Täna on viies märts. Olen seda postitust jooksvalt kirjutanud ja plaan oli kohe kuu alguses see valmis saada, aga läks teisiti. See on küll märtsi teema, aga esimesel märtsil ärkas poja ja hakkas nohisema, öösel vaatasime väljas korduvalt tähti (loe: kõriturse) ja niimoodi viiruse rütmis on need päevad läinud. Hetkel peaksin ka veidi veel töö asju tegema, sest täna läks vähe nihu.. aga enne aeg endale, siis tööle.
Veebruar läks üsna ruttu.
Järgmised pildikesed on varem lisatud ja kirjutatud.
Minu jaoks oli see üks huvitav sibul. Klaasi panin esimesed sibulad juba aasta lõpus või jaanuari alguses. Ei mäletagi. Aga rohelist sibulat olen juba hea mitu nädalat söönud (kirjutan seda veebruari alguses). Ja mingi päev palusin Abikaasal poes käies ka veidi mulda tuua, et paneks sibulad hoopis mulda. Mis ma neid klaase kasutan. Ja mullast saab veidi rohkem toitaineid ka.
Korraga läks mulda neli sibulat, kõik eraldi väikeses potis. Aga kaks neist olid sellised juurestikuga, et ohoo.. Sibulad muudkui tõusid potis kõrgemale.
Selle aja peale olid kahel teisel juba rohelised võrsed väljas.
Natukene kärpisin neid juuri ja panin sibula tagasi potti.
Aga aina imelikumaks see sibul läks.
Ma olen varemgi juba sibulad talvel potti pannud... Aga sellist sibulat polnud kohanud.
Oli aina rohkem upakil.
Ja ühel õhtul uurisin seda veel ja sibul jättis kesta maha.
Mispärast ta sellised juured endale kasvatas.
Ja end altpootl välja ajas..
Seda ma ei tea. Aga klaasi sisse ta siis sai. Ja rohelised võrsed on otsas (kas võrsed on õige öelda?)
Justkui tavaline pilt, auto teepervel.
Tegelikult mõte oligi auto teepervele jätta. Aga olin natukene liiga julge.
Ja ilmselt ei arvanud, et seal kraav on, sest lumi oli kõik nii tasaseks teinud. Ja ca meeter eespool oli hea tugev koht, kuhu auto jätta..
Aga läks nii, et selle auto parkisin kraavi. Esimene ratas oli ikka täitsa kraavis, sealt põhi vastu maad.
Möödunud korral olin sinna bemmi jätnud. Bemmist sellist pilti pole, sest see sai õigesse kohta... Muidu oleks vähe nadi seis olnud.
Aga tagurdasin ja sõitsin edasi, aga paremad rattad olid kraavis, mis kraavis.
Õnneks olin ühe hoone lähedal ja sinna minnes selgus, et mingi autoremonditöökoda (äkki) ja üks meesterahvas oli seal ka. Ta ütles, et proovime, aga et ei usu, et välja saame ise. Teised olid tal just mingeid tööasju sõitnud tegema.
Aga tema abiga sai välja. Juhendas rataste osas ja lükkas. Tagurdades saime välja. Juhuu.
Kõndimine jäi tol päeval väga lühikeseks.
Ja rohkem ma sinna autot ei pargi. Vähemalt mitte talvel.
Aga lapsele jõudsin õigeks ajaks järgi.
Leia kitsed.
Neid oli rohkemgi, aga ma ei jäänu kohe seisma ja osad jäid jua
Palusin õel sauna vaiba heegeldada. See on siis saia-leivakiledest tehtud. Diameeter oli vist ca 107cm.
Saun on meil selline retro. Ja üks selline vaibakene seal on, aga ei kata kogu seda kiviosa ära.
Tegelikult on ka puidust restid, aga sealgi käib uks nii madalalt ja sissepoole, et sinna puidust resti panna ei saa. Tegelikult ei käi uks ka siis hästi, kui seal vaip on, aga eks siis nii, et kui sees, siis vaibad maha.
