Minu kogemused 1) rinnaga toitmine

Ma olen juba ammu mõelnud, et tahaksin kirja pana mõned enda mõtted ja kogemused rinnaga toitmise ja beebiga koosmagamise kohta, samuti näputoidu kohta. Ma lähtun puhtalt endast ja minu tõde on minu tõde.

Imetamine

Minu jaoks ei olnud küsimustki, kas ma tahan last rinnaga toita või mitte. Minu jaoks ainus loogiline valik. Ma olen tänulik, et selleks on ka rinnapiima piisavalt olnud ehk mu keha on tundnud ennast piisavalt hästi, et seda piisavalt toota ja mul pole olnud selleks nn vastunäidustusi. Mitmed tuttavad naised on öelnud, et neil tekkis kohe haiglas piimapais. Minul seda kogemust ei ole. Kuigi keha hakkas sünnituseks valmistuma ca 36h enne, kui poja keisriga sündis ning sünnitusest jäi "tegemata" vaid see osa, et laps sünnitusteede kaudu sünniks, siis tekkis piim ikkagi 3,5 päeva hiljem. Ternespiima muidugi oli. Aga seda, et rindades on piim olemas, tundsin esimesel täispäeval kodus (poja sündis pühapäeva õhtupoolikul, koju saime kolmapäeva pärastlõunal). Ja muidugi ma teadsin, et piim ei peagi tekkima kohe ja on täiesti okei, et seda pole kohe, ei ole vaja hakata kohe lisa andma, oluline, et laps oleks piisavalt rinnal, stimuleeriks, saaks kätte ternespiima, siis ikkagi oli stressi. Isiklikult tunnen, et sünnitusjärgses osakonnas jäi ka hoolt vajaka... Viimasel päeval tundsin, et olen hoitud. Ämmaemand tuli koju sama nädala reedel ja siis oli poja juba 80grammi juurde võtnud. Nii et piima jagus. Laps kasvas. 

Aga vat valus oli see küll. Alguses. Ikka väga valus. Nibukaitsmed leevendasid veidi valu. Kasutasin neid tükk aega. Imetamise jooksul küll valu taandus, nii et vasospasmi või soori polnud vajadust kahtlutada. 

Ma mäletan, et väga nautisin imetamist. Mina muudkui istusin ja laps muudkui sõi. Tol ajal oli istudes lihtsam, kasutasin ka imetamispatja. Päris alguses hoidsin veel enda sõrme nii rinnal, et poja saaks nina kaudu rahulikult hingata. Hiljem mõtlesin, et huvitav, millal ma seda enam tegema ei pidanud.. aga ei mäletagi. Kõik läks kuidagi sujuvalt ja jooksvalt.

Kella ma toitmiste puhul ei jälginud. Laps sai süüa siis, kui ta seda soovis. Sõi nii kaua kui soovis. Või mõnules niisama. Küll aga panin äppi kirja, sest esialgu küsis ka arst, kui mitu korda laps rinnal on. Rohkem aga seetõttu, et esialgu vist andsin pigem ühte rinda korraga ning äpi kaudu oli hea järge pidada. 

Valu mälestus kaob. Ehk ma tean küll, et esimene nädal on haava tõttu olemine selline kehv, eriti püsti saamine, asendite sättimine, aga kui suur see valu oli, seda enam kuidagi ei mäleta. Aga esialgu tuli sellega kindlasti arvestada. 

Imetamisel oli raskem periood 2022 sügisel, kuskil oktoobris või novembris. Poja alustas päevast tissistreiki. Gaasid olid varasemalt aeg-ajalt ikka probleeme teinud, aga siis polnud enam gaasidega seotud. Lihtsalt ei võtnud rinda. Aga praktiliselt terve öö oli rinna otsas. Ca 2 nädalat oli sellist keerulisemat perioodi, eelkõige seetõttu, et ma ei saanud öösel eriti magada ning samas tahtsin ju päeval ta tagasi rinnale saada, aga see tekitas stressi. Kui ta vähegi magama jäi, siis pumpasin piima välja. Ja seda jäi aina vähemaks. Mäletan, et üks kord sain kahe rinna peale kokku 20ml. Tahtis ikka ahastus tekkida. Ja tunduski nii, et päeval piima väga vähe, aga öösel ikka jagub. Vett olen ma pea alati palju joonud, lisaks jõin apteegitilliteed ja eraldi imetamisteed. Päeval oli rinnal kõige paremini, kui oli veel unine. Tol ajal sai proovitud ka rinnapiimaasendajat, mida vahepeal veidi võttis, aga pigem ta pudeliga sõbraks ei saanud. Ka siis mitte, kui lutipudelis oli väljapumbatud rinnapiim. Kogu see periood läks kokku veel 4. kuu uneregressiooniga ja uni tegi nii hüppelisi muutusi ehk päevased unetüsklid olid nii lühikesed ja uuesti magama ei jäänud.. rääkimata sellest, et mina oleksin jõudnud magama jääda. Kõige keerulisem oli minu jaoks kodust väljas käimine, näiteks külas. Sest juba siis ei jäänud autos magama. Külas olles ei tahtnud süüa ka midagi. Aga ühel hetkel oli laps siis väsinud ja näljane. 

