Saturday, September 16, 2023

Raamatud august 2023

Lugemisega väga ei lähe. Ma loen küll, aga mõte on tihti eemal ja raamatu sisse ei kao.

August 2023 lugesin läbi viis raamatut:

  • "Väike külaturg. Tähistaevas" Nicola May; 319lk; 06.08.2023 ⭐️⭐️⭐️
  • "Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta" Matt Haig; 352lk; 16.08.2023
  • "Maailma lõpus on kohvik" Lauri Räpp; 192lk; 20.08.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Need vaiksed laaned"  Kimi Cunningham Grant; 288lk; 22.08.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "McAvory-õdede saladuste raamat" Molly Fader; 328lk; 28.08.2023  ⭐️⭐️⭐️
Kuu alguses sattus kätte tuttava autori, Nicola May,järjekordne raamat. Kerge ja kiire lugemine. Närvilise planeedi raamatut soovitas sõbranna, talle väga meeldis. Mulle sealtmõni mõte meeldis, aga erilist emotsiooni ja mõtteid see raamat ei tekitanud, võib-olla ma ei ole ka nii ärev inimene. Lauri Räpp raamat jäi lihtsalt raamatukogus silma ja mulle tema kirja pandud read meeldivad, tollest raamatuest meeldis eelkõige esimene ja viimane lugu, vahepealsed meelde ei jäänud.. "Need vaiksed laaned" meeldis see metsas ja eraldatuses elamise osa. Ja see õdede saladuste raamat, keskpärane. 

Kui muud ei ole, siis püsin endiselt graafikus ja 52 raamatut saab ikka loetud. Hiljuti ilmus eesti keeles Robert Bryndza järgmine põnevik ja olen sellele järjekorras. Muus osas olen raamatuid pigem nii võtnud, et kui midagi leti kõrval silma jääb, siis võtan.. pole kirjastuste lehtedelt otsinud. Vahel mõni sõbranna ka miskit soovitab. Ühe sellise viisin aga hiljuti tagasi, sest kolme nädala jooksul lugeda ei jõudnud.

Saturday, September 9, 2023

August 2023

 


August tuli ja läks. Mõned päevad ja ööd olid nii pikad. Ja tagasi mõeldesei mäleta nendest suurt midagi. Selline udukogu. Unenägu, millelõppu ootaks.Kuni meelde tuleb, et see ei ole uni.
Muidugi oli ilusaid ja vahvaid hetki. Eriti pojaga. 
Aga selle kõrval oli ikkagi hing nii kurb. (On siiani)
Suurema osa ajast olime kodused. Ja omette. Täpselt nii nagu soov. 
Kuu alguses jõudsime tegelikult Virumaalt koju, vahepeausena oli mul Lähtel hambaarst. Kuigi sõit oli pikk, siis poja ei maganud. Lähtel veetis aega oma tädi ja tüdrukutega. Nii tublisti pidas vastu, kuigi uneaeg oli ju ammu käes. Ja siis edasi sõites vajus Tartus ära ja ärkas üles, kui teda kodus autost tuppa viisin. 
Mõni aeg hiljem läksime uuesti Virumaale. Tema une poolest minek ja tulek ei erinenud. Minek oli lihtsam. Tulek pikem (ja uni murdis jälle Tartus). 
Ma jõudsin mõned korrad ujuma. Vaiksesse.
Fotode sorteerimisest ei tulnud midagi välja. Ei ole seda tahtmist õhtuti ekraani ees istuda. Küll aga olen ise vähem fotosid teinud ja neid kustutanud enne, kui need end pilve laevad või hiljem ülevaadanud. Pojast rohkem videoklippe. 
Ma olen palju sorteerinud ja koristanud. Eriti riideid. Ja siis neid asju, mis siin majas enne meid olid. Jätkan.



August lõppes algava rinnapõletikuga. Ja torm oli ka. Too öö istusin ma üleval ja kuulasin vihma, jälgisin äikest... ja oli kõhe. Vool läks ära. Sams tundus õue vaadates, et meil asjad äpäris lenud ei läinud ja mõne puu murdumise häält ei kuulnud. Hommikul selgus, et voolu lubatakse tagasi alles õhtul. Sotsiaalmeedas said teada, et lähimas linnas oli ikka tormikahjustusi.. Ja kui kell lähenes poole kaheksale, siis läksime ise ka linna. Poodi kapsast ostma ja tanklast kohvi. See oli see päev, kui poja jälle kuue paiku ärkas. 
Eelmisel õhtul tundsin, et rinnas valus tükk, aga mõtlesin, et läheb mööda. Mul on viimase 14kuu jooksul olnud üks kord piimapais, aga see oli hoopis midagi muud ja sai üsna ruttu leevendust. Valus tükk aga muutus valulikumaks ja neid tekkis juurde. Poja sõi küll, aga mitte päris tühjaks. Voolu ei olnud, et pumbata (manuaalset pumpa ei ole). Nii et pärastlõunal läksin sõprade juurde kohvi jooma ja rinnapumpa kasutama. Kohv oli hea. Poja sai palju ühele suurele kiisule pai teha ja kohanes seal üldse väga ruttu. Pumpamine aga erilist tulemust ei andnud. Eks see pump ka vana ja ilmselt oma elu ära elanud.. Läks siis jälle kapsas peale. Ja enne toitmist siis soojendavad asjad. Vahel esineb veidi ka vasospasmi ja seetõttu hoian meriinovillast patju rindadel, hoiavad soojas. Nendega kadus vasospasmist tingitud valu üsna kohe ära. 
Voolu saime enne hilisõhtut tagasi, aga kodus oli pumpamisega sama seis. Vo 5cm. Rind aina valusam. Enesetunne aina kehvem. Üritasin öösel poja muudkui selle rinna poole suunata, aga too öö ta sõi üsna vähe. Järgmine päev oli juba september, aga siis hakkas asi ka lahenema. Sain teise rinnapumba. Poja möllas pikalt sugulastega ja kui süüa tahis oli nii näljane, et sõi väga isukalt, magama jäi, siis pumpasin ka. Ja hoobilt hakkas enesetunne paranema. Ja valu kaduma. 
Kapsast tasub siiski külmkapis hoida. 



Roos meie lillepeenras. Pigem nagu aasal eks..?
Aga need lillepeenrad pole sel aastal tähelepanu saanud ja ma ei tea, kas saavadki. 
Okei, selle suure rohu ma tõmbasin ära, aga mitte juurtega välja, sest see nõuab kaevamist ja möllamist.
Ja selleks pole jaksu ega jõudu.

Pats.Pats lahti. Kammitud. Juuksed kinni.
Võimalusel palun ikka emal või õel patsi teha. 
Mulle meeldib.
Ise ma endale teha ei oska. Põhimõtet ma tean, aga käed väsivad nii ruttu ära, et ei jaksa..
harjutada tuleks.
Aga seda toredam on, kui eegi teine teeb.

Draakonist oligi terve kuu kohta kaks pilti.
Näiteks õunapuu otsas.