Nimelt mõni aeg tagasi poja tegi jooksusamme ja kukkus. Eks kivipõrand libe ka. Nii et lisavipa on vaja, et oleks turvalisem. Ja jalal ka soojem. See põrand ikka jääkülm seal.
Mul on nii hea meel, et mul õed ja ema sellised käsitöömeistrid ikka on. Minul on hetkel see soolikas kinni, Rakvere õde õmbleb rõõmuga igast padjapüüre, käterätte. Jõuluks tegi meile istumisalused, mis nüüd igapäevases kasutuses (eelistan neid toole, millel pehmet osa pole ja nende peal super hea istuda, pepul soojem ka). Põrandatel on meil mitmeid kaltsuvaipasid, paljud teise õe poolt tehtud. Kunagi, kui põrandad soojad, siis võiks mõned vaibad olla lihtsalt ilu pärast. hetkel sellepärast, et soojem oleks. Mõnusasti koguvad sodi ka enda alla ja siis seda vähem mööda tuba laiali.
Nädal tagasi oli Abikaasaga toiduplaanidest juttu ja ütles, et riisi ja hakkliha võiks järgmine päev teha. Kui ta järgmine päev koju jõudis, siis kees potis kartul ja pannil valmis hakklihakaste.
Päev hiljem sõitsime õhtul pojaga koju, kui mulle järsku meenus see vestlus. Läks vähe mööda. Ununes.
Riis-hakkliha-magushapeukaste tulid siis hoopis kolmapäeval.
Mingi aeg kirjutas
Anu (kliki, et lugeda) erinevatest toitudest, mida ta teeb. Kõik tundus nii lihtne, et võiks isegi miskit teha.. Aga reaalsuse teeme ikka vanu ja tuttavaid ja pea on tühi.
Hernesupp!
Unustasin kohe pilti teha.
Aga tegin esimest korda ISE hernesuppi ja mõtlen, miks ma seda varem ei olnud teinud.
Ikkagi mu lemmiksupp. Olgugi, et oli päris mitu aastat, kui ma seda ei söönud.
Võtsin ühe nami-nami retsepti ka ette, aga eks tegin ikka ise.
Ostsin hernesupikogu ja seapõske. Viimane ei olnud väga hea variant, sest suurem osa oli pekk. (Poja aga tahtis seda maitsta ja sõi seda pekist osa hea meelega.. ma mäletaks, et ma ise tegin ka nii :D).
Herned ja tang oli eelmine päev likku pandud, olin ostnud terved herned, aga need ligunesid täitsa pooleks.
See vahu ära võtmine oli veidi tüütu, sest kõik kondid ei olnud päris vee all ja siis tuli seda seal taga ajada..
Ja edasi läks supp juba puupliidile ja ma ise läksin poja kõrvale puhkama. Pärast lisaisn natukene peeneks hakitud porgandit, kartulit ja sibulat. Esimest kahte tõesti vähe.
Ja tuligi imehea supp.
Poja sõi ja ütles ka njämm-njämm.
Abikaasa ütles, et supp oli hea. Kuna tegu oli hernesupiga, siis ta leidis, et hea on piisavalt hea vastus.. Ta nimelt ei ole hernesupi fänn.
See on vahva pilt!
Kuidas poja kõike matkib.
Diivani alla kukub (ja ta ka vaiskab) kõiksugu asju, siis tuleb ikka uurida, kas saab nii kätte või tuleb eemale tõmmata või harjaga aidata..
Vahel ta nii rõõmus, et samas asendis muudkui viskab sinna pisikesi asju juurde.
Mõni hetk pärast pildi tegemist läks taskulamp ka seda teed.
Kuklid ka!
Mina kukleid niimoodi ei fänna, et kohe pärast aastavahetust neid ostma tõttan.
Aga pean ütlema, et sel aastal tulid tõesti head kuklid!
Järgmine aasta jälle!
Minu kukli vahel on toorjuustu-vahukoore kreem. Abikaasa sai ikka vahukoore.
Poja sai mõlemat proovida.
