähe. Lugeminegi on sellie kehvake, enne päris tuttu jäämist ma mõne lehekülje ikka loen, aga seda harjumust, et vähemalt kaks raamatut nädalas, on suvel ikka väga harva. Vahepeal tegin trenni rohkem ja aeg kadus sinna, nüüd on töö mis on nõnda väsitav... õhtul kodused toimetused ja ongi uneaeg käes. Ma tahaks tõsimeeli kell 22 juba teki all olla ja magada, aga üldiselt saan küll 22.30 voodisse, aga magama jään ikka 23 ajal... Ja hommikud on rasked. Hommikuvõimlemine kadus ühes puhkusega ja nüüd pole seda tagasi saanud, magan viimase minutini. Draakon tuleb ka toetama. Kui ta muidu magas ikka jalgade juures, siis selle ilusa suve ajal läks ta oma pessa aknalauale, aga nüüd on mitu hommikut pärast mu esimest äratust tulnud ikka minu juurde. Magab ka viimase minutini. Kui ma eelmine nädal veel üksi tööl käisin, siis magasid hommikul mu mõlemad Draakonid. Kiisule ei meeldi väga üksi kodus olla. Koju jõudes on see mjäugumine tagasi tulnud, mida puhkuse ajal üldse ei olnud (või oli siis nii palav), tahab nii väga väljas mõne ringi joosta... Nädalavahetusel sai teda üle pole tunni väljast otsitud, kui väljas juba kottpime oli. Mina lasin ta jooksma... ja siis ta jooksis kuskile. Lõpuks ei teagi, kas ta tegelikult peitis end toas mõnes uues kohas, sest käisin toas ka kolm korda otsimas... või tegi kuskil kiiret jooksu ja vaatas mul toas sellise näga otsa, et tema on kogu aeg seal olnud, kuigi uksed olid pärani. 

Kui tööl on praegu raske, siis ma ei tea, mis uuel nädalal saab...

Praegu on natukene võistlusäruvust ka. Ikka tahaks ju hästi sõita. Pakingi siin veel asju, sest otsustasin ööseks Põlvasse jääda. Nii on natukene vähem sõitu ja ehk saab paremini puhata. Ainult veel selgumata kas saan kellegagi laupäeval tagasi Tartusse või tulen õhtul rongiga. Kui rongiga, siis on päev ikka väga pikk. Päris õhtul oodatakse ka sünnipäevale, aga ma pole kindel, kas ma jõuan sinna... sest kaks päeva võistlusi on selja taga ja üks veel ees. Koju jõuaks alles 20 paiku ja jah. Näis. Homseks lubab kuuma ilma, aga teised päevad on jahedamad. 

Kas ma seda kirjutasin, et vaatasin vahepeal Katariina I hooaja ära ETV pealt. Salvestus on ikka tore. Lisaks ka selle Hertsoginna ja Teine Boleyni tüdruk. Vot sellisel lainel. Vaiksel huvitavad ka raamatud, aga pean veel mõtlema... :)

Aga vot toimetan edasi, et kõik vajalik ikka kaasa saaks. 

Trennipäevik 30.07.-05.08.2018

31.nädal 

Seljavalu andis nädala alguses alla. Hommikuti oli see piisavalt kange ja liikumine raske, aga kui liikuma sain, siis läks kergemaks. Ema saatis ka lambanaha, mille peal magasin, lisaks olime kaks ööd diivanil (lahtikäiv osa on kõvem kui voodil madrats). Tööl oli muidugi raske, sest ma istun palju, aga mida päev edasi, seda paremaks läks. Aga see on minu jaoks müstika, kust see valu nii äkki tuli. Esmaspäeval tegin pika trenni ja selg andis tunda vaid natukene laskumistel, see tegi nii rõõmsaks. Tõuks teeb imesid! 

Esialgne plana oli mul nädala alguses kolm päeva järjest trenni teha, aga siis meenus, et kolmapäeval on temposõit... kaotasin teisipäevase trenni ära. Mõtlesin, et teen siis neljapäeval, aga siis ei lubanud enesetunne. Ja nii see läks. Lugesin just enne Marise postitust ja mõtleisn, et mul läks kolmapäeval veel isegi hästi... 

Et jalalihastele leevendust anda, siis ole hakanud neid kupuga masseerima! Üks silikon kupp on mul juba mitmeid aastaid kapis ja viimased 3-4a lihtsalt seisnud. Mõtlesin, et kui rull on nii valus ja ebamugav, siis kupuga peaks ikka hakkama saama. Valugrimasse oli näol piisavalt, aga juba teine ja kolmas kord oli palju parem. On tunda, et lihaste kinnituskohad on valusad. Üks päev oli valus vasak säär ja parem reietagumine - loogiline, sest seljavalu tõttu olin rohkem tõuganud vasaku jalaga ja poolkükki lasknud paremast. Tuharale kahjuks ligi ei pääse, aga seal on see lihas natuke peidus ka. Sääred ja reied on küll rõõmsad. 