Viisin poja randa ka.
Siis kui täitsa soe oli. Isegi mitu päeva oli soe olnud.
Aga ma ei mäleta, millal see oli.
Aga vesi oli jahe. Teda see eriti ei kõigutanud, sest ta vudis ringi. Üritas seda juua. Mida rohkem keelasin, seda rohkem üritas. Proovis ikka liiva suhu kühveldada. Ja nautis täiega vett.
Mõel äeval oli ka basseinis veel vesi. Siis kui päike piisavalt soojendas.
Üskikud korrad sõitsime jalgrattaga. Viimasel korral oli poja palju süles ja ratas käekõrval.. kodu tundus kaugel. 
Kärutamise vastu pole huvi olnud. 
Kandekotis olle niitsime muru, see talle meeldis.
Kiisu on "kiii" Neid ta otsib kõikjalt. Tal on väga vahva njämmnjämm laul ja lalala laul. 
Lehvitab, patsutab, annab patsu, kallistab, teeb musi, teeb pai... Kasse tõmbab sabast ka.
Muudkui toimetab ja koristab. See on nii vahva. Nii püüdlikult ja süvenenult.
On visanud kõiksugu asju WC potti. Mõned asjad ei ole hästi sinna mahtunud (nt tema pissipott), aga see ei sega üritamast.
Augusti alguses mingi aeg ei tahtnud  enam pissipotil eriti olla ja ega ei sunni ka. Kui on nõus, siis istub, aga hetkel siis nii. 
Tahke toiduga on ka nii, et vahel on hea isu, siis aga mitte. Nii nagu endalgi. Ise reguleerib. Mina teen ja pakun ikka. Vett küsib küll ise tassist ja joob siis isuga. Ja üldiselt on nõus kõiksugu asju proovima, mida keegi teine sööb. 
Liiva kühveldamist suhu on siiski vähemaks jäänud, aga tuleb veel ette. 
Meil on kodus nüd suur batuut ka, kus ta naudib möllamist. Ja vaikselt harjutab hüppamist. Hetkel teeb rohkem veel peputantsu. Kui teleripuldiga mõne muusikakanali leiab, siis hakkab ka kohe tantsusamme tegema. 
Kui kuu keskel Virumaal käisime, läks autosõitudega unegraafik nii sassi, et päevased uned hilinesid pikalt ja ööuni tuli enne kella 10. Minu üllatuseks tulid siis hommikud, kui und jätkuas ka kella kaheksani ja poole üheksani ja üks kord isegi kolmveerand üheksani. See oli minu jaoks wow. Nii mõnus oli pikutad ja hommikut nautida. See kestis umbes nädal võis olla nädal või paar päeva rohkem. Ja kodus olles sai vahepeal ka ühe lõunaune peale, sest kui ööuni oli 12+, siis jaksas üleval olla. Ja samas väsis nii ära, et järgmine ööuni oli ka pikem.
Kuni siis enam polnud. jatulid äratuseks kell seitse ja pool seitse ja kell kuus. 


Emaga tegime kurke. See tähendab, et tema tegi ja meie pojaga tegime mõnda abitööd. Näiteks korjasime mustsõstralehti ja pesime kurke. 

Pisikesega ka üks pilt. 
Siis kui veel suvesoe oli. 

Augusti viimasel pühapäeval korjasin kõige kollasemad lilled, mis leidsin.
Vennale.

....esmaspäeval koputati aknaplekile.

Wednesday, August 16, 2023

Neli nädalat

Ma ise ei kuula eriti muusikat. Üsna ammu juba. Aga pojaga koos kuulame ikka youtubes lastelaule. Põihline on olnud Lolala, sinna kõrvale Laulupesa Pidupäev ja siis Sipsik, vahepeal ka Tuta. Ja siis on selline algorütm, et viskab muid laule ette ja võõrkeelseid..

Aga juba päris mitmeid nädalaid tuleb ette ka "Õnnelike inimeste maa", mis on samuti Laulupesa laste oma.

Ja siis ma kuulan seda ja mõtlen, et see laul oleks ka minu venna playlistis olnud. Sest et tema muusikamaitse ikka ainult paranes aastast aastasse. Sest et teismelisena kuulas ta pidevalt Meie Meest ja mina olin nii hea kuulmisega, et ükskõik, kui vaikselt see ka ei mänginud, ma kuulsin seda ja see segas mind. Ilmselt ta ka vahepeal veidi kiusas. Aga aastad läksid edasi ja Meie Mehe igapäevae kuulmine jäi kuskile ammusesse aega. Üldiselt nautis ta ikka eesti muusikat. Ilusat ja head.

Ja tal oli playlistides ikka kõiksugu vahvaid laule. 

Jätan selle laulu ja mõtte siia. 



Raamatud juuli 2023

Juuli 2023 lugesin läbi viis raamatut: 

  • "Kõigest südamelöögi kaugusel" Cara Bastone; 320lk; 06.07.2023
  • "Kui sa nüüd uuesti küsiksid" Mary Beth Keane; 398lk; 09.07.2023 ⭐️⭐️⭐️
  • "Eiffel" Nicolas d'Estienne d'Orves; 256lk; 12.07.2023 ⭐️⭐️
  • "Kuurort" Sarah Pearse; 352lk; 24.07.2023 ⭐️⭐️⭐️
  • "Kirjanikud ja armastajad" Lily King; 328lk; 28.07.2023 ⭐️⭐️⭐️
... ja ükski nendest ei jätnud erilist muljet või mälestutust.
Ei tea, kuida see "Eiffel" sinna K tähtede keskele niimoodi ära eksis...

"Kuurort" oli ainus raamat, mida olin pannud soovnimekirja ja isegi vist ootasin veidi, lisaks võttis päris mitu head kuud, et see kohalikku raamatukokku jõuaks. Selle sarja esimene raamat mulle eriti ei meeldinud, ometi lugesin teise ka.. nojah. Rohkem selle tõttu, et midagi lugeda - nii oli nende juuli lõpu kahe raamatuga, et korra teha midagi muud. Samas käis mõte nii palju ringi, et ega meelde midagi ei jäänud...
Ja ülejäänud raamatud haarasin lihtsalt raamatukogus käies kaasa, kas oli siis pealkiri või kaanepilt mu pilgu püüdnud. Ma ei oska nende kohta midagi öelda. A, see "Eiffel", minule jäi küll arusaamatuks, miks kaanel kirjas bestseller või menuk oli..

Vahepeal oli mul pea kaks nädalat üks raamat ka kadunud. Tegelikult oli ema juures seina ja voodi vahele kukkunud. Ja kuidagi peitu jäänud, sest esimese otsimisega ei leidnudki. A selle raamatu jätsin augustis üldse pooleli..