Päris igal tööpäev ei ole õnnestunud (täna on 23.02), aga suurem osa päevadel olen teinud ka jalutuskäigu. Lemmik on ikka see vaade. Kui saam juba reipam, libedust vähem, siis tahaksin selle ringi ära teha, mida sai ikka kärutatud. Hetkel sinna põldude vahele ei roni, sest väga libe on.
Tuul on ka küllaltki tugev ja külm, õnneks mõnel päeval ka mahedam.
Ja õhtud on ka juba valged - nii et kui hommikul ei jõua või saa, siis saan minna ka siis, kui Abikaasa koju jõuab.
Mul natukene kuskil sees on selline mõte, et kevadel võiks ka jooksusammu proovida. See ilmselt tahaks uusi jalanõusid. Abikaasa plaanib ka hakata käima. Nii et võiks ka. Muidugi kui tõuksi selga saan, siis ilmselt unustan selle jooksmise kohe. Heh. Aga mõnusa tõuksimise jaoks võiks väljas olla soe ja kuiv. Jooksmisega saaks varem alustada. Sellised mõtted.
Aga hetkel naudin kõndi.
Kui poja kiike näeb, siis läheb samm ikka sinnapoole.
Natukene raske on teda talveriiete ja jalanõudega sinna ja ära saada, aga saame hakkama.
Tulevikus võiks kiigega mänguväljak ikka maja ees kuskil olla. Aga hetkel on nii. Too oli ainus suur puu, mille otsa sai kiige panna.
Suuremalt oli kvaliteet kehv.
Vastlapäeval me Nõkku võimlema ei jõudnud - auto oli jääga kaetud ja kellaajaliselt enam ei mänginud välja.
Aga nädal hiljem läksime. Lapsi oli vähe ja ca üheealised, nii et väga vahva oli.
Poja oli kodus oma ussikese kostüümi näinud ja tahtis seda selga. Panime ka.
Ta ikka nii vahvake, kui sellega ringi jookseb.
Pildilt on näha, et juukseid on ka vähemaks jäänud.
17.02 käisime temaga juuksuris. Esialgne mõte oli minna ju detsembris (15), jaanuaris (17).
Võimlemas käisime ka nädal hiljem. Ja siis sain teada, et üks poja rühmakaaslane käib seal ka.
Draakonike. Ilmselt tal veidi ikka hormoonid möllavad, sest käib muudkui õue vahet ja ühel õhtul, kui läks, siis ööseks tuppa ei tulnudki. Ei tulnud ka kell 4 hommikul.
Mõnel ööl magab ikka voodis jalgade juures ka, aga ronib üsna kõrgele ja vahel läheb natukene kitsaks. Poja eest jookseb pigem ära.
Poja on nii suur või sõber. Käisime poes ja võtsin võid ka. Kui ta seda kassalindil nägi, siis tahtis juba sööma hakata. Aga sai siis pärst maksmist enda kätte. Las sööb.
Kui pidupäeval kooki sõime, siis küsis ka koogi asemel võid.
25.02 oli väga kevadine. Soe, mõnus, tuulevaikne.
Pidupäeval sadanud vihma sulatas väga palju lund ja jääd.
Tuul oli ka tugev olnud ja õuel ikka asjad lendasid.
Verandal oli üks aknaklaas eest ja kildudeks. Sinna sai kile. Aknaraamid on ka väga mädad seal.
Kui saaks veranda korda, siis oleks seal väga mõnus istuda. Aga selle korda tegemine tundub selline, et lammuta maha ja tee uuesti.. vundamenti sel ka pole, uks on elutoga, aga talvel tuleb sealt nii palju külma, et oleme selle kinni pannud. Seest on ka väsinud. Hetkel hoian seal purke. Aga see vajab korrastamist. Ja see vana klaver sai ka elutoast sinna tõstetud.
Meil siin juba roheline...
Laupäeval, Eesti sünnipäeval, käisime ka peol. Mina lahkusin varem, et uneajaks poja juurde jõuda. Abikaasa jätsin peole. Koogikene toodi mulle varem.
Pidu oli Kallastel.
