Tuesday, March 7, 2023

Veebruar 2023

Veebruar läbi!Läks nagu niuhti. Kuigi mõni päev ei läinud ka. Täistuisanud tee tõttu lime lumevangis rohkem kui korra. Valla teehooldus jõudis meieni alles õhtul. Liuväli oli ka rohkem kui korra. Ja muidu sadas lund muudkui juurde (ja sulas) ja sadas juurde. 
Jalutamas käisin iga päev, kuigi kilometraaž tuli väiksem kui kuu varem. Teeolud olid lihtsalt kehvad. Ja mõni päev jalutasin maja ümbruses teeradadel.
Kuu lõpus jõudsin juuksurisse - sellest ka see pilt. Sirged juuksed! Tegelikult on blondid triibud ka, aga neid ei lasknud kõige pealmistesse juustesse teha, sest ma tean, et ma ei lähe juuri värvima. Juuksuris oli tore, mul on väga vahva juuksur!
Veebruar algas ju üldse noroviirusega, aga sellest ma vist kirjutasin jaanuari postituses, sest Poja haigestus esimesena ja see jäi jaanuarisse. Õnneks läks meil üsna kergelt. Abikaasa arvas, et tema pääses, aga samal ööl kolistas kell 4 töölt koju. 
Muidu olen ka teinud3x nädalas trenni. Õhtuti lugenud. 

Poja sai seitsme kuu vanuseks!
Oi kuidas see aeg alles läheb. 3.02 oli kaalu 8730gr ja pikkus 71cm. Kaal oli veidi lagenud viirushaiguste tagajärjel. Aga ei midagi hullu. Lisaks on ta nii aktiivne, et see kaal ei saagi kogu aeg tõusta. Veebruaris jätkasime näputoiduga 2-3x päevas. Mulle tundub, et omlett ja leib on erilised lemmikud, kuid samas proovib vist kõike, mida taldrikule saab. Puuvilju eriti ei ole andnud, pole näinud vajadust, jõuab ka nendeni. Putru sööb ka, aga eks see pudru söömine peoga on natukene raske. Kui veebruari alguses oli ta veel põlvili ja sirutas ennast pikaksk, et laualt või riiulist asju haarata, siis üsna ruttu hakkas ta end ise toe najal püsti ajama. Paar päeva õnnestus see inimtoe najal ja seejärel ka diivani, laua, riiuli.. see oskus tuli nii kähku! Ise oli ta väga õnnelik. Alguses kukkus ka ikka päris palju, sest lasi lahti ja tasakaalu polnud või väsis lihtsalt ära. Aga mida päev edasi, seda paremaks läks tasakaal. Ja muudkui asjatas. Käputamises on ta juba väga kiire. Istumisasend igati tipptopp, aga ega ta eriti ise ei istu, teeb muid asju lihtsalt. Kardinatega meeldib mängida, samuti lambanaha ja minu treeningmatiga. Kui elutoast välja saab, siis tihti on esimene suund ahju juurde. Kui kööki jõuab, siis läheb kassitoidu juurde. Magamistoas oli oht, et kukub voodist alla, niisiis kolisime põrandale. Nüüd on tal hoopis astmed ja ta saab võrevoodisse ronida. Samal ajal, kui alla ronib, tuleb õppida "pepu ees". Neid peakaid on ikka olnud. Magas üldielt olm und, vahel harva kaks und. Uni oli küllaltki hea, aga mingi aeg tulid miniuinakud, ilmselt hammaste tõttu. Ja kaisutudud muutusid lühikeseks - 30minutit ja silm on lahti, tee mis tahad. puristamisperiood tuli uuesti. Suus on kaks hammast. Kasside karvadest saab väga kõvasti kinni ja kuu lõpus oli saanud käele ühe kriimu. Millal täpsemalt ei teagi, sest justkui üksi ta kasside juures ei ole. Võimlema jõudsime ühe korra ja ujuma kaks korda. Kui füsio juures käisime, siis näitas kohe kõik oma trikid ette ja seal nii kenasti ei potsatanud istuli, kui oli püsti olnud (või sauvalt pikali), vaid pani ühe käe ja/või põlve enne maha ja vaatas, kas on turvaline. Varsti pärast seda hakkas kodus ka nii tegema. 


 
Pisike jänks, kes aeg-ajalt pojale seltsiks on. Talle vahepeal väga meeldis seda jänksi lutsutada. 
Seetõttu võttis jänks ka keeva vee vanni ja istus sügavkülmas. 


Juuksuris!

Üks kord hakkasin pildiseeriat "Kevade märgid" tegema. Päiek paistis, linnud laulsid, jääpurikad tilkusid,
panin isegi voodipesu õue kuivama..

Ja siis varsti vaatasid sellised vallid vastu. Okei, see pilt on küll maantee äärest ja ilmselgelt on seda lükatud. Aga need tuisuvaalud, mis tekivad, mida lükkama peab, on ikkagi tohutud. 

Üks lemmikvaade ka. 

