Tuesday, March 31, 2020

Raamatud märts 2020

Mäletate seda eesmärki, et loen ühe raamatu nädalas?
Märts läks niimoodi, et lugesin ühe raamatu ülepäeva - kokku 16 raamatut. Kodus oldud päevadel oli olemas ka aeg, et lugeda raamat või kaks päevas, aga ma tegin ka muid asju. Seda, mille jaoks muidu pole aega olnud. 
Viimastel päevadel läks lugemine ka öötundidesse, aga pigem seetõttu, et järsku oli see kella keeramine ja uneaeg läks tuksi. Kui ma haiguslehega koju jäin, siis ma magasin öösel 10-12h ja tegin päeval ka uinakuid, olingi nii kurnatud. Siis mingi periood jäi uni kuskil 9 tunniseks. Ja ilmselt oli lõpuni välja, aga kuna ma läksin jäin hiljem magama, siis ärkasin ka hiljem. Mul ei ole veel plaani, kuidas ma neljapäeval 06.30 ärkan. 

Nimekiri:
  • "Iluküla" Käthe von Roeder-Gnadeberg; 366lk; 06.03.2020
  • "Vaikiv patsient" Alex Michaelides; 352lk; 07.03.2020
  • "Põhjus elada"  Richard Roper; 324lk; 12.03.2020
  • "Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi"  Kristina Kallas; 272lk; 14.03.2020
  • "Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod" Gertrud Talvik; 240lk; 15.03.2020
  • "Minu Afganistan. Jumalale lähemal" Janek Somelar; 304lk; 17.03.2020
  • "Tappev tõde" Karen Cleveland; 285lk; 18.03.2020
  • "Surmavad saladused" Robert Bryndza; 336lk; 19.03.2020
  • "Meditsiinimeedium" Anthony William; 320lk, 21.03.2020
  • "Armastuse Antarktis" Sara Stridsberg; 282lk; 21.03.2020
  • "Adèle’i küsimus" Joel Haahtela; 160lk; 24.03.2020
  • "Hüpnotisöör" Lars Kepler; 462lk; 25.03.2020
  • "Punase märkmikuga naine" Antoine Laurain; 197lk; 26.03.2020
  • "Krokodillilind" Katarine Engberg; 288lk; 28.03.2020
  • "Ärevil inimesed" Fredrik Backman; 288lk; 29.03.2020
  • "Ainult üks kord" Lori Handeland; 384lk; 31.03.2020

Suurem osa raamatuid sai raamatukogust haaratud päev enne, kui raamatukogu kinni läks. Rahvast oli siis meeletult ja polnud aega ega tahtmist seal veeta, et hakata sortima. Võtsin seda, mida käsi haaras ja mis tundus vähegi minu maitse.
Ma vaatan seda nimekirja ja ma ei teagi, mis mu päris lemmik nendest on. Võib-olla alustan nendest, mis väga suurt muljet ei jätnud. Näiteks "Meditsiinimeediumist" ma ootasin palju rohkemat ja kuna ma olen ikka seda usku, et organismil pole nii palju süsivesikuid vaja, siis sealsed toitumissoovitused mulle väga ei meeldinud (mitte et need oleks valget suhkrut ja nisujahu soovitanud, aga mind häiris see, et valku ja rasva ei soovitatud). "Armastus Antarktis" ... lugesin, aga rohkem ei loeks. "Iluküla" oli tore ka, aga ei köitnud väga. "Minu Afganistan" - valisin selle, et riigi kohta ka midagi teada saada, aga see oli minu jaoks pigem vaid missioonikirjeldus ja erilist muljet ei jätnud. "Minu Vietnam" ja "Minu Lõuna-Aafrika" said valitud, sest tundusid sellised eksootilised (ja Vietnami reisilt tuli ju osa leibkonnast), oli täitsa tore lugemine. "Ärevil inimesed" oli humoorikas, aga mul on see "Mees nimega Owe" nii südames, et selle vastu teised tema raamatud ei saa. "Hüpnotisöör" oli huvitav ja põnev, aga minu jaoks liiga verine ja seetõttu ma selle autori teisi teoseid lugema ei hakka (vähemalt hetkel ei võta plaani).
Väga põnevad olid "Vaikiv patsient", endiselt hea Robert Bryndza "Surmavad saladused", samuti "Tappev tõde" ja "Krokodillilind". 
"Põhjus elada" ja "Ainult üks kord" olid romaanid ja mulle meeldisid. Viimane nendest oli kohati üsna kurb...
"Adèle’i küsimus" oli selline sügavamõtteline. 
Ja lemmikuks siis "Punase märkmikuga naine", selles raamatus oli kõike. :)


