28.06
Seda pole ammu juhtunud, et esimeste lauseteni kuu kokkuvõttes jõuan alles kuu lõpus. oja magab ja olen läpakaga voodis, ise ka päris väsinud. Läpakas on harjumatu trükkida, mõned tähed ei teki, kuigi vajutan klahve. Aeglane on ka (eks ka (tegelikult) vana).
Täna oli mu viimane kaugtööpäev. Lõpuks ometi! Selline tunne, et olin seda juba väga kaua oodanud.. ja eks olingi. Raske oli ikka. Motti ka eriti ei olnud. Aga teha tuli. Õppetund missugune. Ja ikka jab närvi, et inimesed ei tee oma asju ära... Nüüd on nii, et esmaspäeval võtab Abikaasa arvuti, kuvari, juhtmed kõik tööle kaasa ja viib need ära. Ma ise ei lähe. Ma ei näe erilist mõtet, sest tean, et meditsiinis on siis juba uued tuuled ja palju sagimist, ei ole seal kellelgi aega minuga lobiseda.. Ja mul endal lobisemiseks tuju ka pole. Siis oleks vaja olnud ka poja kuskile hoidu saada (ma esialgu arvasin, et Abikaasal on juuli algusest juba puhkus, siis oleksin ise läinud.. aga selgus, et hoopis juuli keskpaigast). Las see peatükk nüüd lõppeb. Ja rohkem ei soovi. Lauale panen aga enda kuvari ja läpaka ka ehk... aga kui palju ma sinna jõuan, seda ma tõesti ei tea. Nagu mainisin, siis läpakas on juba üsna aeglane.. ja nii on tüütu. Ja ma olen viimased 7+ kuud nii palju arvutikuvarit vaadanud, et erilist tahtmist ka pole. Aga enda jaoks tahaks ikka need kuu kokkuvõtted kirja saada.
Poja on viimaseid päevi veel alla kahe aasta vana. Oh kui kähku see aeg on läinud. Sõnu ja juttu tuleb aina rohkem. Üldiselt veel üks sõna korraga, aga "emme istu" on ka väga tihe või "emme siia". Talle meeldib nüüd autosid vaadata, eriti suuri autosid ja traktoreid ja teisi masinaid, kopad on ka erilised lemmikud. Lasteaiapäevi juunis väga palju ei olnud, alates 17.06 on valverühmad ja sinna teda ei pannud. Ja juuni alguses oli ta vahepeal nohune, vahepeal ärkas väga vara (no kui enne 6 ärkab, siis minu jaoks ei olnud mõeldav, et ta läheb aeda ja seal poole 13ni on). Viimasel lasteaiapäeval oli õhtuks nohune ja pühapäeva hommikul kurtis kõrvavalu, väike palavik oli ka, niisiis käisime emos. Jälle. Vasak kõrv ei olnud ilus. Rohtu võttis hea meelega. Mul oleks hea meel, kui ta ei peaks AB-d saama.. aga nojah. Varsti on juba ninakõrvakurguarsti vastuvõtt. Pea pesemine ei meeldi, üldse kui vett pähe lasta.. Kui ise pritsib või paneb, siis on okei. Nüüd on palavad ilmad olnud, aga vee äärde me ei ole just nende kõrvade pärast läinud. Kodus otsisime küll basseini välja ja seal saab sulistada. Potil käimine läheb täitsa hästi, kui ta püksata on. Kui mähe on, siis mänguhoos ei tule meelde. Nüüd jälle hea soe aeg ja hea lasta tal püksata ringi joosta.
Juuni esimeses pooles jõudsime Virumaale ka. Ilm oli päris vihmane. Sellejärgselt oli ka kerge nohu, aga selle saime kiirelt korda. Autosõidud läksid üsna hästi. Aga pikk sõit ikkagi. Poja leidis esimesed metsmaasikad. Koju jõudes maiustasime endal maja taga ka. Linnupesas käisime söömas. Väga hea oli. Ja Võsul rannas korras. Siis oli parkimine veel tasuta. Mul ei ole kitte midagi tasulise parkimise vastu, aga minu meelest Võsul 2,5 eurot tunni kohta on ikkagi VÄGA palju. Päev 15 eurot. Narva-Jõesuus on päev viis eurot. See tundub norm. Või 1 euro tunnis. Aga 2,5eurot?! (Jah tasuta parkimiskohti on ka.. aga ikkagi üsna kaugel ja mina poja puusal hästi ei kõnni seda. Poja puusal sellepärats, et võõrastes kohtades tahab ta rohkem lähedust ja turvatunnet. Käru ta ei tunnista enam ammu. Jooksurattaga tänavale ka veel ei lähe (üks asi, et ta pole selleks veel valmis + kiivri värki alles harjutame.. Kuna kiiver pole eriline sõber, siis pole ka jalgrattaga veel kuskil käinud).