Draakon!
Draakon on vähem sööma hakanud. Selle järgi tahtsin arvata, et talv on läbi..
Lisaks tema toidueelistused olid väga kummalised. Päris palju tahtis süüa aurutatud porgandit, bataati, brokkolit ja lillkapsast. Konservist ei hoolinud vahepeal kohe üldse. Isegi krõbinaid sõid parema meelega. 
Vahel käib ta ikka jalgade juures magamas, tuleb ka mule puusale või reiele, aga kui poja tahab tema poole minna, siis üldiselt paneb plehku. Ja see on okei. 

Pisike.
Tal on nii palju karvapesasid tekkinud, et võiks arvata, et kevad tuleb!
Möödunud aastal oli imevähe. Kõige rohkem esikäppade ja kere vahel. Võimalusel püüan neid ära lõigata, aga ei saa öelda, et meil eriti hea koostöö oleks. Kaela juurest on ta karv juba selline natukene auklik. 


Otsisin ühest kuurist vana kelgu välja. Päris raske teine, aga miinuskraadide puhul sõidab ikka lumel küll. Ja puude toomine on nii veidi lihtsam kui et kaks puukorvi käe otsas.

Vabariigi aastapäeval lehvis ikka lipp ka!
Pojal oli just siis tuduaeg, kui Abikaasa läks lippu heiskama. Aga vot ärkas täpselt üles ja vaatas ka, kuidas lipp üles jõuab. 


Üks päev tegin kohupiimaküpsiseid.
Näevad jah välja nagu saiakesed, aga tegelikult on kohupiimaga.

Süüteroose tegin ka suurema hulga.

Üks päikesetõus on kohe-kohe.

Keldri katuse all elab ka keegi, kes tahtis, et tema käikudesse paistaks valgust, 
niisiis tegi väikese augu.
Ma ei tea, kas seal elab keegi nirk või nugis.. või meie laudatriibik, sest kassijäljed on seal ka.
Aga keegi seal on.

Üks ord pärast ujumist sai Tartus jalutada ka. 
Viimastel kordadel on vanker kaasas olnud, et poja saaks endale sobival ajal pika une teha. 
Auto tiksus mul samal ajal Kvartali parklas. Ilm oli ka üsna külm (hommikul oli meil -20 C), aga päikesekäes vist oli vaid -9 C. 

"Milliseid raamatuid siis täna vaatame.. ?"

Üks teine päikesetõus.
Poja ikka hoolitseb selle eest, et ma päikesetõusu näeksin.
Mulle väga meeldis see aeg, kui ta magas 7.45ni, aga see läks mööda. Mis teha. Veebruaris ärkas pigem seitsme aeg ja pigem enne seitsme kui pärast. 

Lumine puu.

Leiba küpsetasin ka. Igal nädalal.
Hakkasin kaks leiba korraga tegema. 
Kuu lõpus läks täiesti nässu ehk jäi ülinätske. Aga hommikul oli mul rutiin ka sassi läinud
ja ilmselt seal see kala oligi. 



Onju kevadine?

Päike hakkas loojuma.

Karvik.

Sõbrapäeval kohv enda parima sõbraga.
Ehk iseendaga.

Draakon on ka mu suur sõber.

Ja Pisike teeb vahel veel vanu trikke.

Lemmikvaade mitte nii päikselise ilmaga..

Lauda triibik.
Kummaline kass. Käib linnutoitu söömas. Reaalselt olen teinud fotojäädvustuse, kuias ronib mööda seina üles, et kätte saada. Ja siis seda, mis on maha pudenenud. Naabritädi toob mulle mingeid väikeseid pallikesi, et ma neid linnukestele annaks, mul on tunne, et just neid pallikesi see kassike tahabki.
Ühest küljest on ta nagu julge ja sõbralik. Samal ajal aga uriseb. Laudas ma teda enam õhtuti näinud ei ole, aga et ta seal käib, seda me teame.

Vastalpäev!
Poja sai ka endale kelgu. Leidsin selle fb marketplace'st ja Abikaasatõi päev enne ära.
Vastalpäev oli veidi külm ja tuuline, aga pakkisin ta sisse ja tegime vastlasõitu meie sissesõsiduteel
Samuti käisime laudas.

Kanad on üsna vähe munenud. On olnud päevi, kui on puhas null. Või on midagi olnud, aga kui mina pole hommikul lauta jõudnud, siis keegi on munaga üks null teinud. Parematel päevadel oli siiski  kolm muna. Aga kanakesi on ka vaid neli. Eks kevadel tuleb juurde vaaata, Hauduma ei ole keegi läinud.


Pisike põõnab võimalusel ikka läpaka peal.
Nii harva kui see võimalik on. 
Tegelikult võtan muudkui hoogu, et hakata fotosid sorteerima google kontol ja seeläbi ka telefonis ja arvutis, aga see tundub niiii suur töö. Pidevalt mõtlen, et kustutaks telefonis enne ebaõnnestunud fotod ära, aga ma ei jõua selleni eriti, sest enne on telefon need juba üleslaadinud. Ja üldse teen viimasel ajal rohkem videoklippe, sest need ei jää udused. 

Kudumisega ma veebruaris hoogu sisse ei saanud.



