Silinder!

Trennipäevikut ma sel nädalal ei kirjuta (ülejäänud nädal läks nagu nädala esimene pool). Praegu istun voodis ja kuulen, kuidas välja tuulb ulub. Kodus on hea. Nii tublid, kes täna Pärnus jooksmas käisid! 

Mis on pildil teisiti? mida enne 1. oktoobrit ei olnud?

Ma kannan prille!

Tähelepanelikumad võisid seda märgata juba Draakoni sünnipäevapildil. Sest sellel päeval tulin ma prilidega koju ja näitasin neid Abikaasale ja siis jäid prillid ette. Tegelikult ma kogu aeg neid siiski ei kanna. 

Kuidas juhtus, et minust sai prillikandja. Ma tean seda, et juba suvel ütles boss mulle, et ma kissitan, kui arvutist midagi vaatasin. Kuulsin seda korduvalt. Vaidlesin vastu, et ju silmad väsinud või nädalalõpp või ... sest mis mõttes, ma ju nägin küll! Ja enda meelest ei kissitanud ka. Aga mingil hetkel tekkis pärastlõunal peavalu ja mitte vaid ühel päeval. Sain aru, et silmad väsivad ja arvutis oli test vahepeal udune. 

See oli minu jaoks midagi uut! Mul on enda teada alati olnud väga hea nägemine. Kooliajal, kui klassiõed ei näinud tahvlit, siis oli mul seda raske mõista, sest endal puudus kogemus. Ilmselt ongi raske aru saada, et kui kellelgi on tugevam miinus, siis ta ei näe kaugele ja ongi kõik udune. 

Tööl vtsin ühendust personaliosakonnaga ja ütlesin, et soovin silmakontrolli minna. Sain aja vist samal nädalal või järgmisel nädalal. Tätervishoius käime Qvalitas nagu paljude teiste asutuste töötajad. 

Sain ajavahemiku, millal minna. Minu üllatuseks registratuur minu nime ei leidnud. Mitte kuskilt. Aga nad panid. Rääkisin oma mure ära ja alustasime masinal millegagi ja silmakontrolliga. Nägin mõnda rida väga hästi ja kuskilt reast läks asi rohkem arvamiseks, sest tundus nagu oleks midagi, aga pigem ma arvasin, sest polnud selge. Sain klaasid ette ja ma nägin! Kõik väikesed read võisid ära lugeda. Seejärel ta vahetas neid klaase mul ees ja lasi võrelda. Näiteks -0,25 oli juba päris hea, aga -0,5 oli veel parem ning -0,75 tegi juba haiget. 

Aga mitte et ma lihtsalt ei näe, vaid ees olid mul silinderklaasid. Ilmselt ta selgitas ka seda, mida see tähendab, aga ma unustasin selle ära. Ma sain aru, et muidu on mul nägemine endiselt väga hea, aga silinderklaas teeb paremaks. 

Seejärel vaatas ta arvutis mu kõiki eelmisi silmakontrolle ja mul on alati see väike silinder olnud, aga ilmselt see ei häirinud varem. Tööl on üle 50% tööst mul arvutis ja nii on juba aastaid (kindlasti alates 2013, kui esimest korda Qvalitas kontrollis olen käinud.. ju oli varemgi)... et kes teab, miks see nüüd muutunud on.

Täna nüüd googeldasin, et arusaada, mida see silinderklaas siis tähendab:

Astigmatism on põhjustatud sarvkesta või silmaläätse ebakorrapärasest kujust, mis põhjustab osade valguskiirte langemise võrkkesta ette ja samas ka taha. Tavaliselt kaasasündinud, on peaaegu märkamatul kujul enamikel inimestest. Tugeva astigmatismi puhul nähakse ringi asemel ellipsit või punkti asemel kahte kõrvuti asetsevat punkti. Korrigeeritakse silinderklaasidega.

Ja siis ma sain nende klaasidega vaadata arvutis enda haiguslugu ja uskumatu kui selge ja ilus kogu see tekst oli. Silinder lisab siis teravust ja kontrasti. Hoopis teine asi! Olin väga tänulik pika ja põhjaliku visiid eest ja jalutasin sealt prilliretsept näpus minema. 

Abikaasa oli nõus prillipoodi tulema. Niisiis võtsime suuna Kastani tänava poole. Kui olin sõbranna käest kuulnud selest prillipoest, siis ma ei mõelnudki, et linnas kuskile lähen. Tegelikult ei suundunud me Kastani tänavale vaid Filosoofi 13 - Optikalabori prillipood. Kusjuures, seda kohta soovitas mulle isegi mitu inimest! 