Õde käis abis puid ladumas. Ühe ennelõunase aja ladusime. Või pigem tõi ladus kärule ja tõi kuuri ning mina ladusin riita. Tema oleks kauemgi tööd teinud, aga pojal tuli uneaeg, mis minule tähenas tööaega... Õe saatsin aga Kambja lähedale maasikale. Ja vaikselt oleme puid ise edasi ladunud. Abikaasa toob käruga puud, mina laon. No Poja sünnipäevaks saab korda. Rahulikult. Ma ise küsisin saatekirja füsioterapeudi juurde, et saaksin selle nimmevalu ja valuga, mis mööda närvi alla jookseb, tegeleda. Juulis lähen.
Maasikad tulid sel aastal varakult. Kodus on juba mõnda aega läbi. Ja tegelikult tuleb uus peenar teha. Ikka kattega ja värki. Uh, vast keegi tuleb appi. Aga maasikale jõudsin üks kord Nõo lähedale. Seal oli Asia. Minu hinnangul mitte nii magus mari, aga korjasin kaks kasti. Ühe korda Kambja lähedale - mu lemmiktalu juurde. Tuli etteregistreerida ja alati ei jõudnud või ei sobinud ajaliselt. Tol korral kui sain, siis oli sõbranna ja poja ka. Suurem osa korjasin ilma nupsudeta, aga kahe kastiga läks kaks tundi. Et tempo oli ikka aeglasem. Aga eks ma jooksin ka poja järgi edasi-tagasi. Tema jaoks oli see 2h ikka pikk aeg, Ja nüüd täna käisin hoopis Rannu lähedal. Esimene valik oleks olnud Nõo lähedal, aga tänase ilmaga ei olnud mõeldav, et laps põllule tuleb.. Ja sõbranna jäi täpselt teele, oli nõus temaga seni olema. Ja mina korjasin tunnike maasikaid. Poja isegi ei jooksnud sülle, kui tagasi jõudsin, tal oli nii huvitav. Nii tore, et sõbranna oli valmis aitama. Maasikaid tahtsi eelkõige lihtsalt sügavkülma panna, aga väsisin ära ja istun hoopis siin.
Avamaa kurk õitseb. Kasvuhoonest sööme pojaga kõik väikesedkurgid ära, Aga need taimed pole veel isegi laeni. Sipelgad möllavad seal ka palju. Osad tomatid on rohelised, suurem osa alle sõitsevad.. tolmlemist nüüd viimastel päevadel küll ei toimunud, liiga kuum.. aga käin neid vahel õhtuti saputanas. Porgand vajaks veel harvendaist. Sibulal paljud pealed juba koledad. Saab tilli ja salatit. Kartul ei tulnud igalt poolt üles.
30.06
Käisin eile veel avamaa kurke piilumas. Kaks pisikest juba paistab. Nii et varsti saab. Esialgu lubas eilseks palju vihma, aga meil tuli ehk mõni piisk. Nii et ega õuest ära ei pidanud minema. Tuul oli küll kosutav. Sõbrannad olid külas, pea pool päeva. Esialgne plaan oli, et nad tulevaks kella kolmeks, siis poja ära maganud. Aga meie hommik algas pool 6 ja kuigi alguses arvasin, et saab ühe unega, siis ta vajus juba enne kümmet magama.. Niisiis tegi kaks und. Mõlemasse jäi kiirelt. Ja ööuni oli selline, et hommikune tudu oleks võinud olla pikem.. aga ilmselt oli tegelikult päev ikkagi pikk (ärkas pool 6, magama jäi ca pool 10), nii et kui oli 9h und täis, siis ärkas üles. Aga täna peaks keskpäeval üks uni olema.
Kanad munevad. 4-5 muna päevas ehk ca pooled kanad. Vahepeal on lauta uut heina jõudnud ja mõned uued pesad ka tekkinud. Siis tuleb mune otsida. Vahel pressivad nad end väravast välja - see ei ole eriti kindel. Aga aeda ma neid hetkel ei taha.
Kohvimasin läks puhkama ehk katki. Üks hommik juhtus nii, et Abikaasa tegi kohvi, mina tahtsin tund hiljem teha. Masin tahtis ube, okei, sai. Panin uuesti kohvi jooksma.. aga ei tulnud midagi. Aga ei põristanud ka nii, et kohvitilad umbes oleks (seda on varem juhtunud). Kogu kohv oli jooksnud sinna, kuhu läheb kohvipaks. Minu loogika ütleb, et mingi voolik on lahti või katki. Õhtul üritasime ise masina lahti võtta, aga ei õnnestunud. Esindusse viimisel ei näe mõtet, selle masinaga on enne ka juba nii palju jama olnud... ja kui see esimeste kuude jooksul garantiis käis, siis minu meelest (puhtalt minu arvamus) ei olnud kõik päris nii nagu meile seal öeldi, sest need asjad ei toiminud.. ja masin jamas edasi. Ei ole ka väga tuntud masin -iBarista. Nii et näis. Hetkel siis pätikohvi peal. Aga masinakohvist ei loobu, ma olen masinakohvi üle 10 aasta joonud ja see on minu luksus, mida endale edasi luban. Elu aga on näidanud, et mingid fäänsit masinat ei ole vaja, ma (me) ei hooli isegi piima vahustamisest.
Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päikesena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal,see polnud mu surm.