Sunday, March 5, 2023

Raamatud veebruar 2023

Ma vaikselt ikka loen. Aga veebruariski oli neid õhtuid päris palju, kui ise ka magama jäin.  Mitte et ööd oleks magamata ja päevad väsitavad, aga lihtsalt on nii hea tududa, et poja kaisus. :) Lugemisega olen siiski järje peal. Veebruaris juhtus ka selline asi, et raamatukogu helistas mulle ühel teisipäeval ja küsis, kas ma ei ole smsi saanud, et raamat mind ootab, et muidu ma nii eeskujulik järgi käija. See oli päris kuu alguses. Ise mõtlesin, et ei ole ju saanud, lugenud küll mitte, aga kõne ajal avasin sõnumite äpi ja seal see sms oligi. Ilmselt oli mingi teine sms enam-vähem samaaegselt tulnud, mille ma ära viipasin ja nii läks ka see. Nii armas, et nad helistasid! Ja nii tore, et see raamat mind seal ikka ootas (sest kolm päeva oli ju täis). 

Veebruar 2023 lugesin läbi viis raamatut:

  • "Mida siit näha võib" Mariana Leky; 264lk; 09.02.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Valged ööd" (Shetland Island #2) Ann Cleeves; 328lk; 13.02.2023 ⭐️⭐️⭐️
  • "Paljude lõppudega öö" Melissa Payne; 312lk; 17.02.2023 ⭐️⭐️⭐️
  • "Raamatujalutaja" Carsten Henn; 240lk; 20.02.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Meie joogivesi" Kristel Vilbaste; 176lk; 27.02.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
Ausalt öeldes ma ei oska suurt midaginende raamatute kohta enam öelda. Midagi väga erilist ei olnud, mida kindlasti soovitaks kõigile või tahaks ise uuesti lugeda. Aga väga okeid raamatud olid. 
"Meie joogivesi" lugesin puhtalt isiklikult huvist ja sain sealt allikate kohta nii palju infot, et igati viit tärni väärt. 
Jääb siis nii.

Thursday, February 9, 2023

Plaanid

Esmaspäeva õhtul pakkisin kõik vajalikud asjad kokku, et teisipäeval pojaga Tartusse minna. Kotti jäid panemata vaid mänguasjad. Nimelt oli plaan pea terve päev Tartus veeta. Kõige pealt parkida auto ämma juurde, süüa kõht täis ja minna vankritiirule. Järgmises ärkvelolekuaknas ujuma ja siis uuesti vankriga kärutama. Kärutamise ajal tahtsin sõbrannale ühed tema tellitud asjad ära viia, käia läbi näiteks Eedeni Jyskist, kust ostsin magamistppa pinedavad kardinad, lõpuks jõuda uuesti ämma juurde, et taas süüa, mängida ja oodata Virumaa õde, et kohtuda seal. Poja viimase päevaune planeerisin kojusõidule, sest see uni ongi lühem ja tuleb välja küll.

See plaan läks vussi. Abikaasa hakkas hommikul tööle minema ja teine auto ei läinud käima. Krokodillid ei aidanud ka. Proovis tükk aega, startis korraliku hilinemisega. Mis seal ikka. Mõtlesin siis hommikul, et ju on millegi jaoks hea, et me täna linna ei lähe. Kodus on ka hea. 

Põderahepeal sujus päev päris hästi. Käisime jalutamas, ilm oli ilus. Aga siis käisin lõuna ajal laudas ja Siim kukkus mind ründama. Minu jaoks täiesti tühja koha pealt. Järgmisel hetkel kuulsin lapse nuttu läbi monitori. Laudast maja juurde jõudes jooksis õue peal naabrinaise koer, rihm lohises järgi. Mõtlesin, et poja ära ärka, plaan läheb ju nihu, sest nii oli järgmise une aeg täpselt õe tuleku ajal. Läksin uuesti vankriga jalutama, aga und tal tagasi ei tulnud. Koerast möödudes sidusin tema posti külge ja helistasin naabrinaisele, et saab järgi tulla. Ütlesin talle, et olen jalutamas ja tuleksin tagasi, kui koer on kodus, sest ta köhib (ja vahel haugub) ning see ajab lapse üles. Päris nii ei läinud, sest kui oli näha, et pojal ei tule seda und ja oleme juba 20 minutit kõndinud, siis tagasi kodupoole, aga naabrinaine alles tuli. Ja samal ajal olin ma kukest ikka veel häiritud. Ja sisse puges hirm, et ründab veel. No ei ole tore, kui keegi sulle kallale kargab. See päris häiritud tunne kestis seni, kuni sai rahulikult end tagasi oma keskmesse toodud, maaga ühendatud ja hingatud. Kõik on hästi ja kõik laheneb. 

Õhtupoolikul helistab ämm, et nüüd tema oksendab. Selge. Jõudis noroviirus sinna. Sellepärast ei olnudki hea mõte linna minna! Õde oleks selle sealt omale veel koju vedanud. Õnneks sai õde oma plaanid nii teha, et nad tulid meie juurest läbi. Abikaasa sai õhtul autoakule laadjia, nii et järgmine päev tundus väga helge. 