Sinna jõudes võttis silmade eest kirjuks. Ma ei ole suutnud päikeseprillegi valida ja nüüd peaksin nendest sadadest mudelitest endale sobiva leidma. Uh. Palusin muidugi müüja abi ning tema hakkas mulle kohe kõiksugu siniseid raame andma. Lõpuks küsisin, et miks sinised!? Ma ei ole eriline sinise fänn olnud, väga ilusaid siniseid on, aga üldiselt on see värv mööda läinud (ütleb inimene, kelle kaks pikka sinist kleiti on sinised ja üks lühem ka, mida kannan just päris tihti). Sinist soovitas seepärast, et mu silmad on hallikas-sinakad ju. Ma sain aru, et ma ei taha mingeid väga suuri raame ja ümaraid ei taha ja vga väikseid ka ei taha. Et selliseid normaalseid ja pigem kandlise kujuga kui ümarad. Ja musti ei tahtnud ja et ninal mugavad oleks. Ja lõpuks hakkaski sinine meeldima. Minu jaoks julge värv. Proovisin punast ka, aga ... no ma kannan tööl kogu aeg punast :) siis olid prillid nagu liiast. Ühed sinised said peaaegu valituks, aga enne kui ma 100% kindel olin, siis proovisin veel kuskil 30 paari teisi ette :D Lõpuks meeldis värv ja kuju ja kergus ja enda peegelpilt ka! 

Nii et tellisin Incredible raamidega prillid. Need on väga paiduvad.. aga ma üritan neid mitte paiutada vaid ikka kasutada selleks, milleks ma need ostsin. 

Mõne tööpäeva pärast sain prillid kätte. Läksin neile lõunapausi ajal järgi ja autos siis üritasin selfit teha, et kuidas on. Olin täitsa paanikas juba, et kas ma sellised prillid ostsingi, need ei sobi ju! Nüüd ma arvan, et kitsas kohas telefoniga selfit teha ei ole just päris õige variant hinnata, kas prillid sobivad. 

Alguses mõtlesin neid hakata kandma alates lõunast, et silm ise ka tööd teeks. Aga nüüd on ikka nii, et arvuti taha jõudes panen prillid ette ja kõik on selgem ja parem. Kui avhepeal praktilisi ülesandeid täidan, siis võtan ära. Autoga ma päris igapäevaselt ei sõida, aga eile käisin näiteks sõbranna juures. Läksin juba õhtul pimedas ja ilm oli nagu täna - tuuline ja vihmane. Mõtlesin, et proovin prillid ära. Ja sellise ilmaga on vahe on ikka märgatav! Vihmaga ju kõik peegeldab vastu, aga need klaasid tegid pildi selgeks! Super. Väga rahul. 

Üks tänane selfi ka... kodus kannan harva, aga tundub, et blogides võiks ikka kanda :) (ja võiksin valgemas kohas istuda).

Aeee, trenn, aee?

 

Praegu on tunne, et trennipäeviku peaks saatma puhkusele. Mulle ei tekita just eriti head tunnet, kui mul ei ole sinna midagi asjalikku kirjutada. Ja hetkel ei ole ka motivatsiooni. Samas nagu on ka ... eelmine reede pärast juhendamist oli kõik väga selge ja tore ja tahtsin pühapäeval suure hooga pihta hakata. Ärkasin õigeaegselt, läksin kodust välja ka.. ja siis rattaparkla läksin natukene turri (lõpuks selgus, et enda peale), sest ma ei saanud ja ei saanud ratast kätte ja rakendusest logis välja ja sisse ei saanud... ja lõpuks sain aru, et võrguühendus oli väljas.... Kell ei olnud küll väga palju, aga oodatust jõudsin sihtpunkti u 7 minutit hiljem, kui olin planeerinud. Jõudsin jõusaali ja istusin seal. Ma ei mäleta, mis ma mõtlesin, aga kohe üldse ei olnud sellist tunnet, et hakkaks nüüd midagi tegema. Olin kuskil 20 minutit ära istunud, kui läksin siis pesema ja end tööpäevaks valmis sättima. Et ärkan kell 6, lähen saali istuma.. seda polnud mul varem juhtunud.
Tegin trenni järgi teisipäeval. Ja täiesti okei oli! viimaseks harjutuseks ei jäänud aega, sestoli teisipäeval ja pidin kell 8 tööl olema.
Ja siis tuli kolmapäeval. Läksin taas Abikaasaga ehk jõudsin kohale päris vara. tegin mõned kõhulihased ära ja sain aru, et kohe miski ei ei tekita tunnet, et tahaks siin olla ja midagi teha. Olemine oli okei, aga võib-olla natukene kummaline*. Päris maha ei tahtnud seda aega visata, niisiis tegelesin rullimisega (valus!) ja mõtlesin, et võiks ikka rohkem kuputada.
Teisipäeval sain gripivaktsiini. Kuna tean, et süstikoht on muutunud valulikuks, siis lasen selle teha vasakusse kätte. Õhtul oli endiselt ebamugav ja valulik.. mina aga armastan magada vasakul küljel! Kuidas ma magan, kui ei saa käel olla? Võtsin ühe B3 vitamiini (niatsiin) kohe pärast õhtusööki. See teeb unisemaks ja unehäirete ajal oli sellest palju abi. Kui seda tühjale kõhule võtta, siis võib tekkida niatsiini lööve (samas mõned allikad ütlevad, et see tekib kui võtad seda liiga palju... ), mis ei ole ohtlik, aga natukene ebamugav. Lähed punaseks, v-o sügeled, kuumad, kõik väikesed veresooned on laienenud.. ja selline huvitav tunne. Mul on seda kaks korda juhtunud ja alla tunni oli see ka möödas. Esimesel korral ei saanud aru, mis värk on, aga siis kuskil koitis, et B grupi vitamiinide kohta on seda räägitud. See selleks. Ärkasin öösel pärast kella 1 ja mul oli korraga kuum ja külm. Peegelist ma ei näinud, et oleksin punane kui tõrvik, aga tunne oli sellelaadne. Ja siis tulid külmavärinad. temperatuur tõusis 3-4 triibu võrra (jaa, ma kraadisin end öösel vist 3x). tahtsin uinuda, aga alguses oli külm ja samas palav ja .. imelik oli. Lõpuks vist värinad kadusid. Mingit tabletti ma sellise väikese 37,.. peale ka ei võta ju. Suutsin vist ka magama jääda ja kella kolmeks oli kõik möödas. Kas see oli gripivaktsiinist? Võib ju anda korraks selle reaktsiooni. Aga samas oli ka nii seda tõrviku tunnet. Hommikul oli enesetunne hea, aga natukene ebalev...
neljapäev on see päev, kui ma võiksin jala tööle liikuda.. või vähemalt pool teed. Täna tuli vaid tavaline 1km (kõnd-ratas-kõnd), sest keegi lükkas äratuskella edasi...
Ja homme on reede ja ma kohe üldse ei taha trenni teha. Magada tahaks!
Kas pärast kella keeramist on lihtsam? Kuhu motivatsioon kadus? Mis kohusetundest ja tahtejõust sai?