Tuesday, August 1, 2023

Juuli 2023

 

Selle selfi tegin juuli esimeses pooles. Leidsin üldse kaks selfit. See ja teine oli siis, kui olin kuu keskel Virumaal tagasi, pats oli peas, meel hea. 
Juuli oli ... keeruline. 
Algas ju imeliselt. Üsna kiire tempoga, aga hästi. Kohe esimesel juulil käisime Lukel ilusaid perepilte tegemas. Sama fotograaf, kes meil eelmine aasta kodus käis, kui poja oli kolmteist päeva vana. Ja Luke Mõisapark on väga ilus. Varasemalt olin seal vaid ühel või kahel üritusel käinud. Pildistamine oli meil õhtul kella kuuest ja see oli üsna korralik planeerimine kas ja kuidas õnnestub, sest sellele oli eelnenud nädalaid hommikuid, mis algasid kella viie paiku, mis tähendas, et poja ööuni algas ca pool 19 õhtul. Aga suvisel ajal ei ole väga hea pildistada, kui päike on alles kõrgel. Mida õhtusem aeg, seda parem. Aga üleväsinud lapsega ei lähe ka pildistama. Aga lõpuks kõik sujus. Poja ärkas too päev hiljem. Tegi oma kaks und. Ja saime pildistama. Vihma ka ei sadanud (esialgu oli meil variant ka 2. juuli, aga hea, et nii ei läinud, sest siis olid päris korralikud vihmahood). Tuul oli küll metsik, aga see oli ka märk, miks ma ei leidnud pojale kuskilt l/v valget pluusi. Seda polnud lihtsalt vaja. 
Seejärel oli kaks päeva poja sünnipäeva pidamist. Üks päev rohkem perega, teine päev rohkem sõpradega. Ilmaga läks nii, et kui alguses tahtsime lõõskava päikese jaoks telki laenata, siis tugevate tuulte tõttu me seda laenama ei hakanudki.. Enamjaolt oli kuiv, aga mõlemal päeval jooksime ka vihma eest tuppa.. Selline südasuve sünnipäev. 
Ja nii hea, et olin pühapäeva hommikul veel maasikal käinud, et vihmad olid sellised, et Kurissaare talus rohkem maasikale ei saanudki. Moos sai sügavkülma ja purkidesse, aitäh emale, kes aitas. 
Juuli alguses käisin ka massaažis, mille töökaaslased mulle aprillis sünnipäevaks kinkisid. See oli väga mõnus tunnike. 


Poja sai ühe aastaseks. Oh, kuidas see aeg on läinud. Alles ta oli nii pisi... nüüd nii suur ja asjalik. Mäletan, et ta oli pisi, aga samas ei mäleta ka enam. 
Pikkust juba 80cm ja kaalu üle 11kg. Päev pärast sünnipäeva hakkas kõndima. Terve juuli tegi väikeseid sammukesi. Abikaasaga olime küll veidi erimeelt, et millal ta siis kõndima hakkas (tema ütleb, et 3-4p hiljem), aga minu jaoks, kui laps teeb rohkem kui paar sammu, kukkudes end uuesti üles ajab ja edasi liigub, siis ta kõnnib. Füsioterapeut on minuga sama meelt. Võimlemas käisime nädal hiljem ja sealmatisaalis oli ta kohe eriti tegus ja kiire, näitas jälle kõik oma trikid ette ja füsio oli väga üllatunud, et kas tõeti alles hakkas kõndima. Beebigrupis jäi mulle silma üks lause, et keegi kirjutas, et laps aastane, teeb 15sammu, aga ei kõnni veel. Millal ta siis kõnnib? Et siis inimesed ilmselt mõtlevad ja arvavadki väga erinevalt. 
Sõnadest tundub vahepeal, et justkui tahan/ei taha on või anna. Aitähitab ikka korralikult. Emmet on vähemaks jäänud. 
Tuiab mööda õue ringi. Tihti on siht silme ees ja muudkui läheb - liivakast! Sünnipäevaks sai liivakasti, päev või akks hiljem tõime sinna liiva. Nii et seal ta nüüd möllab. Paraku sööb veel liiva ka (ja on ise väga õnnelik). Tuiab ise ka kanaaia juurde, oskab väravaga kolistada kuni see lahti tuleb ja tahab edasi minna lauta. Oleme seal nii palju koos mune otsinud, et otsib ise ka. Ja möllab heintes. 
Kahjuks läks meil ca nädal tagasi kukk kurjaks. Nii et siis me enam kanaaeda ei läinudki. Aga varsti jälle. 
Toimetab ringi. Paneb kõiksugu asju kõikjale. Lambipirni nii pesumasinasse kui WCpotti. Kui üks päev tegin hommikul pliidi alla tuld, siis on tahtmine ka kohe sinna midagi panna.. Nii et kui kuskil on mingi kuum värk, siis tuleb vaadata, et endale liiga ei tee.
Üks päev tegin ka kanadele õues putru. Meil üks selline õueahi? Viskasin ahju katuse ehitusest jääke. Ja viisin need jäägid kastiga tööruumi ette. Ahi oli veidi eemal. Pojake knnib siis tööruumi juurde, võtab kastist puutüki, ronib sealt alla, läheb ahju juurde viskab selle ahju ja paneb ukse kinni. Edasi jäi muidugi uksega mängima ja pani muid puutükke ka ahju. Aga vahva on seda matkimist vaadata. 
Üks päev hoidsime õelapsi. Ja seal kihutas ta kohe trepist üles (ja emme kihuta smuidugi järgi seljatagust turvama). Ja tegi seda ikka kordi ja kordi. Alla tulekuks eelistas pigem süles olla. Hullult meeldib talle autos ringi tuiata ja neid avastada. Mõned korrad käisime ka rattaga sõitmas. Proovis süstraid ja sööb kasvuhoonest kurki. Punasest sõstrad eriti ei meeldi, mustsõstra puhul oleneb sordist. 
Potile ie ei küsi, aga pärast tudusid ja vahepeal istub seal väga hästi. Juuli kaks viimast nädalat tulid kõik suured hädad potti. Pissi tuli ka mujale. 
Autosõidud on nagu on. Viimased 1,5n olen sõitnud kõrgema autoga ja sealt näeb ta välja. Niisiis on päris vahva olnud. Auto uned on siiski üsna lühikesed.


Rohitud aiamaa. Sõbranna aitas. Natukene sai lõpuks porgandeid ka harvendatud. Üks peenar on ikka täita sipelgate pärusmaa. Mõned herned said süüa, aga üsna läbi. Näis, kas mõni sibul ka suuremaks kasvab. Poja on saanud mõned vaarikad suhu pista. 
Kasvukas on keldrik kurke vallutanud ja kui juuli keskel Virumaalt tulin, siis tõmbasin kolm või neli taime välja. Teised taimed olid nooremad. Kurk ei ole eriti vohanud ja raske niiskust säilitada, pritsin ikka. Veidi ikka kurki saab, söömiseks. Kuu lõpus tundus, et avamaal hakkab ka tulema. 
Esimesed kollased tomatid said enne kuu lõppu valmis. Tomat möllab küll. Justkui alles sai külgvõsusid ära võetud, kui juba kõik kasvas uuesti... 
Aga ilmselt on veidi kaaliumipuudust, sest viljade värvumine võtab aega. 
Sõbrannad aitasid ka marju korjata ehk aurutasin mahla ja panin sõstraid ja sügavkülma. Ämm aitas rohida. Üks sõbranna aitas veel mustikaid rohida (mustikaid sel aastal ei saa) ja puud istutada ja muid asju teha. Aitäh.