Uus päev. Abikaasa ajab mind veerand 7 üles, et kas saaksin talle appi minna õue. Kas poja ärkas selle peale üles? Jahm. Minu meelest oli kell liiga vähe, et ärgata. Korraks sain õue kapata, aga abikaasa ütles, et tulin liiga vara, ta alles paneb asju valmis. Kappasin tagasi. Poja oli juba täitsa üleval. Sõi natukene ja mõtlesin, et kuidas siis nüüd peaks õue minema. Ainus hea mõte tundus ta soojakotti ja vankrisse panna, et noh üleval ta juba on ja tuppa teda niimoodi üksi ei jäta. Vahepeal oli abikaasa mingeid trikke proovinud, aga auto ei läinud endiselt tööle. Pojaga jõudsime esikusse, kaugemale ei jõudnudki. Läksime voodisse tagasi. Vanem auto jäi koju, Abikaasa läks teisega tööle, taas hilines veidi. Mina hakkasin last rahustama, et võiks nüüd edasi magada. Poole tunni pärast magaski, korraks sain ise ka silma looja. Ning kolmveerand 8 oli äratus. Mõtlesin küll, et ju siis  pole ta täna hea päev linna minna, aga samas see häiris, et ei saa liikuma. Füsio oli eelmisel päeval enda haigestumise tõttu aja tühistanud, nii et vähemalt ei pidanud seda aega ära ütlema.

Samas Tartus olemisega läks kogu see plaan ju nihu, et ämma juurde nii pea ei läheks. Võib-olla on seal veidi teine tüvi, mis meil alles oli ja saaksime ikkagi nakkuse. Nakkab ju veel 48h pärast viimaseid sümptomeid. Ja kui äiale ka veel külge hakkab, siis see aeg pikeneb. Ehk natukene lohutasin end, et oleks olnud uut plaani vaja. Samas sellist plaani, et saab vabalt tulla ja minna, ilma et oleks survet, et peaks kellegagi nüüd jutustama.  

Mõtlesin, et reedel ikka saab linna! Nii kaua mõtlesin, kuni kalendrist Abikaasa graafikut vaatasin ja aru sain, et ega ikka ei saa küll, et me seal 13h olla ei taha. Hea küll, laupäeval saab teised asjad aetud, ujuma ei lähe, aga no midagigi. 

Aga mõnda aega on meil hüdrofoor imelik olnud. Kui töötada vaja, siis ei jää stabiilselt tööle, vaid jõnksutab. Seetõttu ka veesurve kõigub. Hommikul kirjutasin õdedevendade gruppi, et äkki keegi on targem ja üks õde ütleski, et ma tema kaasale helistaks. Helistasin ja sain targemaks. Lapse lõunaune ajal tõstsin siis köögis kõik asjad eest ära ja ronisin alla. Tegin videokõne. Leidsin ventiili, aga vot õhku sealt küll ei tulnud. Vett nagu ka eriti mitte.. ainult üks piisk. Vahepeal otsisin rattapumba, et sinna õhku pumbata (pabereid olin ka lugenud), aga see ei jäänud sinna püsima. Niisiis on katki kas kott või siis ikkagi paak. Helistasin ka poodi, kust see ostetud sai (2a tagasi oli meile sobilikku hüdrofoori Tartus vaid ühes poes). Mõttekäik oli õige olnud, aga et kindel olla, kumb on katki, tuleb see lahti võtta. Kas ma tahaksin, et me ilma veeta oleks? Ei. Niisiis ei võtnud seda lahti. Aega ka nappis. Äiale helistasin ka vahapeal, kes leidis, et youtube video abil võib ta proovida seda vahetada.. aga millal see aeg on (ja kui ta selle noro veel külge saab?). 

Tegelikult oli eile ka tore kodune päev. Täna oli planeeritud üks külaskäik, aga tegime nii, et tuldi hoopis meile külla. Kohvi sain ikka pakkuda. Ja raamatud toodi ka - nimelt teisipäeval helistati raamatukogust, et kas midagi on juhtunud, et ma pole kapi juures käinud. Mian mõtlesin, et ma pole ju isegi smsi saanud! Ainult, et üks sms oli mul küll, täitsa lugemata ja olemas.. aga ilmselt ära viibatud ja märki polnud. Vabandasin ja ütlesin, et homme saan järgi tulla (arvasin ju, et kolmapäevaks on ikka auto olemas!). Aga palusin siis sõbrannal ise kapi juures käia ja raamatud kaasa haarata. Õnnestus! Ainult, et ma eelmist raamatut loen ka juba vist nädala aega ja mõned teised on ka veel ootel... Poja uneaeg on veidi hilisemaks liikunud (aga minu uneaeg mitte :D ja seetõttu on seda õhtust lugemisaega vähem). 

Õhtul tuli Abikaasa koju ja küsisin, mis plaan siis on. Selgus, et tal uus aku juba olemas ja läheb seda nüüd vahetama. Kas ta on varem autol akut vahetanud? Ei. Kas selle kohta on piisavalt videomaterjali? Kindlasti. Kas see õnnestus? Ei. Miks? Sest vana aku ümber oli liiga palju jääd ning seda ei saanud kätte. Kas prooviks täna uuesti? Jaa. Kas täna on sula? Ei. Vahepeal on päike, aga üldiselt on üsna küm ja kõle tuul. 