 

 

NB: B grupi vitamiinid soodustasid minu und kordi ja kordi paremini kui nt melatoniin.

Trennipäevik - 43. nädal 2019

43 nädal

Kui nädal tagasi sai tõuksiga sõidetud 101km, siis ei ole just raske arvata, et käesolev nädal läks taastumise tähe all. Nimelt, erilisi ettevalmistusi selleks pikaks sõiduks ju ei teinud ja samas, kui mõtlen oma kolleegi peale, kes oli enne seda sõitnud tõuksiga vaid kaks pikemat distantsi (u 30km), aga on muidu liikuv ja sportlik, siis on see täiesti tehtav ka ilma korraliku tõukerattasprdi aluseta. Mina oleksin soovinud end paremini ettevalmistada, aga sügis tuli ruttu peale külma, tuule ja vihmaga. Samas ei jäänud mul millestki puudu - jah, see parem säär tegi hullu valu lõpuks, aga miski ei ütle, et see oleks teisiti läinud. Sõitsime ju grupis ja üsna stabiilse kiirusega, siis see hoidis kõik kontrolli all. Üksi 100km rühkimine oleks midagi muud..

Esmaspäev - olin tõeline puujalg. Kui liikuma sai, siis oli okei, aga just see toolilt püsti saamine või hommikul voodilt. Olemine oli üsna väss. Olin küll varakult magama läinud, aga keha oli ka päris väsinud. 

Tööle käisin kõnd-ratas-kõnd nii hommikul kui ka õhtul. Jõusaalile isegi ei mõelnud. 

Teisipäev - mõned kohad olid valusamad kui esmaspäeval, aga mõne lihas hakkas juba järgi andma. Aga see õlavööde, turi, selg... kere ka valutas, kui seda pöörasin. Ikka korralik koormus kogu kehale. 

Tööle käisin kõnd-ratas-kõnd nii hommikul kui ka õhtul. Ei plaaninud järgmisel päeval jõusaali veel minna. Samuti ei planeerinud sisesõudmisest osa võtta.

Kolmapäev - sain juba paremini liikuda! Juhuu. Kusjuures ühtegi kuputamist ma ei teinud pärast pühapäeva. Lihtsalt unustasin ära! 

Aga toimus asutustevaheline sisesõudmine. Möödunud aastatel olin sellest ikka osa võtnud, aga ... no meil on erinevad vormikandjad tööl ja osadega see võistlemine pole just kõige ahvatlem, seda olin öelnud ka möödunud aastal korraldajale. Ja sel aastal ei plaaninud osaleda, sest taastusin alles.. ja mäletasin küll, mis tunne on selle 500m lõpus.

Aga siis hakkas korraldaja moosima. Et nüüd on ju uus võistusklass ja kuidas ma siis ei osale! Ma ütlesin, et mul kaks kolleegi täitsa võistlevad ja esindavad meid. Aga ta moosis mu ära, isegi retuusid sain tema käest, sest mul ei olnud midagi.. Leidsin kapis minirätiku, teised sokid, õnneks kannan tööl t-särke, et neid oli ka kapis, ja puukingade asemel leidsin sandaalid ka. Kella 11 aeg läksin ühe bossiga jõusaali, tegime veidi sooja ja tõmbasime oma 500m ära. 