Aprilliga on ilmselt nii, et loen seda, mille kätte saan. :)
Tartus saab Linnaraamatukogust laenutada nii, et tellid pakiautomaati.
Tallinnas on e-raamatud saadavad kõigile.

Saturday, March 28, 2020

#püsikodus

fb-st

Kui rollid oleks vastupidised ja pigem sureksid noored inimesed,
siis meie vanavanemad ja
vanemad teeksid endast kõik oleneva, et end neid kaitsta.

(kas just parim tõlge, aga neile, kes inglise keelelt ei mõista)

Karantiinipäevik #3


:)
Ma ei loe päev läbi raamatuid.
Ma vaatan koolitusi, teen läbi harjutusi, kirjutan journalingi, lihtsalt istun ja mõtlen, tööpäevadel vaatan 1x pevas telerit, pühapäeviti Blacklisti ühe osa, teen natukene trenni, magan nii kaua kui und jagub, mängin kassidega,üritan Pisikest kammida, teen süüa, pesen nõusid, koristan...
Ja nii mitmel päeval olen kella vaadanud ja pole aru saanud, kuidas see juba 14 või 15 on. Ma ju alles ärkasin.
Ärkan ma kuskil 9 ja 10 vahel. Ja tegelikult olen ka magama läinud sutsu hiljem... aga varsti keerame kella ja ehk see parandab.
Raamatud. Mõnus on lugeda!

Täidetud paprikad.
Maitsvad olid.

Munasai!
Mulle ei meenunud, millal ma seda viimati tegin, aga ühel päeval tuli isu.
Tuli leida sai, mis ei olnud nii värske ja pehme.
Ja voilaa.
Niiii maitsvad olid.

Kord päevas tuleb prügikonteineri juures ka käia (must kilekotike käes).
Kui ühendan selle trenniga, siis teen sinna väljaasteid (ja tagasi ka muidugi).

Vahel vaatan, et ta on meil ikka nii ilus kass.
Pisike.
(Draakon on ka ilus)
(Mõlemad on nii isemoodi)
Ja meenus see kui ebausklikud inimesed on.
Ma ei tea, kas ma nooremana olen olnud? Kolm korda üle õla olen küll sülitanud..
aga ma ei karda musta kassi, kes üle tee läheb, ma ei tormi siis üle tee.
Ma võin vabalt astuda tänaval kanalisatsiooniluugi peale (kui silmale tundub, et see ikka kinni on).
Mul ei ole probleemi minna ühelt poolt posti, kui sõber läheb teiselt poolt posti.
Ma ei arva, et 13 ja reede on mingi halb kuu päev.
Kui rahakott on põrandal, siis ei kao sealt raha.
jne.

Me ise loome oma elu.
Sellega, mida me mõtleme, millised mõttemustrid meie alateadvuses on, mida me usume.
Kõike kutsume ise ligi.
Ja seda kõike saab ka muuta.
Suurem osa meie alateadvusest on loodud lapsepõlves, sest 7. eluaastani võtame me kõike enda sisse.
Valimatult.
 Võtame nii sgavale enda sisse, et nende järgi loomegi oma elu.
Seda on võimalik muuta.
On võimalik need mõttemustrid "üle kirjutada". Mooduseid on sadu ja tuhandeid.