Kuu keskel Virumaal käies käisime pojaga allikal ka. 
Lisaks tähistasime suurema sugulase esimest juubelit (ja mul 10a täditiitlit). Nägime ära tutika väikese sugulase (ja oh, olen 5x tädi). Käisime Võsul Linnupesas söömas. 


Mõned korrad õnnestus pojaga ka veidi jalutada. Üks kord lausa 2km nii, et tema oli kärus. 
Pilt on tehtud küll ühel teisel korral, kui kilomeetri täitumisel sai kärus olemise tahtmine otsa ja koju läkime koos käru lükates ja lõpuks oli ta mul süles ja tegin jooksusamme, sest vihmapilved lähenesid. Jõudsime täpselt enne vihma koju. 


Ja mõned päevad pärast kuu keskpaika võttis elu hoopi teise pöörde... 
Ootamatult lahkus mu vanem vend. 
Arvasin, et ehk pärast ärasaatmist jõuab kohale... aga veel ei. 


                                                            Maailma lõpus on kohvik,
                                                            kus kunagi kohtume kõik

Sunday, July 16, 2023

Raamatud juuni 2023

Eh, hakkasin siia nimekirjast raamatuid kopeerima ja vaatasin, et misasja, nii vähe, kindlasti on midagi lisamata. Aga Goodreads kinnitas, et juunis oligi nii, et viimase raamatu lugesin enne jaanipäeva. Tean, et suvepäevadel oli mul raamat kaasas, lugemiseni aga ei jõudnud. Ja terve too nädal oli kuidagi kiire siia ja sinna. Eks selle "kiire" me ise loome ja teeme, saab ka teisiti. 

Aga graafikus olen ma siiski, Goodreads ütleb, et seitsme raamatuga isegi ees. Ju siis on aasta, kui ei loe 100(+) raamatut. Juunis lugesin neli.

  • "Mõrvad Fleat House'is" Lucinda Riley; 421lk; 01.06.2023  ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Väike õnnelikke lõppude raamatupood" Jenny Colgan; 320lk; 10.06.2023 ⭐️⭐️⭐️
  • "Enne kui lähed" Clare Swatman; 256lk; 16.06.2023  ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Sammhaaval edasi" Graeme Simsion; 308Lk, 22.06.2023  ⭐️⭐️⭐️

Ükskord avastasin, et Lucinda Riley raamatutest on veel miskit ilmunud. Tema ainus krimka. Mis päris kaua kuskil nn lauasahtlis oli. Riey stiili tunneb ikka ära, kuigi romaanidest erinevalt ei jooksnud seal kahte ajajoont korraga. Minevikus oli siiski päris suur roll. Lugemine oli kiire ja mõnus. Raamatupoe raamat oli selline tavaline ajaviiteromaan, minu jaoks. Oli naeru ja muigamist, natuke kurbust ka, aga samas ei midagi erilist, et see pikemalt meelde jääks. "Sammhaaval edasi" on tõlkes leitud. Varasemaltki on see märge raamatul mu pilku püüdnud ja üldiselt on raamatud väga meeldinud. See oli selline okei. Teema oli tegelikult huvitav - palverännak Camino de Santiagol. Mõned aastad ole mõtteid mõlgutanud, et tahaks isegi mingi osa sellest teest käia.. (kas, mis ja kas üldse kunagi on hoopis teine teema). Nii et selles suhtes see mulle meeldis. Aga mdagi jäi nagu puudu. Raamatu viimane kolmandik meeldis rohkem kui esimesed kaks. Ja keset talve sinna palverännakule ei läheks. "Enne kui lähed" mulle täitsa meeldis.

Friday, July 14, 2023

Juuni 2023

Ma ei arvanud, et ma juuni kokkuvõtteni jõuan (alles) täna, olles lapsepõlvekodus (see on juba juulikuu teema). Aga mul oli vist väike eesmärk see jõuda tehtud enne kuu keskpaika ja hetkel tundub, et olen enam-vähem graafikus. Võtsin läpaka kaasa, sest mõtlesin, et poja une ajal on ehk veidi seda aega, kui kohe ise magama ei vaju. Poja keerab, pöörab ja teeb muid trikke, kui ta magab, seetõttu teda päris omapäi kõrgemale voodisse ei jäta. Minu meelest ronib ta unes ka üle barrikaadide, et jahm.. Mingi aeg juunis ma mõtlesin, et oleks ek aeg põrandavoodist tagasi päris voodisse kolida, pojal siis enda võrevoodi pool ka ruumi.. ja järgmisel hetkel keeras ta end abikaasa pool voodist alla põrandale. Ilmselge märk, et jätkame põrandavoodis. 

See juuni just nagu oli. Ja samas on see nii kaugel. Arvutit ma isegi avasin, aga seda piltide sorteerimise eesmärgil ja järjestamise eesmärgil ka. Kui mais sai fotosid tellitud, siis paraku tulid need kll täiesti kummalises järjekorras ja panin need kõik siis poja sünnist alates järjekorda. See nõudis päris palju otsimist google photo'sse üleslaetud piltide seast, kuupäevad kirjutasin taha. Ja tehtud sai. Mõned fotod läksid tema raamatusse. Osad ka minu albumisse. Ja ikka selgus, et miskit jäi puudu.. Aga kuna ma tellisin need maikuus, siis juuni+sünnipäev olid ka puudu. Ja varsti tellin need lisaks. Mulle endale tunduvad kõik fotod nii imelised ja armsad, et raske on seda valikut teha.. 

Siis selgus, et arvutis on kõvaketas ikka väga kraami täis ja arvutist oleks vaja ka sorteerida. Uh. See ei ole kohe üldse ühe päeva töö, kui tahad seda põhjalikult ja läbimõeldult teha. Mul on siin vana arvuti kasutad ka, mis ootavad seda sorteerimist.. väga kaua aega. Vähemalt igapäevaste piltidega püüa nüüd seda teha, et kohe päeva jooksul vaatan üle ja kustutan ära. Siis laeb neid vähem üles. Aga no 1+ aastat on vaja sealt pilvest läbi vaadata. 

Kui juunist kirjutada, siis seda ikka mäletan, et meil oli põud. Esimene vihm tuli 23. juunil ja pärast seda oli tunne, etkogu aeg tuleb seda vihma.. ehk kuu lõpuks oli seda vihma ka juba väga palju. Aga ilmselt oli see vaid tunne, sest kuu lõpus polnud suur kogumisplaak veel vihma täis. (Ja suuremad vihmad hakkasid alles juuli alguses). 