Lihtne on öelda, et ära pinguta siis, kui ei taha, et lõpus nii raske oleks... Kuidas sa võistled nii, et ei pinguta? Pool distantsi oli okei nagu ikka, seejärel läks raskeks ja raskeks ja raskeks... oeh. 

Aga lõpetasin ajaga 1.44,1... mis on täpselt sama aeg, mis aasta tagasi! Ja parem aeg, kui see, mis ma Luunjas ikka tõmmanud olen. 

Mina olin rahul, sest ma ei olnud selleks üldse valmistanud (eelmisel aastal olin ikka natukene harjutanud) ja mu lihased ei olnud ka valmis. Aga sai tehtud. Ja enda vanusegrupis täitsa I ka ;)

Parim naiste aeg oli muidu 1.36,... miskit. Et arenguruumi oleks ikka kõvasti.

Esialgu olid jalad täitsa makaronid. Aga järgmisel päevaks võisin öelda, et see sõudmine ja kiire pingutus tegi head.

Tööle käisin kõnd-ratas-kõnd nii hommikul kui ka õhtul. 

Neljapäev - muutus nii palju, et kõndisin pool teed tööle ja ülejäänud osa läksin rattaga. Tahan jälle rohkem kõndima hakata. Madalad saapad on nüüd olemas, mis jalad soojas hoiad, kleit seda kõndimist ei sega. Ainult käekott ja lisakott on üsna rasked.

Tööle käisin kõnd-ratas-kõnd nii hommikul kui ka õhtul. 

Reede - läksin jõusaali. Eelmisel õhtul olin varakult voodis juba (st kell 9). Kolmapäeval olin treeningkava juhendajag rääkinud, et see Jeffresoni kükk on natukene kahtlane ja äkki keegi mingi hommik tuleks minuga saali ja aitaks selle üle vaadata. Neljapäeval ta siis küsis, kas ma olen kell 7 platsis ja mis ml muud üle jäi. Esimesest kohast ei saanud ma ratast, siis meenus, et särk jäi koju (järgi ei läinud, sest see oli üks päev, kui olin pükstega) ja vahepeal kontrollisin, kas ma püksid ikka panin kotti. Jõudsin parklasse temaga samaaegselt. Saali jõudes oli mul vähemalt soojendus juba tehtud. 

Alustasime küll kükist ja arvasin, et sellega kõik piirdubki... aga tegelikult ei plaaninud ta kuskile minna ja nii sai pea kõik kolme päeva kava harjutused ära tehtud. Kõike küll vaid üks seeria, aga koormus tuli korralik. Sain aru, et nii mõnegi harjutusega olen kuidagi lihtsamalt läbi ajanud. Ja see Jeffresoni kükk, mille kohta arvasin, et see on küll üsna metsas mul, oli tegelikult väga kobe. 

Loodan, et need kõik asjad mul nüüd meelde jäid ja uuel nädalal saan kõike rakendada. 

Tavasärgiga oli naukene ebamugav, higistasin ikka korralikult. Ja kui trennist tööle jõudsin, siis kolleegid vaatasid, et mida ma longin... no nii väss oli olla juba ja kotid olid ka rasked. 

Laupäevaks oli lihasvalu kohal (alles agu vabanesin ühest teisest lihasvalust).

Laupäev - erilisi plaane ei teinud. 

Emotsionaalselt oli kurb päev Tartu krematooriumis.

õues sai õhku hingatud.. lehti riisutud ja kottidesse pandud.

Pühapäev - olen juba tükk aega mõelnud, et nüüd võiks olla see päev, et lähen sörkima.. olid need mõtted ka täna, aga ausalt öeldes ma lihtsalt ei jõua. Väsinud. Magasin öösel peaaegu 12h ja siis tegin veel lõunauinaku u 2h. 

Enne lõunat tegin väikese jalutuskäigu, et värsket õhku olen hingamas käinud.

Pisike karvik. Täna magan kiisudega samas rütmis.

IV Sõprade Sõit ja 42.nädala trennid

Päris kirjeldav tekst sai. Polnud plaanis.. aga olemine nii väss, et hetkel jääb nii. Nüüd, pea nädal hiljem, on suurem osa emotsioone ka lahtunud. Aga oli üks mõnus sõit toredate inimestega. Soovitan kõigile. Järgmine aasta juba viies ehk juubeliüritus!

-------------------------

Esimest korda käisin Sõprade Sõidul kaks aastat tagasi, siis sõitsime peaaegu 54km (pausideta u 3h ja keskmine kiirus 17,72km/h). Ma ei mäleta täpselt, miks möödunud aastal ei läinud, aga ilmselt jäin regamisega kuidagi hiljaks ja hind läks liiga kalliks. Sel momendil läks raha igale poole mujale. Sel aastal ei olnud ma ka just valmis minema.. aga kolleeg, kellel olen ikka tõuksi laenanud, veenis ümber, võiksime ju tõuksidega minna ja ikka kõige pikemale distantsile. Uh, üksi just 101k sõitma ei lähe ju. Nii regasime end ära ja tuli teisigi - lõpuks oli 101km distantsil kirjas seitse tõukeratturit, aga stardis oli meid kaheksa (lõpuüritusel rääkisin ühega, kes ütles, et on rattaga kirjas, aga ma siis veensin teda (kuuldes kui sportlik ta on), et rattaga ei ole see talle eriline pigutus enam, et tulgu ikka tõuksiga. =) ) ning lisaks rullsuusatajad (nende arvu ei tea). 