Ja siis see möödus. Kõik lahenes. Mäletan ühte hommikut, kui öösärk oli rindade lekkimisest värskeid plekke täis. Ma olin sel momendil nii õnnelik.

Sellele järgnes periood, kui sõi rinnal, aga üsna lühiaegselt. Küll aga nii tihti kui soovis. Sel ajal püüdis ka igati aktiivne olla, kohe-kohe hakkas tagurdamine, mõned nädalad hiljem käputama.. Kuu lõikes võttis siis juba vähem juurde, aga kõik oli täiesti normis. Beebi ei jäägi ju iga kuu kilo või 500gr juurde võtma. Tol ajal magas ta rõõmsalt õues vankris, väga harvad olid juhud, kui magas päevaunesid toas. Nii et sõi kindlasti enne tudu ja pärast tudu. Kodust väljas söömisest suurt ei hoolinud. Vahel pärast ujumist Vspas ikka ampsas midagi, aga üldiselt uudistas lihtsalt ringi. Kui nälg väga suureks läks, siis mõned lonksud võttis... aga ootas koduni. Ning kodus eelistas süüa voodis pikali. Sellises asendis on piimavool hoopis aeglasem, aga ju siis meeldis. 

Öiseid söömiskordasid ma siis enam kirja ei pannud ja ega polnudki tähtis. Kaisus magamisega muutus see ka lihtsamaks. Kui rinnale oli ligipääs olemas, siis sai ta ise ka süüa. Vastsündinueas pidi ise ikka üleval olema, et rinnanibu lapsel suus püsiks. 

Kodust väljas tahtis süüa aga aina vähem. Ja ega ma väga kodust välja ei käinud ka. Sest kodus on hea. Lisaks olid liikvel viirused, mis meidki mõneks nädalaks maha niitsid. Kui terved olime, siis käisime küll Vspas sulistamas, aga siis tuli sinna torudesse bakter, kui see sai korda, siis tuli pojale nohu... Ja siis tuli juba kevad ja väga ilusad ilmad (ok, hiljem läks külmaks ka). Kui poja oli 6+ kuud vana, siis hakkas vaikselt ka lisatoitu saama, aga see oli LISAtoit ehk põhitoit oli jätkuvalt rinnapiim. Esimesel eluaastal on lapse põhitoit rinnapiim. Lisatoiduga on okei tutvust hakata tegema, kui kuues elukuu on täitunud, siis on seedesütteem (näiteks ensüümid) valmis ka midagi muud seedima. Minu jaoks on nii kummaline, kuidas arstid endiselt sovitavad lisatoitu hakata andma 4. elukuul. Kõiksugu erinevaid aegasid on olnud. Aga ka WHO suunitlused on juba päris mitmed aastad, et esimesel eluaastal on lapse põhitoit piim (on see siis rinnapiim või rinnapiimaasendaja) ja lisatoitu on okei anda alates 6. elukuust. Eks on erinevaid arvamusi. Näiteks, et tutvusta varakult erinevaid toite, siis vähem allergiaid. Minu isiklik peake ei võta seda üldse, sest mida ebaküpsem on seedesüsteem, seda koormavam on ju see lisatoit... ja miks seda anda siis nii vara.. lihtsam, parem oodata, et beebi organism on valmis. See läks küll teemast mööda. Ilmselt näputoidu teemas tulen selle juurde korraks tagasi. 

