Ajasin ennast ise ka kohe voodis istuma ja püsti. Olin küürus ja tibusammudel, aga ikkagi liikusin. Muidu on soovitav ennast juba 6h möödudes püsti ajada, aga mina olin ju öö postopis. Aga sain kiiremini liikuma kui möödunud korral, sest keiser toimus mõned tunnid hiljem.
Palatis olin üksi ja läksin ikka akna alla. Nagu ikka tuleb seal kasutada telefoni, kui tahad ämmaemanda kutsuda. Küll aga endiselt leian, et keisri järgselt on see telefoni asukoht täiesti kättesaamatu. Voodist sa selleni ei küündi, tuleb voodist välja saada ja ümber voodi minna. Et kui sul tegelikult mingi kriitiline olukord on või teel telefoni juurde kukud, ära vajud vms.. siis on jama. Punane kutsunginupp on ka ju seinapaneeli küljes. (Ma selles suhtes saan telefonist aru, et kui helistad, siis kohe ütled oma mure ära ja pole edasi-tagasi jooksmist, sest see koridor on päääris pikk, aga just keistri järgselt võiks see paremini lahendatud olla).
Ämmaemand tuli ka. Tõi valuvaigistid - nende poolt oligi, et vahe võiks olla 8h ja siis 1gr paracetamoli ja 400gr ibumentini. Mulle tundus see päris pikk vahe ja teadsin, et liiga pikk... Kateeter võeti ka välja. Kanüül jäeti veel sisse. Toodi rinnapump.
Kella 9 aeg palusin ennast ka beebi juurde viia. Küll on hea, et vahepeal on Lastekliinik suurde majja kolinud, sest kas muul juhul olekski see nii lihtne olnud? Ja vväga mugavalt Naistekliinikuga ühendatud ja eriti kaugel ka pole. Minul jõudu ise minna ei olnud, nii et ratastooliga.
Crv oli 33 ja Hgb 113. Pumpasin rinnapiima ja tuli mõned milliliitrid. Käisin kuidagi pesemas. Minu üllatuseks seal suurt rätikut ei olnudki ja ma polnud seda kaasa ka pakkinud. Aga ega juuste pesemiseks mul veel jõudu polnud.
Minu meelest käis lastearst ka minuga sünnijärgses rääkimas. Aga ma ei ole enam kindel... või oli see siis kui käisin ise seal?
Füsioterapeut käis ka vaatamas, et kuidas ma liigun ja püsti saan. See oli väga positiivne. Rääkis, et nad tahavad, et keisri järgselt jõuaks naised füsioterapeudi juurde ka ja selleks saatekiri naistearstilt küsida. Et õpetavad näiteks armimassaaži.
Kui valuvaigistite mõju hakkas lõppema, siis läks enesetunne päris kehvaks. Eriti haava parem nurk. Ja üldse paremale küljele ei saanud ennast keerata vms. Kõht oli turses, punane, valus. Eelkõige keerulise keisri pärast. Jalad ja käed olid mul väga turses. Pahkluid ei olnud näha. Küsisin ka, kas selle CRVga AB-d ei saa peale ja minuga saadeti rääkima üks resident, kes ütles, et nad näinud palju suuremaid põletikunäitajaid ja see on normaalne keisri järgselt ja vaatavad ka teisi faktoreid, näiteks palavikku. Ma küsisin, et kuidas mulle saab palavik tulla, kui ma valuvaigisteid võtan? Jäi vastuse võlgu. Minule sel momendil tundus, et ta tuli minu juurde kohe väga sellise hoiakuga, et mis mõttes ma AB kohta küsin). Valuvaigisteid olin juurde küsinud ja selgitanud, et ca 6h on minu jaoks hetkel maksimaalne vahe.
Õhtupoolikul käisid mehed mind vaatamas. Nii tore oli poja näha. Tema järgi oli ka nii suur igatsus. Minu jaos oli ootamatu, et pean kodust eemal olema oodatust kauem... Abikaasa oli nime valiku ära teinud, niisiis tegime selle ka Internetis ära.
Beebi juures käisin ka veel. Piima pumpasin ka. Õhtul jäin vahepeal ka magama. Ju jõudis kurnatus kohale. Vahepeal valu peale ärkasin ja magasin edasi. Ka öösel ärkasin valu peale - ikka varem kui 8h möödudes. Raske oli.
Hommikul võeti taas vereproov. Toodi uued valuvaigistid päevaks - ikka 8h vahedega. Selgitasin, et see vahe on minu jaoks liiga pikk. Ja kui võtan rohtu alles siis, kui tugev valu on kohal, siis olen sellest valust tükk aega audis. Pumpasin piima. Leppisin hooldajaga kokku, et saaksin beebi juurde tema toidukordade ajal. Enesetunne oli üsna kohtav. Minu jaoks kehvem kui eelmine päev. Ju oli mingi adrenaliin minust ära läinud. Liikusin küll, aga vaevaliselt, valusalt. Haav oli nii valus, kõht oli nii valus.
CRV oli 103 ja endiselt öeldi, et see on okei. Taas küsiti, kas palavikku on. Ei, endiselt pole.. Ma ise haava ei näinud, sest ei suutnud niimoodi kõhtu tõsta. Paremalt oli see ekstra valus.