Ja juuni alguses oli ju külm! Mitu ööd oli niiiii külm. Kurgid olid juba avamaal ja katteloori all.. kolm või neli sai hukka. Tomati kasvukas võttis esimesel ööl see klm kolm taime ära. Kusjuures kõik erinevatest kohtadest. Nii et võib-olla mingi sort kartis külma rohkem (mul pole silte). Ja polnud mul mahti neid kohe välja tõmmata, aga järgmisteks öödeks katsin teised looriga ja kua need taimed olid teiste vahel, siis jäid nemadki loori alla. Ja siis mõned nädalapäevad hiljem avastasin, et kõik need taimed ajavad maapinna juurest uue külgvõsu välja. Näpistasin siis külmasaanud varred ja kuu lõpuks olid ilusad tomatitaimed, mis õitsesid. Aga nende külgvõsude näpistamise osas olen ma endiselt natukene aeglane.. või siis need kasvavad päevaga. Teised kasvukas oli katteloori kohe rohkem ja kurgid jäid vist alles (aga enne oli kolm taime välja läinud), aga ega ei kasvanud seal suurt midagi. Okei, kartul õitses kuu lõpuks. Tuli üles ka paar tillivart. Aga ma külvasin sinna ju ka lehtsalatit, no ei midagi (ma ei tea mitu korda ma seda erinevatesse kohtadesse külvasin.. siisani pole lehtsalatit saanud salatisse panna.. aga nüüd, juulis!, annab tomati kasvukas veidi lootust). Kuna kurke läks välja, siis mõtlesin, et jõuan veel seemnest uued panna, aga et paneks seemned enne idanema.. noh .. üle poolte ei läinud idanema. Ja ei tulnud ka nendest eriti taimi.. Viimased seemned panin lihtsalt tomati kasvukasse mulda, seal väe pehmem muld, et äkki sealt tuleb midagi.. Ja tuli! Need said siis mingi aeg avamaale. (Eile seisuga avamaal äkki kaks taime õitses ja ühel hakkasid kurgid ka kasvama.. aga sealgi see kasv selline aeglane). Kasvukas keldrik juba vallutab. Üksikud kurgid oleme saanud ikka pojaga süüa. Talle meeldib ka kurki närida. 

Maasikate hooaeg algas meil 15. juuni ja lõppes juuni lõpuga. Päris paljud maasikad said ikka külma. Nii et kodus oli marju vähe. No ja kuiv oli ka. Ma ikka kastasin neid. Näiteks poja vannivesi läks kõik maasikatele. Juulis üksikuid marju ikka leidsime. Pojale ka maasikad väga maitsevad, nii vahva.

Ise käisin ikka Kurissaare talus. Esimene kord pärast jaanipäeva. Korjasin 16kg. Teine kord juuli alguses, siis korjasin 10kg. Sai keedumoosi, toormoosi, tükeldatult veidi vähem. 

Pojal oli viimane minisünna. Kaalus siis 11kg ja oli 76,5cm pikk. Tänaseks on meil ikka palju suurem poja juba. Aga juunis oli kõige olulisem sammukeste harjutamine kaha erineva objekti vahel. Seismise harjutamine ka. Kükitamine. Fitnesspalli veeretas enda ees väga palju, sellega oli tasakaalu hoidmine ikka midagi muud, kui see suur õueauto. Mingi moment oli veidi virilam ja nutusem ja kui suhu sai vaadatud, siis oli näa, et neli hammast kasvab korraga. Ca 2nädalat oli seda valusat perioodi, siis tulid esimesed hambad välja. Minu meelest üks ei ole ikka veel lõikunud, aga kumab läbi kenasti. Nii et on neli suurt hammast ja hetkel kolm pisemat, mis muudkui kasvavad. Kuu alguses käisime korra füsios võimlemas. Ühe korra käisime ujumas, aga vesi oli külm, liiv oli aga hitt. Hiljem sai oma basseinis sulistada. Sest vesi on ikka hitt. Kõik veeämbrid ja -nõud leiab üles. Kui hambad vaevasid, siis oli söögiisu kehvem, nii hea, et on ikka rinnapiim, mis täidab kõhtu ja pakub ka hoitust ja turvatunnet. Ja mina ise nii naudin, et ta tahab rinda. Meie vahvad hetked. Juunisse jäi ka ärkveloleku rekord, mis oli 7+h. Sõbrannal kutsus Püssi tähistama enda magistri lõpetamist. Juhtus selline lühikeste unede päev ja autos ja kandekotis ka und ei tulnud... Ega me peol poole ööni olnud, väga viisaka ajani, aga jahm. Aa, no ja praktiliselt terve juuni olime ju kella viie klubis. Sellepärast tunduski mõni päev nii pikk. Päevauned jätkuvalt toas.

Juuni lõpus käisime suvepäevadel, mis toimusid Toosikannus. Ilus paik, paiga tõttu ma tahtsingi minna. Esialgu olin kindel, et Sõbrants tuleb ka, tema ju mainiski.. aga ega üle ka ei küsinud ja tema ei tulnud, sest sealt seltskonnast ei tulnud väga kedagi... Aga saime majutuse ja võtsime ühe vahva pere veel kampa, kellel ka väike poeg, vanusevahe suts alla kolme kuu. Mahtusime kõik kenasti ära ja saime ilusas kohas aega veeta. Õhtul oli seal suur pidu (+ hiljem dj), millest ei ole ma varem hoolinud (ok, Termikat ja Smilersit olen ikka kuulanud), aga ei hoolinud ka siis. Pojal oli uneaeg. Uinumine võttis üleväsimuse tõttu kauem. Mina väsisin ka ära. Minu jaoks oli see lärm ikka väga kõva (kuigi olime peopaigast üsna kaugel), aga mind aitasid beebi kõrvaklapid! Sain ikka öösel veidi magada ka. Kes peol käisid, neile ilmselt meeldis. Minu jaoks oli veidi kummaline veel see, et kui juhtusin kokku inimestega, kellega sai juallesmõni aasta tagasi veel pikad jutud, vestlused, trennid peetud-tehtud-oldud, siis sai vaevu nende näolt tere, ei ühtegi pikemat lauset või nägu, et peatuks ja ajaks paar sõna juttu... Ka mitte korra poega tervitama, kuigi sotsiaalmeedias on teist nägu.. Jahm. Aga vahva oli. Sain ujuma. Ja poja sai ujuma nii, et vesi oli soe ja lõug ei värisenud, sai ka batuudile ja liiva sisse. Toit oli ka maitsev. Ja vahva oli see, et saime ka käruga veidi jalutatud. 

Jaanipäev oli ka. Meie lõket ei teinud, sest kuigi päev varem oli veidi sadanud, siis minu meelest oli endiselt tuleoht. Ja kuna päev algas kella viie aeg, siis lõppes ka vara. Uni oli hea. Jaaniussikesi pole ka ostinud. 

Mina õppisin puhkamist ja olemist. Oh kui oluline see on. Ja siis leidsin end mõtlemast, miks ma seda kogu aeg ei ole teinud. Aga vat, kui laps toas magab, siis on see palju lihtsam. Kui ta kärus magas, siis olin ikka valmis õue minema ja käru iigutama, et vajadusel und pikendada. Toas on teisiti. Ma väga nautisin juunis ja naudin edasi. Loen ja olen, pikuta ja mõtlen, vaatan lakke. Imelised hetked. 