Pikimal distantsil olid põhiliselt ikka ratturid, nemad said hiljem startida (ja kauem magada, nad möödusid meist Tammelinnas ja Ropkas). Meie olime kõige rahulikumas grupis (tempo 13-15km/h) ja seetõttu startisime juba 08:30 hommikul. Eellugu veel nii palju, et möödunud nädalal kallas ju vihma peaaegu iga päev ning mina muudkui vaatasin ilmateadet. Ma lihtsalt ei kujutanud ette, kuidas ma lausmvihmaga peaksin suutma pea 7h rajal olla. Või kui hommikul on miinuskraadid ja sooja tuleb vaid paar kraadi, mida siis selga panna? Kas see liiga pikk distants pole üldse? Möödunud päevad olid kuidagi kiired ka olnud ja olemine oli väss. Laupäeval õhtul vaatasin veel ilmateadet ja see oli paranenud! Okei, olenes ka sellest, millisest portaalist seda jälgida. Õhtul võtsin veel ratta tuppa, et tallalaud kõrgemale seada ja rehve pumbata. Viimasega oli natukene probleeme ja mul tekkis vaikselt paanika... aga Abikaasa sai kuidagi selle asja ikka korda ja rehvid said täis. Läksin võimalikult vara magama, et saaksin piisava une. Ei ole just palju pühapäevi, kui ärkan juba enne kella 7. 

Hommikul olin riietuse osas ikka nõutu. Lisaks ärgates kuulsin, et vihma sajab :| Lootsin, et ilmateade ei valeta ning see lõppeb. Riietuse osas olin nõutu just ülemise osas, sest noh vihmakindlaid pükse mul niikuinii pole. Suviseid tosse ei saanud panna, sest nendel oli taldadel õhuaugud (jooksuttossudel mingi mood? kuidas siis vihmase ilmaga jooksma peaks?). Panin mugava pesu, pikad sinised jooksuretuusid, jooksutossud, mõnusad sokid. Üles siis tavaline spordirinnakas, see hall pluus, mis pildil, ja peale tõukerattaliidu särk. Linna minnes oli veel jakk peal ja oli selge, et sellega hakkab palav. Vihmakindlat jakki polnud, mis õhku läbi laseks. Torusall kaela ja peapael pähe, et kõrvadel külm poleks, kindad kätte. Telefoni pakkisin alguses kreppkoti sisse ja panin siis tasku (sp mulle need liidu särgid nii meeldivadki, et seljal ju taskud nagu ratturite särkidel ikka ja sinna saab igast kraami panna). Ja ratta külge kinnitasin vihmakeebi (see oli mingi pallikese sees, rippus mul). Linnas jätsin seljakoti tõuksisõbra autosse. Stardimaterjalis oli uus peapael, panin hoopis selle pähe, tundus palju soojem. Kogunesime üsna ruttu, jõudsime enne starti mõne pildi teha ja siis täpselt 8:30 startisimegi.

selline sõit

Esimesena võtsime suuna kesklinnas Annelinna servast Ihaste poole. Minu jaoks oli tuttav tee, aga ei mäletanudki, kas olin seda ka vastupäeva sõitnud. Siis mööda Kabina teed Luunjasse ja tagasi mööda kergliiklusteed. Tagasi linna jõudes pöörasime ka kergliikusteele ja suundusime sealt alla Ihaste ringi poole, tegime väikese põike ja olime Annelinnas kergliiklusteel tagasi. Varsti jõudsime esimesse teeninduspunkti Sõpruse puiestee Olerexi. 

Sõpruse puiestee Olerex

Sõit oli üsna mõnus olnud. Oli isegi päikest, aga vahepeal ka kuidagi külma tuult. Kohati oli tee lehtede tõttu libe. Edasi suundusime mööda Jaama tänavat Roosi tänavale, seat ERMi juurde ja edasi linnast välja Kõrvekülla. Kohale jõudes suundusime mööda maanteed Jõgeva mnt poole. See polnud lemmiklõik, sest pidime sõitma hanereas, tuul oli ka külm. Tempo oli selline üsna rahulik ja vahepeal hakkas isegi jahe. Linna jõudes tiirutasime veidi Kvissentali piirkonnas ja mööda kergliiklusteed suundusime linna. Varsti olime Ujula tänaval ja Kroonuaia silla ületasime autoteel sõites. Võtsime suuna Kassitoomele, edasi Näituse tänav ja Veeriku Selveri juures ootas meid järgmine teenindupunkt. 