Ämmaemandad käisid ka ikka vaatamas. Minu meelest rohkem kui möödunud korral.
Kella 12 ajal sain beebi juurde nii, et sain ta lõpuks rinnale. Ja oh kui tublisti kohe imema hakkas. Ja see oli ka päeva parim osa. Ja minul hakkas emakas kokku minema ja oi kui valus see oli. Hooldaja küsis, kas äkki suudan ka ise juba kõndida sinna, aga ütlesin talle ausalt, et ei suuda. Füüsiliselt oli keha täiesti läbi.
Minu üllatuseks toodi kella 14 paiku mulle AB ravim. Arst oli peale pannud! Ma olin üllatunud.
Hiljem helistati mulle tütre juurest, et ta juba tahab rinnale ja mulle tullakse kohe järgi. Nii tore!
Esimene öö seal oli raske. Ei saanud eriti magada, sest beebit vaevasid gaasid. Ja kui temalõpuks magas, siis endal ei tulnud und. Mul oli segamini läinud, millal ma valuvaigistit võtsin. Magasin õige aja maha ja valud oliki kohal. Läks päris kaua aega, et ravimid toimima hakkaks.
Olin jätkuvalt väga turses.
Hommikul tuli valvearst. Vaatas tütrekese üle. Kaal oli 3908gr äkki ehk sünnikaal tagasi. Bilirubiin langemas (hommikuti võeti kannast analüüs, õhtuti vaadati kõrvalestast). Kuulmistest oli korras. Pissis, kakas nagu pidi. Rinda võttis hästi. Küsiti, kas tahame koju. Ja muidugi tahtsin, et saame koju! Ainult, et õues oli tõeline lumemöll ning ütlesin, et enne õhtupoolikut me ei saa minna.
Ja õhtul me koju saime. Abikaasale pidin küll meelde tuletama, et ta võiks natukene aeglasemalt kõndida, ma ei jõua nii kähku. Ja augud ja lumekuhjad tegid haiget. Aga kodus oli hea. Kuigi haava parem serv tegi endiselt väga haiget, siis vasakul oli üsna okei. Ja sain kenasti istumast püsti ja voodist ka.
Valuvaigisteid jätkasin iga ca 7 h tagant. 13.01 võttis pereõde niidid välja. Muidu oli haav ilus, aga paremal oli selline kollakas-hallikas sekreet. Sinna pihustasin hõbespreid, aga minu meelest see ei teinud midagi. Nädal hiljem oli see natukene väiksem, aga endiselt alles. Lõpuks hakkasin seda saialilletinktuuriga puhastama, see ju ka kuivatab, ja see töötas. Ka braunovidon ei teinud miskit.
Esimene päev, kui valuvaigistit ei võtnud, oli 25.01, aga peab tunnistama, et täna hommikul (27.01) oli mul tunne, et peaks võtma. Et käib niimoodi hooti. Täna tekkis see sellepärast, et tõstsin poja korra (jah, ma ei tohi üle 5kg tõsta..).
Vankriga käisin postkastis juures esimest korda ka 25.01 äkki? Tänu sellele, et lund pole ja väga porine ka polnud, oli kerge lükata. Õues oleme käinud, aga hetkel veel vähe. Kõhuli pole ma veel magada saanud (eelmine kord sain ca nädala möödudes). Paremal küljel saan ka juba olla, aga nädal tagasi veel ei saanud. Kaal on ca 10kg vähem kui haiglasse minnes. Tursed on lõpuks kadunud. Näol püsib punetus, õhetus ja mõtlen, et äkki see on hoopis rosaatsea. Magusaisu on tohutu. Kohvi ka. Vett joon palju nagu ikka. Ööuni sõltub sellest, kuidas lapsed magavad. Kõht vajub haava peale, nii et ega ma ikka täpselt ei tea, milline see on. Arm siis pigem eks. Aga nad lõikasid täpselt vana kohale, küll aga veidi pikemalt paremalt. Ja taatsumise tegi raskeks see, et keiser oligi raske, vttis aega, kõht sai palju rapsimist, emakas sai lõike ka vertikaalselt.
Mul ei ole plaanilise keisri kogemust. Aga ma isiklikult arvan, et sellest taastumine on lihtsam (kui koplikatsioone ei teki). Just selle tõttu, et lähedi haiglasse, keiser iseenesest on üsna lühike operatsioon. Kui hommikul tehtud saab, siis 6h hiljem ajad end jalule ja hakkad toimetama. Erakorralise puhul, kui oled juba viimased tunnid sünnitamisega tegelenud, siis on keha kasellest juba väsinud, rääkimata muust, mis võib juhtuda. Arvasin, et teisel korral saan ehk tavasünnituse kogemuse. Aga läks teisiti. Oluline, et meie mõlemaga hästi ja nüüd kõik koos kodus oleme.
Nüüd tasapisi edasi. Ühel hetkel saab pikemalt kärutama-jalutama minna. Veebruair lõpus naistearsti juures kontroll. Küsin ka füsioterapeudi juurde saatekirja. Aga ise plaanin minna Kõhukliinikusse ka. Et vaadata vaagnapõhjalihased üle, diastaas. Ja hakata ikka sobivaid harjutusi tegema.