Kas ma teen homseks mingeid linnaplaane? Ei. Ma lasen voolul meid kanda. Asjad on endiselt pakitud. Kõik laheneb ja on lahenemas. 

Thursday, February 2, 2023

Raamatud jaanuar 2023

Uus lugemisaasta on käes. Päris eimestel päevadel ma raamatut kätte ei võtnud, aga nagu ikka - kui alustad, siis läheb ludinal*. Viimasel ajal olen ka mitmesse kohta märkinud, mida veel lugeda tahaks, tulebki hakata vaatama, kas neid kohalikus raamatukogus on ja kui on, siis tellida. Ja loota, et kõik korraga ei tule. Backmani uue raamatuga oli nii, et kirjutasin raamatukokku, et palun mind järjekorda panna, kui see raamat tuleb. Sel korral ma meilile vastust ei saanud.. Küll aga sain mingi aeg kõne, et raamat on kohal, kas panevad kappi. Kui eelmisel korral palusin end ühele raamatule järjekorda panna, siis ma küsisin, kas nad ikka tellivad selle üldse, Backmani puhul ma seda ei kirjutanudki, tundus nii loogiline, et see tuleb. 


Jaanuar 2023 lugesin läbi seitse raamatut: 
  • "Näputoit. Õpeta oma laps head toitu armastama" Gill Rapley; 246lk; 06.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Ja siis oli ta läinud" Lisa Jewell; 300lk; 07.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Väike iluremont" Miika Nousiainen; 384lk; 14.01.2023 ⭐️⭐️⭐️
  • "Maria Montessori: Uue aja õpetaja" Laura Baldini; 340lk; 16.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Kõik algab meist" Colleen Hoover; 303lk; 18.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Tahakas veel midagi öelda... Lea Dali Lion" Inge Pitsner, Marek Sadam; 240lk; 21.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Võitjad" (Karulinn #3) Fredrik Backman; 600lk; 29.01.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

Aastat alustasin näputoidu raamatuga. Soovitan teistelegi. Kergelt kirjutatud, miks on näputoit hea. Korduseid oli palju, aga siis jäigi meelde, ei pidanud midagi ülelugemine või ülesmärkima. Retsepte ei ole, kes retsepte otsib. Siis lugesin ühe põneviku "Ja siis oli ta läinud". Seejärel "Väike iluremont", suvel lugesin sama autori "Juureravi". Ühte tahaks veel lugeda, aga seda kohalikus raamatukogus ei ole. "Maria montessori: Uue aja õpetaja" seis mul kapil päris palju nädalaid, aga sai ka lõpus loetud. Tätsa huvitav lugemine! Ja Montessori meetod mulle igati meeldib. Siis sain lõpuks Colleen Hooveri "Kõik algab meist". Vaatan, et andsin täitsa neli tärni sellele, aga minu jaoks jäi see tegelikult teistest tema raamatutest alla. Või oleksin ehk pidanud esimese osa enne uuesti läbi lugema, sest mingit sisu nagu mäletan, aga mitte eriti täpselt. Jõudsin lõpuks ka Lea Dali Leonist rääkiva raamatuni. Ja lõpetasin kuu "Võitjad" ehk Karulinna triloogia viimane raamat. Backaman oma headuses. Seda raamatut oli 600lk ja kui muidu võiks sellise mahuga raamat olla näiteks kahe õhtu oma, siis Karulinna raamatud on mul kõik kauem võtnud. See ei ole raamat, mida ma nii kiiresti loeksin. Mulle niiiii väga meeldib, kuidas Backman kirjutab nendes. Ja sa elad sellesse nii sisse. Seda peab ise lugema, et sellest aru saada. Ma mingi aeg loeksin kõik kolm osa uuesti läbi. Küll aga lugesin ma seda raamatut kaua sellepärast, et siis jäigi ka poja haigeks ja õhtuti vajusin koos temaga magama. 

Jaanuar 2023



Veebruar kestab alles teist päeva, aga juba tundub jaanuar ilmatuma kaugel. 
Eks eilne päev oli parajalt pikk päev ka. 
Jaanuaris käisin iga päev kärutamas - vahel rohkem, vahel vähem, aga ükski ilm ei takistanud. Kuivõrd lumi sulas ära(vahepeal tuli jälle sutsu maha, siis jälle sulas), siis oli jalutamas käimine puhas rõõm, sest teed olid puhtad. Vahel küll väga libedad, aga siis panin naelikud alla. Ilmselt oleks võimalik ka pikemaid jalutuskäike teha (nt Elvasse), aga siis vahepeal peaks kuskil miskit tegema ja otsima koha, et poja ka süüa saaks. Mul on seal inimesi küll, kelle juurest läbi minna, aga kuidas sa siis vaid 15minutit oled? Seetõttu pole ka pikemat tiiru ette võtnud. 
Kodus tegin ka trenni, 3x nädalas. Jaanuar keskendus tuhar-jalad treeningutele ja kuu alguses oli lihasvalu üsna sageli külas. Kuu lõpus oli aga tunda, et mingid hajrutused tulevad palju paremini välja. Üldiselt said trennid ikka nii tehtud, et poja oli juures. Vahepeal oli ta mul lisaraskuseks, vahepeal ta lihtsalt naeris kõrval. Vahva. 
Tegelikult alustasin ka heidepükste kudumisega, aga eriti kaugele ei jõudnud. Võtsin juhendi ette ja hakkasin tegema (silmade loomist vaatasin näiteks youtubest). Juhendis oli heide 2-3 kordne, vardad 5-7 ja 46 silma. See oli ikka väga suur. Eks ma koon ka natukene õrnemalt, aga noh jah. Ostsin siis kohe väiksemad vardad - 3.5. Proovisin uuesti, aga ikka tuleb liiga suur. Siis võtsin silmasid vähemaks - 42 (mis muidu vastaks suurusele kuni 6k). Ja nüüd see siis mul pooleli on. Tundub ikka liiga lai, aga tahaksin veel mõned read kududa, et kindel olla. Heidest ei saa ma väga tugevalt ka kududa, sest see läheb nii kergesti katki. 