Poja veetis aega enda tädi pool ja pidas ilusasti vastu. Kuigi jah, lõpuks oli väga väss. Eks päev oli alanud vara, kuigi ta oli teinud kaks und, siis see hommikune ärkamine mängib ikkagi rolli.
Minu jõudes tuli kõige pealt pikalt kaisutada, aga see ajas veidi une ära, nii et magama jäi ta poole 11 aeg. Ja ärkas hommikul pärast kuut. Ja ööuni oli meil ka selline.. katkendlik. Eks võõras koht, väljas oli täiskuu (või peaaegu täiskuu), natuke valge oli.. ja tuul kolistas pool ööd.
Niisiis võtsime juba kella 8 paiku suuna kodupoole ja pool 10 poja juba tudus - kui ööuni 8h, siis tundus igati mõistlik. Puhkasin ja pikutasin ka koos temaga. Kuigi ta 12 aeg ärkas, siis hiljem tegi üjhe une veel ja päris ööuni tuli taas hilja - kella 22 ajal. Nii ta esmaspäeval lasteaaeda ei jõudnudki. Ärkas küll suts enne pool 9, aga mul ei olnud seda jõudu, et nüüd jookseme ja möllame, et enne 9 kohal olla. Eriti seetõttu, et pidime pool 11 juba võimlemas olemas. Mõistlikum tundus võtta päev rahulikult.
Võtsimegi. Aga miski vaevas ka teda. Nii et oli üsna sülekas. Ka lõunauni oli lühike. Ja õhtuks oli üleväsimus. Ja siis öö oli veidi katkendlik, aga õnneks pikem ja mõnusam.
Tegin väikse toorjuustukoogi ka. Kohalikust Coopist päris pisikesi lipukesi ei leidnud. Ja sinimustvalget kaunistust ka mitte. Sai siis nii. Maitses hästi.
Abikaasa sõi kiluvõileiba. Ise tegi. Ise sõi. Poja vist proovis ka.
Ja hommikul heiskasime lipu ka. Mitte päris päikesetõusul, aga 07.44 olime juba õues.
Kuu lõpus olid mõned ilmad väga udused. Vist üle Eesti oli nii.
Kui külmemaks läks, siis õnneks porine värk vähenes. Meil enda teele on vaja ikka kruusa või killustikku tuua.
Kuu lõpus jõudis vesi ka keldrisse.
Aga tunduvalt vähem kui möödunud aastal. Sest eelmine aasta voolas meil ju lausa oja keldri juurest lauda juurde ja üleöö oli selline veetase, et oioi.
Küll aga juhtus nii, et see vana pump ütles üles - kõige pealt töötas, jäi tööle, sest vett jagus ja voolik väike, aga kui läksime tuppa süüa tegema, siis lõi korgid välja. Ja rohkem tööle ei hakanudki. Küll aga oli siin veel üks pump, teistlaadi. Seda aga ka tööle ei saanud. Niisiis läks abikaasa poodi ja ostis uue. Aga sellise nagu see teine oli. Sinna otsa läheb ka suurem voolik. Pump ise on väga vaikne ja vee pumpab ka väga ruttu välja. Tegelikult oleks vaja üks pikem ja väiksem voolik ka osta.. aga hetkel ressurssid mujale. Sest hetkel pumpae vee üsna keldri lähedale ja võimalik, et osa sellest on järgmiseks päevaks tagasi.
Kuu viimasel päeval tegime sauna. Ema tuli ka külla (vaheaeg). Pisike käis ka minuga saunas. Istus täitsa lava peal ja võttis ühe leili, siis läks ette.
Pisike käib hommikuit ikka nurrumas ja äratamas, vahel tuleb ka kellegi padjale nurruma.
Ja seal saunas olles mõtlesin, kuidas kallis vanem vend need kivid meie kerisele korjas ja saatis. Mere äärest. Ja ikka nii, et neid oleks kolmele kerisele jagunud.
Ja mõtleisn, kuidas esimese päikesega ta juba kuskil päevitaks.
Vahel on veidi kergem. Vahel nii palju raskem ja kurvem.