Praeguseks on poja aasta ja neli kuud (ning natuke peale) vana. Saab endiselt nii tihti rinnapiima, kui soovib. Seda täpselt nii kaua, kui see meie mõlema jaoks on okei. Ja see ei ole kellegi teise asi. Minu jaoks on imetamine praktiliselt kogu aeg nauditav ja vahva olnud, need on nii erilised hetked. Vastsündinueas oli ühtemoodi vahva, nüüd teistmoodi vahva. Ägedasti otsib ise rinda, vahel võtab lonksu või kaks ja läheb mängib edasi. Teeb kõiksugu jooga poosa ja peaaegu uperpalle. Mõne asendi kohta mõtlen küll, et kas ta nii ka piima kätte saab, aga ju siis saab. Minu lemmikriietus mugavuse poolest on imetamistopp ja siis hõlmad peal, sest tahan, et õlad oleks ikka kaetud ja ega enam nii soe ka ei ole. Minu jaoks ei ole probleem lapsele süüa anda seal, kus ta süüa soovib, aga rahvarohkestes kohtades on ümbritsev tema jaoks tähelepanu haiutav. Nii et kõige paremini sööb ta siis, kui oleme ikkagi koduses turvalises keskkonnas. Suure nälja kustutab ka mujal (on ka päevi, kui tahketoit on põhitoit). 

Hiljuti olin sõbrannal külas. Tema noorem laps on meie pojast kaks kuud vanem. Mäletan, et möödunud talvel oli ikka temaga juttu, et poja kodust väljas eriti rinda ei võta (ega midagi muud), et siis pikalt kuskile ei taha minna ka. Ja siis temal külas olles käis poja minu juures vahepeal piima ampsamas. Polnud mingit probleemi sellest, et oleme külas. Kõik on mööduv. 

Rinnapumpa olen ka kasutanud. Tissistreigi ajal ja mingi aeg mõtlesin, et tore oleks, kui sügavkülmas ka rinnapiima on, nii igaksjuhuks eks. Aga see pump töötaski suht siis, kui rinnad oli suuremad, raskemad nagu oleks kogu aeg piima täis. Kui rinnad taas pehmeks muutusid, siis olemasoleva rinnapumba lehter mu rinnale enam ei sobinud. Sellest sain teada alles ca pool aastat hiljem (siis kui augusti lõpus rinnapõletik hakkas tekkima). Ma olin varem ka üritanud pumbata ja pumbata, aga praktiliselt midagi ei tulnud. Tol korral sain ju sõbrannalt teise pumbam valida olid mitme lehtri vahel, võtsin väiksema. Ja kõik toimis. Ma ei olnud ennast sellega kurssi viinudki, et kõik lehtrid ei sobi ja kuna rinnakuju muutub, siis võib ka lehtri sobivus muutuda. Ja see moment oli ka, et kui rinnad taas pehmed olid, kerged, siis oli tunne, et kas piima polegi.. Ometi ju oli. Ma ei tea, kust ma sellise mõtte olin võtnud. Palju-palju hiljem lugesin alles ja sain asjadest aru. Kui laps regulaarselt rinnal, siis ta ikka tellib piima ja piima jagub. Samuti in võimalik piim rinda tagasi tekitada (hormoonid :) )

Suvel ühe tuttavaga vesteldes oli ta üllatunud, et laps mul veel rinda saab. Avaldas arvamust, et ju naudib niisama, et piima ju ikka enam pole.. ? Ma ei saanud aru, kust selline mõte või teadmine tuli. Sest piima oli siis ja on ka praegu. Kuulen, kuidas kulistab. Aga sama inimene ütles, et ta ise lõpetas poja imetamise ca aastaselt (või varem?) ära, sest tema jaoks muutus see vastikuks. Küsis, kas saan sellest aru.. Aga ega ei saanud. Minu mõtted ja tunded on teised. Sest ma ikka sajaga naudin, et saan lapsele rinnapiima pakkuda ja tema seda soovib. Vahet ei ole, kas oleks poisslaps või tütarlaps. Laps on laps. Ta on alles pisi. Ja rinnapiim on talle oluline. Tähtis. Annab turvatunnet. Lohutab. Toidab. Rahustab. 

Aga iga inimene on erinev. 