Esmaspäev - tagasi tööl ja ikka tõuksiga ehk transport 13,7km. Kodus sõin ja puhkasin, natukene tukkusin. Enne kella 19 olin uuesti rattal ja läksin juba Lähte poole. Sel hetkel polnud ma endale eesmärki seadnud, aga õhtu oli juba piisavalt mõnus, liikumisel ei teinud selg valu ja nii ma edasi läksingi. Kui Lähte oli käes, siis olin otsustanud, et sõidan 20km ühes suunas ja siis tagasi. Päris Äksi kirikuni ei jõudnud, aga peaaegu. Rahulik trenn.

Tõukeratas 40km 2h16min, pulss 138x' (max 165x'), kiirus 17,61km/h. 

Sammud: 5054

Teisipäev - puhkus. transport 13,8km. Kõnd 2,65km. 

Sammud: 9888

Kolmapäev - Tööle transport 5km. 

Pärast tööpäeva suundusi kohe Kärknale, kus toimus Transtar temposarja IV etapp. Sellest kirjutasin muljed juba siin. Lühidalt tegi kuumus liiga. 

Temposari 11km 32min, pulss 174x' (max 186x'), kiirus 20,85km/h.  Lauge maastiku tõttu raske rada, sest puhkemomente polnud.

Kodutee 23,25km. millest esimesed 11km väga vaevalised ja aeglased... siis pärast vee joomist olin natukene paremas seisus. 1h23min, pulss 14x', kiirus 15,56km/h (selle kiiruse kohta kõrge pulss.... ehk jah see ülekuumenemine).

Sammud: 5624

Neljapäev - puhkus. Transport  13,2km. 

Sammud: 4039

Püüan kollaseid aknaid. 

Reede - endiselt puhkus. Transport 11,3km. Kõnd 5. 

Õhtul käisin mõnusas saunas.

Sammud: 12 823

Laupäev - Esimene äratus oli kell 5. Loobusin. Pool tundi hiljem oli juba lihtsam. Riided selga, vajalikud asjad kaasa, paar ploomi suhu ja välja. Päris jahe oli. Esialgu mõtlesin, et lähen Roiu ringile, aga teel olles sain aru, et see tuleb liiga pikk... Mõtlesin marsruudi ringi. Hommikul oli mõnus. Väga vähe liikust ja küllaltki tuulevaikne... kuni ma Tartu poole tagasi suundusin. Tegin rahulikku sõitu. 

Trenn 25km 1h27min; pulss 135x' (max 156x'), kiirus 17,28km/h 

Kõnd 2,66km

Sammud:  7733

Pühapäev - pärastlõunal Salamaal ühistrenn tõukeratastel. Sõitsime selle aasta tõukerattakrossi raja läbi. Ma aunustasin esialgu kella tööle panna, rada tuleb kuskil 15km (maratnon sõidab 2 ringi.. eelmine aasta oli ring 13km), me sõitsime veidi üle 14km. Möödunud aastast ei mäletanud ma suurt midagi, ainult seda, et 6km sai sõita ja siis läks hulluks. Niimoodi rahulikult läbides ei tundunudki seis nii hull, aga lihtne ei ole, juurikaid on niii palju, selliseid laskumisi, et ma lihtslt pean pidurit kasutama, sest kardan kuskile kivi otsa lennata. Lahtist liiva oli palju-palju rohkem, loodan, et mul jäi mõni koht meelde ka ja tean, kuhu peaksin hoidma. Grupis on selliseid teid üsna raske sõita. Mina sain selja märjaks ja pulsi kõrgeks. Aeg sisaldab ka pause, kui kõiki järgi ootasime, tegelikult läbisime distantsi veidi üle tunni (67min). Ma ei julge lubada, et järgmine pühapäev kiirem olen. 
Minu kell: 13,64km 1h24min; pulss 139x' (max 174x').

Sammud:  4313 (kell 19)

Natukene tuleb hirm ka uue nädala ees. Arvasin, et me kõik esirea naised, sõidame Eurocupi distantse, aga üks meist ei taha asfaldile tulla. Ju ta panustab ka Salamaale, sets punktid on talle olulised. Lisaks selgus, et teatesõidul pean ikka osalema. Oh. Ilmselt jään reedel Põlvasse, et veidi vähem sõitmist oleks, aga kogu kraam tuleb siis kaasa pakkida. Kui teisiti Tartusse ei saa, siis õhtul rongiga. 