Vali oma mõtteid ja sõnu.

Tänaseks on seal üks raamat juba juures.
Üks veel lugeda vist.. ja siis lähen vaatan, mis siin raamaturiiulis on.
Tartu Linnaraamatukogu saadab raamatuid Omnivaga ka.
Aga siis on vaja postitasu maksta.
Hetkel ma ei plaani seda kasutada.
Sest antud perioodil olen mina see, kes pigem mõtelb oma kulutuste otstarbekuse läbi ja raha läheb sinna, mida on tõesti vaja.
Ei surfa veebipoodides ja ei telli koju kraami kokku.
Pole vajadust.

Olen tublisti väikest trenni teinud.
Keskmiselt 30-45 minutit päevas.
Aga eile kükke tehes sain aru, et reielihaste kinnituskohad ei taha nendest kükkidest enam midagi kuulda.
Võtsin siis kergemalt.
Täna ka.
Kirjutan sellest eraldi.

Täna ärkasin kell 10.
Kuigi läksin varem magama kui eelmistel päevadel.
Aga ikkagi laupäev ju.
Mõtlesin natukene omi mõtteid.
Hakkasin raamatut lugema ja siis tõi Abikaasa kohvi.

Kui neid kassikesi eemalt vaadata, siis on tunne et Pisike on palju suurem.
Endiselt ei ole.
Aga nemad nägid seal naabrikassi, kes heki all kükitas ja neid vaatas.
Seal on üks punane-valge iludus. 

Ja siis ma tegin tatrasalatit.
Üks väike pätik nillis kana.
Tegelikult tuli teisele toolile Draakon ja nillis ka.
Kui kana lõikama hakkasin, siis andsin kiisudele ka proovida.
Tatart jahutasin lahtise akna juures ja siis nillisid nad, et äkki võiks õue hüpata...
nope, ei saanud.
Salat tuli väga hea.
Tatrasalat - tatar, suitsusink/suitsukana/suitsuvorst, mar.kurk, kurk, keedumuna, majonees, hapukoor, sool.






Friday, March 27, 2020

Päike paitab..

Nii mõnus oli vaadata, kuidas Draakoni karv päikese käes säras.
Ja kass ise nii rõõmus oli.
Lõpuks sai õue muru sööma.
Seda viimast küll järelvalve all, aga siiski.
Pisike nuusutas ka kevadet. Murust ta suurt ei hoolinud.
Aga käpadja kõhualuse karva tegi mullaseks.
Ja hiljem sain ta viimasel hetkel kinni, et ta köögiaknast välja ei hüpanud.
Ja eile õhtul tiris end üles, et katuseaknast välja saada.
... kevad kutsub. Linnud laulavad. Päike paitab.
Täpselt selline moment, kui unistus oma unistuste kodust on niiiniii suur.

Wednesday, March 25, 2020

Karantiinipäevik #2

Ikka läbi pildipäeviku
Blacklist on tagasi. Seda küll vaid kord nädalas, aga rohkem polegi vaja.
Ma näen küll Instagramis sarjade soovitusi, aga nimelt ei ole midagi vaatama hakanud.
Sarju vaadates see aeg lendab.
Abikaasa hakkas "Dr House" vaatama. Alustas 4. hooajast ja lõpetas eile (8. hooaega?).. ja täna alustas 1 hooajaga.

Järjest teeme süüa ka.

Kassikesed on ikka vahvad.
Püüavad endiselt õue pageda ja otsivad kohta, kust saaks.

M. on nimekirja asjadest, mida tahab ära teha. Ja vaikselt edeneb ka.
Vaikselt koristatakse ka majas igat nurka. Iga päev natukene, et jaguks kõikideks päevadeks.
Kassid põõnavad.
Mina mõtlesin, et võiks google photo'de all pildid ära sorteerida, aga pole selleni jõudnud.
Kuigi aeg on meie endi välja mõeldud, siis see läheb kuidagi kähku.
Ärkad, teed mõned asjad ja vaatad, et ongi juba pärastlõuna.