Lindudest nii palju, et alaes juuni algusest on taas kukk - Siim. Tuli ta Luunja vallast ja oli teine päris nooreke. Esialgu kanad muudkui jutustasid ja kukk pelgas, ööseks sai ta kuuti, aga oli pigem kuudi otsas või kskil, kus kanu polnud. Siis aga hakkas kiremist harjutama ja korjas oma kanakarja kokku. Ilus kukk on. Sülle ise ei roni. Kui peaks juhtuma, et tigedaks läheb, siis läheb tagasi. Selline kokkulepe. Aga ma olen otsustanud, et see Siim ei ründa ei mind ega minu pereliikmeid. 
Kanad ei munenud vahepeal kohe üldse. Äkki selle kuumalaine tõttu, siis äkki oli stress uuest kukest, siis hakkasid pruunid sulima.. Tänase seisuga on viimased päevad taas 5-6 muna, juhu. Võrreldes nulli päevadega on see ikka supper.

Kiisude kohta uudiseid ei ole. Endiselt vahvakesed. Pisike on korralikult karva ajanud. Mõlemad on kakelnud võõraste triibukutega. Uh. Võõrad triibikud ei ole hetkel parimas nimekirjas.

Ma tõmabn nüüd otsad kokku, sest ongi minu uneaeg käes. Juba tuli meelde, et ma ei kirjutanud seda, kuidas me ühel laadal käisime ja kuidas ma jaanipäeva nädalal tööd tegin ja kuidas poja tuulerõugetega kokkupuutus ja kuidas ma talle valget l/v pluusi otsisin, aga seda kuskil polnud (ilmselgelt märk). Kuidas armas kursakas Inglismaalt koju on käimas ja meilgi külas käis. 


Thursday, June 15, 2023

Raamatud mai 2023

2023. aasta maikuus jätkasin ikka omas rütmis ja lugesi läbi taas viis raamatut:
  • "Väike raamatupoodnik Alice" Ketlin Priilinn; 232lk; 03.05.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Tähtede jagaja" Jojo Moyes; 444lk; 09.05.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Tema viimased sõnad mulle" Laura Dave; 288lk; 16.05.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️
  • "Kõik võib veel hästi minna" Heino Viik; 256lk; 19.05.202327⭐️⭐️⭐️
  • "Atlas. Pa Salti lugu" (Seitse õde #8) Lucinda Riley, Harry Whittaker; 744lk; 23.05.2023 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
Ma ei suuda meenutada, kas see "Tähtede jagaja" püüdis mu pilku raamatukogus või kuskil mujal, aga raaatukaas oli minu jaoks pilkupüüdev ja autor samuti. Siiani on mulle selle autori teosed meeldinud ja ei pidanud pettuma. Sel korral toimus tegevus minevikus hoopis.
/vahepeal on vist kaks päeva mööda läinud ja mõttelõng kadus ära./
"Atlas. Pa Salti lugu" ehk sarja "Seitse õde" viimane osa - kaheksas. Ma olin väga rõõmus, kui kuulsin, et see ilmub eestikeeles samaaegselt kui inglise. Muidu ma ilmselt oleks kuskilt inglisekeelse e-raamatu ostnud. Lehekülgi oli omajagu. Enne poja sündi oleks see olnud nädalavahetusel nn ühe-päeva-raamat. Ja kset nädalat kahe-õhtu-raamat. Nii et uneaega oleks ka veidi sisse sõitnud. Nüüd läks kolm õhtut ja natu-natukene jäi ka üheks hommikuks. Ühest küljest tahtsin seda kiiresti lugeda, samal ajal tahtsin nautida. Ilmselt proovisin teha mõlemat. Mulle väga meeldis. Minu küsimused said vastused. Kõik sai kokkupõimitud. Eks oli ka veidi küsitavaid asju... Aga :) Ja tegelikult tekkis tahtmine esimesed kuus raamatut uuesti läbilugeda. Aga tegudele pole ma veel asunud. Miks kuus? Sest seitsmes oli mu kõige vähem lemmik ja seda sai alles hiljuti loetud ning ju lausa kaks korda (inglise ja eesti). 

Saturday, June 3, 2023

Mai 2023

 

Tegelikult on täna alles 26. mai, aga mina panen juba mõned read kirja. Nii on mälu värksem. Ja võtan selle hetke. Hullult meeldib õues möllata. Aga tegelikult tahan ka niisama olla ja see praegune hetk tundubki mulle niiama olemisega. Jõin tassi kohvi ka, see sai juba otsa, Poja magab kõrval. Pisike luurab mingit putukat. Draakon on õues. Abikaasa on tööl. Väljas on täna üpriski tuuline ja seetõttu tunduvalt jahedam, kui mõned möödunud päevad. Aga väga värskendav, vihma ootaks ka. 

Pilte ei hakka täna otsima. Need lisan hiljem. 

Ma mõtlesin aprilli kohta tükk aega, et mitmed asjad jäid kirja panemata. Ehk seoses kevadtöödega või millegi muuga? Ei mäleta. Selle mäluga on küll nii, et ... seda pole. Ja see on minu jaoks kuidagi veider tunne. Mingeid asju kuskile pannes mõtlen omaette, et kõik jääb meelde... ja hetk hiljem pole asjadest aimugi. Mitu päeva sai otsitud beebimonitorilaadjat (neid on kaks, ühe leidsime lõpuks ikka samal päeval ka üles. Ja lisaks on meil õnneks teine monitor ka, aga see pigem toa oma, sest peab vooluvõrgus olema). Mul oli mustikaväetis kadunud. Sipelgapulber, teadsin, et mul oli seda suur pakk ja no ei ole. Täna hommikul otsisin riidest mähkmeid, mis olin ära pakkinud, et edasi müüa, sest neid sai liiga palju ja omad lemmikud kujunesid välja.. ja lihtsalt seisavad. Need ma leidsin isegi üles. Teised asjad on päevi hiljem välja tulnud.. 

Muru niitmisega sai alustatud mai keskpaigas. Enne käis niiduk hoolduses. Mina pojaga kahekesi kodus olles ei niida. Monitori ju ei kuule. Ja kui poja magab, siis ei ole vaja muudkui rampsida. Tänaseks on meil muidugi võililled kõikjal. Ilus on ka. Aga pikka rohtu ei taha, sest siis on puuke kohe eriti palju. Pisikesel vähem (või ei paista silma), Draakonile saab tuppa jõudes ikka puugikontrolli teha. Rohud on neil muidugi peal, aga nende toimimine on selline... nii ja naa. Seda kallimat kaelarihma ma ei osta neile, sest see ei sobi, kui kodus on beebi/väikelaps ning mitu kassi. Ikkagi närvimürk. Nii et nad saavad täpilahust. Oleme proovinud ka looduslikemaid kaelarihmasid, aga pole erilist tulemust näinud. Seda kirjutades meenus, et ussirohu pidin ka neile ju andma.. päev või paar tagasi. (seda saavad nad ca 1,5 kuu tagant, loomaarsti sõnul võiks täitsa iga kuu olla, kui kodus on nii väike laps.. aga no ei püsi meeles kogu aeg).