Kuu alguses sai poja kuue kuu vanuseks. Juba pool aastat!
Kaal oli siis 8430gr ja kasv 70cm. 
Üks rõõmus vahva laps!
Kuu alguses käisime ikka ujumas 1x nädalas. Seda jätkame. Kui ta jaanuari alguses veel hoogsalt tagurdas ja edaspidi liikus küllaltki vähe, siis 5. jaanuaril hakkas käputama. Esialgu ikka oma stiiliga, samm läks ka sassi, vahepeal ka roomas, kui tundus, et võiks käputamata saada ja pisaks käe sirutamisest, siis proovis seda. Aga jah. Nii et roomamisest ta tegelikult suurt ei arvanudki. 
Kuu lõpus tahab ta end püsti ajada, eriti palju on põlvede peal, aga kui nt sülle võtta, siis istuda ei taha, tahab hoopis seista. 
Hambaid veel ei ole. Magab päevas kolm und. Eeslitatult kõik vankris. Vahepeal meil graafik päris hea, et 20 ajal ööunne ja pärast 7 äratus, aga oli ka päevi, kui tal läkski pärast kella viit hommikul uni ära. Ise väsis ka siis ruttu ära, aga mis sa teed. 
Eriti kiire liikumine tuleb siis, kui kuskil on kass, kelle võiks kätte saada. Tal läheb kohe nägu naerule, kui näeb kassi ja astub minekule.
Ronib ka väga palju asjadest üle. Barrikaadidest pole enam kasu. Elutoast paneb väga ruttu jooksu - söögituppa ahju juurde uudistama (äkki on puupuru põrandal) või teisele poole tuba. Nagu ikka tahab kõik huvitavad asjad suhu toppida. 
Armastab minu juukseid. Enam kuklast neid ei sikuta, aga väga naudib, kui kuskil on mõni salk lahti, tahab selle kätte saada ja endale suhu pista. 
Kuu lõpus sain aru, et Tartu tiire enam tema uneajale ei planeeri. Uni jääb lihtsalt liiga lühikeseks, sest ärkab üles, kui kuskile jõuame. Niisiis ärkveloleku ajal linna, vanker kaasa, et saaks ära magada ja siis näiteks muid asju tegema. Seda saime ühe korra proovida, oli väga edukas, siis tuli viirus.
25. hommikul ärkas ta veidi nohiseva ninaga ja üks ninapool tilkus. Üritasime Nosibooga sõbraks saada. Kogu aeg ei õnnestunud. Muidu oli täitsa okei. Neljapäeval nohises teine pool ka. Magama jäämine oli juba raske, ilmselt vajus seda tati ka kurku ja õhtul kadus hääl ära. Ja nuttis palju. Öö  oli samuti nutune. Mulle tundus, et ta ei olnud varasemate kuude jooksul kokku ka nii palju nutnud. Harjumatu, et ärkas nutuga ja voodis ei rahunenud, tuli sülle võtta ja ringi liikuda. Reedel oligi ta täitsa hääletu. Kasutasime ikka tatiimurit, inhalaatorit, hanerasva. Ööseks sai paracetamoli, et neel nii valus ei oleks ja uni oleks kosutav. Nii oligi. Jätkus sama ka laupäeval. Pühapäeval hakkas juba hääl tagasi tulema, tatt oli paks. Esmaspäeval oli juba tuju rõõmsam. Öö oli rahulik olnud ka ilma paracetamolita. Käisime kõik koos poes ja üllatus-üllatus, selgus, et panime ostukorvi ka noroviiruse. 
Öösel poole kolme ajal oksendas une pealt. Ikka nii, et kõik voodipesu vajas vahetust. See sai kiiresti tehtud. Sõi natukene, aga tudule ei jäänud. Oksendas varsti uuesti. Selgus, et oli kakanud ka suure portsu (nii hääletult!). Nii et teist kord sai riiete-mähkme vahetus veel tehtud. Ülejäänud öö sõi vähe, aga magas külalltki okeilt. Vahepeal ampsas ikka juua. Ennelõunane uni oli hea. Lõuna ajal tuli näputoidu aeg, aga terve taldrik ujus hoopis oksest. Öösel arvasin, et pigem mingi ühekordne värk. Siis enam ei arvanud. Aga rohkem oksendamist ei olnud. Olemine oli tal ikka kuidagi viril ja kehv, väsinud. Järgmine hommik (see juba veebruar siis) sain aru, et ta on natukene liiga soe ja kraadiklaasil vaatas vastu 38 C. Mängimiseks jõudu polnud. Nautis kandekotis olemist, tegime kõik tudud koos (neid tuli lausa viis). Palavik kõrgemaks ei läinud ja seda ma ravimiga ei alandanud. Õhtupoolikuks tal palavik kadus, energiat tuli muudkui juurde. 
(enda kohta ei saa ma sama öelda, sest siis oksendasin mina)
Ja öösel oli üks kord ärkamine, aga ma ei tea enam, kas ma ärkasin tema peale või tema ärkas selle peale, et minul tahtis kõik joodud vesi ikka veel välja tulla. 
 