Mul korraks oli mõte, et ehk võiks imetamisnõustaja koolituse läbida, sest teema on ikka südamelähedane. Aga sain aru, et (veel) ei ole aeg. Näiteks on oluline, et imetamistnõustaja aitaks leida igale perele sobiva lahenduse ja kui see lahendus ei ole rinnapiim, siis nii ongi, eesmärk on ju, et lapsel oleks kõht täis ja ema tunneks ennast ka hästi. Aga mina tunnen, et ma hetkel olen nii rinnapiima usku, et.. pole see õige aeg. Teiseks põhjuseks oli ka see, et see toimub Tallinnas, küll pühapäeviti ja mitte väga tihti, aga kursuse. ja sõidukulud kokku ei toimi... Lisaks tunnen, et ma ei taha ka nii kaua veel pojast eemal olla, kui selleks tungivat vajadust pole. Ja lõpuks ei ole ma üldse kindel, kas ma sellega hiljem edasi tegeleks.. päris see see siiski ei ole. Väga südamelähedane aga küll.

Ja mul on nii hea meel, et minu kogemus igati positiivne on. Nagu kirjutasin, siis raskeid momente on olnud, aga need on vaid lühikesed hetked, kui vaadata suurt pilti. 

Tänulikkus

Oktoober 2023

06.11 - Ma olen seda siin juba päris itu päeva kirjutanud. Hüplikult. Alguses tundus, et kellakeeramine suurt miskit ei mõjutanud, aga päevakava on siiski veidi sassis, uned kuidagi lühikesed ja katkendlikud, nii et arvuti taha ei jõua. Ja eks ma ise soovin võimalikult vähe ekraanide taga olla. 

Aga täna kuulsin lauset "ma loen su blogi" ja mõtlesin, et kui koju jõuan, siis püüan poja une ajal oktoobri postituse ära lõpetada. Eile (või üleeile?) avastasin, et Tikker blogib ja sealt tuli natukene soovi ise ka rohkem kirjutada, sest mul on mitu teemat, mille kohta ma soovin enda jaoks märgi maha jätta... aga osad mõtted hakkavad juba ununema. Kõige rohkem on see blogi mul ikka enda jaoks. 

Sirged juuksed. Käisin juuksuris, lasin otsi lõigata ja vähendasime veidi järku. See soov oli mul selle mõttega, et kui ühel päeval tunnen, et lõikan juuksed lühikeseks, siis saan need annetada. Õed ütlesid, et olen Rkv õe nägu selliste sirgete juustega. Ilmselt olengi. Rõõmuga. Juuksuris oli tore. Peapesu, sirgendamine ja lõikus. Mul on endiselt paksud juuksed ja juuksur peaks nii ehk naad neid üsna alju niisutama, et saaks sujuvalt lõigata. Seetõttu tundus mõistlik, et lasen esialgu juuksed ära pesta. Endal oli kodus eelmine päev nii lihtsam ja juuksuril ka. Juuksuris käin endiselt siis, kui kuu kasvab. Et juuksed ka ikka kasvaks. Nii ma seda usun ja nii see on. Ja hetkel üle kahe korra aastas ei ole sinna asja... Juuksur on mul väga vahva ja tore, kellegi teise juurde minna ei soovi. Ta on minu juustega harjunud. Ta küll alati ütleb, et küll neid ikka on palju, aga seda heatujuliselt. Nii vahva, et tema juurde need aastad tagasi sattusin.

Juuksed on mul terved ja rõõmsad. Kuigi ma ise tunnen, et kui heledad triibud said tehtud, siis natukene pusasid tahab tekkida. Peanahk on aga kuivaks muutunud ja kaks dermatiidikollet on ka. Ma paraku kisun neid. Muidu oleks need ehk paranenud. Apteegist retseptirohtu ei lähe otsima, sest rinnaga toitmisega ei sobi. Ja eks hormonaalne pool ja stress jm mõjutabki väga peanaha olukorda. Kuiv peanahk on minu enda jaoks ka miskit uut. 

Oktoobris käisin igal nädalal saunas. Saun on mõnus. 

See pilt oli kuu alguse postituses ka ja rohkem sõnu ei vaja.

1. oktoober 2016 tuli Tartu varjupaigast minuga koju Draakon. Siis oli ta Kurr. 

Nii et sel aastal on ta juba seitse aastat minuga/meiega. Nii vahva. Niisiis vanust on tal 8+. 

Mäletan, et kui poja sündis, siis tundusid kassid temaga võrreldes nii rasked. Nüüd tunduvad nad nagu suled. Eks nad mõlemad sinna 4kg juurde olla, Draakon ilmselt veidi vähem. 