Trenniga jätkan igapäevaselt.
Olen teinud nii videode järgi, kuid samas leiutan ka ise.
Vahel on see väike  "jänes" õlal ja tahab, et ma teda kuskile transpordiks.
Trenni esimese poole teen tavaliselt toas ja jalgade osa siis õues terassil.

Ja nii tore, et on sõbranna, kes raamatuid too!
Ja sidruti ka. Abikaasale leivakesi.
Apelsine tellisin ka, aga poed oli tühjad.
Tänase (25.03) seisuga olen siiski lugenud vähem, kui võib-olla arvasin, et loen.
Aeg kuidagi kaob.
Ma naudin seda, et saan lihtsalt istuda ja ei pea mõtlema, mida kõike ma selle asemel tegema peaksin.
Tööpevadel ei ole seda luksust olnud. On tundunud, et iga minut on arvel.
Aga nüüd istud ja vaatad enda ette ja enda sisse...
ja elad hetkes.

Natukene kummalisi pilke need kiisukesed juba saadavad.
Et mismõttes on KÕIK nad kodus?
Ei saagi enam salaja diivanit kraapida...

Kuigi maja on soe, siis on seda, et minu käed ja jalad külmetavad.
Tahaks midagi sooja juua, aga kogu aeg kohvi ei taha. Ja teed ka mitte.
Eile leidsin kapist kakaod ja tegin seda. Lausa kaks korda. Nii hea oli.
Maasikad toodi kontaktivabalt. 



Miks mitte teha teisspäeval sauna?
Alustasime kaasaga, aga lõpetasin üksi. Tiksusin vaikselt 65 C saunas ja nautisin neid hetki.
Mõnusalt soe, aga mitte kuum.
Mõnus.
Noh.. kui aus olla, siis kui Abikaasal leil läbi sai, siis ma lasin veidi kargemat õhku sisse, et temperatuur minu jaoks sobivam oleks :D

Ja meie kõige suurem saunaline.
Tal ei ole vaja leiviruumi minnagi.
Tema naudib pesuruumis mõnusat sooja, mis tuleb leiliruumist, ning vett.
Ma ei tea, mis vee-armastaja see väike karvakera meil on. 

Lugeda läbi veel vähemalt 3,5 raamatut.
Lõpetada kirjatöö,
Alustada fotode sorteerimisega.
Jätkata trenni ja kuputamisega.
Täna on minu kord süüa ka teha.

Sunday, March 22, 2020

Kassipildid

selfi Draakoniga

selfi Pisikesega
Hetk hiljem hakkas tal kiire ja mina olen kriime täis.

Draakon.

.. peidab nii nunnult oma pea.

Pisike teeb õlale hüppeid vähem kui Jaamas. Aga vahel ikka teeb.
On selline "jänes", kes sõidab tasuta lemisele korrusele.
Õlal istudes käivad silmad ringi, kas saab veel kuskile hüpata.
Kui istud ja justkui annad märku, et ta võiks nüüd maha ronida..
siis tema hoiab kõvemini kinni.
Seljas mul uus hommikumantel, Abikaasa kinkis ;)

"Kas tõesti vabadus?!"

"No vaadake neid silmi ja seda karva. 

Mina ei tea, kuhu ta need patsikummid peidab.
Aga õhtuti tuleb ja teeb pooliku mjäu, sest täis jäud ei saa teha, kui patsikumm suus.
Õhtul jätsin spets ühe patsikummi arvutile.
Kas see oli hommikul alles?
Ei.

Kõhu alt olen teda püganud.

Nii näeb kaugemale.