Seal võtsin juba kummikommi ka. Lisaks mõnusat sooja teed. Ja ühe geeli sõin (pakuti, enda omad olin maha jätnud), sest kõht hakkas tühjaks minema. Natukene remonditi mu ratast, tagumine ratas oli veidi lahti... ehm.. õnneks sai kinni. Pidurid oleks tahtnud ka timmimist, aga seda aega meil polnud. 

Kui sealt ära sõtsime, siis hakkas vihma sadama. Paarsada meetrit sõitsin (Veeriku Maxima suunas), aga siis jäin seisma ja panin keebi peale. Mul oli kaasas täiesti tavaline vihmakeep, mis tekitas väga korralikku õhutakistust, aga hoidis mu kere vähemalt soojana. Mul polnud aega ka seda kuidagi siduda, sest ei tahtnud teisi silmist lasta. Maxima juurest pöörasime Betooni tänava poole ja läksime Maaülikooli ühiselamute vahelt Gardesti poole ja suundusime ka kohe tagasi linna Vaksali linnajao poole, aga uuesti Näituse tänavale. Olerexi me uuesti ei läinud, aga Veeriku Maximast möödusime küll. Rahinge ringilt võtsime suuna Lõunakeskuse poole ja Viljandi ringilt suundusime Haage poole. Vihma sadas ja siis ei sadanud. Tänavad, teed olid märjad. Vesi pritsis üles ja jalanõude sisse (paaril tõukeratturil oli rattal porilaud ja oli näha, et nemad on kohe palju kuivemad kui teised, lisaks olenes see rattatüübist). Tossud lirtsusid. Ühel hetkel jäi mul tagumine pidur kinni - oli porine ja natukene liiga lähedal. Sain aru, et edasi peaksin sõitma nii, et kasutan vaid esipidurit. Linnast väljas oli tuul üsna tugev, tempo oli tunduvalt tõusnud (vahepeal tegid vist tõukeratturid rullsuusatajatele tempot). Haagel oli järgmine teeninduspunkt. Jätsin keebi veel selga, sest ... tuul, aga kere oli soe. Ja lõpuks sain seda natukene siduda, et vähendada tuuletakistust. 

Haagel

Haagelt pöörasime Külitse poole. Sõitsime krobelisel maanteel, tuul oli vast, tempo päris korralik. Kogemata lõikasime ühe kolnurga maha, kui Külitse teelt juba linna poole keerasime. 

Järgmine teenindupunkt oli Fi Olerex. 

Fi Olerex.. jäi bussi taha.

Viskasin keebi seljast, päike oli välja tulnud. Sel hetkel ma lihtsalt ei näinud neid tumedaid pilvi ja mõtlesin, et kui ka tuleb vihma, siis nüüd on üle poole tee juba läbi ja võib märjaks ka saada. 

Sealt läksime Tammelinna, õnneks olime vaid korra Aardla tänava kõnniteel, sest suundusime kohe väikesematele tänavatele ja jõudsime raudtee kõrval oleva kergliiklusteeni. Jõudsime Tamme staadioni juurde, läksime Riia mnt juures raudtee alt läbi ja tagasi kergliiklusteele ja Ülenurme tänavalt jõudsime Võru tänava juurde, tegime põike Võru-Aardla risti (sinna ehitatakse Olerexi) ja suundusime uuesti Võru tänava väikese ringi juurde (Postimaja juures), sest seal oli järgmine teeninduspunkt. Viimane. Mingi hetk olime vihma saanud, aga mitte väga palju. Jalad ei lirtsunud ka enam kogu aeg. 

Peaaegu Aardla risti Olerexi juures.

Pärast seda läksime Tõrvandi-Ülenurme ringile. Minu jaoks oli see väga tuttav kant, sest aeg-ajalt ju sõitsin ka seda teed. Mõnus. Tempo oli tegelikult üsna korralik. Kui ma alguses vaatasin kella, siis me sõistime tõesti 15-16km/h, aga hiljem oli pigem 18-20km/h (eks see keskmine 13-15km/h oli arvestatud koos pausidega, pikematel pausidel panin mina kella kinni, aga lisaks teeninduspunktidele oli meil vahepeal väikeseid pause, siis tiksus kell edasi). 

Kui Ringtee tänava algusesse jõudsime, siis nägin, et just jõudis sinna ka 65km mingi ratturite grupp ja mõned tõukeratturid (kolm oli seal). Meil tõukeratturid, kes olid hakanud tempot tegema, jõudsid neile sappa ja jõudsid foorist rohelisega üle. Rullsuusatajad ja mina ning mõned teised tõuksijad, jäime täpselt punase tule taha ja võisime teistele lehvitada. Nende tempo oli päris korralik. Sõitsime mööda Ringtee tänavat alla ja otse Ihaste sillale, et sealt suund Annelinna ja siis keskusse võtta. Mõtlesin omas peas, et huvitav, kus me veel tiirutame, sest päris palju kilomeetreid jääks justkui puudu... Minu üllatuseks aga pöörasime kesklinnas jalakäijate sillal Raekojaplatsile ja sealt juba Küüni tänavale finišisse.