Tahtsin tänast sõitu filmida. Kaasal on seikluskaamera. inu rattakiivri külge seda kinnitada ei saanuda, saime selle kuidagi siis pea ümber. Üsna kiiresti hakkas mul sellest kea valutama (vahel hakkab ka prillidest). Aga minu õnnetuseks sai aku tühjaks, kui olime kuskil tunnike rajal olnud... ehk kõik magusamad kohad jäid filmimata. Oeh. Vaatan, mis kokku tuli ja püüan need üheks klipiks kokku panna ja lihtsalt kiirendusega mängima. See on kõik, mida ma videoga peaksin teha oskama ja ega rohkem ei taha ka teha. :D Aga jah.. raja esimene pool oli väga tore, et ma just lootsin neid raskemaid kohti filmile saada.
*parandus, kokku tuli filmi ainult mingi 23 minutit :/ väääga vähe

Tõukeratas kokku 171km (trenn 113,8km, transport 57,43km)

Tõuksispordi juttu

Selle mõtte, et trenni teha enne tööpäeva algust, matsin ma juba esmaspäeval maha. Uni on vajalikum. Varahommikune trenn oleks võimalik, kui saaks hiljem edasi magada või kui tööpäevad poleks nii rasked või kui saaks õhtul kell üheks uinuda. Aga ühtegi varianti ei ole. Mõtlesin laupäeva hommikul hommikust trenni teha, kui liiga külm ei ole juba. Kuuldavasti hakkab pärast homsey suvi taanduma ja tuleb tagasi tavaline Eesti suvi. Tööl on selliste suviste ilmadega natukene kurb... ja kabinettides on temperatuur 27-29 C, õhk ei liigu. Kui ma toidu ise kaasa võtan, siis välja päeva jooksul ei satugi ja ei teagi, kui palav seal pikkade riietega on. 

Eile oli esimene moment, kui see kuumus viskas üle. Aga ise olen süüdi ka. Transtar Temposarja IV etapp toimus ja ma läksin ju ikka tõukerattaga. Võtsin kohe alguse stardi, et kiiresti koju saada, aga kell 18 päike lõõskas, tuult ei olnud ja ees ootas pikk sirge asfalt. Distants 11km. Eks ma alguses hakasin ikka suure hooga minema, ma ei teadnud, mis rada mind ootab... kilomeetrite möödumisel sain aru, et mingit langust-tõusu oodata aei ole, valdavalt sirge tee, vahepeal mõni leebe kurv, varju polnud kuskilt otsida. Raskeks läks juba neljandal kilomeetri või isegi parem, hakkasin aga peas mõtlema, et nüüd on veel näiteks vaja töölt koju sõita või lühemat kaudu või tiirutada kanali ümber. Kuuendal kilomeetril oli juba väga raske ja nii jäigi. Tahtsin vaid, et lõpp tuleks. Värinad käisid üle, millegagi end jahtada ei olnud, vesi oli ammu soojaks läinud. Lõppu ma jõudsin ja keskmine kiirus oli eelmistest etappidest parem. Aga enesetunne oli ikka väga halb. Kiivri all hakkab niinii kuum, eks mul juukseid ka on ka paras ports. Tõmbasin seal lõpuks tükk aega hinge ja siis hakkasin vaikselt tagasi liikuma, et alguspunktist asjad võtta ja veel Tartusse tõuksida. See kodutee oli väga vaevaline. 

Graafik näitab kenasti ära, kuidas alguses oli pulss liiga kõrge selle tempo kohta... Tempo oli selline, et paar korda lükkasin hoogu ja siis puhkasin. Ja sinine (kuni 11km'ni) näitab, milline oli rada... Kui 11km täis kukkus, siis sain poest külma mineraalvett ja tavalist vett, mis kohe leevendust andsid. Tõmbasin hinge ka. Ja siis läksin edasi Tartu poole ja graafik näitab ka, et läks palju lihtsamalt. 

Ma ostan ja joon väga harva mineraalvett. Eile ma ostsin Borjomi ja tore oli tõdeda, et see oli päris hea. Lihtsalt pärats pingutust ei ole see soolasus tunda... usun, et organismile meeldis. Koduski olen kutu, tegin reitele natukene kuputamist ja läksin varakult voodisse. Aga uni ei tahtnud tulla ja oli katkendlik ja homikul hakkas kass ringi jooksma ja häält tegema. Ärkasin väsinuna ja terve päev oli veel uimane olla... natukene nagu vati sees. Koju jõudeski ei tahtnud päikese käes olla ja selle lühikese distantsi peale hakkas halb. Praegu pooleldi pikutan voodis. Tänast seisu vaadates tuleb ka homme puhkepäev. Täna lähme õhtul ujuma. 

Nädala pärast on juba Eurocup Põlvas. Kui Pühajärvel oli juttu, et pean kõikidel distantsidel osalema, siis hiljem tekkis lootus, et teatevõistluses on ka minuta meeskond olemas. Aga kui vaja, siis ma muidugi osalen. Vahepeal olid jutud, et mõned mehed loobuvad Eurocupil osalemast, sest hooaja võtmes ei anna see punkte, aga Salamaa ajaks väsitaksid nad ennast ära. Ei teagi... Ma loodan, et ikka kõik tublid mehed osalevad ja saame ka kodumaale medalikohti. Minul on väga tõenäoline, et sellek aastaks on poodiumikohtadega ühelpool, aga üllatusi võib alati tulla.

Delfi kutsus ka sportima.