Karantiinipäevik #1

Praegu kodus istudes mõtlen, kui tore oleks, kui kodune aeg oleks hoopis maal oma majas, nii et saks aias okitseda ja kõik kevadtööd ära teha, samuti rahumeeli õues jalutada, sest kedagi läheduses ei elaks. Tuleb ka see päev, kui oma kodu on maal.
Midagi suurt kirjutada ei olegi. Rahulik on. Minus ei ole hirmu selle viiruse suhtes, küll aga olen seda meelt, et tuleb kaitsta nõrgemaid*, kes seda kaitset vajavad ja seetõttu kinnipidada eriolukorrast (st päriselt püsida kodus). Maailm muutus ruttu. Isegi mina olen uudiseid lugenud.. no kuskil üle nädala tagasi lugesin nagu päriselt (st avasin ka artikli), siis nüüd kord või kaks päevas lasen silmadega üle delfi pealkirjade ja see ongi kõik. Hirm sütitab hirmu. Ja see teebki selle olukorra .. hullemaks? Ma ei tea, mis see päris õige sõna siin oleks. Aga kui päevast peale lugeda ainult kõiki uudiseid, mis käsitlevad koroonat ja olukorda, mis maailmas valitseb, siis seda hirmsamaks see selle inimese jaoks muutub. Internetis on hetkel väga palju saada materjali, mis aitavad hirmust vabaks saada, ärevusest lahti lasta ja vaadata seda olukorda veidi teisiti. Võimalik, et minul on seda lihtsam öelda, sest mind ei ole koondatudvallandud, asutust ei ole suletud, ma ei ole lähinädalatel sünnitamas, ma ei oota erialaarsti või uuringute aega, ma ei ole planeerinud pulmi, mul ei ole länud kalendrit täis kultuuriüritusi, mis nüüd ära jäävad, mina ei pea lapsi korrale kutsuma, et nad ikka kodus õpiksid või ise nendega õppima, ma ei pea töötama kodukontoris ja ennast distsiplineerima... Sellest hoolimata arvan, et see on aeg, kui saab vaadata rohkem enda sisse, tegeleda enesearenguga, lugeda raamatuid, veeta aega perekonnaga... Leida üles need positiivsed pooled, sest midagi positiivset kindlasti on, isegi kui alguses nii ei paista. Ja võib-olla selgub see hoopis palju hiljem. Võib-olla on seda kõike Maale vaja. Kui elu seisab, tehisased seisavad, siis mürgitame loodust, atmosfääri vähem. Ostuhullus, tarbimishullus langevad, kui on majandus langus ja raha on vaja suunata ümber, käigud rohkem läbimõelda. Kahjuks toodetakse ja tarbitakse kõiksugu jama. Olete näinud ju neid dokumentaale ja uudiseid, kui palju prügi kõikjal on. Võib-olla on vaja midagi suuremat, et inimesed oma käitumist muudaks. Võib-olla on vaja, et inimesed rohkem teineteist ja üksteist märkaks, et omavahel oleksid sügavamad vestlused, et näidataks üles rohkem hoolimist, et hakatakse rohkem ise köögvilju kasvatama, rohkem loodusest ande tooma, et iga väikese soodusprotsendi peale ei telliks endale koju mingit uut pudi-padi, et leiaks alternatiivseid lahendusi, et loeks rohkem raamatuid, laenutaks naabrile tööriista-asja-eset, mida tal ei ole ja vajabki seda vaid kord aastas, et kiirustamine väheneks, et liikluses oleks rahulikum, et oleks aega vaadata enda ümber ja nautida hetke.