Kilometraaž oli kuskil 95,5km. Ma olin natukene pettunud. Sest ma tahtsin 101km täis saada.

Sain medali, alkoholivaba õlle, tegime pilti, panime kirja aja (pausidega 6h34min, pikemate pausideta 6h1min), ajasin veel paar sõna juttu, aga siis võtsin suuna koju.. ringiga... sest et need puuduolevad kilomeetrid oli vaja täis saanud.

See on raske. Juba poolel Sõprade Sõidu distantsil hakkas parem säär kuidagi krampi jääma. Oli paremaid ja halvemaid tõukeid, aga üsna kange oli. Aga mul oli vaja veel kuskil 5km sõita ja tõugata selle jalaga, millega ma ei suutnud seda teha. See parem säär oli nagu kivi. Tiirutasin väga aeglaselt ja vaikselt jõudsin kodule lähemale. 

Ja jõudsin koju! (5km mingi 25min)

Sain täpselt 101km täis ja siis panin kella kinni.

rõõmsalt kodus

Kodus panin riided pessu. Pakkisin ennast kokku ja läksime Karlovasse. Abikaasa hakkas sauna kütma, mina üritasin kuppudega neid säärelihaseid tööle saada. Oi see oli valus. Reied ka muidugi. Kuputasin kuskil tunnike, siis sai saun valmis. Pärast sauna oli olemine üsna hea, aga samas ka väga väsinud. Jalad olid kanged.. väga kanged. Oli üsna selge, et järgmisel päeval ma trenni ei lähe.

Nii et ma sõitsin kokku 101km (juhuuu!)

Keskmine kiirus 15,68km/h. 

Keskmine pulss 152x' - see üllatas, arvasin, et madalam.

Max pulss 181x'

Minu aeg pikemate pausideta 6h26min.

ja siis kell ütleb, et ega sa kõndinud küll ei ole...

42. nädala trennid.

Möödus natukene mingi pisikuga. 

Esmaspäev - Abikaasa oli haigeks jäänud, võttis haiguslehe. Mina läksin siis autoga tööle ja alustasin profülaktikaga, et haigeks ei jääks. Jõusaalis olin kuskil 55min, ju päris super see enesetunne polnud.

Teisipäev - käisin autoga tööl, trenni ei teinud. Tööl oli kehv olla. Kodus hea. Und jagus.

Kolmapäev - kodus oli hea.. tööl ei olnud. Tõsiselt halb oli olla. Trenniplaanid olin juba eelmisel õhtul ära jätnud, et lasta kehal taastuda. Tööl käisin autoga.

nn puhkepäev viiruse tõttu.

Neljapäev - puhkus, olin koolitusel. Sõitsin rattaga. Enesetunne oli juba väga hea. :)

Reede - puhkus, olin koolitusel Sausti mõisas.

Mina kaalul ei käi, aga Abikaasa võttis selle kapist välja.

Laupäev - puhkus, olime Rakveres.

Pühapäev - Sõprade Sõit 101km.

Ma tahtsin veel mõnda asja kirjutada.. aga see o juba mammutpostitus ja ma sätin end hoopis magama. Jah, on laupäevaõhtu ja kell on pool 10.

Trennipäevik - 41 nädal 2019

41.nädal 

Uh. Tööpäevadel on nii palju ekraani, et õhtul kodus väga ei taha enam. Ja tegelikult hüppas mõni pisik Abikaasa küljest ka minu külge ja mul on ka sellised kergemad ülemiste hingamisteede viirushaiguse nähud. Korraks mõtlesin, et oleks tore ju kodus olla... aga alateadvus seda mõtet, et sel nädalal ikka ei taha, vist enam ei kuulnud. Loputan nina, vahepeal söön mett, joon palju sidruni-ingveriteed. Võrreldes abikaasaga on minu olemine ikka väga hea. :) 

Möödunud nädal oli tavapärane ja panen lihtsalt kirja. Treeningute teist osa ei hakka hetkel siia juurde lisama, jääb midagi ka järgmisteks nädalateks. 

Natuke võiks talve ka tulla, aga üldiselt ootan ma nüüd kevadet. Tegelikult mulle väga meeldib see värviline sügislehtide aeg ja ei ole midagi ka vihma vastu... aga tööl käies on seda raske nautida ja vihma eelistaks päevadel, kui ei ole plaanis tunde õues veeta. Mäletate, kui soe sügis oli eelmine aasta? Ma ükspäev vaatasin isiklikus instas vanu story'sid ja noh... väga soe oli! Praegu ei tule mulle mõttessegi, et võiks ujuma minna. :D 

Esmaspäev - hommikul läksin autoga ja jõusaalis olin veidi üle tunni. Soojenduseks oli ikka kalamäng. Koju kõnd-ratas-kõnd

Teisipäev - kõnd-ratas-kõnd nii hommikul kui ka õhtul. Draakon sai 4! (või 5)

Kolmapäev - soojenduseks kõnd-ratas-kõnd ja siis jõusaalis jälle tunnike. Trennis võtsi kergemalt, kükid jätsin lõppu ja kõhu vist üldse tegemata, sest punased külalised päris kabusteta ei tulnud. Õhtul kõnd-ratas-kõnd.