Valib endale ise raamatuid.
Aeg-ajalt tahab tasakaal ära minna või ta unustab, et tuleks kuskilt kinni hoida.
Aga seal riiuli juures on ka üks tema lemmikohtasid praegu.

Ilmselt ma mingit liha lõikasin, et mõlemad kassid maiustama tulid.

Piparkoogid!
Kuu alguses leidsin atigna ja tegin mõnusalt pehmed paksukesed.
Väga head olid. 

Jaanuari alguses üks kargem hommik.

Need Jooks on lahe takvepüksid on praegu mu tõelised lemmikud.
Ideaalsed õues käimiseks ja olemiseks. 


Sellist jaanuari ilma varasemast enam ei mäletagi.

Poja on ka kardinate fänn.
Ja kasside fänn ka. 

Mõlemad mahtusid ära!
Seda polnud me varem näinud.
Aga kokku neil kaal umbes 8,3kg. 

Näputoit. 
Esimesel eluaastal on lapse põhitoit (rinna)piim. Mulle jääb arusaamatuks, miks nii palju räägitakse, et beebid peaksid neljandal elukuul juba lisatoitu saama, kui nende seedesüsteem ei ole selleks üldse valmis, kui võivadki allergiad välja lüüa, kui neil pole vajalikke ensüüme, mis aitaks neid toite seedida? Ja et perearstid seda veel soovitavad. 
Mina väga naudi, et poja sööb rinnapiima. Need on nii vahvad hetked. Need on ka need ainult meie hetked. 
Ja mina teen oma südame järgi. 
Näputoit on väga huvitav! Sellest tahaksin pikemalt kirjutada ja olen ka pilte teinud. Nii et siin ma sellel liiga pikalt ei peatugi. 
Tavaliselt on tal taldrikul tavalisemad köögiviljad (aurutatud), lisaks on saanud liha, kana, kala, samuti olen teinud talle putru, saanud minuga sama omletti. Puuviljadest on saanud banaani proovida, aga see libiseb ikka käe vahelt ära. Avokaadot ka. Ja maasikaid. 
Brokkoli on vist eritilne lemmik koos porgandi ja maguskartuliga. 


Draakon. 
Käisime vaktsineerimas ja kaalumas. Draakon poiss kaalub 4265grammi (rohkem kui Pisike).
Kuu lõpus ostsin mingi uue kirburohu, vaatasin, et pihustatav ja tundus, et nii lihtne on see talle peale saada. Aga ostes ma ei lugenud, kui palju seda tuleb pihustada ja ei mõelnud, kas on adekvaatne teda üldse niimoodi kinni hoida. Abikaasal on nüüd üks käsi täitsa kriimuline, jalg samuti, Draakon oli irmus tige.. aga rohu saime peale. Kirburohust oli jäänud natukene pikk vahe. Aga mul on veel selgelt meeles, kuidas me Tartus elades toakassidele ise kirbud tõime. Ja seda ma korrata ei taha. Niisiis tuleb talvel ka ikka rohtu panna. 

Pisike käis ka arstil - kalumas ja vaktsineerimas. Tema sõitis sinna Abikaasa seljakotis. Nimelt läksime terve perega koos. Pisikesele meeldib muidu transportpuuris ka niisama magada, aga siis tuli see Draakonile loovutada. Autosõit oli muidu sellsies mjäu laulude keskel. 
Pisike kaalus siis 4170gr. 
Ta käib õues ikka poja jalgu soojendamas. 
Temale sai ka kirburohi pandud, talle ei meeldinud, aga läks tunduvalt lihtsamalt kui Draakoniga. 


Ma käin ikka seda ühte ja sama vaadet pildistamas.
Mulle väga meeldib see. 
Ilus kurviline tee. 



Tuesday, January 17, 2023

Püsikulmud

Ma olin kindel, et mul on piltidega postitus juba valmis ja vaja vaid paar rida kirjutada. Aga kui selle avasin, siis oli see tühi. Vaatasin kiirelt, milliseid pilte olen arvutisse salvestanud, otsisin mõne uuema juurde ja saab hakkama küll. 