Tänase seisua on suurem osa seemneid mullas. Kartul läks maha, kui toomingas õitsema hakkas. Või noh põhu alla. Kasvuhoones on kartul üleval, aga ei õitse veel. 

Tomatid said ka üsna varakult kasvukasse, olid teised juba päris suured. Ja nei ju uus uhke kasvuhoone. See üks maikuu tähtsamaid projekte. Ja ma ütleks, et see oli tunduvalt lihtsam (kõrvalseisjana :D) kui selle teise kasvuka kokkupanek möödunud kevadel. Abikaasal oli üks sõber perega abis, hiljem üks sõber liitus veel. Karkassi jaoks sai kasutatud seda, mis meil kuuris leidus ja mis katuse vahetusest oli üle jäänud. Kile ostsin ma ehituspoest. Esialgne mõte oli ikka kaarjas teha nagu eelmine, aga kõik oli nii läbi, et tuli hoopis puidust karkass ja kile peale. Seetõttu läks kilet veidi rohkem ja servad said kile alla päev hiljem. Lisaks sai meisterdatud uks ja luuk. Hetkel on veel mõned liistud panemata ja mõni nipenäpet asi teha, aga kasutamist ei sega ja tomatid on rõõmsad. Mina tõin vanast laudast veel nn uut mulda. Ja istutasin tomatid. Räime ka ei olnud. Isekülvanud till sai suht otsa ehituse ajal, aga õnneks tärkab uut. Murulauk hakkas õitsema. Redis sai valmis. 

Kurgid läksid teise kasvukasse. Teiseks päevaks olid kaks välja läinud ja tänaseks vist üks või kaks veel (aga uued ka pandud). Pehmed pinnast sinan väga enam ei jagunud ja muld on ikka savine ja raske. Mingi päev just mõtlesin, et selle kasvuka peaks ka kõrgpeenraks tegema. Nüüd seedin seda veidi. Tänaseks on esimesed kurgid juba söödud ja vaatasin enne, et 2-3 peaks veel ära võtma. 

20.05

Rabarberit jagub, aga pole sellest veel midagi teinud. Murulauk ja talisibul on pea igal hommikul toidulaual omleti kujul. 

Üks peenar on sipelgate poolt täiesti vallutatud. Kurb. Ja neid on mujal ka. Just mustad sipelgad. Ilmselt neile meeldib see kuiv pinnas. Nuikapsas ja kaalikas on mul veel toas aknal, aga muu on peenras. Mis sest tuleb, ei tea. A no kõik kurk ka veel ei ole. Põhupeenrasse mõned said juba. Aga mul oli mingi seeme, mida ei tulnud mitte ühtegi üles! Ja kuna ma silte ei pannud, siis kordasin seda mitu korda... ma ei tea siiani, mis sort see oli, aga seeme sai äkki ikka otsa. Panustan ma nii ehk naa rohkem avamaakurgile. 

Maasikas õitseb, aga taimed on kuidagi väikesed. Õunapuud üsna ära õitsenud, pirn oli väga ilus. Nüüd sumiseb sirelite ümber. Ja mõned tulbid ka veel. Punaste tulpide aeg sai läbi.

Mõed vaarikad olid välja läinud, aga istutasin uued asemele. Viinapuud said ka mulda. Ehk saab asja ka. Need mustad siplegad ronivad igale poole. Mingi pott jääb kuskile, nad on kohe sees. Ja taim kuivab. 

Kanad on vahvad. Nii uudishimulikud ja pruunid saab kergesti sülle. Poja üritab ka ikka pai teha (rohkem sakutab veel). Kanad tahavad varbaid nokkida, kui need näha on. Mune on tavaliselt nüüd 5-6 tk päevas, mis juba täitsa hästi. Kiidan kanakesi. Varsti saavad endale kuke ka. 

Pääsukesed tulid, siis nad olid kadunud, tulid uuesti, aga ei hakanud pesa tegema. Nüüd ikka näen neid lendamas, aga mitte pidevalt. Eile oli mitu pääsukesepaari ja ühed lendasid meil maja eesukse juurde kogu aeg. Samal ajal hakkavad kuldnokad lähiajal pesast välja lendama! Neid meil siin ikka jagub. Üks linnupoja kukkus korduvalt pesast välja (pesa katuse all ja tõesti veidi kehv koht) ja lõpuks ei saanud teda päästa. 

Poja sai kuu alguses kümne kuu vanuseks. Nii suur poiss juba! Kaal oli veel selline, et 10 oli ees ja kasv 74cm, aga riided pigem 80 suurus. Üksikud veel 74. Muudkui turnib ja ronib. Nii vahva vaadata, kuidas "pepu ees" talle selge on. Õues laua peal ronib ka, läheb teisele poole lauda ja hakkab end sealt alla upitama, pepu ees.. aga pole kuskile jalgu toetada. Vahepeal kogemata seisab ka sekundi, aga tunneb end kindlamalt toenajal. Ja muudkui kõnnib. Toas haarab kõigest kinni, mis saab, eriti mängib ustega. Aga õues on see tore suur auto, mida ta muudkui lükkab ja ise kõnnib. Mõned korrad ka sõber kastis istunud ja ikka lükkab. Nii et jõudu on. Juhtimisel vajab ikka abi. Ja kui kive näeb, siis unustab selle ka.. sest kivid tahaks ju suhu rännata. Nüüd oleme saanud neid kasti ka panna. Kanad meeldivad ka ja tahab ise väravast sisse minna. Võililli istis ka hulganisti suhu. Kärus istumine nii äge pole olnud, emme süles on rohkem meeldinud. Rõngalinas ja kandekotis on ka vahvasti. Sööb ikka isuga rinnapiima ja vähemalt 3x päevas ka kõike muud. Veega pigem mängib, kui joob. Ja tulid kaks ülemist hammast! Need tegid ikka vaeva ka, oli öösel läbi une nutmist ja ärkamisi, igemed olid nii turses, aga kui hambad nina välja pistsid, siis oli kohe parem olla. Lutist suurt ei hooli. Mingi aeg päevaunede ajal ikka soovis, aga ma ei mäletagi enam, millal ta selle kohe välja sülitas... Kodust eemal olles on see ikka kaasas ja vahel soovib, ju sellisel momendil tidab oma ülesannet, aga kodus on turvatunne tagatud ja ei soovi. 


Jätkan nüüd, 02.06.


Maikuus ilmus Seitme õe sarja viimane osa. Üheaegselt inglisekeelsega välismaal. Muidu ma oleks vist hakanud inglise keeles lugema. Mulle väga meeldis. Minu ksimused said vastused. Oli huvitav ja kaasahaarav ja pani sarjale punkti. Mõned teised raamatud lugesin ka läbi.