Neljapäev - läksin kõnd-ratas-kõnd. Õhtul tuli Abikaasa järgi, oi kui rõõmus ma olin! :) 

Ja õhtul läksime külla. Ja see õhtu oli ka niiii tore. Arvasin, et oleme kuskil kaks või kolm tundi, aga aeg läks ruttu ja tiksus täis pea 5 tundi... ja oli vaja koju magama saada, et hommikul trenni minna.

Reede - magasin viis tundi (3h vähem kui tavaliselt), jõudsin kennasti trenni (kõnd-ratas-kõnd) ja trenn oli ka väga hea! 

Koju sain aga autoga... Abikaasa luges vist jälle mõtteid :P 

Laupäev - meil oli tõuksiperega hooaja lõpetamine. Kohtusime Taageperes. Algas vahva välitegevusega ehk küla (pilt)orienteerumine. Mina ootasin veel õde autoga ja meist sai üks tiim. Mõned jooksid ka, aga meie võtsime rahulikult (okei, vahepeal mõned jooksusammud tegime). Nimelt baasist saime ühe pildi ja pidime sinna kohta minema, kus oli siis mingi ülesanne. Võtsime ülesande peale ja selle tegime ära baasis, siis saime järgmise pildi jne. Nii käisime seal 2h :) Me alustasim kuskil 7min hiljem teistest ja üks punkt jäi käimata, aga kui teised sauna läksid, siis käisime veel sõbrannaga jalutamas ja tõin selle punkti ka ära. Noh seal oli harjutus, et näidake, kuidas põrsad magavad :D Et pole hullu, et see tegemata jäi. Kakstundi möödus väga ruttu ja kell näitas mulle 10km :) Vahepeal oli päike, siis vihma, siis mingid teralisemat asja.. vaheldusrikas. Samal ajal oli ilus värviline sügis. Ja koht oli imeilus. 

Abikaasat jäi koju, sest hommikuks oli tema täitsa haige ja mina võtsingi sõbranna kaasa. 

Ratast meie pere dünastia see kord koju ei toonud :D (sedelitele kirjutasin siiski oma nime eks, kokku oli viis häält). Aga ratta sai endale üks vahva poiss, no niiii äge oli vaadata, kui rõõmus ta oli. Esialgu vist kuuldi ainult perekonnanime ja siis see perekond juba kilkas. Vahva! Rattaks oli race max28 ehk seesama millega mina sõidan. 

Pühapäev - puhkus.

Magasin küll, aga olemine oli väss.

Nüüd on juba teisipäev. Vaatan, kas homme lähen trenni või ei lähe. Tahaks nagu, sest muidu jääb nädalane paus... aga kui vaja pigem tunnike kauem magada, siis magan, et need viimased viirused minema lendaksid. 

Draakon 4!

Draakon, täna kolm aastat tagasi tulid Sa koju. 

Sa oled i m e l i n e kass. 💚 

 Nii isemoodi. Kui Sa ringi jooksed, siis heliseb kelluke Su kaelas ja ma olen nii tänulik, et see aitab Sind kuskilt põõsast kiiremini üles leida. Aasta tagasi ei olnud Sul aimugi, et viis nädalat hiljem on Sinu argipäev kardinaalselt muutunud. Ma usun, et Sa soovisid endale karvast sõpra, aga Sa ei olnud päris kindel, kuidas kõik kujuneb. Sa näitasid oma nimele kohast iseloomu urinate ja hammastega, jätsid mu nahale verised jäljed, aga samal ajal olid Sa hirmunud ja arg. Me kõik õppisime. Sina õppisid, et kui tuleb pereliige juurde, siis olemasolev armastus ei jagune kaheks, vaid see kasvab veel suuremaks ja seda jätkub kõigile. Sul on üks must pisike sõber, kellega koos pättusi teha, mööda kodu ringi joosta, ühisest kausist süüa ja juua ja niisamuti mahute te koos ka sülle. Et järgmise eluaasta jooksul täituksid Su järgmised soovid (jaa, ma tean et sa tahaksid õues nii ringi mütata, et keegi Sind pidevalt toa juurde ei suunaks). Ja mul on rõõm tõdeda, et Sinus on natukene ka sülekassi... isegi kui Sa lähed hoopis meespere sülle. Sa armastad värsket liha ja kana ning naudid paisid ja meelitusi, kui on Sinu jaoks õige aeg. Sul on iseloomu!

Draakon, meie armas punane kass! 

💚

Tunne rõõmu väikestest hetkedest, tee need suureks.

Lemmikloomad on pereliikmed.

Ja armastus kasvab.