Draakon nihverdab ussirohu muudkui ära. Ikka selle, mis loomaarstilt ostnud olen, mille maitset kassid ei peaks tundma. No ta on asjast aru saanud ja jätab need lihatükid söömata. Ei saanud ma seda talle ka kurku. Seda varutabletti kodus polnd, niisiis sai nn tavalist apteegi oma ja tralli kui palju. Seda sai lõpuks hoopis süstlaga. Ta ei olnud väga rõõmus.

Aga mis teha. Hiiri ta paraku sööb, toas on ju ka ja pojale kassid väga meeldivad. See on nii vahva, kuidas ta kasside juurde läheb ja pea nende kasukale tahab panna. Draakon paneb selle peale jooksu. Pisike on natukene leplikum. Huvitav, millest see tuleb, et osad kassid käivad ringi saba püsti, aga teised mitte? Meil näiteks Pisikesel on saba peaaegu kogu aeg püsti (ja seda enam tahab poja seda sikutada). Draakonil on saba püsti aga väga harva, pigem on saba lihtsalt sabana taga. 

Viimased vaarikad valmisid ka. Ja kõik ei valminud. Mõned alles õitsesid. 

Õe aiast saime mamplitaime ka, pojale väga meeldisid needki. Aga taim talvitub keldris. 

Rohelised tomatid said kasvuhoones külma ja midagi polnudki järelvalmima jätta. Lihtsalt ei korjanud neid õigeaegselt ära ja siis tuli kohe suur külm peale. 

Eks oktoober algaski üsna külmalt. Kui septembriga võrrelda. 

Poja sai ühe aasta ja kolme kuu vanuseks. Armas blond poiss. Jutust saab aina rohkem aru. Nii toimekas ja tegus. Lemmikmängud ja mänguasjad ikka vahetuvad. Mina arvan, et eelkõige meeldib talle toimetada - on see siis koristamine toas või kanadega toimetamine õues ja laudas. Tolmuimeja on jätkuvalt suur lemmik. Ja vesi, kõiksugune vesi. Küll kallab vett ühest tassist/klaasist teise. Või pistab lihtsalt käed vee sisse ja teeb plärts. Oktoobris olid üldiselt ühe une päevad, aga kui olid autosõidud (pikemad), siis ei vedanud välja. Ja üldiselt see üks uni oli ikka alla 2h. Samas ööuni läks pikemaks. Ja mõnus oli koos magada kella 8 võilausa poole 9ni. Käisime võimlemas nii individuaalselt kui ka korra suuremas pundis. Vahva oli. Ujuma pole veel jõudnud. See on olnud minu taga. Kärutamine pole õnnestunud. Tudud ikka toas. Mina igatsen veidi jalutamast, aga mis seal ikka, saame ka nii. 

Hüppama on hakanud. Turnib aina rohkem. Tervitamiseks on viimasel ajal lemmik "nukid". Ja see jäljendamine on ikka niii vahva. 

Näiteks nina nuuskamise õppis ju ära. Okei, tatti alati kätte ei saa, aga ta nii püüdlikult nuuskab nina. 

Oktoobris kolisime tagasi voodisse. Ma ei mäletanudki, kui hea on voodis magada. Põrandalmadratsil on okei, aga ma arvan, et kõik madratsid ei soovi selleks pikemas ajas eriti hästi. Meie olime põrandale kolinud kunagi jaanuaris? Mõte, et võiks voodisse tagasi kolida, oli olnud ka varem, aga siis oli järgmisel hetkel poja end madratsilt maha keeranud ning minu jaoks oli see selge märk, et vara veel. Võrevoodi on kasutuses vooditaskuna (ja ühetgi muud mõtet ma sellel ei näegi.. alles kirjutasin sõbrannale, et minu poolest võiks see võrekas üldse olemata olla. Samas vooditasku ehk väikese lisaruumina on see täitsa okei). Tegelikult oli korra mõte suurema lapse voodi sinna võtta (samamoodi vooditaskuna), aga vaatab seda asja. Siis oleks vaja jalgadele mingid kõrgendused alla saada, et oleks suure voodiga enam-vähem sama kõrge. 

Voodist tuleb poja kenasti pepu ees alla. Üles ronimiseks astub kastile, mis pooleldi voodi all. une ajal on ühel pool ikka takistus ees, et hooga kuskile ei keeraks. Päris kottpimedas ka ei maga, lihtsalt, et unesegasena miskit sassi ei läheks. Aga on täitsa ise nii vaikselt voodist välja tulnud, et beebimonitor ei tee piiksugi. 