Kohe mai alguses oli suur külm. Ja kohe mitu ööd. Tublid olid kõik õnnetud, aga kosusid. Mina neid katma ei hakanud. Teised lilled olid ka nagu olid. Täna tahtis sõbranna ämm mulle lilli kaasa anda, aga ütlesin nagu on - võib-olla kümne aasta pärast tegelen lillepeenarde ja lilledega, hetkel läheb minu aur mujale. Tuilpe meil jagub ja see vana hea punane sort. Lisaks on mingit topeltõielist ja siis tumeroosat, mis veidi hilisem. Mõned punased olid ka kohati kollased, aga nagu ma nüüd lugenud olen, siis see on viirusest (mitte et üks tublisort sööb teise välja). Lisaks meil tulbid kuidagi paljunevad ka, sest sel aastal tuli mõni üles sealt, kus möödunud aastal ei olnud. Töökaaslase poolt Kingitud tublisibulatest tõusis ka kaks tulpi.. sibulaid oli muidugi rohkem ja istutasin need kahte erinevasse kohta. Tulpe nägin ühes kohas. Ja ei mäleta, kuhu teised said..

Poja kotletid valmivad kuumaõhufritüülis.

Vahepeal saabus uus päev.

Selles anumas oli hiirepesa. Uskumatu, mida kõike (ja kui suured tükid seda kõike) oli läbi pudelisuu sinna kokku veetud. Vesi aitas kõik välja. Hiired olid juba varem jalga lasknud.

Mulle nii meeldib, kuidas taimeke iseendale teed loob..

Vähemalt kaks puud on meil sellised. Aukus lehtedega.
Õunamähkur.
Seda tegeleast pole varem olnud. Oeh.
Lisaks on võrgendkoi ka juba platsis..

Jalutamine ja kärutamine on jäänud tahaplaanile. Poja ei ole eriti huvitatud kärus olemisest. Ja no vankrikorvis ta enam pikali ei püsi. Suur poiss ju. Aeg-ajalt me siiski harjutame. Käime autosid vaatamas ja ajalehti* toomas. Vahel õnnestub see kilomeetrike kärus püsida, tihedamini tuleme koju nii, et poja süles ja mina lükkan käru. Mais oli üks vihmasem päev, kui poja tuttu jäi, soojakotiga ta vankrisse tõstsin ja mõtlesin, et kõnnime veidi.. Ärkasin 1km kaugusel kodust üles, uesti magama ei jäänud, ajas end püsti.. ja mina kutsusin talle Abikaasa järgi, sest riided küll sellised ei olnud, et teda süles koju viia. Viimasel ajal on uned ka toas olnud, sest vankrisse tõstes on üles ärganud. Ja nii palju pole õnnestunud kärutada, et kärus uni tuleks.. Aga küll aeg näitab. Vaatame jooksvalt ja lähme vooluga kaasa.


Emadepäev

Aitäh, et valisid minu.

Pojaga Virumaal, Võsul.
Tegime pojaga esimese pika autosõidu kahakesi. Kuigi ma üritan suurt planeerimist vältida, et oleks lihtsam, siis mingi plaani ju ikka teed... ja siis vaatad jooksvalt edasi ja lähed vooluga kaasa. Aga meil läks hästi. Ja tore oli. Tema ei ole laps (hetkel), kes auto hooga magama jääb ja muudkui magab. Seetõttu ei olnud ka pikka sõitu varasemalt nii ette võtnud. terve perega käies on ikka lihtsam. Aga startisime tund enne ta uneaega ja mõtlesin, et Tartust läbi jõudes võiks ta magama jääda... Jäi 70min hiljem ja magas tunnikese. Ärkas maale jõudes. Enne tudule jäämist oli kaks pausi. Magama jäi mõngel käes. Võtsime ema ka kampa ja läksime Võsule Linnupesa Kohvikusse sööma. Väga maitsvad toidud, soovitan soojalt. Käisime ka kiirelt merd vaatamas, aga aina tuulisemaks muutus ja Poja oli väga väsinud. Esialgne plaan oli ka Koljakul allikal käia, aga ei vedanud välja. Poja silm vajus muudkui kinni.. nii et tagasi maale, poja kaissu ja voodisse, sõi kõhu täis ja magas tunnikese. Ema käis ise allikal. 
Ilm oli jah tuuline, aga veel küllaltki soe. Sai ilusat loodust nautida. Poja nautis ka õues olemist. 
Umbes kell 20 jäi ta tuttu ja ärkas pool 7. Saime ema tööle saata ja ise rahulikult edasi kulgeda. Käisime ikka õues jalutamas. Poja nautis batuudil möllamist. Mõtlesin, et lasen tal maal ära magada. Und jätkus 30 minutiks. Aga asjad jõudsin ära pakkida. Käisime veel Haljala uut koolimaja uudistamas. Veetsime Rakveres õe ja tema lastega aega, käisime nii Sõbralt Sõbrale, Uuskastuskeskuses kui ka Humanas (kõik mõnusalt ühes kohas!), aga päris nii mõnusalt ei jõudnud ringi vaadata nagu oleksin soovinud. Kõik hakkasid ära väsima. Poja veel magas ka enne, sest hommikune uni oli sutsu lühike. Siis veel Memme juurde. Poja sai veel mõnusalt uudistada ja jalgu sirutada. Ja veidi enne uneaega autosse ja start. Väike-Maarjas oli kerge peatus. Ja enne Tabivere ühes parklas ka. Poja tuttu ei jäänud. Tegime igast trikke. Tartust koju sõidul sõi vaikselt kamapalle, aga lõpuks tuli suur väsimuse nutt ka.. Ta oli koju jõudmise ajaks üleval olnud 6h15min. Uh. Selline reisisell. Riiete vahetus, kõht täis ja tuttu. Magama jäi kohe, aga uni oli üleväsimusest rahutu ja lõppes ikka üsna vara. Aga pole hullu. Kõik loksub paika.


Põõnab.

Teeb pättusi.

Kiisud on vahvad. Pisike teeb hommikust äratust ukse avamisega, siis hüppab aknalauale ja lükkab kardina eest. Vahel tuleb pai küsima või juukseid limpsima. Üks hommik hüppas Abikaasa öökapi sahtlisse. Sahtel oli asjadest tühi, sest Poja tõstab sealt kõike välja . Mõni hetk hiljem Abikaasa ärkas, lükkas sahtli kinni ja läks teise tuppa. Mina aga kuulsin krabinat. Poja oli mul täiega kaisus, sest tema uni oli selline õrn (hommik ju), nii et ise ma ei läinud sahtlit avama. Abikaasa ei tahtnud uskuda, et kass kapis.. et miks ja kuidas. Oli veel alumisse sahtlisse roninud. Meenus see aeg, kui ta päris pisi oli ja me Jaamas elasime. Otssime üle tunni väikest karvakera. Ja ta oli kummutisahtlist sisse pugenud ja üks või akks sahtlit allapoole läinud (mis kinni olid). Magas rahumeeli.