Meie oleme kodused olud üle nädala, aga täna on karatiini neljas päev. 
Planeeritud puhkusreisi ei toimunud. Selle ära jätmine juhtus enne, kui kuulutati välja eriolukord ja Küpros oma piirid kinni pani (kuigi Ryanair veel lendas), 13 ja reede (ma ei ole ebausklik, sest kui oled, siis tõmbadki seda endale ligi) algas hoopis sellise enesetundega, et võtsin haiguslehe. Ei olnud koroona kahtlust. Ilmselt üks päev vähem kui neli nädalat järjest topeltkoormusega töötada, mitte pidada lõunaid (va 2 päeva, kui oli vaja asutusest väljas käia), tegi oma töö. Ma olingi täiesti kurnatud ja mingi viirus sai mu kätte. Teatasin reisibüroole haigestumisest, mingi aeg tegin kindlustusepaberid ära ja järgmisel hommikul lugesin, et Küpros pani piirid ka kinni. Ryanair lubas tol ajal küll lennupileteid vahetada, aga midagi head ja odavat sügiseks saada ei olnud (ja ega olukorda ka tea). Polnud ka erilist energiat otsida. Läks nii, siis läks. 
Mõtlesin, et kui terve, siis võtan seitsmepäevase puhkuse otsa. Sest selgus, et ega tööle nii pea ei saaks. Osa perekonnast tuli reisilt ja nii me siin siis oleme :) Küll aga puhkus polnud vajalik, vaid sain kohe karantiini jääda ja seitse päeva puhkust paigutan mujale. Plaan on juba olemas. Praeguse seisuga on tööle minek 2. aprill. Tööl on rahulik olnud, sest plaaniline töö on peatatud. Tuleb teha kõik endast olenev, et viirus sisse ei jõuaks.. sest kui viirus sees on, siis on oht, et karantiini jääb väga palju rohkem inimesi. Kõik, kellel võimalik, teevad tööd kodus. Minu meedikuna seda teha ei saaks. 

Neljapäeva hommikul käisime veel poes ja korra nuusutasime Botaanikaaias kevadet. Poeskäik oli oluline, et kui teised koju jõuavad, siis on toidukraam olemas. Prismas on des.aine olemas, mis oli igati positiivne. Õnneks meil ka autos olemas juba varasemast ajast ja kuskil otsima ei pidanud, sest apteekide ustel jäid silma vaid sildid, et pole maske ega des.ainet. 
Kuna raamatukogu oli juba enne suletud, siis raamatuid sain endale nädal enne varutud. Üsna suvaliselt, sest seal käies oli seal tohutu rahvamass, ei olnud erilist soovi seal pikemat aega veeta, võtsin, mis kätte jäi.. ja riiulil on ka mõni lugemata raamat. Paar raamatut ka sõbranna käes, kes lubas need ühel hetkel ukse taha tuua. 

Galerii: esimene kolm päeva
Kassid küsivad õue.
Mitte et nad enne oleks õue saanud.
Aga kas tõesti nüüd ei saa üldse õue?

Tegin kanasuppi. Nii oli söök olemas kaheks päevaks.
Ikka kana, porru, lillkapsas, brokkoli, porgand, sulajuust, kooor, pujong
Peakapsa unustasin ära ja kapis polnud ka.

Üks lemmikuid sarju põnevike seas.
Õhtul alustasin ja õhul lõpetasin.

Algas kevad.
Kuulsin, kuidas Draakonit all taga aeti - jooksis kiirelt peauksest välja.. ja tormas siis terrassi uksest sisse.
Üritas õue pääseda kaks korda.

Ja kolmas kord oli siis, kui mina terrassil trenni tegin.
Enne karantiini olin kätte saanud uued trennipüksid - Fennecfit. Seal oli soodukad ja ma olin nii pikalt midagi mõusat otsinud.
Sportland ja Rademar, mille kinkekaardid mul olid, no.. ei leidnud sellise normaalse raha ees.
Nende pükstega väga rahul. Kõrged. Mugavad. Pikad.
Draakoni võtsin sülle ja tegin kükke.
Suurem osa trennist tegin toas, aga hüppeid ja kükke jms läksin välja tegema. Teisel korrusel väga hüpata ei taha.
Trenniga jätkan ka teistel päevadel.
Lisaks kuputan - valusad lihased tahavad väga hoolt.