Unine Draakon.

Sügis käes ja kõhu alt pesi end taas üsna paljaks. 

Võõraid kasse sallib aina vähem. 

Võrreldes suvega liigub meil nüüd üks kass vähem. Ei teagi, kas "kadus" kuskile ära või mis. 

Triibik on ka vähem siin olnud. Mingi aeg läks meie oamdega lausa kaklema. Samas on laudas heintes üks pesa, kus kanad ei käi, mulle tundub, et kassi tehtud.

Õunad. Selgus, et õunu ikka on, lihtsalt kõrgel puu otsas või lehtde vahel peidus. Sain teada ka osade sortide nimed. Viisin veel õunu pressimisele ja kuumutasin veel mahla. Lisaks tegin kompotti. Esimesel korral läks nihu, sest tegin liiga väikesed sektorid ja kuumutamisel läks kohe pehmeks (ma ei oska nii, et panen purgid potti ja siis keedan neid potis.. mina kuumutan purgid ahjus ja tõstan purki siis veidi keedetud sektorid siipruis ja siirup peale). Aga siis tegin ka õunamoosi. Esimest korda elus. Ja sain teada, et see on täitsa maitsev! Vähemalt enda tehtud küll. Mõnus. Nii et tegin seda veel ja siis veel ühe korra. Mõnusad väikesed purgid. Ja kompotti üritasin uuesti teha kas korra või kaks ja siis õnnestus. Mõned talveõunad said ka maja II korrusele. Need, mis õnnestus puu otsast noppida.

Virumaal käisime ka. 

Autosõidud läksid kenasti. Uned olid pigem lühikesed, aga saime hakkama. 

Ilusaid värve nägi.

Ja sai perega aega veeta. 

Veel ilusaid värve. 

Ja väike venna organiseeris mulle häid asju, millesga peenrad ära ümbritseda. Nii et ei peagi hakkama ise ehitama. Need tuleb vaid Eesti teise otsa toimetada.

Osad on olemas. Aga toimetada pole jõudnud. Alles said kasvuhooned tühjaks. Abikaasa tegi kurkide omas ka väävlitossu. Porgandid mul veel suht peenras. Osad olen sealt ikka ära võtnud ja söönud. Sest niiske keldri tõttu ei oska ma neid kuidagi üle talve hoiustada. Teised kavukas on murulauk täitsa kobe roheline, aga olen unustanud seda omelti sisse panna. Samuti on seal rohelist sibulat. 

Potis olnud maasikataimed panin nn kraavi. Äkki uuel suvel annavad veel miskit. Aga kui läheb uue peenra tegemiseks, siis ma ei tea kuhu.. Võib-olla jälle uuesti pottidesse taimed, lihtsalt siit tuleb mulda osta. 

Lilla raudrohi. Raudrohust tegin tinktuuri purkidesse. Lapsepõlves sai vajadusel selle ikka kompresse tehtud või puhastatud, nii et mulle meeldib, kui on olemas. Ja igal sügisel mõtlen, et ehk võiks rohkem teed juua, aga siis joon ikka kohvi või sooja õunamahla. See viimane on ingverijoogiga ikka minu lemmik. Glöggi pole ka enam poest ostnud, sest õunamahl on üsna sama (aga vähem suhkrut). 

See pilt on päris kuu algusest. 

Üks ilus ilm, kui võtsin poja rõgaslinaga puusale ja jalutasime seda pilti tegema. 

Ja muus osas läheb natukene paremini. Võib-olla on natukene isegi vähe öeldud. Paremini, sest ma otsisin abi ja võtsin selle abi vastu. Ma olen jälle kohal. Iseeneda jaoks, oja jaoks, pere jaoks, kodu jaoks... See ei tähenda, et ei oleks kurbust, on ikka. Kõiksugu asju tuleb meelde või tulevad hetked, kui tahaks seda temaga jagada või teada, mida ta ütleks. Aga suuremas pildis mõtlen ma temale rõõmuaj tänutundega, et ta oli ja andis nii palju vavaid mälestusi. Pilt on kollases raamis. Ja seal ta naeratab mulle ja meile iga päev. 

Mina usun, et hinged on igavesed ehk elavad edasi.. ja seda enam on vajalik lasta minna, et hig saaks edasi liikuda. Mitte et see kaotusvalu oleks kuidagi vähemaks võtnud. 

Armastus ei kao kuskile. 

See lihtsalt on.