Püsikulmud - midagi, mille peale mõtlesin juba mitmeid aastaid, aga tegemiseni jõudsin 2021 suvel. Ma ei ole teab mis suur meikija (ja ega seda eriti ei oska ka, sest pole olnud soovi õppida), aga mulle väga meeldib, kui on ilus selge kulmujoom. See raamib näo ära. Ja on lihtsalt ilus. Nii hakkasin ma kunagi kord kuus kosmeetiku juures käima, et kulmud oleks värvitud ja kulmujoon ilus. Kitkusin, mis ma kitkusin, ei osanud ise ühesuguseid kulme teha. kui mu juuksed on aastatega vaid tumedaks läinud, siis loomulik kulmukarv on ikka väga hele. Küll aga kulmude püsivärvid ei püsinud eriti kaua või ise harjusid korra tumedamaga ära ja kui see nädala pärast juba tunduvalt heledam oli, siis tekkis tunne, et polegi just värvitud. Aga tihedamalt kui kord kuus ei soovinud värvida ka. Ja kulmude kuju kippus ikka tsirkust tegema. 
Niisiis küsisin lõpuks soovitusi, kes kuskil käinud on. Natukene googeldasin ja uurisin. Hinnaklass oli soovituste juures sama. Valisin välja A.Vallades Permanent Make up. Esimese ja panin 2021 juuli algusesse, siis kui mul puhkus oli, et oleks rahulikult aega. 
Alla on väga professionaalne ja tahab, et tulemus oleks perfektne. Esimesel korral võttis kulmude joonistamine päris kaua aega ja siis püsimeik veel ise. Pea 2,5h läks vist. Minu jaoks oli väga lõõgastav ja ma jäin tukkuma. Emla kreemi ei kasutanud. 


Päris värskeid pilte pärast portseduuri ma ei leidnudki. Küll aga mäletan seda, et siis oli kuumalaine, päike muudkui lõõskas. Kui koorikud tekkisid, siis oli päris ebamugav. Oleks tahtnud muudkui sügada ja kratsida, aga ei saanud. Õues olla kandsin nokamütsi, et päike päris otse peale ei paistaks. 


Ma ei tea, millal ma selle tegin. Tundub ka üsna värskelt prast protseduuri (aga enne koorikute teket). Esialgu vaisin karvtehnika. 


Umbes kuu hiljem läksin hooldusesse, et kulmud üle käia. igale poole polnud värv nii hästi sisse läinud, olid mõned augukesed, mida täita. Taaskord jäin tukkuma. Hea puhkehetk. 

See peaks olema 2021 aasta lõpptulemus. Kusjuures läksin veel ka kolmandat korda protseduurile, siis ühte kulmu tekkis ikkagi auk, mis riivas silma. Saatsin Allale sellest pildi ja ta leidis kiirelt aja.

Ja nii a nende kulmudega ringi jooksin. Aeg-ajalt sai ka värvitud, aga üsna harva. Kuju oli ilus ja ma olin ülirahul. Ärkasin hommikul ja kohe ilusad kulmud peas. 
Vahepeal soovitasin protseduuri ka Sõbratntsile ja ämmale, kes said ka püsikulmud!

Küll aga juba suvel tundus, et hakkavad vaikselt ära kuluma. Värvi ei viida ju ka eriti sügavale, et see kulumine on täiesti normaalne. Lisaks ei olnud ma alati eriti hoolas päikesekreemi kasutaja. Ja suvel pleekisid enda kulmukarvad veel eriti heledaks, mis jättis veelgi heledama mulje. Küll aga rohkem ma kuumalaine ajal protseduurile minna ei soovinud. Tahtsin selle sügisesse lükata, kui poja veidi suurem ja väljas veidi vähem päikest. (Mulle väga meeldib päike!)

See on äkki suve lõpust mingi pilt. 

See on oktoobri lõpus, kui läksin hooldusesse. Mõned väga heledad karvad on ka näha, ei jõudnud nende värvimisega enne tegeleda. Karvatehnikat nagu eriit nha enam polegi.
Alla ütles ka, et kui kulmukarvasid edasi värvida, siis püsib ka veidi paremini. Ja lisaks ikka see päikesekreem. Ja kindlasti mitte kulmude piirkonda koorida. Ja vaadata, milliseid näohooldusvahendeid kasutad. 


See peaks novembrist mingi pilt olema, aga äkki koorikud olid alles peal. Need tekkisid alles nädala möödudes ja läks päris kaua aega. 
Vahepeal tuli hoiduda saunast ja basseinist. Mitte et ma ise oleks ujumas käinud, aga pojaga jäi siis Vspas ka üks nädal vahele. 
Kui olid paranenud, siis värvisin ka kulme püsivärviga. 


Siis kui pärast esimest korda oli paranenud.
Ja mul olid jälle ilusad pruunid kulmud. 
Tegelikult harjus ka selle esialgse värviga täitsa ära ja natukene kurb oli, kui see 
ära kadus (ehk koorikud maha tulid).


Detsembri keskelkäisin teist korda, et üle vaadata. Vasak kul ei tahtnud väga värvi sisse võtta ja oli jäänud heledam. Kõik sai üle tehtud.
Mõlemad korrad olid ajakulu taas kuskil 2h. Ja mina jäin tukkuma. 
See pilt on kohe pärast protseduuri, tegelikult olid kulmud väga tumedad ja punased ka.


Ja selline siis jaanuari alguses. 
Kulmud peas, tuju hea ja ilus.