Paberitöö. Mida oleks võinud teha juba märtsi alguses, sest tuleb välja, et aju tahtis päris palju ragistamist ja meenutamist.
Kuhu ma mida kirjutasin? Kas üldse kirjutasin?
Kuskil 3h kulus, siis väsisin ära.
Päris valmis ei saanud.
Edasi tegin trenni. Pigem toas. Õues ainult tsipa, sest see tuul oli kohutavalt külm.

Pisike näeb asja omas valguses.
On aeg krõbinaid ka ise juba varumas käia (võib-olla ka peitmas).
Ja vajadusel seda kotti kaitsta.
Ehk siis öösel ma magan. Magan nii kaua kui on und või kuni keegi mu üles ajab. Alustan hommikuid rahulikult. Joon kohvi. Loen raamatuid. Vaatan, kuulan koolitusi, teen märkmeid ja harjutusi. Teen ise harjutusi, et enda mõtteid korras hoida. Nunnutan kiisudega. Teeme süüa ja sööme. Teen trenni. Vahepeal olen sotsiaalne läbi Interneti. Vaatan tööpäeviti Kirgede tormi. Vaatan enda sisse ja korrastan ennast. Püsin rahulik. Kammin kasse. Pügan Pisikest. 



PS: täpsustuseks. pereliikmete reis algas enne, kui Eestis esimene positiivne proov tuli koroonale. 

Sunday, March 8, 2020

Kevadet tunnete?

"Pisike, kas Sa tunned ka?" küsib Draakon.

"Ojaaa.. ma kuulen linnulaulu. Ja.. oot, midagi on veel," tõmbab ninaga, "see on ju grilli lõhn, naabrid grillivad!
Ja veel.. Draakon, see on ju kevad. See on kevade lõhn!"

"Ma vaatan natukene lähemalt.
Hästi ei näe...

... ma lähen vaatan  päriselt." ütles Draakon ja hakkas ennast käpakestega üles tõmbama.
Pisike tegi suured silmad.
Sel hetkel segasin mina vahele ja võtsin ta ära.
Ei tunudnud väga mõstlik, et ta ennast katuselt leiab (see on ju kaldu).
Aga nii nagu kassid tunevad kevade lõhna, tunnen mina ka.  Ja väsimust nii samuti. Kas see just kevadväsimus on... aga magad pea 12h ära ja magaksid veel, siis ilmselgelt tööpäevadel 6-7h ei tundu eriti piisav.
Käisin täna linnas. Viisin ramatud ära ("Vaikiv patsient" lugesin läbi ühe hooga), käisin turul, sest uuel nädalal tahaksin lihapirukaid teha ja hakkliha ostan ma turult. Läksin natukene hilja ja minu lemmikmüüjal enam hakkliha polnudki, aga ostsin siis mujalt. Koju jõudes olid kassid ka rõõmsad.
Ühel hetkel muutusid tööpäevad selliseks, et lõunaks polnud enam aega. Ise ütle teistele, et ega töö jänes pole, mis eest ära jookseb... aga ise seda väga ei kuulanud. Ilmselt seetõttu, et järgmisel päeval tulid uued asjad ja polnud kedagi, kes neid minu eest ära teeks. Tegelikult peaks olema olukord selline, et kui ühel päeval peab keegi su töö üle võtma, siis ta saab lihtsalt jätkata - kõik on selge, süsteem lihtne, aga ... mina seda ei näe. Enda süsteemid tahaksin selgemaks teha. Sellisteks puhkudeks on mul olemas ka fail "meelespea", kus on kirjas kõik oluline, mida on vaja päeva, kuu vikvartali jooksul ära teha, kust tuleb mingi info, telefoninumbrid ja nii edasi. Sest keegi teine ei oska minu tööd üle anda, isegi mu otsene juht ei tea kõiki neid tabeleid ja süsteemi, mis ma ise olen endale loonud. Fail tahaks täiendamist. Aga vähemalt midagi on olemas. :)

Aga tegelikult ei olnud plaanis üldse tööst kirjutada.

Vaid seda, et väljas on päriselt kevad. Mõnus päike. Ilusad hommikud. Kaunid õhtud.
Ja Tartus minge Botaanikaaeda. Lilled õitsevad.
Tahan ise ka jõuda.

Pisike.


Sunday, March 1, 2020

Veebruar 2020 raamatud


  • "Ära lase mul minna" Kazuo Ishiguro; 341lk; 01.02.2020
  • "Minu Tartu. Väljast väike, seest suur" Lauri Räpp, 328lk; 08.02.2020
  • "Kuidas terveneda kõikidest haigustest: paralleelmeditsiin: teaduslik lähenemine" Aleksandr Nikonov; 270lk; 09.02.2020
  • "Viimane hingelind" Berit Sootak; 292lk; 11.02.2020
  • "Jumalal ei ole aega" Marie Ernits; 162lk; 15.02.2020
  • "Armastuseta" Brigitta Davidjants; 168lk; 15.02.2020
  • "Pariisi kadunud tüdrukud" Pam Jenoff; 336lk; 16.02.2020
  • "Salauks" Jørn Lier Horst; 294lk; 20.02.2020
  • "Luku taga" Ruth Ware; 328lk; 21.02.2020
  • "Poiss pimedusest" Samuel Bjørk; 318lk; 22.02.2020
  • "Meid muutnud talv" Kate Field; 256lk; 26.02.2020
  • "Unistuste tütar" Diane Chamberlain; 376lk; 28.02.2020
  • "Isiklik tantsija" Stephen Leather; 303lk; 29.02.2020
Kokku 13 raamatut. Oih. Oli päris mitu, mida lugeisn läbi ühe õhtuga ja paar tükki, mille puhul pidin u 100lk jätma järgmiseks päevaks. Üldiselt oli lehekülgi 300 kanti, kaks sellist lühemat (alla 200lk). 
Tundub, et veebruar oli ilukirjanduskuu, aga mitte-ilukirjanduslik teos Nikonovilt oli üks väga hea lugemine, avab ikka silmi. 
Südamesse läks kõige rohkem "Minu Tartu" Lauri Räpp. Ma ei ole neid minu-sarja raamatuid vga palju lugenud, aga see oli kohe teistmoodi, kuidagi poeetilisem ka ilmselt. Ja äratundmisrõõmu, eriti, kui oli juttu Karlovast. 
Kõige põnevam oli ilmselt "Pariisi kadunud tüdrukud". "Jumalal ei ole aega" ja "Meid muutnud talv" olid okei, aga edasi ilmselt ei soovitaks. Ja põnevikud on ikka põnevad - "Salauks", "Luku taga", "Poiss pimedusest". 
"Unistuste tütar" oli minu jaoks nii kaasahaarav, et unegraafik läks täiesti sassi, pole ammu nii kaua õhtul lugenud, aga ühe pisikese osa jätsin lõpuks ikka hommikuks. 
"Isiklik tantsija" oli... raske kirjeldada. See on kirjutatud 2005 aastal ja räägib 1996. aastast Tais. Lugemine oli huvitav, sest see kõik tundus nii tõeline. Ja kaanel olev soovitus - 
"“Isiklik tantsija” peaks olema kohustuslik kirjandus kõigile Taisse reisivatele meestele" (Mai Loog)
 Vahepeal on palju aastaid mööda läinud, tulnud nutimaailm... aga lugeda võiks küll.

Ühe raamatu jätsin pooleli ka - "Magusmõrkjas". Polnud minu maitsele. 

Märtsis on kindlasti plaanis lugeda (st vähemalt alustada ja vaadata, kas meeldib) - "Hüpnotisöör", "Iluküla" ja "Inglikoodeks". Ja siis lisandub raamatukogust. 


Messenger sööb ikka kvaliteedi ära...
"Minu Tartu"

"Minu Tartu"

"Minu Tartu"

veebruar 2020

Vaata ka minu Goodreads profiili - Minna.